Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. märts 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-17-19246
Kohtuasi
O, S, T, K ja D hagi A ja R vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 9. novembri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
O, S, T, K ja D ühine apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
O apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot S apellatsioonkaebuse hind 62 844,33 eurot T apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot K apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot D apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja I O (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja II S (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja III T (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja IV K (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja V D (isikukood XXXXXXXXXXX) Hagejate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Past Kostja I A (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II R (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate ühine lepinguline esindaja Ardi Šuvalov
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 8. veebruari 2022. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 9. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-19246 osas, milles maakohus: • jättis rahuldamata S hagi A ja R vastu solidaarselt varalise kahju 477,98 euro hüvitamiseks ja sellelt arvutatud viivise väljamõistmiseks; • jättis rahuldamata O, S, T, K ja D hagi R vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks; • jättis rahuldamata O, S, T, K ja D hagi A vastu mittevaralise kahju 150 euro hüvitamiseks; • jaotas menetluskulud ja määras need kindlaks. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega: • rahuldada S hagi A ja R vastu solidaarselt varalise kahju 477,98 euro hüvitamiseks ja sellelt arvutatud viivise väljamõistmiseks; • mõista A-lt ja R-lt solidaarselt O, S, T, K ja D kasuks välja täiendav mittevaralise kahju hüvitis 150 eurot; • jaotada menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule.
3.Harju Maakohtu 9. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-19246 on jõustunud osas, milles maakohus: • võttis vastu O, T, K ja D loobumise varalise kahju 51 636,98 euro, sellelt arvutatud viivise 3576,39 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõudest ning lõpetas selles osas menetluse (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 1); • mõistis A-lt välja mittevaralise kahju hüvitise O kasuks 100 eurot, S kasuks 100 eurot, T kasuks 100 eurot, K kasuks 200 eurot ja D kasuks 100 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 4–8).
5.2.Välja mõista A-lt ja R-lt solidaarselt S kasuks varalise kahju hüvitis 477,98 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 193,18 eurot ja alates 5. märtsist 2022 viivis põhinõudest (477,98 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
5.3.Välja mõista A-lt ja R-lt solidaarselt O kasuks mittevaralise kahju hüvitis 250 eurot.
5.4.Välja mõista A--lt ja Rlt solidaarselt S kasuks mittevaralise kahju hüvitis 250 eurot.
5.5.Välja mõista A-lt ja R-lt solidaarselt T kasuks mittevaralise kahju hüvitis 250 eurot.
5.6.Välja mõista A-lt ja R-lt solidaarselt K kasuks mittevaralise kahju hüvitis 350 eurot.
5.7.Välja mõista A-lt ja R-lt solidaarselt D kasuks mittevaralise kahju hüvitis 250 eurot.
5.8.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud O, S, T, K ja D menetluskuludest 35% solidaarselt A ja R kanda ning A ja R menetluskuludest 65% võrdsetes osades O, S, T, K ja D kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.O (hageja I), S (hageja II), T (hageja III), K (hageja IV) ja D (hageja V) (koos hagejad) esitasid 27. detsembril 2017 (täpsustatud 28. juunil 2019) Harju Maakohtule A (kostja I) ja R (kostja II) (koos kostjad) vastu hagi, milles palusid kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja mõista varalise kahju hüvitis 51 636,98 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 3576,39 eurot ja edasiulatuv viivis seadusjärgses määras, kostjatelt solidaarselt iga hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Menetluse käigus hagejad I ja III–V loobusid kostjate vastu varalise kahju hüvitamise ja viivise nõudest, varalist kahju ja sellelt arvestatud viivist nõuab kostjatelt üksnes hageja II. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on aadressil XXX, Tallinn asuv kinnistu koos elamu ja kõrvalhoonetega hagejate ja kostjate kaasomandis: hagejatele I ja II kuulub 1⁄2 mõttelist osa abikaasade ühisomandina ning kostjatele kuulub 1⁄2 mõttelist osa abikaasade ühisomandina. Vastavalt suulisele kokkuleppele kasutavad kostjad elamu esimesel korrusel asuvat korterit ja hagejad elamu teisel korrusel asuvat korterit. Kostjad pidid teostama esimese korruse juurdeehituse tööd. Kostjad katsid katuse 25. oktoobril 2013 koostatud projektis, mille alusel väljastati ehitusluba, ette nähtud pleki asemel 22. oktoobril 2016 bituumenrullmaterjaliga, milleks tuli teha tuletöid ja kasutada gaasipõletit. Kostjad ei tellinud pädevat ehitusettevõtet, vaid kostja I teostas tööd oma tuttavate V ja Y abiga. Pärast bituumenrullmaterjali paigaldamise lõpetamist nad lahkusid, jättes katuse ja tuletööde koha järelevalveta, ning juurdeehituse katus süttis põlevmaterjalile sattunud sädemest. Selle tagajärjel süttis põlema ka katusega piirnev elamu teise korruse sein, mis oli hagejate korteri välissein. Kostjad tuld ei kustutanud, nad tegid tuletöid põlevmaterjalist tarinditele lähemal kui kolm meetrit ning ei taganud põlevmaterjali nõuetekohast kinni katmist ja veega üle valamist ega tulekustuti olemasolu. Päästeameti otsuse ja väärteomenetluses tuvastatu kohaselt rikkus Y tuletööde tegemise nõudeid. Kahjustusi said hagejate ainukasutuses olevad eluruumid, selles olnud vara ning elamu katus ja kõrval olev sein. Hagejad pidid leidma endale asenduselamispinna. Hagejatel tekkis varaline kahju 61 916,98 eurot, sh Medeo Ehitus OÜ hinnapakkumise alusel remonttööd 27 749 eurot; asenduskorteri üürimise kulu kuus kuud aadressil PPP ja viis kuud aadressil KKK vastavalt 3900 eurot ja 3000 eurot; õhupuhasti kulu
450 eurot; elektrienergia kulu õhu puhastamisel 100 eurot; pesemisvahendite kulu 300 eurot, asjade utiliseerimise ja puhastamise kulu vastavalt 24 022 eurot ja 1665,98 eurot; prügikonteinerite kulu utiliseerimiseks 480 eurot; ning transpordikulu suurte esemete väljaveoks 250 eurot. Kindlustusandja hüvitas kahju osaliselt summas 11 000 eurot, sest tulekahju tekkis tuletööde nõuete rikkumise tõttu. Samuti nõuavad hagejad ekspertiisi eest tasutud 720 euro hüvitamist. Hagejad nõuavad ka mittevaralise kahju hüvitamist. Hagejad said tervisekahjustusi. Samuti tekitas tulekahju hagejate äsja, s.o 2016. a alguses valminud kodus, isiklike asjade kahjustumine ja kaotus, kolimine üürikorterisse ning nende asjaolude tõttu tekkinud erakorraline rahavajadus, sh kindlustusandja keeldumine hüvitise maksmisest, aga ka halb läbisaamine kostjatega ja suutmatus tõkestada projektile mittevastavat ehitustegevust, stressi ja meeleolulangust. Lisaks pidi hageja IV loobuma peotantsuga tegelemisest, sest kahjustada said tema jaoks sentimentaalset väärtust omanud kleidid kogusummas 1900 eurot. Seetõttu sattus hageja IV raskesse psüühilisse seisundisse. Hagejad nõudsid kostjatelt kahju hüvitamist 13. juunil ja
27.oktoobril 2017, kuid kostjad ei ole kahju hüvitanud. Hagejad nõuavad kostjatelt ka viivist (v.a ekspertiisikulult) alates kahju vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaja möödumisele järgnevast päevast, s.o 14. veebruarist 2017. Kostjate vastuväited
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostjate vastuväidete kohaselt ei kasutanud kostja I valesid ehitusvõtteid ning SBSalusmaterjali kasutamine ei ole vastuolus projekti ega ehitusloaga. Seejuures olid hagejad nimetatud aluskatte paigaldamisest teadlikud. Tuletööde tegemisel kasutati vastavat luba omavat isikut. Tulekahju tekkis teadmata põhjusel. Tööde tegemisel rakendati kaitsemeetmeid ja järgiti tuleohutusnõudeid. Veega kastmine ei ole ehitustehniliselt asjakohane abinõu, kontrolli teostamine kuni tuleohu ära langemiseni ei ole ajaliselt reguleeritud ning tuletöid ei teostatud põlevmaterjalist tarinditele lähemal kui kolm meetrit. Põleng ei tekkinud tuletööde tegemise ega sellele järgnenud järelevalve käigus, seega lõpetati tööd ohutult. Tulekahju sai alguse elamu otsaseinast ehk hagejate rõduukse kõrvalt, mitte juurdeehituse katuselt. Ohutuse peab tagama tuletööde teostaja. Viimase karistamine väärteomenetluse korras ei vabasta süü tsiviilõigusliku tõendamise kohustusest. Kostjate vastutuse välistab ka asjaolu, et elamu otsaseinas oli projektikohase vahtplasti asemel süttimisohtlik plaat, millest kostjad ei teadnud. Lisaks tuleb jätta rahuldamata nõue kostja II vastu, sest kostja II ei ehitanud juurdeehituse katust ega korraldanud ehitus- või projekteerimistöid. Tõendamata on, et hagejate esitatud hinnapakkumises kajastatud sisetööd ja elamu teisel korrusel elamise võimatus on tingitud tulekahjust. Sanitaarremondi ja riiete keemilise puhastuse kulu hüvitamise kohustus on ka vastastikune. Samuti ei ole hagejad tõendanud vara utiliseerimisest tingitud kahju, sh on nimekirjas asjad, mis on saadud kingiks kostjatelt. Lisaks on tõendamata tervisekahjustuse tekkimine ja hageja IV kleitide kasutuskõlbmatuks muutumine elamu katuse- ja fassaadialuse põlengu tagajärjel. Hagejate kasutuses olevates ruumides leegilist põlemist ei olnud. Kostjad ei vastuta hagejate ennast ohustava vingugaasi sissehingamise eest ning hageja IV kleidid olid talle jäänud juba väikeseks. Kostja I on püüdnud põlengueelset olukorda taastada, kuid hageja I takistab tööde lõpule viimist. Juurdeehituse rajamine oli kõigi kaasomanike huvides ning kaasomandis olevate elamu osade taastamine on kõigi kaasomanike kohustus. Kahjuhüvitise määramisel tuleb arvestada kostjate tehtud kulutustega, sh Archouse OÜ teostatud katusetööd 6966 eurot, uus katusematerjal 650 eurot, Dianna Ehitus OÜ teostatud juurdeehituse katuse taastamistööd 3333,53 eurot ja SkobaSteel OÜ teostatud juurdeehituse lamekatuse terasprofiiliga katmise tööd 2128,68 eurot. Täiendavalt
tuleb arvestada, et hageja I taastas elamu otsaseina ise ning kindlustusandja hüvitas hagejatele kogu elamu kahjustuste kulu, sh selle osa eest, mis kuulub kostjatele. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus võttis 9. novembri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) vastu hagejate I ja III–V loobumise varalise kahju hüvitise ja viivise väljamõistmise nõudest ning lõpetas nende nõuete osas menetluse; jättis rahuldamata hageja II nõude mõista kostjatelt välja varalise kahju hüvitis 51 636,98 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 3576,39 eurot ja edasiulatuv viivis; jättis rahuldamata hagejate mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kostja II vastu; ning mõistis kostjalt I välja mittevaralise kahju hüvitise hageja I kasuks 100 eurot, hageja II kasuks 100 eurot, hageja III kasuks 100 eurot, hageja IV kasuks 200 eurot ja hageja V kasuks 100 eurot. Maakohus jättis hagejate menetluskulud hagejate endi kanda ja kostja I menetluskulud tema enda kanda ning mõistis hagejatelt kostja II kasuks välja menetluskulude hüvitise 3029 eurot ja viivise sellelt. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagejad põhistanud ega tõendanud, millise tegevusega tekitas kahju kostja II, kes tuletöid ei teinud ega tellinud. Samuti ei tulnud ühestki õigusaktist kohustust teha ehitustööd professionaalse ehitusettevõtja abil, kusjuures kostjad kasutasid siiski tuletööde luba omava isiku abi. Lisaks ei ole hagejad põhistanud ega tõendanud põhjuslikku seost projektile mittevastavuse ja tulekahju vahel. Tõendamata on ka see, millise lahenduse nägi projekt ette juurdeehituse katusel. Küll aga on tõendatud, et tuletööde tegemisel ei järgitud kõiki tuleohutuse nõudeid (siseministri 7. septembri 2010. a määrus nr 47 „Tuletöö tegemisele esitatavad nõuded“ (määrus) § 5 lg-d 1 ja 2, § 8 lg 1, § 9 lg-d 1 ja 3), mistõttu ei hoitud ära sädeme sattumist põlevmaterjalidele, mis omakorda tõi kaasa tulekahju puhkemise. Tulekahju tagajärjel said kannatada hagejate kasutuses olnud korter ja elamu katus. Seega ei hoidnud kostja I ära teise kaasomandi omaniku õiguste kahjustamist (asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg 5). Kostjale I tuleb omistada Y tegevus, kelle õigusaktides toodud nõuete rikkumise tõttu sai tulekahju võimalikuks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 2). Peale selle oli kostjal I seadusest tulenev kohustus järgida tuleohutuse nõudeid ja hoida seeläbi ära teiste isikute vara ja tervise kahjustamine (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p-d 2 ja 7). Kostja I ei ole tõendanud süü puudumist. Y süü on tõendatud väärteosasjas tehtud otsusega ning tema tegevus tuleb omistada kostjale I. Osaühingu Z Ekspertiisibüroo arvamus ei tõenda hagejatele tekkinud kahju suurust, sest selles toodud järeldused on põhistamata, mh puuduvad fotod või muud andmed, milliste alusel saaks tuvastada kahjustuste ulatuse. Samuti puuduvad andmed arvamuse koostanud isiku pädevuse kohta. Lisaks ei ole võimalik tuvastada, kes või millisel alusel on utiliseerimisele kuuluvate asjade nimekirja koostanud ja kuidas on tuvastatud hinnad. Nimekirjale lisatud fotode põhjal ei ole võimalik kahjustusi või nende ulatust hinnata. Medeo Ehitus OÜ hinnapakkumisest ei ole võimalik järeldada, millises ulatuses ja millised tööd olid vajalikud kahjustuste kõrvaldamiseks. Ka teiste Osaühingu Z Ekspertiisibüroo arvamuses kajastatud kulude kandmise vajadust ei ole põhistatud ega ole lisatud tõendeid nende kandmise kohta. Asjas kogutud teised tõendid (eelkõige 1PARTNER Kinnisvara Tallinn OÜ ja ekspert T arvamused) kinnitavad, et Osaühingu Z Ekspertiisibüroo arvamuses tehtud järeldused ei saa olla tõele vastavad. Seetõttu ei kuulu hüvitamisele ka selle arvamuse koostamise kulu. Arvestades, et kindlustusandja on hüvitanud 11 000 eurot ja ekspert T arvamuse järgi on põlengu tagajärjel tekkinud kahju suurus 21 132 eurot, on tegelik kahju 10 132 eurot. Kuivõrd kostjad on teinud põhjendatud taastamistöid 11 635,02 euro eest, siis on kõik vajalikud kulud tulekahju tagajärgede likvideerimiseks kantud. Tõendamata on asjaolu, et hageja IV ei saanud jätkata võistlustantsuga tegelemist kleitide hävimise tõttu, samuti hageja IV eriline huvi kleitide vastu (VÕS § 134 lg 4). Võistlustantsuga tegelemise lõpetamine oli seotud partneri
puudumisega. Küll aga said hagejad tervisekahjustusi ja vajasid lühiajalist haiglaravi ning pikaajalisemad üleelamised olid hagejal IV, kes vajas psühholoogi abi (VÕS § 134 lg 2). Apellatsioonkaebus
4.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse (v.a resolutsiooni punkti 1, s.o loobumise vastu võtmise ja menetluse osalise lõpetamise osas) tühistada ning teha uue otsuse, millega mõista kostjatelt solidaarselt hageja II kasuks välja varalise kahju hüvitis 51 636,98 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 3576,39 eurot ja seadusjärgses määras viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni ning mõista kostjatelt solidaarselt iga hageja kasuks välja õiglane mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel, kuid suuremas ulatuses, kui maakohtu väljamõistetud hüvitis. Menetluskulud palusid hagejad jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostja II vastu esitatud nõude rahuldamata jätmisel ei ole maakohus arvesse võtnud, et 1⁄2 mõttelist osa kuulub kostjatele ühisomandina, mistõttu teostasid nad ühiselt oma varalisi õigusi, kui asusid tegema juurdeehitustöid. Samuti jättis kohus põhjendamatult arvestamata Osaühingu Z Ekspertiisibüroo arvamusega, mis annab objektiivset teavet tulekahju tagajärgede ja nende likvideerimiseks kulunud vahendite kohta, ning lähtus ekspert T eksperdiarvamusest, kuigi viimane kinnitas, et lähteandmete lünklikkuse tõttu ei saa ta anda objektiivset hinnangut. Ekspert T ei ole ka aluseks võtnud tulekahju ajal tegelikult toimunud sündmusi ega arvestanud Päästeameti fotodel kajastatud informatsiooniga tulekahju tagajärgede kohta. Lisaks jättis kohus hinnangu andmata hagejate väitele, et neil on tekkinud kahju ka asjaolust, et kostjatest tingituna ei makstud hagejatele poliisijärgset kindlustushüvitist. Maakohtu määratud hüvitis mittevaralise kahju eest ei ole õiglane ning tugineb 2014.–2016. a andmetele, mis on tarbijahinnaindeksit ja inflatsiooni arvestades vananenud. Samuti on hagejate esitatud väiteid ja tõendeid arvestades ebaõige kohtu seisukoht, et hageja IV ei lõpetanud peotantsuga tegelemist seoses tulekahjuga, ning hinnang, et hagejate tervisekahjustused ei olnud rasked ega pikaajalised. Hagejad tuginevad ka sellele, et tulekahju äsja valminud kodus, isiklike asjade kahjustumine ja kaotus, kolimine üürikorterisse ning halb läbisaamine kostjatega põhjustas hagejatele stressi. Tulekahjus hävinud esmatarbevahendite uuesti soetamisest ja asenduskorteri üürimisest tekkinud erakorraline rahavajadus tekitas samuti stressi ja meeleolulangust. Viimast põhjustas ka kindlustusandja keeldumine hüvitise maksmisest ning projektile mittevastav ehitustegevus, mida ei saanud peatada ega ära hoida. Lisaks andis tunnistaja H ebaõigeid ütlusi. Peale selle on kohtuotsuse resolutsioon menetluskulude jaotuse osas vastuoluline. Vastustajate seisukoht
5.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja II hagi kostjate vastu solidaarselt varalise kahju 477,98 euro hüvitamiseks ja sellelt arvutatud viivise väljamõistmiseks, hagejate hagi kostja II vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks, hagejate hagi kostja I vastu mittevaralise kahju 150 euro hüvitamiseks, samuti menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab hageja II hagi kostjate vastu solidaarselt varalise kahju 477,98 euro hüvitamiseks ja sellelt arvutatud viivise väljamõistmiseks, mõistab kostjatelt solidaarselt iga hageja kasuks välja täiendava mittevaralise kahju hüvitise 150 eurot ning jaotab menetluskulud vastavalt
kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab kolleegium kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.Pooled ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus võttis vastu hagejate I ja III–V loobumise varalise kahju hüvitise ja viivise väljamõistmise nõudest ning lõpetas selles osas menetluse. Samuti ei vaidlusta kostja I maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis temalt välja mittevaralise kahju hüvitise hagejate I–III ja V kasuks 100 eurot ja hageja IV kasuks 200 eurot. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.
8.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: • Tallinnas XXX asuv kinnistu koos sellel asuva elamuga on poolte kaasomandis; • hagejatele I ja II kuulub 1⁄2 kinnistu kaasomandist ühisomandis ning kostjatele 1⁄2 kinnistu kaasomandist ühisomandis; • suulise kokkuleppe alusel on kostjate ainukasutuses elamu esimene korrus ja hagejate ainukasutuses elamu teine korrus; • kostjad pidid ehitama elamule ühekorruselise juurdeehituse, mis pidi jääma nende kasutusse; • elamu juurdeehituse katusele paigaldasid kostja I, V ja Y 22. oktoobril 2016 bituumenrullmaterjali, mille käigus tehti gaasipõletiga tuletöid; • pärast tuletööde lõppemist tekkis tulekahju, mille käigus sai mh kannatada elamu teise korruse välissein; • tuletöid teostanud Y mõisteti väärteo korras süüdi tuletööde nõuete rikkumise eest; • kindlustusandja tasus hagejale I kindlustushüvitisena 11 000 eurot.
9.Hageja II esitas kostjate vastu varalise kahju hüvitamise nõude ja kõik hagejad mittevaralise kahju hüvitamise nõude, tuginedes nii kaasomanike vahelisele võlasuhtele (AÕS § 71–75), millest tulenevate kohustuste rikkumisega teisele kaasomanikule tekitatud kahju kuulub hüvitamisele VÕS § 115 alusel, kui ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätetele (VÕS § 1043 jj).
10.Kolleegiumi hinnangul on maakohus hagejate nõuded õigesti kvalifitseerinud. Kuna hagejad I ja II ning kostjad on kinnisasja kaasomanikud, siis nende vahel tekib spetsiifiline võlasuhe. Võlasuhte sisuks on kaasomanike õigused ja kohustused üksteise suhtes, mis on reguleeritud eelkõige AÕS §-des 72 ja 75. Kannatanu ei saa üldjuhul valida, kas esitada kahju hüvitamise nõue kohustuse rikkumisest tuleneva üldvastutuse sätete järgi või deliktiõiguse sätete järgi. Riigikohtu seisukoha järgi välistab VÕS § 1044 lg 2 analoogia alusel
53.ptk sätete kohaldamise ka olukordades, kus poolte vahel on seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tuleneva kohustuse rikkumine toob kaasa üldvastutuse VÕS § 101 lg 1 p 3 ning §-de 103 ja 115 järgi (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12913, p 21). Eeltoodud juhtudel kohaldub analoogia korras ka VÕS § 1044 lg 3 (kui kohustuse rikkumise tagajärjena põhjustatakse isiku surm või tekitatakse talle kehavigastus või tervisekahjustus), mis annab kannatanule õiguse siiski tugineda ka deliktiõiguse sätetele. Õigustatud isikul on sellise konkurentsi korral võimalik valida, millisel alusel nõue kahju tekitaja vastu esitada. Deliktilise nõude saab kaasomanik esitada teise kaasomaniku vastu vaid juhul, kui kaasomanikule põhjustatud kahju ei ole hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga või ei ole muul põhjusel välistatud VÕS § 1044 lg 3 järgi. VÕS § 127 lg 2 järgi ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. AÕS § 72 lg 5 teise lause ja § 75 lg 1 järgi on kahjustatud kaasomanikule hüvitatavaks kahjuks eelkõige tema ainukasutusse antud
kaasomandi eseme senise seisundi taastamiseks mõistlikult vajalikud kulud (s.o ehitise osade parandamine, asendamine ja siseviimistlus). Muu kahju (nt ainukasutuse piires olevatele vallasasjadele tekkinud kahju) hüvitatakse kohustuse rikkumise korral (vt Riigikohtu 19. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13649/57, p 19). Maakohus kvalifitseeris muu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude kaitsenormi rikkumisena VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel.
11.Maakohus on esitatud tõenditele tuginedes tuvastanud, et Y rikkus tuletööde teostamisel nõudeid, mis tõi kaasa tulekahju tekkimise (vt maakohtu otsuse p-d 177–185). Kostjad maakohtu tuvastatuga ei nõustu, leides, et tuleohutusekspert ei ole tõsikindlalt väitnud seost tuletööde ja põlengu vahel.
11.1.Kolleegium ei näe alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Ekspert M arvamusest ei saa kostjate soovitud järeldust teha. Ekspert leidis, et suurima tõenäosusega tekkis tulekahju katusekatte tuletööde käigus gaasipõletiga töötamisel tekkinud sädemest, mis sattus elamu otsaseinas kontakti tuuletõkkeplaadiga või muu põlevmaterjaliga (kd I, tl 110–119 pöördel). Hagejad on TsMS § 230 lg 1 järgi tõendanud tulekahju tekkepõhjuse ning nad ei pidanud tõendama, et tulekahju ei tekkinud mõnel muul põhjusel. Muus osas, s.o kostjad ei pidanud professionaalset ehitusettevõtet kasutama ning projektile mittevastava ehitamise ja tulekahju vahel põhjuslik seos puudub (vt maakohtu otsuse p-d 186– 191), ei ole hagejad maakohtu tuvastatud asjaolusid vaidlustanud.
11.2.Maakohus on tõenditele tuginedes põhjendanud, et kostja I kasutas tuletööde teostamisel kolmandat isikut ning ta vastutab nimetatud isiku kasutamise eest nii AÕS § 72 lg 5 alusel kui ka deliktilise üldvastutuse sätete (VÕS § 1043 jj) alusel (vt maakohtu otsuse p-d 172 ja 173). Kolleegium ei näe alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. TsÜS § 132 lg 2 järgi isik vastutab samuti teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. Kui omistatavaks teoks on teisele isikule õigusvastase kahju tekitamine, on vastutus kahju vahetu tekitaja poolt toimepandud õigusvastase teo eest ning selle omistamise põhimõtted reguleeritud VÕS §-s 1054. Praegusel juhul on asjakohane VÕS § 1054 lg 3, mis kohaldub eelkõige juhul, kui täidetakse ühekordset käsundit või töövõtulepingut, mille täitjat ei kasutata püsivalt oma majandus- või kutsetegevuses ja mis ei ole seotud käsundiandja või tellija kohustuse (nii lepingulise kui lepinguvälise) täitmisega.
11.3.Kolleegium ei nõustu kostjate seisukohaga, et maakohus on kostja I kohustuse sisustanud ebaõigesti ning et tuleohutusnõuete täitmine kolmanda isiku poolt poleks välistanud tulekahju tekkimise. Maakohtu otsus on selles osas TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 järgi seaduslik ja nõuetekohaselt põhjendatud. TsÜS § 132 lg 2 (ja deliktiõigusliku vastutuse puhul VÕS § 1054) kohaldamisel ei ole tähtsust, kas kostja I kontrollis piisavalt kolmandale isikule nendevahelise lepinguga pandud kohustuste täitmist. Selle sätte järgi omistatakse kostjale I kolmanda isiku faktiline käitumine ja hinnatakse seejärel, kas kostjale I selliselt omistatud tegevus (sh tegevusetus) kujutab endast kostja I kohustuste rikkumist, ning kui kujutab, kas siis see rikkumine on VÕS § 103 lg 2 järgi vabandatav. Praegusel juhul ei ole kohustuse rikkumine vabandatav. Kostja I kaasomanikuna pidi töövõtulepingut sõlmides arvestama riskidega, mis võivad tuleneda töövõtja rikkumistest, ega saa töövõtulepingut sõlmides vabaneda kaasomaniku kohustuste täitmisest. Deliktilise üldvastutuse puhul tuvastas maakohus, millega kolleegium nõustub, et kolmas isik käitus õigusvastaselt ja süüliselt. Kahju tekitaja õigusvastase ja süülise tegevuse eest vastutav isik ei pea ise olema kahju tekkimises süüdi (vt Riigikohtu
17.detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 12).
12.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas kahju tekitamise eest on vastutav ka kostja II ühisomanikuna. Maakohus leidis, et kostja II vastutus ei saa tuleneda üksnes sellest, et ta on kostjaga I kaasomanikuks ning nad on abikaasad. Kolleegium maakohtu õigusliku käsitlusega ei nõustu. Maakohus märkis, et kostja II tuletöid ei tellinud ega teinud neid. Seega tegi maakohus kostja II vastutuse sõltuvaks sellest, kas ta tööd tellis või viibis vahetult nende läbiviimise juures. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud tähelepanuta, et ühe abikaasa tehtud tehingust saab tuleneda abikaasade solidaarkohustus. Abikaasade vastutust kohustuste eest reguleerivad perekonnaseaduse (PKS) §-d 18 ja 19, erisätetena PKS §-d 29 ja 33. Varaühisuse varasuhte korral vastutavad abikaasad solidaarselt, kui nad on kohustuse ühiselt võtnud või kui ühe abikaasa tehtud tehingust saab tuleneda abikaasade solidaarkohustus (PKS § 33 lg 1 p-d 1 ja 2). PKS § 18 lg 1 kõrval näeb samasisuline PKS § 29 lg 1 kolmas lause ette, et abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Lisaks on abikaasad solidaarvõlgnikud või -võlausaldajad ühisvara valitsemisega seotud tehingutes (PKS § 29 lg-d 1 ja 4, PKS § 33 lg 1 p 1). Eelnevast tulenevalt tuleneb kostja I tehtud tehingust kostja II solidaarkohustus, sest kostjate kui ühisomanike vastutus tuleneb tuletöid teostanud isiku eest TsÜS § 132 lg 2 või VÕS § 1054 lg 3 alusel. Kuigi õiguskaitsevahendi (kahju hüvitamine) kohaldamise eelduste täitmine tuleb tuvastada iga solidaarvõlgniku suhtes eraldi (VÕS § 68 lg 1), siis praegusel juhul tellis kostja I ühisvarasse kuuluva kaasomandi eseme suhtes tööd kolmandalt isikult, kelle tegevuse läbi said hagejate õigused kahjustada, mistõttu ei välista kostja II vastutust see, kui kostja II ise töid ei tellinud ega viibinud nende teostamise juures. Mõlemaid kostjaid tuleb lugeda ülesande andjateks ning nad vastutavad selle käigus tekitatud kahju eest nagu enda poolt tekitatud kahju eest. Seega, kostjad on solidaarvõlgnikud VÕS § 65 lg 1 mõttes.
13.Maakohus hindas hageja II varalise kahju hüvitamise nõude eeldusi ja leidis, et hageja II ei ole tõendanud kahju tekkimist, mis ületab kindlustusandja makstud hüvitist 11 000 eurot, mistõttu jäi varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.
13.1.Hageja II leidis, et kostjad on talle põhjustanud varalist kahju 61 916,98 eurot: • Elamu ja eluruumi taastamine hinnapakkumise järgi 27 749 eurot; • Asenduskorteri üürimine 33 900 eurot; • Õhupuhasti ostmine 450 eurot; • Elektrienergia kulu õhu puhastamisel 100 eurot; • Pesemisvahendid 300 eurot; • Eluruumides hävinenud või kahjustada saanud vallasasjad 24 022 eurot; • Esemete keemiline puhastus 1665,98 eurot; • Prügikonteinerite rent 480 eurot; • Esemete äravedu 240 eurot; • Kahju kindlakstegemise kulu 720 eurot. Hageja II on kahjuhüvitiselt arvestanud maha kindlustusandjalt saadud hüvitise 11 000 eurot. Kolleegium märgib, et kindlustusandja hüvitis läks PKS § 25 järgi hagejate I ja II ühisomandisse ning hageja I nõusolek PKS § 29 lg 1 järgi õigusvaidluse pidamiseks on olemas. Kuna hageja II ei ole välja toonud, millise(d) kahju hüvitise komponendi(d) loeb ta kindlustushüvitise arvel kaetuks, siis on maakohus andnud hinnangu kõigile kahju hüvitamise komponentidele.
13.2.Maakohus ei eksinud poolte tõendamiskohustuse jagamisel. Maakohus on nõuetekohaselt täitnud eelmenetluse ülesanded TsMS § 392 järgi, küsides selgitusi kindlustushüvitise saamise kohta ning selgitades hagejatele kahju hüvitamise nõude eeldusi (vt nt maakohtu 29. aprilli
2019. a istungi protokoll; kd I, tl 194–196; samuti maakohtu otsuse p 198). TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peavad kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendama hagejad. Maakohtu hinnangul hagejate esitatud tõend (Osaühing Z Ekspertiisibüroo ekspertiisiakt nr 171) kahju tekkimist ei tõenda (maakohtu otsuse p 194). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, v.a ühe kahju hüvitamise nõude komponendi osas, s.o riiete puhastamise kulu 1665,98 eurot.
13.3.VÕS § 132 lg 1 kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. VÕS § 132 lg 3 kohaldamisel on Riigikohus selgitanud, et kannatanu saab asja kahjustamise korral nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka juhul, kui ta ei ole veel asja korda teinud. Samuti ei välista kahjuhüvitise väljamõistmist, arvestatuna kalkulatsiooni alusel, asjaolu, et asi on korda tehtud (vt Riigikohtu
13.detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16 ja 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 14). Pooled ei vaidle, et elamu on korda tehtud ja hagejad eluruumis elavad, kuid vaatamata sellele nõuavad hagejad kahju hüvitamist kalkulatsiooni alusel, mitte tegelikult kantud kulutuste alusel (vt ringkonnakohtu 8 veebruari 2022. a istungi protokoll; kd IV, tl 24 pöördel, ajamärgid 00:11:27 ja 00:11:50; samuti kd II, tl 53–77).
13.4.Hageja II heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist. Hageja II arvates on maakohus põhjendamatult jätnud aluseks võtmata Osaühingu Z Ekspertiisibüroo arvamuse (tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lg 2 mõttes). Kolleegium hageja II etteheidetega ei nõustu ja märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist. Tõendid, mida maakohus kahju tekkimise tuvastamiseks hindas, olid: ehitise ülevaatusakt (kd I, tl 22 pöördel), Osaühingu Z Ekspertiisibüroo arvamus (kd I, tl 53–81), Ehituskonsult Grupp OÜ ülevaatuse aktid (kd II, tl 85–89), ekspert M arvamus (kd I, tl 119 pöördel; kd III, tl 135 pöördel–136 pöördel) ja ekspert T eksperdiarvamus (kd III, tl 1– 49) ning täiendav arvamus (kd III, tl 108–126, 136 pöördel–137). Maakohus on kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi hinnanud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust järelduseks, et maakohus on asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.
13.5.Maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud, miks ei ole vallasasjadega seotud kahju 24 022 eurot tõendatud. Nii on maakohus põhjustena välja toonud, et eriteadmistega isikutele J ja Z esitas vallasasjade kohta nimekirja hageja II ning fotode põhjal ei ole esemete kahjustusi või kahjustuste ulatust võimalik hinnata. Maakohus ei pidanud usutavaks asjatundjate arvamust, et nimekirjas olevate esemete puhastamine oli võimatu. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et maakohus on asjaolude tuvastamisel jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Vastupidi, pärast tulekahju 26. oktoobril 2016 koostatud ehituse ülevaatuse aktist tuleneb, et „teise korruse eluruumides nähtavaid kahjustusi ei olnud, kuid ruumides oli tulekahjulõhn ning riideesemed olid viidud keemilisse puhastusse.“ Sama kinnitab ekspert M, kelle ütluste kohaselt toimus põlemine väljaspool tubade seinu (kd III, tl 135 pöördel–136).
13.6.Hageja II on tõendanud kahju tekkimist 720 eurot, s.o tulekahju järel elamu seisundi ja kahjustuste kindlakstegemisega seotud kulu (kd I, tl 29 pöördel). Maakohus leidis, et kuna asjatundja arvamus ei tõenda usaldusväärselt tekkinud kahju suurust, ei kuulu see ka kahjuna hüvitamisele. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ja märgib täiendavalt, et lisaks õigusvastasele teole ja kahjule peab hageja II ühtlasi tõendama põhjusliku seose õigusvastase
teo ja kahju tekkimise vahel (VÕS § 127 lg 4). Osaühingu Z Ekspertiisibüroo arvamuse kulu on VÕS § 128 lg 3 järgi otsene varaline kahju. See, kas tegemist on mõistliku kulutusega, sõltub sellest, kas see aitab hankida võimaliku tulevase kohtuvaidluse jaoks tõendeid ning seeläbi vähendada ka tulevikus poolte vahel kahju tekkimise asjaolude üle vaidluse tekkimise võimalust (vt Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 12). Samuti hõlmab mõistlikkuse nõue VÕS § 128 lg 3 järgi kulutuste suurust. Kolleegium, nõustudes maakohtuga, leiab, et sellist kulutust ei saa pidada vajalikuks, sest see ei aita vaidlusaluste asjaolude tuvastamisele kaasa.
13.7.Samas ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, et tõendamata on riiete puhastamisest tekkinud kahju 1665,98 eurot. Tegemist on eluruumis olnud vallasasjade korda tegemise kuluga (VÕS § 132 lg 3). Kulutuse tõendamiseks on hageja II esitanud Puhastus Keskus OÜ arve ja arvel on märgitud puhastuse põhjuseks „tulekahju tõttu kõik asjad on rikutud, omavad suitsulõhna jne“ (kd I, tl 76 pöördel). Nimetatud arve on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 mõttes ja tõendab kahju tekkimist. Sellise kulu tõendamine ei vajanud eriteadmistega isikute täiendavat selgitust, et lugeda põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel tõendatuks. Vahetult pärast tulekahju toimumist koostatud ehitise ülevaatusaktis on märgitud, et teise korruse eluruumides on tulekahjulõhn, millele on tuginenud arvamuse andmisel ka ekspert T (kd I, tl 22 pöördel). Sellest saab järeldada, et riiete puhastamine oli tingitud tulekahjust. Hageja II saab kahju 1665,98 eurot hüvitamist nõuda kostjatelt solidaarselt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel (vt otsuse p-d 10, 11.3 ja 12).
13.8.Muude kulude osas (s.o asenduskorteri üürimine, õhupuhasti ostmine, elektrienergia ja pesemisvahendite kulu, prügikonteinerite rent ja esemete äravedu) nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et hageja II ei ole tõendanud sellise kahju olemasolu. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 22; 15. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-152-16, p 21). Nõustuda saab maakohtu seisukohaga, et eeltoodud kulude kandmise vajadust ei ole arvamuses põhistatud ning ühtegi tõendit kulude kandmise kohta ei ole esitatud. Kolleegium lisab, et hageja II ei ole ka tõendanud, et kui kulu ei ole veel kantud, siis tulevikus tal sellise kulu kandmise kohustus tekib. Kuigi eriteadmistega isikud on pidanud sellise kahju tekkimist võimalikuks (kusjuures ei ole teada, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes), siis praeguses asjas ei tõenda see diferentsihüpoteesi järgi kahju olemasolu.
13.9.Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult lähtunud ekspert T arvamusest ega ole rikkunud TsMS § 232 lg-s 2 sätestatud põhimõtet, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kuna asjatundja arvamus ja eksperdiarvamus on kahjustuse liigi ja ulatuse osas omavahel vastuolus, siis on maakohus nende vahel valimist ratsionaalselt põhjendanud (vt maakohtu otsuse p-d 211–217, 224–226). Lisaks juhtis maakohus korduvalt hageja II tähelepanu Osaühingu Z Ekspertiisibüroo arvamuse puudustele, mistõttu ei saanud maakohtu poolt otsuses avaldatud seisukohad tulla tõendi esitanud poolele üllatusena (maakohtu otsuse p 198). Kolleegium märgib, et elamu taastamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude puhul, mille selgitamine nõuab ehitustehnilisi eriteadmisi, on oluline arvestada asjatundja või eksperdi pädevusega. Kohtuliku ekspertiisi läbiviinud ekspert on pälvinud riikliku tunnustuse, on pooltest sõltumatu ning seotud teadvalt vale arvamuse andmise eest ettenähtud sanktsioonidega, mis tõstab tõendi usaldusväärsust. Samuti põhinevad ekspert T järeldused asjakohastel ja kontrollitavatel andmetel.
13.10.Põhjendamatu on hageja II etteheide, et ekspert T on arvamuse andmisel jätnud kõrvale tulekahju ajal tegelikult aset leidnud sündmused, sh hageja I poolt kindlustusandjale antud ütlused. Kui ringkonnakohus palus 8. veebruari 2022. a istungil viidata kõnealusele dokumendile, siis viitas hagejate esindaja hoopis hageja I tunnistajana ülekuulamise protokollile (kd I, tl 24 pöördel; kd IV, tl 24 pöördel, ajamärk 00:16:37). Ka muus osas ei ole hageja II väited põhjendatud. Hageja II ei saa eksperdile ette heita, et ekspert tema väiteid ei kinnita. Hagejad pidid tagama, et kahju nõudmisel varustavad nad ennast vajalike tõenditega. Praegusel juhul märkis ekspert, et talle ei ole esitatud mitte ühtegi kahjujuhtumi järgset fotot teise korruse siseruumidest, mille alusel oleks võimalik suhteliselt lihtsalt tuvastada kahju tegelik ulatus (vt ka maakohtu otsuse p 212). Kolleegiumi hinnangul on ekspert arvamuse andmisel põhjendatult lähtunud andmetest, mis on asjakohased ja kontrollitavad (vt eksperdi täiendavad vastused; kd III, tl 113–126; vt maakohtu 27. septembri 2021. a istungi protokoll; ekspert T ütlused, kd III, tl 136 pöördel).
13.11.Elamu taastamiskulu 21 132 euro osas on maakohus esitatud tõenditele tuginedes oma seisukohti nõuetekohaselt põhjendanud (maakohtu otsuse p-d 216–217, 228). Kolleegium ei näe alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale.
14.Kolleegium nõustub maakohtu tuvastatuga, mille kohaselt on elamu taastamiskulud 21 132 eurot. Samuti tuvastas maakohus, ja see ei ole ka apellatsiooniastmes enam vaidluse all, et kostjad on elamu kordategemise kuludest kandnud 11 635,02 eurot ning hagejad I ja II on saanud kindlustushüvitist 11 000 eurot.
14.1.Eksperdiarvamuse kohaselt teostas elamu otsaseina ning siseruumide lammutus- ja ehitustööd hageja I ning kostjate kulud olid seotud katuse taastamistöödega (vt eksperdiarvamuse lk 9 ja 33). Elamu otsaseina ning siseruumide lammutus- ja ehitustööde teostamise vajalikud kulud on 9812 eurot (=6944 + 2868; vt täpsemalt eksperdi täiendav arvamus; kd III, tl 115 ja 116). Seega on tõendatud kahju olemasolu 11 477,98 eurot (=9812 + 1665,98), millest kindlustusandja on hüvitanud 11 000 eurot, ning kostjatelt tuleb solidaarselt hageja II kasuks välja mõista 477,98 eurot (vt otsuse p-d 10, 11.3 ja 12).
14.2.Hageja II on palunud varaliselt kahjult välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise. TsMS § 367 teise lause järgi võib viivist nõuda eelkõige selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eelnevast tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja II kasuks välja mõista viivis kuni praeguse otsuse tegemiseni. Hageja II teavitas kostjaid nõudest 27. jaanuaril 2017 ning määras kohustuse täitmise tähtpäevaks 13. veebruar 2017. Kolleegiumi hinnangul on see kooskõlas VÕS § 82 lg-tega 3 ja 7. Seisuga 4. märts 2022 on viivis 477,98 euro suuruselt põhinõudelt 193,18 eurot.
15.Hagejad ei nõustu maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurusega ning et selle eest vastutab üksnes kostja I. Lisaks leiab hageja IV, et tema mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas on maakohus jätnud esile toodud väited ja esitatud tõendid hindamata. Kolleegium nõustub hagejate etteheidetega osaliselt. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejate kasuks tuleb välja mõista mittevaralise kahju hüvitis, kuid erinevalt maakohtust leiab kolleegium, selle eest on solidaarselt vastutav ka kostja II (vt otsuse p 12) ning muuta tuleb väljamõistetud hüvitise suurust. Kostjad ei ole mittevaralise kahju väljamõistmise osas maakohtu otsust vaidlustanud. Seega on apellatsiooniastmes vaidluse all üksnes see, kas maakohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sh selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. Kolleegium leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ning väljamõistetud hüvitis ei vasta varasemale kohtupraktikale
mittevaralise kahju nõuete lahendamise kohta. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ning välja mõista suurem mittevaralise kahju hüvitis.
15.1.Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud asjaolud, mis annavad aluse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisele VÕS § 134 lg 2 alusel. Tervisekahjustuse tekitamise korral tuleb mittevaralise kahju, st füüsilise ja hingelise valu tekkimist eeldada ning mittevaralise kahjuhüvitise saamiseks ei pea kannatanud tõendama midagi muud peale selle, et kahju tekitaja vastutab talle tervisekahjustuse tekitamise eest. Hagejad tuginevad mittevaralise kahju hüvitamise nõudmisel ka sellele, et kostjate tõttu ei makstud neile välja õiglast kindlustushüvitist. Kolleegium märgib vastuseks hagejate väitele, et seaduses on ette nähtud alused mittevaralise kahju hüvitamiseks, neid ei saa analoogia korras laiendada ning need on seaduses selgelt piiritletud. Nii ei ole mittevaralise kahjuna käsitatavad tulekahju järel tekkinud majanduslikud probleemid (vt Riigikohtu 25. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-05, p 23).
15.2.Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Tekkinud mittevaralist kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 20). Eelnevast tulenevalt on maakohus põhjendatult lähtunud kohtpraktikast aastatel 2014–2016, sest nii nagu varalise kahju puhul, tuleb ka mittevaralise kahju hindamisel kahju suurus kindlaks teha kahju tekkimise aja seisuga.
15.3.Hüvitise suurus sõltub tervisekahjustuse raskusest, lisaks sellele võib kahjustatud isik tõendada suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi. Arvestada tuleb ka seda, milline oli hagejate osa kahju tekitanud sündmuse põhjustamisel, sh hagejate võimalus ohtu tajuda ja selle realiseerumist hoolikalt käitudes vältida. Kostjad leiavad, et hagejad I ja II ei hoolitsenud oma laste eest pärast põlengu avastamist. Kolleegiumi hinnangul ei saa kostjate sellekohase väitega kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada, sest kostjad ei ole selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud.
15.4.Vastuseks hageja IV apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et maakohus on õigesti leidnud, et võistlustantsu kleitide kahjustamisest ei tulene erandlikke asjaolusid, mis annaksid VÕS § 134 lg 4 alusel õiguse mittevaralise kahju hüvitise nõudmiseks. Selles osas on maakohtu otsus seaduslik ja nõuetekohaselt põhjendatud (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Maakohus hindas hageja IV väiteid koos asjas esitatud ja kogutud tõenditega ning leidis põhjendatult, et võistlustantsu kleitide kahjustamine ei olnud põhjuseks, miks hageja IV võistlustantsuga enam edasi ei tegelenud (vt maakohtu otsuse p-d 234–237). Sellise järelduse tegi maakohus hageja IV vande alla antud seletust ja tunnistaja Tamara Hi ütlusi hinnates (kd III, tl 135, 137 pöördel–138). Hageja IV ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud, millise tõendi jättis maakohus asjaolu tuvastamisel hindamata või hindas ebaõigesti. Kui hageja IV väidab, et tunnistaja „ei esitanud tegelikkusele vastavaid andmeid“, siis tulnuks hagejal IV esitada tõendid, mis hageja IV väidet omakorda tõendavad ja lükkavad tunnistaja ütlused ümber. Kui kõrvutada tunnistaja ütlusi ja hageja IV vande all antud seletust, siis need üldjoontes omavahel haakuvad. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud ka väiteid, miks on tunnistaja ütlused ebausaldusväärsed ning tuleks jätta arvestamata.
15.5.Kuigi maakohus on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise aluseks olevad asjaolud õigesti tuvastanud, siis ei nõustu kolleegium hüvitise suurusega ning seda tuleb suurendada iga hageja suhtes 150 euro võrra. Selle summa määramisel võtab kolleegium arvesse TsMS § 134
lg-tes 2 ja 5 loetletud kriteeriume, sh tervisekahjustuse tekkimisel selle tagajärgi ja eeldatavat „valu suurust“, samuti hagejate elukorralduse ja tegevuse piirangutest tingitud heaolu langust. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagejate tervisekahjustused ei olnud rasked ning nendega ei kaasnenud pikaajalisi negatiivseid tagajärgi enesetundes ja igapäevaelus. Samas ei saa nõustuda maakohtuga selles, et maakohus määras hüvitise kohtupraktika alusel kõige väiksemas määras ning sellises määras hüvitis ei olnud välja mõistetud tervisekahjustuse ega kehavigastuse eest. Tervisekahjustuse või kehavigastuse puhul olid hüvitise määrad nt kannatanu näo piirkonda löömine 290 eurot, kannatanu peksmine rusikate ja jalgadega 300 eurot, kannatanule pipragaasi näkku laskmine 350 eurot (Eesti esimese ja teise astme kohtutes välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitised aastatel 2014–2016, kättesaadav https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Tabel_Mittevaralise%20 kahju%20h%C3%BCvitised%20esimese%20ja%20teise%20astme%20kohtutes%20aastatel% 202014-2016.pdf). Hagejatel tuvastati vingugaasi toksiline toime, sellega kaasnes pearinglus, kipitus kurgus, iiveldus, peavalu, kuid nende toime ei olnud raske ega pikaajaline. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja IV puhul oli tagajärg pikemaajaline, mis tingib ka suurema hüvitise väljamõistmise. Ringkonnakohus suurendab kostjatelt hagejate kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust, s.o hagejatele I – III ja V mõista välja mittevaralise kahju hüvitis 250 eurot ja hagejale IV 350 eurot. Menetluskulude jaotus
16.Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse. Menetluskulude jaotuse muutmise tõttu ei ole vajalik hinnata hagejate apellatsioonkaebuse väidet maakohtu kulude jaotuse vastuolulisuse kohta.
17.Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-st 1, jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega. Hageja II hagi kostjate vastu varalise kahju hüvitamiseks rahuldatakse hagist alla 1% ulatuse ning hagejate hagi kostjate vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldatakse. Erinevate nõuete mahtudega võrreldes (sh nõude rahuldamise eelduseks olevate asjaolude tuvastamise maht) tähendab see kolleegiumi hinnangul hagi rahuldamist 35% ulatuses. Seega jäävad TsMS § 165 lg-te 1 ja 3 järgi maa- ja ringkonnakohtus kantud hagejate menetluskuludest 35% solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskuludest 65% võrdsetes osades hagejate kanda. Kolleegium märgib, et hagejate I ja III–V loobumine varalise kahju hüvitamise nõudest ei mõjuta menetluskulude jaotust, sest hagist loobumise tõttu kannavad nad TsMS § 168 lg 4 järgi kostjate menetluskulud. Samuti ei saa menetluskulude nimekirjadest eristada seda, millised kulud on kantud kostjate vastu solidaarselt esitatud nõude tõttu.
18.Ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra, kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas (vt Riigikohtu 12. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-15916/87, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.