SIA Citadele Leasing (Eesti filiaali kaudu) hagi R. L. vastu kahjuhüvitise, võla ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
7 272,55 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: SIA Citadele Leasing (välismaa äriühingu kood 40003423085, asukoht Republikas laukums 2A, Riia, 1010, Läti) Eesti filiaali kaudu (registrikood: 11453650) Hageja lepinguline esindaja Aivar Jurs (e-post XXX) Kostja: R. L. XXX)
(isikukood XXX, elukoht XXX, e-post
Kostja lepinguline esindaja Marge Rebane (e-post: XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista R. L.-ilt SIA Citadele Leasing (Eesti filiaali kaudu) kasuks 7 272,55 eurot, millest 5 087,63 eurot on sissenõutavaks muutunud viivis ja 2 184,92 eurot vara tagastamise-, müügiks ettevalmistamise- ja müügiga seotud kulude hüvitis.
Jätta tsiviilasjas nr 2-23-13496 Harju Maakohtu 26.09.2023 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4.Jätta SIA Citadele Leasing menetluskulud R. L. kanda.
5.Rahuldada SIA Citadele Leasing avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks.
6.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista R. L.-ilt välja SIA Citadele Leasing kasuks menetluskulud summas 1 103 eurot.
7.Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb R. L.-il tasuda SIA Citadele Leasing hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1 103 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 1
2-23-13496
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.SIA Citadele Leasing esitas 22.09.2022 Harju Maakohtule hagi Raiko R. L. vastu võla ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt esitas G. L. 22.10.2021 hagejale liisingutaotluse, millega soovis võtta liisingusse sõiduauto BMW X4 maksumusega 66 920 eurot (koos käibemaksuga). Liisingutaotluses esitatu alusel otsustas hageja sõlmida liisingulepingu, kuna liisinguvõtja oli krediidivõimeline. Johtuvalt asjaolust, et liisingusumma oli tavapärasest keskmisest suurem, siis lisati lepingusse täiendava tagatisena ka kostja käendus. Ülaltoodu alusel sõlmiti hageja (liisinguandja) ja liisinguvõtja vahel 29.10.2021 liisinguleping nr XXX, mille alusel hageja finantseeris liisinguvõtjale liisingueseme BMW X4 omandamist kasutusrendilepingu alusel. Liisingusumma ehk krediit liisinguvõtja jaoks oli 42 433,34 eurot, millele lisandus käibemaks summas 8 486,67 eurot. Tagastamisele kuuluv liisingusumma koos käibemaksuga seega 50 920,01 eurot, millele lisandus intress. Kasutusrendi korral lisatakse käibemaks igakuistele põhiosa tagasimaksetele. Liisingulepingu lahutamatuks osaks on ka 08.03.2021 kinnitatud tüüptingimused. Liisinguvõtja on tüüptingimustega tutvunud ja kinnitab seda liisingulepingu põhitingimuste punktis 9.5 ja 9.6.
2.Liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti kostjaga käendusleping, mille punkti 3.1 järgi vastutab käendaja liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt. Käendaja vastutuse maksimummäär käenduslepingu punkti 3.1 viimase lause järgi on 50 920,01 eurot.
3.Liisinguvõtja igakuist liisingumaksete tasumise kohustust kohaselt ei täitnud. Kuna võlga ei tasutud, saatis liisinguandja liisinguvõtjale ja kostjale 02.11.2022 e-mailiga teate lepingu rikkumise kohta, andis võla tasumiseks täiendava tähtaja ja hoiatas, et kui võlga täiendavalt antud tähtpäevaks ei tasuta, on liisinguandjal õigus öelda liisinguleping erakorraliselt üles. Samas kirjas kohustati liisinguvõtjat andma liisinguobjekt kuni võla 2
2-23-13496 tasumiseni hoiule. Liisinguvõtja liisinguobjekti hoiule ei andnud ega tasunud ka võlga, samuti ei tasunud võlga kostja.
4.Võla tasumata jätmise tõttu ütles liisinguandja liisingulepingu erakorraliselt üles 22.11.2022 ja saatis lepingu ülesütlemise teatise liisinguvõtjale ja kostjale e-mailiga 22.11.2022. 29.11.2022 edastati liisinguvõtjale ja kostjale e-mailiga korduv teatis selle kohta, et liisinguleping on ülesöeldu ja esitatud nõue vara tagastamiseks 30.11.2022. Sellele e-mailile vastas liisinguvõtja, et tasub homseks võla ära. Seega on liisinguleping lõppenud ülesütlemisega 22.11.2022, nagu on esitatud ülesütlemise avalduses. Lepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks ka graafiku järgne jääkmaksumus summas 37 588,61 eurot. Võlgnevus liisingulepingu ülesütlemise päeval oli kokku 48 336,41 eurot, millest: 37 588,61 liisingu jääkmaksumus, 7 517,72 jääkmaksumuse käibemaks, 1 324,58 liisingu põhiosa tagasimaksete võlg, 249,79 liisingu intressimaksete võlg, 76,33 intress 1,11 - 22.11.2022, 264,91 liisingumaksete käibemaksu võlg, 1 314,47 kindlustus.
5.Hageja esitas 12.11.2024 täpsustatud hagiavalduse, osalise nõuetest loobumise ja riigilõivu 437,50 euro tagastamise taotluse. Taotluse põhjenduste kohaselt on liisinguese müüdud ja nõudest osaline loobumine on tingitud asjaolust, et tagastatud vara müügist laekunud rahaga on loetletud nõuded kaetud täies ulatuses.
6.Kohus lõpetas 04.04.2025 määrusega menetluse järgmiste nõuete osas: vara soetamisega seotud kulu hüvitis summas 45 106,33 eurot. Liisingu põhiosa tagasimaksete võlg summas 1 324,58 eurot, liisingu intressimaksete võlg summas 326,12 eurot, liisingumaksete käibemaksu võlg summas 264,91 eurot, kindlustusmaksete võlg summas 1 314,47 eurot, liisingueseme valduse taastamise haldustasu summas 1 000 eurot. Pärast nõude vähendamist palub hageja kostjalt välja mõista: viivise võla summas 5 087,63 eurot ja vara tagastamise-, müügiks ettevalmistamise- ja müügiga seotud kulude hüvitise summas 2 184,92 eurot.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
7.Kostja hagi ei tunnista. Hageja on rikkunud teavitamiskohustust. Hageja ja Kostja vahel sõlmitud Käendusleping on tarbijakäendusleping, sest käendajaks on füüsiline isik. Hagejal on kohustus arvestada lepingueelsete läbirääkimiste käigus kostja huvide ja õigustega VÕS § 14 lg 1 kohaselt ning teavitada kostjat käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest, sh võlgnevuse tekkimine, suurus, käendaja positsiooni muutumine jmt. Hageja on jätnud käendaja (kostja) teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest ning kostjal on VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue hageja vastu.
8.Hageja ei ole aktiivne sõiduki asukoha tuvastamisel ja valduse kättesaamisel, et oma nõuet rahuldada. Samuti on hageja käitumine vastuolus heade kommetega, kuivõrd hageja nõuab oma nõudele rahuldust füüsilisest isikust käendajalt, selle asemel, et aktiivselt otsida ja leida üles sõiduk, võtta üle valdus ning rahuldada oma nõue sõiduki võõrandamisest. Kostja ei pea vastutama hageja suutmatuse eest.
9.Pärast nõude vähendamist hageja poolt tõi kostja esile, et sõiduki väärtus tagastamise hetkel, st 22.10.2023 oli vähemalt 60 000 eurot. Kostja seisukoht tugineb asjaolule, et sõiduki väärtus uuena oli 79 160 eurot, millest tekkis automüüja soodushinna tulemusel müügihind 66 920 eurot. Aasta aega hiljem oli sõiduk läbi sõitnud u 30 tuhat km, mille tõttu saab sõidukit pidada uueväärseks, mille hind on langenud u 10% võrra (66 920 10% on 60 228). Seega võib pidada väärtuseks liisinglepingu ülesütlemisel 60 000 eurot. Kostja esitab portaali auto24 andmed sõiduki turuväärtuse kohta (vahemik 41 000 kuni 57300) ning juhib tähelepanu, et 2021 aasta BMW X4-sid oli tol ajal müügis vähe. 3
2-23-13496 Võrdluseks saab tuua vaid ühe sõiduki, mille müügihind oli 59 900 eurot, samas kui pakutava sõiduki läbisõit (98 987 km) oli pea kolm korda suurem kui vaidlusalusel sõidukil (30 888 km). Mõlema sõiduki esmaregistreerimine sisuliselt samal ajal (Sõidukil 10.2021 ja võrdlussõidukil 11.2021). Kostja on seisukohal, et sõiduki väärtus oli tunduvalt kõrgem kui hinnatud 48 000 eurot ja kõrgem kui müügihind 53 000 eurot. Hageja on seisukohal, et sõiduki väärtus oli vähemalt sama suur kui võrdlussõidukil, st 59 900 eurot.
10.Kostja on seisukohal, et sõiduki tagastamisega seotud liisinguandja lisakuludest on mõistlikud puhastamise ja müügi kulud. Tulenevalt eeltoodust vaidleb kostja vastu hageja teistele sõiduki tagastamisega seonduvatele nõuetele. Kostja on seisukohal, et tegemist oli ebavajaliku kulutusega, mida ei oleks pidanud tegema. Ei olnud mingit vajadust kasutada tagastusteenust sõiduki toomisel Rootsist Eestisse. Valduse ülevõtmise hetkel oli tegemist täiesti töökorras ja igapäevaselt kasutuses olnud sõidukiga, puudus igasugune vajadus kasutada kallist treileriteenus. Hageja oleks saanud ka lihtsalt sõidukiga Rootsis laevale sõita ja Eestis laevalt maha sõita. Inkassokulu nõue summas 250 eurot on alusetu nõue, sest teenust ei osutatud või ei tehtud seda tulemuslikult. Hageja ei tuvastanud sõiduki asukohta ja seega ei olnud hagejal põhjust ega vajadust tasuda sõiduki asukoha tuvastamise eest.
11.Hagejal on õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 sätete kohaselt ja lg 6 kohaselt on käesolevas paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Lähtudes eeltoodust tugineb hageja nõue haldustasu osas tühisele kokkuleppele ja on seega esitatud ilma õigusliku aluseta ja tuleb jätta rahuldamata.
12.Kostja vaidleb vastu sõiduki müügiks ettevalmistamise kuludele, mis on suuremad kui 125 eurot. Kohtupraktika kohaselt peetakse liisinguandja mõistlikuks kuluks sõiduki pesemise kulu, milleks on liisinguandja esitanud tõendi summale 125 eurot. Kostja nõustub Sõiduki pesu kulutusega summas 125 eurot, aga mitte teiste liisinguandja kulutustega sõiduki müügiks ettevalmistamisel.
13.Kostja vaidleb vastu hageja viivisenõudele. Kui hageja oleks ette võtnud VÕS § 139 lgst 2 tulenevad sammud kahju vähendamiseks, oleks hageja nõue rahuldatud ja ei oleks alust viivise arvestamiseks. Hageja oli õigustatud liisinglepingu maksete alusel saama perioodi eest november 2022 kuni oktoober 2023 intressi summas 1708,96 eurot. Kostja tegi omalt poolt kõik mõistlikult võimaliku (tuvastas sõiduki asukoha, korraldas valduse ülevõtmise), et täita käendaja kohustusi, tagastada hagejale sõiduk, et hageja saaks oma nõudeid rahuldada sõiduki võõrandamise arvelt. Ei ole õiglane nõuda selle eest käendajalt viivist. Kostja taotleb viivisenõude rahuldamata jätmist või alternatiivselt viivise vähendamist 1 708,96 euroni (intressimaksed perioodil nov22 kuni okt23). Kostja palub kohtul vähendada hageja viivisnõuet kuni õiglase viivisnõude summani, mis Kostja hinnangul on samaväärne intressinõudega.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
14.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 4
2-23-13496
15.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: Hageja SIA Citadele Leasing Eesti filiaali kaudu ja G. L. sõlmisid 29.10.2021 liisingulepingu nr XXX, mille ese oli sõiduauto BMW X4 xDrive 30d. Liisingusumma oli 42 433,34 eurot, millele lisandus käibemaks summas 8 486,67 eurot. Tagastamisele kuuluv liisingusumma koos käibemaksuga oli 50 920,01 eurot, millele lisandus intress (dtl 103-113). Hageja ja kostja sõlmisid 21.10.2021 käenduslepingu, mille kohaselt võttis kostja endale kohustuse tagada liisingulepingust nr XXX ja nende tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Käendatavaks summaks on 50 920,01 eurot. Kostja on käenduslepingule alla kirjutanud, käendaja vastutus võlausaldaja ees on solidaarne liisinguvõtjaga. (dtl 114-116). Kuivõrd liisinguvõtja igakuist liisingumaksete tasumise kohustust vaatamata eelnevale 02.11.2022 hoiatusele kohaselt ei täitnud, ütles hageja 22.11.2022 teatisega liisingulepingu põhivõlgnikule üles 22.11.2022 (dtl 118-119, 120-121). 29.11.2022 edastati liisinguvõtjale ja kostjale e-mailiga teatis selle kohta, et liisinguleping on ülesöeldud ja esitati nõue vara tagastamiseks 30.11.2022 (dtl 122). Liisinguvõtja sõidukit hagejale ei tagastanud, vaid lahkus 28.02.2023 koos sõidukiga välisriiki, kust hageja volitatud esindaja sai sõiduki Rootsi politseilt enda valdusse 11.07.2024. Sõiduk anti hoiustajale üle 13.07.2024 (dtl 460). Hageja võõrandas liisingueseme 25.10.2024 hinnaga 43 442,62 eurot (hind käibemaksuga 53 000 eurot, dtl 469-470). Sõiduki jääkmaksumus lepingu ülesütlemise ajal oli 37 588,61 eurot (km-ta, koos käibemaksuga 45 106,33 eurot, dtl 113). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
16.Kuivõrd menetluse kestel liisinguese müüdi, siis loobus hageja liisingu põhiosa tagasimaksete võla nõudest summas 1 324,58 eurot, liisingu intressimaksete võla nõudest summas 326,12 eurot, liisingumaksete käibemaksu võla nõudest summas 264,91 eurot, kindlustusmaksete võla nõudest summas 1 314,47 eurot ja liisingueseme valduse taastamise haldustasu nõudest summas 1 000 eurot nõuetest põhjusel, et tagastatud vara müügist laekunud rahaga on loetletud nõuded kaetud täies ulatuses. Kohus on hageja loobumise nende nõuete osas vastu võtnud ja menetluse 04.04.2025 määrusega nende nõuete osas lõpetanud. Menetlus jätkub viivise ja sõiduki müügiga kaasneva kulu hüvitamise nõuete osas. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise võlg summas 5 087,63 eurot ning vara tagastamise-, müügiks ettevalmistamise- ja müügiga seotud kulude hüvitis summas 2 184,92 eurot, millest: 116,07 vara tagastusteenus (1 490 – 1 373,93), 125 eurot vara välispesu ja sisepesu, 75 eurot hindamisakt, 131,15 transport teenindusse/ tagasi, 1 737,70 müügi vahendustasu, kokku 2 184,92 eurot.
17.Kuivõrd nõue on esitatud kostja kui käendaja vastu, kohalduvad asjas võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 ja § 145 lg 1. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. 5
2-23-13496
18.Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kuna liisinglepingust tulenevaid kohustusi tagab käenduslepingute alusel käendaja ehk kostja, kes on füüsiline isik, kontrollib kohus, kas leping on kehtiv, kuivõrd kohus peab alati kontrollima tarbijakäenduslepingu kehtivust. Kohus märgib, et tarbijakäenduslepinguks on igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte.
19.Kohtule esitatud käenduslepingust nähtuvalt on see sõlmitud kirjalikult, kostja on sellele alla kirjutanud ega ole seda eelnevalt vaidlustanud ja selles on määratletud kostja vastutuse maksimumsumma solidaarselt liisinguvõtjaga kuni summas 50 920,01 eurot. Seega vastab käendusleping VÕS § 143 lg 1, 2, § 144 lg 2 nõuetele ning on iseenesest kehtiv.
20.Kostja on seisukohal, et käendusleping on tühine. Kostja tõi esile, et käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes suhetes isik, pereliige st poeg, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt. Kostja käendas oma isa liisingulepingut just perekondlikust kohusetundest, mitte majanduslikust kaalutlusest. Kostja ei saanud käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu. Sõidukit kasutas ja sellega sõitis kostja isa, mitte kostja. Käendaja vastutuse maksimumsumma on tema sissetulekute suhtes äärmiselt ebaproportsionaalne. Ka lepingu sõlmimise ajal ei saanud eeldada, et kostja suudaks põhivõlgniku kohustust olulises osas täita, eriti arvestades, et tema sissetulekud, mis ei võimaldanuks sellist suurt võlgnevust katta. Kõik need asjaolud olid hagejale kui professionaalsele krediidiandjale lepingu sõlmimisel äratuntavad või pidid äratuntavad olema.
21.Hageja vaidleb kostjale vastu ning leiab, et käendusleping ei ole heade kommete vastane ega seega tühine. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas oli kostja sõltuv isast ja mis põhjustel ja asjaoludel oli kostja sunnitud käenduslepingu sõlmima. Kostja ja tema isa elavad eraldi, neil on eraldi majapidamised ja neil oli ka eraldi leibkond. Kostja ei ole esile toonud, kuidas liisingulepingu käendamine oli tingitud perekondlikust seosest ja isiklikust sõltuvusest ning mis takistas tal käenduslepingut mitte sõlmida. Kostja oli teadlik käenduslepinguga võetud kohustustest ja kostja kinnitab seda käenduslepingus. Kuna käendusleping on tagatisleping, mille annab kolmas isik, siis üldjuhul ei saagi tagatise andja kunagi isiklikku kasu põhilepingust. See on käendaja kui tagatise andja risk. Käendaja vastutuse maksimumsumma käenduslepingus ei ole ebaproportsionaalne. Hageja ei pidanud kostja suhtes läbi viima vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist selle tavapärases mõistes, sest käendusleping ei ole krediidileping, vaid tagatis.
22.Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata selle sõlmimise aja seisuga (RKTKo nr 3-2-1-76-01). Käenduslepingut ei saa pidada heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi põhjusel, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingu sõlmimise ajal vara vähem kui käenduskohustuse piirsumma (RKTKo nr 3-2-1-157-14, p 11). Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Samuti ei kehti käendaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte, sest käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo nr 2-14-21710, p 48). Neil kaalutlustel on käendusleping heade kommetega vastuolus üksnes erandlikel asjaoludel.
23.Kostja tugineb Riigikohtu lahendile nr 2-14-21710/105, mille p 49 tsiviilkolleegium leidis, et käendusleping võib siiski olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb 6
2-23-13496 järgmiste asjaolude kogum: käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad.
24.Iseenesest ei ole vaidlust selles, et liisinguvõtja ning käendaja on isa ja poeg, seega on nende vahel perekondlik suhe. Kuid hagejal on õigus selles, et kostja on jätnud esile toomata, milles seisnes nn eriline sõltuvussuhe isa ja poja vahel. Kohus märgib, et mitte igasugune perekondlik seos ei viita koheselt pooltevahelisele sõltuvussuhtele, vastasel juhul peaks peaaegu iga käendusleping, kus üks perekonnaliige või sugulane käendab teist olema eelduslikult tühine. Seega peab selliseks isiklikuks põhjuseks olema midagi enamat, kui pelk sugulus või vanema-lapse suhe. Hageja on õigesti juhtinud tähelepanu, et Riigikohtu juhiste kohaselt peab tehingu tühisusele tuginev pool välja tooma, milles tema sundolukord seisnes (RKTKo nr 3-2-1-49-11, p 9).
25.Asja materjalist nähtub, et kostja ning kostja isa elasid käenduslepingu sõlmimise ajal erinevatel aadressitel ja seega ilmselt erinevates leibkondades (dtl 103, 115). Hageja poolt kontrollitud kostja pangakonto väljavõttest ei nähtu, et liisinguvõtja oleks oma täisealisele pojale teinud regulaarselt mingeid väljamakseid, kostja teenis oma sissetuleku iseseisvalt, tema töötasu ei laekunud ka liisinguvõtjale kuulunud äriühingult. See, et poeg on tulnud isale vastu kohusetundest või viisakusest, ei tähenda koheselt, et käenduslepingu sõlmimiseks on suunanud kostjat isa sund või surve.
26.Kohus märgib ka seda, et kuigi käenduslepingus toodud käendaja vastutuse maksimummäär on küllaltki suur, ei olnud see siiski sedavõrd suur, et see tähendaks kostja jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Lepingujärgsed kuumaksed moodustasid ca 601 eurot ning lepingu tähtaeg oli 60 kuud (5 aastat), mistõttu ei saa pidada lepingust tulenevaid kohustusi ka kostjale üle jõu käivateks. Riigikohus on selgitanud, et „käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule.“ (RKTKo 3-2-1-157-14, p 11). Riigikohus on ka leidnud, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo nr 2-15-21710, p 48).
27.Vaatamata sellele, et hagejal puudus kohustus käendaja maksevõimet kontrollida, on hageja seda antud juhul teinud. Nimelt on kostja esitanud hagejale oma pangakonto väljavõtte perioodil 27.05.2021-27.10.2021, millest nähtub, et kostja kontole laekus antud ajavahemiku jooksul keskmiselt töötasu XXX Eesti filiaalist 1 832,06 eurot (mai töötasu 1 488,42 eurot, puhkuse tasu 254,68 eurot, juuni töötasu 1 927 eurot, juuli tasu 1 830,06 eurot, august 2021 tasu 1 830,06 eurot, september 2021 tasu 1 830,06 eurot), lisaks laekus 24.09.2021 kostja kontole Rahandusministeeriumilt 128 eurot osana palgamoodulist. Hageja on välja toonud, et kostjal oli üks krediidikohustus summas 9 000 eurot, kuumaksega 190 eurot. Kohus nõustub hageja järeldusega, et kostja oli lepingu sõlmimise ajal võimaliku käendussündmuse saabumise korral võimeline käenduskohustust täitma. Samuti nõustub kohus hageja seisukohaga selles, et kuivõrd käendusleping on tagatisleping, mille annab kolmas isik, siis üldjuhul ei saagi tagatise 7
2-23-13496 andja kunagi isiklikku kasu põhilepingust. See on käendaja kui tagatise andja risk. Eelpool viidatud Riigikohtu lahendi 2-14-21710/105 kohaselt peab antud juhul esinema asjaolude kogum ehk kõik Riigikohtu poolt loetletud asjaolud peavad esinema üheaegselt ja koos. Ühe puudumine neist välistab tehingus heade kommete vastasusele tuginemise võimaluse. Seega leiab kohus, et kostja vastutuse aluseks olev käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ega seega tühine.
28.Kohus osundab, et ka liisinguleping hageja ja liisinguvõtja vahel oli iseenesest kehtiv, leping on lõppenud 22.11.2022 hagejapoolse ülesütlemise alusel. Asja materjalist nähtub, et liisinguandja on enne lepingu sõlmimist kontrollinud liisinguvõtja maksevõimekust hinnates liisinguvõtja pangakonto väljavõtet ajavahemikul 01.05.202122.10.2021. Liisinguvõtja pangakonto väljavõttelt nähtub, et 13.07.2021 on laekunud V OÜ-st (äriühingust, mille juhatuse liige ja osanik liisingvõtja oli) töötasu summas 2 800 eurot; 10.08.2021 summas 2 900 eurot; 10.09.2021 1 730 eurot; 08.10.10.2021 laekus töötasu summas 1 800 eurot. Kontolt nähtuvad maksed ka kohtutäiturile 21.05.2021 ja XXX Liisingule 13.07.2021, kuid hiljem makseid tehtud ei ole. Seega saab teha järelduse, et märgitud maksete tegemisega need liisinguvõtja kohustused lõppesid. Liisinguvõtjal lepingu sõlmimise ajal kehtivaid liisinguvõtjal maksehäireid ei olnud. Hageja programmi ekraanitõmmisest nähtub, et liisinguvõtja on tasunud võla 29.05.2021 (dtl 22). Seega on hageja liisingulepingut sõlmides kontrollinud liisinguvõtja maksevõimet ja ei saa väita, et liisinguleping sõlmiti maksevõimetu isikuga. Et liisinguvõtja hiljem on mingil põhjusel makseraskustes ja ei suuda või ei soovi oma kohustusi täita, ei olnud hageja jaoks lepingu sõlmimise ajal ettenähtav.
29.Kostja heitis hagejale muuhulgas ette ka seda, et hageja ei ole nõuetekohaselt täitnud seadusest tulenevat käendaja teavitamise kohustust käenduslepingu sõlmimisel, eelkõige teavitanud käendajat sellest, et liisingulepingu esemeks olev sõiduk ei olegi põhiline lepingu täitmise tagatis, vaid hageja võib kogu nõudega pöörduda käendaja vastu. Kohtule on hageja etteheide arusaamatu. Kohus märgib, et käenduslepingu sõlmimisega võtab käendaja endale kohustuse vastutada kolmanda isiku (põhivõlgniku) kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käesoleval juhul ei ole liisingulepingus sellist piirangut ette nähtud, seega pidi käendaja sellist käenduslepingut sõlmides, milles sisaldub tema vastutuse piir ca 51 000 eurot, aru saama, et tulevikus võib realiseeruda risk ja tal tuleb sellises summas liisinguandjale raha tasuda. Iseenesest asja materjalidest ei nähtu, et liisinguandja oleks käendajat teavitanud liisinguvõtja maksevõimest, kuid nagu kohus juba eelnevalt tuvastas, oli liisinguvõtja liisingulepingu sõlmimise ajal igati maksejõuline, ta oli likvideerinud varasemad võlgnevused, oli heal järjel ettevõtte omanik ja juhatuse liige ning maksis endale ka arvestatavas summas töötasu. Seega ei olnud hagejal käendajat millestki „kahtlasest“ ja käendaja jaoks olulisest teavitada. Seda, et hiljem on liisinguvõtja viinud ennast nii varalisse kui ka moraalsesse pankrotti, ei saanud hageja lepingute sõlmimisel ette näha ega sellest ka kostjat teavitada.
30.Küll on hageja kostjat koheselt teavitanud põhivõlgniku makseraskustest, liisingulepingu ülesütlemisest ja ka sellest, et liisinguvõtja ei ole sõidukit lepingu lõppedes liisinguandjale üle andnud (dtl 117-123). Seega on hageja asjaolude muutumisel kostjat teavitanud. Ka kostja ise on menetluses kinnitanud, et hageja teavitas teda mitmel korral liisinguvõtja kohustuste mittetäitmisest (dtl 387-389). seega ei saa käesoleval juhul väita, et hageja ei ole teavitamiskohustust täitnud. See, et kostja ei süvenenud probleemi ega kontrollinud liisinguvõtja lubaduste täitmist, ei ole hagejale etteheidetav. 8
2-23-13496
31.VÕS § 3 p 1 järgi tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
32.VÕS § 361 järgi kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.
33.Liisingulepingu punkti 5.1 ning 5.2 kohaselt liisinguvõtja kohustus liisingulepingu kehtivuse ajal tasuma tähtaegselt liisingu osamakseid ja intressi. Liisingulepingu tüüptingimuste p 6.3 järgi kuulub liisinguese liisingulepingu lõppemisel liisinguandja poolt kolmandale isikule võõrandamisele või kasutusse andmisele. Kusjuures p 6.3.1 ja 6.3.2 kohaselt on liisinguandjal õigus kasutada liisingueseme võõrandamise või kasutusse andmise teostamiseks enda poolt valitud kolmanda isiku teenuseid. Liisinguandjal või tema poolt valitud kolmandal isikul on õigus liisinguvõtja kulul teostada liisinguesemega toiminguid (s.h remonti, puhastust, monteerimist, transporti), mis võimaldavad liisingueset parimal viisil võõrandada, kui liisinguvõtja ei ole kohaselt täitnud liisingulepingu tüüptingimuste punktis 6.2. sätestatud kohustust. Vastavalt lisa p-le 6.4 kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles liisingulepingu tüüptingimuste punktis 5.3 loetletud põhjustel, hüvitab liisinguvõtja liisinguandjale kõik liisingulepingu ülesütlemise ja/või liisingueseme valduse tagasisaamise ja/või võõrandamise või uuesti kasutusse andmisega seotud põhjendatud kulud (sh. liisinguandjale ja/või kolmandale isikule tasutav müügiteenuse- ja/või tagastusteenuse kulu; liisingueseme hoidmise -, hindamise-, monteerimise-, remondi- ja/või puhastuse kulu; liisingueseme müügikohta transportimise kulu).
34.VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
35.Vaidlust ei ole selles, et hageja müüs liisingueseme hinnaga 43 442,62 eurot (hind käibemaksuga 53 000 eurot).
36.Kostja on seisukohal, et hagejale ei ole kahju tekkinud ning hageja ei ole tegutsenud kahju vähendaval viisil. Samuti on kostja seisukohal, et hageja võõrandas sõiduki alla turuhinna. Kostja leiab, et sõiduki väärtus tagastamise hetkel, st 22.10.2023 oli vähemalt 60 000 eurot. Sõiduki väärtus uuena oli 79 160 eurot, millest tekkis automüüja soodushinna tulemusel müügihind 66 920 eurot. Aasta hiljem oli sõiduk läbi sõitnud u 9
2-23-13496 30 tuhat km, mille tõttu saab sõidukit pidada uueväärseks, mille hind on langenud u 10 % võrra. Seega võib kostja hinnangul pidada sõiduki väärtuseks liisinglepingu ülesütlemisel 60 000 eurot ning oktoobris 2024 oli sõiduki väärtus vähemalt 59 000 eurot. Kostja arvamus põhineb sellel, et analoogset sõidukit müüdi samal ajal hinnaga 59 900 eurot ning analoogse sõiduki läbisõit oli kolm korda suurem (dtl 512-522). Kostja leiab, et hageja poolt alla turuhinna sõiduki müümisele viitab ka lühike müügiperiood (15 tööpäeva). Kui hageja oleks sõiduki võõrandanud õiglase turuhinnaga (60 000 eurot, kuid mitte vähem kui 59 900 eurot), oleks kõik hageja nõuded kostja vastu rahuldatud ning raha oleks jäänud ülegi.
37.Hageja selgitas, et liisinguese pandi 03.10.2024 müüki esialgse alghinnaga 53 800 eurot koos käibemaksuga. Liisinguesemele tehti pakkumine 53 000 eurot koos käibemaksuga. Hageja võttis selle pakkumise vastu.
38.Iseenesest on õige kostja seisukoht, et sõiduki väärtus tuleb kindlaks määrata sõiduki tagastamise hetkel. Kuid kostja on ebaõigesti tõlgendanud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1157-14 p toodud seisukohta. Riigikohus on viidatud lahendis osundanud, et sarnase eseme kohalikku keskmist müügihinda liisingueseme liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohtu hinnangul tuleb tagastamise hetkena mõista seda nii, et mitte ajal kui sõiduk lahkub liisinguvõtja valdusest vaid hetkest, mil sõiduk liisinguandjale tagastatakse. Ei ole õige panna liisingueseme säilimise ja mittekahjustamisega seotud riske liisinguandjale, kes teeb kõik, et oma vara tagasi saada, kuid vara enda valdusse saamine on liisinguvõtja tegevuse tõttu oluliselt raskendatud. Asja juurde esitatud õiendist nähtub, et hageja volitatud esindaja sai sõiduki enda valdusse 11.07.2024 (dtl 495). Kostja on väitnud, et põhivõlgnik kaotas sõiduki valduse 22.10.2023 kui sõiduki valduse sai Rootsi politsei. Kuivõrd sõiduki üleandmiseks selle seaduspärasele omanikule oli vaja teha mitmeid kriminaalmenetluslikke protseduure ei saa kuidagi asuda seisukohale, et sõiduk on hagejale tagastatud 22.10.2023, vaid ikka ajast kui hageja sõiduki tegelikult enda valdusse sai so 11.07.2024. Hagejal puudus õigus välisriigis õigus kasutada sõiduki tagasi saamiseks jõudu. Liisinguvõtja oli sõiduki ebaseadusliku valduse säilitamiseks lahkunud sõidukiga välisriiki ja sõiduki tagastamiseks hagejale oli vaja kasutada politseiasutuste abi. Kostja ei ole esile toonud, et tegelikkuses hageja venitas sõidukile järgi minemisega või pikendas muul moel sõiduki enda valdusse saamist. Sõiduki üleandmine hagejale on olnud takistatud sel põhjusel, et liisinguvõtja lahkus sõidukiga pahatahtlikult välisriiki ning seega on sõiduki tagastamine olnud takistatud liisinguvõtja tegevuse tõttu.
39.Kohus märgib, et sõiduki turuväärtuse hindamisel on oluline lähtuda muuhulgas sõiduki müügis oleku ajast, sest pikem müügiperiood võib näidata liiga kõrget hinda turusituatsioonis. Teadmine müügiperioodist ning hinna alandamistest saab anda objektiivse pildi võimalikust turuhinnast. Lühike müügiperiood viitab tõepoolest sellele, et vara alghind on turuhinnast väiksem või turuhinnale ligilähedane. Vaidlusalune sõiduk oli müügis suhteliselt lühikest aega ca 15 päeva, kuid vaatamata sellele leiab kohus, et sõidukit ei müüdud alla turuhinna.
40.Kostja väidab, et hageja ei teinud kõike selleks, et saavutada sõiduki müügist parim tulemus. Kohus sellega ei nõustu. Keskmise turuhinna osas kuulub käesoleval juhul kohaldamisele TsÜS §-s 65 sätestatu. Nimetatud normi kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vaidlust ei ole selles, et liisinguesemeks olnud sõiduk võõrandati hinnaga 53 000 eurot (km-ga). Hageja hinnangul on tegemist turuhinnaga, millega õnnestus liisinguese müüa. Samas on sõiduki ülevaadanud isik hinnanud sõiduki eeldatavaks turuväärtuseks 48 000 10
2-23-13496 eurot. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et hageja poolt saavutatud müügihind ei vastanud sõiduki tegelikule väärtusele, seega ei ole võimalik väita, et hageja müüs sõiduki turuhinnast odavamalt ja tekitas endale sellega ise kahju (VÕS § 139 lg 1).
41.Kuigi kostja on märkinud, et analoogset sõidukit müüdi samal ajal hinnaga 59 900 eurot ning analoogse sõiduki läbisõit oli kolm korda suurem (dtl 512-522). Seetõttu leiab kostja, et hageja on sõiduki võõrandanud alla turuhinna. Hageja vaidleb kostjale vastu ja selgitab, et kostja poolt viidatud võrdlussõiduk oli müügis alates 29.07.2024 – 30.10.2024 tõepoolest alghinnaga 59 900 eurot (käibemaks hinna sees), kuid kostja jättis kohtule avaldamata, et 30.10.2024 alandati selle sõiduki hinda ja uus müügipakkumine oli 56 900 eurot. Pärast seda alandati antud sõiduki müügihinda 54 900 euroni ja alates 18.12.2024 oli selle sõiduki müügipakkumise hind langenud juba 49 900 euroni. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja ka sõiduki turuhinna päringu väljavõtte keskkonnast auto24.ee (dtl 534). Kohtu hinnangul on hageja seega ümberlükanud kostja väite, et hageja pani liisingueseme müüki liiga madala hinnaga, kuivõrd samaväärset sõidukit kuid tunduvalt suurema läbisõiduga müüakse kallima hinnaga. Pelgalt müügipakkumises välja toodud hind ei pruugi kajastada sõiduki tegelikku turuhinda. Lisaks ei ole teada müügis oleval sõidukil esinevaid puudusi. Nagu hageja on tõendanud, ei võõrandatud kostja poolt esiletoodud võrdlussõidukit sugugi kostja poolt esile toodud hinnaga, vaid sõiduk oli müügis pikalt ja tema müügipakkumise hind langes esialgse müügipakkumisega võrreldes 18.12.2024 seisuga 10 000 euro võrra.
42.Käesoleval juhul on asjatundja liisingueseme enne müüki panekut üle vaadanud, arvestanud kõiki sõidukil esinevaid puudusi ja sellest tulenevalt määranud sõidukile alghinna. Hageja suunas sõiduki müüki kõrgema hinnaga ja võõrandas sõiduki hinnaga 53 000 eurot. Antud asjaoludel on mõistlik eeldada, et sõiduk müüdi selle kohaliku keskmise müügihinnaga. Seega tuleb liisingueseme turuväärtuseks lugeda selle müügihind, so 53 000 eurot käibemaksuta.
43.Kohus märgib täiendavalt, et ei ole õige ka kostja teoreetiline lähenemine sõiduki väärtusele, et aastaga peaks sõiduki väärtus langema ca 10%. Üldteadaolevalt kaotab salongist välja sõites uus auto esimese aastaga umbes 15–20% oma väärtusest. Edasine hinnalangus jääb keskmiselt 1–1,5% juurde kuus. Seega kui lähtuda sõiduki esialgsest hinnast 79 160 eurot, sellest, et esimese aasta juures langeb sõiduki väärtus 15% ja edasi ca 1% kuus (20% kahe aasta kohta) oleks sõiduki väärtus puht teoreetiliselt oktoobriks 2024 53 828 eurot. Seega müüs hageja ka puht teoreetilise väärtuse arvutuse alusel liisingueseme vastavalt selle väärtusele.
44.Hageja leiab, et ta on kandnud kulu kokku vara tagastamise-, müügiks ettevalmistamiseja müügiga seotud kulude kokku summas 2184,92 eurot, millest: 116,07 vara tagastusteenus (1 490 – 1 373,93), 125 eurot vara välispesu ja sisepesu, 75 eurot hindamisakt, 131,15 transport teenindusse/tagasi, 1 737,70 eurot müügi vahendustasu.
45.VÕS § 367 lg 4 on sätestatud, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus selgitab, et nimetatud lisakuludeks on kulud, mis tekivad liisinguandjal liisingulepingu ülesütlemise kausaalse tagajärjena. Vastavate kulude hüvitamist saab liisinguandja nõuda juhul, kui liisingulepingu ülesütlemine toimus eelkõige liisinguvõtjapoolse liisingulepingu rikkumise tagajärjel. Lisakuludeks võivad olla ka sõiduauto müügikulud (vt nt Riigikohtu lahend 3-2-1-112-06 p 9).
46.Kostja ei vaidle vastu sõiduki puhastamise kulule summas 125 eurot. Hageja on esitanud asja materjalide juurde Autolink OÜ 03.10.2024 arve nr 2008591, mille kohaselt on sõidukile BMW X4 xDrive M-Sportpakett 30d 3.0 -2021.a, vin: XXX, reg.nr. XXX 11
2-23-13496 tehtu välispesu pigileotusega ja salongi osaline keemiline pesu summas 75 eurot (dtl 472). Kohtu hinnangul on antud kulu põhjendatud ja tuleb kostjalt välja mõista. Samuti on põhjendatud samal arvel olev hindamisakti koostamise tasu ja sõiduki transporditasu summas 131,15 eurot. Kohtu hinnangul on tegemist mõistlike ja vajalike kuludega. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtub kulude mittevajalikkus ning ebamõistlik suurus.
47.Müügiteenuse kulu suurust tõendab Autolink OÜ 25.10.2024 arve 200886407, mille kohaselt teenuse hind oli ilma käibemaksuta 1 737,70 eurot (dtl 471). Kohtu hinnangul on nimetatud kulu põhjendatud ja vajalik. Hageja kasutas sõiduki võõrandamisel Autolink OÜ müügiplatsi ja abi, seega on komisjonitasu põhjendatud.
48.Samuti on põhjendatud sõiduki tagastusteenuse kulu 1 490 eurot (dtl 494). Hageja on selgitanud, et liisingueseme tagastamist korraldas koostöös politseiga inkassofirma Reeborn OÜ. Selleks sõitis inkassofirma Rootsi, võttis politsei parklast liisingueseme vastu ja transportis Eestisse müügiplatsile (Autolink OÜ-sse).Liisinguobjekti tagastamise eest esitas Reeborn OÜ liisinguandjale arve summas 1 817,80 eurot, millest käibemaksuta osa summas 1 490 eurot kuulub liisinguvõtja ja käendaja poolt hüvitamisele VÕS § 367 lg 4 ja VÕS § 115 lg 1 alusel. Liisingueset ei toodud Rootsist Eestisse puksiiri peal. Inkassofirma töötajad läksid Eestist kahekesi Rootsi ja üks töötaja sõitis tagasi inkasso enda autoga ja teine töötaja sõitis tagasi liisinguesemega. Kui liisingueseme tagastamiseks oleks kasutatud treileri teenust, siis oleks tagastamine olnud oluliselt kallim.
49.Kohus leiab, et kostja ei ole selgitanud ega põhistanud, millel põhineb tema seisukoht, et hageja kasutas sõiduki Eestisse transportimisel treileri teenust. Nagu hageja esile tõi käisid inkassotöötajad kahekesi Rootsis sõidukit vastu võtmas. Arvestades, et aega kulus selleks 2 ööd ja 2 päeva kahe inimese tööd, lisaks kulutusi kütusele ja laevapiletitele ei saa kuidagi väita, et tasu sõiduki transportimiseks oleks ebamõistlikult suur. On õige hageja väide, et liisinguandja roll liisingutehingutes on ainult finantseerimine. Liisinguandja pole kohustatud ei seaduse ega liisingulepingu alusel tegelema liisingueseme tagastamisega.
50.Kohtu hinnangul on põhjendatud ka hageja kulutused inkassoteenusele summas 250 eurot. Riigikohus on selgitanud, et „kostja kohustuse rikkumisega seotud kohtueelsed õigusabikulud võivad olla osaks lepingu rikkumise tõttu põhjustatud kahjust (kulutustest) VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi ning nende hüvitamist võib hageda, kuivõrd nende hüvitamiseks ei tule TsMS § 174 lg 7 järgi kohaldada menetluskulude kindlaksmääramise korda (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-128-10, p-d 26–30). Need on hõlmatud ka VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3 (RKTKo nr 3-2-1-5-13). Kohtuväliste õigusabikulude hindamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaselt kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, kas ilma selleta oleks hagejad saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Riigikohus on lahendis nr 32-1-128-10 p 29 asunud seisukohale, et advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke võib vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelse vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad. Inkassofirmade kaasamisega seotud kulutusi on peetud õigusteoorias ettenähtavateks vaid reservatsioonidega, kuivõrd inkassofirmal
12
2-23-13496 ei ole reeglina kuigi head võimalust nõude maksmapanekuks (Karin Sein „Kahju ettenähtavuse reegel kahjuhüvitise piiramise alusena“, Juridica 2003, IV, lk 243-249).
51.Käesoleval juhul on tegemist erandlike asjaoludega ja kohtu hinnangul on hageja inkassotasu 250 eurot põhjendatud. Hageja on selgitanud, et inkassofirma töö tulemusel leidis tuvastamist, et liisingueseme tagasi saamine tavakorras ei ole enam võimalik. Antud inkassokulu põhjendatust kinnitab ka fakt, et pärast seda alustati kriminaalmenetlus ja alles kriminaalmenetluse raames saadi teada, kus liisinguese asub ja alles kriminaalmenetluse raames võttis Rootsi politsei liisingueseme enda valdusse.
52.Kohus nõustub hagejaga ja leiab, et inkasso kulu 250 eurot on põhjendatud (dtl 149). Käesoleval juhul ei tagastanud liisinguvõtja sõidukit vabatahtlikult, vaid jagas katteta lubadusi, hoidus kõrvale nii hagejale maksete tasumises kui ka sõiduki tagastamisest. Asja materjalist nähtuvalt on inkassoettevõte suhelnud liisinguvõtjaga, saatnud talle nõudeid. Samuti suhtles Reeborn OÜ esindaja liisinguvõtja endise abikaasa ja ka liisinguvõtja endaga (dtl 146-147). Kuigi inkasso tegevusel ei olnud otsest tulemust sõiduki tagasisaamisel ja võib ette heita inkasso töötajale kuritahtliku liisinguvõtja suhtes inimlikkuse ülesnäitamist, kuivõrd inkassotöötaja jäi uskuma liisinguvõtja vajadust väikelapse transportimiseks ja lubadust sõiduk järgmisel päeval tagastada, on inkasso tegevus ja hageja kulu sellele olnud põhjendatud ja vajalik. Inkasso ettevõtte kasutamine oleks edu korral toonud kaasa sõiduki tagastamise hagejale ning oleks kokkuvõttes vähendanud tekkida võivaid kulusid. Kohtu hinnangul on see kulu põhjendatud. Hageja on teenust kasutanud ja kuigi tulemus ei olnud otseselt edukas, aitas see kaasa liisinguvõtja kriminaalse tegevuse tuvastamisele. Hageja on teenust kasutanud põhjendatult ja teenuse eest tuleb seaduse kohaselt tasuda liisinguvõtjal ja käendajal.
53.Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise. Kostja hinnangul on viivis liiga suur ja kostja palub seda vähendada. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohus juhib tähelepanu, et liisingulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,0219% tasumata summalt päevas on lepingu sõlmimise ajal kehtinud seaduses sätestatud viivisemäär (8% aastas /365 päevaga, dtl 103). Lisaks kohus juhib tähelepanu, et viivis ei ole automaatselt liisingulepingu sõlmimisega kaasnev kulu vaid seda hakatakse arvestama siis, kui liisinguvõtja ei tasu võlgnevust. Rahalise kohustuse rikkumise korral on viivis põhiline õiguskaitsevahend võlausaldajale kohustust rikkunud võlgniku vastu. Lepingu rikkumine on välditav, kui lepingut täita kohaselt, tähtaegselt ning samuti on võlgnikul võimalik vältida viivise suurenemist, kui kohustus täita võimaliku väikse viivitusega. Kohtu arvates ei ole seega viivis võlalt 0,0219% päevas ebamõistlikult suur. Vastupidi, muutunud majandusolukorras on liisingulepingus kokkulepitud viivis väiksem käesoleval ajal kehtivast seadusekohasest viivisemäärast.
54.VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja ei ole toonud selliseid asjaolusid, mis annaks alust viivise vähendamiseks. Ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Kuigi kostja on aidanud kaasa sõiduki leidmisele, ei ole see asjaolu käesoleval juhul viivise summa vähendamise aluseks.
13
2-23-13496
55.Kohus juhib ka kostja tähelepanu, et VÕS § 152 lg 1 järgi läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse vastavalt VÕS §-s 70 sätestatut.
56.Kohus kontrollis hageja esitatud viivisearvutust www.viivisekalkulaator.ee abil ja nõustub sellega. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise võlg summas 5087,63 eurot. Samuti tuleb kostjalt välja mõista 2 184,92 eurot vara tagastamise-, müügiks ettevalmistamise- ja müügiga seotud kulude katteks, kokku 7 272,55 eurot.
57.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Hagi tagamine
58.Harju Maakohus kohaldas hageja taotlusel 26.09.2023 määrusega hagi tagamise abinõud ja seadis kinnisasjale asukohaga XXX, neljandasse jakku R. L.-ile (R. L., isikukood XXX) kuuluvale 1⁄2 suurusele mõttelisele osale, esimesele vabale järjekohale, kohtuliku hüpoteegi summas 56 927,85 eurot SIA Citadele Leasing Eesti filiaali kasuks tsiviilasjas nr 2-23-13496 tehtava kohtulahendi täitmise tagamiseks. TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. TsMS 445 lg-s 2 on sätestatud, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jätab kohus tagamise jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. Hageja ei ole taotlenud abinõu tühistamist. Menetluskulude jaotus
59.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Käesolev kohtuotsus on tehtud valdavalt kostja kahjuks. Hageja vähendas menetluse kestel nõuet põhjusel, et temal kostja vastu olevad nõuded õnnestus enamjaolt rahuldada läbi liisinguvara müügi. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
60.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
61.Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on 22.09.2023 tasunud riigilõivu 1 540 eurot. Vastava kulu kandmine on tõendatud. Kohus tagastas 04.04.2025 määrusega hagejale 437 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista riigilõivu katteks 1 103 eurot. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Muid hageja menetluskulusid kohtutoimikust ei nähtu. 14
2-23-13496
62.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.