Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid O. L. ja S. R. 21.05.2019 kokkuleppe (laenulepingu), mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 4600 eurot. Lepingu kohaselt kohustus kostja tagastama laenu kolmes osas, so mitte hiljem kui 30.05.2019 summas 1533 eurot, mitte hiljem kui 30.06.2019 summas 1534 eurot ja mitte hiljem kui 30.07.2019 summas 1533 eurot. Hagiavalduse kohaselt tasus kostja hagejale 1/3 osamaksest summas 600 eurot 2019. aasta juunikuus sularahas. Seega põhivõlgnevus seisuga 24.04.2021 oli 4000 eurot. Rohkem võlgnevust kostja hagejale tasunud ei ole. Hagiavalduse kohaselt luges hageja kokkuleppe erakorraliselt lõppenuks pärast kolme kuud kohustuse sissenõutavaks muutumist, so 31.08.2019. Hageja on arvestanud 30.05.2019 võlgnetavalt summalt maha 600 eurot, mille kostja tasus hagejale 2019. aasta juunikuus sularahas. Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevus summas 4000 eurot ja viivised summas 867,90 eurot. Hagiavalduse kohaselt leppisid pooled kokku viivisemääras 1% päevas. Hageja lähtub viivise arvestamisel määrast 12% aastas, kuivõrd kokkuleppes kajastatud viivisemäär oli hageja hinnangul ebamõistlikult suur. Hageja on arvestanud viiviseid kuni hagi esitamiseni järgmiselt: perioodi 30.05.2019 eest summas 213,49 eurot, perioodi 30.06.2019 eest summas 334,87 ja perioodi 30.07.2019 eest summas 319,54. Lisaks taotleb hageja edasiulatuva viivise väljamõistmist määras 0,033% päevas kuni võlgnevuse tasumiseni. Harju Maakohtu 18.05.2021 määrusega võeti hagiavaldus menetlusse ja anti kostjale tähtaeg seisukoha esitamiseks. Kostja avaldas 02.08.2021 ja 03.08.2021 e-kirjades kohtule valmisolekut asja lahendamiseks kompromissiga. 04.08.2021 tegi kohus pooltele kompromissettepaneku. Kostja esitas 12.08.2021 vastuse hagiavaldusele, milles kinnitas, et O. L. on andnud S. R.le laenu summas 4600 eurot. Kostja selgitas, et ta on tasunud hagejale võlgnevusest 450 eurot ning lisaks veel erinevaid summasid nii sularahas kui ka ülekandega. Ühtegi tõendit, mis kinnitaksid võlgnevuse tasumist, kostja kohtule edastanud ei ole. 24.11.2021 tegi kohus kostjale tõendamisettepaneku ning andis tähtaja 14 päeva esitada kohtule tõendid, mis kinnitavad võlgnevuse tasumist hagejale. Kostja nõutud tõendeid ei esitanud. 09.03.2022 toimus kohtuistung, millest võtsid osa hageja, hageja lepinguline esindaja ja kostja. Hageja avaldas kohtuistungil, et ta jääb nõude juurde. Kostja kinnitas, et tal on võlgnevus hageja ees summas 3000 eurot. Hageja tõi välja, et kostja on tasunud hagejale võlgnevuse summas 600 eurot, seega on võlgnevuse jääk summas 4000 eurot. Kostja lisas, et ta on teinud hagejale erinevaid tagasimakseid. Kohus tegi kostjale tõendamisettepaneku ning andis tähtaja raha tagasimaksmise kohta dokumentide esitamiseks hiljemalt 21.03.2022. Kohus andis hagejale tähtaja kostja esitatud dokumentide kohta arvamuse esitamiseks 28.03.2022. Pooled avaldasid, et on valmis lahendama asja kompromissi sõlmimise teel. 22.03.2022 teavitas hageja kohut, et hageja pakkus kostjale kompromissi eeldusel, et kostja tasub koheselt hagejale vähemalt 500 eurot. Kostja ei ole kohtuistungil määratud tähtaja jooksul edastanud kohtule dokumente, mis tõendaksid hagejale raha maksmist. Lisaks ei ole pooled kohtule kompromisslepingut esitanud.

Kohtu põhjendused Kohus leiab, et asja võib lahendada kirjalikus menetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel. Pooled on oma seisukohad ja vastuväited esitanud kohtule kirjalikult. Kohus küsis pooltelt 09.03.2022 kohtuistungil asja edasise menetlemise kohta. Pooled avaldasid, et on nõus asja edasise menetlemisega kirjalikus menetluses. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus loeb asjas tuvastatuks järgmised asjaolud. Hageja ja kostja sõlmisid 21.05.2019 kokkuleppe (laenulepingu), mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 4600 eurot. Lepingu kohaselt kohustus kostja tagastama laenu kolmes osas, so mitte hiljem kui 30.05.2019 summas 1533 eurot, mitte hiljem kui 30.06.2019 summas 1534 eurot ja mitte hiljem kui 30.07.2019 summas 1533 eurot. Kostja ei ole võlgnevust hagejale täies ulatuses tasunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p 1, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ning hagi tuleb rahuldada. Hageja andis kostjale laenu summas 4600 eurot, millest kostja maksis tagasi 600 eurot. Kostja möönis 09.03.2022 kohtuistungil, et tunnistab võlgnevust summas 3000 eurot ning on teinud tagasimakseid hagejale suuremas ulatuses. Kohus on teinud korduvalt kostjale tõendamisettepanekut, kohustades kostjat esitama kohtule võla tagasimakseid tõendavad dokumendid, et kohus saaks tuvastada, kui suures ulatuses on kostja hagejale laenu tagasimakseid teostanud. Kostja kohtule dokumente tagasimaksete kohta esitanud ei ole. Vastavalt VÕS §-le 100 on kostja rikkunud kohustust kohustuse mittekohase täitmisega. Kohus leiab, et laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse nõue summas 4000 eurot on põhjendatud ning mõistab vastava summa kostjalt hageja kasuks välja. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenuandja ja laenusaaja on laenulepingus leppinud kokku, et juhul kui laenusaaja ei täida laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi nõuetekohaselt, kohustub laenusaaja maksma

määraga 1% päevas. Hageja lähtus aga viivise arvestamisel määrast 12% aastas, kuivõrd kokkuleppes kajastatud viivisemäär oli hageja hinnangul ebamõistlikult suur. Võlgnevuse arvestuse kohaselt on hagi esitamise kuupäeva seisuga laenusaaja laenulepingust tulenev viivisevõlgnevus summas 867,90 eurot, st viivis perioodi 30.05.2019 eest summas 213,49 eurot, perioodi 30.06.2019 eest summas 334,87 ja perioodi 30.07.2019 eest summas 319,54. Eeltoodust tulenevalt on hagejal laenusaaja vastu viivisenõue summas 867,90 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise perioodi 30.05.2019 – 24.04.2021 eest summas 867,90 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist 0,033% põhinõudelt (4000 eurolt) päevas alates 06.05.2021 kuni võlgnevuse tasumiseni. Kohus on seisukohal, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Kohus mõistab seega kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuva viivise 0,033% päevas alates 06.05.2021 kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hageja on tasunud riigilõivu summas 425,07 eurot. Riigilõivukulu on põhjendatud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Hageja on hagiavalduses märkinud, et tema ajakulu seoses käesoleva menetlusega on olnud 7 tundi, tunnitasu on 60 eurot. Hageja esindaja tunnitasu summas 60 eurot on põhjendatud. Arvestades asja mahtu ja keerukust peab kohus põhjendatud ajakuluks 5 tundi, so maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamine 2 tundi ja hagiavalduse koostamine 3 tundi. Hageja on esitanud laenulepingust tuleneva nõude. Hagiavaldus ei sisalda õiguslikku probleemi. Kostja sisulised vastuväited hagiavaldusele puuduvad. Kohus, arvestades hagiavalduse aluseks olevaid dokumente, hagiavalduse sisu ja mahtu, samuti asjaolu, et tegemist ei ole keskmisest keerulisema nõudega, leiab, et nimetatud toimingute põhjendatud ajakuluks saab pidada kokku maksimaalselt 5 tundi, mille eest on tasu 300 (5 x 60) eurot. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja põhjendatud ja vajalike menetluskuludena kindlaks 725,07 eurot (riigilõiv 425,07 eurot ja õigusabikulud 300 eurot) ning mõistab menetluskulud kostjalt välja. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata kulude hüvitamiseks õigustatud või kulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav kulude summa ületab 200 eurot. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 430 lõikele 1 võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. /digitaalselt allkirjastatud/ Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.