Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

OÜ kohta tehtud omanikukanne ning kanda registriossa nr xxx omanikuna ELGrupp OÜ (pankrotis). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Seega on pooled lähikondsetena teadvalt kokku leppinud hageja võlausaldajate huve kahjustavas hinnas ja kasutanud sularaha viidet tehingu täitmise vormina, mida tegelikult ei täidetud. Kehtetuks tunnistatav leping on oma olemuselt kinke iseloomuga, sest lepingu poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli selgelt kinke iseloom. Hageja on seisukohal, et sularahatehingut tegelikkuses ei toimunudki. 20.09.2019 tehinguga muudeti võlgnik lõplikult maksejõuetuks, viies ELGrupp OÜ (pankrotis) vara hulgast välja kinnistu. Koos vaidlustatud tehinguga oli ettevõttest välja viidud rahalisi vahendeid ja vara kokku ligikaudu 400 200 eurot. Kokkuvõtvalt on hageja hinnangul piisavalt aluseid asuda seisukohale, et kehtetuks tunnistatav leping on tehtud aasta enne ajutise halduri nimetamist, lähikondsete vahel, oluliselt turuväärtusest madalamalt, on oma iseloomult kinkeleping ja kinnisomandi omaniku muutmisega viidi välja ELGrupp OÜ (pankrotis)vara hulgast vara, mis mõjutas oluliselt ELGrupp OÜ (pankrotis) maksevõimekust tasuda alates novembrist 2019 arveid ja tekitas püsiva maksejõuetuse. Kostja vastuväited Kostja ei nõustu hagiga ning palub jätta hagi rahuldamata. Kostja märgib, et hagiavalduses toodud väited ei vasta tegelikkusele ning ei saa olla hagiavalduse rahuldamise aluseks. Hagiavalduse sees on suures hulgas kontrollimatu ja tõele mittevastava informatsiooniga. Kostjale teadaolevalt ei mõjutanud 20.09.2019.a kinnistu müügitehing negatiivselt ELGrupp OÜ (pankrotis) varalist seisundit ning ei tekitanud mingisugust kahju võlausaldajate huvidele, kuna ELGrupp OÜ (pankrotis) seadusliku esindaja informatsiooni kohaselt tehingu tegemise ajal ei olnud ELGrupp OÜ (pankrotis) maksejõuetuse seisundis ning ei muutunud maksejõuetuks vahetult peale tehingu tegemist. ELGrupp OÜ (pankrotis) endiselt seaduslikult esindajalt saadud informatsiooni kohaselt on ELGrupp OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses kaitstud nõuded umbes 60 000 euro ulatuses. Puudub informatsioon, kas võlgniku muu vara arvelt oleks võimalik rahuldada võlausaldajate nõuded. Olukorras, kui 20.09.2019.a kinnistu müügitehingu tegemise seisuga puudusid pankroti võlausaldajatel nõuded võlgniku vastu ning tehing ei halvendanud võlgniku varalist seisundit, siis ei mõjuta see tehing kuidagi võlausaldajaid. ELGrupp OÜ (pankrotis) varaline seisund hakkas oluliselt halvenema peale pikaajalise partnersuhte lõpetamist hageja põhitellija AS-iga Connecto, kes oli ELGrupp OÜ (pankrotis) põhitellijaks, kelle tellimused moodustasid umbes 80% ELGrupp OÜ (pankrotis) käibest. Kostja ei nõustu hageja väitega, et kinnistu asukohaga xxx, müüdi hinnaga, mis on väiksem kui selle turuhind müümise ajal. Kinnistu xxx omandas ELGrupp OÜ (pankrotis) töötajate majutamise eesmärgiga ning alates kinnistu omandamisest kasutas ELGrupp OÜ (pankrotis) kinnistut selle soetamise eesmärgi järgi - töötajate majutamiseks. 11.05.2019 toimus kinnistul asukohaga xxx tulekahju ning kindlustusandja keeldus kindlustushüvitise väljamaksmisest, kuna kindlustusandja leidis, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga. Kinnistul asuv maja sai tulekahju tulemusel kahjustada nii seest kui ka väljast. Arvestades kinnistul asuva maja eesmärgipäraseks kasutamiseks ja taastamiseks vajalike kulutuste suurust otsustati müüa kinnistu turuhinnaga kostjale, kelle põhitegevusalaks on kinnisvaraalane tegevus ning enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus. Olukorras, kui kinnistut ei saa kasutada äriühingu huvides (töötajate majutamiseks) ja planeeringuga seotud toimingud on ajaliselt väga pikad, oli ELGrupp OÜ (pankrotis) endise seadusliku esindaja arvates mõistlik saada kinnistu eest raha ja mitte tegutseda äriühingu põhitegevusega mitteseotud tegevusega. Kinnistu müüdi kostjale, sest muud isikud ei olnud nõus selles seisundis kinnistu eest raha maksma ning kinnisvaramaaklerid nõudsid suurt vahendustasu. 2019. aasta novembris ilmnes, et detailplaneeringu tulemusel ja trammi koridori ehitamise tulemusel toimub kinnistu xxx 1⁄4

osa sundvõõrandamine Tallinna linna kasuks avalikes huvides trammi raudtee ehitamiseks. Kostja leiab, et see asjaolu vähendab samuti oluliselt kinnistu pinda ja kinnistu väärtust. Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et soetas kinnistu asukohaga xxx, Tallinn turuhinnaga ning tehing ei kahjustanud võlgnikku ega võlgniku võlausaldajaid. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad kohtuistungil ja uurinud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 442 lg 5 alusel lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Esmalt lahendab kohus kostja 30.03.2022 esitatud taotluse täiendava tõendi esitamiseks ja kordusekspertiisi määramiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt ei ole ekspert V L määranud kinnistu väärtust kõiki asjaolusid arvestades õigesti ning eksperdiarvamus on ebausaldusväärne, mida kinnitab taotlusele lisatud Äripäeva artikkel. Hageja vaidles 04.04.2022 seisukohas kostja taotlusele vastu, leides, et taotlus on esitatud hilinemisega ja ekspertarvamus on objektiivne ning igakülgselt analüüsitud. TsMS § 329 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. TsMS § 330 lg 1 alusel tuleb avaldused, taotlused ja vastuväited esitada enne eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses enne taotluste esitamise tähtaja möödumist. Kohtuistung käesolevas tsiviilasjas toimus 23.02.2022 ning menetlus jätkus kirjalikus menetluses. Kohus määras pooltele lõplike seisukohtade ja menetluskulude esitamise tähtajaks 15.03.2022. Seega on kostja taotlus esitatud pärast kohtu määratud tähtaja möödumist. TsMS § 331 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kuivõrd kohus on määranud kohtuotsuse teatavaks tegemise ajaks 06.04.2022 ja kostja ei ole põhistanud mõjuva põhjuse olemasolu taotluse esitamiseks tähtaja möödumisel, jätab kohus kostja 30.03.2022 taotluse menetlemata. Pooltel puudub vaidlus ja kohus on tuvastanud, et 14.08.2020 nimetas Harju Maakohus ELGrupp OÜ-le (pankrotis) ajutise halduri tsiviilasjas nr 2-20-9717. Vaidlusalune müügi- ja asjaõigusleping võlgniku kinnisasja müügiks hinnaga 50 000 eurot sõlmiti ELGrupp OÜ (pankrotis) ja kostja vahel 20.09.2019.

Hageja kui võlgniku pankrotihaldur palub tagasivõitmise korras tunnistada vaidlusaluse tehingu kehetuks. Pooled vaidlevad selle üle, kas tehingul on kinke iseloom ja kas tehinguga kahjustati võlgniku võlausaldajate huve. PankrS § 108 lõike 1 kohaselt muutub võlgniku vara pankrotimääruse alusel pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. Sama sätte lõike 2 kohaselt kuulub pankrotivara hulka vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi. PankrS § 118 lg 1 alusel toimub tagasivõitmine hagi esitamisega kohtule. Tagasivõitmise nõude esitab haldur. PankrS § 109 lõike 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §-des 110 – 114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 109 lõike 1 alusel peavad tagasivõitmiseks üheaegselt olema täidetud tagasivõitmise üldised eeldused: tegemist peab olema enne pankroti väljakuulutamist tehtud tehinguga ja tehinguga peab olema kahjustatud võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg 1 p 1 alusel tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui kinkeleping on sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis eeldatakse, et kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve. Lõike 3 alusel võib kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-163-11 selgitanud kinkelepingu kehtetuks tunnistamise eeldusi alljärgnevalt: Lähtudes PankrS § 109 lg-st 1, § 111 lg 1 p-st 1 ja lg-test 2 ja 3 (kohaldatavas redaktsioonis), peavad lepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 111 lg 1 p 1 alusel olema täidetud järgmised eeldused: 

lepingu näol on tegemist kinkelepinguga või poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on lepingul kas või osaliselt kinke iseloom;



leping on sõlmitud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist või pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni;



lepingu teine pool (kingisaaja) ei tõenda, et kinkelepinguga ei kahjustatud võlgniku võlausaldajate huve.

Kuna PankrS § 109 lg 1 järgi saab kohus tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks üksnes tehingu, millega kahjustatakse võlausaldajate huve, kehtib see ka kinkelepingu kehtetuks tunnistamisel PankrS § 111 alusel. Tulenevalt PankrS § 111 lg-st 2 on tõendamiskoormus kostjal, st tema peab tehingu kehtetuks tunnistamise vältimiseks tõendama, et tehinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve. Käesoleval juhul leiab hageja, et vaidlusalusel müügilepingul on kinke iseloom, kuivõrd pooled olid müügihinnaks kokku leppinud 50 000 eurot, kuid kinnistu tegelik turuväärtus oli tehingu sõlmimise ajal 141 800 eurot kuni 212 700 eurot. Samas ei ole ka lepingus märgitud väidetavalt sularahas enne müügilepingu sõlmimist tasutud 50 000 eurot pankrotivarasse laekunud.

Kohus leiab, et asjaolu, et vaidlusalusel müügilepingul on kinke iseloom, on tõendatud riiklikult tunnustatud eksperdi V L 12.11.2021 eksperthinnanguga nr 1264-21, mille kohaselt on antud kinnistu turuväärtus seisuga 20.09.2019 187 000 eurot, hindamistäpsusega +/- 10% (168 300 eurot kuni 205 700 eurot). Ekspert on märkinud ja müügikuulutustega on tõendatud, et kinnistu on olnud pakkumises väga erinevate hindadega alates 110 000 eurost kuni 1 276 200 euroni. Kohtul ei ole alust kahelda eksperthinnangu usaldusväärsuses. Kohus leiab, et eksperthinnang vastab TsMS § 301 lg 1sätestatule, mille kohaselt peab eksperdiarvamus sisaldama uuringute üksikasjaliku kirjelduse, uuringute tulemusena tehtud järeldused ja põhjendatud vastused kohtu küsimustele. Kohus on seisukohal, et ekspert on piisava põhjalikkusega käsitlenud kinnistu müügihinna kujunemise aluseks olevaid asjaolusid ja vastanud ka kohtu poolt edastatud kostja täiendavatele küsimustele. Ekspert on hinnangus asunud seisukohale, et hinnatava vara parimaks kasutuseks seisuga 20.09.2019 oli detailplaneeringu menetlemine ja peale detailplaneeringu kehtestamist krundi hoonestamine ärikondliku hoonega, mida toetab üldplaneering ja krundi lähiümbruse hoonestus. Võrdlustabelis on arvestatud asjaoluga, et hinnataval varal puudus detailplaneering ja tegurit on seetõttu keskmiselt kohandatud -20%. Ekspert on pidanud riski madalaks, et kinnistule ei ole võimalik tulevikus püstitada ärikondlikku hoonet. Elukondliku hoone püstitamist ei toeta kohalik omavalitsus (üldplaneering kehtestatud) ja suure trassi äärde on valdavalt püstitatud ärihooned (realiseeritud üldplaneeringust tulenevad printsiibid). Lisaks puudub turul nõudlus suurte trasside ääres paiknevatele eramutele. Kohus nõustub eksperdi arvamusega, et vara parimaks kasutuseks 20.09.2019 seisuga oli detailplaneeringu menetlemine ja peale detailplaneeringu kehtestamist krundi hoonestamine ärikondliku hoonega, mida toetab nii kehtestatud üldplaneering kui ka krundi lähiümbruse hoonestus. Hindamisel on ekspert arvestanud ka asjaoluga, et kinnistu jagatakse kaheks eraldi krundiks- ärimaa ja transpordimaa ja on arvestatud ka asjaoluga, et transpordimaa läheb tulevikus avalikku kasutusse. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole vaja tuvastada kinnistu täpset turuhinda müügilepingu sõlmimise seisuga, kuivõrd esitatud ei ole kahju hüvitamise nõuet. Käesoleval juhul on vaja tuvastada, kas tehingu poolte kohustused lepingus on tasakaalust niivõrd väljas, et müügilepingul võiks olla kas või osaliselt kinke iseloom. Kohus leiab, et eksperthinnanguga on tõendatud hageja seisukoht tehingu kinke iseloomu kohta, kuivõrd vaidlusaluses lepingus kokkulepitud müügihind 50 000 eurot on üle 3,5 korra madalam kui turuhind. Isegi juhul, kui kinnistu turuhind oleks mõnevõrra madalam, oleks lepingus kokkulepitud müügihind siiski suurusjärgu võrra sellest väiksem, mistõttu oleks müügileping ka sel juhul kinke iseloomuga. Kohus leiab, et kostja omapoolsete tõenditega viidatud eksperthinnangut ümber lükanud ei ole. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse kinnistu turuväärtus müügihetkel oleks olnud lepingus märgitud 50 000 eurot või selle lähedane. Müügikuulutustega on tõendatud, et võlgnik ja kostja on üritanud vaidlusalust kinnistut müüa hinnaga alates 110 000 eurost kuni 1 276 200 euroni. Seega ei ole ka kostja ise varasemalt hinnanud selle turuväärtuseks 50 0000 eurot. Lisaks märgib kohus, et kinnistu müügihinna tasumine võlgnikule sularahas usaldusväärselt tõendamist leidnud ei ole. Kostja esitas müügihinna tasumise tõendamiseks 19.09.2019 laenulepingu ja 20.09.2019 orderi kviitungi 22. Kohus leiab, et kostja esitatud orderi kviitung

ei tõenda usaldusväärselt 50 000 euro sularaha maksmist võlgnikule, kuna müügilepingu p 3.1 järgi pidi kogu müügihind olema tasutud enne müügilepingu sõlmimist, kuid sel juhul ei oleks saanud orderile märkida notariaalse müügilepingu numbrit, kuivõrd number kantakse lepingule vastavalt notari ametitegevuse raamatu registri numbrile. Ka asjaolust, et kostja on laenu võtnud 50 000 eurot, ei saa teha järeldust selle kohta, et kostja oleks selle rahasumma võlgnikule üle andnud. Hageja selgituste kohaselt võlgnikule nimetatud rahasummat laekunud ei ole, samuti puudub võlgniku raamatupidamisdokumentide hulgas dokument, mille alusel oleks võlgnik vastu võtnud 50 000 eurot sularahas. Samuti ei esitatud seda ka halduri varasemal nõudmisel. Kohus asub eelneva alusel seisukohale, et kinnistu müügihinna tasumine sularahas võlgnikule tõendamist leidnud ei ole, kuivõrd kohtule esitatud kassa sissetuleku order ei ole kohtu hinnangul usaldusväärne tõend. Samas leiab kohus, et isegi juhul, kui kostja oleks tõendanud kinnistu müügihinna tasumise, oleks tegemist kinke iseloomuga tehinguga, kuivõrd kinnistu tegelik turuväärtus 20.09.20219 seisuga oli üle 3,5 korra kõrgem, so 187 000 eurot. Vaidlus puudub selles, et antud müügileping sõlmiti ühe aasta jooksul enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist. Seega on nimetatud eeldus müügilepingu tagasivõitmiseks täidetud. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse müügilepinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve. Vaidlus puudub selles, et võlgnik on pankrotis ja võlausaldajate nõuded on rahuldamata kokku summas 74175,34 eurot, mis on tõendatud Harju Maakohtu 30.06.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-9717. Ajutise halduri aruandega on tõendatud, et võlgnikul oli kohustusi seisuga 03.09.2020 17 võlausaldaja ees kokku summas 89 410,21 eurot. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud hageja poolt esiletoodule, mida kinnitab ka ajutise halduri aruanne, et võlgnevus Maksu- ja Tolliameti ees summas 6426,22 eurot oli muutunud sissenõutavaks detsembris 2019. Samuti oli alates novembrist 2019 sissenõutavaks muutunud võlgnevus võlausaldaja W.EG. Eesti OÜ ees summas 2228,45 eurot. Kohus on seisukohal, et kui võlgnik ei oleks vaidlusalust kinnistut ebasoodsatel tingimustel kostjale võõrandanud, oleks selle arvelt olnud võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid ja ei oleks kahjustatud võlausaldajate huve. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et võlausaldajate huve ei ole kahjustatud, kuna vaidlusaluse tehingu tegemise ajal oli võlgniku majanduslik seisund hea ja see ei toonud kaasa võlgniku pankrotti. Kohus leiab, et kostja esitatud tõendid võlgniku majandustegevuse kohta ei lükka ümber võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Riigikohtu 03.11.2008 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08 tulenevalt on võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Seega võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas tehingu tegemise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Eelnevalt tuvastas kohus, et vaidlusalune tehing oli kinke iseloomuga, seega ei oma õiguslikku tähendust, kas vaidlusaluse tehingu sõlmimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad, tähtsust omab, et võlgnik on pankrotis ja olemasolevate võlausaldajate nõudeid ei ole võimalik võlgniku vara arvel rahuldada. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kohtumenetluses on tõendamist leidnud vaidlusaluse müügilepingu kehtetuks tunnistamise eeldused: müügilepingul on kinke iseloom, kuna müügilepingus sätestatud kohustused on olulises ulatuses tasakaalust väljas. Võlgnik pidi lepingu järgi üle andma kostjale kinnisasja ja kostja kohustus selle eest tasuma 50 000 eurot ehk 3,5 korra väiksema hinna kui turuhind. Samas ei ole usaldusväärselt tõendatud ka antud rahasumma tasumine. Müügileping oli sõlmitud ühe aasta jooksul enne võlgnikule

ajutise halduri nimetamist ja kostja ei ole tõendanud, et lepinguga ei kahjustatud võlgniku võlausaldajate huve. Eeltoodu alusel tunnistab kohus tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 20.09.2019 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu. PankrS § 119 lg 1 järgi kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Seega tuleb kostjal vaidlusaluse müügilepingu alusel saadu tagastada pankrotivarasse ja kinnisasja omanikuna tuleb kinnistusraamatusse sisse kanda võlgnik. Kinnisomandi üleminekuks on AÕS § 641 kohaselt nõutav õigustatud isiku nõusolek ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. KRS § 341 lõike 1 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-20-05 tehtud lahendi punktis 28 kinnitanud, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige ja seda tuleks AÕS § 65 lg 1 järgi parandada üksnes siis, kui tühine on ka kinnistu üleandmise asjaõigusleping. Sel juhul oleks kinnistusraamat materiaalselt ebaõige, st ei vastaks tegelikule õiguslikule olukorrale (sisse on kantud omanikuna ebaõige isik). Kinnistusraamatu kanne tuleks parandada ja õige omanik kinnistusraamatusse kanda. Vastavalt TsÜS § 68 lõikele 5 kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. TsMS § 594 sätestab, et kui kande tegemiseks on vaja mitme isiku avaldust või nõusolekut, asendab seda vähemalt ühe isiku avalduse või nõusoleku olemasolu korral ka jõustunud või viivitamatule täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud teiste isikute kohustus kande tegemisele kaasa aidata või õigussuhe, millest tulenevalt tuleb kanne teha. Tulenevalt eeltoodust tuleb asendada kohtuotsusega kostja nõusolek võlgniku kandmiseks kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnistu omanikuna. Kohus märgib tulenevalt TsMS § 238 lg 5, et käesolevas lahendis on kohus viidanud tõenditele, mis on kohtu hinnangul tsiviilasja lahendamisel olnud asjakohased ning ülejäänud poolte poolt esitatud tõendid ei sisalda kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohalt vajalikke andmeid, mistõttu jätab kohus need otsuse tegemisel arvestamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab

maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. PankrS § 65 lg 14 kohaselt kui haldur vastab tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 218 lõike 1 punktides 1 ja 2 lepingulisele esindajale seatud nõuetele ja osaleb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes ilma täiendavat õigusabi kasutamata, võib ta nõuda kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist menetluskuluna pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulude jaotuse kohaselt menetluskulud. Hageja esitas 15.03.2022 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt moodustavad hageja menetluskulud kokku 13 087,89 eurot (sh õigusabikulud 11 312,89 eurot, riigilõiv 1050 eurot ja ekspertiisikulu 725 eurot). Hageja esindaja töötunnid moodustavad 86,49 tundi ja tunnitasumäär 130,80 eurot (käibemaksuta). Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulude nimekirjas toodud lepingulise esindaja kulud on osaliselt põhjendamatud. Kohus on seisukohal, et kohtueelseid menetluskulusid ei saa kindlaks määrata ja kostjalt välja mõista menetluskulude kindlaksmääramise raames. Kohus märgib, et kohtueelsete menetluskulude väljanõudmiseks oleks hageja pidanud esitama kahju hüvitamise nõude VÕS § 115 lg 1 alusel, mida hageja ei ole käesoleval juhul teinud (RKTKo 3-2-1-79-08 p 18). Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtueelse päringu koostamise ja esitamise kulu põhjendatud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejal kulunud hagiavalduse koostamisele ja komplekteerimisele 18 tundi. Arvestades hagiavalduse ning selle lisade mahtu ja sisu, peab kohus põhjendatud ajakuluks hagiavalduse koostamise ja esitamise osas 9 tundi. Kohus ei pea põhjendatuks puuduste kõrvaldamisele kulunud aega, kuna hagejal oli võimalus koheselt esitada korrektne hagi ja hagi tagamise avaldus ning tegemist on kuluda, mida teine pool ei pea kohtu hinnangul hüvitama. Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus selles osas ajakulu 5 tundi. Hagejal kulus kostja 25.01.2021 tagatise taotlusele seisukoha esitamiseks 5 tundi. Kohus on seisukohal, et nimetatud ajakulu on ülepaisutatud. Arvestades seisukoha mahtu, peab kohus põhjendatuks ajakulu 3 tunni ulatuses. Samuti ei pea kohus põhjendatuks 24.01.2022 esitatud seisukoha koostamise ajakulu 7 tundi, kuivõrd antud menetlusdokument ühtib suures osas 21.11.2021 esitatud seisukohaga. Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus selles osas ajakulu 7 tundi. Kohus on seisukohal, et 08.02.2022 esitatud menetlusdokumendis märgitud seisukohad, mille koostamisele kulutas hageja menetluskulude nimekirja kohaselt 4 tundi, on hageja juba varasemalt esitatud menetlusdokumentides esile toonud. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks ajakulu, mis on kulunud samade ja korduvalt esitatud seisukohtade esitamiseks, seega vähendab kohus põhjendatud ajakulu 4 tundi. Kohus märgib, et 23.02.2022 toimunud kohtuistungi protokolli kohaselt kestis kohtuistung ligikaudu 25 minutit. Kohus on seisukohal, et kohtuistungiks valmistumise ajakulu on võrdeline kohtuistungi kestvuse ajaga. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud 23.02.2022 kohtuistungiks valmistumine 0,26 tunni ulatuses. 15.03.2022 lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja esitamiseks kulus hagejal menetluskulude nimekirja kohaselt 12 tundi. Kohus on seisukohal, et kuivõrd 15.03.2022 menetlusdokumendis toob hageja kokkuvõtvalt esile seisukohad, millele on hageja ka varasemas menetluses ja esitatud dokumentides tuginenud, ei ole põhjendatud ajakulu 12 tunni ulatuses. Arvestades 15.03.2022 esitatud menetlusdokumendi mahtu ja sisu peab kohus põhjendatud ajakuluks 4 tundi.

Kohtu hinnangul ei sisalda ülejäänud menetluskulude nimekiri põhjendamatuid või ebavajalikke kulusid. Tunnitasu määr (130,8 eurot tunnis, käibemaksuta) ei ületa kohtupraktika kohaselt lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud ja vajalikku määra. Eeltoodust tulenevalt on kostja põhjendatud ajakulu kokku 46,75 tundi ning põhjendatud ja vajalike õigusabikulude suurus 6114,90 eurot (käibemaksuta). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud 6144,90 eurot (käibemaksuta), riigilõivu 1050 eurot ja ekspertiisikulud 725 eurot, kokku 7889,90 eurot. TsMS § 177 lg 4 ning hageja taotluse alusel mõistab kohus kostjalt välja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni hageja kasuks. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.