Ühinguõigus › Korteriühistu juhtorganite otsuste vaidlustamine

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

asjaolusid tõendavad. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi tuleb menetleda poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt esitatud olulisi tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada, põhjendades seda alljärgnevalt. Esmalt kvalifitseerib kohus pooltevahelise õigussuhte ja seejärel lahendab hageja rahalise nõude kostja vastu. Lõpetuseks otsustab kohus menetluskulude jaotuse ja nende rahalise kindlaksmääramise.

milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. VÕS § 142 lg 3 järgi võib käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 142 lg 2 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses, samuti vastutab ka kohustuse rikkumises tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kohtule hageja poolt esitatud 28.10.2016 käenduslepingust nr xxxxxxxxx (tlk 8 - 9) ja 16.02.2017 käenduslepingust nr xxxxxxxxx (tlk 12 pöördel – 13 pöördel) nähtub, et kostja on käenduslepingu allkirjastanud käenduslepingud paberkandjal. Käenduslepingu I p-st 1.2 nähtub, et kostja vastutab laenulepingu I kohaselt Võlgniku poolt maksmata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti hagejalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulu ning kahju hüvitamise eest. Laenulepingust I tulenevate kohustuste täitmise käenduse piirmäär on lepingu p 1.2 kohaselt 10 000 eurot. Laenulepingu II p 1.2 järgi vastutab kostja laenulepinguini kohaselt hageja poolt maksmata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti hagejalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest. Laenulepingu II täitmise tagamise käenduse piirmäär on 4 200 eurot. Kuna lepingus viidatakse otseselt sellele, et kostja eraisikuliselt garanteerib kogu võlgnevuse tasumist, siis on tema puhul tegemist tarbijast käendajaga. Eeltoodu alusel vastab kostja kui tarbijast käendaja kohustus VÕS § 143 lg 1, § 144 lg 2 sätestatule, sest käendus on kirjalikus vormis käendaja poolt alla kirjutatud ja sisaldab käendaja vastutuse maksimumsummat. Kohus tuvastas, et Võlgnik on rikkunud VÕS § 100 mõttes lepingute Lisa 1 p –st 5 (tlk 14) ja VÕS § 396 lg-st 1 tulenevat laenu tagastamise kohustust summas 5 765,97 ja intressi tasumise kohustust summas 1 780,28 eurot. Vaidlust polnud selles, et kostja pole tasunud hagejale Võlgniku võlga. Seega on kostja kui käendaja rikkunud VÕS § 100 mõttes, VÕS 76 lg 1, 2, § 142 lg 2 järgi käenduslepingust tulenevat kohustust ehk tasuda ära hagejale laenulepingutest tulenev Võlgniku võlg 5 765,97 eurot ja intress 1 780,28 eurot. Kuna kostja seda vabatahtlikult ei tee, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt kui käendajalt VÕS § 76 lg 1, 2, § VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 396 lg 1 § 142 lg 2 järgi kohustuse täitmist ehk põhivõla ja intressi tasumist. Viivis VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivis põhivõla nõudelt Vaidlust ei olnud selles, et lepinguga oli kokku lepitud viivise määraks 0,5% päevas võlalt. Vaidlust ei olnud ka selles, et põhivõlgnik oli kohustuse täitmisega viivituses ja põhivõlalt nõutud viivis on hagi esitamise aja seisuga 8 245,34 eurot, mille hageja on vähendanud põhinõudeni. Kooskõlas VÕS § 145 lg 2 vastutab käendaja põhivõlgikul kohustuse täitmise eest, sealjuures viiviste eest. Eeltoodu alusel on hageja viivisenõue võlgniku põhivõlalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1, § 145 lg 2 järgi tõendatud ja põhjendatud. Lisaks on hagejal on õigus nõuda viivist alates TsMS § 367, § 113 lg 1, § 101 lg 1 p 6, järgi 0,5% võlalt päevas. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on see perioodi 20.06.2020-01.04.2021 eest vastavalt 8 245,34 eurot. Hageja on viivisenõuet piiranud põhivõla suurusega, mis ei riku kostja õigusi. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivist 5 765,97 eurot. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.