Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. juuni 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-15283
Kohtuasi
XX hagi YYi vastu 132 000 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. märtsi 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
142 560 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja XX (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Reimo Mets Kostja YY (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja advokaat Helen Hääl
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta tsiviilasjas nr 2-20-15283 tehtud Harju Maakohtu 30. märtsi 2022. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.
2.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud XX kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 19. oktoobril 2020 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 132 000 eurot ja viivis põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt lahutasid hageja ja kostja abielu 29. septembril 2014 ning sõlmisid 28. augustil 2014 notariaalse ühisvara jagamise kokkuleppe (leping). Pooled leppisid kokku, et müüvad poolte ühisomandis olnud kinnistu Xxx viisil, mis tagab esmajärjekorras kostja poolt võetud kohustuste täitmise (lepingu p 5.1.1.14). Lepingu pga 5.1.2.1 võttis kostja kohustuse finantseerida hageja uue eluaseme omandamist. Kohustuse ulatuseks lepiti kokku summa (x), mis võrdub poole (1⁄2) ehk 50%-ga Xxx müügist saadu rahasummast (y) pärast sellest laenulepingute (a) nr 0932011359600 ja 0932011359601 ning kõrvalkulude (b) tasumiseks vajalike maksete tegemist. Kostja kohustuse suurust saab seega väljendada valemiga x = (y-a-b) / 2. Xxx müügist saadud rahast soovis kostja pool endale nö rahana arvele 3. märtsil 2014 saadetud e-kirjas toodud eesmärgil tekitada vaba raha uue elu alustamiseks, mille ta 10 aasta jooksul pidi läbi kinnisvaralaenu maksma hagejale.
19.mail 2015 müüsid pooled Xxx kinnistu hinnaga 620 000 eurot. Müügihinnast 299 768,43 eurot tasusid pooled Nordea Bank AB-le laenulepingutest nr 0932011359600 ja 0932011359601 tulenevate kohustuste täitmiseks. Täiendavalt kulus 12 640 eurot kokkulepitud kulude katteks. 20. mail 2015 saatis hageja kostjale e-kirja, milles teatas, et soovib lepingu p 5.1.2.1 kohaselt finantseerimist uue eluaseme ostmiseks aadressil xxx Kostja sõlmis eluaseme finantseerimiseks Nordea Bank AB-ga laenulepingu, mille tagatiseks seati korteriomandile hüpoteek.
9.detsembril 2019 võõrandas hageja Xxx korteri ning tasus kostja eest ülejäänud laenujäägi kostja pangale summas 132 040 eurot. Kostjal tekkis seega lepingu p 5.1.2.6 järgi kohustus finantseerida hageja uut eluaset 132 040 euro ulatuses. 11. veebruaril 2020 edastas hageja kostjale e-kirja, milles teatas, et soovib vastavalt poolte vahel sõlmitud kokkuleppele finantseerimist uue eluaseme ostmiseks. Kostja keeldus finantseerimisest, sest hageja poolt pakutud kinnisvara ei sobinud laenu tagatiseks. Hageja on seisukohal, et lepingu p-st 5.1.2. järeldub, et pooled ei ole lepingus kokku leppinud ega muul viisil kitsendanud kostja poolt võetavat laenu ehk selle kohustusena võtta üksnes Eestis tegutsevast pangast kodulaen. Hageja on seisukohal, et pooled ei ole omavahel kokku leppinud, et kostja poolt finantseeritav eluase peaks olema hageja ainuke eluase. Lepingueelsetel läbirääkimistel ei arutlenud pooled kunagi lastele kodu ostmisest ning lepingu sõnastuses ei ole samuti ühegi sõnaga öeldud ühistele lastele kodu ostmist. Leping räägib ainult kostja kohustusest finantseerida hageja eluaset. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 2 kohaselt võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Kuna hageja on kostjale edastanud nõuetekohase teatise ning kostja ei ole kolme kuu jooksul arvates teatise saatmisest eluaseme omandamise finantseerimiseks laenulepingut sõlminud, siis on kostja lepingu p 5.1.2.11 kohaselt kohustatud hagejale tasuma raha summas, mis vastab lepingu p-s 5.1.2.1 kokku lepitule, ehk 132 000 eurot. Leping ei sätesta mitu müüki või ostu võib teha, vaid ainult seda, et hageja peab kandma eluaseme
vahetustega seotud lisakulud. See, milline korter või elukorraldus on hagejale teatud eluetapis sobivam, ei ole kostja otsustada. Leping ei sätesta, et hageja peab kostjaga kooskõlastama oma soovitava eluasemega seonduvad asjaolud Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled leppisid omavahelises lepingus detailselt ja täpselt kokku, et kostja finantseerimiskohustus on tingimuslik kohustus, mis kohaldub vaid eluaseme ehk kodu omandamiseks ning vaid juhul, kui hageja seda kooskõlas lepinguga taotleb ja annab sobiliku tagatise. Pooled ei ole nendevahelises lepingus ega muul viisil leppinud kokku nagu saaks kostja pool Xxx maja müügist saadava raha nö ajutuseks kasutamiseks, mis tal tuleb eluaseme laenu kaudu tagasi maksta. Leping ei ole sõlmitud kostja poolt 3. märtsil 2014 hagejale dialoogi alustamiseks tehtud ettepaneku järgi ning ettepaneku tegemine oli lepingu läbirääkimistest ajaliselt ja protsessiliselt eraldiseisev. Samuti erineb leping oluliselt kostja poolt tehtud ettepanekust. Samas, isegi kui leping oleks sõlmitud kostja ettepaneku kohaselt, ei oleks hagejal õigust hagi rahuldamisele, kuna ka kostja ettepaneku kohaselt hõlmas finantseerimiskohustus vaid hagejale eluaseme omandamist ning kostjal oli kohustus finantseerida eluaseme omandamist vaid üks kord. Kostja ei ole lepingus sätestatud finantseerimiskohustust rikkunud. Hageja väljavalitud korter, mida ta soovis omandada kostja finantseerimise abil, ei ole hageja eluase, kodu ega isegi hageja elukoht. Asjaolu, et finantseerimiskohustuse sisuks on vaid hagejale ja lastele eluaseme omandamine kinnitab lepingus ka regulatsioon, mille kohaselt võib hageja taotleda abi eluaseme finantseerimiseks vaid ühele objektile korraga (eelkõige lepingu p 5.1.2.6 eluaseme võõrandamise ja uue omandamise kohta). Kostja finantseerimiskohustus kohaldub vaid siis, kui hageja annab selleks sobiliku tagatise. Lepingu p 5.1.2.4 kohaselt on hageja kohustatud laskma seada finantseerimiskohustuse täitmiseks võetava laenu tagatiseks hüpoteegi, kui kreeditoriks on Eestis tegutsev krediidiasutus, ja laen on Eestis tegutsevate pankade poolt pakutavatel kodulaenu tavalistel tingimustel. Seda kinnitavad ka lepingu p-d 5.1.2.9 ja 5.2.1.10. Seetõttu ei ole kostja kohustatud finantseerima korteri omandamist. Kostja finantseerimiskohustuse sisu oli vaid abi eluaseme finantseerimisel. Kostja finantseerimiskohustus ei olnud laenulaadne kohustus (s.t kohustus, mis tuleb igal juhul tagasi maksta eluaseme laenu võtmise kaudu). Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 30. märtsi 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kasutatakse lepingu p-s 5.1.2 ja selle alapunktides kostja finantseerimiskohustusega seoses läbivalt sõna eluase (kokku 29 korral). Tõlgendades mõistet “eluase” kooskõlas lepingu eesmärgi, olemuse ja koos teiste lepingu punktidega järeldub üheselt, et finantseerimiskohustuse eesmärk oli võimaldada hagejale ja lastele uue ühise eluaseme ostmist (senise kodu ehk Xxx asemel) ning mõistet eluase tuleb tõlgendada selliselt nagu on lepingu sõnastus – koht, kus perekond (ema ja lapsed) tavapäraselt viibib. Asja materjalidest nähtuvalt on ka hageja ise andnud lepingule sama tõlgenduse. Ka lepingu süsteemse tõlgendamise kaudu tuleneb üheselt, et pooled pidasid silmas uue kodu (mitte „täiendava“ ega „tulevase“ kodu) omandamist pärast senise kodu Xxx müüki. Kohus märkis, et mitte kusagil lepingus ei mainita kostja kohustust maksta tagasi vara jagamisel saadav summa. Samuti ei maini ei leping ega ettepanek ei otseselt ega kaudselt, nagu oleks kostja vara jagamisel saanud (hagejalt) raha laenuks või ajutiseks kasutamiseks, mille kostja
peab hagejale tagasi maksma eluaseme laenu kaudu. Lepingu p 5.1.1.43 kohaselt jagati Xxx maja müügist raha pooleks hageja ja kostja vahel ning sellest sai lahusvara. Maakohus asus seisukohale, et kostja finantseerimiskohustus eluaseme omandamiseks on tingimuslik, mitte absoluutne kohustus. See kohaldub järgmiste tingimuse täitmisel: (a) hageja omandab eluaset, ja (b) hageja taotleb kostjalt finantseerimist kooskõlas lepinguga ja annab sobiva tagatise. Maakohus leidis, et lepingu p 5.1.2.6 eesmärk oli võimaldada hagejal asendada üks eluase teisega, s.t hageja saaks müüa esimese kodu ning osta asemele teise, mille omandamiseks saab hageja taotleda finantseerimist kostjalt. Sellisel juhul kohustub kostja refinantseerima esimese laenu, kusjuures tagatiseks on hageja uus eluase. Käesoleva juhul ei ole tegemist refinantseerimise olukorraga lepingu p 5.1.2.6 kohaselt. On tõendatud, et hageja ei võõrandanud olemasolevat eluaset enne uue omandamist ning hageja ei taotlenud Tamme tn-l asuva uue eluaseme omandamisel kostja poolset refinantseerimist. Seega ei kohaldu lepingu p 5.1.2.6 kostja kohustuse osas. Kostja on keeldunud hageja poolt välja valitud Xxx korteri ostu finantseerimisest põhjusel, et hagejal on eluase olemas ja hageja poolt välja valitud korter ei ole hageja elusase, kodu ega isegi elukoht. Hageja selgitusest ning kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja hakkaks kasutama Viru tänava korterit koduna, kuhu ta oleks lastega elama läinud. Maakohus leidis, et kuna lepingu eesmärk oli hagejale ja lastele ühise eluaseme omandamine ja kohus on tuvastanud, et hagejal ja lastel on juba ühine eluase Xxx majas, siis ei olnud poolte kokkuleppe sisuks kostja poolt hagejale veel täiendava eluaseme omandamise finantseerimine. Seda seisukohta kinnitab ka lepingu p 5.1.2.6, mille kohaselt võib hageja taotleda kostjalt vaid ühe eluaseme finantseerimist. Kostja ei ole lepingut rikkunud ja tal puudub lepingu p-st 5.1.2.11 tulenev kohustus tasuda hagejale rahasumma, mis vastab lepingu p-s 5.1.2.1 kokku lepitule. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palus jätta apellatsioonastme menetlusega seotud menetluskulud kostja kanda. Hageja leidis, et maakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-t 1. Käesolevas asjas taotles kostja menetluse kinniseks kuulutamist, kuid mille osas ei ole kohus kohtuotsuses otsustust teinud. Ka on kohus on rikkunud TsMS § 438 lg-t 1 ja § 232 lg-t 1. Kohtuotsuse p-s 22 toob kohus välja, et 2018. a. omandas hageja Xxx kinnistu, kuhu ta asus elama peale selle renoveerimist. Osaliselt vastab see tõele, kuid hagejale on üllatuslik, miks nimetatud asjaolu on käesoleva kohtuvaidluse puhul oluline. Hageja ostis nimetatud kinnistu 2018. a, kuid kolis sinna elama alles 2020. a. Kohtuotsuse p-s 22 märgib kohus tuvastatud asjaoluna selle, et Xxx korteri võõrandamisest saadud rahasummast tasus hageja kostja eest pangale 132 040 eurot. Ostja pidi müüja palvel tasuma Luminor Bank AS-i kontole 132 040,89 eurot. Maakohus on rikkunud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 sellega, et on alusetult sekkunud hageja eraellu. Maakohus on asunud hindama hageja õigust eluaseme ja elukoha üle ning asunud seisukohale nagu hagejal ei oleks tohtinud olla rohkem kui ühte eluaset ehk kohta, kus peamiselt elatakse koos lastega. Maakohus on ületanud enda diskretsioonipiire sellega, et on asunud sisustama ja tõlgendama lepingut omasoodu, jättes kõrvale hageja kui ühe lepinguosalise seisukohad. Maakohus rikkunud TsMS §-s 439 sätestatud põhimõtet, jättes arvestamata, et kostja oli osaliselt enda lepingulist finantseerimiskohustust täitnud. Hageja ei nõustu maakohtu tõlgendusega, et lepingu eesmärk oli võimaldada hagejale ja lastele uue ühise eluaseme ostmist. Ka ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et hagejale oli antud lepingu
alusel justkui mingisugune eelis järgnevaks 10 aastaks, millise perioodi jooksul lepingu lõppemine oleks seotud omakorda laste täisealiseks saamisega. Maakohus on meelevaldselt asunud õigustusi otsima asjaolust, et hageja asus Xxx korterit eluasemena kasutama. Hageja hinnangul on ka kohtuotsuse p-des 42-43 toodud maakohtu järeldused ebaõiged ning osaliselt nö kontekstivälised. Maakohus ei ole elulisi asjaolusid arvesse võtnud ning on takerdunud jäigalt ühe mõiste tõlgendamisse. Samuti on eelistatud kostja selgitusi ja tõendeid. Hageja rõhutas, et leping käsitleb selle eluaseme võõrandamisest, mis oli ostetud koos kostja finantseerimiskohustusega ning seda põhimõtet on ka järgitud – müües ära Xxx korteri, palus hageja kostjalt uut finantseerimist uuele korterile. Vastuoluline on maakohtu järeldus sellest, et Viru väljaku korteriomand ei ole hagejale ja tema lastele sobilik. Ka abieluvara leping ei sätesta ühtegi kitsendust milline, kui suur või millises asukohas peab olema kostja finantseerimisega ostetav eluase. Hagejale jääb arusaamatuks, millistele asjaoludele tuginedes nõustus maakohus kostja esitatud väitega, et hagejal tekiks nõudeõigus kostja vastu üksnes siis, kui ta on kodutu ning ainult eluaseme puudumise korral omab hageja õigust lepingu täitmise nõude esitamiseks Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 21 kohaselt muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.
7.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt 28. augustil 2014 sõlmitud ühisvara jagamise kokkuleppe tõlgendamise üle (kd I, tl 5–13). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ostis
5.oktoobril 2015 Xxx korteri, mille finantseerimiseks sõlmis kostja Nordea Bank AB-ga laenulepingu ning tagatiseks seati korteriomandile hüpoteek. Samuti ei ole vaidluse all, et hageja nimetatud korteri võõrandas ja soovis osta Xxx korterit kostja poolt võetava laenuga. Ennekõike on vaidluse all, kas kostja peab lepingu p 5.1.2.6 järgi finantseerima Xxx korteri ostmist ning kas hageja saab lepingu p 5.1.2.11 alusel nõuda kostjalt laenulepingu sõlmimata jätmise tõttu raha.
8.Kolleegiumi hinnangul on maakohus tõlgendanud lepingut VÕS § 29 sätestatud reeglitest lähtudes, võttes arvesse nii lepingu sisu kui ka mõlema poole väiteid lepingu sõlmimise asjaolude ja eesmärgi kohta. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, küll aga mitte kõigi põhjendustega selle kohta, miks ei kohaldunud Xxx korteri ostmisel lepingu p 5.1.2.6.
9.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
9.1.Hageja heidab maakohtule ette vaidlustatud otsuse p-s 22 asjaolu ebaõiget tuvastamist. Kolleegium märgib, et asjaolu, et Xxx korteri võõrandamisest saadud rahasummast tasus hageja kostja eest laenujäägi summas 132 040 eurot tuleneb hagiavalduse p-st 1.9 (kd I, tl 2). Kuigi hageja viitab hagiavalduse lisale 5 (s.o Xxx korteri müük), siis kohus ise asjaolusid tõenditest ei otsi, vaid lähtub TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaoludest.
9.2.Hageja leiab, et maakohus sekkus alusetult hageja eraellu, kui hindas tema õigust eluaseme ja elukoha üle. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Maakohus tuvastas läbi lepingu tõlgendamise, kas kostjal tekkis lepingu p 5.1.2.6 alusel kohustus finantseerida Xxx korteri ostmist. Maakohus ei leidnud, justkui oleks lepinguga hageja eluaseme valikut piiratud või kitsendatud (vt maakohtu otsuse p 40). Kolleegium nõustub maakohtuga, et lepingupoolte ühine tegelik tahe oli lepingu p 5.1.2.6 kaudu leppida kokku kostja kohustuses finantseerida eluaseme ostmist,
kus hageja ja lapsed peamiselt elavad. Asjaolu, et eluase oli mõeldud ka lastele elamiseks tuleneb sama lepingu p-st 9.2.1, mille kohaselt lapsed elavad alaliselt koos oma emaga. Nõustuda ei saa hageja etteheitega, et maakohus on andnud lepingutingimustele pooltest erineva tõlgenduse. Maakohus lähtus lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ning hindas poolte esile toodud asjaolusid ja esitatud tõendeid vastavalt TsMS § 232 lg-tele 1 ja 2. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja ei ole tõendanud poolte ühist tahet kohustada kostjat finantseerima ükskõik millise kinnisvara või eluruumi omandamist, mida hageja saab täiendavalt või tulevikus elamiseks kasutada. Kostja tõi esile asjaolud ja esitas tõendid, mille kohaselt oli poolte ühine tegelik tahe finantseerida sellise eluaseme ostmist, mida hageja ja lapsed ühiselt koduna kasutavad ning mis sobib kodulaenu tagatiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse p-des 30–38 toodud põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda.
9.3.Hageja leiab, et lepingu sõlmimise eesmärk ja olemus tuleneb otseselt kostja ettepanekust (kd I, tl 76 ja pöördel). Kolleegiumi hinnangul on maakohus nimetatud tõendit asjaolude tuvastamisel TsMS § 232 lg 1 järgi otsuse p-s 36 hinnanud ja teinud järelduse, et ettepanekust ega lepingust ei tulene, et kostjal oleks olnud rahaline kohustus hageja ees, mille ta peab täitma eluaseme laenu tasumise kaudu. Tulenevalt lepingu p-st 5.1.1.14.3 kuulus ülejäänud Xxx kinnistu müügist saadud raha poolte vahel võrdsetes osades jagamisele. Siinjuures on ka oluline, et ühisvara jagamise kokkuleppe koostas ja tõestas notar, kes oli ühtlasi ka lepitaja. Asjaolusid, et leping koostati kostja esitatud tingimustel või tema huve hageja omadele eelistades, asja materjalidest ei nähtu.
9.4.Maakohus on asjaolude tuvastamisel TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi otsuse p-s 37 hinnanud pankade laenutingimusi. Nimetatud asjaolu on oluline, sest koosmõjus lepingu p-dega 5.1.2.4 ja 5.1.2.10 pidi kostja finantseerima eluaseme ostmist, mis sobib kodulaenu tagatiseks. Kostja esitatud panga väljavõtted ei ole valikulised. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kodulaen on kodu ostmiseks ega ole suvila ja mõne muu vara ostmiseks.
9.5.Kolleegium ei nõustu maakohtu otsuse p-des 43, 44 ja 50 märgitud seisukohaga, et lepingu p 5.1.2.6 kohaldamise välistas see, et hageja ostis Xxx tn-le eluaseme kostjalt finantseerimiseks abi küsimata. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et Xxx kinnistu asjaoluga arvestamine maakohtu poolt oli üllatuslik. Nimetatud asjaolu oli poolte poolt kohtu ette toodud ning selle üle ei vaieldud. Samas leiab kolleegium, et see asjaolu (hageja ostis kinnisasja kostjalt finantseerimiseks abi küsimata), ei välista lepingu p 5.1.2.6 kohaldamist, kui lepingus toodud uue eluaseme refinantseerimise tingimused on täidetud. Vastasel juhul viiks maakohtu tõlgendus järelduseni, et hageja sai nõuda kostjalt eluaseme finantseerimist vaid juhul, kui ta asendas ühe kinnisasja teisega, kuid juba lepingu sõlmimise ajal omas hageja mitut elamiseks sobivat kinnisasja (vt lepingu p-d 1.12 ja 5.1.8). Seega nõustub kolleegium hageja seisukohaga, et Xxxkinnistu ostmine ei välistanud lepingu p 5.1.2.6 kohaldamist. Nimetatud seisukoha maakohtu otsusest väljajätmine (nn ühe kodu olemasolu printsiip) ei mõjuta asja lahendust. Ka muud hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmiseks.
9.6.Kolleegium nõustub maakohtuga, et pooled olid kokku leppinud tingimustes, mille esinemise korral oli kostja kohustatud hageja eluaseme ostmist finantseerima (vt maakohtu otsuse p 38). Nimetatud tingimused ei olnud täidetud, sest hageja ei ostnud uut eluaset lepingus sätestatud tingimustel – eluaseme ostmist ei saanud finantseerida Eestis tegutsevate pankade poolt pakutavatel kodulaenu tavalistel tingimustel. Kolleegium muudab maakohtu otsuse p-s 48 toodud põhjendust ja märgib, et lepingu mõttes ei saanud tegemist olla uue eluaseme omandamisega, sest kinnistu sihtotstarve oli ärimaa 50% ja transpordimaa 50%. Praegusel juhul ei ole kohane hinnata korteri suurust ja koosseisu, vaid lähtuda tuleb sellest, et korter ei olnud
mõeldud eluruumina alaliseks elamiseks ning see ei sobinud pangale kodulaenu tagatiseks (vt maakohtu 19. jaanuari 2022. a istungi protokoll; ajamärk 00:28:25). Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Eeltoodut arvestades kohalduvad lepingu p-s 5.1.2.11 sätestatud välistused, mille kohaselt ei pidanud kostja tasuma hagejale raha summas, mis vastab lepingu p-s 5.1.2.1 kokku lepitule, kuna hageja valis finantseeritavaks objektiks vara, mis ei olnud lepingu kohaselt mõeldud hageja uueks eluasemeks ning see ei sobinud pangale tagatiseks.
10.Hageja heidab maakohtule ette menetluse kinniseks kuulutamise taotluse lahendamata jätmist. Menetluse kinniseks kuulutamist taotles kostja (vt 15. detsembri 2020. a menetlusdokument; kd I, tl 91 ja pöördel). Kolleegium leiab, et maakohtu poolt kostja taotluse lahendamata jätmine ei tingi maakohtu otsuse tühistamist ega muutmist. Hageja ei ole esile toonud, kuidas sai taotluse lahendamata jätmine mõjutada asja lahendust. Samuti ei ole kumbki pooltest taotlenud apellatsiooniastmes menetluse kinniseks kuulutamist. Menetluskulude jaotus
11.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
12.Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse. Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta hageja kanda.
13.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.