Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Margit Jäätma
Määruse tegemise kohta ja aeg
Tartu, 7. november 2025
Tsiviilasja number
2-24-16751
Tsiviilasi
Piret Laiveriki ja mittetulundusühingu väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. märtsi 2025. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Piret Laiveriki ja Riho Villemsoni määruskaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldajad (võlausaldajad, määruskaebuse esitajad)
Riho Villemsoni avaldus Emakäsi pankroti
1.Piret Laiverik (isikukood XXXXXXXXXXXX)
2.Riho Villemson (isikukood XXXXXXXXXXXX) lepingulised esindajad vandeadvokaadid Liis Könn ja Grete-Kai Teeäär Võlgnik mittetulundusühing Emakäsi (registrikood 80357561), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Merilin Ojasaar ja Epp Lumiste
RESOLUTSIOON
1.Jätta asja materjalide juurde võtmata Piret Laiveriki ja Riho Villemsoni 28. aprillil 2025 esitatud tõend ja mittetulundusühingu Emakäsi 31. oktoobril 2025 esitatud tõendid.
6.Välja mõista solidaarselt Piret Laiverikilt ja Riho Villemsonilt mittetulundusühingu Emakäsi kasuks määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud 1411 eurot 80 senti (sh käibemaks) ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Määruse punktide 1–3 peale ei saa Riigikohtule kaebust esitada (PankrS § 5 lg-d 1, 2 ja § 15 lg 5). Menetlusosalisel on õigus esitada määruse punktide 4–6 peale määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Tartu Maakohtu menetluses oli Piret Laiveriki ja Riho Villemsoni (avaldajad, võlausaldajad) avaldus mittetulundusühingu Emakäsi (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt müüs võlgnik võlausaldajatele 21. veebruaril 2023 sõlmitud müügilepinguga Verneri kinnistu Saue vallas. Müügilepingu kohaselt on müüjal kohustus tagada kinnistu liitumine vee- ja kanalisatsioonitrassiga. Pooled leppisid kokku, et kui müüja vastav kohustus ei ole 30. juuniks 2023 täidetud, on ostjatel õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 0,1% lepingu eseme ostuhinnast iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Kuna võlgnik jättis lepingust tulenevad kohustused täitmata, esitasid võlausaldajad võlgnikule leppetrahvi nõuded. Võlgnik ei tasunud võlga ning võlausaldajad esitasid pankrotihoiatuse. Võlausaldajate nõue oli võlgniku vastu pankrotiavalduse esitamise aja seisuga 45 959 eurot 6 senti, millest leppetrahvinõue 45 158 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 801 eurot 6 senti. Võlg suureneb igapäevaselt. Võlgnik ei ole leppetrahvinõudele vastu vaielnud. Leppetrahv ei ole ka ebamõistlikult suur. Võlausaldajate nõue on selge ja tõendatud. Leppetrahvinõue ei ole vaieldav ega tule lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgnikul puudub majandustegevus. Võlgniku käive on pankrotiavalduse esitamisele eelnenud aastatel püsivalt puudunud. Võlgnik on maksejõuetu.
2.Võlgnik palus jätta võlausaldajate pankrotiavalduse rahuldamata, ajutine haldur nimetamata, tühistada pankrotiavalduse tagamise abinõud ning jätta menetluskulud võlausaldajate kanda. Võlausaldajad ei ole täitnud ühtegi pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg-tes 1 ja 4 sisalduvatest eeldustest. Tõendamata on nii võlausaldaja nõude olemasolu pankrotiavalduses märgitud suuruses ja ulatuses kui ka võlgniku maksejõuetus. Võlausaldajate nõue on vaieldav. Võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu. Leppetrahvi nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. 2
Lepingu p 3.7 sisaldab sama punkti viimases lauses piirangut, mille kohaselt samas lepingupunktis sätestatud leppetrahvi ei rakendata, kui nimetatud müüja kohustus on täitmata tulenevalt Kovek AS-i tegevusest või tegevusetusest. Võlgnik edastas juba detsembris 2023 ekirja Kovek AS-ile vee- ja kanalisatsioonitrasside üleandmise kohta ning avaldas soovi trassid loovutada Kovek AS-ile. Samas e-kirjas teavitati Kovek AS-i, et Elektrilevi poolt oli välja ehitatud reoveepumpla elektriliitumine ning ka seda soovis võlgnik Kovek AS-ile loovutada. Võlgnik vaidles leppetrahvile vastu juba 31. augustil 2024, milles kinnitas, et tööd on tegelikult tehtud juba 2023. a. Dokumentatsioon, mis on võlgnikule edastatud, on ka koheselt edastatud Kovek AS-ile. Tegemist on olukorraga, kus müüja (võlgniku) kohustus on täitmata tulenevalt Kovek AS-i tegevusest/tegevusetusest, mistõttu ei ole võlausaldajatel lepingu p 3.7 alusel leppetrahvi nõudeõigust ning võlausaldajad pidid sellest olema teadlikud enne pankrotiavalduse esitamist. Ainuüksi eeltoodud põhjustel on võlgniku leppetrahvi nõue vaieldav ning tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldajate tegevuse tõttu on tekkinud viivitused. Hea usu põhimõtte vastane oleks, kui võlausaldajad saaksid nõuda leppetrahvi olukorras, kus nende enda tegevus (omaalgatuslik sekkumine ehitajaga suhtlusesse) on põhjustanud teise lepingupoole kohustuse täitmise viibimise. Nõue on vaieldav, kuna leppetrahv on ebamõistlikult suur. Lepingus ei ole sätestatud leppetrahvi maksimaalmäära. Väljaspool pankrotimenetlust toimuvas kohtumenetluses saaks selguda, mis suuruses on leppetrahvi summa. Pankrotiavaldus on esitatud pahas usus, sest võlausaldajad pidid olema enne kohtusse pöördumist teadlikud oma nõudeõiguse puudumisest. Võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlausaldajad on esitanud paljasõnalisi spekulatsioone võlgniku väidetavate kohustuste kohta. Väited maksuvõlast on tõendamata. 9. detsembri 2024. a seisuga puudub maksuvõlg. Võlgnikule kuulub 24 kinnisasja, mida saab vajadusel võõrandada. Alusetu on rääkida võlgniku maksejõuetusest. Võlgniku kontol on 4. detsembri 2024. a seisuga rohkem kui 62 000 eurot. 2023. a majandusaasta aruande järgi oli võlgnikul põhivara 299 200 eurot ja netovara 387 428 eurot. Väidetavaks ainsaks reaalseks kohustuseks oleks võlausaldajate leppetrahvi nõue. Võlgnikul on piisavalt vara võlausaldajate nõude rahuldamiseks.
MAAKOHTU MÄÄRUS
3.Tartu Maakohus jättis 18. märtsi 2025. a määrusega võlausaldajate pankrotiavalduse alusel võlgnikule ajutine haldur nimetamata ning lõpetas võlgniku avalduse alusel menetluse (resolutsiooni p 1). Maakohus tühistas pankrotiavalduse tagamiseks Tartu Maakohtu 6. novembri 2024. a määrusega kohaldatud tagamise abinõud ning määras kustutada kinnistusraamatusse kantud kinnistute võõrandamise keelumärked (resolutsiooni p 2). Maakohus jättis pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud solidaarselt võlausaldajate kanda (resolutsiooni p 3) ja määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis solidaarselt võlausaldajatelt võlgniku kasuks välja menetluskulud 2327 eurot 65 senti (resolutsiooni p 4). Välja mõistetud menetluskuludelt (2327 eurot 65 senti) tuleb võlausaldajatel tasuda võlgnikule viivist alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (resolutsiooni p 5). Maakohus leidis, et võlgniku esitatud vastuväited ja põhjendused võlausaldajate nõudele on piisavad selleks, et kahelda võlausaldajate nõude selguses ning jätta ajutine haldur PankrS § 3
15 lg 3 p 1 järgi nimetamata. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad ennekõike selle üle, kas ja millises ulatuses on võlausaldajatel õigus võlgnikult nõuda leppetrahvi ning kõnealune küsimus tuleb lahendada eraldi hagimenetluses. Maakohtu hinnangul väljuvad võlausaldajate nõude põhjendatuse hindamine ja sellega seotud asjaolud pankrotimenetluse raamidest. Võlausaldajatel nõude olemasolu ja selle suuruse kindlakstegemine eeldab kummagi poole poolt täiendavate tõendite esitamist ning nende põhjal asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet ei saa lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Ka ei saa kohus võlgniku vastuväiteid arvestades väita, et need on ilmselgelt perspektiivitud. Maakohus leidis, et võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses ning see vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Ka ei esine PankrS § 31 lg-tes 11 ja 12 sätestatud maksejõuetuse eelduseid. Kuna võlgnik on võlausaldajate nõudele põhjendatult vastu vaielnud ning pankrotiseadus ei näe ette võimalust võlausaldajal selge nõude puudumisel nimetada ajutist haldurit ainuüksi võlgniku väidetavale maksejõuetusele tuginedes, ei analüüsinud maakohus väiteid võlgniku maksejõuetuse kohta. Maakohus jättis menetluskulud PankrS § 15 lg 6 alusel solidaarselt võlausaldajate kanda. Maakohus luges võlgniku lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks 1907 eurot 91 senti (10 tundi tunnitasuga 185–200 eurot (vastavalt esindaja menetluskulude nimekirjas märgitule); käibemaksuta), s.o koos käibemaksuga 2327 eurot 65 senti. Maakohus rahuldas võlgniku taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks.
MÄÄRUSKAEBUS
4.Võlausaldajad esitasid 2. aprillil 2025 määruskaebuse, milles paluvad maakohtu määruse täies ulatuses tühistada ja teha asjas uue määruse, millega nimetada võlgnikule ajutine haldur ning keelata võlgnikul vara käsutamine ilma ajutise halduri nõusolekuta täies ulatuses. Võlausaldajad paluvad jätta menetluskulud võlgniku kanda. Võlausaldajad on tõendanud nõude olemasolu ja põhistanud võlgniku maksejõuetuse, seega tuleb haldur nimetada. Kohus on kohaldanud valesti PankrS § 15 lg-t 3. Kohus pidi nõuet ja vastuväiteid sisuliselt hindama. Maakohus on loetlenud määruse p-s 7 võlgniku poolt nõudele esitatud vastuväited ning märkinud määruse p-s 8 ilma igasuguse analüüsita, et võlgniku vastuväiteid ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Kohtupraktikas on selgitatud, et mitte igasugune võlgniku vastuväide ilma sisulise kohtuliku kontrollimiseta ei saa kaasa tuua seda, et võlausaldaja pankrotiavalduse menetlemine on välistatud ning et kohtul tuleb iga võlgniku vastuväite puhul ka põhjendada, miks see muudab nõude ebaselgeks (TlnRngKm 2-21-4127, p 36–37). Kohtupraktikas on peetud võimalikuks ja vajalikuks ka väga sisuliste vastuväidete hindamist ja esialgset lahendamist pankrotimenetluse raames. Kohus on rikkunud pankrotiavalduse kontrollimise kohustust, kui on jätnud võlausaldajate nõude ja võlgniku vastuväited sisuliselt kontrollimata. Võlausaldajatel on võlgniku vastu leppetrahvinõue. Võlgnik on rikkunud lepingu p-st 3.6.2 tulenevat kohustust ning võlausaldajatel on õigus nõuda võlgnikult lepingu p 3.7 alusel leppetrahvi. Kuivõrd tegemist on müügilepingust tuleneva fikseeritud summas leppetrahviga ning vaidlus puudub, et leppetrahvinõude esitamist tinginud võlgniku rikkumine on aset leidnud, ei saa nõude selguse ja põhjendatuse osas võlausaldajate hinnangul mõistlikku vaidlust olla. 4
Võlgniku vastuväited on põhjendamatud. Võlgnik on enda vastuväidetega üritanud jätta mulje, justkui oleks võlausaldajate nõue ebaselge ning tegemist oleks keerulise vaidlusega. Võlgnik ei ole leppetrahvinõudele enne pankrotiavalduse esitamist ka vastu vaielnud. Võlausaldajad esitasid 14. augustil 2024 võlgnikule leppetrahvinõude 45 158 eurot ning nõue muutus VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks 13. septembril 2024. Võlgnik on kinnitanud ja vaidlus puudub, et võlgnik ei ole esitanud Kovek AS-ile ehitamisega seotud dokumente. Ilma dokumentideta ei ole Kovek AS-il võimalik töid vastu võtta ja seega ei saa võlgniku rikkumine mitte mingil juhul olla tingitud Kovek AS-i tegevusest. Kohustus ei ole täitmata võlausaldajate tegevuse tõttu. Võlgnik pole vähimalgi määral selgitanud, millisel viisil takistas võlausaldajate ja trassi ehitaja vaheline suhtlus võlgniku kohustuse täitmist. Leppetrahvinõue ei ole ebamõistlikult suur. Leppetrahv määraga 0,1% võlgnetavalt põhikohustuselt päevas, mis moodustab ca 25% põhivõla summast, on kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga. Samas, isegi kui leppetrahv oleks liiga suur ja seda tuleks vähendada (võlausaldajad sellega ei nõustu), ei mõjutaks see ajutise halduri nimetamist. Võlausaldajate nõude täpne suurus tehakse kindlaks nõuete kaitsmisel. Võlgnik on maksejõuetu. Kuna maakohus jättis võlausaldajate selgitused võlgniku maksejõuetuse kohta täielikult analüüsimata, paluvad võlausaldajad arvestada varasemalt esitatud seisukohti. Võlgnik on muutnud end varatuks. Võlgnik võõrandas 2024. a kogu temale kuulunud väärtusliku vara (sh mitu kinnistut) seotud isikutele. Olukorras, kus võlgnik on juba praegu asunud end varatuks muutma, on põhjendamatu jätta võlgniku pankrotimenetlus algatamata ning nõuda võlausaldajatelt, et nad esitaksid võlgniku vastu hagi, sest on selge, et mitmeaastase hagimenetluse lõppedes ei oleks võimalik kohtuotsust täita. Juhul, kui võlgniku pankrot kuulutatakse välja käesolevas menetluses, on pankrotihalduril võimalik võlgniku tehingud tagasi võita. Võimalus oleks aga ilmselt välistatud (või oleks see oluliselt keerulisem), kui võlgniku pankrot kuulutatakse välja alles pärast hagimenetluse lõppemist.
5.Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud palub võlgnik jätta võlausaldajate kanda. Määruskaebuses esitatud vastuväited on otsitud ning alusetud. Kohus on võlausaldaja ja võlgniku vastuväiteid sisuliselt hinnanud ning õigesti järeldusele jõudnud, et võlausaldajate nõue on vaieldav. Käesolevas asjas on poolte vahel sisuline vaidlus selles, kas võlgnevus üldse eksisteerib ja kui eksisteerib, siis millises summas. Määruskaebuses viidatud kohtupraktika ei õigusta maakohtu määruse tühistamist ega teistsuguse lahendi tegemist. Maakohus on õigesti järeldanud, et avaldajate nõue ei ole selge ja see tuleb lahendada hagimenetluses. Võlausaldajad on määruskaebuses eksinud leppetrahvi suurusega (nõuet on menetluses suurendatud 45 158 eurolt 67 000 eurole). Sellises olukorras on hagimenetlus möödapääsmatult vajalik nõude suuruse tuvastamiseks, sh selleks, kas leppetrahv on ebamõistlikult suur, kas selle vähendamiseks esinevad alused ning kas võlausaldajad üldse saavad leppetrahvi nõuda. Võlgniku vastuväited ei muuda põhjendamatuks asjaolu, et võlgnik ei vaielnud väidetavale leppetrahvi nõudele vastu. Võlgnik on käesolevas menetluses korduvalt rõhutanud, et ta ei nõustu leppetrahvi nõudmisega ega leppetrahvi suurusega. Võlgnik ei ole maksejõuetu. 5
Võlausaldajate 22. oktoobril 2025 esitatud teatmik.ee väljavõte ei tõenda võlausaldajate nõuet ega muuda vaieldavat nõuet selgeks. Teatmik.ee väljavõttest nähtuva maksuvõla näol on tegemist Maksu-ja Tolliameti poolt maksukontrolli tulemusel määratud maksusummaga. Võlgnik on esitanud oma vastuväited maksumenetluses. Maksuvõla tekkimisega seonduvad küsimused väljuvad pankrotimenetluse raamidest.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ning piisavas ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohus jätab maakohtu määruse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata.
7.Ringkonnakohus jätab asja juurde võtmata võlausaldajate 28. aprillil 2025 esitatud kinnistusraamatu väljavõtte ja võlgniku 31. oktoobril 2025 esitatud tõendid (ehitusloa taotlus, ehitusluba ja foto ehitustegevusest), sest neil ei ole asja lahendamise seisukohalt tähendust. Ringkonnakohus võtab TsMS § 662 lg 3 alusel asja materjalide juurde võlausaldajate 22. oktoobril 2025 esitatud teatmik.ee väljavõtte võlgniku kohta.
8.Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad määruskaebemenetluses endiselt selle üle, kas võlausaldaja nõue on piisavalt selge, sh kas võlgnik on esitanud nõudele põhjendatud vastuväited. PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama enda nõude olemasolu. PankrS § 15 lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kui võlgnik vaidleb nõudele vastu, esitab oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet pidada selgeks. Sel juhul tuleb võlausaldajal oma nõuet tõendada hagimenetluses (vt RKTKo 06.03.2002, 3-2-117-02, p 10). PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist võlausaldaja ja võlgniku vahel ning et sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja tugineb nõude esitamisel lepingu p 3.7 esimesele lausele, mille kohaselt leppisid müüjad ja ostja kokku, et juhul, kui käesoleva lepingu punktis 3.6.2 nimetatud müüja kohustus rajada vee- ja kanalisatsioonitrassid ja liitumispunkt ei ole täidetud hiljemalt 30. juunil 2023 (kaasa arvatud), on ostjatel õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 0,1% lepingu eseme ostuhinnast iga eelnimetatud kohustuste täitmisega viivitatud päeva eest. Võlgnik tugineb vastuväite esitamisel lepingu p 3.7 teisele lausele, mis näeb ette, et käesolevas lepingupunktis sätestatud leppetrahvi ei rakendata, kui nimetatud müüja kohustus on täitmata tulenevalt Kovek AS-i tegevusest või tegevusetusest. VÕS § 160 kohaselt ei või kohustuse rikkumise vabandatavuse korral leppetrahvi nõuda, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Lepingu p 3.7 teise lausega on pooled leppinud kokku, et kohustuse rikkumise korral, kui see tuleneb Kovek AS-i tegevusest või tegevusetusest, ei või leppetrahvi nõuda. Selleks, et tuvastada, kas võlausaldajate nõue on selge, peaks olema praegusel juhul ilmne, et võlgniku kohustuse rikkumine ei ole tingitud Kovek AS-i tegevusest või tegevusetusest. Võlausaldajad ja võlgnik vaidlevad selle üle, kas võlgniku rikkumine on tingitud Kovek AS-i tegevusest või tegevusetusest ja kas võlgnikul tekkis leppetrahvi tasumise kohustus. Vaatamata sellele, et võlgniku vastuväite kohaselt saatis ta Kovek AS-ile kirja vee- ja kanalisatsioonitrasside üleandmise kohta alles detsembris 2023, s.o ca 6 kuud pärast lepingus 6
kokkulepitud tähtaja möödumist, väljub ringkonnakohtu hinnangul võlausaldajate nõude olemasolu ja suuruse kindlakstegemine pankrotimenetluse raamest. Juhul, kui võlgniku kohustuse rikkumine on mingist hetkest tingitud Kovek AS-i tegevusest või tegevusetusest, tuleks kohtul hinnata, kas ja mis perioodi eest on võlausaldajatel nõue võlgniku vastu. Ringkonnakohus leiab seetõttu, et käesoleval juhul on võlgnik esitanud võlausaldajate nõudele sellise vastuväite, mille pinnalt võlausaldajate nõude selguse kindlakstegemine eeldab täiendavate tõendite esitamist ning nende põhjal asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist sellises mahus, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Maakohus on seega õigesti jätnud ajutise halduri nimetamata ja lõpetanud tsiviilasja menetluse. Ringkonnakohus ei nõustu ka võlausaldajate seisukohaga, et isegi kui leppetrahvi tuleks vähendada, ei mõjutaks see ajutise halduri nimetamist. Olukorras, kus võlausaldaja esitab avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks, ei saa õigustada võlausaldaja nõude ebaselgust sellega, et võlausaldajate nõude täpne suurus tehakse kindlaks nõuete kaitsmisel. Ringkonnakohus selgitab, et tagasivõitmise hagi saab esitada ka võlausaldaja ise täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 1 alusel. TMS § 187 lg 1 sätestab, et sissenõudja võib esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine). Tehinguks loetakse käesoleva osa tähenduses ka eseme käsutamist täitemenetluses. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Riigikohus on leidnud, et kuigi üldjuhul eeldab TMS § 187 alusel esitatav tagasivõitmise nõue täitedokumendi olemasolu, siis võib TsMS § 369 alusel esitada tagasivõitmise hagi ka siis, kui hagejal ei ole veel täitedokumenti (vt RKTKm 26.01.2022, 2-20-10358/92, p-d 14.1, 14.2). TsMS § 369 alusel esitatud tagasivõitmise hagi menetlusse võtmise eeldusena peab hageja (võlausaldaja) tulenevalt sätte koostoimest TMS § 187 lg-ga 2 põhistama asjaolud, mille kohaselt võlgniku vastu suunatud rahalise nõude sissenõudmiseks täitedokumendi saavutamise korral ei vii selle täitedokumendi täitmine eelduslikult tema nõude rahuldamiseni (RKTKm, 26.01.2022, 2-2010358/92, p 15.2). Kuivõrd ajutise halduri nimetamata jätmiseks esineb alus PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi, ei hinda ringkonnakohus menetlusökonoomiast lähtudes menetlusosaliste muid väiteid ja tõendeid seoses võlgniku maksejõuetuse põhistamisega (PankrS § 10 lg 1, § 15 lg 3 p 4). Võlausaldajate määruskaebus jääb rahuldamata.
9.Ringkonnakohus jätab TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud võlausaldajate kanda.
10.Võlgniku menetluskuludeks määruskaebemenetluses on 27. oktoobri 2025. a ja 31. oktoobri 2025. a menetluskulude nimekirjade kohaselt lepinguliste esindajate kulu 1971 eurot 48 senti (koos käibemaksuga). Lepingulistel esindajatel kulus maakohtu määrusega tutvumisele, kliendi informeerimisele, määruskaebuse koostamisele ja esitamisele 4 tundi 14 minutit, kohtute kirjadega tutvumisele ja kliendi informeerimisele 24 minutit, menetluskulude nimekirja ja vastuväite koostamisele võlausaldajate menetluskuludele 40 minutit ning võlausaldajate uue tõendi osas seisukoha esitamisele 2 tundi 35 minutit, kokku 7 tundi 53 minutit. Õigusabi tunnihind sõltuvalt esindajast on 200 või 210 eurot, millele lisandub käibemaks. Kuna võlgnik ei ole käibemaksukohustuslane, palub ta õigusabikulu välja mõista koos käibemaksuga. Võlgnik palub hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt mõista välja 7
viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Võlausaldajad võlgniku menetluskulude nimekirjade osas seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades tsiviilasja keerukust, võlgniku esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu on võlgniku määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulud vajalikud ja põhjendatud osaliselt, s.o määruskaebusele vastuse koostamisele ja esitamisele 3 tunni ulatuses, võlausaldajate uue tõendi osas seisukoha esitamisele 1 tunni 30 minuti ulatuses ning kohtute määruste/ kirjadega tutvumisele ja nendega seotud toimingutele kliendiga 30 minutit. Menetluskulude nimekirja ja vastuväidete koostamisele kulunud 40 minutit on vajalik ja põhjendatud. Seega on põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 5 tundi 40 minutit. Lepinguliste esindajate tunnitasu suurus 200-210 eurot (lisandub käibemaks) on põhjendatud ega ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Võlausaldajatelt tuleb solidaarselt võlgniku kasuks välja mõista määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulud 1411 eurot 80 senti (2h x 200 eurot + 1 h x 210 eurot + 30 min x 200 eurot, millele lisandub käibemaks 22% = 866 eurot 20 senti ja 1 h 30 min x 200 eurot + 40 min x 210 eurot, millele lisandub käibemaks 24% = 545 eurot 60 senti). Ringkonnakohus rahuldab võlgniku taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks. (allkirjastatud digitaalselt)
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.