Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

2-21-127168 alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lõigetes 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda riigilõiv vastavalt riigilõivuseaduse § 59 lg-le 19 Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank – a/a EE571010220229377229, Swedbank – a/a EE062200221059223099, LHV Pank – a/a EE567700771003819792 või Luminor Bank AS – a/a EE221700017003510302. Maksete tegemisel märkida selgituse lahtrisse tsiviilasja number ja märksõna „riigilõiv kaja esitamisel“. Menetluse käik OK Incure OÜ esitas 01.09.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Lxxx Txxxxxxx 698,62 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 06.09.2021 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 05.11.2021.a määrusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 10.12.2021 hagi kostja vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse summas 247,25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 65,60 eurot ja sissenõudmiskulud 30 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja Tele2 Eesti AS-ga 13.04.2017 seadme ostulepingu seadme soetamiseks järelmaksuga. B2 Kapital SIA loovutas antud lepingust tuleneva nõude hagejale 14.05.2020. Lepingu kohaselt oli seadme maksumuseks 258 eurot. Kostja maksis seadme eest ühe osamakse, s.o 10,75 eurot. Hagi esitamise seisuga oli kostja võlgnevus järgmine: 247,25 eurot põhivõlgnevus ja sissenõutavaks muutunud viivis 0,022% (seadusjärgses määras) päevas perioodil 07.10.2018-10.12.2021 65,60 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulude hüvitis 30 eurot vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p-le 1. Kohus tegi hagejale 15.12.2021 puuduste määruse, millega palus hagejal tasuda täiendavalt riigilõivu, täpsustada nõude loovutust, lepingu sõlmimise aega ning sissenõudmiskulude hüvitist (s.o lepingu lõppemise asjaolu, millal ja mitu meeldetuletuskirja kostjale on saadetud). Hageja tasus täiendava riigilõivu, kinnitas nõude loovutust, täpsustas, et leping sõlmiti 06.10.2016 ning lõppes 06.10.2018. Hageja ei täpsustanud, millal ja mitu meeldetuletuskirja millistele kostja kontaktandmetele saadeti. Hageja märkis vaid üldistavalt, et kulu seisneb kostjale saadetud tasulistes teatistes, milleks on nõudekirjad, pretensioonid, hagihoiatused ja meeldetuletused nii e-posti kui posti teel. Kohus võttis hagi 10.01.2022.a määrusega menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati hagile tähtaegselt vastamata jätmise tagajärgedest TsMS § 407 lg 1 järgi. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte avalikult 09.04.2022. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

2-21-127168 välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et põhivõlgnevus ja viivis on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab aga, et sissenõudmiskulude hüvitise nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt. VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Eelnimetatud sätte alusel on võlausaldajal õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist vaid siis, kui ta on need kulud reaalselt kandnud ning võlausaldaja peab olema võimeline neid ka tõendama. Tegemist on sättega, mis seab piirid leppetrahvi- või kahju hüvitamise nõudele. Tarbijalt on õigus nõuda tasu kolme meeldetuletuskirja eest ning lisaks sissenõudmiseks tehtud muude toimingute kulud (nt telefonikõned, võimalikud registripäringud, võlgnikuga kohtumine jne) piirmäära ulatuses. Seega võis hageja nõuda kostjalt kolme meeldetuletuskirja eest kokku 25 eurot ning muude kulude eest kuni 5 eurot. Samuti tuleb lähtuda ka sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud piirangust, s.o lepingu lõppemisest või eelmise tasulise meeldetuletuskirja saatmisest on möödunud vähemalt 7 päeva, mida tuleb nõude hindamisel arvestada. Teave meeldetuletuskirjade saatmise aja ja viisi kohta ning muude toimingute sisu ja kulud peavad nähtuma hagist, sest tagaseljaotsust tehes saab kohus hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks. Kohus ei saa tagaseljaotsust tehes hinnata ega arvestada võimalikke hagile lisatud tõendeid, mida hageja tegelikkuses polnud üldse lisanudki. Kohus palus hagejal täpsustada enda sissenõudmiskulude hüvitise nõuet, sest hagi pinnalt polnud võimalik tuvastada, millal ja mitu meeldetuletuskirja hageja on kostjale saatnud ning millised on üldse muud sissenõudmiseks tehtud toimingud. Hageja ei täpsustanud neid asjaolusid ka 28.12.2021 menetlusdokumendis. Hageja märkis vaid, et kulu seisneb kostjale saadetud tasulistes teatistes (seega tal pole nn muid toiminguid), milleks on nõudekirjad, pretensioonid, hagihoiatused ja meeldetuletused nii e-posti kui posti teel ja talle jääb

2-21-127168 arusaamatuks, mida veel tõendama peab. Kohus märgib, et hageja esindaja on õigusteadmistega isik, kes peab teadma vastava nõude eelduseid. Samuti peaks hageja esindaja teadma, mida tal tuleb kohtule esitada, et tema nõue oleks põhjendatud. Kohtu hinnangul puudub käesolevalt täielikult teave meeldetuletuskirjade osas ning tuvastada pole võimalik VÕS § 1132 lg-s 2 p 1 ja lg-s 3 märgitud piiranguid. Muid toiminguid ei ole hageja teinud, sest hageja sõnade kohaselt seisneb tema sissenõudmiskulude hüvitis kostjale väidetavalt saadetud tasulistest teatistes, s.o meeldetuletuskirjades. Kohus ei saa eeltoodust tulenevalt lugeda, et kostja on sissenõudmiskulude hüvitise nõude osas mingeidki asjaolusid omaks võtnud. Nõue ei ole seega ka õiguslikult põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 312,85 eurot, millest 247,25 eurot moodustab põhivõlg ja 65,60 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Kohus leiab, et käesolevat tagaseljaotsust on võimalik kostjale kätte toimetada avalikult Ametlike Teadaannete vahendusel. Hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse proovis kohus edastada kostja elukoha aadressile ning kahele e-posti aadressile. Kohus proovis ka helistada erinevatele telefoninumbritele, kuid ei saanud kostjaga ühendust. Ka PPA-l puudub teave kostja võimaliku elu- või viibimiskoha osas. Kohtul pole teavet, et vahepealsel ajal on midagi muutunud. Kohtu hinnangul puuduvad seega mõistlikud võimalused kostja elu- või viibimiskoha kindlakstegemiseks. Täidetud on menetlusdokumendi avaliku kättetoimetamise eeldused TsMS § 317 mõttes. Kohus märgib, et esmalt püüab kohus tagaseljaotsust kätte toimetada muudel viisidel, kuid kui kättetoimetamine tavapärasel viisil ei õnnestu, annab kohus juba tagaseljaotsuses loa avalikuks kättetoimetamiseks. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 91% ulatuses kostja kanda ja 9% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 75 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus nõude esitamisel riigilõivu 75 eurot. Hageja tasus riigilõivu seaduses sätestatud määras ja see on põhjendatud. Kohus jättis menetluskulud 9% ulatuses hageja kanda ja 91% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest (riigilõiv 75 eurot) jääb hageja kanda seega 6,75 eurot ja kostja kanda 68,25 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 68,25 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets

2-21-127168 kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.