X hagi Y vastu laenulepingust tuleneva võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 3. veebruari 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
4065,74 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Erki Casar Kostja (apellant): Y (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Fränk Valdmann
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 3. veebruari 2022 otsus.
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.X (hageja) esitas 11. juunil 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Y (kostja) vastu laenu 3700 eurot tagastamise nõudes. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite ja asi anti hagimenetluses lahendamiseks üle Harju Maakohtule (edaspidi: maakohus).
2.Hageja esitas 9. septembril 2019 maakohtule hagi samas nõudes ja palus lisaks kostjalt välja mõista viivise alates 16. juunist 2019 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja peamised väited on järgmised: -
-
kostja on hageja tädipoeg ja hageja sõlmis temaga 2010. aastal suulise laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 100 000 krooni (≈ 6390 eurot); kostja juhise järgi kandis hageja laenu üle DEL GROUP OÜ-le (edaspidi: DG); kostja kohustus laenu tagastama hagejale osamaksetena, mida ta esialgu tegi, makstes sularahas poole aasta vältel 2190 eurot; lisaks tegi kostja oma pangakontolt hagejale ajavahemikul 2. juuni 2017 – 25. august 2018 viis makset igaüks summas 100 eurot ehk kokku 500 eurot; hageja saatis kostjale 10. aprillil 2019 sõnumi, et kostja peab kogu laenu tagasi maksma esmaspäevaks (15. aprill 2019), aga kostja rohkem makseid ei teinud; hageja leiab, et ütles 10. aprillil 2019 laenulepingu üles, mistõttu muutus kogu tagastamata laenusumma 3700 eurot (= 6390 – 2190 – 500) pärast 15. juuni 2019 möödumist sissenõutavaks ja alates järgmisest päevast nõuab hageja viivist.
Algselt põhjendas hageja oma nõuet alternatiivselt alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, aga loobus sellest põhjendusest menetluse kestel. Maakohus keeldus 17. septembri 2019 määrusega hagi menetlusse võtmast ja saatis selle kohtualluvuse järgi Viru Maakohtule. Viidatud kohus võttis hagi menetlusse ja saatis selle
4.novembri 2019 määrusega poolte ühisel taotlusel uuesti maakohtule.
3.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
kostja ei ole enda nimel hagejaga laenulepingut sõlminud, vaid ta võis küsida laenu DG-le, kelle juhatuse liige kostja sel aja oli ja kellelt hageja peaks ka raha tagastamist nõudma; kostja ei ole hagejale sularaha maksnud ja 500 eurot kandis ta üle kasutatud riiete eest; hageja nõue on aegunud.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus rahuldas hagi 3. veebruari 2022 otsusega (vaidlustatud otsus) ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3700 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 711,21 eurot ja edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.
4.1.Maakohus kontrollis, kas hageja nõude õiguslik alus saab olla VÕS § 396 lg 1, mille kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma laenulepinguga teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Seda sätet saab kohaldada koostoimes VÕS § 76 lg-tega 1 ja 3 (kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele ning kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil) ning VÕS § 108 lg-ga 1 (kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist). 2 (5)
4.2.Maakohus leidis, et järgmistest tõenditest järeldub poolte vahel laenulepingu sõlmimine: -
-
-
hageja vande all antud seletus, mille kohaselt küsis kostja temalt 2010. aastal laenu 100 000 krooni oma äri jaoks, mille hageja talle ka andis ja millest kostja talle 2190 eurot sularahas tagasi maksis; hageja pangakonto väljavõtted 100 000 krooni ülekandmise kohta DG-le ja 500 euro laekumise kohta kostjalt; hagejalt kostjale saadetud sõnumid, milles hageja teatab kostjale 25. augustil 2018, et sai (raha) kätte ja hoiatab teda, et ta ära ei kaoks, ning viimases 10. aprilli 2019 sõnumis teatab kostjale, et tal on aega esmaspäevani võla jääk tasuda, muidu annab ta dokumendid esmaspäeval kohtusse; Q kinnistuskiri ja tema tunnistajaütlus, mille kohaselt ei tea ta midagi sellest, et DG oleks kunagi hagejalt laenu saanud või seda tagasi maksnud.
Muu hulgas järeldas maakohus neist tõenditest, et kostja, olles DG juhatuse liige, lasi hagejal laenu kanda tema juhitava äriühingu pangakontole, sest kostja küsiski hagejalt laenu oma äri ajamiseks. Maakohtu hinnangul ei lükka kostja vande all antud seletus ega tema esitatud dokumentaalsed tõendid seda ümber.
4.3.Hageja nõue ei ole aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Nõude aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 147 lg 1), st alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Pooled ei leppinud laenulepingut sõlmides kokku laenu tagastamise aega, vaid alles 10. aprillil 2019 andis hageja kostjale tähtaja laen tagastada 15. aprilliks 2019. Hageja esitas kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse
11.juunil 2019 ja selleks ajaks ei olnud aegumistähtaeg veel möödunud.
4.4.Maakohus nõustus hageja arvutustega ja mõistis eeltoodud kaalutlustel ning p-s 4.1 refereeritud õiguslikul alusel kostjalt välja põhivõla 3700 eurot.
4.5.Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1. Hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja see nõue on põhjendatud. Maakohus arvutas välja viivise otsuse tegemise aja seisuga summas 711,21 eurot ja kohustas kostjat maksma põhivõlalt viivist ka edasiulatuvalt.
POOLTE SEISUKOHAD
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: -
kostja ei sõlminud hagejaga laenulepingut enda nimel ning maakohus ei põhjendanud, kuidas järeldub hageja esitatud ja otsuses viidatud tõenditest kostja roll laenusaajana; tõendite kohaselt kandis hageja raha DG pangakontole ja raha kasutati selle äriühingu huvides, mistõttu kostjal puudub raha tagastamise kohustus; hageja avaldused olid vastuolulised: vande all seletas hageja, et ta tegi ülekande kostjale, kuigi oma varasemate avalduste ja tõendite järgi kandis ta raha DG-le; maakohus hindas ekslikult ja valikuliselt tunnistaja ütlusi ning jättis põhjendamatult kõrvale kostja vande alla antud seletuse; põhjendamata ja tõenditega sidumata on maakohtu järeldus, nagu oleks kostja andnud hagejale juhise kanda kostjale antav laen DG pangakontole – sellist juhist kostja ei andnud, vaid ta küsis laenu DG nimel ja huvides.
6.Hageja vaidleb kaebusele vastu. 3 (5)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja hageja kannab kõik senised menetluskulud.
8.TsMS § 652 lg 1 p 1, § 231 lg-te 2 ja 4 ning poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda järgmistest vaidlustamata asjaoludest: -
kostja oli ajavahemikul 21. juuni 2010 – 27. september 2012 DG üks juhatuse liige; hageja kandis DG pangakontole 11.–12. augustil 2010 kokku 100 000 krooni; ülekannete põhjus oli poolte omavaheline suhtlus, mille käigus kostja küsis hagejalt laenu (vaidlusalune on, kas laenu küsis ta endale või DG-le); kostja tegi hageja pangakontole ajavahemikus 2. juuni 2017 – 25. august 2018 viis ülekannet, igaüks 100 eurot ja kokku seega 500 eurot; hageja saatis kostjale 25. augustil 2018 sõnumi (SMS) oma kontonumbriga, kirjutas
26.oktoobril 2018, et kaks kuud on möödas ja kirjutas järgmine kord 10. aprillil 2019, et kostjal on aega esmaspäevani (15. aprill 2019) tasuda ülejäänud võlg.
9.Pooled vaidlevad mh selle üle, kas hageja tõendas nende vahel laenulepingu sõlmimise. Maakohus leidis, et hageja tõendid on piisavad. Ringkonnakohus maakohtu järeldusega ei nõustu, sest see pole kooskõlas asjas esitatud tõenditega.
9.1.VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja väitel sõlmisid pooled laenulepingu. Seega pidi hageja TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt esile tooma poolte vahetatud tahteavalduste sisu ja vaidlusaluses ulatuses oma väited TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama. Kostja võib kasutada hagi vastu kaitsena vastuväiteid omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid ei esita. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, alles siis on kostjal sama sätte alusel kohustus vastuväiteid omakorda tõendada (vt nt Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 13).
9.2.Hageja väitis hagiavalduse p-s 1.1 üldsõnaliselt laenulepingu sõlmimist ega toonud esile, millal, kus ja täpselt millise sisuga tahteavaldusi pooled vahetasid. Ringkonnakohus tegi hagejale ettepaneku selgitada, kus ta on maakohtu menetluses toonud esile poolte tahteavaldused, mis vastavad VÕS § 9 lg 1 tunnustele. Hageja oma väiteid ei täpsustanud. Seetõttu pole võimalik tuvastada, et pooled oleks vahetanud sellise sisuga tahteavaldused, mille põhjal kujuneks just nende vahel laenulepingu tunnustele vastav õigussuhe.
9.3.Lisaks väitis hageja, et kostja andis talle korralduse kanda laen DG pangakontole. Samas seletas hageja maakohtus vande all, et kostja andis talle oma kontonumbri, ning et hageja arvates kirjutas ta ülekandesse saajaks kostja nime (dtl 237–238). Need avaldused on vastuolulised. Kui poole avaldused vande all seletuse andmisel ei ühti nendega, mis ta ise tegi asjaolude esiletoomisel, siis muudab see poole seletuse ebausaldusväärseks. Vaatamata ringkonnakohtu ettepanekule, ei selgitanud hageja oma seniste avalduste vastuolu põhjuseid. Samuti ei väljendanud hageja, milline on tema tegelik arusaam elulistest sündmustest. Seetõttu jätab ringkonnakohus hageja vande all antud seletuse kui ebausaldusväärse tõendi TsMS § 238 lg 5 teise lause alusel arvestamata.
9.4.Ükski ülejäänud tõend ei tõenda kostja tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks tingimustel, et laenu tagastamise eest vastutab kostja, aga laen tuli üle kanda DG-le. Hageja pangakonto väljavõtted (dtl 35, 39) ega sõnumid (dtl 40) ei kajasta kostja tahteavaldusi. Samuti ei nähtu Q kinnitusest (dtl 97) ega tunnistajaütlusest (dtl 239), et kostja ise oleks soovinud hagejalt raha laenata. Viidatud kinnitusest ja ütlusest saab üksnes järeldada, et Q ei korraldanud 4 (5)
DG nimel hagejalt laenu võtmist. Samas olid kostja ja Q mõlemad DG juhatuse liikmed ning korraldasid eraldi majandustegevust, mida tõendavad äriregistri väljavõte (dtl 192 jj), tunnistajaütlused, kostja vande alla antud seletus (dtl 238–239) ja DG pangakontode väljavõtted (dtl 224 jj). Hageja soovitud järeldust ei saa teha kostja viiest maksest hagejale, sest neist ei nähtu laenu võtmise ega tagastamise tahet. Kuigi ka kostja pole esitanud muid tõendeid oma väite kinnituseks peale enda seletuse, siis eespool p-s 9.1 märgitud kaalutlustel saabki kostja piirduda vastuväidetega kuni hageja tõendite esitamiseni.
9.5.Kokkuvõttes puuduvad asjas tõendid VÕS § 9 lg 1 kohase tahteavalduste vahetamise kohta. Eelkõige on piisava selgusega esile toomata ja tõendamata kostja tahe võtta hagejalt laenu nii, et see makstakse välja DG-le, aga kostja peab selle tagasi maksma. Kuivõrd hageja ei tõendanud kostjaga lepingu sõlmimist, siis ei saa ta ka nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel lepingulise kohustuse täitmist. Põhinõude põhjendamatuse tõttu pole hagejal alust nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist. Hagi jääb tervikuna rahuldamata.
10.Kõik senised menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 mõtte kohaselt määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus (Riigikohtu
2.novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14924, p 21 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). (allkirjastatud digitaalselt)
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.