Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2-18-6236 SEB Liising alternatiivset nõuet tähtaegselt või tehnilistele nõuetele vastavalt ei täida palub hageja kostjalt 2 AS-ilt SEB Liising välja mõista hüvitise 11 750 eurot. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt süttis 11.07.2017 kella 3 paiku öösel põlema Xxxx elamu juures pargitud sõiduauto Xxxx, registrimärgiga xxxx, mis oli pargitud vahetult Xxxx esimese trepikoja väljapääsu ette, jalakäijate alale, vasakpoolsete ratastega kõnniteel. Põlengu käigus toimus auto kütusepaagi plahvatus ja kütusepaagist väljuv põlev diiselkütus valgus teisel pool teed pargitud autode alla põhjustades nende põlengu, kusjuures hageja sõiduauto Xxxx, registrimärgiga xxxx hävis taastamiskõlbmatuks. Sõiduauto Xxxx omanik oli kostja 2 AS SEB Liising, autot kasutas liisingulepingu alusel M OÜ. Selle sõiduauto füüsilisest isikust kasutaja oli kostja K. L.i, kes töötab M OÜ-s xxxx. Kostja K. L.i ütluste kohaselt oli ta õhtul enne põlengut autol paagi diiselkütust täis tankinud ja nägi pealt kuidas kütusepaak plahvatas ning kuidas põlev diiselkütus voolas kallaku tõttu üle sõidutee, ca 5 m kauguse pargitud sõiduautode alla, põhjustades nende põlengu. Hageja auto oli pargitud Xxxx elamu ees paiknevale parkimiseks ettenähtud teelaiendile. Põhja Politseiprefektuur kahtlustas kostja AS-i SEB Liising sõiduauto tahtlikku süütamist. Harju Maakohtu 12.04.2018 otsusega kriminaalasjas nr xxxx on süütamise organiseerimise ja teiste kuritegude eest süüdi mõistetud E. P. ja 02.05.2018 otsusega kriminaalasjas nr xxxx R. L.. Hageja on seisukohal, et Harju Maakohtu poolt süüdi mõistetud R. L. ja E. P. on kaudselt süüdi hagejale õigusvastase kahju tekitamises. Kuritegeliku süütamise korraldaja E. P.a eesmärk oli tekitada kahju kostjale. Süüdati kostja K. L.i kasutada olev sõiduauto, mitte hageja auto. Hageja leiab, et kuriteos süüdi mõistetud isikud R. L. ja E. P. ei ole ainukesed hagejale õigusvastase kahju hüvitama kohustatud isikud, vaid nendeks on ka kostjad K. L.i ja AS SEB Liising. Kõik neli isikut põhjustasid hageja omandi kahjustamise ohu, mis on neile igaühele õiguslikult omistatav. Tagajärjeks oli ohu realiseerumine, hageja sõiduauto hävimine. Kostja K. L.i on juriidilise kõrgharidusega isik. Ta teadis või pidi teadma, et tema poolt kasutatava liisinguauto parkimine tema elukoha elamu ukse ees kõnniteel võib põhjustada auto süütamise tema kriminaalsete kalduvustega tuttava, E. P.a poolt ja seega tekitada ohu tema enda ja kõrvaliste isikute varale. Kriminaalasja xxxx uurimise toimikus on sündmuskohale saadetud politseiametniku raport, mille teksti kohaselt on K. L.i sõnul talle teada isik, kes võiks seda süütamist toime panna. See oli juba teine kostja K. L.i kasutada olnud liisinguauto tahtliku süütamise organiseerimine E. P.a poolt. Tõendatud on, et R. L. pani 18.09.2016 Xxxx põlema kostja 1 kasutuses olnud liisinguauto Xxxx E. P. osavõtmisel kihutajana. Kostja K. L.i kuriteo teadet ei esitanud, kuigi teadis või pidi teadma, kes võis olla kurjategija. Ilmselt oli tegemist millegi eest kättemaksuga või vihkamisega. Kuriteost mitteteatamise põhjus võis olla kartus ja teadmine, et temale otseselt erilist kahju ei põhjustatud ja autoomanikule hüvitab kahju kasko kindlustuse kindlustusandja. Kuriteo teade ja politsei poolt süüdlaste kindlakstegemine oleks vältinud sarnase korduva kuriteo sooritamise Xxxx elamu juures. Selle asemel, et parkida tööandja, M OÜ liisitud ja talle tööandja poolt kasutada antud sõiduauto vajaliku hoolsuse järgimiseks valvega parklasse või muude vähemohtlikkusse kohta, parkis kostja 1 auto 10.07.2017 kella 18:30 ajal vahetult Xxxx elamu esimese trepikoja ukse ette, osaliselt kõnniteele. Hageja auto oli enne seda aega pargitud õiguspäraselt parkimiseks ette nähtud sõiduteelaiendile teisel pool sõiduteed. Riigikohus on seisukohal, et õuealal on keelatud osaliselt kõnniteel parkimine kohas, kus seda ei luba vastavad liikluskorraldusvahendid ja kus parkimine takistab jalakäijat. Pärast põlengut teostati parkimisala märgistus, selles kohas parkimine ei olnud varem lubatav ja ei ole ka nüüd lubatud. Kostja K. L.i ei järginud üheaegselt parkimisel vajalikku hoolsust ja parkimine oli õigusvastane, tegemist oli raske hooletusega võlaõigusseaduse mõistes. Kostja K. L.i kasutatav auto oli pargitud tee kallaku tõttu kõrgemale kohale võrreldes hageja sõiduauto paiknemisega teisel pool sõiduteed. Kõrguste vahet suurendas

2-18-6236 see, et auto oli pargitud vasakpoolsete ratastega kõnnitee kõrgendikule, mis suurendas ohtu, et auto põlengu korral tuleohtlik kütus valgub teisel pool sõiduteed pargitud autode alla, mis ka ohu realiseerumisel juhtus. Auto kütusepaagi pahvatuse ja purunemise tõttu valgus süüdatud autost lähtuv paagitäis põlevat diiselkütust osaliselt ka hageja auto alla. Diiselkütus on eriliselt ohtlik selle tõttu, et ta põleb kõrgel temperatuuril ja voolab põledes kaugele ümbruskonda. Kui sellist ohtu ei oleks olnud, ei oleks kahju saanud tekkida. Kostjal K. L.il ei oleks ilma liiklusseaduse nõudeid rikkumata olnud võimalust parkida ligiduses mõnda teise kohta, mis oleks põhjustanud sarnase ohu hageja sõiduautole. Kui kostja K. L.i ei oleks parkinud kasutatavat sõiduautot õigusvastaselt, ei oleks hageja sõiduauto hävimine olnud võimalik ka tahtliku süütamise korral. Vajaliku hoolsuse korral oleks ka süütamine olnud välistatav. Järelikult vastutab kostja K. L.i VÕS § 104 lg 1 kohaselt hagejale kahju põhjustamise eest süü olemasolu tõttu. Hageja on seisukohal, et kostja AS SEB Liising vastutab hagejale kahju põhjustamise eest seaduse alusel, sõltumata oma süüst, riskivastutuse sätete alusel. VÕS § 1058 lg 1 järgi vastutab asja omanik asjast lähtuva tule- kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste, söövitavate või keskkonnaohtlike omaduste tõttu või muul põhjusel asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Kui asi võis kahju põhjustada, eeldatakse, et kahju põhjustati asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel. Kostjale AS-ile SEB Liising kuuluv sõiduauto Xxxx põhjustas ümbruskonnale asjast lähtuva erilise ohu plahvatus- ja tuleohtlike omaduste tõttu (kahju tekkimise põhjus). Kütusepaagi plahvatus otseselt kahju ei põhjustanud, kuid ta vallandas suure koguse kõrgel temperatuuril põleva diiselkütuse voolamise teiste sõiduautode alla, mis põhjustas nende kahjustamise (tagajärg). Seega on alust riskivastutuse kohaldamiseks, kuna kahju tekkis just selle faktori mõjul, mille pärast seda asja saab lugeda erilise ohu allikaks. Hagejale kahju tekkimise otsene põhjus oli asjast lähtuv eriline oht ja tagajärjeks oli oluline kahju. Tavaolukorras paigalseisev või pargitud sõiduauto ei pruugi olla võlaõigusseaduse mõistes eriti ohtlik asi ja põhjustada põlengu korral vähemalt kaugemale ümbruskonnale erilist ohtu. Sõiduki kütusepaagi tankimine täis diiselkütust ei ole õigusvastane tegu, kuid suur kogus tuleohtlikku diiselkütust ja parkimine kallaku peale muutis auto eriliselt ohtlikuks asjaks, millega kaasneb riskivastutus kahju tekitamise korral. 21.01.2021 on kohus kohustanud hagejat esitama kostja K. L.i osas selge nõue. 24.01.2021 vastuses on hageja selgitanud, et K. L.i vastu esitatud õiguslikuks aluseks on EV Põhiseadus ja teised asjassepuutuvad seadused, eelkõige võlaõigusseaduse 53. peatükk. Delikti üldkoosseis ehk süül põhinev vastutus on reguleeritud VÕS §-des 1043-1058 ning selle elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. K. L.i parkis sõiduauto kohta, kus parkimine ei olnud liiklusseadusega lubatud (tegu). Vale parkimise asukoha valik K. L.i poolt oli hageja varale ohu ja sellest tuleneva õigusvastase kahju tekitamise olulisem põhjus teiste põhjuste seas. K. L.i jättis käibes vajaliku hoole järgimata, mis on kvalifitseeritav võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 kohaselt kui süü. Hageja on nõuet täpsemalt põhjendanud hagiavalduses. VÕS § 104 lg 2 sätestab kolm süü vormi (raskusastet), need on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Tahtlikult ei tekitanud hagejale kahju isegi mitte kuriteos süüdi mõistetud kostjad 3 ja 4, seega tahtlus on välistatud. Naljaga pooleks võib väita, et K. L.i poolt kasutatava sõiduauto süütamisel, süütajate eksliku arvamuse kohaselt K. L.i varale tahtlikult kahju tekitamisel, ei järginud süütajad vajalikku hoolsust ja põhjustasid ühtlasi hagejale kahju raske hooletuse tõttu võlaõigusseaduse mõttes. Kostja K. L.i ei järginud vajalikku hoolsust sõiduauto parkimisel ja põhjustas kahju hooletusest, mis on tunduvalt väiksem süü. Mõlemal juhul oli tegu süüga võlaõigusseaduse mõttes, millega kaasneb deliktiline vastutus, kahju hüvitamise kohustus. Ei ole mõeldav, et suurem süü välistab ajaliselt eelneva väiksema süü.

2-18-6236 Juhul kui süü tuleneb väärteost või kuriteost, on parimal juhul tegemist vähemalt hooletusega, kuna see on väikseim süü raskusaste võlaõigusseaduse mõttes. Kahju põhjustaja ei vastuta kahju tekitamise eest kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Kostja ei ole vastuses kohtule süü puudumist tõendanud. Ei ole vastu vaielnud asjaolule, et sõiduauto parkimisel jättis kostja käibes vajaliku hoole järgimata. Hageja arvates on eelpooltoodud hageja põhjendused piisavad hagi rahuldamiseks K. L.i suhtes. Hageja arvates on ekslik arvamus, et hageja peaks selgitama, millistel lepingulisel alustel kasutas kostja K. L.i tööandja poolt liisitud sõiduautot. Liisingulepe, samuti K. L.i lepinguline suhe tööandjaga ei oma asjas tähtsust. Iseenesest mõistetavalt kostja K. L.i ei vastuta hageja ees lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu vastava lepingulise suhte puudumise tõttu. Asjaolu, kelle sõiduautot kasutas kostja K. L.i ei oma kostja vastutuse osas tähtsust, käibes auto kasutamisest põhjustatud kahju eest vastutab mootorsõiduki igakordne valdaja, kaasa arvatud kui kahju põhjustati seoses õigusvastase teoga liiklusseaduse mõttes. VÕS § 1057 kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Tekkinud kahju on täpselt nii suur kui kohus tuvastas jõustunud kohtuotsuses kostjate 3 ja 4 vastu ja see kahju tuleks välja mõista kostjatelt solidaarselt. Hageja ei ole õigustatud isik määrama kui suur on kostja K. L.i osa kahju põhjustamisel, selle otsustab vastava haginõude menetlemisel kohus võlaõigusseaduse § 1050 lg 3 kohaselt. Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg 4 järgi olema alati vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema rikkumise vahetu tagajärg. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (vt Riigikohtu otsus 3-2-1-45-08 p 17). Etteheidetav tegu oli hooletuse tõttu vale parkimise asukoha valik. Ilma etteheidetava teota ei oleks kahjulik tagajärg saabunud. Järelikult põhjuslik seos kostja teo ja hagejale kahju tekkimise vahel on olemas. Hageja selgitab, et igasugused lepingulised suhted hageja ja kostja vahel puuduvad, kõne alla võivad tulla ainult kostjate 1 ja 2 ja kolmandate isikute vahelised lepingulised suhted, mis ei oma selles hagimenetluses tähtsust. Arusaadavalt tuleneb K. L.i vastutus ainult süü esinemisel. Hageja esitatud fototõendid tõendavad kostja 1 poolt parkimiskorra rikkumist. Parkimisel oli rikutud liiklusseaduse § 20 lg 4 p 3, § 21 lg 2 p 5 ja § 21 lg 4 p 8 nõudeid. Kui kostja ei oleks parkimiskorda rikkunud ja arvestades ka pingelisi suhteid oma kriminaalsete kalduvustega tuttavaga, parkinud auto vajalikku hoolsust järgides mujale, ei oleks vähemalt hagejale kahju tekkimine saanud võimalikuks. Kostja on vastuses hagiavaldusele ekslikult väitnud, et kostja tegevuses puudub igasugune põhjuslik seos hagejale väidetava kahju tekkimisega, samas kostja süü puudumist ei ole käsitletud. Riigikohus on olnud seisukohal, et nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit,

2-18-6236 mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Põhjuslik seos ei pea avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille isik oma rikkumisega loob. Praeguses asjas lõi kostja 1 oma käitumisega põhjusahela, mille tagajärjel tekitati hagejale kahju. Hageja peab tõendama üksnes seda, et õigusvastase teota poleks kahju tekkimisega lõppenud põhjusahel vallandunud. Etteheidetav tegu oli hooletuse tõttu õigusvastane parkimise asukoha valik. Ilma etteheidetava teota ei oleks kahjulik tagajärg saabunud. Ükskõik millises teises võimalikus asukohas parkimisel ei oleks olnud võimalik kahju tekitamine hagejale ehk nn kahjuliku tagajärje saabumine. See muidugi ei välista võimalust, et kahju oleks tekitatud mõnele teisele isikule. Kostja 1 oli valinud teiste valikuvõimaluste seas ainuvõimaliku parkimise asukoha, mis hagejale kahju tekitamise võimaldas. Põhjuslik seos kostja teo ja hagejale kahju tekitamise vahel oli olemas. Kostjal ei olnud võimalust parkida hageja auto lähedusse või kõrvale, nagu on väitnud kostja esindaja. Kõik lähedalasuvad parkimiskohad olid hõivatud (hagile lisatud fototõend 6), vastasel juhul oleks kostjal olnud võimalik parkida parkimiskorda rikkumata. Juht on kohustatud teadma liiklusseadusega sätestatud korda liiklemisel ja parkimisel. Kui õigusnormidega kooskõlas käitumine oli võimalik, saab liiklusseaduse rikkumist parkimisel lugeda raskeks hooletuseks. Hageja arvates oli kostja 2, AS SEB Liising, omanduses olnud sõiduauto suurema ohu allikas. Hagile lisatud foto- ja dokumentaalsed tõendid, sealhulgas kostja 1 selgitused tõendavad, et hageja auto hävis objektiivsetel põhjustel, kuna kostja 2 autost lähtus kütusepaagi plahvatuse ja purunemise tõttu suur hulk põlevat diiselkütust, mis valgus kallaku tõttu teisel pool teed pargitud hageja sõiduauto alla ja selle hävitas taastamiskõlbmatuks. Hageja auto bensiinipaak oli ca 10 m kaugusel ja plahvatas, kuna põlev diiselkütus oli jõudnud voolata auto alla kuni bensiinipaagini. Kostja 2 sõiduauto oli suurema ohu allikas, eriliselt ohtlik asi tule- ja plahvatusohtlike omaduste tõttu. Seega kuulub kohaldamisele VÕS § 1058. Ohtliku ehitise või asja omaniku vastutus. VÕS § 1058 lg 1 teise lause kohaselt vastutab asja omanik asjast lähtuva tule-, kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste, söövitavate või keskkonnaohtlike omaduste tõttu või muul põhjusel asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. VÕS § 1058 lg 2, kohaselt kui ohtlik asi võis kahju põhjustada, eeldatakse, et kahju põhjustati asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel. Alust on kostja 2 väitel, et ta ei olnud asja omanikuna sõiduauto otsene valdaja. Liisitud sõiduauto otseseks valdajaks ja ohu allika valitsejaks oli kostja 1, K. L.i, mis riskivastutuse eelduste esinemise korral toob kaasa isiku riskivastutuse VÕS § 1056, 1057 ja 1058 alusel oma süüst sõltumata ning solidaarvastutuse VÕS § 137 lg 1 alusel. Hageja arvates vastutavad kahju eest mõlemad kostjad, K. L.i ja AS SEB Liising. Hagejale teadaolevalt on kostja 3 ja kostja 4 tööta ja varanduseta maksujõuetud isikud, kellele on kriminaalmenetluses esitatud kahju hüvitamiseks tsiviilnõudeid väga suures ulatuses. Seega on hagejal nendele täitemenetluses rahaliste nõuete esitamine perspektiivitu. Loogiliselt ja õiguslikult ei ole võimalik põhjendada, miks peaks kogu tekitatud kahju jääma hageja kanda, kellel täielikult puudub osa kahju tekkimisel. Kahju peaks siiski hüvitama isikud, kes kahju tekitamise ohu enda isiklikes ja majanduslikes huvides lõid. Kostjad ei ole vaidlustanud mitte ühtegi hagis esitatud dokumentaalset või fototõendit. Kostjad on vaidlustanud hageja väiteid üldsõnaliselt ja täpsustamata, milline hageja väide on ekslik või vale. TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

2-18-6236 Hageja on esitanud kostja K. L.i ja aktsiaselts SEB Liisingu osas ja mõista nendelt solidaarselt hageja osaühingu Hellenica kasuks välja kahjuhüvitis summas 12 500 eurot. Hageja on esitanud alternatiivse nõude kohustada kostjaid AS-i SEB Liising ja K. L.it soetama hagejale kolme kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest hävinud sõiduauto asendamiseks samaväärne sõiduauto ja juhul, kui kostjad AS SEB Liising ja K. L.i alternatiivset nõuet tähtaegselt või tehnilistele nõuetele vastavalt ei täida, palub hageja kostjalt K. L.ilt välja mõista hüvitise 11 750 eurot. Hageja on alternatiivsetest nõuetest loobunud. Eeltoodust tulenevalt palub hageja rahuldada nõue ka kostja K. L.i ja aktsiaselts SEB Liisingu osas ja mõista nendelt solidaarselt hageja, osaühingu Hellenica, kasuks välja kahjuhüvitis summas 12 500 eurot. II Kostjate vastuväited Kostja K. L.i vastuväited Kostja K. L.i hagi ei tunnista hagi. Ta leiab, et hagi oleks tulnud esitada üksnes R. L. ja E. P.a vastu. Kostjate K. L.i ja AS SEB Liising tegevuses või tegevusetuses puudub igasugune põhjuslik seos väidetava kahju tekkimisega. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, kes on hagejale kahju põhjustamises süüdi – Harju Maakohtu 12.04.2018 otsusega kriminaalasjas nr xxxx on süütamise organiseerimise ja teiste kuritegude eest süüdi mõistetud E. P. ja 02.05.2018 otsusega kriminaalasjas nr xxxx R. L.. Hagejale ei tekkinud kahju selle tõttu, et kostja K. L.i kasutuses olnud sõiduvahend oli pargitud Xxxx maja ees ega ka sellest, et hageja seadusliku esindaja tütar otsustas väidetavalt külastada oma vanaema ja parkis hagejale kuuluva sõiduki Xxxx maja ette. Hagejale tekkinud kahju põhjustajad on E. P. ja R. L. ning nende süüd kinnitab jõustunud kohtuotsus. Hageja on oma hagiavalduses toonud välja hulgaliselt spekulatsioone ning oletusi. Hageja nõuetel puudub igasugune õiguslik alus. 15.02.2021 vastuse kohaselt on kostjale K. L.ile endiselt arusaamatu, millisel õiguslikul alusel on Kostja I vastu nõue esitatud. Kostja on tutvunud hageja täiendustega algsele hagiavaldusele, kuid vaatamata kohtu nõudele esitada oma nõue selgelt ning üheselt mõistetavalt, ei ole hageja kostja hinnangul seda teinud. Kostja on seisukohal, et hageja omab ilmselgelt ebatraditsioonilist ettekujutust kehtivast õiguskorrast ning kohtumenetlusest ja hoolimata asjaolust, et tema nõuded kahju tekitajate vastu (E. P. ja R. L.) on kohtu poolt tagaselja otsusega rahuldatud ning otsused on jõustunud, jätkab hageja kostjatele arusaamatutel põhjustel nõuete esitamist K. L.i ja AS SEB Liising vastu, kellel puudub hagejale kahju tekitamisega üldse igasugune seos. Hageja peamine etteheide kostjale I seisneb selles, et kostja I parkis tema kasutuses olnud sõiduki 10.07.2017 Xxxx maja ette ja oli enne parkimist auto tankinud. Lisaks väidab hageja hagiavalduses, nagu oleks olnud sõiduk pargitud „valesti“, jättes oma väited täielikult tõendamata. Hagiavalduse punktis 2.4 möönab hageja ka ise paar lauset hiljem, et „Pärast põlengut teostati parkimisala märgistus ja selles kohas parkimine ei ole lubatud.” Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et märgistus teostati alles peale sõiduki süütamist ja varasemal ajal ei olnud parkimine nimetatud asukohas keelatud. Oma hagiavalduses jõuab hageja ka õiguslikust aspektist huvitavale järeldusele, et ”Suur kogus tuleohtlikku diiselkütust ja parkimine kallaku peale muutis auto eriliselt ohtlikuks asjaks, millega kaasneb riskivastutus”. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et pargitud sõiduk ei saa mitte kuidagi muutuda ”eriliselt ohtlikuks asjaks”, olenemata siis sellest, palju oli sõidukisse kütust tangitud või kuidas oli sõiduk pargitud. ”Eriliselt ohtlikuks asjaks” võiks hageja loogikat järgides muutuda iga ese kui see enne piisava

2-18-6236 koguse bensiiniga üle valada ja seejärel süüdata. Kahju tekkimise põhjus hagejale on siiski sõiduki kuritegelik süütamine, muudel asjaoludel kahju tekkimises õiguslikku rolli ei ole. Seega puuduvad igasugused tõendid selles osas, et kostja I kasutuses olev sõiduk oleks olnud pargitud ”valesti” ja just see oli põhjuseks, miks hageja sõiduk sai tulekahjus kannatada. Juhul kui sõiduk oleks olnud pargitud näiteks hageja sõiduki kõrvale, oleksid sõiduki süütamise puhul olnud tagajärjed täpselt samad – kahjulik tagajärg ei saabunud mitte tänu sellele, kuhu sõiduk oli pargitud vaid tagajärje saabumise ainsaks põhjuseks oli sõiduki süütamine, milles kostjal I puudub igasugune roll. Kui kasutada hageja loogikat, siis peaks hageja esindaja esitama nõude hoopis oma tütre vastu, kes kasutas hagejale kui juriidilisele isikule kuuluvat sõidukit õhtusel ajal oma erahuvides (väidetavalt vanaema külastamine) ja parkis sõiduki selliselt, et see sai hiljem süttida. Kui hageja esindaja tütar poleks kasutanud hagejale kuuluvat sõidukit oma erahuvides ka vanaema külastamiseks kasutanud näiteks taksot, ei oleks hageja vara ka kannatada saanud. Samuti võiks hageja loogika kohaselt esitada nõude ka kütusefirma vastu kes kostjale I kütust müüs, sest kui sõidukis oleks olnud minimaalselt kütust, siis ei oleks saanud kütusepaak ka plahvatada. Hagiavalduses on lisaks välja toodud täielikult meelevaldne väide, et „Kostja K. L.i on juriidilise kõrgharidusega isik. Ta teadis või pidi teadma, et tema poolt kasutatava liisinguauto parkimine tema elukoha elamu ukse ees kõnniteel võib põhjustada auto süütamise tema kriminaalsete kalduvustega tuttava, E. P.a poolt ja seega tekitada ohu tema enda ja kõrvaliste isikute varale.” Sellist absurdset konstruktsiooni on keeruline kommenteerida, sest kostja I ei saanud mitte kuidagi eeldada, et tema kasutuses olnud sõiduk süüdatakse. Milline haridus on kostja I-l, ei puutu siinjuures samuti asjasse – kostja I ei võinud, ega saanudki ette näha seda, et tema kasutuses olnud sõiduk süüdatakse. Samuti ei olnud kostja I saanud ühtegi ähvardust, et keegi midagi sellist teha plaanib. Hageja on vääral seisukohal, et „jõustunud tagaselja otsusega rahuldas Harju Maakohus hageja nõude suuruses 12500 eurot, mõistes kostjatelt R. L. ́lt (kostja 3) ja E. P. ́alt (kostja 4) solidaarselt hageja osaühingu Hellenica kasuks välja kahjuhüvitis summas 12 500 eurot. Seega tuvastas kohus, et hagejale oli õigusvastaselt tekitatud kahju ja kahju suurus 12 500 eurot on põhjendatud.“ Hageja väide on õige vaid osaliselt – Maakohus on tõesti nõude rahuldanud ja välja mõistnud summa 12 500 eurot. Samas jätab hageja aga igasuguse tähelepanuta asjaolu, et kohus on seda teinud tagaselja otsusega – kohtul puudus igasugune võimalus nimetatud nõuet vähendada, sest E. P. ja R. L. ei esitanud kohtule oma seisukohti ja ei vaielnud nõudele vastu. Kohus ei ole selle tõttu saanud võtta mingitki seisukohta küsimuses kas välja mõistatavat summat oleks tulnud näiteks vähendada või mitte. Nähtavasti ei saa hageja lihtsalt aru sellest, mis asi on tagaselja otsus ja on asunud selle tõttu seisukohale, et ka kostjatelt I ja II saab välja mõistetav summa olla vaid 12 500 eurot. Kostja I on nõude suurusele alati vastu vaielnud ja pidanud seda ülepaisutatuks. Vaatamata kostja taotlusele ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, millise väärtusega oli sõiduk hageja raamatupidamises arvel, samuti puuduvad igasugused usaldusväärsed tõendid sõiduki tehnilise korrashoiu ja läbisõidu osas. Tõendid selle osas, millise summa eest hageja esindaja tütar on sõiduki kunagi välja ostnud, ei puutu antud juhul asjasse – oluline on see, et hageja bilansis oleks soetatud vara kajastatud selle õige väärtusega. Vaadates hageja majandusaasta aruandeid ei ole võimalik tuvastada, et hageja bilansis oleks kajastatud vara, mille väärtus oleks kas siis 7000 või 12 500 eurot.

2-18-6236 Juhul kui vara lõppväärtus on ebaoluliselt väike, võib seda lugeda nulliks. Olulise lõppväärtusega varaobjektide puhul amortiseeritakse kasuliku eluea jooksul kulusse ainult soetusmaksumuse ja lõppväärtuse vahelist amortiseeritavat osa. Juhul kui vara lõppväärtus ületab tema bilansilist jääkmaksumust, lõpetatakse vara amortiseerimine; amortiseerimist alustatakse uuesti hetkest, mil vara lõppväärtus on langenud alla tema bilansilise jääkmaksumuse. Tutvudes hageja 2016. a ja 2017. a majandusaastate aruannetega selgub, et materiaalse põhivara jääkväärtus on null. Tuleb eeldada, et hageja esindaja on hageja raamatupidamises esitanud tõeseid väiteid, järelikult saab olla nimetatud sõiduki jääkväärtus ebaoluline (näiteks on sõiduk pea täielikult amortiseerunud). Kostja on seisukohal, et juriidilise isiku puhul tuleb vara väärtuse määramisel arvesse võtta just nimelt juriidilise isiku enese poolt esitatud andmed, mis kajastuvad juriidilise isiku aastaaruannetes. Kui Hageja ise on juriidilise isikuna hinnanud vara jääkväärtuseks nulli, siis sellest tulebki lähtuda vara hindamisel, sest me ei saa võtta eelduseks, et Hageja on aastaaruannetes esitanud teadvalt ebatõeseid väiteid. Selline tegevus ei ole mitte ainult väär, vaid ka karistatav. Raamatupidamises materiaalse põhivara hindamine nulliga ei pea kõikidel juhtudel tähendama automaatselt seda, et nimetatud varal poleks üldse mitte mingisugust väärtust. Tegemist oli siiski sõidukorras 2006. a valmistatud autoga, seega on kostja nõus, et nimetatud vara väärtus võis olla suurusjärgus 500-700 eurot. Sammas hinnaklassis on näiteks www.auto24.ee müüdavad sõidukorras analoogsed autod. Nimetatud hind tulekski võtta aluseks kui kohus asub seisukohale, et kostja I suhtes tuleb hageja nõue rahuldada. Lisaks ei ole hageja eluliselt usutavalt tõendanud, millistest asjaoludest lähtuvalt peaks hageja kui osaühing kasutama just teatud kindlat aastal toodetud sõidukit Xxxx. Kostja rõhutab, et juriidilise isiku kasutuses olev sõiduauto on mõeldud eelkõige siiski ettevõtlusega seotud toiminguteks ja ei ole eluliselt usutav, et hageja kui juriidiline isik saaks talle vajalikke sõite teha vaid 2006. a välja lastud sõidukiga. Hageja nõuded kostja I ja kostja II vastu on õiguslikult täielikult põhjendamatud ja lähtuvad vaid ühest mõttest – raha tuleb küsida sealt kus seda on. Oma nõuete õiguslik põhjendamine ei ole hagejat käimasolevas kohtumenetluses kunagi huvitanud. Nii näiteks on hageja saatnud kostjale I 16.11.2020 e-kirja, millele oli lisatud ka kompromissi kavand. Nimetatud kirjast nähtub selgelt, et hageja lähtub lihtsalt loogikast – kahju põhjustajatel (E. P. ja R. L.) puudub igasugune rahaline võimekus oma kohustusi täita ja selle tõttu püüabki hageja nõuda raha kostjalt I kes on tema ettekujutuse kohaselt jõukas jurist ja AS SEB Liisingult, mis on lihtsalt „rikas ettevõte“. Hageja kirjutab oma 16.11.2020 e-kirjas kostjale I järgmist: „Mina rahuldun nendest ainult ühe võimalusega põhjusel, et kaasajal ei ole õigusriigis Eesti Vabariik lihtsalt võimalik, et Tallinna Ringkonnakohus või Riigikohus jätab kogu õigusvastaselt tekitatud kahju kannatanu kanda maksejõuetute kostjate tõttu, samas kui maksejõulised kostjad on olemas.” Seega möönab ka hageja ise, et teda ei huvita mitte see, et kahju hüvitaksid need kostjad, kes on kahju põhjustanud, vaid et hagejale makstaks lihtsalt raha. Süü olemasolu või selle puudumine hagejat ei huvita. Kogu kohtuprotsessi jooksul ongi hageja ainsaks sooviks olnud mitte tekkinud kahju hüvitamine selle põhjustajate poolt (hageja ei esitanud oma nõuet kriminaalmenetluses ja ei rahuldu ka hilisema tagaselja otsusega, millega ta nõue on täies ulatuses rahuldatud), vaid kostja I ja Kostja II mõjutamine, et sundida neid raha maksma. Inimlikult on selline soov ehk isegi mõistetav, õiguslikult ei ole selline teguviis aga paraku pädev.

2-18-6236 Kostja AS SEB Liising vastuväited Kostja AS SEB Liising hagi ei tunnista. Kostja leiab, et hageja on tuginenud oma nõudes kostja AS SEB Liising vastu VÕS §-le 1058, mis antud asjaoludel ei kohaldu. Mootorsõiduki valdaja vastutust reguleerib VÕS § 1057. Kostja, AS SEB Liising on seisukohal, et VÕS § 1058 lg-s 1 sisalduv ”ohtliku asja omaniku” mõiste ei hõlma endas tavalise sõiduauto omanikku. VÕS kommenteeritud väljaande lk 698 punkti 3.1 kohaselt peaks tegemist olema asjaga, millest lähtub ”eriline oht”. Sõiduauto on tänapäeva käibes sedavõrd tavapärane ja töökindel asi, et see ei saa olla ”asi, millest lähtub eriline oht”. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et VÕS §-s 1058 sisalduv ”asja” mõiste hõlmaks tavalist sõiduautot, välistaks asja omaniku vastutuse VÕS §-i 1058 lg-s 2 teises lauses sisalduv välistus: ”See ei kehti, kui ehitist või asja on nõuetekohaselt käitatud ja käitamine ei olnud häiritud.”. Hagiavalduse kohaselt oli kostjale, AS-ile SEB Liising kuulunud sõiduk Xxxx tahtlikult süüdatud kolmandate isikute poolt, milline fakt on kinnitust leidnud kohtulikus kriminaalmenetluses. Seega ei saaks sõiduki omanikule mingil juhul ka ette heita asja mittenõuetekohast käitamist ning selle läbi kahju tekitamist. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja, AS SEB Liising vastutada ühelgi juhul VÕS § 1058 alusel. Kostja AS SEB Liising on seisukohal, et ta ei saa vastutada ka VÕS §-i 1057 alusel. Riigikohus on oma otsuse nr 3-2-1-7-13 punktis 21 öelnud, et VÕS § 1057 järgi vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest selle otsene valdaja. Selle isikuna tähistatakse VÕS § 1056 lg 1 järgset suurema ohu allikat valitsenud isikut. Seega on VÕS § 1057 järgi vastutav eelkõige isik, kellel on tegelik võim (olgu seaduslikul alusel või mitte) mootorsõiduki üle, ehk isik, kes sõidukit kontrollib, st otsustab, kuhu ja millal sõiduk liigub, kannab sõidukiga seotud kulusid ja majanduslikke riske ning saab selle kasutamisest kasutuseeliseid.”. Kostja AS SEB Liising vastutus riskivastutuse sätete alusel ei ole üldse võimalik. Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1-27-07 punktis 10 on öelnud, et VÕS § 1056 lg-d 1, 2 ja 3 kohalduvad üldsätetena kõikide suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtudele. VÕS § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Antud sätte sõnastusest tulenevalt saab vastutada ainult ohu allikat valitsenud isik. Kostja AS SEB Liising kui liisinguandja oli küll Xxxx omanik, aga sõiduk ei olnud kostja AS-i SEB Liising valduses. Tegemist oli liisinguesemega, mis oli liisinguvõtja otseses valduses. Seega ei ole kostja AS SEB Liising vastutus riskivastutuse sätete alusel üldse võimalik. 02.02.2021 vastuses leiab kostja, et hagiavaldus tema vastu on põhjendamatu ja ta vaidleb hagiavaldusele täies ulatuses vastu. Riskivastutuse kohaldamiseks peab tulenevalt VÕS § 1056 lg-st 1 olema tõendatud, et hageja kahju tekkis suurema ohu allikale iseloomuliku riski (ohu) tagajärjel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 11, otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11 ja otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Riskivastutuse puhul kontrollitakse, kas kahju on tekkinud suurema ohu allika tagajärjel ehk kontrollitakse põhjuslikku seost suuremast ohu allikast nähtuva tüüpilise ohu ning kannatanul tekkinud kahju vahel. Riskivastutus tekib, kui kaitstud õigushüve kahjustamine toimus suuremale ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel. Kahju peab olema tekkinud just selle ohufaktori tõttu, mille pärast peetakse vaadeldavat asja või tegevust suurema ohu allikaks. Sõidukile iseloomulik kõrgendatud risk on liiklusrisk, mitte selle kütuse põlemisohtlikkus. Mootorsõidukile iseloomulik risk lähtub eelkõige sõiduki liikumisest (sõiduki viivitamata peatamine ei ole võimalik) (Tallinna Ringkonnakohtu otsus 2-11-56403). Riigikohus on lahendis 3-2-1-29-11 punktis 9 m.h öelnud, et suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või

2-18-6236 tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07 p 11; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1- 161-10 p 11). Riigikohus on rõhutanud, et riskivastutuse puhul peab üldjuhul hageja tõendama põhjusliku seose olemasolu suurema ohu allikale iseloomuliku riski ja kahju vahel (RK TKo 3-2-1-169-10, p 13). Hageja põhjuslikku seost sõiduki iseloomuliku riski ja kahju vahel tõendanud ei ole. Hageja alternatiivnõude osas märgib kostja II, et nõustub maakohtu käesolevas menetluses varem väljendatud seisukohaga, et hageja alternatiivne nõue ei oleks täidetav ning hageja taotletavat eesmärki ei ole võimalik sellega saavutada. Riigikohtu seisukohtade kohaselt saab hageja kahju hüvitamist muul viisil, sh natuuras nõuda, kui see on mõistlik (vt näiteks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-13-12, p 11), kuid kohtul tuleb hinnata, kas on mõjuv põhjus kahju hüvitamise nõudmiseks natuuras (vt näiteks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-48-10, p 36). III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekkimises süüdi või vastutab kahju tekkimise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Hageja OÜ Hellenica on esitanud hagi AS SEB Liising, K. L.i, R. L. ja E. P.a vastu kahju hüvitamise nõudes summas 12 500 eurot. 04.11.2020 tagaseljaotsusega tsiviilasjas 2-18-6236 on kohus R. L. ́lt ja E. P.a ́lt solidaarselt hageja kasuks välja mõistnud kahjuhüvitise 12 500 eurot. Nimetatud tagaseljaotsus on jõustunud 13.04.2021. Kohus, tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb kostjate AS SEB Liising ja K. L.i vastu esitatud nõuete osas jätta rahuldamata. Hageja palub kostjatelt AS-ilt SEB Liising ja K. L.ilt solidaarselt välja mõista kahjuhüvitise 12 500 eurot. Hageja on esitanud alternatiivse nõude kohustada kostjaid AS-i SEB Liising ja K. L.it soetama hagejale kolme kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest hävinud sõiduauto asendamiseks samaväärne sõiduauto ja juhul, kui kostjad AS SEB Liising ja K. L.i alternatiivset nõuet tähtaegselt või tehnilistele nõuetele vastavalt ei täida, palub hageja kostjalt K. L.ilt välja mõista hüvitis 11 750 eurot. Hageja on alternatiivsetest nõuetest loobunud.

2-18-6236 Harju Maakohtu 17.01.2021 määrusega on kohus hagist osalise loobumise vastu võtnud ja lõpetanud alternatiivsete nõuete – kohustada kostjaid AS-i SEB Liising ja K. L.it soetama hagejale kolme kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest hävinud sõiduauto asendamiseks samaväärne sõiduauto ja juhul, kui kostjad AS SEB Liising ja K. L.i alternatiivset nõuet tähtaegselt või tehnilistele nõuetele vastavalt ei täida, palub hageja kostjalt K. L.ilt välja mõista hüvitis 11 750 eurot – osas menetluse. Kostjad AS SEB Liising ja K. L.i ei tunnista hagi kahju summas 12 500 eurot hüvitamise nõudes. Kostjad leiavad, et nende tegevuses või tegevusetuses puudub igasugune põhjuslik seos väidetava kahju tekkimisega. Hagejale kahju põhjustamises on Harju Maakohtu 12.04.2018 otsusega kriminaalasjas nr xxxx süütamise organiseerimise ja teiste kuritegude eest süüdi mõistetud E. P. ja 02.05.2018 otsusega kriminaalasjas nr xxxx R. L.. Poolte vahel pole vaidlust järgmiste asjaolude üle: - 11.07.2017 kella 3 paiku öösel läks süütamise tõttu põlema Xxxx elamu juurde pargitud sõiduauto Xxxx, riikliku registrimärgiga xxxx; - Xxxx, riikliku registrimärgiga xxxx omanikuks oli AS SEB Liising; - sõidukit kasutas liisingulepingu alusel M OÜ ja nimetatud sõiduauto oli M OÜ töötaja K. L.i kasutuses; - sõiduauto Xxxx, registrimärgiga xxxx süütamise tõttu tekkinud tulekahju tõttu sai kahjustada hagejale kuulunud sõiduauto Xxxx riikliku registreerimismärgiga xxxx, mis hävis taastamiskõlbmatuks; - sõiduauto Xxxx riikliku registrimärgiga xxxx süütasid põlema E. P. ja R. L., kes on vastava teo eest Harju Maakohtu 12.04.2018 otsusega kriminaalasjas nr xxxx ja 02.05.2018 otsusega kriminaalasjas nr xxxx süüdi tunnistatud. Eeltoodust tulenevalt puudub poolte vahel vaidlus selles, et hagejale OÜ-le Hellenica on tekkinud kahju talle kuulunud sõiduauto Xxxx, riikliku registreerimismärgiga xxxx taastamiskõlbmatuks muutumise tõttu. Eeltoodust tulenevalt puudub poolte vahel vaidlus selles, et hagejale on tekkinud kahju. Samuti puudub vaidlus selles, et hageja kahju tekkis seetõttu, et talle kuulunud sõiduk süttis seetõttu, et sõiduauto Xxxx, riikliku registrimärgiga xxxx süütamise tulemusel valgus sõidukist põlev diiselkütus kallakut mööda hageja sõidukini ja süütas selle. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et sõiduauto Xxxx riikliku registrimärgiga xxxx süütasid põlema E. P. ja R. L., kes on vastava teo eest Harju Maakohtu 12.04.2018 otsusega kriminaalasjas nr xxxx ja 02.05.2018 otsusega kriminaalasjas nr xxxx süüdi tunnistatud. Hagejale tekkinud kahju on kostjatelt E. P.alt ja R. L.lt välja mõistetud tagaseljaotsusega. Vaatamata eeltoodule on hageja esitanud nõude K. L.i ja AS-i SEB Liising vastu kahju hüvitamise nõudes. Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostja AS-i SEB Liising vastu esitatud nõuded Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt vastutab kostja AS SEB Liising kahju tekkimise eest seetõttu, et tema omanduses olnud sõiduk Xxxx riikliku registrimärgiga xxxx oli suurema ohu allikas. Hageja hinnangul vastutab kostja AS SEB Liising (kostja 2) hagejale tekkinud kahju eest seetõttu, et hageja auto hävis objektiivsetel põhjustel, kuna kostja 2 autost lähtus kütusepaagi

2-18-6236 plahvatuse ja purunemise tõttu suur hulk põlevat diiselkütust, mis valgus kallaku tõttu teisel pool teed pargitud hageja sõiduauto alla ja selle hävitas taastamiskõlbmatuks. Hageja auto bensiinipaak oli ca 10 m kaugusel ja plahvatas, kuna põlev diiselkütus oli jõudnud voolata auto alla kuni bensiinipaagini. Kostja 2 sõiduauto oli suurema ohu allikas, eriliselt ohtlik asi tule- ja plahvatusohtlike omaduste tõttu. Seega kuulub kohaldamisele VÕS § 1058. Hageja hinnangul vastutab kostja AS SEB Liising koos kostaga K. L.i hagejale tekitatud kahju eest. Hagejale teadaolevalt on kostja 3 ja kostja 4 tööta ja varanduseta maksujõuetud isikud, kellele on kriminaalmenetluses esitatud kahju hüvitamiseks tsiviilnõudeid väga suures ulatuses. Seega on hagejal nendele täitemenetluses rahaliste nõuete esitamine perspektiivitu. Loogiliselt ja õiguslikult ei ole võimalik põhjendada, miks peaks kogu tekitatud kahju jääma hageja kanda, kellel täielikult puudub osa kahju tekkimisel. Kahju peaks siiski hüvitama isikud, kes kahju tekitamise ohu enda isiklikes ja majanduslikes huvides lõid. Hageja hinnangul vastutab kostja AS SEB Liising hagejale tekkinud kahju eest VÕS § 1058 lg 1 alusel. Vastavalt VÕS § 1058 lg 1 teisele lausele vastutab asja omanik asjast lähtuva tule-, kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste, söövitavate või keskkonnaohtlike omaduste tõttu või muul põhjusel asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Kostja AS SEB Liising on seisukohal, et käesoleval juhul ei kohaldu VÕS § 1058, vaid VÕS § 1057, mis reguleerib mootorsõiduki valdaja vastutust ja mis välistab AS-i SEB Liising vastutuse, kuna VÕS § 1057 järgi vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest selle otsene valdaja, kelleks käesoleval juhul ei olnud kostja AS SEB Liising. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekkimises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 5 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et hagejale on 11.07.2017 Xxxx toimunud põlengu tagajärjel tekkinud õigusvastane kahju, mis seisneb hagejale kuulunud sõiduauto Xxxx riikliku registreerimismärgiga xxxx hävimises. Hageja on seisukohal, et kostja, AS-i SEB Liisingu omandis olnud sõiduautot Xxxx, registrimärgiga xxxx tuleb käsitleda eriliselt ohtliku asjana VÕS § 1058 lg 1 mõistes, kuna süüdatud autost lähtus suur kogus kõrgel temperatuuril diiselkütust, mis põhjustas hageja auto hävimise. Seega vastutab kostja AS SEB Liising hageja hinnangul kahju tekitamise eest lähtuvalt VÕS § 1058 lg 1 teisest lausest, mille kohaselt vastutab asja omanik asjast lähtuva tule-, kiirgusvõi plahvatusohtlike, mürgiste, söövitavate või keskkonnaohtlike omaduste tõttu või muul põhjusel asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et käesoleval juhul kuulub kahju hüvitamisele tulenevalt VÕS § 1058 lg 1. Vastavalt VÕS § 1056 lg 1 vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega ei kontrollita riskivastutuse puhul põhjuslikku seost isiku teo ja tekkinud kahju vahel, vaid selle asemel kontrollitakse, kas kahju on tekkinud suurema ohu allika tagajärjel, seejuures kontrollitakse põhjuslikku seost suurema ohu allikas nähtuva tüüpilise ohu ning kannatanule tekkinud kahju vahel. VÕS § 1056 lg 2 kohaselt loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega

2-18-6236 juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas. Kohus selgitab, et suurema ohu allika eest vastutuse kohaldamiseks peab esinema neli üheaegselt esinevat eeldust: 1) asja hävimine või kahjustamine; 2) suurema ohu allika valitsemine; 3) suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumine selle valitsemise käigus; 4) põhjuslik seos suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise ning kahju vahel. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul võimalik käsitleda kostjat AS SEB Liising suurema ohu allika otsese valitsejana, samuti ei saa sõiduauto süütamisest tekkinud kahju käsitleda sõiduautole kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumiseks. Suurema ohu allika valitsemine Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt tuleb riskivastutuse erikoosseisude järgi suurema ohu allika valitsejateks lugeda mootorsõiduki otsesed valdajad (VÕS § 1057), ehitise või ohtliku asja omanikud (VÕS §-d 1058 ja 1059), asjaõiguse, mille alusel on ehitis püstitatud, omanikud (VÕS § 1059) ja loomapidajad (VÕS § 1060). Eeltoodust saab järeldada, et kui suurema ohu allikaks on eriti ohtlik asi, siis tuleb suurema ohu allika valitsejaks pidada isikut, kelle tegeliku võimu all see asi on ning kes seetõttu peab kontrollima ja saab kontrollida selle asja mõju kõrvalistele isikutele. Seetõttu tuleb suurema ohu allika valitsejaks üldjuhul pidada vastava asja otsest valdajat (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein „Võlaõigusseadus IV osa. Kommenteeritud väljaanne“, kirjastus „Juura“, Tallinn 2020, lk 838 p 3.5.1). Kostjad ei ole vaidlustanud hageja väidet, et sõiduautot Xxxx riikliku registrimärgiga xxxx kasutas liisingulepingu alusel M OÜ ja nimetatud sõiduauto oli kostja K. L.i, kes on M OÜ töötaja, kasutuses. Seega ei olnud kostja AS SEB Liising käesoleval juhul sõiduauto Xxxx riikliku registrimärgiga xxxx otseseks valdajaks, nimetatud sõiduauto oli AS-i SEB Liising omandis üksnes tagatisena, et tagada liisingmaksete tasumine. Riigikohus 19.03.2013 otsuses tsiviilasjas 3-2-1-7-13 selgitanud, et üldjuhul saab otsese valdaja isiku määramisel juhinduda asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 32 ning § 33 lg-test 1 ja 2. Vastavalt AÕS § 32 on valdus tegelik võim asja üle. AÕS § 33 lg 1 kohaselt Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on. AÕS § 33 lg 2 kohaselt isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja. Kuivõrd eespool nimetatud sõiduauto otseseks valdajaks oli K. L.i ja AS-i SEB Liising saab käsitleda sõiduki kaudse valdajana, siis puudus kohtu hinnangul kostjal, AS-il SEB Liising tegelik võim ja kontroll sõiduauto Xxxx üle. Kohus leiab, et kuigi VÕS § 1058 lg 1 kohaselt vastutab asjast lähtuva tule- või plahvatusohtlike omaduste tõttu ohtlikust asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest ohtliku asja omanik, siis ei ole käesoleval juhul põhjendatud antud vastutust laiendada AS-ile SEB Liising kui asja kaudsele valdajale, kelle tegeliku võimu all suurema ohu allikat kahju tekkimise ajal ei olnud ja kellel puudus võimalus kontrollida sõiduauto Xxxx mõju kõrvalistele isikutele, sh hagejale ja tema varale. Kohus on eespool viidanud, et õiguskirjanduses avaldatud seisukohtade kohaselt saab suurema ohu allika valitsejaks pidada isikut, kelle tegeliku võimu all see asi on ning kes seetõttu peab kontrollima ja saab kontrollida selle asja mõju kõrvalistele isikutele. Suurema ohu allika iseloomuliku riski realiseerumine Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et riskivastutus tekib juhul, kui kaitstud õigushüve kahjustamine toimus suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel. Kuivõrd üks asi või tegevus võib kätkeda endas mitmeid ohtusid ümbruskonnale, millest kõik ei anna alust antud asja või tegevust lugeda suurema ohu allikaks, siis kohalduvad riskivastutuse sätted

2-18-6236 üksnes juhul kui kannatanul tekkis kahju just selle ohufaktori tõttu, mille pärast mingit asja või tegevust peetakse suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 esimese lause mõttes. Suurema ohu allikale iseloomuliku ohu realiseerumise nõue tagab, et suurema ohu allikaga kahju tekitamise korral laienevad ka suurema ohu allikaga seotud vastutuseriskid ja nende realiseerumisel tekib riskivastutus kui isiku teo õigusvastasusest ja süüst sõltumatu vastutus üksnes vastava suurema ohu allika jaoks tüüpiliste, eelkõige kontrollimatute riskide realiseerumise korral. Suurema ohu allikale ebatüüpilise riski realiseerumise tulemusena tekkinud kahju eest võidakse vastutada deliktilise üldvastutuse sätete alusel, kuid üksnes juhul, kui kahju põhjustati õigusvastase ja süülise teoga. Asja või tegevuse lugemine suurema ohu allikaks ei tähenda seega, et ka kogu sellise asja kasutamise või tegevusega seotud kahju kuulub hüvitamisele suurema ohu allika valdaja vastutuse sätete kohaselt (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein „Võlaõigusseadus IV osa. Kommenteeritud väljaanne“, kirjastus „Juura“, Tallinn 2020, lk 837 p 3.4). Lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on ka riskivastutuse erikoosseisude puhul vaja hinnata (juhul kui erikoosseisu puhul puudub regulatsioon), kas kahju tekkis suurema ohu allikale iseloomulikust kõrgendatud ohust tuleneva riski realiseerumise tõttu (st sellise ohu tagajärjel). Näiteks tuleb mootorsõiduki tekitatud kahju korral lg 1 esimese lause järgi otsustada, kas kahju tekkis käitatud mootorsõidukile kui suurema ohu allikale iseloomuliku ohu tagajärjel. Mootorsõidukit saab pidada suurema ohu allikaks ja mootorsõiduki põhjustatud kahju tuleb lugeda selle käitamisest tulenevaks kahjuks eelkõige siis, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki sihipärase kasutamisega mootorsõidukina liikluses. Mootorsõidukit ei peeta suurema ohu allikaks ilmselt selle tõttu, et see võib inimest või looma ehmatada, mistõttu võib vallanduda kausaalsuse ahel, mis viib raske tagajärjeni (nt jalakäia ehmub järsult pidurdavast autost, komistab ja väänab jala välja). Samuti ei peeta mootorsõidukit suurema ohu allikaks kindlasti ka selle tõttu, et see võib nt poriloigust hooga läbi sõites määrida jalakäija riided poriveega. Riigikohus on selgitanud, et mootorsõidukit saab pidada suurema ohu allikaks lg 2 esimese lause mõttes eelkõige seetõttu, et seda juhtides ei ole juhil võimalik kõikidel juhtudel vältida kokkupõrget teise esemega, sh teise mootorsõidukiga. Mootorsõidukist lähtub iseloomulik risk eelkõige selle liikumisel, kuna seda ei ole võimalik viivitamata peatada, nt selle suure massi või kiiruse tõttu, aga ka tehnilise defekti või juhi ebaõigete sõiduvõtete tõttu. Kõnealusest kriteeriumist tulenevalt võib väita, et VÕS § 1059 ei kohaldata juhul, kui ehitisest visatakse mingi asi välja ja see tabab isikut või tema asja. Sellisel juhul ei teki kahju ehitisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku ohu tagajärjel. Looma puhul võib pidada kõrgendatud ohu faktoriteks tema käitumist eri olukordades, mis looma liigist sõltuvalt võib kaasa tuua kahjustuse: hammustamise, küünistamise, kägistamise, nõelamise, mürgi eritamise, löömise, hirmutamise, peale hüppamise, peal tampimise, tõukamise jne. Samas ei peeta õiguskirjanduses levinud näite kohaselt loomaga seotud iseloomuliku riski realiseerumiseks olukorda, kus isik põrandal magava koera otsa komistab ning end kukkudes vigastab (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein „Võlaõigusseadus IV osa. Kommenteeritud väljaanne“, kirjastus „Juura“, Tallinn 2020, lk 838 – 839 p 3.4). Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud lugeda sõiduauto kui suurema ohu allika iseloomuliku riski realiseerumiseks kolmandate isikute poolt sõiduki süütamisel kütusepaagi plahvatamist ja põleva kütuse väljavoolamist, mis kahjustas kolmandate isikute vara. Kohus on eelnevalt viidanud, et õiguskirjanduses levinud seisukoha kohaselt lähtub mootorsõidukist iseloomulik risk eelkõige selle liikumisel. Ka Riigikohus on 19.03.2013 otsuses tsiviilasjas 3-2-1-7-13 märkinud, et mootorsõidukit saab pidada suurema ohu allikaks ja mootorsõiduki põhjustatud kahju tuleb lugeda selle käitamisest tulenevaks kahjuks eelkõige siis, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki sihipärase kasutamisega mootorsõidukina liikluses. Mootorsõidukist lähtub iseloomulik risk eelkõige selle liikumisel, kuna seda ei ole võimalik viivitamata peatada, näiteks selle suure massi või kiiruse tõttu, aga ka tehnilise defekti või juhi ebaõigete sõiduvõtete tõttu (p 20). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et sõiduauto Xxxx riikliku registrimärgiga xxxx süüdati kolmandate isikute poolt 11.07.2017 öösel, mil viidatud sõiduauto oli pargitud sõiduki otsese

2-18-6236 valdaja elukohaks oleva kortermaja ette. Käesoleval juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus kütus lekkis sõiduauto kütusepaagist auto tehnilise rikke tõttu. Kütus voolas kütusepaagist välja pärast seda, kui kütusepaak põlengu tõttu plahvatas. Parklas seisva sõiduauto süütamist kolmandate isikute poolt ja selle tagajärjel tekkivat kahju ei saa lugeda mootorsõiduki iseloomuliku riski realiseerumiseks. Sõiduautod on ehitatud selliselt, et kütus püsib auto kütusepaagis ega kujuta tavaolukorras ümbritsevale varale mingisugust ohtu. Kohus on seisukohal, et sõiduautot ei saa pidada suurema ohu allikaks üksnes seetõttu, et mootorikütus on kergesti süttiv aine ja sõiduautol on kütusepaak. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et nõuded suurema ohu allika eest vastutuse kohaldamiseks ei ole täidetud, mistõttu ei saa kostjat, AS-i SEB Liising lugeda vastutavaks hagejale tekkinud kahju eest. Kostja K. L.i vastu esitatud nõuded Hagiavalduse täpsustuse kohaselt on hageja seisukohal, et kostja K. L.i vastutab hagejale tekkinud kahju eest VÕS § 104 lg 4 alusel, kuna parkis tema kasutuses olnud sõiduauto 10.07.2017 kella 18.30 ajal Xxxx elamu esimese trepikoja ukse ette, osaliselt kõnniteele. Hageja hinnangul rikkus kostja K. L.i sellega parkimise korda, kuna õuealal on keelatud osaliselt kõnniteel parkimine kohas, kus seda ei luba vastavad liikluskorraldusvahendid ja kus parkimine takistab jalakäijat. Samuti pidi K. L.i teadma, et tema poolt kasutatava liisinguauto parkimine tema elamu ukse ees kõnniteel võib põhjustada auto süütamise tema kriminaalsete kalduvustega tuttava, E. P.a poolt ja seega tekitada ohu tema enda ja kõrvaliste isikute varale. Riigikohus on 19.03.2013 otsuses tsiviilasjas 3-2-1-7-13 asunud seisukohale, et mootorsõiduki käitamisel tekitatud kahju eest vastutab mootorsõiduki otsene valdaja kui riski valitseja VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest ja lg 2 esimesest lausest tulenevalt, kui kahju põhjustati mootorsõidukile iseloomuliku ohu tagajärjel, mille tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamisel tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli (p 9). VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Vastavalt VÕS § 104 lg 2 on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Raske hooletus Kuigi käesoleval juhul oli kostja K. L.i Xxxx riikliku registrimärgiga xxxx otseseks valdajaks, ei ole hageja kohtu hinnangul tõendanud, et kahju tekkis kostja K. L.i raske hooletuse tõttu. Hageja väidete kohaselt seisnes kostja K. L.i raske hooletus kahes asjaolus: 1) kostja K. L.i oleks pidanud teadma, et tema kasutuses oleva auto parkimine kostja elukoha ukse ees kõnniteel võib põhjustada auto süütamise tema kriminaalsete kalduvustega tuttava, E. P.a poolt ja 2) kostja kasutatav auto oli pargitud liiklusseaduse nõudeid eirates tee kallaku tõttu kõrgemale kohale võrreldes hageja sõiduauto paiknemisega teisel pool sõiduteed, mis suurendas ohtu, et auto põlengu korral valgub tuleohtlik kütus teisel pool sõiduteed pargitud autode alla. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud oma väidet, et kostja K. L.i kasutuses oleva sõiduauto süütamise põhjuseks oli E. P.a isiklik vaen K. L.i vastu, tüli, solvumine vms. Harju Maakohtu 12.04.2018 kohtuotsusest kriminaalasjas nr xxxx (I köide, tl 77 – 81) nähtub, et E. P. on enda tahtliku tegevuse tulemusena korduvalt otsinud kontakti K. L.iga, eesmärgiga K. L.i tahte vastaselt tema eraellu sekkumisega teda hirmutada, alandada ja oluliselt häirida. Viidatud kohtuotsusest ei nähtu, kas ja kuidas E. P. K. L.it tundis, samuti ei nähtu kohtuotsusest, mis põhjusel E. P. K. L.i kasutuses olnud sõiduauto Xxxx riikliku registrimärgiga

2-18-6236 xxxx põlema süütas. Hageja on kohtule esitanud väljavõtte väljaande „Xxxx“ artiklist „Xxxx?“ (I köide, tl 159), millest nähtuvalt on kostja K. L.i ajakirjanikule autode põlemisega seoses selgitanud, et tema ei tea, kas mingi inimene lihtsalt vihkab teda personaalselt või on tegemist asjaolude kokkulangevusega. Hageja on kohtule esitanud ka osalise väljavõtte mingisugusest dokumendist (I köide, tl 192), mille kohaselt on K. L.il teada isik, kes seda süütamist võis toime panna. Kuna viidatud tõendi näol on tegemist üksnes osalise väljavõttega, siis puuduvad viidatud dokumendis igasugused andmed selle kohta, millise konkreetse dokumendiga on tegemist ja kes on selle dokumendi koostaja. Hagiavalduse täpsustuste (I köide, tl 147 – 150) kohaselt on nimetatud dokumendi näol tegemist väljavõttega politsei raportist, kuid vastavaid asjaolusid viidatud tõendist ei nähtu. Hageja on kohtule esitanud ka kannatanu ülekuulamise protokolli (II köide, tl 105 – 107), millest nähtuvalt on kostja K. L.i politseile selgitanud, et tutvus aastaid tagasi ennast E. A. ́ina esitlenud meesterahvaga, kellega käis umbes kuu aega kohtamas Kuna isiku käitumine tundus imelik, siis lõpetas K. L.i temaga suhtlemise. Kostja sai teada, et tegelikult on meesterahva nimi E. P. ja tegemist on kriminaalkorras karistatud isikuga. Pärast E. P.aga suhtlemise lõpetamist helistas E. P. K. L.ile lakkamatult ja ähvardas kostjat. Viimane kontakt E. P.aga oli kostjal 2016. a veebruaris. Kannatanu ülekuulamise protokolli kohaselt on kostja K. L.i üksnes avaldanud, et peale E. P.a tal kellegi teisega probleeme ei ole olnud ja tulekahjus kedagi teist kahtlustada ei oska. Kohus seisukohal, et eeltoodud tõendite alusel ei saa asuda seisukohale, et kostja oleks pidanud ette nägema E. P.a jätkuvat vihavaenu tema suhtes ja eeldama rünnet kostja kasutuses oleva vara vastu. Kostja K. L.i ei ole politseile antud ütlustes avaldanud veendumust, et tema kasutuses olnud vara kahjustajaks on E. P., kostja on üksnes märkinud, et kellegi teisega tal probleeme olnud ei ole ja kedagi muud ta tulekahjus kahtlustada ei oska. Samas on kostja politseile antud ütlustes möönnud, et viimane kontakt E. P.aga oli tal enam kui aasta tagasi, mistõttu on kohtu hinnangul usutav, et kostja K. L.i ei seostanud tulekahju automaatselt E. P.a isikuga. Hageja väited, et K. L.i oleks pidanud E. P.a agressiivse käitumisega arvestama, on üksnes oletuslikud. Kostja K. L.i hageja väiteid omaks võtnud ei ole. Kõike eelnevat arvesse võttes ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et kostja K. L.i oleks pidanud ette nägema, et E. P. võib kostja kasutuses oleva ja kostja elukohaks oleva elumaja ette pargitud sõiduauto põlema süüdata ja seega ka kolmandate isikute varale kahju tekitada. Kohtu hinnangul ei nähtu käesoleva tsiviilasja materjalidest, et kostja K. L.i oleks tema kasutuses olnud sõiduauto Xxxx riikliku registreerimismärgiga xxxx parkinud Xxxx elumaja ette üldist parkimiskorda rikkudes. Hageja selgituste kohaselt parkis kostja K. L.i tema kasutuses olnud sõiduauto Xxxx elamu esimese trepikoja ukse ette, osaliselt kõnniteele. Liiklusseaduse (LS) § 186 lg 1 kohaselt peab parkimine olema korraldatud nii, et see ei häiri ega ohusta liiklust ega põhjusta elamupiirkonnas inimeste häirimist mootorsõidukite heitgaasi ja müraga. LS § 186 lg 4 kohaselt parkimist korraldab teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik liiklusmärkide, teemärgiste ning muude liikluskorraldusvahendite abil. Hageja poolt kohtule esitatud fotodest (I köide, tl 9, 12, 23) nähtub, et kostja kasutuses olnud sõiduauto oli pargitud kortermaja ees, osaliselt kõnniteele. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja tema kasutuses olnud auto parkimisel jätnud kõnniteele jalakäijate jaoks piisavalt ruumi, samuti ei takistanud ega ohustanud kostja kasutuses olnud sõiduauto parkimine teiste autode liikumist. Hageja poolt kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et paigas, kuhu kostja tema kasutuses olnud sõiduauto parkis, oleks seisuga 10.07.2017 olnud parkimine keelatud, sest vastavaid liiklusmärke, lisatahvleid ja/või teemärgiseid kohtule esitatud fotodelt ei nähtu. Seega on hageja väited, et kostja K. L.i rikkus parkimiskorda, paljasõnalised ja tõendamata. Hageja viited Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades 3-1-1-26-09 ja 3-1-1-27-09 on asjakohatud, kuivõrd

2-18-6236 nimetatud kohtulahendid käsitlevad liikluseeskirja § 207 kohaldamist, kuid liikluseeskiri on alates 01.07.2011 kehtetu. Kohtu hinnangul ei nähtu käesoleva tsiviilasja materjalidest ka muid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et kostja K. L.i vastutab hagejale tekkinud kahju eest raske hooletuse tõttu. Kostja K. L.i ei ole tema kasutuses olnud sõiduautot parkinud kohta, kus see lähiümbrusest lähtunud kuumuse tõttu võinuks iseenesest põlema süttida (näiteks lõkke äärde, põleva maja lähedusse vms) ja seega hageja vara kahjustada. Samuti pole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et kostja K. L.i kasutuses olnud sõiduauto ei olnud tehniliselt korras ja kütusepaagist oleks seetõttu lekkinud kütust ning K. L.i, parkides sellise lekkiva kütusepaagiga auto Xxxx elamu ette, oleks teadlikult seadnud ohtu hageja vara. Suurema ohu allika iseloomuliku riski realiseerumine Kohus on eelnevalt selgitanud, et kohtu hinnangul ei saa parklas seisva sõiduauto süütamist kolmandate isikute poolt ja selle tagajärjel tekkivat kahju lugeda mootorsõiduki iseloomuliku riski realiseerumiseks. Kolmandate isikute poolt toime pandud kuritegude eest ei ole keegi kaitstud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et nõuded suurema ohu allika eest vastutuse kohaldamiseks ei ole täidetud, mistõttu ei saa kostjat, K. L.it lugeda vastutavaks hagejale tekkinud kahju eest. Kohus on tuvastanud, et hagejale tekkinud kahju eest vastutavad R. L. ja E. P., kellelt kohus on 04.11.2020 tagaseljaotsusega solidaarselt hageja kasuks välja mõistnud kahju hüvitise 12 500 eurot. Hageja on oma 25.04.2019 vastuväidetes (II köide, tl 103 – 104) märkinud, et talle teadaolevalt on R. L. ja E. P. tööta ja varanduseta maksujõuetud isikud, kellele on kriminaalmenetluses esitatud kahju hüvitamiseks tsiviilnõuded rahalises väärtuses üle 60 000 euro. Seega on nõuete esitamine R. L. ja E. P. ́a vastu hageja hinnangul perspektiivitu ja nõude rahuldamine nende suhtes ei täida hageja eesmärki, s.o kahju hüvitamist. Kohus selgitab, et nimetatud asjaolud ei saa olla aluseks kahjuhüvitise väljamõistmiseks kostjatelt K. L.ilt ja AS-ilt SEB Liising. Menetluskulude jaotus Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2).

2-18-6236 Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis jätab kohus kostjate K. L.i ja AS-i SEB Liising menetluskulud hageja kanda. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.