Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Välja mõista J L JL Grupp OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupi kasuks menetluskulud 1868 eurot (sh käibemaks).

Välja mõista J L JL Grupp OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupi kasuks viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue JL Grupp OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp esitas 30.11.2021 Harju Maakohtule hagi J L vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 31.10.2018. a kohtumäärusega välja JL Grupp OÜ (registrikood 12641810) pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Martin Krupp, kes kinnitati pankrotihalduriks võlausaldajate esimesel üldkoosolekul 19.11.2018. JL Grupp OÜ (pankrotis) juhatuse liikmeks on J L, alates 08.04.2014. Pankrotimenetluse käigus on hageja tuvastanud, et kostja andis JL Grupp OÜ (pankrotis) nimel laenu N S, kuid ei taganud laenulepingust tulenevaid nõudeid. Laenulepingu sõlmimisest kuni käesoleva hagi esitamiseni ei ole N S omanud elukohta Eesti Vabariigis ning tema tegelik elukoht Venemaal on hagejale teadmata. Hageja on esitanud nõude N S laenulepingus märgitud aadressil, kuid nõudele ei ole reageeritud. Sel põhjusel on hagejal alust arvata, et kostja ei selgitanud välja N S tegelikke kontaktandmeid. Ka puudub hagejal informatsioon selle kohta, et kostja oleks teinud mõistlikke jõupingutusi laenulepingust tuleneva nõude realiseerimiseks. Seeläbi on kostja endise juhatuse liikmena tekitanud JL Grupp OÜ-le (pankrotis) varalise kahju. Hageja on tuvastanud, N S ja JL Grupp OÜ (pankrotis) sõlmisid 11.07.2016. laenulepingu, mille p 1.1 alusel andis JL Grupp OÜ (pankrotis) N S laenu summas 40 000 eurot ning mille saamist kinnitas N S laenulepingu p 1.2 kohaselt oma allkirjaga laenulepingul. Laenu andmine nähtub ka JL Grupp OÜ (pankrotis) pearaamatu väljavõttelt. Laenulepingu p 2.1 järgi kohustus N S tasuma saadud laenult intressi arvestusega 5% aastas, kusjuures intressimakse tuli teha ühekordse maksena laenuperioodi lõppemisel, milleks vastavalt laenulepingu p-le 1.4 oli 11.07.2018. Seega pidi N S tasuma 11.07.2018. a JL Grupp OÜ-le (pankrotis) 44 000 eurot, millest 40 000 eurot oleks olnud laenusumma tagastamine ning 4 000 eurot intress laenuraha kasutamise eest. Hagejal puudub informatsioon selle kohta, et kostja oleks mingilgi moel kontrollinud, kas N S poolt avaldatud elukoha aadress, mis on märgitud laenulepingus, on tegelik ning kas laenusaajat on sellelt aadressilt reaalselt võimalik kätte saada. Seega on kostja andnud JL Grupp OÜ (pankrotis) nimel laenu isikule, kellega hilisem kontakti saamise keerukus või isegi võimatus pidi olema kostjale äratuntav juba laenulepingu sõlmimise ajal. Selliselt on kostja rikkunud ÄS § 187 lg-st 1 tulenevat hoolsuskohustust. Selle kohustuse rikkumise tagajärjeks

on varalise kahju tekkimine JL Grupp OÜ-le (pankrotis), kuivõrd JL Grupp OÜ (pankrotis) jaoks on laenusaaja kadunud ning JL Grupp OÜ-l (pankrotis) ei ole võimalik laenulepingust tulenevat nõuet maksma panna. Laenulepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks ei ole N S sõlmitud mistahes võla- ega asjaõiguslikke kokkuleppeid. Samas on hageja seisukohal, et kuivõrd laenusaaja näol oli tegemist Venemaal elava isikuga, kellega kontakti saamine võis ettenähtavalt osutuda keeruliseks, pidi kostjale olema arusaadav, et JL Grupp OÜ (pankrotis) huvide ja õiguste tagamiseks on vaja tagada laenulepingust tulenevad kohustused. Hageja hinnangul on kostja jäänud passiivseks ega ole teinud mistahes jõupingutusi laenulepingust tuleneva nõude maksmapanekuks. Laenulepingu p 1.4 järgi tuli nii saadud laen tagastada kui intressimakse tasuda 11.07.2018. a. Seega muutus nõue sissenõutavaks 12.07.2018. a, kuid hagejale teadaolevatel asjaoludel ei ole kostja teinud midagi, et asuda laenulepingust tulenevat nõuet realiseerima. Hageja on seisukohal, et kui kostja ei kontrolli laenusaaja poolt laenulepingus võetud kohustuste täitmist, ei tunne huvi selle kohta, kas laenulepingut saaks ennetähtaegselt erakorraliselt üles öelda tulenevalt laenusaaja rikkumisest, ega tee midagi ka peale laenulepingust tulenevate kohustuste sissenõutavaks muutumist, siis on kostja rikkunud oma juhatuse liikme hoolsuskohustust ÄS § 187 lg 1 mõttes. Kirjeldatud rikkumise tagajärjeks on see, et JL Grupp OÜ (pankrotis) jaoks on oma nõude maksmapaneku raskused ja keerukus järjest süvenenud ning seeläbi on JL Grupp OÜ (pankrotis) nõude majanduslik väärtus järjest vähenenud. Kostja vastuväited Kostja ei nõustu hagiga ning palub jätta hagi rahuldamata. Kostja märgib, et on olnud hoolas juhatuse liige ning ei ole rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust ÄS § 187 lg 1 mõttes. Endine juhatuse liige kostja J L on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Umbes aastal 2014 teostas kostja töid suurematel objektidel ning kasutas alltöövõtu korras ka teisi ettevõtteid oma tellimuste täitmisel. Ühel xxx asuval xxx tänava objektil oli alltöövõtja maalriks N S. Koostöö sujus ja kostja kasutas maalrit ka mõnedel teistel objektidel. Umbes 2016 aasta alguses pöördus N S kostja poole investeerimise võimaluste pakkumisega. Vestluse käigus selgitas ja täpsustas N S, et investeerimise võimalus on infotehnoloogia alal. Nimelt sooviti luua Venemaal ehitusalast internetikeskkonda mis sarnanes Eestis toimiva xxx keskkonnaga. Kostja uuris võimalusi Venemaal äritegevuse võimalikkuse kohta ning otsustas N S raha laenata ehk siis investeerimise eesmärgil klausliga, et hiljem on kostjal võimalus ettevõttes osalus saada. Kostja koostas oma ettevõtte nimel laenulepingu ja see allkirjastati 11.07.2016.a N S poolt. Samuti andis laenusaaja N S oma Venemaal töötava telefoni numbri xxx. Laen (investeering) anti N S ettevõtte kassas olevast rahast. Kostja suhtles umbes 5-6 kuu tagant laenusaajaga numbril mille N S oli andnud lepingu allkirjastamisel. Suhtluse käigus kinnitas N S, et koduleht on loomisel ja tegeleb turundusega. Sinnani, kuniks antud telefoninumber enam ei vastanud, tundus asi toimivat. Peale seda kui kostja N S enam ühendust ei saanud telefoni teel siis hakkasid tekkima kahtlused. Kuna number ei vastanud enam siis kirjutas kostja lepingus olevale aadressile xxx korter xxx, et sealt mingeid vastuseid saada. Umbes 2018 aasta keskelt kostja enam telefonitsi N S enam kätte ei saanud, misjärel kostja saatis eelnimetatud kirja umbes 2018 aasta lõpus, kui oli tähtaeg möödas laenu tagasi maksest. Kirjale mingit vastust kahjuks ei tulnud. Siis kui JL Gruppi OÜ pankrotimenetlus algas sai kostja aru, et lootust raha tagasi saamiseks enam praktiliselt ei ole. Lootus siiski jäi, et ettevõte on Venemaal oma tööd alustanud. Ühel hetkel saabus aga kostjale surmatunnistus millest nähtus, et laenu saaja N S on surnud. Arvatavasti oli saatjaks mõni pereliige või lähedane tuttav. Sellega kadus kostja viimane lootus laenatud raha tagasi saada.

Kostjalt nõutakse aga käesolevas menetluses välja seda raha mida ta heauskselt ja kasumi teenimise eesmärgil investeeris. Kuna aga surmatunnistus kostjale Venemaalt saadeti, on väike lootus saada ühendust isikutega ning lootus mingi raha tagasi saada. Venemaalt kontakti saamine võtab aga kindlasti aega ja ressursi aga kostja on valmis seda tegema. Kostja on asunud otsima N S pärijaid. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud juhatuse liikme poolt kohustuste rikkumist ja väidetava rikkumise tulemusel osaühingule kahju tekkimist. Osaühing ei jõudnud pankroti väljakuulutamiseni investeeritud raha tagasi mitte saamise tõttu, vaid ehitussektoris üldiselt toimunud muutuste tõttu materjalide hinnakasv, töötajate töötasude suurenemise nõuded jne. Samuti ei kinnita hageja väiteid püüd saada väidetavalt kontakti võlglasega, millekohaseid tõendeid ei ole aga esitanud. Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja leiab, et kõik kostja poolt esitatud vastuväited on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja ei ole esitanud oma seisukohtade ja väidete tõendamiseks ühtegi kirjalikku dokumenti (väljaarvatud surmatunnistus, mis tõendab, et laenusaaja N S on surnud 04.08.2021. a), mis kostja poolt esitatud väiteid mingilgi moel tõendaks. Tõendamata on aga endiselt asjaolu, mida on kostja teinud selleks, et kätte saada väidetav laenulepingust tulenev võlgnevus. Laenu tagastamise tähtaeg oli 11.07.2018. a. Laenusaaja N S on surnud 04.08.2021. a. Kolme aasta jooksul ei ole õnnestunud kostjal laenusaajalt võlgnevust kätte saada. Laenusaaja oli sel ajal veel elus. Järelikult oli kostja juba 2018. aastal arvamusel, et antud laenu tagasisaamine on ilmselgelt perspektiivitu. Vajab ka ära märkimist asjaolu, et JL Grupp OÜ (pankrotis) ei tegelenud igapäevaselt laenude andmisega, seega jääb täiesti arusaamatuks, miks anti ühel hetkel tagatiseta laenu eraisikule summas 40 000 eurot. Laenulepingust tulenevate nõuete mittetagamist on juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumiseks peetud kohtupraktikas ka varasemalt (vt näiteks Riigikohus, asi nr 2-17-10474 p 21). Käesoleval juhul on selline rikkumine toonud kaasa olukorra, kus JL Grupp OÜ-l (pankrotis) ei õnnestu laenulepingust tulenevat nõuet maksma panna, mille tagajärjeks on JL Grupp OÜ-l (pankrotis) varalise kahju tekkimine. Seni puudub pankrotihalduril informatsioon selle kohta, et kostja oleks mingilgi moel kontrollinud, kas N S poolt avaldatud elukoha aadress, mis on märgitud laenulepingus, on tegelik ning kas laenusaajat on sellelt aadressilt reaalselt võimalik kätte saada. Ka ei ole kostja välja selgitanud muid alternatiivseid kontaktandmeid, nagu e-posti aadress, alternatiivne elukoha aadress, isikute andmed, kelle kaudu oleks võimalik N S tabada vms. Kostja märgib, et on korduvalt helistanud laenusaajale ja kui Laenusaaja telefon enam ei vastanud, saatis kostja laenulepingus märgitud aadressile kirju. Kostja aga pole esitanud hagimenetluses väidetavalt laenusaajale saadetud kirju ja seega pole hagejale teada kirjade sisu. Ka pole kostja tõendanud, et nimetatud kirjad on tegelikkuses laenusaajale saadetud. Pankrotihaldur on tuvastanud, et laenu on antud vahetult peale Swedbank AS ees kohustuste tekkimist. Seega oli kostja kohustatud arvestama võlausaldaja huvidega ja vältima teda kahjustada võivaid tehinguid. Väljaminekud oleksid pidanud olema üksnes igapäevase majandustegevusega seoses ja mitte väljuma selle raamidest, nagu tõendab käesolevas tsiviilasjas tõendatud 40 000 euro laenamine. Kostja oleks pidanud hoiduma tehingutest, mis võivad kahjustada äriühingu maksevõimet. Hageja hinnangul on kostja teadlikult tekitanud hagejale kahju (viia äriühingust raha välja). Seega on kostja andnud võlgniku nimel laenu isikule, kellega hilisem kontakti saamise keerukus või isegi võimatus pidi olema juhatuse liikmele äratuntav juba laenulepingu sõlmimise ajal. Selliselt on kostja rikkunud ÄS § 187 lgst 1 tulenevat hoolsuskohustust. Selle kohustuse rikkumise tagajärjeks on äriühingu maksejõuetus. Kostja on JL Grupp OÜ-le (pankrotis) põhjustanud otsest varalist kahju

hagejale kuuluvate rahaliste vahendite kasutamise teel enda või kolmandate isikute huvides. Seega tekitatud kahju summas 44 000 eurot tuleb kostjal hüvitada. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud asjas esitatud seisukohtade, dokumentaalsete tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning tuleb rahuldada täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 442 lg 5 alusel lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Esmalt lahendab kohus kostja 28.03.2022 esitatud taotluse täiendavate tõendite esitamiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt on ilmnenud uued asjaolud, millest nähtuvalt ei saa hageja nõude suurus olla õige. Hageja vaidles 28.03.2022 vastuses kostja taotlusele vastu ja märkis, et hageja nõude suurus ja nõude aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud. Hageja on märkinud, et eelmenetlus asjas on lõppenud ja uusi asjaolusid ja tõendeid esitada ei saa. TsMS § 329 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. TsMS § 330 lg 1 alusel tuleb avaldused, taotlused ja vastuväited esitada enne eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses enne taotluste esitamise tähtaja möödumist. Kohus määras 07.03.2022 määrusega asja lahendamise kirjalikus menetluses ja avalduste ning dokumentide esitamise tähtajaks 17.03.2022. Seega on kostja taotlus esitatud pärast kohtu määratud tähtaja möödumist. TsMS § 331 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kuivõrd kohus on määranud kohtuotsuse teatavakstegemise ajaks 31.03.2022 ja kostja ei ole põhistanud mõjuva põhjuse olemasolu taotluse esitamiseks tähtaja rikkumisega, jätab kohus kostja 28.03.2022 taotluse menetlemata. Kohus on tuvastanud ja pooled ei vaidle selle üle, et Harju Maakohtu 31.10.2018. a kohtumäärusega kuulutas kohus välja välja JL Grupp OÜ (registrikood 12641810) pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Martin Krupi. Äriregistri infosüsteemi väljavõtte kohaselt oli JL Grupp OÜ (pankrotis) juhatuse liikmeks alates 08.04.2014 J L.

Hageja esitas hagi kostja kui võlgniku juhatuse liikme vastu tema kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, mis tuleneb sellest, et kostja võlgniku juhatuse liikmena sõlmis N S 11.07.2016. laenulepingu, mille p 1.1 alusel andis JL Grupp OÜ (pankrotis) N S laenu summas 40 000 eurot ning mille saamist kinnitas N S laenulepingu p 1.2 kohaselt oma allkirjaga laenulepingul. Laenulepingu p 2.1 järgi kohustus N S tasuma saadud laenult intressi arvestusega 5% aastas, kusjuures intressimakse tuli teha ühekordse maksena laenuperioodi lõppemisel, milleks vastavalt laenulepingu p-le 1.4 oli 11.07.2018. Seega pidi N S tasuma 11.07.2018. a JL Grupp OÜ-le (pankrotis) 44 000 eurot, millest 40 000 eurot oleks olnud laenusumma tagastamine ning 4 000 eurot intress laenuraha kasutamise eest. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on võlgniku juhatuse liikmena rikkunud oma kohustust ja tekitanud võlgnikule kahju. Kohus märgib, et vastava nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2, mille järgi vastutavad oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud juhatuse liikmed kahju hüvitamise eest solidaarselt ja juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Analoogne regulatsioon on sätestatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 37 lg 1 esimeses lauses. Kuna juhatuse liikme õigussuhe on olemuslikult tehinguline (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-41-05 p 18), kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel võlaõigusseadus (VÕS) § 115. Kahju hüvitamiseks peab osaühing tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud, et osaühing on saanud kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127). Juhatuse liige vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 10). Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval TsÜS §-st 35 tulenev üldine kohustus täita oma ülesandeid juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega (nn hoolsuskohustus) ja olla juriidilisele isikule lojaalne (nn lojaalsuskohustus) (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3310, p 11). Osaühingu juhatuse liige peab ÄS § 187 lg 1 järgi täitma oma kohustusi kõrgendatud hoolsusega, nn korraliku ettevõtja hoolsusega. Lisaks peavad juhatuse liikmed TsÜS § 32 järgi omavahelistes suhetes ning suhetes osanikega ja teiste juhtorganite liikmetega järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Samuti laieneb juhatuse liikmetele TsÜS § 138 ja VÕS § 6 tulenev üldine hea usu põhimõtte järgimise kohustus. Hoolsust ja lojaalsust nõuab juhatuse liikmetelt ka VÕS § 620. Kohus leiab, et kokkuvõttes on ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused järgmised (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15): • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); • osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); • juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 14). Hageja on esile toonud, et kostja JL Grupp OÜ (pankrotis) juhatuse liikmena ja N S sõlmisid 11.07.2016. laenulepingu, mille p 1.1 alusel andis JL Grupp OÜ (pankrotis) N S laenu summas 40 000. N S kohustus laenu koos intressidega tagastama 11.07.2018. Hageja leiab, et kostja on andnud JL Grupp OÜ (pankrotis) nimel laenu isikule, kellega hilisem kontakti saamise keerukus või isegi võimatus pidi olema kostjale äratuntav juba laenulepingu sõlmimise ajal. Selliselt on kostja rikkunud ÄS § 187 lg-st 1 tulenevat hoolsuskohustust. Selle

kohustuse rikkumise tagajärjeks on varalise kahju tekkimine JL Grupp OÜ-le (pankrotis), kuivõrd JL Grupp OÜ (pankrotis) jaoks on laenusaaja kadunud ning JL Grupp OÜ-l (pankrotis) ei ole võimalik laenulepingust tulenevat nõuet maksma panna. Laenulepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks ei ole N S sõlmitud mistahes võla- ega asjaõiguslikke kokkuleppeid. Kostja ei ole vaidlustanud laenu andmist N S. Kostja on esile toonud, et umbes 2016 aasta alguses pöördus N S kostja poole investeerimise võimaluste pakkumisega. Kostja uuris võimalusi Venemaal äritegevuse võimalikkuse kohta ning otsustas N S raha laenata ehk siis investeerimise eesmärgil klausliga, et hiljem on kostjal võimalus ettevõttes osalus saada. Kostjale oli teada N S telefoninumber ja elukoha aadress. Kostja suhtles 5-6 kuu järel laenusaajaga telefonitsi. Umbes 2018 aasta keskelt kostja enam telefonitsi N S enam kätte ei saanud, misjärel kostja saatis eelnimetatud kirja umbes 2018 aasta lõpus, kui oli tähtaeg möödas laenu tagasi maksest. Kohus on seisukohal, et kostja on rikkunud ÄS § 187 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust, andes füüsilisele isikule laenu ilma igasuguse tagatiseta. Riigikohus on leidnud, et juhatuse liiget võib pidada hoolsuskohustust rikkunuks, kui ta ei sõlminud koos laenulepinguga kohustuse täitmise tagamise kokkulepet, kuigi oleks saanud seda teha ja pidanuks seda tegema. Tagatiskokkuleppe sõlmimata jätmine võib vastavalt asjaoludele kujutada endast liigset riski, et lepingupartner jätab oma kohustuse täitmata, ja sellise riski võtmine on üldjuhul hoolsuskohustuse rikkumine (RKTKo 2-17-10474 p 21). Kohtu hinnangul ei ole piisavaks tagatiseks, kui kostjale oli teada laenusaaja telefoninumber ja elukoha aadress. Kostja ei sõlminud laenusaajaga tagatiskokkulepet. Kohus on seisukohal, et arvestades laenu suurust (40 000 eurot) ning asjaolu, et laenusaajaks oli füüsiline isik, pidi olema kostjale ettenähtav võimalus, et laenu tagasisaamine võib olla raskendatud ning kostja juhatuse liikmena oleks pidanud sõlmima tagatiskokkuleppe. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1). Kohus leiab, et kostja juhatuse liikme kohustuste täitmise tulemusena tekkis JL Grupp OÜ-le (pankrotis) varaline kahju 44 000 eurot. Pankrotihaldur on tuvastanud, et laenu on antud vahetult peale Swedbank AS ees kohustuste tekkimist. Seega oli kostja kohustatud arvestama võlausaldaja huvidega ja vältima teda kahjustada võivaid tehinguid. Väljaminekud oleksid pidanud olema üksnes igapäevase majandustegevusega seoses ja mitte väljuma selle raamidest. Kostja oleks pidanud hoiduma tehingutest, mis võivad kahjustada äriühingu maksevõimet. Seega esineb kostja tegevuse ja tekkinud kahju vahel põhjuslik seos, mistõttu tuleb hagi rahuldada. Kohus ei nõustu kostja väitega, et hageja ei kinnita väiteid püüda saada väidetavalt kontakti võlglasega. Kohus leiab, et võlgnikule on oma tegevusega tekitanud kahju kostja, mistõttu on hageja esitanud nõude õige kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus J L JL Grupp OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupi kasuks välja kahjuhüvitise summas 44 000 eurot. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab

maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad hageja menetluskulud õigusabikuludest 1085 eurot + käibemaks ja hagi esitamisel tasutud riigilõivust 1000 eurot. Hageja esindaja on õigusabi osutanud tunnihinnaga 140 eurot. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus leiab, et hageja õigusabikulud on osaliselt põhjendamatult suured. Kohus on seisukohal, et arvestades hageja 09.02.2022 seisukoha sisu ja mahtu on selle põhjendatud ajakulu 3,5 tundi ja arvestades 02.03.2022 hageja seisukoha mahtu ja sisu on selle põhjendatud ajakulu 1 tund. Kohtu hinnangul on ülejäänud menetlustoimingud ja nendele kulunud aeg põhjendatud ja vajalikud. Tunnitasu määr (140 eurot+ käibemaks) ei ületa kohtupraktika kohaselt lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud ja vajalikku määra. Eeltoodust tulenevalt on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus 868 eurot (sh käibemaks). Nimetatud menetluskuludele lisandub hagi esitamisel tasutud riigilõiv 1000 eurot. Seega moodustavad hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 1868 eurot (sh käibemaks), mis tulevad kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 177 lg 4 ning hageja taotluse alusel mõistab kohus kostjalt välja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni hageja kasuks. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.