X hagi Y vastu viivise 1926,55 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.05.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
1450 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Ingrid Vinnal Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Keelduda koos Y apellatsioonkaebusega esitatud tõendite vastuvõtmisest. Jätta Harju Maakohtu 28.05.2021 otsus muutmata. Y apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Y kanda. X taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldada. Määrata X ringkonnakohtu menetluskulude suuruseks 490 eurot.
6.Välja mõista Y-lt X kasuks 490 eurot. Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
2-21-100509 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 08.01.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Y-lt (kostja) 5077,42 euro saamiseks ja menetluskulude hüvitamiseks. Kostja esitas vastuväite, mille kohaselt on ta nõude tasunud. Hageja kinnitas, et kostja on tasunud põhinõude, kuid tasumata on kõrvalnõuded ja menetluskulu. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse kostja suhtes ja 08.02.2021 määrusega andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 22.02.2021 esitas hageja kostja vastu hagi viivise 1926,55 euro väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19.02.2018 üürilepingu, millega hageja andis kostjale üürile Tallinnas XXX asuva korteri. Kostja kohustus tasuma lepingu eseme kasutamise eest igakuiselt üüri 600 eurot ja kõrvalkulud. Kuna kostja jättis tasumata jaanuari ja aprilli-juuli 2020 üüri, kokku 2538,71 eurot, esitas hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Maksekäsu kiirmenetluse ajal tasus kostja põhivõla 2538,71 eurot kolmes osas, s.o 21.01.2021 550 eurot, 26.01.2021 1100 eurot ja 28.01.2021 888,71 eurot. Üürilepingu p 5.1 kohaselt oli hagejal õigus maksete tasumisega viivitamisel nõuda kostjalt viivist 0,2% tasumata summalt iga viivitatud kalendripäeva eest. Esitatud hagiavalduses palub hageja kostjalt välja mõista viivise 1926,55 eurot.
3.Hageja märgib kostja vastuväidete osas, et on korduvalt suuliselt pöördunud kostja poole ja hoiatanud kostjat, et kui kostja viivitab üüri maksmisega, nõuab hageja kostjalt viivist. Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
5.Kostja ei ole hageja nõuet tunnistanud. Kostja tasus hageja põhinõude ainuüksi õigusrahu huvides, kuigi hageja nõue oli suurem kui tegelik võlgnevus. Hageja põhinõude ja viivise kujunemine on ebaselge. Hagejal puudub õigus viivist nõuda. Üürilepingu p-s 5.2 oli kokku lepitud, et lepingust tulenevate võlgnevuste tasumisel loetakse tasutud summade arvelt esmajärjekorras tasutuks viivis ja võimalikud kahju hüvitamise nõuded ning alles seejärel põhivõlg. Hageja ei ole kostjale esitanud ühtegi nõuet võla tasumiseks, viivise tasumise nõuet ega pidanud kohtueelselt võlgnevuse tasumiseks läbirääkimisi. Viivisenõue on põhjendamatu ega vasta hea usu põhimõttele, sest poolte vahel oli välja kujunenud tava, et viivist raha tasumisega viivitamise korral tasuda ei tule. Hageja ei teavitanud kostjat võlgnevusest või sellest, et hageja on tagatisraha kasutanud enda huvides, s.t tasaarvestamisel. Kui hagejal on õigus viivist nõuda, siis seaduses sätestatud määras. Hageja on kinnitanud 22.08.2019, et on unustanud kommunaalarveid kostjale edasi saata. Kostja ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita. Hageja kostjaga üürilepingut üles ei öelnud, seega hageja nõustus, et kostja tasub üüri hilinemisega. Kui kohus leiab, et kostjal tuleb viivist tasuda, palub ta vähendada viivist 0 euroni, kuna kostja majanduslik olukord ei võimalda viivist tasuda. Kostja on töötu ja tal puudub sissetulek, mistõttu viivise nõudmine kostjalt oleks ülekohtune.
2-21-100509 Maakohtu otsus
6.Maakohus rahuldas 28.05.2021 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1450 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1141,16 eurot ja viivise.
7.Pooled ei vaielnud selle üle, et nende vahel oli 19.02.2018 sõlmitud võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 mõttes üürileping, millega hageja andis kostjale üürile Tallinnas XXX asuva korteri ja kostja kohustus tasuma lepingu eseme kasutamise eest igakuiselt üüri 600 eurot ja kõrvalkulud. Maksekäsu kiirmenetluse ajal tasus kostja põhivõla 2538,71 eurot kolmes osas, s.o 21.01.2021 550 eurot, 26.01.2021 1100 eurot ja 28.01.2021 888,71 eurot.
8.Poolte vahel oli vaidlus selle üle, kas hageja on õigustatud nõudma viivist kohustuse täitmisega viivitamise eest, kas kostja on tasumisega põhivõla osas kohustust tunnistanud ning kas poolte vahel kokkulepitud viivise määr on hea usu põhimõttega kooskõlas.
9.VÕS § 271 ja § 292 lg 1 järgi on üürnikul kohustus tasuda üüri ja kõrvalkulusid. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi on õigus nõuda viivist kohustuse täitmata jätmise eest.
10.Üürilepingu p. 3.1 järgi oli üüri suuruseks 600 eurot kuus ning seda tuli tasuda p 4.4.7 järgi igakuiselt. Üürilepingu p 5.1 järgi on pooled kokku leppinud viivise suuruse 0,2 % tasumata makselt iga viivitatud päeva eest. Üürilepingus on kokku lepitud nii üüri suurus kui ka selle tasumise tähtaeg ja viis. Pooled ei ole üüri tasumise eelduseks seadnud arve esitamist hageja poolt.
11.Kostja tasus maksekäsu menetluse ajal põhivõla 2538,71 eurot. Seega tunnistas kostja hageja nõuet selles määras, sest nõude tunnustamisena võib tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 2 järgi käsitleda võlgnevuse tasumist.
12.Hageja ei esitanud käesolevas menetluses nõuet põhivõla osas, seega tuli kohtul kontrollida üksnes viivise kujunemist. Kostja esitas vastuväited hageja poolsest lepingu rikkumisest. Kohtu hinnangul ei kasutanud kostja ühtegi õiguskaitsevahendit väidetava lepingu rikkumise kõrvaldamiseks, samuti ei esitanud ta vastuhagi või rahalist nõuet hageja vastu, mida saaks tasaarvestada. Seetõttu ei käsitlenud kohus kostja vastuväiteid hageja lepingu rikkumise osas, sest need ei puuduta viivise tasumise kohustust. Hageja ei ole hagis nõudnud kostjalt kõrvalkulude tasumise eest viivist. Kõrvalkulude tasumine oli lepingu järgi seotud arvete edastamisega.
13.Kostja esitas vastuväite, et hageja ei ole kostjalt kunagi viivist nõudnud. VÕS § 113 ei seo viivise nõude esitamist mõistliku tähtajaga, nagu näiteks leppetrahvi puhul. Kohtu hinnangul oli hageja õigustatud nõudma viivist, sest kohustus üüri tasuda oli muutunud sissenõutavaks. Vastavalt üürilepingu p-le 3.7 pidi kostja tasuma üüri jooksva kuu 15. kuupäevaks. Viivise nõudmise õigus tuleneb nii seadusest kui ka lepingust ning lepinguga ei ole pooled kokku leppinud lisatingimusi viivise sissenõutavaks muutumisele. Kohtu hinnangul on hageja hagiavalduses toodud viivise arvestus õige. Kostja ei ole välja toonud, et hageja oleks viivise arvestuses eksinud.
14.Viivis kujunes järgmiselt: oktoobri 2019 üür 600 eurot, viivitus summas 250 eurot perioodi 16.10.2019–28.01.2021 eest 235,50 eurot (0,5x471); jaanuari 2020 üür 600 eurot, viivitus summas 600 eurot perioodi 16.01.2020–28.01.2021 eest 454,80 eurot (1,20x379); veebruari 2020 üür 600 eurot, viivitus summas 600 eurot perioodi 16.02.2020–07.08.2020 eest 208,80
2-21-100509 eurot (1,20x174); märtsi 2020 üür 600 eurot, viivitus summas 600 eurot perioodi 16.03.2020– 07.08.2020 eest 174 eurot (1,20x145); aprilli 2020 üür 550 eurot, viivitus summas 550 eurot perioodi 16.04.2020–21.01.2021 eest 309,10 eurot (1,10x281); mai 2020 üür 550 eurot, viivitus summas 550 eurot perioodi 16.05.2020–26.01.2021 eest 281 eurot (1,10x256); juuni 2020 üür 550 eurot, viivitus summas 550 eurot perioodi 16.06.2020–26.01.2021 eest 247,50 eurot (1,10x225); juuli 2020 üür 38,71 eurot, viivitus summas 38,71 eurot perioodi 16.07.2020– 28.01.2021 eest 15,25 eurot (0,077x197).
15.Kohus leidis, et lepingus kokkulepitud viivis 0,2 % iga viivitatud päeva eest ehk 73% aastas on ülepaisutatud. Sellest lähtuvalt tegi kohus pooltele ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, millega hageja nõustus, kuid kostja vaidles vastu. Kostja väited lepingu rikkumise osas ei anna alust vähendada viivist, sest kõrvalkulude arvete esitamata jätmine ei ole seoses üüri tasumise viivitusega. Kohus vähendas VÕS § 162 lg 1 alusel viivist ja leidis, et mõistlik viivise suurus, mis kostjalt tuleb hageja kasuks VÕS § 76 lg 1 ja VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel välja mõista on 1450 eurot. Kohus arvestas viivise vähendamisel seda, et mõistlik viivise määr võiks VÕS § 406 2 lg 1 järgi olla kuni 60,27 % aastas (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273).
16.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda, kuna kostja keeldus kohtu poolt pooltele tehtud mõistlikust kompromissettepanekust. Apellatsioonkaebus
17.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
18.Viivisenõue ei ole jälgitav ega põhjendatud. Viivis on ebaõigesti arvestatud, kuna hageja esitas kohtule ebaõige arvestuse põhivõla kohta. Kostja tasus maksekäsumenetluses põhivõla nõutud summas üksnes õigusrahu huvides, nõustumata võla arvestusega. Kostja ei nõua enammakstud summat hagejalt tagasi, vaid soovib, et kohus võtaks seda asjaolu arvesse viivisenõude hindamisel.
19.Probleemide põhjus on selles, et hageja andis kostjale üle remonti vajava korteri. Kostja andis jooksvalt hagejale teada remonttööde vajadusest, mille tõenduseks on esitatud pooltevaheline e-kirjavahetus. Hageja nõustus tegema soodustust üüris (10.05.2018 e-kiri). Kostja remontis ja hooldas hageja korterit, esitamata hagejale ühtegi rahalist nõuet. Kohtumenetluses on hageja esitanud pooltevahelise e-kirjavahetuse selliselt, mis näitab kostjat halvas valguses.
20.Põhivõlast, s.o märtsi 2018 üürist oli maha arvestamata remondiraha 300 eurot, mille osas leppisid pooled kokku enne üürilepingu sõlmimist (19.02.2018 e-kiri). See muudab kogu võla arvestuse ebaõigeks. Lisaks sisaldab hageja esitatud võlaarvestuse koondtabel faktivigu ja ebaõigeid tõlgendusi pangaülekannetest. Vaatamata sellele, et üürilepingu kohaselt tuli ülekande selgitusena märkida „ülekanne“, on kostja märgitud selgitustest võimalik jälgida, mille eest on tasutud. Kostja esitab omapoolse arvestuse üüri ja kulude kandmise kohta.
21.Üürilepingu p-s 5.2 lepiti kokku, et lepingust tulenevate võlgnevuste tasumisel loetakse tasutud summade arvelt esmajärjekorras tasutuks viivis ja võimalikud kahju hüvitamise nõuded ning alles seejärel põhivõlg. Hageja rikkus kohustuse täitmise järjekorda, kui esitas viivise nõude. Hageja ei esitanud üürisuhte ajal kordagi viivisenõuet. Hagejal ei olnudki võimalik viivist märkida, kuna andis üürile varjatud puudustega korteri.
2-21-100509
22.Viivisenõue on ka hea usu põhimõtte vastane. Kostjal oli pooleaastase perioodi kestel õigus nõuda üüri alandamist, aga ta ei nõudnud seda. Hea tava järgi pooled üksteisele nõudeid ei esitanud, seega on hageja viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega.
23.Vaidluse oleks saanud lahendada kohtuväliselt (lepingu p 8.1). Pärast üürilepingu lõppemist esitas hageja aga maksekäsu avalduse, selle asemel, et kostjaga suhelda. Vastustaja seisukoht
24.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
26.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o osas, milles hagi rahuldati. Osas, milles jäeti hagi rahuldamata, ei ole apellatsioonkaebust esitatud.
27.Ringkonnakohus märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületanud TsMS § 405 lg 1 kuni 31.12.2021 kehtinud redaktsiooni järgi summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastas 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja viivise, s.o kõrvalnõude summas 1926,55 eurot. Seega ei ületanud hageja nõue TsMS § 405 lg-s 1 sätestatud piiri, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga.
28.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on lihtmenetluse eripära arvestades vaidlustatud otsuses õigesti asjaolud tuvastanud ja hagi osaliselt rahuldanud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Pooled ei vaielnud selle üle, et nende vahel oli 19.02.2018 sõlmitud eluruumi üürileping (VÕS § 271) ja kostja üürnikuna oli kohustatud tasuma hagejale üüri ja kõrvalkulusid (VÕS § 292 lg 1). Poolte vahel oli vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt viivise tasumist, kuna kostja viivitas üüri tasumisega. Üürilepingu p-s 5.1. olid pooled kokku leppinud lepingujärgsete maksete tasumisega viivitamisel viivises 0,2% tasumata summalt iga viivitatud kalendripäeva eest. VÕS § 113 lg 1 järgi on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et ta on üürimaksetega viivitanud, kuid leiab, et hagejal ei ole õigust viivist nõuda. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.
29.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja esitatud nõude arvestus on ebaõige. Hageja 10.05.2021 esitatud täpsustatud arvestusest nähtub, et märtsis 2018 pidi kostja tasuma üürist poole, s.o 300 eurot. Poolte selgituste kohaselt lepiti väiksemas üüris kokku põhjusel, et kostja tegi üüritud korteris kokkuleppel remonditöid. Seega on ebaõige apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole arvestanud poolte kokkulepet märtsikuu 2018 eest üüri alandamise kohta.
30.Kostja väitis, et ta pole nõus ka põhivõla suurusega, vaatamata sellele, et maksekäsu kiirmenetluse ajal on ta selle tasunud. Ringkonnakohus märgib, et kostja poolt põhivõla tasumist saab käsitada nõude tunnustamisena. Kostja ei ole esitanud nõuet alusetult tasutud
2-21-100509 põhivõla tagastamiseks. Viivisenõude üle otsustamisel oli vajalik tuvastada see, kas ja millises summas oli kostja võla tasumisega viivituses. Seda, et kostja viivitas üüri maksmisega, ta ei eita.
31.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi üldsõnalise väitega, et hageja arvestuses on vead ja tasutud summad oleksid tulnud arvestada hageja toodud arvestusest erinevalt. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et kostja on hagejale tasunud üüri ja kommunaalkulud, kuid ta on teinud seda hilinemisega. Üürilepingu p 3.7 järgi pidi kostja tasuma üüri jooksva kuu viieteistkümnendaks kuupäevaks ülekandega kostja arveldusarvele. Lepingus ei olnud kokku lepitud, et hageja oli kohustatud esitama kostjale üüri kohta arve. Hageja esitatud viivise arvestuses märgitud kostja poolt üüri ja kõrvalkulude tasumise ajad on kattuvad kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttel kajastatud maksetega.
32.Õige on see, et üürilepingu p-s 5.2 on pooled kokku leppinud, et tasutud summade arvelt loetakse esmajärjekorras tasutuks viivised ja võimalikud kahju hüvitamise nõuded ning alles seejärel põhivõlgnevus. Hageja arvestusest nähtuvalt on hageja esmalt lugenud tasutuks varasema põhivõla ja pole arvestanud tasutud summasid viivise katteks. Ringkonnakohtu arvates ei välista see kostjalt viivise nõudmist. Sellisel viisil võla tasutuks lugemine on kasulik ennekõike kostjale, kuna põhivõla tasutuks lugemisel ei suurene viivis. Samuti ei kinnita see seda, et hageja on loobunud kostjalt viivise nõudmisest ja nõue tuli kostjale üllatusena. Ringkonnakohus märgib, et kostja on hagejale 14.06.2020 tehtud ülekande seletuses märkinud „kom kulude arve -M024202622 (mai + võlgnevus + viivis)“, millest saab järeldada, et kostja oli teadlik hageja viivise nõudest.
33.Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega, et viivise nõue on hea usu põhimõtte vastane, kuna kostja ei kasutanud oma õigust alandada üüri, siis ei ole ka viivise nõudmine temalt õiglane. Sellekohast väidet ei ole kostja maakohtule selgesõnaliselt esitanud ja ringkonnakohtule uute väidete esitamine on TsMS § 633 lg 5 järgi piiratud. Kostja ei ole märkinud kaebuses, miks ta asjaolusid üüri alandamise võimaluse kohta ei ole esile toonud maakohtus. Selliseid asjaolusid, millest järelduks, et pooltel oleksid olnud kokkulepped, mille kohaselt pooled teineteisele nõudeid ei esita, kohtu ette toodud ei ole. Samuti ei muuda viivise nõuet hea usu põhimõttega vastuolus olevaks see, et hageja ei soovinud nõuet lahendada kohtuväliselt. Poolte kirjavahetusest nähtuvalt kostja ei nõustunud kohtuväliselt viivist tasuma.
34.Maakohus on vaidlustatud otsuses VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi väljamõistetavat viivist vähendanud. Maakohus võrdles hageja nõutud viivise suurust viivisega, mida on võimalik võlausaldajal nõuda VÕS § 4062 lg 1 järgi. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja saaks viivist nõuda ainult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus ei ole tuvastanud, et üürilepingu viivisekokkulepe oleks tühine, millisel juhul on õigus nõuda seadusjärgset viivist. Kostja palus viivist vähendada nullini, viidates oma raskele majanduslikule olukorrale. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole esile toonud selgeid asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis annaks alust vähendada viivist enam, kui seda tegi maakohus vaidlustatud otsuses.
35.Apellant on koos kaebusega esitanud ringkonnakohtule tõendid. TsMS § 633 lg 5 sätestab, et kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. TsMS § 652 lg 4 teise lause järgi, kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ta esitas apellatsioonkaebuses uusi tõendeid ja hageja ei ole nõustunud tõendite vastuvõtmisega. TsMS § 238 lg 1 esimese lause
2-21-100509 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.
36.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusega esitatud tõendite vastuvõtmisest tuleb keelduda. Üürileping (lisa 3) ja pangakonto väljavõte (lisa 2) on eelnevalt esitatud maakohtule ja maakohus on need vastu võtnud. Üürilepingu sõlmimisel peetud e-kirjavahetus (lisa 1), oktoobri, novembri ja detsembri 2020 arved (lisad 5, 6 ja 7), e-kirjad üüripinna puuduste kohta (lisa 8) ja e-kirjavahetus üürilepingu lõpetamise kohta (lisa 10) on tõendid, mis olid olemas enne maakohtus menetluse lõppemist ja kostja ei ole põhjendanud, miks ta esitab need alles koos apellatsioonkaebusega, mistõttu ei võta ringkonnakohus neid vastu. Kommunaalkulude laekumise kohta koostatud tabel (lisa 11) ei ole asjakohane tõend, kuna kommunaalkulude tasumisega viivitamise eest hageja viivist ei nõua. Kostjale esitatud õigusteenuse osutamise 20.01.2020 ja 03.02.2021 arvete vastuvõtmiseks puudub vajadus, kuna vastavad õigusteenused on osutatud enne maakohtus otsuse tegemist ja peaksid olema kajastatud 30.04.2021 menetluskulude nimekirjas ning hageja nimekirjas toodud teenuste osutamist vaidlustanud ei ole. Lisana 4 esitatud kostjapoolne viivise arvestus kattub hageja poolt esitatuga, mistõttu pole vajadust selle vastuvõtmiseks. Seega keeldub ringkonnakohus kõigi esitatud tõendite ja dokumentide toimikusse võtmisest. Kuna tõendid on esitatud digitaalselt, siis neid kostjale ei tagastata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
37.Apellatsioonitähtaja jooksul ei ole kostja maakohtu menetluskulude jaotust ega suurust vaidlustanud. Alles 11.08.2022 menetlusdokumendis on kostja väitnud, et menetluskulude jaotus on ebaõige. Hageja väitel oleks tulnud menetluskulude jaotamisel kohaldada TsMS § 163 lg 1, kuid maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 163 lg 2.
38.Vaatamata sellele, et TsMS § 634 lg-te 1 ja 2 järgi ei või pärast apellatsioonitähtaega apellatsioonkaebust täiendada ja võimalik on esitada ainult väiteid õiguse tõlgendamise kohta, vastab ringkonnakohus lühidalt kostja väitele. Maakohus tegi 15.04.2021 kirjas pooltele ettepaneku lõpetada vaidlus kompromissiga, mille kohaselt tasub kostja hagejale 1450 eurot ja menetluskulud jäävad poolte kanda. 26.04.2021 vastas hageja kohtule, et ta on kohtu pakutud tingimustel nõus sõlmima kompromissi. Kostja kompromissiga ei nõustunud. TsMS § 163 lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Ringkonnakohtu arvates saab TsMS § 163 lg-s 2 sätestatut kohaldada ka juhul, kui kohus on pakkunud pooltele võimalust sõlmida kompromiss ja üks menetlusosalistest on nõus kohtu pakutud kompromissi sisuga. Ühe menetlusosalise poolt kohtu poolt pakutud kompromissiga nõustumisel teeb ta sisuliselt ettepaneku teisele menetlusosalisele vaidluse lõpetamiseks kompromissiga ja kui teine menetlusosaline sellega ei nõustu, on kohtul võimalik menetluskulude jaotamisel kohaldada TsMS § 163 lg 2.
39.Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätta TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi (kostja) kanda.
40.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
2-21-100509
41.Hageja (vastustaja) menetluskulude nimekirjast nähtub, et ta on kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid 490 eurot (käibemaksuta), mis moodustub esindajatasust 3,5 tunni töö eest tunnitasuga 140 eurot.
42.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Toimikust nähtuvalt on hageja esindaja koostanud põhjaliku vastuse apellatsioonkaebusele, milleks ta pidi tutvuma maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega ning suhtlema kliendiga. Arvestades eelviidatud dokumentide sisu ja pikkust, saab hageja menetluskulude nimekirjas toodud ajakulu pidada põhjendatuks. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot ilma käibemaksuta vastab kohtupraktikas tavapäraseks peetavale tasu suurusele.
43.Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejale hüvitamisele menetluskulu 490 eurot (3,5x140). Hageja on esitanud ka TsMS § 177 lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
44.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.