Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
2-19-2605 11. mai 2022, Narva
Kohtuasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Y V ’i hagi A M ’i vastu võla nõudes 5454,79 eurot Hageja Y V (isikukood XXX), lepingulised esindajad Igor Belugin, Kristjan Okas Kostja A M (isikukood XXX), lepinguline esindaja Roman Golovenko Hagimenetlus 17.03.2022 kohtuistungil
Menetluse liik Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
Tamara Šabarova
Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Vastavalt TsMS § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi
Tsiviilasi nr 2-19-2605
andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Viru Maakohtule 19. veebruaril 2019 esitatud ja 21. veebruaril 2019. a täpsustatud (kd 1, tl 1718) hagiavalduses nõuab Y V (hageja) mõista A M (kostja) välja hageja kasuks võlgnevus summas 5000 eurot, viivis seisuga 19.02.2019. a summas 54,79 eurot ja viivis põhinõudelt 5000 eurolt põhinõude kohase täitmiseni alates 20. veebruar 2019. a VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (s. o Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide (EKP) viimases intressimääras, seisuga 01. jaanuari 2019 0,00 %, millele lisandub intressimäär 8,0% aastas). Menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt 5. jaanuaril 2015. a Sillamäe linnas laenas hageja kostjale 5000 eurot. Laenu andmise hetkel oli kostja hagejale hästi tuttav üle 10 aastat. Tagamaks oma kohustusi hageja ees kirjutas kostja 5. jaanuaril 2015. a võlakirja. Kostja laenas raha oma äri arendamiseks ja suuliselt kinnitas hagejale, et ta on maksevõimeline. Vastavalt võlakirjale, laenas kostja hagejalt 5000 eurot kuni 01.01.2019. a.
Kostja hagi ei tunnista (kd 1, tl 29-31) ja palub jätta hagi rahuldamata, jätta kõik menetluskulud, s.h kostja poolt kantud vajalikud kohtuvälised kulud, hageja kanda. Hagi vastuse kohaselt 2006. aastal tegeles kostja äriga. Kostja oli OÜ K osanik ja juhatuse liige. OÜ K põhitegevusalaks oli tekstiiltoodete tootmine. 2006.-l aastal oli maailmamajanduse kriis, mis mõjutas negatiivselt ka kostja äriühingut. Kostjal ei piisanud raha töötasude tasumiseks, samuti tekkis vajadus äritegevuse arendamiseks uue seadmete ostmiseks. Sellel põhjusel kostja planeeris laenu võtmist. Pooled on tuttavad üle 10 aasta. Kostja andmetel oli hageja majandustegevuseks laenu andmine. Sellepärast kostja pöördus 2006. aasta lõpus hageja poole laenu võtmiseks. Hageja nõustus kostjale laenu andma. Kostja võttis hagejalt laenu summas 25 000 krooni. Kostja kirjutas hagejale võlakirja laenu võtmise kohta. Võlakiri oli kirjutatud kostja poolt ühes eksemplaris ning see asub hageja käes. Kostjal ei ole isegi selle dokumendi koopiat. Võlakirja kirjutamise momendil ei teadnud kostja hageja perekonnanime. Kostja arvas, et hageja 2(15)
Tsiviilasi nr 2-19-2605
perekonnanimi on F , sellepärast võlakiri oli kirjutatud J F nimele ja üle antud hagejale. Kostja on seisukohal, et see on väga tähtis dokument käesolevas menetluses, sellepärast kostja taotleb kohtul abi selle dokumendi kättesaamiseks. 2007. aasta jooksul sai kostja tagastada hagejale 20 000 krooni (10 000 krooni oli tagastatud detsembris 2006 ja 10 000 krooni oli tagastatud oktoobris 2007). Selle kohta andis hageja kostjale hageja käega kirjutatud lühikese kirja, milles on fikseeritud, mis kuul ja kui suure summa tagastas kostja hagejale. Hageja arvestas selles kirjas ka intresse, kuigi kostja ei ole intresside tasumise osas hagejaga kokku leppinud. Pärast seda ei saanud kostja pikema aja jooksul tagastada hagejale laenu jääki. Üksnes 2014. aastal leidis kostja võimaluse tagastada hagejale laenu jäägi. Kostja tegi hagejale kolm makset: kaks korda maksis kostja hagejale 150 eurot ja üks kord 300 eurot. Seega kokku maksis kostja hagejale veel 600 eurot (ehk 9 387,96 krooni). Summa on laenu jäägist suurem laenu tagastamise viivituse tõttu. Pärast seda ei ole kostja rohkem pöördunud hageja poole laenu küsimuses ega saanud hagejalt raha võlgu. Pärast laenu põhiosa tagastamist hakkas hageja nõudma kostjalt laenu põhiosalt arvestatud intresse. Hageja arvestas intresse kokku suuruses 5000 eurot. Kostja aga vastas hagejale, et intresside kohta kokkulepet ei olnud ning kostja ei maksa hagejale enam midagi. 2015. aasta alguses pöördus hageja kostja poole mitmel korral ja nõudis kostjalt uuele võlakirjale allakirjutamist. 10.01.2015 tuli hageja kostja juurde ja nõudis võlakirja allkirjastamist. Kostja poolt oli võlakiri (nimega „leping“) käsitsi kirjutatud hageja etteütlemise järgi. Sellest dokumendist tulenes, et kostja võttis hagejalt 5000 eurot raha tagastamise tähtajaga kuni 01.01.2019. Hageja kirjutas sellele dokumendile alla, kostja aga sellest loobus ega kirjutanud võlakirjale alla (dokumendi originaal on kostja käes). Jaanuaris 2015 tuli hageja veel mitmel korral kostja juurde ja nõudis võlakirja allkirjastamist. Üks kord tuli hageja kostja juurde trükitud võlakirjaga ja nõudis selle allkirjastamist. Kuna kostja oli juba väsinud hageja survest ning ei tahtnud enam hagejaga vaielda, kirjutas tema võlakirjale alla. Kostja ei saanud hagejalt laenu. 2014. aasta lõpus ega 2015. aasta alguses ei vajanud kostja laenu isiklikes ega ka ärilises eesmärkides. Kostja plaanides ei olnud teha kalleid oste ega investeeringuid. Kostjal puudusid ka täitmata kohustused. 2014-2015 aastatel tegeles kostja äriga. Kostja oli K G OÜ osanik ja juhatuse liige (kostja endise äriühingu, s.o OÜ K , majandustegevus oli sel hetkel juba lõpetatud). K G OÜ-ul ei olnud suurt käivet ning puudus vajadus investeeringuteks. Kuigi võlakiri oligi kostja poolt allakirjutatud, kuid kostja ei saanud hagejalt raha, siis ei ole kostja kohustatud hagejale midagi tagastama. Kostja leiab, et hagi on esitatud alusetult ja tema palub jätta see rahuldamata. Kostja on seisukohal, et ei ole tõendatud asjaolu, et hageja ja kostja vahel on üldse sõlmitud leping, mis vastaks VÕS § 396 lg 1 sätestatud laenulepingule, s.o et pooled oleksid vahetanud tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks. Kostja ei soovinud hagejalt raha laenata ning hageja ei andnud kostjale 5000 eurot. Kostja poolt allakirjutatud dokument on deklaratiivne võlatunnistus. Kostja võttis hagejalt raha võlgu üksnes ühel korral 2006. aastal. Selle laenu tagastas kostja hagejale 2014. aastal lõppuni. Hageja sooviks oli 2006. aastal kostjale antud laenult ka intresside saamine. Sellepärast oli hageja poolt koostatud jaanuaris 2015 uus võlakiri, mille tema andis kostjale allakirjutamisele. 2015. aasta jaanuaris kirjutas kostja alla hageja poolt koostatud võlakirjale. Võlakirjast tuleneb, et kostja võttis hagejalt laenu summas 5000 eurot. Tegelikult aga ei andnud hageja kostjale 5000 3(15)
Tsiviilasi nr 2-19-2605
eurot ega kostja saanud hagejalt 5000 eurot. Kuna kostja ei saanud hagejalt raha, siis ei tekkinud kostjal kohustust hagejale raha tagastamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja palus temalt 2015. aastal laenu suuruses 5000 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et hageja andis kostjale laenu suuruses 5000 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et hagejal oli võimalus anda hagejale sularahas laenu suuruses 5000 eurot. Kostja on seisukohal, et tema poolt esitatud tõenditega ning tunnistaja ja kostja vande all antud ütlustega leiab kinnitust, et kostja ei saanud hagejalt 2015. aastal 5000 euro suurust laenu. Kostja leiab, et kostja menetluskulud tuleb välja mõista hagejalt ning hageja menetluskulud tuleb jätta hageja enda kanda.
Hageja arvamusel (kd 1, tl 48-49) vastavad kostja poolt vastuses hagile teatatud andmed vaid osaliselt tegelikkusele. Kostja viitab oma vastuses asjaoludele, mis ei ole seotud vaidluse esemega käesolevas asjas. Seisuga 06.02.2007. a olid pooled ammused ja head tuttavad, usaldasid üksteist. Seetõttu kostja võttis 06.02.2007. a hagejalt ilma võlakirjata ausõna alusel 30 000 krooni kohustusega võlg tagastada kuidas saab, makstes igakuiselt laenu kasutamise eest 5% intressi. Täpne kuupäev 06.02.2007. a on hageja poolt fikseeritud kirjalikult ning seetõttu ei ole kostja andmed kuupäeva ja laenusumma saamise osas õiged. Intressi kostja ei maksnud kuni 2007. a detsembrini, s.o 10 kuu eest kogunes 15 000 krooni, mis on kajastatud kostja poolt esitatud lisas 3, kus arvestuse algus on 2007. a detsember ja 45 000, mis tuleneb 30 000+15 000. Hageja peatub nendel kostja vastuse asjaoludel üksikasjaliselt vaid seetõttu, et näidata kohtule kostja poolt teatatud andmete kunstlikkust ja paikapidamatust. Andmed aasta osas, mis on kostja poolt vastuses hagile esitatud tema poolt võetud 30 000 krooni ja selle laenusumma suhtes, ei puuduta vaidluse eset käesolevas asjas. Käesolevale arvamusele lisatakse andmed (lisa 6), teatatud kostja poolt hagejale endast seisuga 06.02.2007. a, kust hageja saabki täpselt kindlaks määrata 30 000 krooni võlaks andmise kuupäeva kostjale. Samuti ei vasta tegelikkusele, et seisuga 2007. a kostja ei teadnud hageja perekonnanime. Kostja vend V M on abielus hageja naise õega. Kostja ja tema vend teadsid väga hästi hageja perekonnanime. Mingit võlakirja J F nimele hageja ei ole kostjalt kunagi saanud. Need asjaolud viitavad sellele, et kostja võttis raha võlgu paljudelt inimestelt ja on juba segaduses, kellele ja kui palju ja millal peab tagastama. Hageja ei saa esitada kohtule võlakirja J F nimele, mida kostja taotleb, kuna sellist võlakirja ei ole tema valduses kunagi olnud. 2007. a detsembris ja 2008. a oktoobris kostja tagastas hagejale 10 000 krooni. 2013. a tagastas kostja hagejale 9387.96 krooni. Kuna kostja eitas kohustusi 5% intressi osas, kirjalikult aga lepingut koostatud ei olnud, siis hageja ei hakanud nõudma kostjalt mingeid summasid 30 000 krooni laenu suhtes. Pärast kostja poolt viimase põhivõlasumma 9387.96 krooni tagastamist, lõpetas hageja võla ja selle protsentide arvestamise. Tagastamata laenu osa 612.04 krooni (10 000-9387.96), s.o 39.12 eurot, hageja ei hakanud samuti nõudma, kuna nende aastate jooksul, kuni kostja kasutas laenu, andis ta hagejale mõne 4(15)
Tsiviilasi nr 2-19-2605
särgi oma tekstiilitööstusest. Seega kostja kasutas hagejalt saadud laenu 6 aasta jooksul ja küsimus laenust oli poolte vahel lõpetatud 2013. a. 2014. a detsembri lõpul pöördus kostja hageja poole palvega anda talle laenu 5000 eurot. Selgitas kiire ja äärmise vajadusega kostja äritegevuse arendamisega. Kostja lähisugulaste (vennanaise T M , L P vanema õe) sõnul, olid kostjal teised tagastamata võlad ja jooksvad finantsilised vajadused. Hagejal oli võimalus koguda 5000 eurot, kuid võttes arvesse eelnevat laenu tagastamise lugu, oli kirjutatud lepingu näidis, mille kostja esitas kohtule kui lisa 4. Antud lepingus on ära toodud kuupäeva 10.01.2015. a kui kuupäev, mis ajaks hageja saanuks koguda 5000 eurot kostjale üleandmiseks. Peale selle tahtis hageja arutada laenu küsimust abikaasaga. Käekirjalises lepingus, jäänud vaid kostjale, ei olnud märgitud kostja isikukoodi ja puudub tema allkiri, mis viitab näidisele või mustandile. Leping oli edastatud kostjale, et ta koostaks lepingu oma märkustega ja täielike andmetega. S.o hageja osutas, millise infomiinimumi leping peab sisaldama. Pooled leppisid kokku, et hageja teatab täiendavalt, millal võib rahale järgi tulla. Hageja sai abikaasa nõusoleku ja teatas kostjale, et ta saab raha üle anda 5. jaanuaril 2015. a. Trükitud võlakirja kahes eksemplaris koostas hageja. 05.01.2015. a hommikul sõitis kostja hageja maja trepikoja juurde ilma vormistamata lepinguta, seetõttu kirjutasid pooled kostja autos alla vaid võlakirja. Raha oli kostjale üle antud samas, kostja autos. Selle laenu andis hageja kostjale eranditult kaastundest seoses kostja ja tema lähisugulaste poolt kirjeldatud väljapääsmatule kostja olukorrale. Hageja võttis arvesse ka teatuid sugulussuhteid, kuna hageja abikaasa on kostja V M vanema venna naise õde. Kuna kostja hagi ei tunnista ja eitab hagejalt raha saamist, siis hageja taotleb hageja ja tema abikaasa G F ning kostja ning tema abikaasa J K 2013. 2014 ja 2015.a tulu-deklaratsioonide asjale lisamist. Vastavalt deklaratsioonidele moodustasid hageja pere sissetulekud aastatel 2013-2015: - Aastal 2013 hageja pere sissetulek oli kokku 11 649,14 eurot. Y V sissetulek oli 3612,54 eurot ja G F sissetulek oli 8036,60 eurot. - Aastal 2014 oli pere sissetulek kokku 12 968,57 eurot, millest Y V oli 3811,56 eurot ja G F 9157,01 eurot. - Aastal 2015 oli pere sissetulek kokku 14925,96 eurot, millest Y V oli 4575,76 eurot ja G F 10 350,20 eurot.
Kostja Kostja 25.04.2019 esitatud menetlusdokumendis (kd 1, tl 85-86) on seisukohal, et paljud hageja poolt avaldatud asjaoludest on tema poolt kunstlikult väljamõeldud. On vale hageja väide, et hageja ja kostja olid 2007 aastal ammused ja head tuttavad ning usaldasid üksteist. Seetõttu kostja võttis 06.02.2007. a hagejalt ilma võlakirjata ausõna alusel 30 000 krooni kohustusega võlg tagastada kuidas saab, makstes igakuiselt laenu kasutamise eest 5% intressi. Tegelikult ei olnud hageja ja kostja head tuttavad, kelle vahel oleksid nii usaldussuhted, et hageja saaks anda kostjale 30 000 krooni võlgu määramata tähtajaks ja ilma dokumentaalse vormistamiseta (nt. võlakiri). Eelpool hageja väited ei ole usaldusväärsed.
5(15)
Tsiviilasi nr 2-19-2605
Nähtavasti kostja eksis vastuses hagiavaldusele laenu võtmise ajas (vastuses esitas kostja väite, et võttis laenu 2006. aasta lõpus). Kostja nõustub hagejaga, et laenu võtmise aeg on veebruar 2007. Hageja nii hästi mäletab laenu andmise aega seetõttu, et kostja kirjutas talle võlakirja. Hageja väide, et kostja ei kirjutanud talle võlakirja, ei ole usaldusväärne. On väheusutav, et on võimalik anda nii suurt rahasummat ilma raha üleandmist kinnitava dokumendita. Samuti ei ole selge, kuidas on võimalik ilma kirjaliku kinnituseta tõendada laenulepingu tingimusi, nt. et laenuvõtja on kohustatud tasuma intressi 5%. Hageja arvamuse juurde lisatud kiri (s.o arvamuse lisa 5) ei ole tõend. Kostjale on teadmata kelle poolt ja millal see kiri oli kirjatatud. Kostja seda ei ole kirjutanud. Paberist ei tulene ka, kes selle kirjutas ja millega seoses. Hageja väide, et 05.01.2015 dateeritud võlakiri oli kirjutatud 05.01.2015 kostja sõidukis raha üleandmise momendil on vale. See võlakiri oli kostja poolt allakirjutatud palju hiljem kui 05.01.2015 ning see oli tehtud kostja kontoris. Jaanuaris 2015 tuli hageja mitmel korral kostja juurde ja nõudis võlakirja allkirjastamist. Üks kord tuli hageja kostja juurde kontorisse trükitud võlakirjaga ja nõudis selle allkirjastamist. Kuna kostja oli juba väsinud hageja survest ning ei tahtnud enam hagejaga vaielda, kirjutas tema võlakirjale alla. Kostja aga ei saanud hagejalt raha. Hageja esitas oma arvamuse juurde tema ja tema abikaasa G F 2013, 2014 ja 2015 tuludeklaratsioonid. Kostjal on seisukoht, et esitatud tuludeklaratsioonide alusel ei ole võimalik teha järeldust, et hagejal oli 2015 aasta alguses majanduslik võimalus anda kostjale laenu suuruses 5 000 eurot. Hageja taotleb tunnistajana üle kuulata T M. Kostja ei olnud taotlusega nõus. Kostja ja T M suhted on halvad juba ammu (s.o vähemalt 2000 aastast) ning nad üldse ei suhtle omavahel. Sellepärast T M ei saa teada kostja eluga seotud asjaolusid. Kostja ka ei olnud nõus hageja abikaasa G F tunnistajana ülekuulamisega kuna nii G F , kui ka hageja ise on teadlikud käesoleva vaidlusega seotud asjaoludest. Kostja pöörab tähelepanu väidetavalt väga ebausaldusväärsele hageja väitele. Hageja andis 2007. aastal kostjale laenu suuruses 30 000 eurot ja soovis saada kostjalt tagasi laenu ning ka laenuintresse suuruses 5%. Pikema aja jooksul tagastas kostja hagejale laenu põhiosa. Hageja väitel ei tagastanud kostja hagejale isegi laenu põhiosa ega maksnud ka intresse. Vaatamata eeltoodule nõustus aga hageja anda kostjale 2015. aastal suure raha summa (5000 eurot) võlgu pikaks perioodiks (kuni 01.01.2019, s.o neli aasta) ilma intressita. Hageja Hageja arvamuse (kd 1, tl 89-90) kohaselt hageja ja kostja on tuttavad alates 31. detsembrist 2001. a. Kohtumine kostjaga toimus V M , kostja venna, korteris, kui tähistati Uut aastat ja V sünnipäeva. Seal hageja ja kostja tutvusid ning neil tekkisid usalduslikud suhted. 2002. a ostis hageja XXX, korteri. Seoses selle korteri remondiga ja ümberkorraldamisega ostis hageja kostjalt telliskive, vajalikud korteri ümberehitamiseks. Telliskive kostja hoidis oma garaažis. Korteri viimistlemist tegi V M . Sellest ajast olidki hageja ja kostja vahel usalduslikud suhted. Hagiavaldusele lisatud lisa 5 kohta hageja selgitab täiendavalt, et kostja andmed on isiklikult hageja poolt üles kirjutatud nimelt 06.02.2007. a kostja sõnade ja dokumentide järgi, kuupäev 06.02.2007. a kui kostjale oli üle antud raha 30 000 krooni. Võttes arvesse pooltevahelisi usalduslikke suhteid võlakirja üleantud raha kohta ei võetud, vaid lihtsalt fikseeriti raha üleandmise kuupäev ja kostja täpsed andmed. 6(15)
Tsiviilasi nr 2-19-2605
Kostja ei esitanud mingeid tõendeid oma versiooni suhtes, kus ja millal oli kostja poolt alla kirjutatud võlakiri 5000 euro saamise kohta. Eluliselt ei ole usutav, et täisealine, teovõimeline kostja nõustus alla kirjutama võlakirja raha saamata, vaid lähtuvalt väsimusest. Kostja räägib iseendale vastu. Palju kordi alla ei kirjutanud, siin võttis ja kirjutas alla. Kostja antud versioon ei ole eluliselt usutav. Kostja vajas teravalt raha ja võttis seetõttu tänulikkusega vastu hageja raha ning kirjutas meeleldi alla ettevalmistatud võlakirja. Hageja andis kostjale võlakirja alusel laenu 5000 eurot 4-ks aastaks ilma intressita, kuna oli selge, et kostja ei suuda intressi maksta. Põhivõla 5000 eurot hageja andis kostjale, kuna peab teda küllaltki lähedaseks ja hagejale mitte ükskõik kelleks inimeseks. Hageja lävis kostjaga pika aja jooksul ja tundis kaasa tema raskustele. Otsus anda raha oli vastu võetud lähedaste sugulaste, V M , T M , hageja ja tema naise G F , ringis.
Kohus arutas asja 26.11.2019 (kd 1, tl 123-131) ja 17.03.2022 kohtuistungitel (kd 2, tl 33-42). Pooled jäid kohtuistungitel oma nõuete, väidete, vastuväidete ja nende põhjenduste juurde. 26.11.2019 kohtuistungil kuulas kohus pooli üle vande all. 17.03.2022 kohtuistungil kuulas kohus üle hageja tunnistajad V M , T M ja G F ning kostja tunnistaja E K .
Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub seega rahuldamisele. Hageja nõudeks on 05.01.2015. a võlakirjast tulenev põhivõlgnevus summas 5000 eurot, viivis seisuga 19.02.2019. a summas 54,79 eurot ja viivis alates 20. veebruar 2019. a põhinõudelt (5000 euro) kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja väitel laenas ta kostjale 5. jaanuaril 2015. a Sillamäe linnas 5000 eurot ilma intressita. Tagamaks oma kohustusi hageja ees kirjutas kostja 5. jaanuaril 2015. a võlakirja. Kostja laenas 7(15)
Tsiviilasi nr 2-19-2605
raha oma äri arendamiseks ja suuliselt kinnitas hagejale, et ta on maksevõimeline. Vastavalt võlakirjale, laenas kostja hagejalt 5000 eurot kuni 01.01.2019. a. Kostja hagi omaks ei võta. Kostja väitel laenas ta hagejalt 2006. a lõpus 25 000 krooni, intresside tasumises ei olnud kokku lepitud. Kuna kostja poolt laenu tagastamine hagejale venis, hakkas hageja nõudma kostjalt intresside tasumist. Kostja ei eita, et kirjutas alla 2015. a võlakirjale summas 5000 eurot. Selgitab seda asjaoluga, et on väsinud hageja pidevatest raha tagastamise nõudmistest ning kirjutas võlakirjale alla lihtsalt selleks, et hageja rohkem teda ei segaks, ei tülitaks. Tegelikult kostja hagejalt 2015. a-l raha summas 5000 eurot ei saanud. Kostja ei vajanud 2015. a-l raha äritegevuseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 sätestab, et võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Tulenevalt VÕS § 3 p-st 1 võlasuhe võib tekkida lepingust. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Võlatunnistuse väljastamise tõenduseks on hageja lisanud hagiavaldusele venekeelse dokumendi nimega „Расписка“ (kd 1, tl 4) ja selle tõlke eesti keelde (I kd, tl 5). Allkirja teksti kohaselt hageja laenas kostjale intressivabalt 5000 eurot tähtajaga kuni 01.01.2019. aasta. Allkiri on varustatud poolte allkirjadega ja kannab kuupäeva 05.01.2015. a. Kostja ei vaidle vastu, et kirjutas isiklikult Allkirjale alla, kuid see ei toimunud 05.01.2015. a nagu märgitud Allkirjas. See kuupäev oli juba Allkirjas märgitud, kuid kostja ei hakanud kuupäeva parandamist nõudma, kuna raha kätte ei saanud. Kohus leiab, et hageja on tõendanud poolte lepingu sõlmimist ja kohtule esitatud „Allkiri“ on deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes. Pooled on ka arvamusel, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (kd 1, tl 123 pöördel). Ülaltoodust tulenevalt jätab kohus arvestamata kõik poolte väited ja vastuväited ning tõendid seoses enne 2015. a tekkinud võlasuhetega, kuna 2015. a deklaratiivse võlatunnistuse väljastamisega on poolte vahel tekkinud iseseisev kohustus. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal (hagejal) ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik (kostja) võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega võlga (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-149-11, p 21; nr 3-2-1-21-06, p 15; nr 3-2-1-125-15, p 13). Kostja eitab raha summas 5000 eurot saamist hagejalt 2015. aastal. Samuti väidab kostja, et ei vajanud sel ajal raha äritegevuseks. Seega peab kostja tõendama, et võlatunnistuses sätestatud kohustust tal ei ole. Kostja vande all ülekuulamisel (kd 1, tl 128-131) andis ütlusi, et ta ei saanud 2015. a-l kostjalt raha võlgu. Asja materjalides olev võlakiri oli allkirjastatud kostja poolt tema töökohal, kabinetis 2015. a jaanuari alguses, kostja sai võlakirja ühe eksemplari kätte. Pooled said tuttavaks kostja 8(15)
Tsiviilasi nr 2-19-2605
venna sünnipäeval aastal 2001, pärast seda ei suhelnud, ei kohtunud ega helistanud. Alles 2006. a ja 2007. a küsis kostja hagejalt raha võlgu. Poolte pereliikmete vahel ka puudub suhtlus. 2015. a-l andis kostja võlakirja selle kohta, et on kohustatud tasuma hagejale intressi varem tekkinud laenude alusel. 2015. a-l kostja hagejalt raha ei saanud. Kostja ei hakanud hagejale intresse tasuma, kuna eraisikul puudub õigus intresside võtmiseks. Kostjal olid pankrotimenetlused aastatel 2001., 2004. ja 2019. Hageja vande all ülekuulamisel (kd 1, tl 124 pöördel-128) andis ütlusi, et nad on kostjaga tuttavad aastast 2001. Hageja andis kostjale 05.01.2015. a laenu summas 5000 eurot. Hageja hästi mäletab kuupäeva sellepärast, et see oli esmaspäev pärast Uut aastat ja nädalavahetust. Kostja sõitis autoga hageja maja juurde ja autos hageja andis raha 50 euro kupüürides kostjale üle. Raha vastu sai hageja kostjalt asja materjalides oleva võlakirja. Võlakiri oli trükitud hageja tütre poolt. Võlakiri oli allkirjastatud autos. Hagejal oli raha laenuks kuna tema sai pensioni, tema abikaasa töötab ja ka saab pensioni. 2001.-l sai hageja koondamisraha 39 000 krooni. 2002. a õppis ta ümber ja koheselt sai 40 000 krooni. 1997.a pärast vanemate surma jäi kõik hagejale. Kostja helistas hagejale enne uut (2015) aastat ja palus anda raha võlgu. Hageja nõustus mitte kohe. Hageja abikaasa on kostja venna abikaasa, nad on lihasõed. Hageja rääkis abikaasaga, ta rääkis oma õega, kostja vennaga ja jõudsid järeldusele, et kui võimalus on, siis tuleb raha anda. Hageja helistas kostjale ja ütles, et annab raha. Hageja helistas kostjale 02.01.2015 öelda, et annab raha. Hageja ei tea, milleks kostja vajas raha. Kostja ütles hagejale, et vajab raha äri arendamiseks. Asja materjalides oleva 10.01.2015 dateeritud käekirjalise lepingu (kd 1, tl 37, tõlge tl 37 pöördel) kohta selgitas hageja, et see oli näide kostja jaoks, kuidas tuleb seda kirjutada. Hageja lootis, et kostja trükib teksti ise. Hageja veel kord kinnitas, et raha üleandmine ja Allkirja väljaandmine on toimunud 05.01.2015. Tunnistajana ülekuulatud V M (kd 2, tl 33 pöördel-35), kes on kostja lihasvend, andis ütlusi, et raha üleandmise juures tunnistajat ei olnud, aga võlakirja ta on näinud, et summa oli üleantud. Võlakirja nägi tunnistaja juba pärast kohtusse hagi esitamist. Tunnistaja teab hageja sõnadest, et kostja võttis hagejalt raha võlaks ja keeldub raha tagastamisest. Hageja selgitas tunnistajale, et tol ajal, kui kostja võttis hagejalt raha, palus kostja hagejat mitte rääkida kellelegi sellest. Tunnistaja tihedalt oma vennaga (kostjaga) ei suhelnud, nendel olid juba ammu lahkarvamused. Kas vend vajas 2015. a-l raha äri arendamiseks tunnistaja ei tea, aga on kursis, et kaks korda ta oli pankrotis ja iga kord pärast pankrotti tuli tunnistaja juurde ja palus abi. Tunnistaja osutas vennale iga kord abi, tegi tema jaoks remonti. Kostja võttis raha ka tunnistajalt, väikeste summade kaupa, pärast olid juba suuremad summad, aga see oli veel kroonides. Kuna kostja ei soovinud hästi tunnistajale tagasi anda neid summasid, siis tunnistaja enam ei hakanud kostjale raha laenama. Kostja ei rääkinud kõikidele, et võtab raha võlgu mitte ainult hagejalt, vaid ka teiste isikute käest. Tunnistaja sõber kaebas temale, et kostja võttis suure summa raha, aga ei saanud seda tagastada. Tunnistajana ülekuulatud T M (kd 2, tl 35 pöördel-37), kes on kostja venna abikaasa ja hageja abikaasa õde, andis ütlusi, et kostja võttis palju raha võlaks mitte ainult hagejalt, vaid kõikidelt, tunnistaja perelt ka. 5000 euro hagejalt kostjale üleandmist tunnistaja ei näinud, kuid pärast raha 9(15)
Tsiviilasi nr 2-19-2605
üleandmist hageja abikaasa ütles tunnistajale, et kostja tuli nende juurde ja küsis raha. Tunnistaja küsimusele, mis summa see oli, vastas hageja abikassa, et 5000. See oli aastal 2015. Tunnistaja nägi ka tõendi raha üleandmise kohta. Tunnistaja sõnadele, et see on nii suur summa, selgitas hageja abikaasa, et kostjale on väga vajalik raha, sugulast tuleb aidata. Kostja tegeles äriga, tal oli õmblusvabrik. Peale ema surma vennad müüsid tema korteri maha, kostja abikaasa müüs oma korteri, kostjal olid ka rahalised vahendid ema korteri müügist. Kostja pere nende raha eest ostis endale korteri ning alles jäänud raha nad kasutasid äri arendamiseks. Tunnistaja käis kostja pere uues korteris umbes 10 aastat tagasi. Tunnistaja teada hagejal on nii suured summad raha võlgu andmiseks sellest, et hageja töötas karjääris, peale ema surma hageja müüs tema korterit. Kas hageja andis kellelegi veel raha võlgu tunnistaja ei tea. Tunnistaja teada, hageja ei andnud kellelegi raha viivisega (intressiga), see ei ole neil moes. Nad on omavahel sugulased, sõbrad. Tunnistajana ülekuulatud G F (kd 2, tl 37-38 pöördel), kes on hageja abikaasa ja kostja on tunnistaja õe abikaasa vend, andis ütlusi selle kohta, et tal on teada, et hageja andis kostjale viimati 05.01.2015. a-l võlgu 5000 eurot. Tunnistaja isiklikult raha üleandmisel ei osalenud. Hageja väljus õue, raha üleandmine toimus autos. Enne raha üleandmist hageja kooskõlastas seda küsimust tunnistajaga. Tunnistaja isiklikult nägi rahakupüüre, mis olid üleantud kostjale. Milleks oli kostjale raha vaja tunnistaja ei tea. Kui hageja tuli tagasi, siis kohe näitas tunnistajale võlakirja, mis oli kostja poolt allkirjastatud. Miks hageja ei küsinud intresse, ei ole tunnistajal teada. Hagejal oli raha võlgu andmiseks, kuna temal 1997. a-l surnud teineteise järel vanemad, ta oli ainus pärija ja müüs vanemate korteri maha. Tunnistajana ülekuulatud E K (kd 2, tl 38 pöördel-40), kes on kostja abikaasa, andis ütlusi, et temal koos kostjaga oli õmblustootmine, nad töötasid. Kostja võttis hagejalt raha võlgu kaks korda ja kahel korral andis raha tagasi. See oli umbes aastatel 2005-2007. Pärast seda kostja ei võtnud raha võlgu hageja käest, kuna selles puudus vajadus. 2014 ega 2015 aastatel ei olnud kostja perel üldse vajadust raha laenuks võtta, kuna äris kõik oli normaalselt, seisid kõvasti jalul. Kostja ei võtnud sel ajal hagejalt raha võlgu. Varem hageja andis kostjale raha võlgu ja soovis saada peale laenusummat veel interesse ja viiviseid. Tunnistajal on teada, et 2015. a jaanuaris helistas hageja kostjale, kostja ja tunnistaja töötasid õmblustsehhis. Kostja tuli tunnistaja juurde ja ütles, et varsti tuleb hageja. Hageja tuli umbes lõunaajal nende ruumidesse ja mehed läksid kabinetti, tunnistajat seal ei olnud. Mõne aja pärast tunnistaja juurde tuli kostja ja ütles, et ta allkirjastas mingi paberi. Tunnistaja küsimusele milleks ta seda tegi, miks allkirjastas, kostja vastas, et hageja koguaeg avaldab survet tema peale, ähvardab füüsilise vägivallaga. Hagejal on sõbrad - poksijad spordikompleksis. Tunnistaja sõnul kostja raha pole võtnud ega saanud. Tunnistaja teada kostja ei pöördunud politseisse avaldusega seoses sellega, et hageja ähvardab teda. See oli suulises vormis öeldud, iga sõna peale keegi ei jookse politseisse, võib-olla edaspidi oleks pöördunud, kui asi läheks tõsisemaks. Tunnistaja ei saanud meenutada nende pere sissetulekut aastatel 2014, 2015. Nende varaline olukord oli tol ajal normaalne ja mingit vajadust raha võtmiseks neil ei olnud.
10(15)
Tsiviilasi nr 2-19-2605
Kohus leiab, et hagejalt kostjale raha üleandmine on tõendatud hageja vande all antud ütlustega ning tunnistaja G F ütlustega, et enne raha üleandmist hageja kooskõlastas seda küsimust tunnistajaga. Hageja väljus õue, raha üleandmine toimus autos. Tunnistaja isiklikult nägi rahakupüüre, mis olid üleantud kostjale. Kui hageja tuli tagasi, siis kohe näitas tunnistajale võlakirja, mis oli kostja poolt allkirjastatud. Ka 05.01.2015 võlatunnistuse tekstist tuleneb, et kostja võttis hagejalt laenu 5000 eurot. Kohus on seisukohal, et kostja, kui äriga tegelev inimene, ei annaks võlakirja, kui ei oleks laenu saanud. Ärimees mõistab hästi, millised tagajärjed on võlatunnistuse andmisel. Kohus on seisukohal, et kostja ei tõendanud võla puudumist. Kostja vande all antud ütlused, et ta ei võtnud hagejalt 2015. a laenu 5000 eurot, on ümber lükatud hageja vande all antud ütlustega, mis langevad kokku tunnistaja G. F ütlustega. Kostja vande all antud ütlustesse ja tunnistaja E. K ütlustesse suhtub kohus kriitiliselt, kuna nad on ümberlükatud hageja vande all antud ütlustega, tunnistaja G. F ütlustega ja 05.01.2015 võlatunnistusega. Kohus ei arvesta tunnistajate V M ja T M ütlustega hagejalt kostjale raha üleandmise osas, kuna raha üleandmisel nad ei viibinud ja teatavad sellest vaid hageja sõnadest. Kostja esitas vastuväide, et ta ei vajanud laenu 2015. aasta alguses isiklikes ega ärilistes eesmärkides. Kostja plaanides ei olnud teha kalleid oste ega investeeringuid. Kostjal puudusid ka täitmata kohustused. 2014-2015 aastatel tegeles kostja äriga. Kostja oli K G OÜ osanik ja juhatuse liige (kostja endise äriühingu, s.o OÜ K , majandustegevus oli sel hetkel juba lõpetatud). K G OÜ-ul ei olnud suurt käivet ning puudus vajadus investeeringuteks. Osaühingu K (registrikood XX) registrikaardi andmete (kd 1, tl 33-34) kohaselt oli äriühing asutatud 04.02.2004 ning ajavahemikul 20.05.2005-13.05.2017 olid kostja ja tema abikaasa J K (E K ) äriühingu osanikud. Ühing on äriregistrist kustutatud ÄS § 60 lg 3 alusel, sest ei ole esitatud majandusaasta aruandeid. K G OÜ (registrikood XX) registrikaardi andmete (kd 1, tl 38) kohaselt oli äriühing asutatud 03.06.2011 osakapitaliga 2500 eurot sissemakset tegemata. Juhatuse liikmeks on kostja. K G OÜ pangakonto väljavõtete kohaselt: - ajavahemikul 01.12.2014-16.12.2014 (kd 1, tl 39-40) tasus äriühing Maksu- ja Tolliametile maksuvõlana kokku 1186,62 eurot. Sel perioodil laekumised kontole olid 3093,72 eurot ning väljaminekud 3093,37 eurot, konto jääk seisuga 31.12.2014 oli 4,04 eurot; - ajavahemikul 01.01.2015-13.01.2015 väljavõte (kd 1, tl 40 pöördel) tasus äriühing Maksu- ja Tolliametile maksud 612,49 eurot. Sel perioodil laekumised kontole olid 1390,98 eurot ning väljaminekud 1391,24 eurot, konto jääk seisuga 13.01.2015 oli 3,78 eurot; - ajavahemikul 14.01.2015-31.01.2015 (kd 1, tl 41) laekumised kontole olid 2347,93 eurot ning väljaminekud 2348,98 eurot, konto jääk seisuga 31.01.2015 oli 4,73 eurot; - ajavahemikul 01.02.2015-17.02.2015 (kd 1, tl 41 pöördel-42) laekumised kontole olid 2941,38 eurot ning väljaminekud 2924,84 eurot, konto jääk seisuga 17.02.2015 oli 21,27 eurot; - ajavahemikul 18.02.2015-28.02.2015 (kd 1, tl 42 pöördel-43) laekumised kontole olid 1832,34 eurot ning väljaminekud 1852,60 eurot, konto jääk seisuga 28.02.2015 oli 1,01 eurot; - ajavahemikul 01.03.2015-10.03.2015 (kd 1, tl 43 pöördel) laekumised kontole olid 539,39 eurot ning väljaminekud 531,97 eurot, konto jääk seisuga 10.03.2015 oli 8,43 eurot; - ajavahemikul 11.03.2015-31.03.2015 (kd 1, tl 44-44 pöördel) laekumised kontole olid 3290,70 eurot ning väljaminekud 3294,73 eurot, konto jääk seisuga 31.03.2015 oli 4,40 eurot. 11(15)
Tsiviilasi nr 2-19-2605
Kostja residendist füüsilise isiku 2013. a tuludeklaratsiooni (kd 2, tl 19-22) kohaselt sai ta K G OÜ-lt juhtimis- või kontrollorgani liikme tasuna 5616,60 eurot, millelt on kinnipeetud tulumaks kokku 816,60 eurot (kd 2, tl 19 pöördel) Seega aastal 2013 moodustas kostja deklareeritud netosissetulek 4800 eurot ehk keskmiselt 400 eurot kuus. Kostja deklaratsiooni kohaselt residendist füüsilise isiku ettevõtlusest 2014. a-l saadud tulu kohta (kd 2, tl 12-14) ei saanud ta aastal 2014 tulu ettevõtlusest. Kostja residendist füüsilise isiku 2014. a tuludeklaratsiooni (kd 2, tl 15-18) kohaselt sai ta K G OÜ-lt juhtimis- või kontrollorgani liikme tasuna, ajutise töövõimetuse hüvitisena, haigushüvitisena ning Eesti Haigekassalt ajutise töövõimetuse hüvitisena, haigushüvitisena kokku 4201,04, millelt on kinnipeetud tulumaks 539,23 eurot (kd 2, tl 15 pöördel). Seega aastal 2014 moodustas kostja deklareeritud netosissetulek 3661,81 eurot ehk keskmiselt 305,15 eurot kuus. Kostja deklaratsiooni kohaselt residendist füüsilise isiku ettevõtlusest 2015. a-l saadud tulu kohta (kd 2, tl 8-11) ei saanud ta aastal 2015 tulu ettevõtlusest. Kostja residendist füüsilise isiku 2015. a tuludeklaratsiooni (kd 2, tl 15-18) kohaselt sai ta K G OÜ-lt juhtimis- või kontrollorgani liikme tasuna, ajutise töövõimetuse hüvitisena, haigushüvitisena ning Eesti Haigekassalt ajutise töövõimetuse hüvitisena, haigushüvitisena kokku 4201,04, millelt on kinnipeetud tulumaks 539,23 eurot (kd 2, tl 15 pöördel). Seega aastal 2014 moodustas kostja deklareeritud netosissetulek 3661,81 eurot ehk keskmiselt 305,15 eurot kuus. E K (kostja abikaasa) deklaratsiooni kohaselt residendist füüsilise isiku ettevõtlusest 2013. a-l saadud tulu kohta (kd 2, tl 1-3) ei saanud ta aastal 2013 tulu ettevõtlusest. E K residendist füüsilise isiku 2013. a tuludeklaratsiooni (kd 2, tl 4-7) kohaselt sai ta K G OÜ-lt palgana ja ajutise töövõimetuse hüvitisena, haigushüvitisena ning Eesti Haigekassalt ajutise töövõimetuse hüvitisena, haigushüvitisena kokku 3660,02 eurot, millelt on kinnipeetud tulumaks kokku 406,04 eurot (kd 2, tl 4 pöördel) ja palgast töötuskindlustusmaksed 67,98 eurot (kd 2, tl 5 pöördel). Seega aastal 2013 moodustas E. K deklareeritud netosissetulek 3186 eurot ehk keskmiselt 265,50 eurot kuus. E K deklaratsiooni kohaselt residendist füüsilise isiku ettevõtlusest 2014. a-l saadud tulu kohta (kd 1, tl 192-194) ei saanud ta aastal 2014 tulu ettevõtlusest. E K residendist füüsilise isiku 2014. a tuludeklaratsiooni (kd 1, tl 195-198) kohaselt sai ta K G OÜ-lt palka 4225 eurot, millelt on kinnipeetud tulumaks 506,64 eurot (kd 1, tl 195 pöördel) ja töötuskindlustusmaksed 84,50 eurot (kd 1, tl 196 pöördel). Seega aastal 2014 moodustas E. K deklareeritud netosissetulek 3633,86 eurot ehk keskmiselt 302,80 eurot kuus. Vastavalt E K deklaratsioonile residendist füüsilise isiku ettevõtlusest 2015. a-l saadud tulu kohta (kd 1, tl 182-185) ei saanud ta aastal 2015 tulu ettevõtlusest. E K residendist füüsilise isiku 2015. a tuludeklaratsiooni (kd 1, tl 186-191) kohaselt sai ta K G OÜ-lt palka 4645 eurot, millelt on kinnipeetud tulumaks 544,51 eurot (kd 1, tl 186 pöördel) ja töötuskindlustusmaksed 74,32 eurot (kd 1, tl 188 pöördel). Seega aastal 2015 moodustas E. K deklareeritud netosissetulek 4026,17 eurot ehk keskmiselt 335,50 eurot kuus. Kohus jätab arvestamata kd 1, tl-del 35-36 asuvad dokumendid, kuna ei ole arusaadav, kuidas nad seotud käesoleva asjaga, arve on dateeritud 2007. aastaga. On esitatud mingid arvestused, aga puudub isegi aasta mille kohta nad käivad. Eeltoodud tõenditest lähtuvalt kostja pere deklareeritud netosissetulek aastal 2013 oli keskmiselt 665,50 eurot kuus, aastal 2014 - 607,95 eurot kuus ja aastal 2015 - 640,55 eurot kuus. Kohus leiab, et ülaltoodud tõenditest ei saa järeldada, et kostja ei vajanud 2014. a lõpus - 2015. a alguses raha laenamiseks. K G OÜ pangakonto väljavõtetest tuleneb, et äriühingul ei olnud 12(15)
Tsiviilasi nr 2-19-2605
rahalist varu. Peaaegu nii palju, kui laekunud äriühingu kontole läks kontolt välja. Kostja pere sissetuleku suurus ka ei välista laenuks raha võtmise vajadust. Kaudselt asjaolu, et kostja vajas raha, on tõendatud tunnistaja V M , kes on kostja lihasvend, ütlustega, et kostja palus hagejat mitte rääkida kellelegi raha laenamisest; et kostja kaks korda oli pankrotis (kostja ei vaielnud sellele vastu). Iga kord pärast pankrotti tuli kostja tunnistaja juurde ja palus abi. Samuti tunnistaja T M , kes on kostja venna abikaasa ja hageja abikaasa õde, ütlustega, et kostja võttis palju raha võlaks mitte ainult hagejalt, vaid kõikidelt, tunnistaja perelt ka. 5000 euro hagejalt kostjale üleandmist tunnistaja ei näinud, kuid pärast raha üleandmist hageja abikaasa ütles tunnistajale, et kostja tuli nende juurde ja on küsinud raha. Tunnistaja küsimusele, mis summa see oli, vastas hageja abikaasa, et 5000 eurot. See oli aastal 2015. Tunnistaja nägi ka tõendi raha üleandmise kohta. Tunnistaja sõnadele, et see on nii suur summa, selgitas hageja abikaasa, et kostjale on väga vajalik raha, sugulast tuleb aidata. Kostja tegeles äriga, tal oli õmblusvabrik. Kohus on seisukohal, et kõik need tõendid kogumis lükkavad ümber kostja väidet, et ta ei vajanud vaidlusalusel perioodil raha laenuks. Samuti väidab kostja, et hagejal ei olnud võimalik 2015. a-l anda kostjale sularahas laenu suuruses 5000 eurot. Kohus kostja vastuväitega ei nõustu. Hageja residendist füüsilise isiku tuludeklaratsioonide kohaselt: - sai ta 2013. a-l S pensioni 3612,54 eurot (kd 1, tl 58-61). Seega aastal 2013 moodustas hageja deklareeritud sissetulek keskmiselt 301 eurot kuus; - 2014. a-l (kd 1, tl 66-69) sai ta S pensioni 3811,56 eurot, mis teeb keskmiselt 317,63 eurot kuus; - 2015. a-l (kd 1, tl 50-55) sai ta S ja V P F (kd 1, tl 53 pöördel) pensioni kokku 4578,76 eurot, mis teeb keskmiselt 381,60 eurot kuus. Hageja abikaasa G F residendist füüsilise isiku tuludeklaratsioonide kohaselt: - sai ta 2013. a-l (kd 1, tl 62-65) S , SA-lt S H kokku 9230,40 eurot, on kinnipeetud tulumaks 1193,80 eurot ja töötuskindlustusmaksed 148,18 eurot (kd 1, tl 63 pöördel). Seega aastal 2013 moodustas hageja abikaasa deklareeritud sissetulek 7888,42 eurot ehk keskmiselt 657,40 eurot kuus; - 2014. a-l (kd 1, tl 70-74) sai ta S , SA-lt S H kokku 9821,59 eurot, on kinnipeetud tulumaks 1296,17 eurot ja töötuskindlustusmaksed 158,18 eurot (kd 1, tl 71 pöördel). Samuti sai ta pensioni V P summas 631,59 eurot (kd 1, tl 72 pöördel). Seega aastal 2014 moodustas hageja abikaasa deklareeritud sissetulek 8998,83 eurot ehk keskmiselt 749,90 eurot kuus; - 2015. a-l (kd 1, tl 75-80) sai ta S , SA-lt S H kokku 11 138,33 eurot, on kinnipeetud tulumaks kokku 1323,78 eurot ja töötuskindlustusmaksed 31,39 eurot (kd 1, tl 77 pöördel). Samuti sai ta pensioni V P summas 535,66 eurot (kd 1, tl 78 pöördel). Seega aastal 2015 moodustas hageja abikaasa deklareeritud sissetulek 10 318,82 eurot mis teeb keskmiselt 859,90 eurot kuus. Hageja ja tema abikaasa tuludeklaratsioonidest lähtuvalt hageja pere deklareeritud netosissetulek aastal 2013 oli keskmiselt 958,40 eurot kuus, aastal 2014 - 1067,53 eurot kuus ja aastal 2015 1241,50 eurot kuus. Kohus leiab tõendatuks, et hageja pere oli võimeline laenata 2015. a-l kostjale 5000 eurot. Kohus leiab ülaltoodud tõendite alusel ja koosmõjus tõendatuks, et kostja sai hagejalt 5000 eurot 05.01.2015. a võlatunnistuses toodud tingimustel. 13(15)
Tsiviilasi nr 2-19-2605
VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 järgi kui kohustuse täitmise tähtaeg on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja ei tagastanud hagejale raha summas 5000 eurot käesoleva ajani, seega rikkus kostja oma kohustust raha tagastada. Vastavalt VÕS §-le 100 kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-dest 1 ja 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seadusjärgseks viivisintressiks VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas, kusjuures kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kostja ei tagastanud hagejale raha summas 5000 eurot, on hagejal õigus nõuda 5000 eurot tagastamist ja viivist. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt (5000 eurot) alates nõude sissenõutavaks muutmist kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. TsMS § 367 alusel viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Alates 01.01.2019, kui hageja nõue sai sissenõutavaks, kohtuotsuse tegemise aja seisuga (11.05.2022) sissenõutavaks muutunud viivis (VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär) summalt 5000 eurot on 1343,56 eurot. Alates 12.05.2022 kuni põhinõude täieliku tasumiseni TsMS § 367 alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi täies ulatuses ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 5000 eurot, seisuga 11.05.2022 sissenõutavaks muutunud viivis 5000 eurolt summas 1343,56 eurot ning alates 12.05.2022 kuni kohustuse täitmiseni viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras. Kohus juhib poolte tähelepanu TsMS § 430 lg-s 1 sätestatud võimalusele lõpetada menetluse kompromissiga kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Kõik menetlusosaliste poolsed kohtuotsuses käsitlemata jäänud väited ja esitatud tõendid hagi läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei evi ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
14(15)
Tsiviilasi nr 2-19-2605
TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg-te 1-4 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti (lg 1). Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Hagi rahuldati täies ulatuses, seega otsus on tehtud kostja kahjuks. TsMS § 162 alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Kostja kanda jäävad hageja menetluskulud ja kostja enda menetluskulud. Vastavalt TsMS § 174 lg 4 esimesele lausele kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise lahendab kohus TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist. /Digitaalselt allkirjastatud/ Tamara Šabarova kohtunik
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.