Menetluskulud määrab maakohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Yury Votinov (hageja) esitas 19. veebruaril 2019 hagi Aleksandr Moisejevi (kostja) vastu võlgnevuse 5000 euro, seisuga 19. veebruar 2019. a sissenõutavaks muutunud viivise 54 euro 79 sendi ja alates 20. veebruarist 2019 viivise põhinõudelt 5000 eurolt põhinõude kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras väljamõistmiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagi kohaselt laenas hageja 5. jaanuaril 2015 kostjale 5000 eurot tagastamise tähtajaga 1. jaanuar 2019. a. Laenu andmise hetkel olid pooled tuttavad üle 10 aasta. Tagamaks oma kohustusi hageja ees kirjutas kostja 5. jaanuaril 2015 võlakirja. Kostja laenas raha oma äri arendamiseks ja kinnitas suuliselt hagejale, et on maksevõimeline. 3. jaanuari 2019. a kohtumisel palus hageja raha tagastada. Kostja keeldus ilma põhjust nimetamata. Kostja vastuses esitatud andmed on vaid osaliselt tõesed. Kostja võttis 6. veebruaril 2007 hagejalt ilma võlakirjata 30 000 Eesti krooni kohustusega tagastada nii nagu saab, makstes igakuiselt laenu kasutamise eest 5% intressi. Võttes arvesse pooltevahelisi usalduslikke suhteid võlakirja raha kohta ei võetud, vaid fikseeriti üleandmise kuupäev ja kostja täpsed andmed (I kd, tl 56). Kostja ei maksnud intressi kuni detsembrini 2007, 10 kuu eest kogunes intressi 15 000 Eesti krooni. Kostja tagastas hagejale detsembris 2007 ja oktoobris 2008 10 000 Eesti krooni ning 2013 9387,96 Eesti krooni. Kuna kostja eitas kohustusi intressi osas, kirjalikult aga lepingut koostatud ei olnud, siis ei hakanud hageja nõudma kostjalt intressi selle laenu osas. Pärast kostja poolt viimase summa tagastamist lõpetas hageja intressi arvestamise. Tagastamata laenu osa 612,04 Eesti krooni, s.o 39 eurot 12 senti, ei hakanud hageja samuti nõudma. Kostja pöördus 2014. a detsembri lõpus hageja poole palvega anda talle laenu 5000 eurot, selgitades seda kiire ja äärmise vajadusega äritegevuse arendamisel. Arvestades eelnevat laenu
tagastamist, koostas hageja lepingu näidise ja edastas selle kostjale, et kostja koostaks lepingu oma märkustega ja täielike andmetega. Seega osundas hageja, millise minimaalse info peab leping sisaldama. Hageja teatas kostjale, et ta saab raha üle anda 5. jaanuaril 2015. Hageja koostas võlatunnistuse kahes eksemplaris. 5. jaanuari 2015. a hommikul sõitis kostja hageja maja trepikoja juurde ilma lepinguta, mistõttu allkirjastasid pooled kostja autos vaid võlatunnistuse. Raha oli kostjale üle antud samas autos. Kostja väited võlatunnistuse allkirjastamise kohta ei ole usutavad. Eluliselt usutav ei ole, et täisealine, teovõimeline kostja nõustus allkirjastama võlakirja raha saamata. Hageja andis kostjale võlatunnistuse alusel laenu 5000 eurot neljaks aastaks ilma intressita, kuna oli selge, et kostja ei suuda intressi maksta. Põhivõla 5000 eurot andis hageja kostjale, kuna peab kostjat küllaltki lähedaseks inimeseks.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja tegeles 2006. aastal äriga, olles Osaühingu X osanik ja juhatuse liige. Osaühingu X põhitegevusalaks oli tekstiiltoodete tootmine. 2006. aastal oli maailmamajanduse kriis, mis mõjutas negatiivselt ka kostja ettevõtet. Kostjal ei piisanud raha töötasude tasumiseks, samuti tekkis vajadus äritegevuse arendamiseks uute seadmete ostmiseks. Kostja andmetel oli hageja majandustegevuseks laenu andmine. Seepärast pöördus kostja hageja poole laenu võtmiseks. Hageja nõustus kostjale laenu andma. Kostja võttis hagejalt laenu 25 000 Eesti krooni, kirjutades selle kohta võlakirja. Võlakiri oli kirjutatud ühes eksemplaris ning on hageja käes. Kostja tagastas hagejale 20 000 Eesti krooni, s.o 10 000 Eesti krooni detsembris 2006 ja 10 000 Eesti krooni oktoobris 2007. Selle kohta andis hageja kostjale kinnituskirja, milles on fikseeritud, mis kuul ja kui suure summa kostja hagejale tagastas. Hageja arvestas selles kirjas ka intresse, kuigi kostja ei ole intresside tasumise osas hagejaga kokku leppinud. Kostja leidis võimaluse tagastada hagejale laenu jäägi alles 2014. aastal. Kostja tegi hagejale kolm makset: kaks makset summas 150 eurot ja üks makse 300 eurot. Seega kokku maksis kostja hagejale veel 600 eurot (ehk 9387,96 Eesti krooni). Summa on laenu jäägist suurem laenu tagastamise viivituse tõttu. Pärast seda ei ole kostja rohkem pöördunud hageja poole laenu küsimuses ega võtnud hagejalt laenu. Pärast laenu põhiosa tagastamist hakkas hageja nõudma kostjalt laenu põhiosalt arvestatud intresse 5000 eurot. 2015. aasta alguses pöördus hageja kostja poole mitmel korral ja nõudis kostjalt uuele võlakirjale allakirjutamist. Kostja kirjutas käsitsi võlakirja (pealkirjaga „leping“) hageja etteütlemise järgi (I kd, tl 37). Sellest dokumendist tulenes, et kostja võttis hagejalt 5000 eurot tagastamise tähtajaga 1. jaanuar 2019. Hageja kirjutas sellele dokumendile alla, kuid kostja dokumenti ei allkirjastanud. Hageja käis mitmel korral kostja juures ja nõudis selle allkirjastamist. Üks kord tuli hageja kostja juurde trükitud võlatunnistusega ja nõudis selle allkirjastamist. Kuna kostja oli juba väsinud hageja survest, kirjutas ta võlatunnistusele alla. Kostja ei saanud hagejalt laenu. Kostja tegeles 2014.–2015. aastatel äriga, kuid tal ei olnud suurt käivet ning puudus vajadus investeeringuteks. Pooled ei olnud nii head tuttavad, et hageja saaks anda kostjale 30 000 Eesti krooni määramata tähtajaks seda dokumentaalselt vormistamiseta. Hageja väited ei ole usaldusväärsed. Hageja väide, et 5. jaanuari 2015. a võlatunnistus oli kirjutatud 5. jaanuaril 2015 kostja sõidukis raha üleandmise hetkel, on vale. Võlatunnistus oli kostja poolt allkirjastatud oluliselt hiljem ning see oli tehtud kostja kontoris. Hageja poolt esitatud tuludeklaratsioonide alusel ei ole võimalik teha järeldust, et hagejal oli 2015. aasta alguses majanduslik võimalus anda kostjale laenu 5000 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 11. mai 2022. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5000 eurot, seisuga 11. mai 2022. a sissenõutavaks muutunud viivise 1343 eurot 56 senti, viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 12. maist 2022 kuni kohustuse (5000 euro) täitmiseni ning jättis menetluskulud kostja kanda. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud venekeelse dokumendi pealkirjaga „Расписка“ (I kd, tl 4) ja selle tõlke eesti keelde (I kd, tl 5). Dokumendi teksti kohaselt laenas hageja kostjale intressivabalt 5000 eurot tähtajaga 1. jaanuar 2019, dokument on varustatud poolte allkirjadega ja kannab kuupäeva 5. jaanuar 2015. Kostja ei vaidlusta, et allkirjastas selle isiklikult. Maakohus leidis, et hageja on tõendanud lepingu sõlmimist ja kohtule esitatud dokument on deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes. Pooled on nõus, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (I kd, tl 123 pöördel). Ülaltoodust tulenevalt jättis maakohus arvestamata kõik poolte väited ning tõendid seoses enne 2015. a tekkinud võlasuhetega, kuna deklaratiivse võlatunnistuse väljastamisega on poolte vahel tekkinud iseseisev kohustus. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal (hagejal) ei ole vaja võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik (kostja) peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega võlga (Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Seega peab kostja tõendama, et võlatunnistuses sätestatud kohustust tal ei ole. Hagejalt kostjale raha üleandmine on tõendatud hageja vande all antud ütlustega (I kd, tl 124jj) ning tunnistaja A.A. ütlustega (II kd, tl 37–38). Tunnistaja kinnitas, et enne raha üleandmist kooskõlastas hageja seda küsimust tunnistajaga. Hageja väljus õue, raha üleandmine toimus autos. Tunnistaja isiklikult nägi rahakupüüre, mis olid kostjale üle antud. Kui hageja tuli tagasi, näitas ta tunnistajale võlatunnistust, mis oli kostja poolt allkirjastatud. Ka 5. jaanuari 2015. a võlatunnistuse tekstist tuleneb, et kostja võttis hagejalt laenu 5000 eurot. Maakohus leidis, et kostja, kui äriga tegelev inimene, ei annaks võlatunnistust, kui ei oleks laenu saanud. Ärimees mõistab hästi, millised tagajärjed on võlatunnistuse andmisel. Kostja ei tõendanud võla puudumist. Kostja vande all antud ütlused (I kd, tl 128jj), et ta ei võtnud hagejalt 2015. a laenu 5000 eurot, on ümber lükatud hageja vande all antud ütlustega, mis langevad kokku tunnistaja A.A. ütlustega. Kostja vande all antud ütlustesse ja tunnistaja B.B. ütlustesse (II kd, tl 38–40) suhtus maakohus kriitiliselt, kuna need on ümber lükatud hageja vande all antud ütlustega, tunnistaja A.A. ütlustega ja 5. jaanuari 2015. a võlatunnistusega. Maakohus ei arvestanud tunnistajate C.C. ja D.D. ütlustega (II kd, tl 33–37) hagejalt kostjale raha üleandmise kohta, kuna nad ei viibinud raha üleandmisel ja teavad sellest vaid hageja sõnade järgi. Kostja esitas vastuväite, et ta ei vajanud 2015. aasta alguses laenu ei isiklikel ega ärilistel eesmärkidel. Kostja plaanides ei olnud teha kalleid oste ega investeeringuid. Kostjal puudusid ka täitmata kohustused. 2014.–2015. aastatel tegeles kostja äriga, oli X X OÜ osanik ja juhatuse liige (kostja endise äriühingu Osaühing X majandustegevus oli sel hetkel juba lõpetatud). Osaühing X oli asutatud 4. veebruaril 2004 ning ajavahemikul 20. maist 2005 –13. maini 2017 olid kostja ja tema abikaasa B.B. äriühingu osanikud. Ühing on äriregistrist kustutatud äriseadustiku (ÄS) § 60 lg 3 alusel, sest ei ole esitatud majandusaasta aruandeid (I kd, tl 33– 34). X X OÜ oli asutatud 3. juunil 2011 osakapitaliga 2500 eurot sissemakset tegemata. Juhatuse liikmeks on kostja (I kd, tl 38). Kostja residendist füüsilise isiku 2013.–2015. a tuludeklaratsioonide ja 2014.–2015. a residendist füüsilise isiku ettevõtlusest saadud tulu deklaratsioonide kohaselt (II kd, tl 8jj) oli
kostja deklareeritud netosissetulek 2013. a keskmiselt 400 eurot kuus ning 2014. a ja 2015. a keskmiselt 305 eurot 15 senti kuus. Kostja ei saanud aastatel 2014–2015 ettevõtlusest tulu. Kostja abikaasa deklaratsioonide kohaselt (I kd, tl 186jj, II kd, tl 1jj) oli kostja abikaasa deklareeritud netosissetulek 2013. a keskmiselt 265 eurot 50 senti kuus, 2014. a keskmiselt 302 eurot 80 senti kuus ja 2015. a keskmiselt 335 eurot 50 senti kuus. Kostja abikaasa ettevõtlusest tulu aastatel 2013–2015 ei saanud. Seega oli kostja pere deklareeritud netosissetulek 2013. aastal keskmiselt 665 eurot 50 senti kuus, 2014. aastal 607 eurot 95 senti kuus ja 2015. aastal 640 eurot 55 senti kuus. Maakohus leidis, et ülaltoodud tõenditest ei saa järeldada, et kostja ei vajanud 2014. a lõpus – 2015. a alguses raha. X X OÜ pangakonto väljavõtetest nähtub, et äriühingul ei olnud rahalist varu. Peaaegu nii palju, kui äriühingu kontole laekus läks kontolt ka välja. Kostja pere sissetuleku suurus ei välista laenuks raha võtmise vajadust. Kaudselt on see, et kostja vajas raha, tõendatud tunnistajatena ülekuulatud kostja venna C.C. ning kostja venna abikaasa ja hageja abikaasa õe D.D. (II kd, tl 33–37) ütlustega. Tunnistaja C.C. ütluste kohaselt palus kostja hagejat mitte rääkida kellelegi laenu võtmisest, kostja oli kaks korda pankrotis ning iga kord pärast pankrotti palus kostja tunnistaja käest abi. Tunnistaja D.D. ütluste kohaselt võttis kostja palju raha mitte üksnes hagejalt, vaid ka teistelt, sh tunnistaja perelt. Hageja poolt 5000 euro kostjale üleandmist tunnistaja ei näinud, kuid pärast raha üleandmist ütles hageja abikaasa tunnistajale, et kostja tuli nende juurde ja küsis raha. Tunnistaja küsimusele, mis summa see oli, vastas hageja abikaasa, et 5000 eurot. See oli 2015. aastal. Kõik need tõendid kogumis lükkavad ümber kostja väite, et ta ei vajanud vaidlusalusel perioodil raha laenuks. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et hagejal ei olnud võimalik anda kostjale 2015. a sularahas laenu 5000 eurot. Hageja residendist füüsilise isiku 2013.–2015. a tuludeklaratsioonide (I kd, tl 50–55, tl 58–61, tl 66–69) kohaselt oli hageja deklareeritud sissetulek 2013. a keskmiselt 301 eurot kuus, 2014. a keskmiselt 317 eurot 63 senti kuus ja 2015. a keskmiselt 381 eurot 60 senti kuus. Hageja abikaasa A.A. 2013.–2015. a residendist füüsilise isiku tuludeklaratsioonide kohaselt (I kd, tl 62–65, tl 70–80) oli hageja abikaasa deklareeritud sissetulek 2013. a keskmiselt 657 eurot 40 senti kuus, 2014. a keskmiselt 749 eurot 90 senti kuus ja 2015. a keskmiselt 859 eurot 90 senti kuus. Hageja pere deklareeritud netosissetulek oli seega 2013. a keskmiselt 958 eurot 40 senti kuus, 2014. a 1067 eurot 53 senti kuus ja 2015. a 1241 eurot 50 senti kuus. Maakohus leidis tõendatuks, et hageja pere oli võimeline laenama 2015. a kostjale 5000 eurot. Seega on tõendatud, et kostja sai hagejalt 5000 eurot 5. jaanuari 2015. a võlatunnistuses toodud tingimustel. VÕS § 76 lg-te 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 järgi kui kohustuse täitmise tähtaeg on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja ei ole tagastanud hagejale 5000 eurot käesoleva ajani, seega rikkus kostja oma kohustust. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-dest 1 ja 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seadusjärgseks viivisintressiks VÕS § 94
sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas, kusjuures kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagejal on õigus nõuda 5000 eurot tagastamist ja viivist. Alates 1. jaanuarist 2019, kui hageja nõue sai sissenõutavaks, kuni kohtuotsuse tegemiseni
11.mail 2022 on sissenõutavaks muutunud viivis 5000 eurolt 1343 eurot 56 senti. Alates
12.maist 2022 kuni põhinõude täieliku tasumiseni kuulub TsMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme ning ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis on kaasa toonud ebaõige lahendi tegemise. Kostja tunnistab, et kirjutas jaanuaris 2015 alla hageja poolt koostatud võlatunnistusele. Kostja ei tunnista, et hageja on andnud kostjale 5000 eurot ning et kostja on saanud hagejalt 5000 eurot. Kuna kostja ei saanud hagejalt raha, siis ei tekkinud tal kohustust raha tagastamiseks. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et raha üleandmine on tõendatud. Raha üleandmist ei ole võimalik tuvastada üksnes hageja vande all antud ütluste ning tunnistaja A.A. ütluste alusel. Need ütlused on vastuolus kostja vande all antud ütluste ning tunnistaja B.B. ütlustega. Ütlused on vastuolulised nii allkirja andmise koha, kuupäeva, kui ka allkirja andmise põhjuse kohta. Nii erinevate ütluste alusel ei ole võimalik veenvalt tuvastada, et raha üleandmine siiski toimus. Kostja ei vajanud 2014. aasta lõpus ega 2015. aasta alguses laenu ei isiklikul ega ärilisel eesmärgil. Äriühingu pangakonto alusel ei ole võimlik teha järeldust, et äriühingul puudub vara ning seetõttu on vajadus raha laenamiseks. Samuti ei ole võimalik tuvastada vajadust raha laenamiseks isiklikes huvides füüsilise isiku tuludeklaratsiooni järgi. Kostja plaanides ei olnud teha kalleid oste ega investeeringuid (ei ole tuvastatud, et see oleks tehtud). Kostjal puudusid ka täitmata kohustused (kostja kohustusi ei ole tuvastatud). X X OÜ-l ei olnud suurt käivet ning puudus vajadus investeeringuteks (see väide ei ole ümber lükatud). Hageja ei ole tõendanud, et ta sai anda kostjale sularahas laenu 5000 eurot. Hageja ainsaks tõendiks on kostja poolt allkirjastatud võlatunnistus. Hageja ja tema abikaasa tuludeklaratsioonide järgi ei ole võimalik teha järeldust, et hageja oli võimeline andma kostjale 5000 eurot ilma intressita nii pikaks perioodiks (4 aastat). Hageja ja tema abikaasa tuludeklaratsioonidest nähtub, et pere igakuine keskmine sissetulek oli umbes 1000 eurot, s.o natukene suurem, kui kostja pere igakuine sissetulek. Asja materjalidest ei nähtu, kust hageja raha kostjale laenu andmiseks sai.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Võlatunnistus ei ole ainsaks nõude tõendiks. Maakohus hindas ka tunnistajate ütlusi. Kui kostja väidab, et võlatunnistuse alusel ta raha ei saanud, siis on tegemist positiivse asjaoluga ja just kostja peaks tõendama, et ta raha ei saanud. Kostja ei ole seda tõendanud. Kostja ei täpsusta, milles on maakohtu viga tunnistajate ütluste hindamisel. Kui tunnistajad annavad ühe ja sama asjaolu kohta erinevaid ütlusi, ei tähenda see, et asjaolu, mille kohta ütlused on kokkulangevad, ei toimunud. Laen oli antud 2015. a ning tunnistajate ülekuulamine toimus 17. märtsil 2022. Tunnistaja ei saa hoida 6 aasta jooksul mälus tema jaoks mitteolulisi asjaolusid ja seetõttu võivad tunnistajate ütlused mõningal määral üksteisest erineda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad kostja kanda.
7.Hageja kui laenuandja nõuab kostjalt laenulepingu alusel saadud raha tagastamist VÕS § 396 lg 1 alusel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tõendeid hinnates õigesti hageja nõude rahuldanud. Laenulepingule ei ole seadusandja vorminõudeid kehtestanud, seega said pooled sõlmida lepingu ka suuliselt. Hageja esitas oma nõude tõendamiseks hageja ja kostja poolt allkirjastatud dokumendi, mille kohaselt on kostja hagejalt laenanud intressivabalt 5000 eurot tähtajaga kuni 1. jaanuar 2019. Kostja ei vaidlusta, et ta on sellele alla kirjutanud. Kostja leiab, et dokumendis nimetatu on varasemast võlasuhtest (laenulepingust) tuleneva intressi tasumise kohustus hageja ees ning ta ei ole võlatunnistusel märgitud raha saanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on hageja esitatud lepingut põhjendatult käsitlenud kohustust tunnustava võlatunnistusena. Kuigi maakohus viitas deklaratiivsele võlatunnistusele tuginedes VÕS §le 30, võimaldab ka nimetatud säte olemasolevat võlga tunnistada, vt Riigikohtu 24. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16. Pooltevahelises võlatunnistuses on märgitud selle alus, laenu võtmine. Nii konstitutiivne kui ka deklaratiivne võlatunnistus muudavad menetluses tõendamiskoormise jaotust. Esmalt leiab ringkonnakohus, et kui kostja on seisukohal, et võlatunnistusega tunnistas ta (küll vastu tahtmist ja soovimatusest hagejaga vaielda) varasemast võlasuhtest tulenevat võlgnevust (vastus hagile, p 3.5 ja 25. aprilli 2019 menetlusdokument, p 2.2), on maakohus hagi põhjendatult rahuldanud, sest kostja ei ole menetluses toonud esile ega tuginenud ühelegi asjaolule, mis viitaks tema poolt antud tahteavalduse kehtetusele. Kostja selgitas maakohtu istungil vande all (I kd, tl 128), et ta ei ole hagejale „protsente“ tagastanud. Kostja kinnitas intresside osas, et ta ei „hakanud talle maksma“.
8.Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et TsMS § 230 lg 1 järgi tuleb kostjal oma vastuväiteid hageja nõudele tõendada, kostja on ka ise oma vastuses hagile tõendamiskoormise jaotusele võlatunnistuse puhul viidanud (I kd, tl 30 pöördel). Deklaratiivse võlatunnistuse puhul saab kostja tugineda ka võlatunnistuse andmise aluseks olevale tehingule. Hageja ei pea tõendama, et tal oli väidetaval lepingu täitmise ajal raha või et kostjal puudus vajadus raha laenamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole kohustuse puudumist hageja ees (mh selle rahatust, kui ta andis deklaratiivse võlatunnistuse) tõendanud. Kostja viited varasemale võlasuhtele hagejaga pigem kinnitavad uue laenulepingu sõlmimist, kostja esitatud tõendid selle kohta, et tal oli vaja 2006. aastal sõlmida laenulepingut (I kd, tl 35jj), ei ole asjakohased. Samuti ei tõenda kohustuse puudumist hageja ees see, et kostjaga seotud äriühingul ei olnud suurt käivet (I kd, tl 30, 39jj). Maakohus on menetluses hageja taotlusel kuulanud ära tunnistajad C.C., D.D. ja A.A.. Hageja esitas enda ja oma abikaasa tuludeklaratsiooni. Hageja selgitas maakohtule vande all antud ütlustes, et tal oli kokkuleppe sõlmimise ajal raha, tema abikaasa käis tööl, ta sai pensioni, lisaks oli ta saanud raha pärandina. Tunnistaja kostja vend E.E. ütluste kohaselt laenas kostja raha ka neilt, kuid viivitas tagasimaksmisega. Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei ole usaldusväärne see, et hageja nõustus andma võõrale inimesele laenu, ei ole põhjendatud. Hageja ja kostja olid omavahel seotud
perekondlike suhetega, tuttavaks saadi ühistel koosviibimistel. Kostja venna abikaasa ja hageja abikaasa on õed.
9.TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.