OÜ HELLENICA hagi X ja Aktsiaseltsi SEB Liising vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17. jaanuari 2022. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ HELLENICA apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
12 500 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja (apellant) OÜ HELLENICA (registrikood 11345363), esindajad ringkonnakohtus seaduslik esindaja RK Kostja (vastustaja) I X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Juhan Raudsepp Kostja (vastustaja) II Aktsiaselts SEB Liising (registrikood 10281767), lepinguline esindaja MV Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Mitte võtta asja juurde apellatsioonkaebusele hageja poolt lisatud hageja 16.09.2021 kirja ja kannatanu ülekuulamise protokolli.
2.Jätta Harju Maakohtu 17. jaanuari 2022. a kohtuotsus muutmata.
Ringkonnakohtu menetluskulud jätta OÜ HELLENICA kanda.
1(11)
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ HELLENICA (hageja) esitas 20. aprillil 2018 Harju Maakohtule hagi X (kostja I), Aktsiaseltsi SEB Liising (kostja II), W ja Z vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise 12 500 eurot. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt süttis 11. juulil 2017 kella 3 ajal öösel põlema Õismäe tee 150 elamu juures pargitud sõiduauto Škoda Octavia (reg. märk BBBBBB), mis oli pargitud vahetult Õismäe tee 150 esimese trepikoja väljapääsu ette jalakäijate alale. Toimus auto kütusepaagi plahvatus ja kütusepaagist väljuv põlev diiselkütus valgus teisel pool teed pargitud autode alla põhjustades nende põlengu. Hageja sõiduauto Toyota Camry LE (reg. märk CCCCCC) hävis taastamiskõlbmatuks. Hageja auto oli pargitud elamu ees paiknevale parkimiseks ettenähtud teelaiendile. Sõiduauto Škoda Octavia omanik oli Aktsiaselts SEB Liising (kostja II) ning autot kasutas liisingulepingu alusel M OÜ. Auto füüsilisest isikust kasutaja oli X (kostja I). Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXXX on süütamise organiseerimise ja teiste kuritegude eest süüdi mõistetud Z ja otsusega kriminaalasjas nr Y-YY-YYYY W. Z eesmärk oli tekitada kahju kostjale I. Süüdati kostja I kasutuses olev sõiduauto, mitte hageja auto. Süütajad saab lugeda süüliselt vastutavateks hagejale tekitatud õigusvastase kahju tekitamises. Õigusvastaselt tekitatud kahju on kohustatud hüvitama ka kostjad I ja II. Kostja I vastu esitatud nõude osas tugineb hageja võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 5. Kostjal I on juriidiline kõrgharidus. Ta teadis või pidi teadma, et tema poolt kasutatava liisinguauto parkimine tema elukoha elamu ukse ees kõnniteel võib põhjustada auto süütamise tema kriminaalsete kalduvustega tuttava Z poolt ja seega tekitada ohu tema enda ja kõrvaliste isikute varale. Seda tõendab asjaolu, et ta teatas politseile koheselt, kes võis olla süütaja. See oli teine kord, kui kostja I kasutada olnud liisinguauto tahtlikult süüdati. Kui kostja I ei oleks parkinud sõiduautot õigusvastaselt, siis ei oleks hageja sõiduauto hävimine olnud võimalik ka tahtliku süütamise korral. Vajaliku hoolsuse korral oleks ka süütamine olnud välistatav. Järelikult kostja vastutab VÕS § 104 lg 1 kohaselt hagejale kahju põhjustamise eest süü olemasolu tõttu. Hageja leiab, et kostja II vastutab sõltumata süüst hagejale kahju põhjustamise eest VÕS § 1058 lg 1 alusel. Kostjale II kuuluv sõiduauto Škoda Octavia põhjustas ümbruskonnale asjast lähtuva erilise ohu plahvatus- ja tuleohtlike omaduste tõttu (kahju tekkimise põhjus). Kütusepaagi plahvatus otseselt kahju ei põhjustanud, kuid ta vallandas suure koguse kõrgel temperatuuril põleva diiselkütuse voolamise teiste sõiduautode alla, mis põhjustas nende kahjustamise 2(11)
(tagajärg). Seega on alust riskivastutuse kohaldamiseks, sest kahju tekkis just selle faktori mõjul, mille pärast seda asja saab lugeda erilise ohu allikaks. Hagejale kahju tekkimise otsene põhjus oli asjast lähtuv eriline oht ja tagajärjeks oli oluline kahju. Hageja auto läbisõit oli hävimise hetkel 37 000 miili (ca 59 560 km). Samaväärset autot Eestist või Euroopast soetada ei ole võimalik. Võimalik on tellida samaväärne kasutatud auto USA-st hinnaga ca 7500-8990 USD, millele lisanduvad saatekulu ja maksud. Hageja hindab samaväärse sõiduki soetamiseks vajalike mõistlike kulude suuruseks vähemalt 12 500 eurot. Kostjate vastuväited
2.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja nõue on põhjendamata ja tõendamata. Hagejale on kahju põhjustamises süüdi Z ja W. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I sõiduk oli valesti pargitud ja sel põhjusel sai hageja sõiduk tulekahjus kannatada. Kui sõiduk oleks pargitud hageja sõiduki kõrvale, siis oleksid sõiduki süütamise puhul olnud tagajärjed samad. Kahjulik tagajärg ei saabunud selle tõttu, kuhu sõiduk oli pargitud, vaid tagajärje saabumise põhjuseks oli sõiduki süütamine, milles kostjal I ei osalenud. Kostja I ei saanud eeldada, et tema kasutuses olev sõiduk süüdatakse.
3.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja II ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest. Asjas ei kohaldu VÕS § 1058, samuti ei vastatuta kostja II riskivastutuse sätete, sh VÕS § 1057 alusel. Menetluse edasine käik
4.Harju Maakohus rahuldas 4. novembri 2020. a tagaseljaotsusega hagi kahju hüvitamise nõudes W ja Z vastu ning mõistis neilt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 12 500 eurot.
5.Harju Maakohus võttis 17. jaanuari 2022 määrusega vastu hageja avalduse alternatiivsetest nõuetest loobumiseks. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohus jättis 17. jaanuari 2022. a otsusega hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.1.Maakohus märkis, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - 11.07.2017 kella 3 ajal öösel läks süütamise tõttu põlema Tallinnas Õismäe tee 150 elamu juurde pargitud sõiduauto Škoda Octavia (reg. märk BBBBBB); - Škoda Octavia omanikuks oli kostja II; - sõidukit kasutas liisingulepingu alusel M OÜ ja nimetatud sõiduauto oli M OÜ töötaja kostja I kasutuses; - sõiduauto Škoda Octavia süütamisel tekkinud tulekahju tõttu sai kahjustada hagejale kuulunud sõiduauto Toyota Camry LE (reg. märk CCCCCC), mis hävis taastamiskõlbmatuks; - sõiduauto Škoda Octavia süüdati põlema Z ja W poolt, kes on selle teo eest Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXXX ja XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr Y-YY-YYYY süüdi tunnistatud.
3(11)
-
hagejale on tekkinud kahju talle kuulunud sõiduauto Toyota Camry LE taastamiskõlbmatuks muutumise tõttu. Kahju tekkis seetõttu, et hagejale kuulunud sõiduk süttis sõiduauto Škoda Octavia süütamise tulemusel, kui nimetatud sõidukist valgus põlev diiselkütus kallakut mööda hageja sõidukini ja süütas selle.
6.2.Esmalt käsitles maakohus kostja II vastu esitatud nõuet, leides, et nõuded suurema ohu allika eest vastutuse kohaldamiseks ei ole täidetud, mistõttu ei saa kostjat II lugeda vastutavaks hagejale tekkinud kahju eest. Maakohus selgitas, et suurema ohu allika eest vastutuse kohaldamiseks peavad esinema järgmised eeldused: 1) asja hävimine või kahjustamine; 2) suurema ohu allika valitsemine; 3) suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumine selle valitsemise käigus; 4) põhjuslik seos suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise ning kahju vahel. Kostjat II ei ole võimalik käsitleda suurema ohu allika otsese valitsejana, samuti ei saa sõiduauto süütamisest tekkinud kahju käsitleda sõiduautole kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumiseks. Õiguskirjanduse kohaselt tuleb riskivastutuse erikoosseisude järgi suurema ohu allika valitsejateks lugeda mootorsõiduki otsesed valdajad (VÕS § 1057), ehitise või ohtliku asja omanikud (VÕS §-d 1058 ja 1059), asjaõiguse, mille alusel on ehitis püstitatud, omanikud (VÕS § 1059) ja loomapidajad (VÕS § 1060). Eeltoodust saab järeldada, et kui suurema ohu allikaks on eriti ohtlik asi, siis tuleb suurema ohu allika valitsejaks pidada isikut, kelle tegeliku võimu all see asi on ning kes seetõttu peab kontrollima ja saab kontrollida selle asja mõju kõrvalistele isikutele. Seetõttu tuleb suurema ohu allika valitsejaks üldjuhul pidada vastava asja otsest valdajat. Kostjad ei ole vaidlustanud hageja väidet, et sõiduautot Škoda Octavia kasutas liisingulepingu alusel M OÜ ja nimetatud sõiduauto oli kostja I, kes on M OÜ töötaja, kasutuses. Seega ei olnud kostja II käesoleval juhul sõiduauto Škoda Octavia otseseks valdajaks. Sõiduauto oli kostja II omandis üksnes tagatisena, et tagada liisingmaksete tasumine. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-17-13 selgitanud, et üldjuhul saab otsese valdaja isiku määramisel juhinduda asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 32 ning § 33 lg-test 1 ja 2. Vastavalt AÕS § 32 kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. AÕS § 33 lg 1 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. AÕS § 33 lg 2 kohaselt isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja. Kuivõrd eespool nimetatud sõiduauto otseseks valdajaks oli kostja I ja kostjat II saab käsitleda sõiduki kaudse valdajana, siis puudus kohtu hinnangul kostjal II tegelik võim ja kontroll sõiduauto Škoda Octavia üle. Maakohus leidis, et kuigi VÕS § 1058 lg 1 kohaselt vastutab asjast lähtuva tule- või plahvatusohtlike omaduste tõttu ohtlikust asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest ohtliku asja omanik, siis ei ole käesoleval juhul põhjendatud antud vastutust laiendada kostjale II kui asja kaudsele valdajale, kelle tegeliku võimu all suurema ohu allikat kahju tekkimise ajal ei olnud ja kellel puudus võimalus kontrollida sõiduauto Škoda Octavia mõju kõrvalistele isikutele, sh hagejale ja tema varale. Õiguskirjanduses avaldatud seisukohtade kohaselt saab suurema ohu allika valitsejaks pidada isikut, kelle tegeliku võimu all see asi on ning kes seetõttu peab kontrollima ja saab kontrollida selle asja mõju kõrvalistele isikutele. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud lugeda sõiduauto kui suurema ohu allika iseloomuliku riski realiseerumiseks kolmandate isikute poolt sõiduki süütamisel kütusepaagi plahvatamist ja põleva kütuse väljavoolamist, mis kahjustas kolmandate isikute vara. Õiguskirjanduses levinud seisukoha kohaselt lähtub mootorsõidukist iseloomulik risk eelkõige selle liikumisel.
4(11)
Puudub vaidlus selles, et sõiduauto Škoda Octavia süüdati kolmandate isikute poolt 11.07.2017 öösel, mil viidatud sõiduauto oli pargitud sõiduki otsese valdaja elukohaks oleva kortermaja ette. Käesoleval juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus kütus lekkis sõiduauto kütusepaagist auto tehnilise rikke tõttu. Kütus voolas kütusepaagist välja pärast seda, kui kütusepaak põlengu tõttu plahvatas. Parklas seisva sõiduauto süütamist kolmandate isikute poolt ja selle tagajärjel tekkivat kahju ei saa lugeda mootorsõiduki iseloomuliku riski realiseerumiseks. Sõiduautod on ehitatud selliselt, et kütus püsib auto kütusepaagis ega kujuta tavaolukorras ümbritsevale varale mingisugust ohtu. Kohus on seisukohal, et sõiduautot ei saa pidada suurema ohu allikaks üksnes seetõttu, et mootorikütus on kergesti süttiv aine ja sõiduautol on kütusepaak. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et nõuded suurema ohu allika eest vastutuse kohaldamiseks ei ole täidetud, mistõttu ei saa kostjat II lugeda vastutavaks hagejale tekkinud kahju eest.
6.3.Järgmisena käsitles maakohus kostja I vastu esitatud nõuet, leides, et nõuded suurema ohu allika eest vastutuse kohaldamiseks ei ole täidetud, mistõttu ei saa kostjat I lugeda vastutavaks hagejale tekkinud kahju eest. Maakohus märkis, et kuigi kostja I oli sõiduauto Škoda Octavia otseseks valdajaks, ei ole hageja tõendanud, et kahju tekkis kostja I raske hooletuse tõttu. Hageja väidete kohaselt seisnes kostja I raske hooletus kahes asjaolus: 1) kostja I oleks pidanud teadma, et tema kasutuses oleva auto parkimine kostja elukoha ukse ees kõnniteel võib põhjustada auto süütamise tema kriminaalsete kalduvustega tuttava, Z poolt ja 2) kostja kasutatav auto oli pargitud liiklusseaduse nõudeid eirates tee kallaku tõttu kõrgemale kohale võrreldes hageja sõiduauto paiknemisega teisel pool sõiduteed, mis suurendas ohtu, et auto põlengu korral valgub tuleohtlik kütus teisel pool sõiduteed pargitud autode alla. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja I kasutuses oleva sõiduauto süütamise põhjuseks oli Z isiklik vaen kostja I vastu, tüli, solvumine vms. Tõendite alusel ei saa asuda seisukohale, et kostja oleks pidanud ette nägema Z jätkuvat vihavaenu tema suhtes ja eeldama rünnet kostja kasutuses oleva vara vastu. Kostja I ei ole politseile antud ütlustes avaldanud veendumust, et tema kasutuses olnud vara kahjustajaks on Z, kostja on üksnes märkinud, et kellegi teisega tal probleeme olnud ei ole ja kedagi teist ta tulekahjus kahtlustada ei oska. Samas on kostja I politseile antud ütlustes möönnud, et viimane kontakt Z-ga oli tal enam kui aasta tagasi, mistõttu on kohtu hinnangul usutav, et kostja I ei seostanud tulekahju automaatselt Z isikuga. Hageja väited, et kostja I oleks pidanud Z agressiivse käitumisega arvestama, on üksnes oletuslikud. Kostja I hageja väiteid omaks võtnud ei ole. Eelnevat arvesse võttes ei nõustunud maakohus hageja seisukohaga, et kostja I oleks pidanud ette nägema, et Z võib kostja kasutuses oleva ja kostja elukohaks oleva elumaja ette pargitud sõiduauto põlema süüdata ja seega ka kolmandate isikute varale kahju tekitada. Kostja I ei parkinud tema kasutuses olnud sõiduautot Škoda Octavia Õismäe tee 150 elumaja ette üldist parkimiskorda rikkudes. LS § 186 lg 4 kohaselt parkimist korraldab teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik liiklusmärkide, teemärgiste ning muude liikluskorraldusvahendite abil. Hageja poolt kohtule esitatud fotodest nähtub, et kostja kasutuses olnud sõiduauto oli pargitud kortermaja ees, osaliselt kõnniteele. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja I tema kasutuses olnud auto parkimisel jätnud kõnniteele jalakäijate jaoks piisavalt ruumi, samuti ei takistanud ega ohustanud kostja kasutuses olnud sõiduauto parkimine teiste autode liikumist. Tõenditest ei nähtu, et paigas, kuhu kostja I tema kasutuses olnud sõiduauto parkis, oleks seisuga 10.07.2017 olnud parkimine keelatud, sest vastavaid liiklusmärke, lisatahvleid ja/või teemärgiseid
5(11)
kohtule esitatud fotodelt ei nähtu. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I rikkus parkimiskorda. Asjas ei nähtu ka muid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et kostja I vastutab hagejale tekkinud kahju eest raske hooletuse tõttu. Kohus on eelnevalt selgitanud, et parklas seisva sõiduauto süütamist kolmandate isikute poolt ja selle tagajärjel tekkivat kahju ei saa lugeda mootorsõiduki iseloomuliku riski realiseerumiseks. Kolmandate isikute poolt toime pandud kuritegude eest ei ole keegi kaitstud. Eeltoodust tulenevalt ei ole nõuded suurema ohu allika eest vastutuse kohaldamiseks täidetud, mistõttu ei saa kostjat I lugeda vastutavaks hagejale tekkinud kahju eest. Apellatsioonkaebus
7.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostjate kanda. Hageja jäi maakohtus avaldatud seisukohtade juurde. Hageja leiab, et maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus menetlusõigust.
7.1.Kostja I ei järginud hoolsuskohustust süüdatud auto parkimisel. Käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 3) tekitas võimaluse, et tema tuttaval Z-l oli lihtne leida auto asukoht ja korraldada kostja I valduses oleva sõiduauto süütamine. Maakohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt ja asus ekslikult seisukohale, et kostja I tegevus sõiduauto parkimisel ei olnud õigusvastane. Kostja I parkis sõiduauto asukohta, kus parkimine ei olnud liiklusseaduse kohaselt lubatud. Liiklusseaduse LS § 20 lg 4 p 3 kohaselt on sätestatud, et asulates tohib sõiduautot peatada või parkida osaliselt või täielikult kõnniteel, kus seda lubab asjakohane liikluskorraldusvahend. Kuna parkimist lubav liikluskorraldusvahend puudus, siis sellisel viisil parkimine oli õigusvastane tegu. Maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et hagejale õigusvastase kahju tekitamise ohu loomisel on kostja I süüdi VÕS § 104 lg 2 ja lg 3 kohaselt käibes vajaliku hoole järgimata jätmine tõttu. Hageja ei nõustu maakohtuga selles, et süütajate kriminaalkaristus välistab kostja I süü. Mitme isiku süü korral deliktilise vastutuse tekkimise ja kahju tekitaja vastutuse ulatuse seisukohalt ei oma süü vorm võlaõigusseaduse kohaselt (hooletus, raske hooletus, tahtlus) tähtsust. Seaduse mõtte kohaselt ka hooletuse korral tekib vastutus, kui süü puudumisel ei oleks suur kahju saanud tekkida. Kui sama kahju tekitamise eest vastutab erinevatel alustel mitu isikut, ei tõrju nad üksteise vastutust välja, vaid nad vastutavad üksteise kõrval. Ekslik on maakohtu hinnang, mille kohaselt ei ole põhjendatud lugeda sõiduauto kui suurema ohu allika iseloomuliku riski realiseerumiseks kolmandate isikute poolt sõiduki süütamisel kütusepaagi plahvatamist ja põleva kütuse väljavoolamist, mis kahjustas kolmandate isikute vara. Kahju tekitamisel ei olnud tegemist suurema ohu allika iseloomuliku riski realiseerumisega VÕS 1057 mõttes ehk sõiduauto käitamisega liikluses. Süütajad põhjustasid kostja II sõiduautost lähtuva tuleohtliku omaduste (kütusepaak sisaldas tuleohtlikku diiselkütust) lähtuva ohu vallandumise, mille oli loonud kostja I õigusvastase parkimise asukoha valikuga (tegu).
7.2.Kostja II vastutab hagejale õigusvastase kahju tekitamise eest VÕS 1058 alusel, mis sätestab ohtliku ehitise või asja omaniku vastutuse. VÕS § 1056 lg 2 teise lause kohaselt, kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas. Riskivastutuse erisäte VÕS § 1058 sätestab ohtliku asja omadused, mille kohaselt tuleb tuleohtlikku asja lugeda selle
6(11)
sätte alusel ohtlikuks asjaks. Olukorras, kus isikul lubatakse saada kasu ohtliku asja omamisest, tuleb omanikul vastutada ettenägematute kahjujuhtumite korral. Käesoleval juhul teenib liisinguandja majandustegevusega riskivaba tulu. Sõiduauto liisimisel on kõik riskid liisinguandjale maandatud, tavaliselt on kõik kindlustuslepingud kohustatud oma kulul sõlmima liisinguvõtja, kuna VÕS § 364 kohaselt liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko läheb liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. Samas võib asi põhjustada kõrvalistele isikutele kahju tekitamise ohu, mille realiseerumise korral on asja omanik riskivastutuse erisätte kohaselt kohustatud kahju hüvitama. Süütamise tõttu realiseerus asjast (sõiduautost) plahvatus- ja tuleohtlike omaduste tõttu lähtuv eriline oht VÕS § 1058 lg 1 mõttes. Kostja II sõiduautot tuleb käsitleda ohtliku asjana, mis põhjustas ohu ümbruskonnale, sealhulgas hageja varale, plahvatusja tuleohtlike omaduste tõttu. Kostja II vastutuse osas kuulub kohaldamisele võlaõigusseaduse VÕS § 1058 lg 1, 2 ja 4, sõltumata sellest, et ohtlik asi oli sõiduauto.
7.3.Hageja vaildustab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub jätta menetluskulud poolte endi kanda, kui ringkonnakohus hagi kostja I vastu ei rahulda. Vastused apellatsioonkaebusele
8.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on õige ja selle muutmiseks puudub seaduslik alus (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus ei võta asja juurde apellatsioonimenetluses hageja poolt lisatud hageja 16.09.2021 kirja ja kannatanu ülekuulamise protokolli, kuna need sisalduvad juba toimikus. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, siis nende füüsilist tagastamist ei toimu. I
10.Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja I vastutus hageja ees saab tuleneda delikti üldkoosseisust (VÕS § 1043), mille kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Delikti üldkoosseisu elementide tuvastamine toimub etapiviisiliselt järgmises järjekorras: 1) objektiivne teokoosseis, mille elementideks on: a) tegu või tegevusetus; b) kahjulik tagajärg; c) teo ja kahjuliku tagajärje vaheline põhjuslik seos; 2) õigusvastasus; 3) süü. Kui puudub mõni objektiivse teokoosseisu element, ei anta enam hinnangut õigusvastasuse ja süü küsimusele.
11.Esmaseks teoks, mida hageja kostjale I ette heidab, on liiklusseadussega vastuolus olev parkimine.
7(11)
11.1.Kas kostja I parkis liiklusseadust või selle alusel kehtestatud parkimiskorda rikkudes, ei oma määravat tähendust asja lahendamisel. Isegi kui jaatada kostja I tegu (seadusevastast parkimist) ja selle õigusvastasust (VÕS § 1045 lg 1 p 7), puudub selles osas teo ja kahjuliku tagajärje vaheline põhjuslik seos kui objektiivse teokoosseisu element.
11.2.Põhjusliku seoses tuvastamisel tuleb VÕS § 127 lg 4 alusel kontrollida, kas kostjale I etteheidetava teo ärajäämise korral oleks ära jäänud ka hagejal kahju tekkimine (nn elimineerimismeetod). Põhjuslik seos tehakse kindlaks kahes etapis. Kui kostja oleks parkinud sellisel viisil õiguspäraselt nagu hageja, poleks kahju olemata jäänud, sest põlev sõiduk oleks süütanud ikkagi teised. Isegi kui jaatada, et kostja tegu on hageja kahju vajalikuks põhjuseks, ei saa seda pidada õiguslikus mõttes kahju põhjuseks. Kahju õigusliku põhjuse tuvastamisel tuleb hinnta VÕS § 127 lg 2 järgi ka seda, kas rikutud kohustuse puhul oli sätte eesmärgiks tekkinud kahju ärahoidmine. Liiklusseaduse § 20 lg 1 kohaselt ei tohi juht peatada ega parkida sõidukit nii, et see võib sulgeda teiste sõidukite liikluse sissesõiduks või väljasõiduks hoovi, garaaži, õuealale ja teega külgnevale alale ega takistada jalakäija liikumist ülekäigurajal ja ristmikul kõnniteede kulgemise suunas. Sätte eesmärgiks ei ole valesti pargitud sõidukist lähtuva tuleohu ärahoidmine teistele sõidukitele ja liiklusseadus ei kaitse sellise kahju eest. Põhjusliku seose puudumise tõttu pole vaja anda hinnangut teo õigusvastasusele ja süüle. II
12.Järgnevalt leiab hageja, et kostja I vastutab hagejale tekkinud kahju eest, kuna kostja tegu on hageja omandit rikkuv (VÕS § 1045 lg 1 p 5), seega juba olemuslikult õigusvastane.
12.1.Sellisel juhul on kostja I teoks auto parkimine. Maakohus tuvastas, et kostja parkis oma sõiduki, see süüdati, süttinud sõidukist väljavoolanud kütusest omakorda süttis hageja sõiduk ja sai kahjustada. Tegu ja kahjulik tagajärg on sellega tuvastatud. Kui kostja I ei oleks autot parkinud oma maja ette, poleks kurjategija seda saanud süüdata, poleks tuli kandnud teistele sõidukitele ja hageja sõiduk süttinud. Seega esineb ka põhjuslik seos kostja I teo ja tekkinud kahjuliku tagajärje vahel.
12.2.Kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti (VÕS § 1050 lg 1). Maakohus tuvastas, et sõiduauto Škoda Octavia süütasid Z ja W. Nimetatuga on tõendatud, et kostja I ei ole hagejale tekitanud tahtlikult kahju.
12.3.Delikti puhul, mille õigusvastasus tuleneb kahjulikust tagajärjest ehk omandi kahjustamisest (VÕS § 1045 lg 1 p 3), võidakse toime panna ka hooletusest (VÕS § 1050 lg 1 ja 2 ning VÕS § 104 lg 2 ja 3). Sellise delikti puhul on üldjuhul seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt piiritletud VÕS VII peatüki sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa, vaidlusalusel juhul VÕS § 132, mis reguleerib kahju hüvitamist asja hävimise korral.
12.4.VÕS § 104 lg 3 sätestab, et hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Seega tuleb hinnata, mida oleks olnud mõistlik nõuda isikult selleks, et ta ei oleks aset leidnud olukorras kahju põhjustanud. Muu hulgas tuleb arvestada seda, kas mõistlik isik oleks sarnases olukorras, kui kahju 8(11)
tekkis, ette näinud kahju tekkimise võimalust ning kas ta oleks pidanud teadma kannatanu huvides hoolika tegutsemise kohustusest. Praktiliselt tähendab see seda, et kohtul tuleb seada end mõtteliselt kahju tekitanud teo toimepanemise olukorda ja küsida, kas sel hetkel oli võimalik kahju tekitamisele viitavaid asjaolusid tunnetada, jättes samal ajal arvesse võtmata ajaliselt hiljem saavutatud teadmised. Kui põhjusliku seose ettenägemine teo ja kahju vahel ei ole sel viisil mõistlikult võimalik, võib üldjuhul eeldada, et rikutud normi eesmärgiks ei olnud sellise kahju ärahoidmine. Samale tulemusele võib viia süü (hooletuse) üle otsustamine. Sellisel juhul tuleb kohtul tõendite alusel hinnata, kas mõistlikult võttes oli kostjal I võimalik ette näha põhjuslikku seost oma teo ja kahju vahel.
13.Ringkonnakohus mõistab apellatsioonkaebust viisil, et kostja I rikkus hageja arvates käibekohustust sellega, et parkis auto maja ette olukorras, kus ta teadis Z soovist talle kahju tekitada. Sellega tekitas kostja I võimaluse Z-l oma auto asukoha lihtsa leidmise ja selle süütamise ning seejärel omakorda hageja sõiduki süttimise. Sellist tegevusetust saaks kostjale I ette heita, kui hea usu põhimõttest saaks tuletada kostja I kohustuse olukorras, kus isik oli teadlik, et on tema vara süütamise oht, mitte parkida mootorsõidukit teiste vara lähedale ja mitte põhjustada sellega ohtu teiste isikute kaitstud õigushüvedele (antud juhul omandiõigusele).
13.1.Esmalt ei eksisteeri käibekohustust kaitsta kõiki. Ohuolukorra loonud isik peab käibekohustusest tulenevalt tegema kõik mõistliku selleks, et tema tekitatud ohust tulenev risk ei realiseeruks. Käibekohustuse all mõistetakse kohustust, millest tulenevalt peab teiste isikute õigushüvedele ohu allika loonud isik võtma tarvitusele kohaseid, st käibes tavapäraseid ja mõistlikke abinõusid tekkinud ohu kohaseks maandamiseks.
13.2.Isegi kui kostja I ja Z vahel olid pingelised suhted (hageja 25.04.2019 menetlusdokumendi p 3.1.), ei ole hageja toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et kostjal I oli alus eeldada või uskuda oma auto süütamist või W süütamisele ärgitamist Z poolt. Ainuüksi see, et Z oli kriminaalsete kalduvustega ja kostja I avaldas politseile isiku nime, keda ta oma auto süütamises kahtlustas, ei anna selliseks järelduseks alust. Kostja I on menetluses avaldanud, et keegi polnud teda sellise teoga ähvardanud.
13.3.Vastupidist ei saa järeldada ka apellatsioonkaebuses viidatud kannatanu ülekuulamise protokollis sisalduvatest kostja I ütlustest (II kd, tl 73-75). Isegi kui maakohus ei ole kajastanud kõike tõendis kajastuvat, ei anna see alust hinnata tõendit maakohtust erinevalt. Kostja I eelnimetatud ütluste kohaselt teadis Z kostja I elukohta nii Pärnus kui Tallinnas; kostja I teadis Z kriminaalkorras karistatusest; Z oli kostjat I ähvardanud suhtlemise lõpetamisel enda, kostja I naabrimehe või tema sõbranna tapmisega, kuid tema kõned kostjale I olid seejärel lakanud; kahel korral 2017. a alguses lõigati kostja ema autol, millel oli parkimisluba korteri numbriga ja mida kasutas ka hageja, rehvid läbi ja kostja I ning teisel korral tema ema oli selle kohta esitanud avalduse poltiseile; kuu aega enne praeguste sündmuste toimumist oli pandud kostja I telefoninumbriga kuulutus portaali iha.ee lehele ja kuulutuse kõnepruuk oli väga sarnane Z omaga; 28.06.2016 süttis Uulus XXX aadressil kostja I valduses olnud liisinguauto, millest kostja I informeeris Päästeametit ja viimase väitel oli tegemist teadmata põhjusel süttimisega.
13.4.Nimetatud tõendist saab järeldada, et Z oli solvunud, et kostja I temaga suhtlemist väldib, kuid ei olnud kostjat ähvardanud tema vara rikkumisega, mh ka auto süütamisega. Kuna Päästeamet ei olnud kostjale I väitnud, et tema vara süüdati, vaid see oli süttinud teadmata põhjusel, polnud kostjal alust kahtlustada selles Z ega informeerida sellest politseid. Kui kostja I võis subjektiivselt kahtlustada rehvide läbitorkamises Z, sest kellegi teisega tal konflikte ei olnud,
9(11)
ei olnud uurimisorganid seda pärast tema ja tema ema nende poole pöördumist kindlaks teinud. Seega ei tulene tõendist, et kostjal I oli alus eeldada, et Z tema auto süütab.
13.5.Kolleegiumi arvates ei saanud mõistlik isik sellises olukorras oma autot elumaja ette parkides ette näha asjaolu, et sõiduk süüdatakse ja sellega tekib kahju hageja autole. Seega pole võimalik väita, et VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 eesmärk on hagejale sellisel viisil tekkinud kahju hüvitamine kostja I poolt. See tähendab, et vaatamata sündmuste ahelale ei vastuta kostja I kahju tekitamise eest lõppkokkuvõttes deliktiõiguslikult, kuna normi kaitse-eesmärgiks ei olnud sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu kannatanul esines. III
14.Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et kostja II vastutab VÕS § 1058 alusel.
14.1.Õige on iseenesest hageja seisukoht, et kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas (VÕS § 1056 lg 2 teine lause). Kuna mootorsõiduki valdajale on seadusega ettenähtud riskivastutus (VÕS § 1057), on mootorsõiduki puhul tegemist suurema ohu allikaga ja kostja II mootorsõiduki omanikuna on ühtlasi suurema ohu allika omanik (VÕS § 1058). Ohtliku asjaga on tegemist, kui temast lähtub tuleoht (VÕS § 1058 lg 1 II lause). Vastutuse tekkimiseks peab ohtlikule asjale iseloomuliku riski realiseerumine põhjustama nt asja kahjustumise nagu see praegusel juhul hageja autoga toimus (VÕS § 1058 lg 1 II lause).
14.2.Maakohus on asjakohaselt viidanud, et riskivastutuse korral ei kontrollita põhjuslikku seost mootorsõiduki omamise ja tekkinud kahju vahel. Samas kontrollitakse seda, kas kahju tekkis hagejal ohufaktori tõttu, mille pärast mingit asja või tegevust peetakse suurema ohu allikaks. Mootorsõiduk võib kätkeda endast mitmeid ohte ümbruskonnale, millest kõik ei anna alust antud asja lugeda suurema ohu allikaks. Praeguse hagi asjaoludel seisvat (parkivat) autot ei saa pidada suurema ohu allikaks, sest sellest ei lähtu sellise suurema ohu allika jaoks tüüpiline, kontrollimatu riski realiseerumine. Erinevalt sõitvast või nt ohtliku kurvi taga keset teed seisma jäänud mootorsõidukist on hagejale kahju tekkimine kostja omandis oleva seisva mootorsõiduki tulemusel toimunud suurema ohu allikale ebatüüpilise riski realiseerumise tulemusel. Sellise kahju eest võidakse vastutada deliktilise vastutuse üldkoosseisu alusel, kuid praegusel juhul ei ole kostjale II etteheidetavat tegu, mistõttu puudub vajadus kontrollida ka teisi delikti üldkoosseisu elemente. IV
15.Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Seoses sellega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Puudub seaduslik alus rahuldada hageja taotlust ja jätta kohtukulud poolte endi kanda.
16.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
17.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
10(11)
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.