PRÜGIABI24 OÜ hagi AS Ekast vastu põhivõla 3190 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.03.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
AS Ekast apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3489.15 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja PRÜGIABI24 OÜ (reg/kood lepinguline esindaja Irina Dzjuba
14864170),
Kostja AS Ekast (reg/kood 10448523), lepinguline esindaja Roman Märtson Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 31.03.2021 otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Mõista AS-lt Ekast välja PRÜGIABI24 OÜ kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 350 eurot.
5.Mõista AS-lt Ekast välja PRÜGIABI24 OÜ kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitise 350 euro tasumisega viivitamisel käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.Hageja ja kostja sõlmisid 11.02.2020 mitteeluruumide üürilepingu nr 2-20. Lepingu punktide 2.2-2.6 kohaselt kohustus kostja üürileandjana andma üürnikust hagejale hiljemalt 01.04.2020 kasutamiseks äripinna 500 m2 ja laopinna 370 m2 XXXXX ning hageja kohustus maksma kostjale igakuiselt üüri 1914 eurot (koos käibemaksuga). Lepingu punktide 2.7 ja 2.10 kohaselt pidi hageja tasuma kostja arveldusarvele tagatisraha 3190 eurot. Hageja kandis tagatisraha üle 14.02.2020.
2.Hageja, kostja ja endine üürnik tegid 2020. a märtsi alguses äripinnal töökoosoleku, kus mõõtsid välja konkreetse 500 m2 suuruse pinna, mille kostja pidi hagejale üürile andma. Samuti arutasid kostja ja endine üürnik kolimisprobleeme. Lepingu täiendusi või muudatusi, sh üüripinna üleandmise kuupäeva, töökoosolekul ei arutatud.
3.2020. a märtsi lõpus oli äripinnal teine hageja ja kostja töökoosolek. Üüripinnal paiknes endise üürniku vara: konteinerid, ehitusmaterjalid, traktorid ja ehitustehnika. Samuti ei olnud ladu täielikult tühi. Kostja lubas, et lepingus sätestatud tähtajaks jõuab endine üürnik ära kolida.
4.Hageja esindaja helistas 31.03.2020 ja kostja teavitas, et ei ole valmis 01.04.2020 üüripinda hageja valdusesse andma, kuna endine üürnik ei jõudnud ära kolida. Kostja esindaja lubas ise hiljem helistada ja leppida kokku üüripinna üleandmise kuupäeva.
5.Vastavalt lepingu punktidele 4, 6.3, 15.1, 15.2 ja 18.3 tulnuks kostjal muuta üüripinna üleandmise tähtaega kirjalikult. Kostja muutmist või parandust hagejale ei esitanud. Samuti ei teavitanud kostja hagejat 31.03.-07.04.2020 kirjalikult või suuliselt üüripinna üleandmise uuest kuupäevast.
6.Hageja esindaja sõitis 07.04.2020 üüripinnalt mööda ja selgus, et endine üürnik ei olnud pinda vabastanud ning tema vara oli endiselt üüritaval maal. Hageja pildistas objekti. Üüripind ei olnud seega ka 07.04.2020 üleandmiseks valmis ning hagejal ei olnud üürileandjast tuleneval põhjusel võimalik pinda kasutada.
7.Hageja saatis 07.04.2020 kostja e-postile XXXXX lepingust taganemise avalduse, kuna kostja ei andnud kokkulepitud ajal üüripinda üle, ning palus tagastada tagatisraha 3190 eurot hageja arveldusarvele 7 päeva jooksul, hiljemalt 14.04.2020 (võlaõigusseaduse (VÕS) § 187 lõige 1, § 189 lõige 1). Kostja keeldus 08.04.2020 tagatisraha tagastamisest ja väitis, et hageja ei ilmunud 02.04.2020 võtmeid vastu võtma. Kostja ei edastanud mingit kinnitust objekti üleandmise teate edastamise kohta. Kostja oli kohustatud lepingu punktide 9.1, 7.4 ja 2.2-2.6 alusel hagejale üüripinna üleandmise-vastuvõtmise akti alusel üle andma hiljemalt 01.04.2020.
8.Kostja väitel kandis ta kahe üürniku kolimisega üle 3000/5000 euro lisakulutusi pinna rendiks ettevalmistamisel. Hageja leiab, et üüripinna vabastamine ja uuele üürnikule ettevalmistamine oli kostja kohustus ning hagejal on õigus nõuda tagatisraha tagastamist täies ulatuses.
9.Hageja pöördus 16.04.2020 kostja poole vaidluse kohtuväliselt lahendamiseks, kuid kostja tagatisraha ei tagastanud.
10.Hageja taotleb tagatiselt perioodi 16.04.2020 kuni hagi esitamiseni 16.06.2020 eest seadusest tuleneva viivise 43.95 eurot väljamõistmist. Samuti taotleb hageja alates 17.06.2020 edasiulatuva viivise väljamõistmist. Kostja vastuväited
11.Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja ei tea 31.03.2020 telefonikõnest ega ole kedagi volitanud edastama hagejale infot, et üüriobjekt ei ole valmis. Üüriobjekt oli üleandmiseks ette valmistatud. Kostjal ei olnud põhjust hagejat kirjalikult üürilepingu muudatusest informeerida, kuna objekt oli üleandmiseks valmis. Samuti ei olnud vajadust teavitada hagejat uuest üüripinna üleandmise kuupäevast, kuna üüripind oli üleandmiseks valmis lepingus märgitud ajal.
12.Kostja vaidleb vastu hageja ühepoolsele olukorra fikseerimisele. Fotodelt ei ole võimalik tuvastada üüriobjekti kasutamise takistusi. Kohane oleks olnud objekt fikseerida kostja juuresolekul, koostades skeem, kus oleks näha üüripinnal oleva takistuse maht, kogus, kirjeldus ja asetus. Isegi kui leida, et üüriobjekti kasutamine oli takistatud, oleks üürnik pidanud kostjalt nõudma VÕS §-s 279 sätestatud tegu, kuid kostja sellist nõuet ei esitanud.
13.Hageja 07.04.2020 kiri ei ole teade lepingu taganemisest. Kirjas on toodud palve leping lõpetada. Kostja tõlgendab seda üürilepingu erakorralise ülesütlemisena, milleks hagejal alust ei olnud. Täidetud ei ole formaalsed ja materiaalsed eeldused. Avalduses esitatud põhjused viitavad sellele, et hageja soovis lepingu erakorraliselt üles öelda VÕS § 314 sätete alusel, st põhjusel, et üürnik ei saanud asja kasutada. Kostja leiab, et hagejal oli võimalik üüriobjekti kasutada, kuid hageja ei ilmunud võtmeid vastu võtma. Hagejal võis kaduda huvi objekti kasutamiseks, kuna leidis teise objekti üürimiseks. Kasutamise võimatusele tuginemine on pahatahtlik ja vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingu ülesütlemine on tühine, üürileping on jätkuvalt kehtiv ja hagejal ei ole õigust nõuda tagatisraha tagastamist.
14.Kostja keeldus hageja nõudest üürilepingu punkti 2.10 alusel. Selle järgi ei kuulu tagatisraha tagastamisele, kui leping lõpetatakse üürniku soovil enne lepingupunktis 2.4 toodud tähtaega.
15.Kostja leiab, et kuigi vaidlus käib tagatisraha tagastamise üle, nõuab hageja sisuliselt kahju hüvitamist. Kostja hagejale kahju tekitanud ei ole. Hageja saab tugineda vaid VÕS § 308 lõikele 3.
16.Üürilepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, kuna erakorraliselt võib üürilepingu üles öelda vaid mõjuval põhjusel. Juhul kui hageja leidis, et üüripinnal on puudused, oleks ta pidanud käituma vastavalt VÕS §-le 278. Üüripind ei ole hävinenud
ega muutunud kasutuskõlbmatuks, ei ole muutunud ruumide pind ega nende kogus ja konfiguratsioon, s.t ei ole saabunud asjaolud, mis välistaksid üüripinna kasutamise üürniku poolt. Seega lepingu ülesütlemine oli tühine. Maakohtu otsus ja põhjendused
17.Maakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada.
18.Pooltel puudub vaidlus, et nad sõlmisid 11.02.2020 mitteeluruumide üürilepingu nr 2-20, mille punktide 2.2-2.6 kohaselt kohustus kostja üürileandjana andma üürnikust hagejale hiljemalt 01.04.2020 kasutamiseks äripinna 500 m2 ja laopinna 370 m2 XXXXX ning hageja kohustus maksma kostjale igakuiselt üüri 1914 eurot (koos käibemaksuga). Lepingu punkti 2.7 ja 2.10 kohaselt pidi hageja tasuma kostja arveldusarvele tagatisraha 3190 eurot, mida hageja tegi 14.02.2020. Hageja üüritud pinda kasutama ei asunud.
19.Pooled vaidlevad, kas hagejal oli võimalik üüripind 01.04.2020 kostjalt vastu võtta; kas hagejal oli alus üürilepingust taganeda; kas hagejal on õigus tagatisraha tagasi saada.
20.VÕS § 276 lõike 1 kohaselt on üürileandja kohustatud asja üürnikule üle andma kokkulepitud ajaks koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagama asja hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal. Üürilepingu punkti 2.3 alapunkt 2.6 (poolte lepingudokumendis numeratsioon ebatäpne) sätestab üürilepingu alguskuupäevaks mitte hiljem kui 01.04.2020. Kohtu hinnangul on kostja kohustuseks tõendada, et ta andis üürileandjana hagejale üüripinna õigeaegselt üle. Kohus küsis kostjalt 09.03.2021 istungil, kas tal on tõend, mis kinnitab objekti tähtaegselt üleandmise soovi. Kostja esindaja kinnitas, et sellist tõendit ei ole (protokollis ajamärk 00:24:29). Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et täitis üürileandjana kohustuse üüripind hagejale lepingus märgitud tähtajal üle anda. Kostja ei esitanud tõendit, sh ekirja, milles oleks kutsunud hagejat üüripinda vastu võtma või teavitanud, et hageja on üüripinna vastuvõtmisega vastuvõtuviivituses. Kohus leiab, et seega on tõendatud, et kostja ei täitnud kohustust tähtaegselt üüripinna üleandmiseks. Isegi kui asuda seisukohale, et kostja soovis üüripinda üle anda 02.04.2020, oleks kostja olnud üüripinna üleandmisega sel kuupäeval viivituses.
21.Hageja saatis 07.04.2020 kostja e-postile avalduse lepingust taganemiseks, kuna kostja ei andnud üüripinda üle kokkulepitud ajal. Kostja tõlgendab seda lepingu erakorralise ülesütlemisena, milleks hagejal väidetavalt alust ei olnud. Vastavalt VÕS § 277 lõikele 1 kui üürileandja ei anna asja üle kokkulepitud ajal või annab üle asja, mille puudused välistavad asja sihtotstarbelise kasutamise võimaluse või piiravad seda olulisel määral, võib üürnik lepingust taganeda. Kohus leiab, et hageja 07.04.2020 e-kirjas sisaldub üürilepingust taganemine kostja lepingurikkumise tõttu. Taganemisavaldusest nähtub lepingu, millest hageja taganeb, number ning taganemise aeg 07.04.2020. Nimetatust nähtub hageja selge tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja ei täitnud 7 päeva jooksul lepingust tulenevat kohustust üüripinna üleandmiseks. Seega leiab kohus, et hageja avaldust ei saa lugeda üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuna kostja ei olnud üüripinda hagejale üle andnud. Kuna kostja ei olnud veel hagejale üüripinda üle andnud, ei saanud hageja kostjalt nõuda üüripinnalt
puuduste kõrvaldamist. Hageja ei olnud saanud üüripinda taganemisavalduse ajaks üle vaadata. Kokkulepitud ajal asja üle andmata jätmisel saab üürnik kooskõlas VÕS § 277 lõikega 1 lepingust taganeda. Kohus loeb kostja 08.04.2020 e-kirjaga tõendatuks, et kostja sai taganemisavalduse kätte. Kohus leiab, et hageja on lepingust taganenud mõistliku aja jooksul rikkumisest teadasaamisest, st kuivõrd kostja ei olnud üüripinda 7 päeva peale üleandmise tähtpäeva üle andnud, oli tal õigus lepingust taganeda.
22.Kohus leiab, et asjas ei oma tähtsust, kas hageja leidis kostja pinna asemele teise üüripinna ja kaotas seetõttu hageja pinna vastu huvi. Kohtu hinnangul oli hagejal õigus asuda otsima uut üüripinda olukorras, kus kostja kokkulepitud üüripinda tähtaegselt üle ei andnud.
23.Hageja tasus 14.02.2020 kostjale tagatisraha 3190 eurot. Kostja keeldus 08.04.2020 tagatisraha tagastamisest, väites, et hageja ei ilmunud 02.04.2020 võtmeid kätte saama. Kostja keeldus tagatisraha tagastamisest tuginedes üürilepingu punktile 2.10 põhjusel, et leping lõpetati üürniku soovil enne lepingu punktis 2.4 toodud tähtaega. Kooskõlas VÕS § 308 lõike 1 esimese lausega võib eluruumi üürilepinguga ette näha, et üürnik maksab lepingust tulenevate nõuete tagamiseks üürileandjale tagatisraha kuni kolme kuu üüri ulatuses. Lepingu punkti 2.10 viimase lause kohaselt, kui leping lõpetatakse üürniku soovil enne lepingu punktis 2.4 toodud tähtaega, ei kuulu tagatisraha tagasi maksmisele. Vastavalt VÕS § 187 lõigetele 1 ja 2 lõpevad kohustuse lõppemisel ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohustuse lõppemise korral tuleb nõude tagamiseks antud tagatis, mis ei ole nõudega seotud, vastavalt tagatise andmise aluseks olnud kokkuleppele tagatise andjale tagasi anda. Tulenevalt VÕS § 189 lõike 1 esimesest lausest võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu.
24.Puudub vaidlus, et hageja tasus kostjale tagatisraha 3190 eurot. Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja taganes lepingust, kuna kostja ei andnud üüripinda hagejale üle. Seega ei kohaldu käesoleval juhul lepingu punkt 2.10, kuna üürnik ei öelnud üürilepingut ennetähtaegselt üles, vaid taganes lepingust. Osundatust tulenevalt tuleb hageja nõue rahuldada ja kostjal tagastada hagejale tagatisraha 3190 eurot.
25.Hageja nõuab kostjalt perioodi 16.04.2020-16.06.2020 eest viivist VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras 62 päeva eest 43.95 eurot. Lisaks nõuab hageja edasiulatuvat viivist alates 17.06.2020 kuni põhinõude täitmiseni.
26.VÕS § 113 lõike 1 esimese lause kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõudis kostjalt tagatise tagastamist 7 päeva jooksul, s.o hiljemalt 14.04.2020. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 15.04.2020. Kuivõrd hageja nõuab kostjalt viivist alates 16.04.2020, rahuldab kohus hageja nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 16.06.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 43.95 eurot.
27.Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel alates 17.06.2020 seadusjärgses määras. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid
täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks alates 17.06.2020 viivise põhinõudelt 3190 eurot VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
28.Kuna kohus rahuldas hagi, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks otsuses TsMS § 174 lõigete 1 ja 2 ning § 177 lõike 1 järgi.
29.Hageja 10.03.2021 taotluse kohaselt on hagi esitamiseks tasutud riigilõivu 300 eurot, tõlkekulusid 145.37 eurot ja õigusabi eest 1150 eurot, kokku 1595.37 eurot. Hagejale on osutatud õigusabi 11 tundi 30 minutit, hinnaga 100 eurot tund (käbemaksuta). Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.
30.Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (TsMS § 138 lõige 1). Kohtukuludeks on mh riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud (TsMS § 138 lõige 2). Vastavalt TsMS § 143 punktile 1 on asja läbivaatamise kuluks tõlgikulud. Eeltoodust tulenevalt tuleb riigilõiv 300 eurot ja tõlkekulud 145.37 eurot kui menetluskulud kostjalt välja mõista.
31.Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lõige 1). Esindaja kulu põhjendatuse ja vajaliku ulatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-115-14 (punktis 14) asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi.
32.Kohus leiab, et hagejale osutatud kulud õigusabile on olnud vajalikud ja põhjendatud. Kostjal tuleb hüvitada hageja õigusabikuluna 1150 eurot (käibemaksuta). Kokku peab kostja hüvitama 1595.37 eurot (445.37 + 1150).
33.Hageja taotles TsMS § 177 lõike 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. Apellatsioonkaebus
34.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus. Maakohus kohaldas õigusnorme ebaõigesti ja tugines asjaoludele, mis menetluses tõendamist ei leidnud.
35.Tuginemine üksnes asjaolule, et kostja ei suuda tõendada, et ta on kutsunud hagejat üüriobjekti vastu võtma, ei ole kohane. Üüriobjekti üleandmine ja vastuvõtmine on kahepoolne tegevus, millest peavad osa võtma nii üleandja kui vastuvõtja. Üürileandja eeldas, et kuna lepingus oli üleandmise kuupäev paika pandud (01.04.2020), siis üürnik ilmub sel päeval objekti vastu võtma. Kostja volitatud esindaja viibis objektil terve tööpäeva kella 10:00-st 16:00-ni, kuid üürnik objekti vastu võtma ei ilmunud. Jättes
objekti vastuvõtmisele ilmumata, asus üürnik seisukohale, et objekt ei olnud üleandmiseks valmis.
36.Maakohus pidi põhjalikumalt uurima mõlema poole tegevust või tegevusetust, mis viis objekti üle andmata jäämiseni. Selline asi võib juhtuda, kui üks pooltest ei saa või ei soovi objekti vastu võtta ja hoidub sellest kõrvale. Kohus ei tuvastanud üheselt, kelle süül objekti üleandmine nurjus.
37.Maakohus ei tuvastanud, kas hagejal oli õigus lepingust taganeda, kui ta ise ei teinud jõupingutusi, et objekt vastu võtta. On tuvastamata, mida saab teha või peab tegema üürileandja, kui üürnik pahatahtlikult jätab objekti vastu võtmata. Vastustaja seisukoht
38.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
39.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1). Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks apellatsioonimenetlusega seotud kulud.
40.Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Maakohus tuvastas lepingu punkti 2.3 alapunkti 2.6 alusel, et pooled olid üürilepingus leppinud kokku üüripinna üleandmise hiljemalt 01.04.2020. Üürileandja seda järeldust ei vaidlusta, aga toob kaebuses esile, et üleandmine pidi toimuma 02.04.2020, kuid ei toimunud üürniku süül. Üürnik on seisukohal, et üürileandja ei teinud talle ettepanekut objekt vastu võtta, kuna ruumid ei olnud üleandmiseks valmis (seal oli eelmise üürniku asju).
41.Vastavalt TsMS § 5 lõikele 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lõike 2 teise lause järgi määrab hagimenetluses pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama sätte lõike 2 esimese lause kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised.
42.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus asus põhjendatult seisukohale, et üüriobjekti üleandmise initsiatiiv pidi tulema üürileandjalt ja üürileandja ei tõendanud, et ta oleks üürnikule teatanud, millal üleandmine toimub. VÕS § 29 lõike 1 ja lõike 5 punktide 3, 4 ning lõike 6 alusel pooltevahelist lepingut kui tervikut tõlgendades, arvestades ka VÕS §-s 271 määratletud üürilepingu mõistet, lasus pooltevahelises suhtes üüriobjekti üleandmise kohustus üürileandjal. Selliselt oli selgelt lepitud kokku ka lepingupunktis 9.2.1. Punkti 7.4 kohaselt tuli üleandmisel koostada vastuvõtuüleandmise akt. Puudub vaidlus, et üleandmine oli lepitud kokku „mitte hiljem kui 01.04.2020“. Kohtueelselt väitis üürileandja, et üleandmine pidi toimuma 02.04.2020,
kuid maakohtus kostja sellele väitele ei tuginenud. Hageja esitatud tõendist (08.04.2020 e-kirjast; dtl 103, tõlge dtl 96) nähtuvalt teatas kostja peale 07.04.2020 tahteavalduse saamist hagejale mh, et „Kuupäevaks 01.04.2020 oli ladu peaaegu tühi ja vana üürnik Rünno Ubinhain nõustus teiega kohtuma 02.04.2020, kuid te ei läinud võtmeid kätte saama...“ Seega teatas kostja, et tema nimel pidi objekti üle andma kolmas isik 02.04.2020. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lõike 1 alusel võis üürileandja teha toimingu esindaja kaudu, kuid kostja ei tõendanud maakohtus, et oli üleandmise ajast hagejat teavitanud. Kuna hagejal ei ole võimalik konkreetsel juhul negatiivset asjaolu (et talle ei teatatud üleandmise ajast) tõendada, lasus tõendamiskoormus kostjal. Kostja ei ole ka kaebuses väitnud, et talle ei olnud väidete esiletoomise ja tõendamise kohustus maakohtus arusaadav.
43.Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei kasutanud apellatsioonkaebust esitades oma menetlusõigusi TsMS § 200 lõigete 1 ja 2 kohaselt heauskselt. TsMS § 329 lõike 1 kohaselt peavad menetlusosalised esitama avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab. Kaebuse põhjenduste punktis 3.2 väidab kostja, et eeldas, et üleandmise päevaks on 01.04.2020, volitatud esindaja viibis objektil terve tööpäeva, kuid hageja objekti vastu võtma ei ilmunud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei toonud kostja selliseid väiteid maakohtus esile. Ka ei ole kaebuses põhjendatud, miks ei olnud neid faktilisi väiteid võimalik maakohtus esitada. Seega jätab ringkonnakohus uued asjaolud TsMS § 652 lõike 4 alusel tähelepanuta.
44.Kui kostja oleks maakohtus tõendanud, et üürnikule oli üüriobjekti üleandmise aeg teatatud, kuid üürnik viivitas vastuvõtmisega (sattus vastuvõtuviivitusse VÕS § 119 lõike 1 mõttes), oleks praeguses asjas tõendatud hoopis muu materiaalõiguslik olukord, kui see, mille alusel pidi maakohus asja lahendama. Täpsemad spekulatsioonid selle kohta, mis siis oleks olnud, ei ole asjakohased ja väljuvad hagi piiridest (TsMS § 439).
45.Kuna hagi rahuldamise osas jääb maakohtu otsus muutmata, ei ole alust muuta ka menetluskulude jaotust. Kuna kaebus ei sisalda (alternatiivseid) väiteid maakohtu poolt kindlaksmääratud hüvitise suurusele, ei kontrolli kolleegium TsMS § 651 lõike 1 alusel maakohtu vastavaid põhjendusi. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
46.Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel kostja kanda.
47.TsMS § 174 lõike 3 alusel määrab kolleegium kindlaks hagejale hüvitamisele kuuluva apellatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad hageja kulud lepingulise esindaja tasust 3,5 töötunni eest kokku 350 eurot (tasu 1 h eest 100 eurot; käibemaksu ei lisandu). Lepinguline esindaja tutvus 0,5h apellatsioonkaebusega ja koostas kaebusele vastust 3h.
48.Kolleegium on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja kulud on TsMS § 175 lõike 1 mõttes vajalikud ja põhjendatud vastustaja õiguste kaitsmiseks apellatsioonimenetluses. Toimingute sisu ja ajakulu vastab vaidluse mahule ja sisule. Tunnitasu vastab kohtupraktikas aktsepteeritud mitteadvokaadist lepingulise esindaja keskmisele tasule. Seega tuleb kostjal hüvitada hagejale apellatsioonimenetluse kuluna 350 eurot.
49.Hageja on esitanud ja kohus rahuldab taotluse viivise väljamõistmiseks menetluskulude hüvitiselt TsMS § 177 lõike 4 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.