2-21-119304/11 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik Axxxx Mxxxxxxx esitas 29.06.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult KxxxxxxAxxx 1076,28 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 30.06.2021 võlgnikule makseettepaneku. Võlgnik esitas 06.07.2021 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 14.07.2021.a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Tartu Maakohtule menetlus jätkamiseks hagimenetluses. 30.08.2021 esitas hageja kostja vastu hagi müügilepingust tuleneva võlgnevuse nõudes, mille kohus võttis 14.09.2021.a määrusega menetlusse. 23.12.2021.a määrusega määras kohus asja kirjalikku menetlusse ning andis pooltele tähtaja lõppseisukohtade ning taotluste esitamiseks. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, kostja ja Kxxxx Oxxxx22.09.2020 notariaalse kinnistu müügilepingu nr 2101 (lepingueseme registriosa number 523835 asukohaga xxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxx vald, xxxxxx maakond). Hageja müüs kinnistu ostjatele kokku hinnaga 60 000 eurot. Lepingueseme valduse üleandmine pidi toimuma 24.10.2020. Müügilepingu p-s 5.1.2 lepiti kokku, et kõik lepingu esemes asuvad asjad, mida müüja ei vii ära valduse ostjale üleandmise ajaks, jäävad tasuta ostjale valduse üleandmisega, välja arvatud mööbel ja kodutehnika mille osas sõlmitakse eraldi kirjalik müügileping müüjal ostjatega. Pooled allkirjastasid 25.10.2020 kinnistu üleandmise-vastuvõtmise akti, millega kostja võttis vastu kinnistu koos sinna juurde kuuluvate hoonete ja rajatistega. Aktis on eraldi rõhutatult kokku lepitud, et kinnistuga antakse üle ka elumajas olev mööbel ja kodutehnika, mille eest ostja/kostja tasub kokkuleppeliselt 1000 eurot hageja pangakontole 1 kuu jooksul. Hageja on seisukohal, et nimetatud kokkuleppe näol on tegemist müügilepingu p-s 5.1.2 kokkulepitud tingimusega. Hageja selgitas, et kinnistuga müüdud mööbli ja kodutehnika hulka kuulus: 2 voodit, riidekapp, magamistoa komplekt, kaks külmkappi, nõudepesumasin, söögilaud, vitriinkapp, kapp-raamaturiiul, kaks diivanit ja tugitoolid, köögimööbel, pesumasin, pliit jne. Kostja pöördus 27.10.2020 hageja poole Facebook’is ja kirjutas, et on nõus maksma mööbli ja kodutehnika eest vaid 500 eurot, millega hageja ei nõustunud. Hageja pakkus välja, et kostja võib 1000 eurot maksta osade kaupa hiljemalt 01.03.2021. 12.02.2021 pöördus hageja e-kirja teel kostja poole meeldetuletusega, et 01.03.2021 on saabumas mööbli eest tasumise tähtaeg. Kostja asus esitama vastuväiteid ning ei tunnitanud hageja nõuet. Hageja nõuab kostjalt põhinõudena 1000 eurot, seadusjärgses määras viivist summas 39,63 eurot (alates 02.03.2021-30.08.2021) ning alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni täiendavat viivist seadusjärgses määras. 26.11.2021 esitas hageja seisukoha hagivastusele. Hageja leidis, et aktis sisalduvat kokkulepet saab pidada eraldi kirjalikult sõlmitud müügilepinguks. Lepinguese oli selge – mööbel ja

kodutehnika. Kostja tutvus ja nägi kinnistu vastuvõtmisel, millised esemed kinnistule jäid. Aktiga kinnitas kostja, et on vastu võtnud ka elumajas oleva mööbli ja kodutehnika, mille eest kostja pidi tasuma hagejale 1000 eurot. Aktis on lause mööbli ja kodutehnika kohta tumedalt välja toodud ja see ei saanud kostjale tähelepanuta jääda. Kui kostja poleks nõustunud nende tingimustega, oli kostjal võimalik see osa aktist välja jätta või kokku leppida muus summas. Müügilepingu olulistes tingimustes on kokku lepitud ning müügileping on sõlmitud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et müüdud esemed ei vasta lepingutingimustele VÕS § 217 järgi. Kostja asus hilisemalt otsima mitte maksmiseks erinevaid vastuväiteid justkui müügilepingut pole sõlmitud, kuigi varasemalt on kostja seda sõnumivahetuses tunnistanud, kui asus hinna osas kauplema. Hageja märkis, et ainuke kriteerium oli see, et müügileping peab olema kirjalikus vormis. Seadus ei keela ega piira sõlmida ühes dokumendis erinevaid lepingu liike. Müügileping oli kirjalikus vormis, allkirjastatud ning sisaldas kokkulepet olulistes tingimustes. See, et müügilepingu on allkirjastanud üks kinnistu kaasomanikest, ei tähenda, et müügilepingut pole kostjaga sõlmitud. Vallasasjade müügilepingu sõlmimiseks ei ole vaja mõlema kinnisasja omaniku nõusolekut. Igal isikul on õigus vallasasju ilmselgelt üksikisikuna osta ja selleks ei ole vaja teise kinnisasja omaniku luba. Hagejal oli mööbli ja kodutehnika müügileping sõlmitud kostjaga. Sisuliselt kostja sellise väite kohaselt ei ole ka kinnistu vastu võtmine käesoleva hetkeni toimunud, kui vastuvõtmise aktil puudub mõlema ostja allkiri. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et kinnistu pole vastu võetud. Kostja ei saa väita, et ühel dokumendil toodud vastuvõtmise akt kehtib, kuid seadmete ja tehnika müügitehingu sätted ei kehti. Kostja ei ole toonud välja asjaolusid ega tõendanud, et müüdud mööbel ja kodutehnika ei vastanud lepingutingimustele. Asjaolu, et kostja soovis hiljem vähem maksta ei tähenda, et asjad ei vastanud tingimustele st kostja ei ole esitanud tõendeid, mis tooksid kaasa õiguse saada hinna alandust. Samuti on väär kostja väide, et esemed mille eest hageja raha küsis ei olnud ka hageja enda väite kohaselt „enam esimeses nooruses“. Hageja märgib, et nimetatud väljend on nö kontekstist välja tõstetud ja ega vasta tõele. Hageja selgitas, et hinna arvestuses jättis hageja välja köögimööbli, 2 riidekappi (need pole enam esimeses nooruses) ja jäid välja ka pliit ja pesumasin. Seega väljendit „enam esimeses nooruses“ kasutas hageja vaid 2 riidekapi kohta, mida hageja 1000 euro arvestusse ei võtnud. Kostja väited, et tal oli mööbel olemas ning ta ei vajanud hagejate esemete ostmiseks on paljasõnaline ega oma tähtsust. Kinnistu müügilepingus olevad tingimused on poolte vahel läbi räägitud ning seega oli kostjal huvi vastavad esemed hagejalt osta. Samuti kostjal oli võimalus nimetatud müügiklausliga akti allkirjastamisest loobuda ning paluda koostada uus akt. Hageja ei esitanud täiendavalt kirjalikke lõppseisukohti. Kostja vastuväited Kostja esitas 20.09.2021 hagivastuse, milles ei võtnud hagi õigeks ning palus jätta hagi rahuldamata. Kostja selgitas, et pärast 25.10.2020 kinnistu üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist, s.o 27.10.2020, algasid poolte vahel lepingueelsed läbirääkimised mööbli ja kodutehnika müügilepingu osas, mis ei viinud tulemuseni. Kostja oli seisukohal, et poolte vahel ei ole kunagi sõlmitud eraldi kirjalikku müügilepingut mööbli ja kodutehnika osas. 15.10.2021 täpsustas kostja, et müügilepingu p-s 5.1.2 on kokku lepitud, et mööbli ja kodutehnika osas sõlmitakse eraldi kokkulepe ostjatega. Üleandmise-vastuvõtmise aktis sisalduvat ei saa kuidagi käsitleda eraldi kirjalikult sõlmitud müügilepinguna ostjatega, sest: enne akti allkirjastamist ei olnud kokku lepitud, millised majas olevad esemed jäävad tasuta ostjale ja milliste eest soovib müüja saada raha (lepingu ese ei olnud selge veel); esemete nimekirja avaldas hageja alles esimest korda oma 28.10.2020 kirjas (Facebook), s.o siis kui algasid tegelikud lepingueelsed läbirääkimised; üleandmise-vastuvõtmise aktil ei ole teise

ostja allkirja. Kostja selgitas, et ostjad kolisid kinnistule kolmetoalisest korteris ning neil oli kogu perele vajalik mööbel ja kodutehnika olemas ning neil puudus igasugune vajadus vanade ja kasutatud esemete ostmiseks. Esemed, mille eest hageja raha küsis, ei olnud hageja sõnade kohaselt „enam esimeses nooruses“. Kostja ei esitanud kirjalikke lõppseisukohti. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - Hageja, kostja ja Kxxxx Oxxx sõlmisid 22.09.2020 kinnistu notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu nr 2101 (dtl 29-47), millega hageja müüs kostjale ja Kxxxx Oxxxxx kinnistu (registriosa numbriga 523835 asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx vald, xxxxxx maakond). - Notariaalse müügilepingu p-s 5.1.2 leppisid müüja ja ostjad kokku, et kõik lepingu esemes asuvad asjad, mida müüja ei vii ära valduse ostjale üleandmise ajaks, jäävad tasuta ostjale valduse üleandmisega, välja arvatud mööbel ja kodutehnika, mille osas sõlmitakse eraldi kirjalik müügileping müüjal ostjatega. - Hageja ja kostja allkirjastasid 25.10.2020 kinnistu üleandmise-vastuvõtmise akti (dtl 48), milles on kirjas järgmine lause: „Kinnistuga antakse üle ka elumajas olev mööbel ja kodutehnika, mille eest ostja tasub kokkuleppeliselt 1000 EUR-i Axxxx Mxxxxxxx pangakontole EE801010010139146019 ühe kuu jooksul.“ Poolte vahel on vaidlus 25.10.2020 aktis oleva kokkuleppe (müügilepingu) kehtivuse üle. Kostja hinnangul ei ole kokkulepe notariaalse müügilepingu p 5.1.2 kohane eraldi kirjalik müügileping ja sellel puudub teise ostja allkiri. Kohus märgib, et notariaalse müügilepingu p 5.1.2 on sisaldab nii poolte kokkulepet väiksemate kinnistul asuvate esemete tasuta üle andmise kohta kui ka deklaratiivset kinnitust võimaluse kohta sõlmida tulevikus mööbli ja kodutehnika osas eraldi ostu-müügileping. Sellest puntist ei tulene mingit kohustust lepingut sõlmida. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt ei saa kedagi sundida lepingulistesse suhetesse astuma. Müügilepingut oli võimalik sõlmida nii ühe kui teise või mõlema kaasomanikuga. Seega polnud vallasasjade müügilepingu sõlmimisel oluline teise kaasomaniku allkiri. Hageja võis sõlmida müügilepingu ka vaid kostjaga. 25.10.2020 aktile ongi alla kirjutanud üksnes kostja ja selles osas vaidlus puudub. Eeltoodust järelduvalt ei oma tähendust müügilepingus teise kaasomaniku puuduv allkiri, sest seda polnud vaja. Hageja ei sõlminud teise kaasomanikuga vallasasjade müügilepingut, vaid lepingu poolteks olid hageja ja kostja. Kohus leiab, et 25.10.2020 aktis sisalduv kokkulepe on eraldi kirjalik müügileping. Kohus märgib, et notariaalse lepingu p 5.1.2 sisu tuleb mõista selliselt, et kui sõlmitakse mööbli ja kodutehnika müügileping, siis peab see leping olema kirjalikus vormis ning see sõlmitakse eraldiseisvalt kinnistu notariaalsest müügilepingust ehk notariaalne müügileping vallasasjade müügilepingut ei sisalda. Pooled leppisid kokku, et müügilepingule antakse kirjalik vorm, mis tähendab, et lepingu sõlmimiseks piisab kirjalikust kokkuleppest. Ühegi kirjaliku lepingu puhul ei pea tegemist olema nö eraldi paberil oleva lepinguga, mis sätestab ainult müügi tingimused. Müügileping võib sisalduda ka muudes dokumentides ja olla ka ühelauseline, kui see sisaldab kõiki lepingu olulisi tingimusi. Taoline lepingu sõlmimise viis ei ole mingilgi viisil seadusega keelatud või vastuolus. Kohus leiab, et 25.10.2020 aktis olev ühelauseline kokkulepe mööbli ja kodutehnika osas on eraldiseisev kirjalik müügileping.

Selleks, et müügileping oleks kehtivalt sõlmitud, peab see mh sisaldama VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud müügilepingu kõige olulisemaid tingimusi, s.o lepingu ese ja ostuhind ning kirjaliku müügilepingu korral olema allkirjastatud mõlema poole poolt (VÕS § 11 lg 4). VÕS § 29 lg 1 lause 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Arvestada tuleb ka VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud tingimusi, käesoleval juhul eelkõige punkte 1, 2, 3, ja 4. Puudub vaidlus, et lepingu ühes olulises tingimuses – ostuhind – leppisid pooled selgelt kokku. Ostuhinnaks oli 1000 eurot. Kostja leidis aga, et ebaselge oli lepingu ese, sest hageja hakkas alles pärast 25.10.2020 konkreetseid esemeid loetlema. Kinnistu valduse üleandmise järgselt hakkasid kostja sõnul pihta lepingueelsed läbirääkimised mööbli ja kodutehnika müügilepingu sõlmimiseks. Notariaalse müügilepingu p-s 5.1.2 on käsitletud vallasasjade müügilepingu esemena elumajas asuvat mööblit ja kodutehnikat. 25.10.2020 aktis on müügilepingu esemena käsitletud täpselt samamoodi elumajas asuv mööbel ja kodutehnika. Kohtu hinnangul on müügilepingu ese täiesti selge. Mööbli osas ei ole mingeid erisusi, mõeldud ongi kogu üleandmise ajal elamus asuvat mööblit. Kodutehnika osas on tehtud erisus ehk tegemist on koduga seonduva tehnikaga, nt külmkapp, pliit, pesumasin, tolmuimeja jm sarnane tehnika ning mitte isiklikuks kasutuseks mõeldud tehnika. Punktis 5.1.2 käsitletud muud vallasasjad, mida hageja võis aga ei pidanud ära viima, puudutas kõiki ülejäänud vallasasju, mis polnud mööbel ja kodutehnika ning need anti nagunii üle tasuta. Kokkuleppest on selgelt järeldatav, et mööbel ja kodutehnika oli mõeldud müümiseks kogumina, mis tähendab, et neid polnudki vaja eraldi nimekirjana välja tuua. Poolte kirjavahetusest (dtl 53-56) nähtuvalt loetles hageja pärast lepingu sõlmimist mööbliesemeid ja kodutehnikat põhjusel, et viidata lepingus kokkulepitud ostuhinna põhjendatusele ning sellele, miks ta polnud nõus kostja pakkumisega maksta vähem kui oli kokkulepitud ostuhind. Kohus leiab, et lepinguese on selge ja müügileping sisaldab kõiki olulisi tingimusi. Kuna puudub vaidlus selles, et müügilepingul on nii hageja kui ka kostja allkirjad ning pooled on lepingu olulistes tingimustes kokku lepitud, siis tuleb asuda seisukohale, et poolte vahel on 25.10.2020 sõlmitud mööbli ja kodutehnika müügileping. Kohtu hinnangul oli poolte ühine tahe sõlmida mööbli ja kodutehnika osas müügileping. Sellisele poolte ühisele tahtele viitab eelkõige poolte käitumine enne ja pärast lepingu sõlmimist. Notariaalse lepingu p-s 5.1.2 leppisid pooled kokku, et elumajas olev mööbel ja kodutehnika ostetakse eraldi. Seega oli ostjatel notariaalse müügilepingu sõlmimisel 22.09.2020 tahe eelnimetatud vallasasjad omandada. Ca kuu aega hiljem 25.10.2020 sõlmitud aktis kinnitas kostja oma allkirjaga soovi osta mööbel ja kodutehnika. Poolte kirjavahetusest, mis algas 26.10.2020 nähtub, et kostjal oli endiselt soov need asjad saada ning tundub, et saada pikendust ostuhinna tasumise osas, millele viitab hageja 26.10.2020 sõnum (suheldi telefoni teel). Hageja tuli kostjale vastu ja pakkus, et kostja võib ostuhinna maksta 4 kuu jooksul, kuni 01.03.2021. Kostja tähtaja osas vastu ei vaielnud. Järgmises sõnumis (27.10.2020) oli kostja soov ikka asjad saada, kuid nüüd tahtis ta nende eest vähem maksta (500 eurot) ehk otsustas ainuisikuliselt ümber kokkulepitud ostuhinna ning esitas ultimaatumi, et kui hageja ei nõustu väiksema hinnaga, siis kostja ei taha neid asju enam üldse ja hageja peab need ära viima. Sama soovi esitas kostja ka 28.10.2020 sõnumis. 31.10.2020 küsis kostja hagejalt, et kuidas kodutehnika ja mööbliga jääb. Hageja vastas, et need on kostja omad nüüd. Kostja soovis teada, kuidas jääb 1000 euro nõudmisega. Seega oli kostjal endiselt soov asjad saada, kuid väiksema hinnaga. 12.02.2021-13.02.2021 ehk 3 kuud pärast viimaseid vestlusi

tuletas hageja kostjale meelde, et 01.03.2021 pidi kostja tasuma 1000 eurot, siis avaldas kostja, et ta ei võlgne midagi ja mingit lepingut pole sõlmitud. Pooltevahelisest vestlusest nähtuvalt ei ole kostja hagejale kordagi väitnud, et tal pole mööblit ja kodutehnikat vaja. Sellise väite on kostja esitanud alles kohtumenetluses. Poolte käitumine enne ja pärast lepingu sõlmimist viitab selgelt poolte ühisele tahtele sõlmida müügileping. Käesolevalt ei oma määravat tähendust kostja väited, et tal puudus vajadus vanade kasutatud esemete ostuks ning et tal olid kõik asjad juba olemas, sest sellisele tahtele enne lepingu sõlmist ega ka vahetult selle järel ei viita ükski vestlussõnum ega ka kohtule esitatud muud tõendid. Kostja on akti allkirjastamisega kinnitanud, et ta on vastu võtnud elumajas oleva mööbli ja kodutehnika ja ta on nõus maksma nende eest 1000 eurot. Tegemist on selgelt kirjapandud kokkuleppega. Kohus märgib, et ükski mõistlik inimene ei kirjuta alla dokumendile, millega ta nõus pole. Kui kostja tegelik tahe oli mööblit ja kodutehnikat mitte osta, siis pidanuks ta jätma akti kas allkirjastamata või allkirja juurde kirjutama märkuse, et pole nõus mööbli ja kodutehnika kokkuleppega või siis nõudma uue akti koostamist. Kostja pidanuks oma tahet hagejale väljendama, kuid seda ta ei teinud isegi pärast akti allkirjastamist, sest siis hakkas kostja pidama läbirääkimisi lepingu tingimuste muutmise osas. Kostja ise kirjeldas pooltevahelist vestlust selliselt, et alles pärast 25.10.2020 akti allkirjastamist algasid poolte vahel lepingueelsed läbirääkimised, kuid lepingu sõlmimiseni ei jõutud. Kohus selgitab, et lepingueelsed läbirääkimised saavad toimuda vaid olukorras, kus lepingut ei ole veel sõlmitud. Kohus tuvastas, et 25.10.2020 sõlmisid hageja ja kostja müügilepingu. Pärast müügilepingu sõlmimist ei ole võimalik enam pidada lepingueelseid läbirääkimisi. Pooltevahelist kirjavahetust võib pidada lepingu muutmise (ostuhinna ja selle tasumise tähtaja osas) läbirääkimisteks VÕS § 13 lg-st 1 lähtuvalt. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt ei jõudnud pooled kokkuleppele lepingu muutmise osas, sest hageja ei nõustunud kostja pakutuga, v.a ostuhinna tasumise tähtaja osas, mille hageja pikendas kuni 01.03.2021. Seega on leping kehtiv 25.10.2020 aktis sõnastatud kujul. Kohus märgib, et kui kostja otsustas pärast lepingu sõlmimist, et ta ikkagi ei taha mööblit ja kodutehnikat (sest hageja ei olnud nõus poole väiksema hinnaga ja kostjal olid väidetavalt asjad olemas), ei tähenda, et leping oleks automaatselt kehtetu ja seda ei pea täitma. Võlasuhte lõppemise alused näeb ette VÕS § 186 ning käesolevalt ei esine neist mitte ükski, sh pole müügilepingust taganetud (taganeda ei saa põhjuseta) või ostuhinda alandatud. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik ning nad peavad lepingut täitma. See, et kostja mõtles pärast lepingu sõlmimist ümber, ei tähenda, et ta oleks vabastatud lepingu täitmisest. VÕS § 208 lg 1 kohaselt on müüja kohustatud andma ostjale müüdava asja ja võimaldama omandi ülemineku ostjale ning ostja on kohustatud tasuma ostuhinna ja võtma asja vastu. Asja materjalidest nähtuvalt asusid mööbel ja kodutehnika elamus. 25.10.2020 akti kohaselt anti aktiga kostjale üle ka mööbel ja kodutehnika. Seega on hageja enda müügilepingust tulenevad kohustused täitnud. Kostja on võtnud asjad aktiga vastu, kuid pole täitnud ostuhinna tasumise kohustust. Ülaltoodust lähtuvalt tuleb kostjal hagejale tasuda ostuhind 1000 eurot. Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt viivist. Kuivõrd hageja põhinõue kostja vastu on põhjendatud ning kohus on selle kostjalt välja mõistnud, on hagejal õigus nõuda ka viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja nõuab viivist seadusjärgses määras alates 02.03.2021-30.08.2021 summas 39,63 eurot. Poolte kirjavahetusest nähtub, et hageja andis kostjale tähtaja kuni 01.03.2021 põhivõla maksmiseks. Kostja seda ei teinud. Seega muutus ostuhind sissenõutavaks alates 02.03.2021. Hageja esitas hagi 30.08.2021. Kohus kontrollis hageja viivise arvestust ning leiab, et hageja on viivist arvestanud korrektselt. Viivis 39,63 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja nõuab lisaks viivisele ka nn täiendavat viivist, mis pole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, alates hagiavalduse esitamisele järgmisest päevast 31.08.2021 kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab täiendavat viivist seadusjärgses määras. Kohtu hinnangul on see võimalik ja selles osas tuleb nõue rahuldada. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku 1039,63 eurot, millest 1000 eurot on põhivõlgnevus ja 39,63 eurot 30.08.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks viivis VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) tagastamata põhisummalt 1000 eurot alates 31.08.2021 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda ning seetõttu ei määra kostja menetluskulusid rahaliselt kindlaks. Hageja esitas menetluskulude nimekirja kohtule. Hagejal on seoses menetlusega kulusid kokku 847 eurot. Menetluskulu koosneb riigilõivust 200 eurot, 627 eurot lepingulise esindaja kulud (km-ga), esindaja kulud maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot (km-ta). Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 200 eurot, mida hageja on tasunud seaduses sätestatud määras. Hageja on esitanud taotluse õigusabiga seotud kulude hüvitamiseks. Nimetatud kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p-le 1 ja 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis.