Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBE KORD

1(5)

2-21-18696 Hagejal on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale menetluse taastamiseks kaja Viru Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamise päevast arvates. Kui tagaseljaotsus toimetati kostjale kätte avalikult, teatavakstegemisega teadaandega väljaandes Ametlikud Teadaanded, siis võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja võib esitada, kui kostja poolt hagiavaldusele vastamata jätmine oli tingitud mõjuvatest põhjustest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi toimetati kostjale või tema esindajale kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik, s.o. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 394 nõuetele vastav kirjalik hagiavalduse vastus koos lisadega. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hageja esitas kohtule hagi kostja vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 25. jaanuaril 2020 krediidiandjaga B AS (esialgne võlausaldaja) tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-20001800, millega on kostja saanud krediidi summas 12 140 eurot. Kostja kohustus maksma ka intressi, mis moodustas 18,70% krediidisummast aasta kohta. Tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-20001800 alusel kokkulepitud intressimääraks (viivitusintress) moodustas 29,90% tagastamata krediidisummalt aastas (s.o 0.0819% päevas) arvestatuna lähtuvalt tegelikust päevade arvust kuus ja 365 päevasest aastast. Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksegraafikujärgse maksega saatis krediidiandja 17. juunil 2020 krediidilepingu ülesütlemise hoiatuse. Pärast hoiatuse saatmist kostja võlgnevust tähtaegselt ega ka hiljem ei likvideerinud, mistõttu ütles krediidiandja 23. juulil 2020 lepingu üles ja kostja kohustus tasuma kogusumma 13 132,10 eurot, mis koosnes põhivõlast, intressist, viivisest, lepingu haldustasust ja võla sissenõudmisega seotud kulust. 06. oktoobril 2021 edastati kostjale teavitus selle kohta, et B AS loovutas 29. septembril 2021 kõik pooltevahel sõlmitud lepingust tulenevad nõuded koos kõigi loovutamise hetkeks tekkinud ning tulevikus tekkida võivate kõrvalnõuetega hagejale. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja krediidisumma katteks kokku 293,16 eurot. Kostja viimane tagasimakse krediidisumma katteks oli 16.03.2020. Lähtudes eeltoodust selgitusest on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagiavalduse esitamise seisuga 11 846,84 eurot (12 140,00 – 293,16). 2(5)

2-21-18696 Laenulepingus pooled leppisid kokku intressimääraks 18,70% aastas. Hagejal on vastavalt laenulepingu tingimustele õigus nõuda tasumata intressi, seega juhindudes eeltoodud selgitustest palub hageja kostjalt välja mõista intressi perioodil 15.04.2020, kuna kostjal on intressi võlgnevus alates 3. osamaksest kuni 23.07.2020 (laenulepingu ülesütlemiseni) summas 1242,61 eurot. Vastavalt laenulepingu põhitingimustele krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel maksab klient viivitusintressi mis on antud lepingus moodustab 29,90% tagastamata krediidisummalt aastas. Hageja arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 24.07.2020 kuni 29.11.2021 (hagiavalduse esitamiseni). Kostja võlgnev hagejale viivist 4793,07 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel võla sissenõudmiskulu summas 50 eurot. Krediidiandja ja võlgnik leppisid kokku lepinguhaldustasu, mille igakuine makse suurus on 1,50 eurot. Hagiavalduse esitamise hetkeks on kostja lepinguhaldustasu võlgnevus hageja ees 6,35 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista kokku põhivõlgnevuse summas 11 846,84 eurot, intress summas 1242,61 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised summas 4793,07 eurot, lepinguhaldustasu summas 6,35 eurot ja võla sissenõudmiskulu summas 50 eurot, kokku 17 938,87 eurot.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Kohus on saatnud hagimaterjalid kostjale koos kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Hagimaterjalid on kostjale kätte toimetatud edasiandmiseks 15. detsembril 2021 temaga ühes eluruumis elavale isikule (kostja isale). Kostja 14-päevase tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 29. detsembriks 2021 kohtule vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohus hoiatas kostjat, et hagile vastuse esitamata jätmise korral teeb kohus asjas tagaseljaotsuse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 407 lg 6 alusel kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus loeb TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et hageja nõuded põhivõlgnevuse, intressi, lepinguhaldustasu ja võla sissenõudmise kulude väljamõistmise osas on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 101 lg 1 p 1, VÕS § 108 lg 1, VÕS § 94 ja VÕS § 113-2 lg 2 p 3 alusel. Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset 3(5)

2-21-18696 viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus tuvastas, et lepingute üldtingimuste kohasel, mida tuleb lugeda tüüptingimuseks (VÕS § 35), on lepingus kokku lepitud viivisemäär 29,90% aastas, s.o enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Kohus järeldab, et kokkulepe viivisemäära 29,90% aasta osas on tühine tüüptingimus, mistõttu ei ole hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 85 kohaselt õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuivõrd hageja ja kostja vahel lepingujärgne viivise määr on tühine, tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1, § 94). VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 kohaselt alates 24. juulist 2020 kuni hagiavalduse esitamiseni 29. novembrini 2021 summas 1281,56 eurot. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 11 846,84 euro, intressi 1242,61 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 1281,56 euro, lepinguhaldustasu 6,35 euro ja võla sissenõudmiskulu 50 euro osas, kokku 14 427,36 eurot. Viivise 3511,51 euro nõude osas jätab kohus hagi rahuldamata (4793,07-1281,56). Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (17 938,87/14 427,36), s.o 80% ulatuses, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 20% ulatuses hageja ja 80% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas kohtule taotluse menetluskulude, riigilõivu summas 750 eurot kostjalt väljamõistmiseks. Kohus tuvastas, et hageja tasus hagiavalduse esitamisel 750 eurot. Kohus leiab, et hageja menetluskulud 750 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 59 lg 1 ja RLS lisa 1 alusel põhjendatud ja vajalikud täies ulatuses. 4(5)

2-21-18696 Hageja on osalenud menetluses oma töötaja kaudu, mistõttu ei saa tal olla lepingulise esindaja kulusid. Seega moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 750 eurot ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 80% menetluskuludest, s.t 600 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohus mõistab TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks viivise tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad kostjale kohtukulud. Kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Viivitamatu täitmine Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p 2 kuulub tagaseljaotsus täitmisele viivitamatult. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Lõhmus Kohtunik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.