2-22-4304/3 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsusele (resolutsiooni p-d 1-2) kirjaliku kaja otsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lõigetes 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda riigilõiv vastavalt riigilõivuseaduse § 59 lg-le 19 Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank – a/a EE571010220229377229, Swedbank – a/a EE062200221059223099, LHV Pank – a/a EE567700771003819792 või Luminor Bank AS – a/a EE221700017003510302. Maksete tegemisel märkida selgituse lahtrisse tsiviilasja number ja märksõna „riigilõiv kaja esitamisel“. Kohtuotsuse resolutsiooni p-i 3 peale on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik OK Incure OÜ esitas 23.03.2022 hagi Oxxx Pxxxx vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse summas 7950,29 eurot, intressi 542,97 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 2634,41 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja lepinguhaldustasu 6 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja Bigbank AS-ga 17.08.2018 tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1552595. Kostja sai laenu 10 000 eurot, intressimääraga 11,82% aastas, viivisemääraga 19,90% aastas. Bigbank AS ütles lepingu erakorraliselt üles 23.07.2020. Bigbank AS loovutas antud lepingust tuleneva nõude hagejale 29.09.2021. Kostja tegi laenuandjale makseid summas 2049,71 eurot, mistõttu on põhivõlgnevus hagi seisuga 7950,29 eurot. Intressivõlgnevus on 542,97 eurot (perioodil 15.04.2020-23.07.2020). Viivisevõlgnevus on 2634,41 eurot (perioodil 24.07.202023.03.2022). Laenuandja ja kostja leppisid kokku ka lepinguhaldustasus, mille suuruseks oli igakuiselt 1,50 eurot. Lepinguhaldustasu võlgnevus on 6 eurot (perioodil 15.04.202015.07.2020). Hageja nõuab ka sissenõudmiskulude hüvitist 50 eurot vastavalt VÕS § 1132 lg 2 ple 3. Hageja selgitas, et saatis esimese nõudekirja kostjale 06.10.2021 e-posti aadressile [email protected]. Seejärel saatis hageja kostjale pretensiooni 08.10.2021. Hageja saatis kostjale ka hagihoiatuse 11.10.2021, sest kostja ei reageerinud kirjale. Lisaks sellele võttis hageja kostjaga ühendust telefoni teel ning teostas päringud rahvastikuregistrisse ning maksehäireregistrisse. Kohus võttis hagi 31.03.2022.a määrusega menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati hagile tähtaegselt vastamata jätmise tagajärgedest TsMS § 407 lg 1 järgi. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte 09.05.2022. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

2-22-4304 välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. TsMS § 407 lg 6 sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et põhivõlgnevus, intress, viivis ja lepinguhaldustasu on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning need tuleb kostjalt tagaseljaotsusega hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab aga, et sissenõudmiskulude hüvitise nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt. VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulud 50 eurot. Puudub vaidlus, et kostja on tarbija ning et nii esialgne võlausaldaja kui ka hageja on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Kohus märgib, et VÕS § 1132 seab piirangud tarbijast võlgnikult nõutavatele sissenõudmiskuludele ning seab neile konkreetsed ülempiirid. Tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 1132 lg 6). VÕS § 1132 alusel on võlausaldajal õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist vaid siis, kui ta on need kulud reaalselt kandnud ning võlausaldaja peab olema võimeline neid ka tõendama. Tarbijalt on õigus nõuda tasu kolme meeldetuletuskirja eest ning lisaks sissenõudmiseks tehtud muude toimingute kulud (nt telefonikõned, võimalikud registripäringud, võlgnikuga kohtumine jne) piirmäära ulatuses. Seega võis hageja nõuda kostjalt kolme meeldetuletuskirja eest kokku 35 eurot ning muude kulude eest kuni 15 eurot. Samuti tuleb lähtuda ka sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud piirangust, s.o lepingu lõppemisest või eelmise tasulise meeldetuletuskirja saatmisest on möödunud vähemalt 7 päeva, mida tuleb nõude hindamisel arvestada. Teave meeldetuletuskirjade saatmise aja ja viisi kohta ning muude toimingute sisu ja kulud peavad nähtuma hagist, sest tagaseljaotsust tehes saab kohus hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks.

2-22-4304 Kohus ei saa tagaseljaotsust tehes hinnata ega arvestada võimalikke hagile lisatud tõendeid. Hagi õiguslikult põhjendatus peab nähtuma hagist endast. Kui hageja on hagisse asjaolud kirjutanud puudulikult või on rikkunud seaduses sätestatud piiranguid, siis ei saa sissenõudmiskulude hüvitise nõuet pidada vastavas ulatuses õiguslikult põhjendatuks. Õiguslikult põhjendamatus ulatuses peab kohus nõude aga jätma rahuldamata. Hagist on näha, et hageja on rikkunud VÕS § 1132 lg-s 3 sätestatud piirangut, s.o esimese, teise ja kolmanda kirja vahe on vähem kui 7 päeva, vastavalt 06.10.2021, 08.10.2021, 11.10.2021. Seega on põhjendatud hüvitis esimese kirja eest 25 eurot. Teise ja kolmanda kirja eest ei ole hüvitis põhjendatud, sest hageja on kirju saatnud liiga tihti. Kohus leiab, et telefonikõne ja kahe päringu eest on hüvitis kokku põhjendatud 5 eurot, kuna täpsemat teavet nende osas hagis kirjas polnud, s.o kaua telefonikõne kestis ja maksma läks ning palju maksid päringud (kas tegemist oli lepingulise kliendina tehtud päringuga või üksikisikuna tehtud päringuga jne). Seega on hageja sissenõudmiskulude nõue õiguslikult põhjendatud osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks tagaseljaotsusega välja mõista 30 eurot. Ülejäänud nõude, 20 euro ulatuses, jätab kohus rahuldamata. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 11 163,67 eurot, millest 7950,29 eurot moodustab põhivõlg, 542,97 eurot intress, 2634,41 eurot 23.03.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis, 30 euro sissenõudmiskulude hüvitis ja 6 eurot lepinguhaldustasu. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 99% ulatuses kostja kanda ja 1% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 840 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus nõude esitamisel riigilõivu 840 eurot. Hageja tasus riigilõivu seaduses sätestatud määras ja see on põhjendatud. Kohus jättis menetluskulud 1% ulatuses hageja kanda ja 99% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest (riigilõiv 840 eurot) jääb hageja kanda seega 8,40 eurot ja kostja kanda 831,60 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 831,60 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik