Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 31,9% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 2. osamaksest, s.o 20.06.2021 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni s.o 19.08.2021 summas 108,92 eurot (39,87+36,34+32,71). Kostja intressi tasunud ei ole. Seega on kostjal intressivõlgnevus summas 108,92 eurot. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 1500 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 05.09.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 09.05.2022 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 31,9% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja esitab viivise arvestuse lisana. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 323,81 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 10.05.2022 seadusjärgses viivisemääras 8% aastas. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja esitab tõendina kostjale saadetud tasuta kirjad ja tasulised kirjad. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lg 1 ja lg 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 7.4. Hageja sissenõudekulude summa 30 eurot kujunemine: 1. tasulise kirja saatmine 25 eurot, 2. tasulise kirja saatmine 5 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud isiklikult 08.08.2022. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates kohtumääruse kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja ei ole hagile tähtaegselt, s.o. hiljemalt 22.08.2022, nõuetekohast kirjalikku vastust hagiavaldusele esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Hagimaterjalid on kostjale isiklikult kättetoimetatud 08.08.2022, seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 22.08.2022. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.

Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Hageja on esitanud kohtule 07.09.2021 teatise nõude loovutamise kohta, mille kohaselt on P OÜ 07.09.2021 loovutanud lepingust nr. xxxx tulenevad nõuded Aktiva Finants OÜ-le. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi, mis tulenevad P OÜ ja kostja vahel 21.05.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr xxxx, põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud ega esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele tasumata põhivõlgnevus summas 1500 eurot ja lepingu ülesütlemiseni arvestatud maksegraafiku järgne tasumata intress summas 108,92 eurot. VÕS § 100 kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud lepingujärgne viivis põhinõudelt 1500 eurolt alates 05.09.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 09.05.2022 viivisemääraga 31,9% aastas kokku summas 323,81 eurot. Kohus on kontrollinud hageja viivisearvestust ja nõustub sellega. Tuginedes TsMS §-le 367 ja hageja taotlusele arvestab kohus lisaks sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise kuni otsuse tegemiseni. Hageja poolt taotletud seadusjärgne viivis (hetkel 8% aastas) põhinõudelt (1500 eurolt) perioodil 10.05.2022 kuni 03.10.2022 (k.a) 147 päeva eest moodustab 48,33 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 03.10.2022 seisuga kokku 372,14 eurot (323,81 eurot + 48,33 eurot). Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, seega juhindudes TsMS §-st 367, kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 04.10.2022 edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla 1500 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse 1500 euro suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 1127,86 eurot (1500 – 372,14). Hageja taotleb kostjalt sissenõudmiskulu väljamõistmist summas 30 eurot (1. tasulise kirja saatmine 25 eurot, 2. tasulise kirja saatmine 5 eurot) viitega VÕS § 1132 lõike 2 kõigile punktidele. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt, s.o. summas 25 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Hageja märgib, et on saatnud kostjale 2 meeldetuletuskirja, kuid kahetsusväärselt jääb esitatud hagiavaldusest selgusetuks,

millistel kuupäevadel saadetud kirjasid hageja silmas peab. Kohus tuvastas, et peale lepingu lõppemist 04.09.2022 on kostjale saadetud üksnes 16.09.2021 meeldetuletuskiri võlgnevuse kohta, mistõttu on põhjendatud sissenõudmiskulu hüvitis summas 25 eurot. Seega ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata hageja sissenõudekulude nõue summas 5 eurot. Kohus peab vajalikuks hagejale selgitada, et lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 1962,73 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 5 eurot ehk alla 1%. Arvestades rahuldamata jätmise osakaalu marginaalsust, ei tingi see obligatoorselt selle arvestamist menetluskulude jaotuse määramisel, mistõttu peab kohus põhjendatuks jätta hageja menetluskulud täielikult kostja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõiv summas 350 eurot, mis on riigilõivu seaduses ette nähtud määr tulenevalt hagi hinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada. Hageja palub kostjalt välja mõista ka õigusabikulud summas 480 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 4 tunni ulatuses hinnaga 120 eurot/tund (käibemaksuta). Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 120 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 100 eurot ilma käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitte-advokaadist esindajate puhul ei ole.

Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 4 tunni ulatuses, s.h maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamine ja avalduse esitamine 0,5 tundi, nõude alusdokumentide tellimine, nendega tutvumine ja nõude analüüs 1,5 tundi ja hagiavalduse koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine ja kohtule esitamine 2 tundi. Tegemist ei ole keeruka ega mahuka õigusliku vaidlusega, mistõttu ei ole kohtu hinnangul hageja õigusabikulude suurus mõistlik ega põhjendatud. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist hagejaga, kes käesoleva hagiga sarnaseid trafaretseid hagisid, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, esitab kohtutesse märkimisväärsel hulgal. Kohus leiab, et tegemist on tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust, esindaja ei ole pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Arusaamatuks jääb ajakulu nõude alusdokumentide tellimisele, tutvumisele ja analüüsile, kuivõrd nimetatud toimingud peaksid eelnema maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamisele ja olema sellega hõlmatud. Samuti ei ole esindajal vaja lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul samad. Õigusabikulu mahtu ei põhista ka vajadus hagi vastavalt kohtu suunistele parandada, sest eelduslikult pidanuks õigusteadmistega isik suutma lihtsa nõudega hagi nõuetekohaselt vormistada ka nn esimesel korral. Seega leiab kohus, et märgitud mahus ajakulu ei ole põhjendatud. Eeltoodut hinnates peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks esindamisel nii maksekäsu kiirmenetluses kui ka hagimenetluses kokku 2 tundi. Mõistlikuks ja põhjendatud esindajatasu suuruseks saab seega pidada 200 eurot. Kokkuvõttes kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskuludena 550 eurot (riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulu 200 eurot). Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kostja menetluskulud jäävad kostja enda kanda. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.