Võlaõigus › Töövõtulepingud

1(17)

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

- pärast 28.11.2018 ei esitanud hageja kostjale enam tööde üleandmise-vastuvõtmise akte ning kostja ei nõudnud nende esitamist; - 14.12.2018 nõudis kostja I etapi tööde üleandmist ning andis täiendava tähtaja II etapi tööde üleandmiseks hiljemalt 25.01.2019; - 15.03.2019 olid tööd valmis 73,02% ulatuses; Kostja taganemine lepingust on toimetu. Lepingust taganemise avalduse esitas kostja I etapi tööde üleandmise esitamise tähtajast umbes 3 kuud hiljem ja II etapi tööde esitamise tähtajast üle 1 kuu hiljem. Hageja võis uskuda, et tööde teostamise vahetähtaegade rikkumise tõttu taganemist ei toimu ja lepingu täitmine jätkub. Kostja avaldas korduvalt soovi lepingu täitmist jätkata ja esitas vastuväiteid üksnes vaheetappide tähtaegse mittetäitmise osas. Kostja vastuoluline käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja jättis hagejale mulje, et ta ei kavatse pärast täiendava tähtaja möödumist lepingust taganeda. Ei esine asjaolusid, mis annaks aluse lepingust taganeda enne kohustuse sissenõutavaks muutumist (VÕS § 117 mõttes). Hageja ei keeldunud oma lepinguliste kohustuste täitmisest ja kinnitas korduvalt, et täidab oma lepingulised kohustused. Kostja ei ole eelnevalt hagejat lepingust taganemise kavatsusest teavitanud. Kohustuse rikkumine on aset leidnud kostjast tuleneva asjaolu tõttu. VÕS § 117 alusel ei või tellija lepingust taganeda, kui tema suhtes esinevad VÕS § 101 lg-s 3 sätestatud asjaolud. Tellija lepingust taganemise õiguse hindamisel tuleb muuhulgas arvestada VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 111 lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Sellises olukorras on taganemisõiguse kasutamise hea usu põhimõttega vastuolus ja sellest tulenevalt lubamatu. Kostja poolt viidatud lepingu p 2.3. on VÕS § 42 lg 1 alusel tühine tüüptingimus. See tingimus kahjustab hagejat ebamõistlikult, sest paneb lepingust tulenevad riskid täielikult hagejale. Samuti on lepingu p 9.5. tühine tüüptingimus. Hageja nõuab kostjalt kokkulepitud töövõtutasu VÕS § 655 lg 1 alusel. Normikohaldamisel ei ole oluline see, kui suures osas hageja lepingu täitis, sh ei ole vaja tuvastada, milline konkreetne töö sai tehtud ja mis jäi tegemata. Küll aga tuleb töövõtutasust maha arvata see, mille hageja lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis. Hageja on nõudest maha arvanud tema poolt säästetu alates 15.03.2019 – 21.06.2019 (töövõtulepingu täitmise tähtaeg). Kui lepingust taganemine oli õiguspärane, nõuab hageja alternatiivselt töövõtutasu teostatud tööde eest VÕS § 189 lg 2 p 1 alusel. VÕS § 655 lg 2 ei välista töövõtja tasunõuet juba tehtud töö eest. Töövõtulepinguga oli kokku lepitud töö teostamise mahuks 14 232 tundi ning töövõtutasuks 397 200 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja teostas arendustöid 10 392 tundi. Teostatud tööde hinnaks on seega 290 029,68 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega on hageja poolt kostjale üleantu rahaliseks väärtuseks VÕS § 189 lg 1 p 1 tähenduses 348 035,62 eurot. Kostja vastuväited

3(17)

- Lepingu järgi oli hageja kohustatud andma kokkulepitud tööd kostjale üle etappide kaupa järgmiselt: I etapi tööd 22.07.2018; II etapi tööd 22.11.2018; III etapi tööd 24.02.2019; IV etapi tööd 21.06. 2019; - hageja ei andnud töid kostjale kokkulepitud tähtajaks ega lepingust taganemise ajaks üle; - hageja esitas I etapi tööd kostjale vastuvõtmiseks: esimest korda 20.07.2018; teist korda 21.09.2018.a; kolmandat korda 28.11.2018; - hageja esitas II etapi tööd kostjale vastuvõtmiseks 28.11.2018; - kostja keeldus tööde vastuvõtmisest nendes esinenud puuduste ja vaegtööde tõttu ning määras hagejale tööde üleandmiseks täiendava tähtaja; - III etapi töid ei ole hageja kostjale vastuvõtmiseks esitanud; Seoses tööde etappidesse jaotamisega märkis kostja järgmist: - tööde jaotamine etappidesse ning etappide kestuse määramine 16 kuu piires oli pakkujate endi kohustuseks; - hanke tehnilise kirjelduse p-s 5.1 ja hankemenetluses toimunud teabevahetuse käigus avaldas kostja, et riigihanke alusdokumentide seas pakkujatele kättesaadavaks tehtud äriprotsesside analüüs ei ole piisavalt ajakohane ja spetsiifiline, mistõttu tuleb hankelepingu pooleks oleval töövõtjal teha uus analüüs; - hageja pakkumusest nähtuvalt oligi hageja planeerinud vastava detailanalüüsi tegemise tööde I etappi, samuti oli analüüsi osa planeeritud iga järgneva etapi algusesse; - kostja esitas hankedokumentides üksnes eeldatava tööde jaotuse ja ajaplaani, mille osas võisid pakkujad teha hankemenetluses muudatusi, st esitada pakkumuses omapoolse tööde jaotuse ja ajaplaani, mis oleks saanud hankelepingu tingimuseks; - hageja võis enne lepingu sõlmimist pakkuda ise välja tööde jaotuse etappidesse ning nende kestuse ning hageja muutis kahe esimese etapi kestust võrreldes hanke tehnilises kirjelduses toodud eeldatava ajaplaaniga; - hagejal oli juba enne hankemenetluses pakkumuse tegemist ja hankelepingu sõlmimist võimalik analüüsida tööde etappidesse jaotamist ja nende kestust. Seoses lepingu muutmisega märkis kostja järgmist: - lepingu p-de 9.1 ja 11.2 järgi sai lepingut muuta vaid kirjalikus vormis; - hageja pole tõendanud, et kostja andis nõusoleku hankelepingu muutmiseks. Seoses lepingust taganemisega ja selle õigeaegsusega märkis kostja järgmist: - kostjal oli õigus leping ühepoolselt ilma ette teatamata üles öelda, kui hageja on lepingut oluliselt rikkunud (lepingu p 9.2); - oluliseks rikkumiseks loeti lepingujärgsete kohustuste korduvat täitmata jätmist, sh tähtaegselt tööde teostamata jätmist (p 9.2.6.); - poolel oli õigus leping igal ajal ette teatamata üles öelda, kui teine pool rikub lepingut ning ei ole lepingu rikkumist kõrvaldanud 21 päeva jooksul alates talle lepingu rikkumisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatamisest (p 9.4); - kostja andis hagejale I etapi tööde üleandmiseks täiendava tähtaja kuni 20.09.2018 ja II etapi tööde üleandmiseks täiendava tähtaja kuni 25.01.2019. - hageja ei andnud ühegi etapi töid kostjale üle kokkulepitud tähtajaks, täiendatavateks tähtaegadeks ega lepingust taganemise ajaks. Riigihangete seaduse (RHS) 8 lg 7 ja TsÜS § 77 lg 3 järgi tuli nii hankeleping kui ka kõik selle muudatused sõlmida vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Juhul, kui poolte tahteavaldused hankelepingu muutmiseks on tehtud suuliselt, nagu hageja väidab, ei saa kokkulepet hankelepingu muutmiseks lugeda sõlmituks (VÕS § 11 lg 2) või tuleks see lugeda

4(17)

tühiseks (TsÜS § 83 lg 1). Lepingu muutmiseks hageja poolt soovitud viisil puudusid seaduses (RHS § 123 lg 1) ja hankelepingus (p 11.2) sätestatud alused. Hagejal oli võimalik töid teostada ja kostjale üle anda hankelepingus sätestatud etappides. Hageja kannab riski seoses tööde mahu etappidesse jaotamisega ning etappide kestuse prognoosimisega. Kostja ei nõustunud hagejaga väitega, et hankemenetluse käigus kostja poolt pakkujatele esitatud analüüsidokument oli puudulik, mistõttu tuli teostada analüüs, mille tulemusena selgus, et tööde tegemisel ei saanud hankelepingus sätestatud etappe järgida. Kui hageja ei näinud ette uue analüüsi mahtu ning asjaolu, et analüüsi tulemustest lähtudes on vajalik teha lepingujärgseid tööd hankelepingus kokkulepitust erinevas järjekorras, on see hageja enda risk. Kostja poolt pakkujatele esitatud äriprotsesside analüüsi puudulikkus ei ilmnenud alles pärast lepingu sõlmimist tööde teostamise käigus. Vajadusel oleks pidanud hageja leidma täiendavaid ressursse, et lepingus kokkulepitud etappe järgida. Kuna vaidlusalune hankeleping ei ole kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes, mida saaks üles öelda, siis tuleb hankelepingu p-des 9.2 ja 9.4 sätestatut käsitleda lepingust taganemise alustena. VÕS § 116 lg 1, mille kohaselt võib üks lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud, sh juhul, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust selleks antud täiendava tähtaja jooksul (VÕS § 116 lg 2 p 5). Kostjal tekkis õigus hankelepingust taganemiseks nii lepingu p 9.2.6 ja 9.4 alusel kui ka VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p 5 järgi. Olukorras, kus kostjal oli tekkinud õigus hankelepingust taganemiseks, ei oma tähtsust asjaolu, kas hageja oleks jõudnud kõik tööd lõpetada lepingujärgseks lõpptähtajaks 21.06.2019. Arvestades kostja antud täiendavaid tähtaegasid taganes kostja hankelepingust vähem kui 2 kuud pärast hagejale II etapi tööde üleandmiseks antud täiendava tähtaja möödumist. Selleks ajaks ei olnud mõistlik aeg lepingust taganemiseks lõppenud. Lepingupool peab taganema lepingust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui talle on selge, et teine lepingupool ei suuda oma lepingulisi kohustusi täita. Seoses hageja hüvitise nõudega tehtud tööde eest märkis kostja järgmist: - hageja ei teostanud nõuetekohaselt ega andnud kostjale üle mitte ühegi etapi töid; - hagejal oli õigus esitada kostjale arve iga etapi lõppemisel pärast üleandmise-vastuvõtmise aktide allkirjastamist (p 4.2.); - kostja ei pidanud tegema ettemakseid (p 4.3.); - lepingu ülesütlemisel punktis 9.4. sätestatud alustel ei ole teisel poolel õigust nõuda ülesütlemisega seoses tekkinud kahju hüvitamist või lepingujärgse tasu maksmist, sh ei ole täitjal (so hagejal) õigust nõuda tellijalt mingit kahjuhüvitise maksmist ega saamata jäänud tulu selle tõttu, et tellija ütles lepingu üles enne selle kogumahu täitmist (p 9.4.); - hagejal ei olnud lepingu tingimuste järgi õigust nõuda kostjalt kahjuhüvitise maksmist ega saamata jäänud tulu juhul, kui kostja ütleb lepingu üles selle punkti 9.3 alusel pärast mõne etapi tööde vastuvõtmist või punkti 9.5 alusel korraliselt; - lepingu korralisel ülesütlemisel (lepingu p 9.3 või 9.5 alusel) pidi kostja tasuma hagejale üksnes teostatud ja kostja poolt vastuvõetud tööde eest. Hageja ei ole lepingujärgseid töid ühegi etapi osas nõuetekohaselt üle andnud ning kostja ei ole neid vastu võtnud, mistõttu ei saa olla vaidlust, et lepingust taganemise hetkeks ei olnud hagejal tekkinud õigust lepingus kokkulepitud tasule või selle osale.

5(17)

Lepingu regulatsioon, mille kohaselt vabaneb kostja lepingust taganemise korral lepingujärgse tasu maksmise kohustusest, on kooskõlas VÕS § 188 lg-ga 2, mille kohaselt juhul, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingu p-s 9.4 kokkulepitu välistab ka hageja nõude lepingu alusel üleantu tagastamiseks VÕS § 189 lg 1 alusel või selle väärtuse hüvitamiseks sama paragrahvi lõike 2 alusel. Kuna VÕS § 189 on dispositiivne, võivad pooled taganemise õiguslikke tagajärgi ise kokku leppida. Praegusel juhul leppisid pooled leppinud lepingu p-s 9.4 kokku, et kui kostja taganeb lepingust hageja rikkumise tõttu, ei ole ta kohustatud maksma hagejale mistahes tasu ega hüvitist. Tegemist oli töövõtulepinguga, mis oli suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele ja lepingujärgsete tööde lõpptulemuseks pidi olema kasutuskõlblik infosüsteem, mis pidi hõlmama kogu ravimitele müügiloa andmise menetlust. Puudub vaidlus, et sellist lõpptulemust kostja ei saanud. Hageja väited tema poolt teostatud tööde mahu kohta ei oma tähtsust. Kostjal oli nii lepingu kui seaduse järgi õigus lepingust taganeda, mis vabastas kostja lepingujärgse tasu maksmise kohustusest, leping oli suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele, mis jäi saavutamata, ja hageja poolt lepingu täitmiseks tehtud tööd olid kostja jaoks kasutud. Maakohtu otsus ja põhjendused

-

-

kostja ei allkirjastanud tööde üleandmise vastuvõtmise akte töödes esinenud puuduste tõttu ning hageja ei vaielnud sellele vastu; hageja kinnitas, et etappides ettenähtud tööd ei olnud tähtaegadeks valmis; tellijal ei olnud kohustust üleandmise vastuvõtmise akti allkirjastada, kui üleantud töödes ilmnevad vead või muud puudused, töödes esinevatest vigadest või puudustest pidi tellija teavitama täitjat kirjalikult, tuues välja vigade või puuduste esinemise ja annab puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (p 3.10); kostja teavitas hagejat puudustest ja andis täiendavaid tähtaegasid töö tegemiseks ja puuduste kõrvaldamiseks, kuid ka nendeks tööd ei valminud ja puuduseid ei kõrvaldatud; kostja esitas hagejale 15.03.2019 avalduse hankelepingust taganemiseks ning hageja on saanud kõnealuse taganemisavalduse kätte; pärast 15.03.2019 hageja enam töö tegemiseks ja üleandmiseks loodud veebikeskkonda ligipääsu ei omanud ja tööd ei jätkanud.

Lepingu suuline sõlmimine ega muutmine ei olnud lubatud. Maakohus viitas lepingu p-le 9.1, RHS § 8 lg-le 7, TsÜS § 77 lg-le 3 ja §-le 83. Riigihangete seaduses sätestatud vorminõude eesmärk on tagada riigihangete konkursi läbiviimise läbipaistvus ja kontroll ning kõigi pakkujate võrdse kohtlemise tagamine. See eesmärk tagab selle, et parima pakkuja ja hankija vaheline leping ja selles tehtud muudatused on kõigile riigihangete registri vahendusel tajutavad. See eesmärk eeldab, et muul viisil, kui seaduses sätestatud vormis, sõlmitud lepingud ja selle muudatused on tühised. Seega sõltumata sellest, mida poolte tunnistajad hankelepingu muutmise kohta selgitasid, oleks lepingu muutmise kokkulepe igal juhul pidanud kehtivuse saavutamiseks olema sõlmitud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kuna sellises vormis hankelepingu muutmise kokkulepet ei ole, siis lepingut kehtivalt muudetud ei ole. Kuid lisaks leidis maakohus, et poolte tunnistajate ristivastupidiste ütluste alusel ei ole kohtul võimalik tõsikindlalt tuvastada ka seda, et lepingut oleks suuliselt muudetud. Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes. Ainuüksi heas usus toimimine ei kõrvalda seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärgi. Hageja ei ole vaielnud vastu sellele, mis on kirjas kostja vastustes üleandmise vastuvõtmise aktide kohta, milles kostja kirjeldab töös esinevaid puudusi. Seega oli kostja õigustatud töid mitte vastu võtma, sest need olid oluliste puudustega või üldse tegemata. VÕS § 635 lg 1 koostoimest VÕS §-ga 14, samuti RHS §-dest 45 ja 46 võimaldavad töövõtjal küsida tellijalt hankemenetluses lisateavet. Kui töö on enne valmimist muutunud tellija juhise tõttu teostamatuks ja töövõtja on tellija juhist piisavalt kontrollinud (VÕS § 641 lg 3), kohaldub VÕS § 653, mille järgi võib töövõtja lepingu üles öelda ja nõuda tehtud tööle vastavat tasu osa ja tasus mittesisalduvate kulude hüvitamist. Praegusel juhul ei ole hageja kasutanud võimalust hankelepingu ülesütlemiseks. Samuti ei ole hageja väitnud, et töid ei olnud võimalik lõpule viia. Hageja on väitnud, et töid ei saanud teha etappide kaupa lepingus sätestatud viisil ega ka järgida etappideks ettenähtud tähtaegu. Kohtu ette pole toodud asjaolusid, miks ei olnud võimalik hankemenetluse käigus ette näha, et hankija ette pandud tööde järjekord ei ole sobilik ja miks ei olnud analüüsi muutmine võimalik selliselt, et lepingu tähtaegu ja etappe saaks järgida. Kohtu ette pole toodud asjatundja või eksperdi arvamust, mille alusel järeldusi teha infosüsteemi aluseks olnud projekti puuduste kohta või selle muutmise või ümbertegemise erinevate võimaluste üle. Kui hageja leidis, et hankelepingut ei ole selle sõlmitud kujul võimalik täita, oleks ta pidanud vastutuse vältimiseks lepingu üles ütlema. Hageja seda teinud ei ole.

7(17)

Hageja on võtnud riigihanke pakkumust esitades ja hankelepingut sõlmides enda kanda riski, kui ta ei suuda hiljem lepingut täita. Tasunõude sissenõutavuse hindamiseks peab esmalt tuvastama, kas töövõtja ja tellija vahelises töövõtulepingus lähtus tasu sissenõutavus töö valmimisest või töö vastuvõtmisest. Töö etapiviisilisel tegemisel on töövõtja tasunõude hindamiseks vajalik tuvastada, milliseid töid etapp hõlmas, millised tööd sellest etapist olid tegemata ning milline oli selle etapi eest ettenähtud tasu. Kui tööd tehakse etapi kaupa, toob see kaasa erisused tasu sissenõutavuses, sest etapi tööde vastuvõtmise eeldusi tuleb hinnata eraldi. Eristada tuleb kohustuse mittetäitmist ja kohustuse mittekohast täitmist. Kui töö vastuvõtmises on kokku lepitud etapiviisil, kuid tegemist on mittetäitmisega ehk selle etapi töid ei ole tehtud, ei muutu töövõtja tasunõue selle etapi tööde eest sissenõutavaks. Kuna tööd ei valminud ka täiendatavateks tähtaegadeks, oli kostjal alus üleandmise vastuvõtmise aktide (I ja II etapp) allkirjastamisest keelduda ja tööd on vastu võtmata. Seoses hageja tasunõude tekkimise ja sissenõutavaks muutumisega, samuti hageja alternatiivse tasunõudega tuvastas maakohus järgmist: - täitjal oli õigus esitada arve iga etapi lõppemisel pärast üleandmise vastuvõtmise aktide allkirjastamist (p 4.2); - hageja tasunõue sai muutuda sissenõutavaks pärast iga etapi lõppemist ja üleandmise vastuvõtmise aktide allkirjastamist ka kostja poolt; - kostja ei ole akte allkirjastanud ja hageja pole kostja pretensioone tööde üleandmisele vaidlustanud, mistõttu ei ole hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks; - kui pool ütles lepingu üles punktis 9.4 toodud alusel, ei olnud teisel poolel õigust nõuda üles ütlemisega seoses tekkinud kahju hüvitamist või lepingujärgse tasumaksmist; täitjal ei olnud õigust nõuda tellijalt mingit kahju hüvitise maksmist ega saamata jäänud tulu selle tõttu, et tellija ütles lepingu üles enne selle kogumahu täitmist; - kui tööde tulemused ei vastanud lepingu tingimustele, loeti seda täitjapoolseks oluliseks lepingurikkumiseks, mille korral oli tellijal õigus leping üles öelda või lepingust taganeda (p 7.10); - lepingu ülesütlemisel ei olnud teisel poolel õigust nõuda ülesütlemisega seoses tekkinud kahju hüvitamist või lepingujärgse tasu maksmist, sh ei ole täitjal (s.o hagejal) õigust nõuda tellijalt mingit kahjuhüvitise maksmist ega saamata jäänud tulu selle tõttu, et tellija ütles lepingu üles enne selle kogumahu täitmist (p 9.4); - kui kostja taganeb lepingust hageja rikkumise tõttu, ei ole ta kohustatud maksma hagejale mistahes tasu ega hüvitist (p 9.4). Hageja rikkus töövõtulepingut oluliselt, sest hageja ei ole esitanud kostjale nõuetekohaselt teostatud töid ei lepingus määratud algseks tähtajaks, kostja määratud täiendavaks tähtajaks ega ka hageja enda poolt välja pakutud tähtaegadeks, mistõttu on põhjendatud kostja seisukoht, et hageja ei täida oma kohustusi ka edaspidi, sh lepingujärgseks lõpptähtajaks 21. juuniks 2019. Seoses lepingust õigeaegse taganemisega tuvastas maakohus järgmised asjaolud: - kostja määras hagejale korduvalt täiendavaid tähtaegu lepingujärgsete kohustuste täitmiseks: a) I etapi tööde üleandmata jätmisel lepingus sätestatud tähtajaks (22. juuli 2018) määras kostja hagejale nende üleandmiseks täiendava tähtaja kuni 20. september 2018; b) II etapi tööde üleandmise tähtaeg oli hankelepingu järgi 22. november 2018 ning kostja andis hagejale täiendava tähtaja nende üleandmiseks kuni 25. jaanuar 2019. - kostja esitas hagejale lepingust taganemise avalduse 15. märtsil 2019.

8(17)

Maakohus järeldas, et kuna kostja taganes lepingust vähem kui 2 kuud pärast hagejale II etapi tööde üleandmiseks antud täiendava tähtaja möödumist, ei olnud mõistlik aeg lepingust taganemiseks lõppenud. Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 järgi on erinevad õiguslikud tagajärjed. Pooltel on töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised. VÕS § 637 lg 4 sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. Kuna hageja rikkus oluliselt pooltevahelist töövõtulepingut, jättes nõuetekohaselt teostatud tööd tähtajaks esitamata, oli kostjal õigus lepingust taganeda. Seetõttu pole hagejal kostja vastu kehtivat nõuet tasu või hüvitise väljanõudmiseks lepingu ega seaduse alusel. Tulenevalt lepingu p-st 9.4 ei pidanud kostja maksma lepingust taganemise korral hagejale tasu ega kahjuhüvitist. Eeltoodu välistab ka hageja nõude lepingu alusel üleantu tagastamiseks VÕS § 189 lg 1 alusel või selle väärtuse hüvitamiseks sama sätte lg 2 alusel, kuna pooled leppisid taganemise õiguslikke tagajärgedes ise kokku, st kui kostja taganeb lepingust hageja rikkumise tõttu, ei ole ta kohustatud maksma hagejale mistahes tasu ega hüvitist. Hagejale hüvitise ja tasu maksmise kohustust pole kostjal ka seetõttu, et hageja ei ole tõendanud, et tööd oleks tehtud. Hageja ei ole kostjale esitanud nõuetekohaselt teostatud töid (tööde I-IV etappi) tähtaegselt, mida kostja oleks saanud vastu võtta. Kostja on selgitanud, et ta ei saanud hageja esitatust midagi kasutada ja kogu riigihange tuli uuesti korraldada ja kõigi töödega uuesti alustada. Hageja ei ole sellele vastu vaielnud. Kostja ei ole ühtegi esitatud töödest vastu võtnud, kuna need olid oluliste puudustega. Hageja on küll väitnud, et ta oli lepingu lõppemise hetkeks teostanud ca 2/3 töödest, kuid see on hinnanguline väljendus. Kui palju tegelikult tehti ja kui palju üleandmiseks esitati, seda pole kohtule esitatu alusel võimalik tuvastada. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus

9(17)

Hageja tõendas, et pooled saavutasid suulise kokkuleppe ning muutsid lepingus sätestatud tööde etappe ja nende üleandmise korda. 28. novembril 2018 sõlmitud kokkuleppele tuginedes lähtus hageja lepingu lõpptähtajast, milleks oli 21. juuni 2019 ning kavatses kõik lepingus kokkulepitud tööd täielikult ja nõuetekohaselt esitada hiljemalt lepingu lõpptähtajaks. Hageja ei ole lepingut oluliselt rikkunud. Pooled muutsid 28. novembril 2018 lepingut selliselt, et hageja ei anna töid üle etapiviisiliselt. Isegi juhul, kui hageja rikkus vahetähtaegu, siis ei ole tegemist olulise lepingurikkumisega, mis õigustaks kostjapoolset lepingust taganemist. Hageja kinnitas, et kokkulepitud lõpptähtajaks (21. juuniks 2019) on tööd valmis, kuid kostja tõkestas 15. märtsil 2019 hageja ligipääsu projektikeskkonda. Hageja ei rikkunud oluliselt lepingut, sest tööde teostamise lõpptähtaeg ei olnud saabunud, töös esinevad puudusi oli võimalik likvideerida ning hageja oli valmis kõik puudused likvideerima ja nõuetekohase töö üle andma. Kostja koostatud hankedokumentides olid tööetapid jaotatud äärmiselt ebaproportsionaalselt, millele juhtis hageja korduvalt tähelepanu ja mida on kostja tunnistanud. Maakohus eeltoodu osas seisukohta ei võtnud, rikkudes TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Hageja märgib, et kui tellija on töövõtjale riigihanke raames andnud sootuks valed andmed või andmete puudulikkus on võimalik avastada alles töö teostamise käigus, siis ei saa eeldada, et sellest tulenevat riski kannataks töövõtja. Hageja viitab Riigikohtu lahendile asjas nr 2-15-15662, p-le 18. Vaheetappide tähtaegade järgimata jätmine oli tingitud kostjast, mh ei olnud kostja VÕS § 101 lgst 3 tulenevalt õigustatud lepingust taganema. Tellija lepingust taganemise õiguse hindamisel tuleb mh arvesse võtta VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 111 lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. J. Heinmets ja T. Piirsalu ütlustega on tõendatud, et hageja oli 15. märtsi 2019 seisuga teostanud oma tööd ca 3/4 ulatuses (73,02% ulatuses) ning kostja on esitanud vastuväiteid üksnes vaheetappide tähtaegsuse osas. Sellises olukorras on taganemisõiguse kasutamine hea usu põhimõttega vastuolus ja sellest tulenevalt lubamatu. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et kohtule esitatu alusel ei ole võimalik tuvastada, kui palju tegelikult tehti ja kui palju üleandmiseks esitati. Kostja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 ja VÕS § 6 alusel. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas see, kus võlausaldaja on oma vastuolulise käitumisega jätnud võlgnikule mulje, et ta ei kavatse pärast täiendava tähtaja möödumist lepingust taganeda. Kostja kinnitas ka 3. oktoobri 2018 kirjas hagejale, et teeb kõik selleks, et projekt õnnestuks ja koostöö jätkuks positiivselt ja tulemuslikult. Eeltoodu osas ei ole maakohus otsuses seisukohta võtnud. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et kostja taganes lepingust mõistliku aja jooksul. Kostja nõudis 14. detsembril 2018 hagejalt I etapi tööde viivitamatult üleandmist ning andis hagejale täiendava tähtaja II etapi tööde üleandmiseks hiljemalt 25. jaanuaril 2019. Lepingust taganemise avalduse esitas kostja alles 15. märtsil 2019 ehk I etapi tööde üleandmise esitamise tähtajast umbes 3 kuud hiljem ja II etapi tööde esitamise tähtajast 1 kuu ja 20 päeva hiljem. Kui taganemist pikema aja jooksul pärast tähtaja möödumist ei järgne, võib teine pool uskuda, et rikkumisele tuginedes taganemist ei toimu ja lepingu täitmise jätkub. Hageja leiab, et kostja oli taganemisavalduse esitamisel kaotanud õiguse tugineda asjaolule, et hageja on kahel korral tööde teostamise vahetähtaegu rikkunud. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et lepingu p 9.4 järgi on pooltel õigus leping igal ajal ette teatamata üles öelda, kui teine pool rikub lepingut ning ei ole lepingu rikkumist kõrvaldanud 21 päeva jooksul alates talle

10(17)

lepingu rikkumisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatamisest. See tähendab, et kui ühel poolel on rikkumise kõrvaldamiseks aega üksnes 21 päeva, ei ole mõeldav ja lepingulise tasakaaluga kooskõlas olukord, kus samale rikkumisele tuginedes on poolel õigus taganeda mitmeid kuid hiljem. Kostja ütles töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles. Juhul, kui hageja ei olnud lepingut oluliselt rikkunud, st ei olnud täidetud eeldused lepingust taganemiseks, saab kostja tahteavaldust lepingu lõpetamiseks pidada ülesütlemisavalduseks VÕS § 655 lg 1 järgi. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu. Hageja viitab Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-64-11, p 11. Kui maakohus jõudis järeldusele, et kostja taganes lepingust, siis oleks maakohus pidanud rahuldama hageja alternatiivse nõude. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega selles, et lepingu p 9.4 välistab hageja tasunõude. VÕS § 655 lg 2 ei välista töövõtja tasunõuet juba tehtud töö eest. Hageja leiab, et lepingu p 9.4, mis välistab mistahes hüvitisnõuded on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Hageja on tuginenud hagis ka sellele, et hankelepingu säte, mis paneb lepingust tulenevad riskid täielikult töövõtjale, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 mõttes. Maakohus ei ole selles osas kohtuotsuses seisukohta võtnud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud põhjendamiskohustust. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega selles, et VÕS § 189 on dispositiivne ulatuses, mis on sätestatud lepingu p-s 9.4. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et VÕS §-s 189 sätestatust erineva kokkuleppe lubatavuse hindamisel on põhikriteerium poolte kohustuste tasakaalu mingiski ulatuses säilitamine. Kui tagastamiskohustused üldse välistatakse, muudetakse sellega taganemise põhiolemust (sisuliselt ülesütlemiseks), mis saab olla lubatud vaid siis, kui see on õigustatud lepingu olemuse ja muude sanktsioonide piisavusega. Eriti piiratud peaks olema lepinguvabadus tüüptingimuste puhul § 42 järgi. Juhul, kui tellija on töövõtulepingust kehtivalt taganenud, saab töövõtja nõuda eelkõige üleantu väärtuse hüvitamist VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi. Töövõtulepingu esemeks oleva töö tellijale tagasi andmine on asjaoludest nähtuvalt (mh materjalide ja töökulu osas) olemuslikult välistatud. Maakohus asus üllatuslikule seisukohale, et kostjal ei ole hagejale hüvitise ja tasu maksmise kohustust ka seetõttu, et hageja pole tõendanud, et tööd oleks tehtud. Maakohus ei selgitanud, millised hageja esitatud faktilised asjaolud on kohtu hinnangul tõendamata. Maakohus ei ole täitnud TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesandeid ja on rikkunud kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust. Hageja on seisukohal, et ta on tõendanud teostatud tööde väärtuse. Pool, kes tugineb töö lepingutingimustele mittevastavusele, on kohustatud tõendama temale üleantu tegeliku väärtuse, kui see on väiksem lepingus kokkulepitud hinnast. Kostja oli kohustatud tõendama, et temale üleantu väärtus on väiksem kui hageja poolt esile toodu ja tõendatu. Maakohus jagas tõendamiskoormuse ebaõigesti. Vastus apellatsioonkaebusele

11(17)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d8709d7d-cf5c-45c6-8576-1b7e86c80a8a

12(17)

puudub vajadus hinnata apellandi väiteid lepingu väidetava suulise või konkludentse muutmise kohta ja sellega seoses esitatud seisukohti tõendite hindamise kohta maakohtu poolt. II

13(17)

väära ka asjaolu, et vastav asjaolu selgus alles pärast analüüsi valmimist ja tellija võis tagantjärele möönda vaheetappide ebaproportsionaalset jaotust.

14(17)

15(17)

16(17)

17(17)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.