Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht 1. september 2022, Tallinn Kohtuasja number
2-20-15680
Kohtuasi
X hagi Runi Consulting OÜ vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 20. mai 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Runi Consulting OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X, lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas Kostja Runi Consulting OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Teele Viilup
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Runi Consulting OÜ 20. juuni 2022. a apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 20. mai 2022. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-20-15680 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Runi Consulting OÜ kanda. X-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.X (hageja) esitas 26. oktoobril 2020 Pärnu Maakohtule hagi Runi Consulting OÜ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja lepingueelsete läbirääkimiste tõttu tekkinud kahju hüvitise 762 eurot ja kahjuhüvitiselt alates 1. jaanuarist 2020 kuni 26. oktoobrini 2020 arvestatud viivise 49,97 eurot ning sissenõudmiskulud 40 eurot. Lisaks palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt (762 eurolt) alates 26. oktoobrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja kohustada kostjat tasuma menetluskulude hüvitiselt seadusjärgset viivist. Hagiavalduse kohaselt soovis hageja omandada kostjale kuuluvaid korteriomandeid aadressiga XXX (registriosa nr XXXXXXX) (korter) ja YYY (registriosa nr YYYYYY) (panipaik) (koos korteriomandid). Hagejale tutvustas neid kostjat esindanud maakler T. Pooled pidasid läbirääkimisi ja korteriomandite võõrandamistehing pidi toimuma 27. septembril 2019 notari juures. Hageja tellis 6. septembril 2019 korteriomandite hindamisakti, tasudes selle eest OberHaus Hindamisteenuste OÜ esitatud müügiarve 192 eurot (sh käibemaks). Lisaks sõlmis hageja
25.septembril 2019 korteriomandite ostu finantseerimiseks Swedbank AS-iga laenulepingu, mille sõlmimise tasu oli 570 eurot. Pooled kohtusid 27. septembril 2019 notari juures, kuid tehing jäi ära, kuna tehingut finantseerima pidanud panga esindaja leidis, et tehingu struktuur on ebaselge. Kostja lubas teha lepingus muudatused ja hageja pidas kostjat esindanud maakleri vahendusel kostjaga 2019. a oktoobris tehingu sõlmimiseks läbirääkimisi. Kostja võõrandas korteriomandid 31. oktoobril 2019 kolmandale isikule. Hageja hinnangul käitus kostja läbirääkimiste katkestamisel pahauskselt. Läbirääkimiste pahauskse katkestamise keelu eesmärk on hoida ära usalduskahju tekkimine.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ei saavutanud pooled kokkulepet korteriomandi võõrandamistehingu oluliste tingimuste, sh ostuhinna kohta. Hageja on maakleri ja hageja vahel toimunud sõnumivahetust valesti tõlgendanud. Kostja ei katkestanud läbirääkimisi pahauskselt. Hagejale kahju tekkimine on tõendamata. Kahju hüvitamise nõuet ei ole esitatud, mistõttu ei saa nõuda kahjuhüvitiselt viiviseid. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 762 eurot, kahjuhüvitiselt alates 1. jaanuarist 2020 kuni 26. oktoobrini 2020 arvestatud viivise 49,97 eurot ning sissenõudmiskulude hüvitise 40 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt (762 eurot) alates 26. oktoobrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
3.1.Maakohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks järgmised asjaolud: -
hageja pidas kostjaga läbirääkimisi viimasele kuulunud korteriomandite ostmiseks hagejale või hageja äriühingule; kostja nimel pidas läbirääkimisi maakler T (maakler);
2-20-15680 -
maakleri, kostja seadusliku esindaja ja hageja vahel toimus sõnumivahetus korteriomandite võõrandamise teemal; korteriomandite müügitehingut ei toimunud; kostja võõrandas korteriomandid 31. oktoobril 2019 kolmandale isikule.
Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale on tekkinud kostja poolt lepingueelsete läbirääkimiste pahatahtliku katkestamise tõttu usalduskahju 762 eurot.
3.2.Usalduskahju hüvitamist saab nõuda VÕS § 14 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel. Kohtupraktika kohaselt tuleb hüvitisnõude rahuldamiseks tuvastada poolte tahe võõrandada kostjale kuulunud korteriomandid hagejale; hinnata, kas hagejal oli tekkinud põhjendatud ja mõistlik usaldus lepingu sõlmimise vastu, arvestades lepinguliste läbirääkimiste kestust ja poolte käitumist läbirääkimiste ajal; ning anda hinnang kostja huvile võõrandada korteriomandid kolmandale isikule (vt Riigikohtu 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-14, p 13). Seejuures tuleb VÕS § 14 lg 3 teise lause kohaldamisel arvestada, et kahju hüvitamise nõue saab tekkida üksnes kohustusi rikkunud poole pahauskse käitumise korral (vt Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12, p 14).
3.3.Maakohus leidis, et pooled pidasid läbirääkimisi korteriomandite hagejale võõrandamiseks ning hagejal võis tekkida põhjendatud ja mõistlik usaldus lepingu sõlmimise vastu. Lepingu olulistes tingimustes saavutati lepingueelsetel läbirääkimistel kokkulepe. Läbirääkimiste tulemusel oli kostja nõus võõrandama hagejale korteriomandid 169 000 euro eest.
3.3.1.Kohtutoimikust nähtuvalt on poolte läbirääkimised korteriomandite võõrandamislepingu sõlmimiseks kestnud vähemalt 5. juulist kuni 25. novembrini 2019. Kohus leidis, et 13. septembri 2019. a müügipakkumisega ja 30. augusti ning 23. septembri 2019. a maakleri ekirjadega on tõendatud, et poolte tahe oli pidada läbirääkimisi korteriomandite müügilepingu sõlmimiseks. Nimetatud tõenditest nähtub üheselt, et hagejale pakuti müüa korteriomandeid hinnaga 175 000 eurot ja anti mõista, et sellest saab veel alla kaubelda. 13. septembri 2019. a müügipakkumine on tehtud hagejale isiklikult, millele viitab selle pealdis „MÜÜGIPAKKUMINE X-le“. 23. septembri 2019. a kirjas on maakler kinnitanud, et korteriomandite viimane hind on 169 000 eurot. Seega nähtub nimetatud tõenditest, et korteriomandeid pakuti müüa hagejale vähemalt 30. augustist 2019 isiklikult, mitte hageja ettevõttele, ning korteriomandite pakutud lõplik müügihind oli kokku 169 000 eurot ilma käibemaksuta.
3.3.2.Eelviidatud tõenditega on ümber lükatud kostja väide, et arvestades korteriomandite müügi- ja turuhinda, ei olnud kostja nõus neid alla 195 000 euro (sh käibemaks) müüma, mistõttu pooled lepingueelsete läbirääkimiste käigus müügihinnas kokkulepet ei saavutanud. Samuti kostja väide, et hagejale pakuti müüa 169 000 euro eest kostja osa või käitist, mitte korteriomandeid. Kostja ei saa tugineda sellele, et kostja maakleri poolt hagejale saadetud sõnumid on üksnes maakleri spekulatsioonid kostja arvamuse kohta, millega ei saa asja lahendamisel arvestada. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et maakleril polnud volitusi pidada kostja nimel korteriomandite müügiks läbirääkimisi (VÕS § 619, § 658 lg-d 1 ja 2). Juhul kui maakler rikkus hagejale lubadusi andes kostjaga sõlmitud maaklerlepingut, ei ole sellel praeguse asja lahendamisel tähtsust.
3.3.3.Eeltoodut ei muuda ka see, et kostja pakkus korteriomandeid algselt kinnisvaraportaalis kv.ee müügiks 199 000 euro eest ning 27. septembri 2019. a notariaalse lepingu projektis on lepingu objektiks kostja osa 169 000 eurot, mitte korteriomandid. Tuvastatud asjaoludel pakkus maakler hagejale korteriomandeid müügiks 169 000 euro eest. Notariaalse lepingu projekti
2-20-15680 olulised andmed edastas notarile kostja. Hageja on väitnud, et talle tuli notariaalse lepingu müügiobjekt üllatusena ja ta sai projekti alles 26. septembri 2019 õhtul ning päris lepingu eseme muutmise kohta kostjalt aru. Kostja ei ole neid asjaolusid vaidlustanud. Kostja viidatud maakleri 5. juuli 2019. a e-kirjas pakub viimane müügiks nii kostja osa kui ka korteriomandeid, mistõttu ei tõenda see kiri kostja väidet, et läbirääkimiste algusest peale pakuti müügiks vaid kostja osa. Seda ei saa järeldada ka sellest, et hageja ilmus 27. septembril 2019 notarisse. Alates maakleri 5. juuli 2019. a e-kirjast kuni 27. septembril 2019 toimuma pidanud tehinguni ei ole kohtule esitatud dokumentaalsetes tõendites juttu kostja osa müügist. Samuti ei ole pärast hageja 9. juuli 2019. a e-kirja kostja maaklerile tõendites juttu korteriomandite müügist hageja käibemaksukohustuslasest äriühingule.
3.3.4.Seega arutasid pooled alates 30. augustist kuni vähemalt 27. septembril 2019 toimuma pidanud notariaalse tehingu päevani hagejale isiklikult korteriomandite müümist 169 000 euro eest. Viidatud ajavahemiku pikkust ning kostja käitumist ja kinnitusi arvestades sai hagejal mõistlikult võttes tekkida põhjendatud usaldus korteriomandite võõrandamislepingu sõlmimise vastu. Seda eriti, arvestades kostja maakleri 30. augusti 2019. a ja 23. septembri 2019. a kirju.
3.4.Maakohtu hinnangul muutis kostja ühepoolselt olulisi lepingutingimusi pärast nende kokkuleppimist hageja ja maakleri vahel vahetult enne 27. septembri 2019. a notariaalset tehingut ning katkestas edasised läbirääkimised korteriomandite hagejale võõrandamiseks hiljemalt 25. novembrist 2019 pahatahtlikult.
3.4.1.Pooled ei vaidle selle üle, et nad ei jõudnud korteriomandite võõrandamistehinguni. 27. septembril 2019 ei olnud võimalik sõlmida notariaalset lepingut, sest müügiks ei pakutud kokkulepitud korteriomandeid, vaid kostja osa. Hageja sai kostja tingimustel ettevalmistatud notariaalse lepingu projekti tehingule eelnenud päeva õhtul. Vaidlustamata asjaoludel keeldus Swedbank AS sellise tehingu jaoks hagejale laenu andmast. Seega jäi notariaalne tehing ära mitte seetõttu, et hagejale ei antud korteriomandite ostmiseks laenu, vaid seetõttu, et kostja müüs korteriomandite asemel oma osa.
3.4.2.WhatsAppi sõnumitest ja e-kirjavahetusest nähtub, et pärast 27. septembrit 2019 asus kostja välja töötama skeemi notariaalse müügilepingu sõlmimiseks. Ühtlasi nähtub viidatust, et ka pärast 27. septembrit 2019 anti hagejale mõista, et peatselt on võimalik korteriomandite müügitehing siiski kokkulepitud tingimustel sõlmida. Alles 17. oktoobri 2019. a WhatsAppi sõnumis on kostjat esindanud maakler hagejat üheselt arusaadavalt teavitanud, et kostja on valmis tegema üksnes kostja osa müügitehingu ja muud varianti ei ole. 18. oktoobril 2019 teavitas maakler hagejat, et „[...] norralane võttis aja maha, kuna soovitud hinda ei saa. Tuleb 4 nädala jooksul Tallinna ja otsustab“. Alates 25. novembrist 2019 ei ole hageja sõnumitele enam vastatud. Vaidlustamata asjaoludel müüdi korteriomandid kolmandale isikule 31. oktoobril 2019.
3.4.3.Kostja poolt lepingueelsete läbirääkimiste katkestamine tuleb lugeda pahatahtlikuks. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ei ole kooskõlas, et isikule pakutakse midagi müüa, selle üle peetakse pikema perioodi vältel läbirääkimisi ja tehakse ettevalmistusi, kuid hiljem müüakse müügiks pakutu avaldamata põhjustel kolmandale isikule (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 ja VÕS § 6). Tuvastatud asjaoludel on kostja jaganud maakleri ja oma juhatuse liikme Jüri Ploomi kaudu katteta lubadusi ja püüdnud väidetavalt erinevate „skeemide“ väljamõtlemisega käibemaksu tasumise kohustusest pääsemiseks põhjendada müügiobjektina korteriomandite asendamist kostja osaga ja müügiprotsessi venimist. Hageja võis mõistlikult usaldada kostja maakleri kinnitusi ja sellest tulenevalt teha ettevalmistusi korteriomandite omandamiseks.
2-20-15680
3.4.4.Ei ole mõeldav, et kogenud maakler ja kostja vandeadvokaadist esindaja ei teinud vahet korteriomanditel ja kostja osal, mistõttu viitasid ekslikult 30. augustist 27. septembrini 2019 hagejaga toimunud sõnumivahetuses müügiesemele kui korteriomanditele, pidades ise silmas kostja osa. Seetõttu ei ole usutavad kostja väited maakleri võimalikule eksituse kohta müügiobjekti määratlemisel. Kuna kostja ei ole avaldanud põhjust, miks korteriomandid müüdi kolmandale isikule, ei saa kohus ka arvestada kostja võimaliku huviga võõrandada need hageja asemel kolmandale isikule. Kostja pahausksust läbirääkimiste katkestamisel ei välista see, et hagejale ei sobinud pärast 27. septembrit 2019 kokkulepitud uus notari aeg 7. oktoobril 2019, millest hageja teavitas kostjat 4. oktoobril 2019. See, et inimesele ei pruugi iga kokkulepitud aeg sobida, on tavapärane. Kostja ei ole tuginenud sellele, et katkestas läbirääkimised seetõttu, et hagejale uus aeg ei sobinud. Vastupidi, pärast 4. oktoobrit 2019 jätkus poolte vahel kirjavahetus, milles kostja juhatuse liige P püüab jätkuvalt leida „skeemi“ korteriomandite müügilepingu sõlmimiseks ja uurib, kui kaua kehtib hageja laenupakkumine.
3.5.Kohtu arvates tuleb hagejale tekkinud kahju 762 eurot VÕS § 14 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel hüvitada.
3.5.1.Kohtupraktika kohaselt tuleb usalduskahjuna üldjuhul hüvitada läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutused (sõidu- ja ajakulu, lepinguprojektide koostamise kulu jms). Samas võib kahju hüvitamise nõue kohustuse rikkumise asjaoludest tulenevalt hõlmata ka lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud muid kulutusi (Riigikohtu 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-14, p 15).
3.5.2.Hageja tellis poolte lepingueelsetele läbirääkimistele tuginedes Ober-Haus Hindamisteenuste OÜ-lt korteriomandite hindamisakti, tasudes selle eest 192 eurot (sh käibemaks). Lisaks sõlmis hageja 25. septembril 2019 korteriomandite ostu finantseerimiseks Swedbank AS-iga laenulepingu nr 19-097599-EL, mille sõlmimise tasu oli 570 eurot. Hageja esitas selle tõendamiseks Ober-Haus Hindamisteenuste OÜ arve ja Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingu.
3.5.3.Maakohus leidis, et praegustel asjaoludel on põhjendatud jaatada hagejale usalduskahju tekkimist ja lugeda kahju suurus esitatud tõenditega tõendatuks. Majanduskäibes on tavapärane, et korteriomandi võõrandamistehingu puhul tellib ostja hindamisakti krediidiasutusest laenu saamiseks ja sõlmib enne notariaalset tehingut laenulepingu krediidiasutusega. Hageja nii tegigi, usaldades kostja kinnitusi selle kohta, et talle müüakse korteriomandid kokkulepitud hinnata. Kuna kostja müüs korteriomandid kolmandale isikule, muutusid hageja tehtud kulutused kasutuks. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et hageja tellis hindamisakti ja sõlmis laenulepingu ennatlikult. Need tehingud tehti pärast maakleri 30. augusti 2019. a e-kirja, mille tõttu hageja sai oodata, et korteriomandid müüakse talle. Kohus leidis, et hageja nõutud kahju väljamõistmiseks piisab sellest, et hagejale on tekkinud kulude kandmise kohustus.
3.6.Hageja palub välja mõista usalduskahjult 762 eurolt arvestatud seadusjärgse sissenõutavaks muutunud viivise alates 1. jaanuarist 2020 kuni 26. oktoobrini 2020 (hagi resolutsioonis ekslikult märgitud kuni 17. augustini 2020) 49,97 eurot. Kohus nõustus hageja viivisearvestusega ja leidis, et nõue on VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud. Kohus ei nõustunud kostjaga, et talt ei tohiks viivist välja mõista, kuna ta ei olnud kahju tekkimisest teadlik. Poolte sõnumivahetusest nähtub, et vähemalt 21. oktoobril 2019 on hageja teavitanud kostjat tekkinud kuludest ja nende täpsest koosseisust ja suurusest. Ühtlasi on hageja kostjat teavitanud, et tal ei õnnestunud laenulepingu sõlmimise tasust Swedbank AS-i ees vabaneda. Kostjat esindanud maakler on lubanud kahju hüvitamise nõudega tegeleda. Seega pidi kostja hiljemalt 21. oktoobril 2019 arvestama, et tekkinud kahjult 762 eurot tuleb tasuda viivist.
2-20-15680 Praegusel juhul nõuab hageja kostjalt viivist oluliselt hilisemast ajast, s.o 1. jaanuarist 2020. Ei ole õiguslikult vahet, kas hageja teavitas kahju tekkimisest ja selle suurusest maaklerit või kostja seaduslikku esindajat, sest maakler tegutses asjaolude kohaselt kostja volitusel.
3.7.Hageja nõuab kostjalt VÕS § 1131 lg 1 alusel 40 eurot. Selle sätte alusel võib võlausaldaja nõuda majandustegevuses tegutsevalt isikult võla sissenõudmiskulude hüvitist 40 eurot selle ulatust tõendamata, kui võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult viivist. Kuna praegusel juhul on täidetud sissenõudmiskulude hüvitise väljamõistmise eeldused, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõudmiskulud 40 eurot.
3.8.Hageja edasiulatuva seadusjärgses määras viivise nõue kuulub rahuldamisele. Kostjat tuleb kohustada tasuma hagejale põhinõudelt (762 eurot) viivist alates 26. oktoobrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (TsMS § 367).
3.9.Kuna lahend tehti kostja kahjuks, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Kohus ei nõustunud kostjaga, et menetluskulude kostja kanda jätmine oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kostja ei ole toonud kohtu ette erandlikke asjaolusid, mis õigustaks TsMS § 162 lg 4 kohaldamist. Erandlikuks asjaoluks ei saa lugeda seda, et hageja ei nõustunud kohtumenetluses kohtu ja kostja pakutud kompromissiga.
3.10.Maakohus märkis, et vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 ja lg-le 2 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus hinnanud tõendeid pealiskaudselt ja teinud tõenditel mittepõhinevaid järeldusi. Maakohus leidis mitme asjaolu osas põhjendamatult, et nende üle puudub vaidlus.
4.1.1.Kostja vaidles hagi vastuses hageja väidetele tervikuna vastu ja rõhutas hilisemas seisukohas, et ei nõustu hageja käsitusega mitte üheski aspektis. Sellest hoolimata on kohus lugenud mitmed hageja väited tõendatuks, viidates ebaõigesti, et kostja ei ole vastavaid asjaolusid vaidlustanud. Kostja viitas vaidlustatud otsuse p-s 11 märgitule, et kostja ei ole vaidlustanud hageja välja toodut, et ta sai notariaalse lepingu projekti alles 26. septembri 2019 õhtul ja päris lepingu eseme muutmise kohta kostjalt aru; samuti p-s 13 märgitule, et vaidlustamata asjaoludel keeldus Swedbank AS tehingu jaoks hagejale laenu andmast ning korteriomandid müüdi kolmandale isikule 31. oktoobril 2019.
4.1.2.Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et läbirääkimiste lähtekohaks oli hind suurusjärgus 169 000 eurot üksnes käitise müügi puhul; korteriomandi hinnatase oli oluliselt kõrgem. Kohtu järeldus, et maakleri 5. juuli 2019. a e-kiri ei tõenda seda, et läbirääkimiste algusest peale pakuti müügiks vaid kostja osa, on meelevaldne.
4.1.3.Kohtu järeldus, et pooltevahelised läbirääkimised seoses korteriomandi võõrandamisega algasid 5. juulil, ei ole tuletatav asjas esitatud tõenditest. Hagi vastuse lisast 2 nähtuvalt oli kostja huviks kohe läbirääkimiste alguses käitise, mitte korteriomandi, müük. Kostja tõi üheselt mõistetavalt välja, et kui vormistada tehing korteriomandi müügina, lisandub hinnale käibemaks ja hinnaks on käibemaksuga 195 000 eurot. Lisaks tuleneb hagi vastuse lisast 2, et
2-20-15680 hageja alustas läbirääkimisi äriühingu esindajana ja avaldas soovi sõlmida tehing enda käibemaksukohustuslasest Eesti ettevõttega. Kohus on ebaõigesti tuvastanud nii isiku, kes ostja poolel läbirääkimisi alustas, kui ka selle, mille osas läbirääkimisi alustati.
4.1.4.Kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti, leides, et 13. septembri 2019. a müügipakkumisega ning 30. augusti 2019. a ning 23. septembri 2019. a maakleri e-kirjadega on tõendatud, et poolte tahe oli pidada läbirääkimisi korteriomandite müügilepingu sõlmimiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks teinud talle 13. septembri 2019. a müügipakkumise, ega seda, et hageja oleks andnud aktsepti tehingu sõlmimiseks müügipakkumisest nähtuvatel tingimustel. Kostja 7. oktoobri 2021. a seisukoha lisast 2 nähtub, et hageja ei aktsepteerinud 13. septembri 2019. a pakkumist, vaid tegi 17. septembril 2019 vastuoferdi, mida kostja 23. septembril 2019 ei aktsepteerinud. Kohtu järeldus, et kostja 23. septembri 2019. a e-kiri kinnitab, et poolte vahel oli saavutatud kokkulepe korteriomandi müügi ja sellise tehingu tingimuste osas, ei ole tõendist loogiliselt tuletatav. Müügipakkumine ja kostja 23. septembri 2019. a e-kiri ei sisalda viiteid käibemaksule. Käibemaksu mittemainimisest ei saa järeldada, et käibemaksu ei lisandu. Maakler oli eelnevalt edastanud hagejale detailse ülevaate, millistel tingimustel on kostja valmis tehingusse minema (hagi vastuse lisa 2), mistõttu ei saanud mõistlikult tekkida kahtlust, et korteriomandi müügi puhul lisandub hinnale ka käibemaks. Maakleri 30. augusti 2019. a e-kiri sisaldab üksnes maakleri hinnanguid ja arvamusi ning sellest ei ole võimalik tuletada ettepanekut tehingu sõlmimiseks. Poolte järgnev suhtlus kinnitab, et tehingu tingimuste osas kokkuleppele ei jõutud. E-kiri ei toonud kaasa siduvaid kokkuleppeid.
4.1.5.Toimikus ei sisaldu ühtegi tõendit, mille kohaselt kostja oleks ühelgi ajahetkel olnud nõus müüma korteriomandi hinnaga 169 000 eurot ilma käibemaksuta. Kostja on üheselt avaldanud, et 169 000 eurot on hind ilma käibemaksuta ning sellise hinnaga tuleb kõne alla vaid käitise müük. Seda kinnitab ka 27. septembri 2019. a tehinguks ettevalmistatud lepingu tekst ja see, et hageja, olles lepinguga eelnevalt tutvunud, tuli notarisse tehingut sõlmima. Hageja esitas enne tehingut ka omapoolsed kommentaarid, st ta oli lepinguga tutvunud, ega avaldanud, justkui ei vastaks leping kokkulepitule või ei oleks ta nõus tehingut selliselt sõlmima. Ka hagiavalduses ei väitnud hageja, et tal oleks endal olnud tehingu struktuuri osas vastuväiteid, vaid kinnitas, et notari juures keeldus tehingut sõlmimast pank. Hagiavalduse lisadest 6, 7 ja 11 nähtub, et kostja eesmärk oli ka pärast 27. septembrit 2019 üksnes käitise müük tingimustel, mis hagejale paraku ei sobinud.
4.1.6.Eeltoodust tulenevalt ei saanud hagejal mõistlikult tekkida ootust, et hoolimata kostja vastupidisest kinnitusest, oleks kostja valmis müüma hagejale korteriomandi 169 000 euroga (ilma käibemaksuta); sellise hinnaga oli kostja valmis müüma üksnes käitist. Ühestki tõendist ei nähtu, justkui oleksid pooled saavutanud kokkuleppe tehingu struktuuri või hinna osas. Kohus on jätnud täielikult hindamata hageja 17. septembri 2019. a e-kirja ja 17. oktoobri 2019. a sõnumi, mis mõlemad sisaldasid (vastu)oferte, mida kostja ei aktsepteerinud.
4.1.7.Arusaamatuks jääb kohtu viide, et pärast 27. septembril 2019 ära jäänud tehingut anti hagejale mõista, et peatselt on võimalik korteriomandite müügitehing kokkulepitud tingimustel siiski sõlmida. Kohus ei täpsusta, millistele tõenditele tuginedes on kohus sellele järeldusele jõudnud ja millistest kokkulepitud tingimustest on jutt. Samuti on arusaamatu kohtu järeldus, et alates 25. novembrist 2019 ei ole kostja hageja sõnumitele enam vastanud. Toimikus on
2-20-15680 ohtralt tõendeid, mis näitavad, et poolte suhtlus jätkus poolte esindajate vahel ka pärast 25. novembrit 2019.
4.1.8.Hämmastav on kohtuotsuse p-s 14 tehtud järeldus, justkui oleks kostja pakkunud välja skeeme selleks, et vabaneda käibemaksu tasumise kohustusest. Tegemist on selgelt asjakohatu, subjektiivse ja ebaõige hinnanguga.
4.1.9.Kohus on alusetult järeldanud kostja pahatahtlikkust sellest, et hagejale saadeti 18. oktoobril 2019 teade, et korteriomandite müügiks on väidetavalt aeg neljaks nädalaks maha võetud. Maakler ei väida selles sõnumis, et kostja oleks neljaks nädalaks aja maha võtnud.
4.2.Kohus on ebaõigesti lugenud tõendatuks kahju tekkimise ja suuruse.
4.2.1.Hageja esile toodud asjaoludest saab järeldada, et hageja ei avaldanud Swedbank AS-ile laenutaotluse esitamisel tehingu tegelikku sisu, taotledes pangast laenu korteri ostmiseks hinnaga, mida kostja oli valmis kaaluma üksnes käitise omandamise puhul. Seega on hageja väidetava kahju tekkimises ise süüdi, kuna pidi mõistlikult eeldama, et pank ei ole nõus laenu eesmärki notaris muutma. Kui hageja oleks panka tehingu tegelikust sisust aegsasti teavitanud, ei oleks hagejale mis tahes kahju tekkinud.
4.2.2.Eksperthinnangu tellimisega seotud kulu osas puudub põhjuslik seos. Hagiavalduse p-s 1.3 väidab hageja, et hinnas jõuti kokkuleppele septembri keskpaigas. Kulude kandmine enne seda, kui hageja enda arvates hinna osas kokkulepe saavutati, oli selgelt ennatlik.
4.2.3.Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et antud juhul piisab kahju tekkimise tõendamiseks sellest, et hagejale on tekkinud kulude kandmise kohustus. Hageja ei ole tõendanud, et ta on Ober-Haus Hindamisteenuste OÜ esitatud arve ja Swedbank AS-ile lepingutasu tasunud või et tal oleks sellised kohustused summas 762 eurot üldse tekkinud. Lisaks tuleneb tõenditest, et kostjaga alustas läbirääkimisi hagejaga seotud äriühing, mistõttu võib eeldada, et kui OberHaus Hindamisteenuste OÜ arve tasuti, siis tegi seda viidatud äriühing. Hagiavalduse lisana 5 esitatud laenulepingus on sätestatud lepingutasuna küll 570 eurot (laenulepingu p 3.14), kuid laenulepingu p 4.10 sätestab, et lepingutasu tasub laenusaaja laenulepingu sõlmimise ja laenulepingu tingimuste muutmise korral vastavalt laenulepingus ja laenulepingu tüüptingimustes toodule. Hageja ei ole tõendanud, et tal üldse tekkis kohustus vastav summa pangale tasuda. Laenulepingust ei nähtu, kas ja millal vastav summa tuli tasuda.
4.3.Hageja viivisenõude rahuldamise välistavad VÕS § 82 lg-d 3 ja 7. Kohus on rahuldanud hageja viivisenõude suuremas ulatuses, kui hageja on nõudnud, ületades nõude piire (TsMS § 439). Ühelgi juhul ei ole võimalik rahuldada hageja nõuet selliselt, et mõista viivis välja kuni
26.oktoobrini 2019, olukorras, kus hageja on nõudnud viivist kuni 17. augustini 2019.
4.4.Hagejal puudub nõudeõigus VÕS § 1131 lg 1 alusel, kuna hageja ei ole tõendanud kahju hüvitamise nõude esitamist kostjale kohtueelselt.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus
2-20-15680 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
6.Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole (alates 1. jaanuarist 2022 kehtivas redaktsioonis vastavalt 3500 eurole ja 7000 eurole), menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 762 eurot, alates 1. jaanuarist 2020 kuni 26. oktoobrini 2020 arvestatud viivise 49,97 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot, samuti edasiulatuva seadusjärgses määras viivise alates 26. oktoobrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni. Seega ei ületa hageja põhinõue ega kõrvalnõuded ülal nimetatud piirmääru hagi esitamise ajal, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
7.Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (vt ka Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1159-16, p 13). Praegusel juhul ei ole maakohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 10 otsuses märkinud, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esineb muid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.
8.Tutvunud asja materjalide, maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega, leiab kolleegium, et maakohus ei ole asja lahendades eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis oleks võinud oluliselt mõjutada asjas tehtud lahendit. Seega ei esine alust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks TsMS § 637 lg 21 järgi. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
9.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus luges mitmed hageja väited põhjendamatult tõendatuks, viidates ebaõigesti, et kostja ei ole neid asjaolusid vaidlustanud.
9.1.Kostja viitas maakohtu otsuse p-s 11 märgitule, et kostja ei ole vaidlustanud hageja välja toodud asjaolusid, et ta sai notariaalse lepingu projekti alles 26. septembri 2019 õhtul ja päris lepingu eseme muutmise kohta kostjalt aru. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus luges need väited tõendatuks üksnes põhjusel, et kostja neid sõnaselgelt ei vaidlustanud. Maakohus viitas nende asjaolude tuvastamisel hageja 30. septembri 2021. a menetlusdokumendi lisana 10 esitatud hageja e-kirjale (tl 94). Kostja ei ole väitnud, et maakohus oleks seda tõendit valesti hinnanud. Lisaks ei ole kostja ei maakohtu menetluses ega ka apellatsioonkaebuses väitnud, et hageja oleks saanud notariaalse lepingu projekti muul ajal kui 26. septembri 2019 õhtul ning et hageja ei oleks temalt lepingu eseme muutmise kohta aru pärinud. Seega oli maakohtu märkus, et kostja ei ole neid asjaolusid vaidlustanud, õige.
9.2.Samuti viitas kostja maakohtu otsuse p-s 13 märgitule, et vaidlustamata asjaoludel keeldus Swedbank AS „sellise“ (s.o 27. septembril 2019 notari juures arutatud) tehingu jaoks hagejale laenu andmast ning korteriomandid müüdi kolmandale isikule 31. oktoobril 2019. Selle, et korteriomandid müüdi 31. oktoobril 2019 kolmandale isikule, tuvastas maakohus otsuse p-s 5,
2-20-15680 viidates asjas esitatud tõenditele (dtl-d 7 ja 8; tl-d 5 ja 6). Seega ei lugenud maakohus seda asjaolu tõendatuks üksnes seetõttu, et kostja ei vaielnud sellele sõnaselgelt vastu. Seda, et pank keeldus 27. septembril 2019 tehingu tegemisest põhjusel, et lepingu esemeks oli korteriomandi asemel kostja osa, ei ole kostja menetluses vaidlustanud ega väitnud, et tehing oleks 27. septembril 2019 jäänud tegemata mingil muul põhjusel. Vastupidi, hagi vastuse p-s 2.1.3 märkis kostja ka ise, et tehing jäi sõlmimata, kuna hageja pank ei olnud nõus seda finantseerima. Seega ei ole õige kostja apellatsioonkaebuse väide, et kostja vaidles hageja sellekohasele väitele menetluses vastu.
10.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus on tõendeid pealiskaudselt hinnanud ja teinud järeldusi, mis ei põhine tõenditel. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kõiki tõendeid hinnanud ja arvestanud ning teinud nende pinnalt kogumis õigeid järeldusi, oma järeldusi seejuures nõuetekohaselt põhjendades.
11.Suur osa apellatsioonkaebuse väiteid puudutavad maakohtu järeldusi, et pooled pidasid läbirääkimisi korteriomandite võõrandamiseks hagejale ning lepingueelsetel läbirääkimistel oli saavutatud kokkulepe lepingu olulistes tingimustes, sh hinnas. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus selles osas tõendeid ebaõigesti hinnanud.
11.1.Kolleegium leiab, et maakohus on maakleri 30. augusti 2019. a e-kirja (tl 63), maakleri poolt pangale esitatud 13. septembri 2019. a müügipakkumise (tl 91) ja maakleri 23. septembri 2019. a e-kirja (tl 92) põhjal põhjendatult järeldanud, et pooled pidasid läbirääkimisi korteriomandite müügilepingu sõlmimiseks, vähemalt alates 30. augustist 2019 pakuti korteriomandeid müügiks hagejale isiklikult (mitte hageja äriühingule) ja lõpliku hinnaga kokku 169 000 eurot ilma käibemaksuta (vt maakohtu otsuse p 9). Maakohus on vaidlustatud lahendis hinnanud ka muid tõendeid ning asjakohaselt põhjendanud, miks need ei lükka eelnimetatud järeldusi ümber. Asjakohane ei ole kostja väide, et hageja pole tõendanud 13. septembri 2019. a müügipakkumise tegemist hagejale endale. Ka kostja esindaja poolt pangale edastatud müügipakkumine, milles oli ostjana märgitud hageja, tõendab seda, millise sisuga tehingut pooled läbi rääkisid.
11.2.Eelnevast tulenevalt ei ole asjas esitatud tõendite põhjal põhjendatud kostja apellatsioonkaebuse väited, et müügiks pakuti kostja osa; hind oli suurusjärgus 169 000 eurot üksnes kostja osa või käitise müügi puhul, kuid korteriomandi hinnatase oli koos käibemaksuga 195 000 eurot; ning ostjaks pidi olema hageja asemel hageja äriühing. Neid asjaolusid ei saa järeldada kostja hagi vastuse lisana 2 esitatud kirjavahetusest, sh maakleri 5. juuli 2019. a ekirjast hagejale (tl-d 55 – 55 pöördel). Maakohus on seda kirjavahetust asja lahendamisel arvesse võtnud, kuid põhjendatult hinnanud seda kogumis hilisemate kirjavahetustega septembrist 2019 ja ka 13. septembri 2019. a müügipakkumisega. Seejuures on maakohus põhjendatult märkinud, et ehkki kostja maakleri 5. juuli 2019. a e-kirjas pakuti müügiks nii korteriomandeid kui ka kostja osa, ei ole hilisemates tõendites kuni 27. septembri 2019. a tehingu toimumiseni kostja osa müügist enam juttu; samuti ei ole pärast hageja 9. juuli 2019. a e-kirja kostja maaklerile tõendites juttu korteriomandite müügist hageja ärihingule (vt maakohtu otsuse p 11). Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et asjaolust, et hageja tuli
27.septembril 2019 notarisse kohale, ei saa järeldada, et notariaalse lepingu projekt oleks hageja hinnangul vastanud poolte läbi räägitule (vt samas).
11.3.Maakohtu järeldusi ei sea kahtluse alla kostja väited, et hageja ei aktsepteerinud 13. septembri 2019. a pakkumist, vaid tegi 17. septembril 2019 vastupakkumise, millega kostja ei nõustunud (tl-d 100 – 100 pöördel). Praegusel juhul tuvastas maakohus asjas esitatud tõendite põhjal õigesti, et hagejale pakuti korteriomandeid lõpliku hinnaga 169 000 eurot ilma
2-20-15680 käibemaksuta. Sellest, et pooled pöördusid lepingu sõlmimiseks notari poole, nähtub, et kostja pakutud hind oli hagejale vastuvõetav ning läbirääkimised ei katkenud põhjusel, et kostja soovitud lõplik hind oleks olnud hagejale liiga kõrge. Kolleegium lisab, et isegi kui hageja üritas lepingu tingimuste osas tingida, kinnitab see läbirääkimiste toimumist poolte vahel. VÕS §-s 14 sätestatud kohustused kehtivad pooltele kogu lepingueelsete läbirääkimiste pidamise aja ning läbirääkimiste pahauskne katkestamine VÕS § 14 lg 3 tähenduses ei ole piiratud üksnes olukordadega, kus kõigis tingimustes on lõplik kokkulepe saavutatud. Ka ajal, mil pooled alles lepingu tingimuste üle läbi räägivad, kuid ühes pooles on tekitatud usaldus, et jõutakse lepingu sõlmimiseni, ei tohiks teine pool läbirääkimisi ilma mõjuva põhjuseta katkestada.
11.4.Eelnevat arvestades leidis maakohus asjas esitatud tõendite alusel põhjendatult, et hagejal oli enne 27. septembrit 2019 tekkinud põhjendatud ja mõistlik usaldus selle vastu, et kostja müüb talle korteriomandid hinnaga 169 000 eurot.
12.Maakohtu tuvastatud asjaoludest nähtub, et ka pärast 27. septembrit 2019 jätkusid poolte vahel läbirääkimised tehingu sõlmimiseks: kostja püüdis leida sobivat skeemi korteriomandite müügilepingu sõlmimiseks ja uuris, kui kaua kehtib hageja Swedbank AS-i laenupakkumine; hagejale anti mõista, et peatselt on võimalik korteriomandite müügitehing siiski kokkulepitud tingimustel sõlmida (dtl-d 65, 66 ja 69; tl-d 36, 37 ja 39) (maakohtu otsuse p-d 13 ja 15). 17. oktoobril 2019 teatas kostja maakler hagejale, et kostja on valmis tegema üksnes kostja osa müügitehingu (dtl 70; tl 40). Järgmisel päeval teatas maakler, et kostja on võtnud aja maha (dtl 71; tl 41) ja juba 31. oktoobril 2019 müüdi korteriomandid kolmandale isikule (maakohtu otsuse p 13). Alusetu on kostja etteheide, et maakohus ei ole viidanud nende järelduste aluseks olevatele tõenditele. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel ka eksinud.
13.Ehkki maakohus ei ole vaidlustatud otsuses selgelt märkinud, millise kuupäeva seisuga või millise teoga kostja läbirääkimised katkestas, nähtub otsuse põhjendustest, et maakohus pidas läbirääkimiste katkestamiseks seda, kui kostja müüs hagejale müügiks pakutud korteriomandid
31.oktoobril 2019 kolmandale isikule. Tuvastatud asjaoludel ei avaldanud kostja hagejale läbirääkimiste katkestamise põhjust. Samuti ei nähtu maakohtu tuvastatud asjaoludest, et läbirääkimiste katkestamiseks oleks andnud alust hageja käitumine või see, et pooled ei oleks jõudnud lepingu tingimustes kokkuleppele. Selles olukorras, võttes arvesse ka hageja ja kostja vahel kestnud läbirääkimiste pikkust ning tehingu sõlmimiseks tehtud ettevalmistusi, leidis maakohus põhjendatult, et läbirääkimiste katkestamine kostja poolt oli VÕS § 14 lg 3 tähenduses pahauskne.
14.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, rikkunud menetlusõiguse norme ega hinnanud ebaõigesti tõendeid ka leides, et kostjal tuleb VÕS § 14 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel hüvitada hagejale tekkinud kahju 762 eurot.
14.1.Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et kohus on kahju tekkimise ja suuruse ebaõigesti tõendatuks lugenud. Maakohus tuvastas Ober-Haus Hindamisteenuste OÜ arve nr 20192496 (dtl 54; tl 30) ja Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingu nr 19-097599-EL (dtl 55; tl 31) alusel, et hageja tellis Ober-Haus Hindamisteenuste OÜ-lt korteriomandite hindamisakti 192 euro (sh käibemaks) eest ja sõlmis 25. septembril 2019 Swedbank AS-iga laenulepingu, mille sõlmimise tasu oli 570 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus nende tõendite hindamisel eksinud. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et hageja nõutud kahju 762 euro (192 + 570) väljamõistmiseks piisab sellest, et hagejale on tekkinud kulude kandmise kohustus. Kahju hüvitamise eelduseks ei ole see, et hageja tõendaks ka nimetatud kulude tegelikku
2-20-15680 tasumist. Kostja ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et hagejal ei oleks tekkinud kohustust Ober-Haus Hindamisteenuste OÜ arvet tasuda või Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingu sõlmimise tasu maksta. Muu hulgas ei ole kostja põhistanud oma väidet, et OberHaus Hindamisteenuste OÜ arve võis tasuda hoopis hagejaga seotud äriühing.
14.2.Alusetu on ka kostja etteheide, et hageja on kahju tekkimises ise süüdi, kuna ei avaldanud Swedbank AS-ile laenutaotluse esitamisel tehingu tegelikku sisu. Maakohtu tuvastatud asjaoludel, mille tuvastamisel kohus kolleegiumi hinnangul ei eksinud, oli hagejal 25. septembri 2019 seisuga, mil ta pangaga laenulepingu sõlmis, mõistlik alus eeldada, et kostja müüb talle korteriomandid hinnaga 169 000 eurot. Kolleegium nõustub maakohtuga, et krediidiasutusega laenulepingu sõlmimine enne notariaalset korteriomandi võõrandamistehingut on majanduskäibes tavapärane. Samuti ei ole alust kostja väitel, et eksperthinnangu tellimine oli ennatlik ja sellega seotud kulu osas puudub põhjuslik seos. Maakohus on põhjendatult märkinud, et tuvastatud asjaoludel telliti ka eksperthinnang pärast maakleri 30. augusti 2019. a e-kirja, mille tõttu hageja sai oodata, et korteriomandid müüakse talle (vt maakohtu otsuse p 16 lõik 5). Korteriomandite väärtuse kohta eksperthinnangu tellimist ei muuda ebamõistlikuks see, kui hinnangu tellimise ajal ei olnud lõplik hind veel paigas.
15.Põhjendatud ei ole ka apellatsioonkaebuse väited seoses hageja viivisenõude rahuldamisega.
15.1.Maakohus on poolte sõnumivahetuse põhjal tuvastanud, et hageja teavitas kostjat tekkinud kuludest, nende koosseisust ja suurusest hiljemalt 21. oktoobril 2019 ning kostjat esindanud maakler lubas kahju hüvitamise nõudega tegeleda (tl 42). Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses nende asjaolude tuvastamist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja võis esitada kulutuste hüvitamise nõude kostjat tehingu läbirääkimisel esindanud maaklerile ning alates maakleri teavitamisest pidi kostja arvestama, et tekkinud kahjult tuleb tasuda ka viivist (maakohtu otsuse p 17). Praegusel juhul nõuab hageja kostjalt viivist alates 1. jaanuarist 2020, mis on eelnevat arvestades põhjendatud.
15.2.Maakohus ei ole hageja viivisenõude rahuldamisel väljunud hagis esitatud nõuete piiridest. Hagiavalduses nõudis hageja kostjalt viivist alates 1. jaanuarist 2020 summalt 762 eurot, märkides, et viivise suurus seisuga 23. oktoober 2020 on 49,97 eurot. See nähtub ka hagi lisana 15 esitatud viiviseraportist (tl 44). Hagiavalduse taotluste osas on hageja selgelt eksinud, märkides, et nõuab viivist summas 49,97 eurot seisuga 17. august 2020. Maakohus lähtus asja lahendades õigesti hagiavaldusest (ja selle lisast 15) tervikuna, millest on selge, et hageja nõudis viivist summas 49,97 ajavahemiku 1. jaanuar 2020 kuni 26. oktoober 2020 eest.
16.Põhjendatud ei ole ka apellatsioonkaebuse väide, et hagejal puudub nõudeõigus VÕS § 1131 lg 1 alusel. Maakohus märkis õigesti, et VÕS § 1131 lg 1 võimaldab võlausaldajal nõuda majandustegevuses tegutsevalt isikult võla sissenõudmiskulude hüvitist 40 eurot selle ulatust tõendamata, kui võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult viivist. Maakohus leidis õigesti, et praegusel juhul on sissenõudmiskulude hüvitise väljamõistmise eeldused täidetud.
17.Olukorras, kus hagi rahuldati, jättis maakohus menetluskulud põhjendatult TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kostja ei väida apellatsioonkaebuses, et vaatamata hagi rahuldamisele oleks menetluskulud tulnud jaotada teisiti.
18.Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei esine praegusel juhul aluseid, mis õigustaksid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist TsMS § 637 lg 21 järgi.
2-20-15680
19.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
20.Ringkonnakohus märgib, et apellant ei ole tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu. Võttes arvesse, et apellatsioonkaebus jääb menetlusse võtmata ning apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda sellelt tasutud riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi, ei nõua ringkonnakohus praegusel juhul menetlusökonoomia kaalutlustel apellandilt riigilõivu tasumist.
21.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik, Meeli Kaur, Villem Lapimaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.