5.Mõista X-lt riigituludesse välja apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv 1500 eurot. Riigituludesse väljamõistetud menetluskulu tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfole 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates. Tasumisega viivitamise korral tuleb riigi kasuks väljamõistetud menetluskulult tasuda kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
2-17-13603 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Nomura Capital OÜ (hageja) esitas 13. septembril 2017 X (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja: - 2. veebruari 2015. a laenulepingu nr 020215 ja selle tagamiseks sõlmitud käenduslepingu alusel põhivõla 8000 eurot; - 9. märtsi 2015. a laenulepingu nr 090315 ja selle tagamiseks sõlmitud käenduslepingu alusel põhivõla 30 000 eurot, intressi 5150 eurot ja viivise 14 850 eurot; - 6. veebruari 2012. a laenulepingu ja selle tagamiseks sõlmitud käenduslepingu alusel põhivõla 40 000 eurot, intressi 14 000 eurot ja viivise 16 000 eurot.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Credit One OÜ (laenuandja I) ja Frodotoorius OÜ (endise nimega E-Meister OÜ, laenusaaja) 2. veebruaril 2015 laenulepingu nr 020215 (laenuleping I), mille alusel laenas laenuandja I laenusaajale 15 000 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli
2.augustil 2016 ja laenu intress 3,5% laenujäägilt kalendrikuus. Laenusaaja ei ole laenusummat tähtaegselt tagastanud. Samuti on laenusaajal intressivõlg. Laenulepingu I tagamiseks sõlmisid laenuandja I ja kostja 2. veebruaril 2015 käenduslepingu (käendusleping I), mille alusel kostja käendas laenulepingust I tulenevaid kohustusi maksimaalselt 23 000 euro ulatuses. Laenulepingu I alusel oli laenusaaja põhivõlg 15 000 eurot ja intressivõlg 3675 eurot. Kostja tasus laenuandjale I 8. juunil 2017 15 000 eurot. Laenuandja I loovutas 10. septembril 2017 laenulepingust I ja käenduslepingust I tulenevad nõuded hagejale. Arvestades käenduslepingus I kokkulepitud maksimumsummat (23 000 eurot), saab hageja nõuda kostjalt laenulepingu I ja käenduslepingu I alusel 8000 euro tasumist (23 000 – 15 000 = 8000).
1.2.Laenuandja I ja laenusaaja sõlmisid 9. märtsil 2015 laenulepingu nr 090315 (laenuleping II), mille alusel laenas laenuandja I laenusaajale 30 000 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli 9. juunil 2016 ja laenu intress 3,5% laenujäägilt kalendrikuus. Laenusaaja ei ole laenusummat tähtaegselt tagastanud. Samuti on laenusaajal intressivõlg. Laenuandjal on õigus nõuda kostjalt laenulepingu alusel tähtaegselt tasumata summalt viivist 0,3% päevas. Laenulepingu II tagamiseks sõlmisid laenuandja I ja kostja 9. märtsil 2015 käenduslepingu (käendusleping II), mille alusel kostja käendas laenulepingust II tulenevaid kohustusi
2-17-13603 maksimaalselt 50 000 euro ulatuses. Laenulepingu II alusel on laenusaaja põhivõlg 30 000 eurot, intressivõlg 5150 eurot ja viivis 26 450 eurot. Laenuandja I loovutas
10.septembril 2017 laenulepingust II ja käenduslepingust II tulenevad nõuded hagejale. Arvestades käenduslepingus II kokkulepitud maksimumsummat (50 000 eurot), saab hageja nõuda kostjalt laenulepingu II ja käenduslepingu II alusel 50 000 euro tasumist.
1.3.Zoom Invest OÜ (endise nimega Kribu Invest OÜ, laenuandja II) ja laenusaaja sõlmisid
6.veebruaril 2012 (hagiavalduses ekslikult märgitud 6.12.2012) laenulepingu (laenuleping III), mille alusel laenas laenuandja II laenusaajale 40 000 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli
21.augustil 2016 ja laenu intress 5% laenujäägilt kalendrikuus. Laenusaaja ei ole laenusummat tähtaegselt tagastanud. Samuti on laenusaajal intressivõlg. Laenuandjal on õigus nõuda kostjalt laenulepingu alusel tähtaegselt tasumata summalt viivist 0,3% päevas. Laenulepingu III tagamiseks sõlmisid laenuandja II ja kostja 14. detsembril 2012 käenduslepingu (käendusleping III), mille alusel kostja käendas laenulepingust III tulenevaid kohustusi maksimaalselt 70 000 euro ulatuses. Laenulepingu III alusel on laenusaaja põhivõlg 40 000, intressivõlg 14 000 eurot ja viivis 40 000 eurot. Laenuandja II loovutas 10. septembril 2017 laenulepingust III ja käenduslepingust III tulenevad nõuded hagejale. Arvestades käenduslepingus III kokkulepitud maksimumsummat (70 000 eurot), saab hageja nõuda kostjalt laenulepingu III ja käenduslepingu III alusel 70 000 euro tasumist. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt on kostja tasaarvestanud laenulepingust I tulenevad nõuded. Kostja on täitud laenuandjale I sellest laenulepingust tulenevaid laenusaaja kohustusi kokku 16 850 euro ulatuses. Käenduslepingu I p 2.1 järgi pidi laenusaaja käendaja poolt kohustuse täitmise korral käendajale üle andma kõik dokumendid, mis tõendavad nõuet võlgniku vastu ja loovutama käendajale kõik tagatised. Praegu tagasid nõudeid lisaks kostjale ka Y ja Valdo Eelmaa. Laenuandja I ei ole käenduslepingu I p-st 2.1 tulenevat kohustust täitnud. 19. detsembri 2017. a seisuga on laenuandja I kostjale kui käendajale selles ulatuses nõude ja seda tagavate tagatiste üleandmisega viivituses 194 päeva ning kostjal on sellest tulenevalt laenuandja vastu 9806 euro suurune viivisenõue, mille ta tasaarvestas 19. detsembril 2017. Seega on võlausaldaja I laenulepingust I tulenev nõue lõppenud.
2.2.Kostja ei ole laenulepingut II ega käenduslepingut II sõlminud ja laenuandja teab seda. Kostja ID-kaart oli büroo sahtlis, kuid PIN-koodid oli kostja endale pähe õppinud. Kostja teadmata ja heakskiiduta allkirjastas kostja nimel lepingud Y, kes on seda ka kinnitanud. Sellele viitab ka allkirjastamise kellaaeg. Kostja ei tea, kuidas Y tema PIN-koodid teada sai. Kostja sai lepingute sõlmimisest teada 21. juunil 2017 ja tühistas lepingud 19. detsembri 2017. a menetlusdokumendis. Kostja viitas eksimusele, pettusele, ähvardusele ja vägivallale ning näiliselt kostja nimel sõlmitud lepingutele.
2.3.Laenulepingust III tulenevad nõuded tuleb jätta rahuldamata, sest need on aegunud. Laenulepingu III p 2.5 järgi oli laenu tagastamise tähtaeg 21. juunil 2012. Laenuandja ja laenusaaja kokkulepetel laenulepingu pikendamise kohta ei ole kostja kui käendaja jaoks õiguslikku tähendust ja kostja vastu on nõuded aegunud.
2.4.Kostja palus kohtul teha vaheotsus, millega tuvastada, kas laenulepingust I tulenev nõue on tasaarvestusega lõppenud, laenulepingust II ja käenduslepingust II tulenev nõue on esitatud õige kostja vastu ning laenulepingust III tulenev nõue on kostja suhtes aegunud.
2-17-13603
2.5.Kostja palus kohtul kaaluda Y kolmanda isikuna menetlusse kaasamist, arvestades seda, et see võib tuua kaasa menetluse venimise ja täiendava menetluskulu. Juhul, kui kohus leiab, et kostja on laenulepingu II ja käenduslepingu II pool, palus kostja kuulata Y kolmanda isikuna vande all üle. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 30. märtsi 2020. a otsusega kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks, kolmanda isiku kaasamiseks ja vande all ülekuulamiseks rahuldamata ning rahuldas otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks laenulepingu I ja käenduslepingu I alusel välja 6150 eurot, laenulepingu II ja käenduslepingu II alusel põhivõla 30 000 eurot, intressi 5150 eurot ja viivise 14 850 eurot ning laenulepingu III ja käenduslepingu III alusel põhivõla 40 000 eurot, intressi 14 000 eurot ja viivise 16 000 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, kuid ei määranud hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaks.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
Credit One OÜ (laenuandja I) ja E-Meister OÜ (kustutatud) (laenusaaja, keda esindas lepingu sõlmimisel kostja) sõlmisid 2. veebruaril 2015 laenulepingu (laenuleping I), laenu suurus oli 15 000 eurot ja laenu tagastamise tähtaeg 2. mail 2015 (maakohtu otsuses ekslikult märgitud 2.02.2015); samal päeval sõlmisid laenuandja I ja kostja käenduslepingu (käendusleping I), mille maksimumsumma oli 23 000 eurot ja käendaja vastutas kuni laenulepingust I tulenevate kohustuste täitmiseni; laenuandja I loovutas laenulepingust I ja käenduslepingust I tulenevad nõuded 10. septembril 2017 (maakohtu lahendis ekslikult 2018) hagejale; laenuandja I on kandnud laenusumma (15 000 eurot) laenusaajale üle; kostja on tagastanud laenusaaja eest laenuandjale I 16 850 eurot;
-
Credit One OÜ (laenuandja I) ja E-Meister OÜ (kustutatud) (laenusaaja I, keda esindas lepingu sõlmimisel Y) sõlmisid 9. märtsil 2015 laenulepingu (laenuleping II), laenu suurus oli 30 000 eurot, laen tuli tagastada 9. aprillil, 9. mail ja 9. juunil 2016 10 000 euro suuruste osamaksetena; samal päeval sõlmisid laenuandja I ja kostja käenduslepingu (käendusleping II), mille maksimumsumma oli 50 000 eurot ja käendaja vastutas kuni laenulepingust II tulenevate kohustuste täitmiseni; laenuandja I loovutas laenulepingust II ja käenduslepingust II tulenevad nõuded 10. septembril 2017 (maakohtu lahendis ekslikult 2018) hagejale; laenuandja I kandis laenusaajale laenusumma 30 000 eurot üle;
-
Kribu Invest OÜ (laenuandja II) ja E-Meister OÜ (kustutatud) (laenusaaja I, keda esindas lepingu sõlmimisel Y) sõlmisid 6. veebruaril 2012 laenulepingu (laenuleping III), mille alusel laenas laenuandja II laenusaajale 40 000 eurot; laenulepingu lisadega 2–5 pikendatud laenu tagastamise tähtaeg oli 21. augustil 2016; laenulepingu lisad sõlmis laenusaaja nimel Y; koos laenulepinguga sõlmisid laenuandja II ja Y käenduslepingu, mille maksimumsumma oli 60 000 eurot; laenuandja II ja kostja sõlmisid 14. detsembril 2012 käenduslepingu (käendusleping III), mille maksimumsumma oli 70 000 eurot ja mille kohaselt käendas kostja nii laenulepingust III kui ka 14. detsembril 2012 sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi kuni laenulepingute täitmiseni; laenuandja I loovutas laenulepingust III ja käenduslepingust III tulenevad nõuded 10. septembril 2017 (maakohtu lahendis ekslikult 2018) hagejale; laenuandja II on kahe võrdse osamaksega andnud laenusaajale laenu 40 000 üle;
2-17-13603 -
kostja oli alates 29. novembrist 2013 kuni 16. juunini 2016 laenusaaja enamusosanik; laenusaaja kustutati äriregistrist 16. oktoobril 2018;
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kostja taotlus vaheotsuse tegemiseks jätta rahuldamata, sest selle tegemiseks puudub vajadus, kuna kostja vastuväiteid saab hinnata lõpplahendis. Kostja taotlus kolmanda isiku kaasamiseks ja vande all ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest see põhineb eeldusel, et kolmas isik võib olla lepingupool kostja asemel. Kuna hageja ei ole kolmanda isiku vastu nõuet esitanud, siis ei lahenda kohus Y vastutuse küsimust selles vaidluses ning ta ei saa anda ütlusi nende asjaolude kohta, mis on hagi lahendamiseks tähtsad.
3.3.Laenulepingust I ja käenduslepingust I tulenev põhinõue 8000 eurot on osaliselt põhjendatud. Kuna kostja on tasunud laenuandjale I 16 850 eurot, ei saa hageja nõuda kostjalt käenduslepingus sätestatud maksimumsummat (23 000 eurot) arvestades rohkem kui 6150 euro tasumist. Kostja vastuväide selle nõude tasaarvestusega lõppemise kohta ei ole põhjendatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 152 lg 1 alusel tekkis kostjal nõuet rahuldades regressinõue laenusaaja I kui põhivõlgniku vastu ning tal ei saanud tekkida nõuet laenuandja I vastu. Seega ei olnud kostjal alust hageja nõuet tasaarvestada.
3.4.Laenulepingust II ja käenduslepingust II tulenev põhinõue 30 000 eurot on põhjendatud. Laenuandja I on raha laenusaajale üle andnud ning kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et laen on tagastatud. Põhjendatud ei ole kostja vastuväited selle kohta, et ta ei ole laenulepingut II ja käenduslepingut II sõlminud ja on need tühistanud. Kostja identiteeti ei ole laenulepingu II sõlmimisel kasutatud, selle sõlmis laenusaaja nimel laenusaaja juhatuse liige Y. Samuti ei ole kostja laenulepingu II pool ega saa seda tühistada. Kostja väide, et ta ei ole käenduslepingut II sõlminud, ei ole eluliselt usutav, sest kostja ei ole selgitanud, kuidas sai Y teada tema PINkoodid. Juhul, kui Y teadis koode, ei ole usutav, et ta sõlmis kostja nimel käenduslepingu II kostja nõusolekuta. Kostja ei ole pöördunud Y suhtes kriminaalmenetluse algatamiseks politsei poole, esitanud Y vastu kahjunõuet ega selgitanud, miks ta seda teinud ei ole. Lisaks ei ole kostja hoidnud ID-kaarti turvaliselt – ta hoidis seda lauasahtlis ja tegi selle ise Y-le kättesaadavaks. Kuigi käenduslepingu II sõlmimise ajal kehtinud digitaalallkirja seaduse (DAS) § 3 lg 3 järgi ei saabu digitaalallkirja puhul õiguslikud tagajärjed, kuid on tõendatud, et isiklikku võtit on kasutatud allkirja andmiseks ilma vastava sertifikaadi omaniku nõusolekuta, loetakse digitaalallkirja andmine nõusolekuta DAS § 3 lg 4 järgi tõendatuks, kui sertifikaadi omanik tõendab asjaolusid, mille esinemisel võib eeldada, et allkiri anti tema nõusolekuta. Praegusel juhul ei ole kostja toonud kohtu ette asjaolusid, mis annaksid alust eeldada, et kostja nõusolekut käenduslepingu II allkirjastamiseks ei olnud. Samuti ei ole kostja toonud esile asjaolusid, mis oleks andnud alust käenduslepingut II tühistada.
3.5.Laenulepingust III ja käenduslepingust III tulenev põhinõue 40 000 eurot on põhjendatud. Laenuandja II on raha laenusaajale üle andnud ning kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et laen on tagastatud. Kostja vastuväide selle nõude aegumise kohta ei ole põhjendatud, sest laenulepingu III pikendatud tagasimaksetähtaeg kehtib ka kostja kui käendaja suhtes. Riigikohus on leidnud, et
2-17-13603 käendusega tagatud põhivõlgniku laenu tagasimaksetähtaja pikendamine ei laienda käendaja kohustusi VÕS § 145 lg 4 tähenduses. Seega kohaldub laenulepingu III lisades kokkulepitud pikendatud tähtaeg (21. august 2018) ka kostjale. Hageja esitas hagi 13. septembril 2018 ning selleks ajaks ei olnud TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane tähtaeg möödunud.
3.6.Lisaks põhivõlale on hagejal õigus nõuda kostjalt ka VÕS § 397 ning laenulepingu II ja laenulepingu III alusel intressi tasumist. Kostja ei ole intressivõlale ega selle arvutusele vastuväiteid esitanud.
3.7.Kuna põhivõlg on tasumata, on hagejal õigus nõuda kostjalt ka VÕS § 113 lg 1 ning laenulepingu II ja laenulepingu III alusel viivist 0,3% päevas. Kuigi hageja viivisearvutuse kohaselt on hagejal õigus nõuda laenulepingu II alusel viivist 26 450 eurot ja laenulepingu III alusel 43 920 eurot, on hageja hagiavalduses nõudnud vastavalt 14 850 eurot ja 16 000 eurot väljamõistmist, mistõttu tuleb hageja nõue rahuldada hagiavalduses taotletud ulatuses. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt hindas maakohus vääralt tõendeid ja kohaldas õigust valesti ning jättis põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse Y tunnistajana ülekuulamiseks ja tema menetlusse kaasamiseks, kuigi tema ütluste alusel saanuks kohus veenduda, et tegelikult sõlmis kostja nimel laenu- ja käenduslepingu tema. Kostja palus apellatsioonkaebuse täpsustuses kuulata Y tunnistajana vande all üle.
4.2.Maakohus jättis analüüsimata kostja aegumise vastuväite. Näiliselt kostja sõlmitud käenduslepingud ei saanud automaatselt pikeneda. Olukorras, kus käendus oli antud tähtaegselt, ei saanud käendusest tulenevaid nõudeid esitada käenduslepingu lõppemise tähtaja järel.
4.3.Kostja palus vabastada end riigilõivu tasumisest. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Menetluse edasine käik
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 3. septembri 2020. a määrusega kostja menetlusabi taotluse ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu (1500 euro) tasumise kohustusest.
7.Kuna Pärnu Maakohus kuulutas 26. augustil 2020 välja kostja pankroti, palus ringkonnakohus 9. juunil 2021 kostja pankrotihalduril teatada, kas ta soovib võlgniku pankrotivara puudutavas menetluses võlgniku asemel osaleda. Pankrotihaldur teatas
18.augustil 2021, et ta ei soovi osaleda ja annab loa võlgnikul menetlust jätkata. Ühtlasi teatas pankrotihaldur, et hageja esitas kostja pankrotimenetluses kaitsmiseks 128 000 euro suuruse nõude, kuid see jäi tunnustamata, kuna teine võlausaldaja vaidles nõudele vastu ja hageja ei esitanud nõude tunnustamiseks hagi. Ringkonnakohus palus 18. juunil 2021 hagejal selgitada kohtule muutunud asjaolude valguses oma õiguslikku positsiooni, kuid hageja ei ole vastanud.
2-17-13603
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuigi kostja taotles apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist, mõistab kolleegium kostja apellatsioonkaebuse taotlust selliselt, et kostja soovib tühistada maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus rahuldas hagi. Kuna hageja ei ole esitanud apellatsioonkaebust, ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata.
9.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab käendajana tasuma hagejale kolme erineva laenu- ja käenduslepingu alusel laenusaaja võla, sh põhivõla, intressi ja viivise.
9.1.Kuigi kostja vaidlustab maakohtu otsust mh osas, millega maakohus rahuldas laenulepingu I ja käenduslepingu I alusel hageja nõude 6150 euro ulatuses, ei ole kostja esitanud apellatsioonkaebuses ega ringkonnakohtu nõudmisel ka apellatsioonkaebust täpsustades põhjendusi, miks ta maakohtu otsusega selles osas ei nõustu. Seetõttu ei saa ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid arvestades hinnata, kas maakohus on seda nõuet lahendades eksinud. Arvestades kostja maakohtus esitatud vastuväiteid, arvestas maakohus seda nõuet lahendades, et kostja oli laenusaaja nõude osaliselt rahuldanud, ning järeldas õigesti, et kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavat nõuet, mistõttu on maakohtu otsus selles osas ka seaduslik ja põhjendatud.
9.2.Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette seda, et maakohus jättis laenulepingu II ja käenduslepingu II alusel esitatud nõuet lahendades tõendid kohaselt hindamata ning Y menetlusse kaasamata ja vande all üle kuulamata. Kostja hinnangul saanuks maakohus Y ütluste alusel veenduda, et kostja ei allkirjastanud käenduslepingut II.
9.2.1.Esmalt märgib kolleegium, et kostja ei ole taotlenud maakohtus Y tunnistajana ülekuulamist. Kostja palus maakohtul kaaluda Y menetlusse kolmanda isikuna kaasamist ja tema kolmanda isikuna vande all ülekuulamist, arvestades mh asjaolu, et see võib venitada asja menetlemist ja tuua kaasa täiendava menetluskulu. Kolleegium selgitab, et TsMS § 213 lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel kaasata iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusse üksnes juhul, kui sellel isikul on õiguslik huvi selle suhtes, et vaidlus lahendataks ühe poole kasuks. Hoolimata maakohtu vastavast selgitusest
28.veebruari 2018. a määruses (I kd, tl 133jj), ei ole aga kostja oma taotlust, sh Y õigustatud huvi ja puutumust kohtuvaidluse tulemusega kohtule kuidagi põhistanud. Asjaolust, et kostja väitel allkirjastas Y tema ID-kaardiga lepinguid, ei saanud maakohus tingimata järeldada seda, et Yl on õiguslik huvi selle vastu, et vaidlus lahendatakse hageja või kostja kasuks. Maakohus pidi kolmanda isiku kaasamise küsimuse lahendama kostja esitatud põhistuse alusel. Kuna kostja seda ei põhistanud, jättis maakohus lõppjäreldusena õigesti Y iseseiva nõudeta kolmanda isikuna menetlusse kaasamata, kuid tegi seda osaliselt ekslikel põhjendustel. Kuna Y kaasamiseks menetlusse kolmanda isikuna ei olnud alust, ei saanud maakohus rahuldada ka kostja taotlust tema vande all ülekuulamiseks. Lisaks ei ole kostja seoses Y vande all ülekuulamise taotlusega toonud maakohtus selgelt esile ka seda, milliseid vaidlusaluseid
2-17-13603 asjaolusid ta soovis Y vande all antavate ütlustega tõendada. Ringkonnakohus selgitab, et tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel peab menetlusosaline TsMS § 236 lg 3 järgi põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Hoolimata maakohtu vastavast selgitusest 28. veebruari 2018. a määruses, ei ole kostja maakohtule Y ülekuulamise taotlust eeltoodu kohaselt põhistanud ega esitanud taotlust tema tunnistajana ülekuulamiseks. Lisaks oli kostja taotlus tingimuslik – kostja palus kuulata Y kolmanda isikuna vande all üle üksnes juhul, kui maakohus leiab, et kostja on laenulepingu II ja käenduslepingu II pool. Selles osas täiendab kolleegium ülaltooduga maakohtu põhjendusi.
9.2.2.Apellatsioonkaebuses taotles kostja Y tunnistajana ülekuulamist ning tõi esile, et Y tunnistajana antud ütluste alusel saaks kohus veenduda, et tegelikult sõlmis Y kostja nimel laenu- ja käenduslepingu. Selle asjaolu kohta oli kostja esitanud maakohtule ka kirjaliku tõendi – Y kinnituse, et ta kasutas kostja ID-kaarti ja selle koode omavoliliselt kostja teadmata (I kd, tl 108) –, ning maakohus andis 28. veebruari 2018. a määrusega kostjale tähtaja Y tunnistajana ülekuulamise taotluse esitamiseks, kuid kostja ei esitanud vastavat taotlust. Kostja esitas selle taotluse alles apellatsioonimenetluses, kuid ei ole selgitanud, miks ta ei ole taotlust varem esitanud. Arvestades maakohtu selgitust, pidi kostja esitama vastava taotluse juba maakohtule. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalised peavad TsMS § 329 lg 1 esimese lause järgi esitama kohtumenetluses oma taotlused ja tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Selleks annab ka kohus TsMS § 237 lg 1 järgi menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks või nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes juhul, kui tõendi vastuvõtmine ei põhjusta kohtu arvates asja lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Seejuures võib pärast eelmenetluse lõppemist esitada uusi tõendeid TsMS § 329 lg 1 teise lause järgi üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kui tõend või tõendite kogumise taotlus esitatakse hilinenult, võib kohus TsMS § 238 lg 3 p 3 järgi keelduda tõendit vastu võtmast või tõendit kogumast. Sellest tulenevalt ei võta ringkonnakohus üldjuhul uusi tõendeid asja materjalide juurde ega kogu neid. Erandjuhul võib ringkonnakohus siiski uusi tõendeid vastu võtta. Ringkonnakohus tuvastab TsMS § 652 lg 3 järgi esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Seejuures peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust TsMS § 652 lg 4 järgi oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning seda tegemata jätab kohus tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Praegusel juhul ei ole kostja põhistanud, miks ta esitas tõendi hilinenult, ning hageja ei ole kostja taotlusega nõustunud. Seetõttu on kostja esitanud tunnistaja ülekuulamise taotluse ringkonnakohtule hilinenult ning see tuleb jätta rahuldamata.
9.2.3.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et laenulepingu II ja käenduslepingu II alusel esitatud nõue kostja vastu on põhjendatud hoolimata kostja vastuväitest, et need lepingud sõlmis kostja ID-kaarti kasutades Y.
2-17-13603 Kolleegiumi hinnangul asus maakohus tõendeid hinnates põhjendatult seisukohale, et laenulepingu II sõlmis laenusaaja nimel tema juhatuse liige Y. Kuigi laenulepingu II on lisaks Yle digitaalselt allkirjastanud ka kostja (I kd, tl 18), ei olnud kostja lepingu teksti järgi selle lepingu pool ega laenusaaja esindaja. Seetõttu ei ole vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust sellel, kas kostja on laenulepingule II digitaalselt alla kirjutanud või mitte. Eelnevat arvestades saab kostja vastuväitel olla tähtsust üksnes käenduslepingu II sõlmimise kontekstis. Selle lepingu on kostja 10. märtsil 2015 kell 00:33:59 digitaalselt allkirjastatud (I kd, tl 22). Maakohus juhindus kostja vastuväidet analüüsides õigesti toona kehtinud DAS §-st
3.Digitaalallkirjal olid DAS § 3 lg 1 järgi samad õiguslikud tagajärjed nagu omakäelisel allkirjal ning digitaalne allkirjastamine ei toonud DAS § 3 lg-te 3 ja 4 järgi õiguslikke tagajärgi endaga kaasa üksnes juhul, kui on tõendatud, et isiklikku võtit on kasutatud allkirja andmiseks ilma vastava sertifikaadi omaniku nõusolekuta, seejuures loetakse see tõendatuks, kui sertifikaadi omanik tõendab asjaolud, mille esinemisel võib eeldada, et allkiri anti tema nõusolekuta. Eeltoodust tulenevalt pidi kostja tooma kohtu ette ja tõendama käenduslepingust II tulenevate nõuete edukaks tõrjumiseks asjaolud, mis annavad kohtule alust eeldada, et Y allkirjastas käenduslepingu II kostja nõusolekuta. Selliseid asjaolusid ei ole aga kostja esile toonud ega tõendanud, nagu leidis õigesti ka maakohus. Kolleegiumi hinnangul ei saa seda järeldada digitaalse allkirjastamise ajast, nagu väidab kostja. Arvestades seda, et laenulepingu II on kostja digitaalselt allkirjastanud kell 00:33:23 ning Y kell 01:39:54, on kostja digitaalne allkirjastamine toimunud küll Y allkirjastamisega lähedasel ajal, kuid rohkem kui tunniajane allkirjastamiste vahe ei viita kolleegiumi hinnangul sellele, et allkirjad andis samal ajal sama isik, s.o Y. Samuti ei saa öisest allkirjastamise ajast järeldada seda, et kostja ei võinud lepinguid digitaalselt ise allkirjastada. Ühtlasi ei saa allkirjastamise ajast kuidagi järeldada seda, kas allkirjastamine toimus kostja nõusolekul või mitte. Kuigi kostja on esitanud kohtule Y kirjaliku avalduse, milles viimane kinnitab, et kasutas kostja ID-kaarti ja koode omavoliliselt kostja teadmata, sh allkirjastas laenulepingu II ja käenduslepingu II, ei saa ringkonnakohus ainuüksi selle tõendi alusel järeldada, et kostja ei ole käenduslepingut sõlminud, ega seda, et Y kasutas kostja ID-kaarti kostja nõusolekuta, sest see tõend ei ole kolleegiumi hinnangul usaldusväärne ning tuleb jätta TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata. Sellele juhtis tähelepanu ka maakohus ning viitas vajadusele esitada taotlus tunnistaja ülekuulamiseks, kuid seda kostja ei teinud. Ühtlasi ei veena kostja esile toodu kohut selles, et kostja ei allkirjastanud ise või ei andnud Yle nõusolekut oma ID-kaarti ja PIN-koode kasutades käenduslepingut II allkirjastada. Kostja väitel hoidis ta ID-kaarti büroo lauasahtlis ja PIN-koode peas ning ta ei tea, kuidas sai Y tema PIN-koodid enda valdusesse. Olukorras, kus isiku ID-kaarti on selle omaniku nõusolekuta kasutatud ja sellest tulenevad omanikule kahjulikud tagajärjed, võtab isik tavapäraselt kasutusele erinevaid õiguskaitsevahendeid rikkuja vastu, kuid praegusel juhul ei ole kostja esile toonud, et ta oleks midagi Y kui laenusaaja juhatuse liikme suhtes ette võtnud, sh esitanud kuriteoteate või tsiviilõiguslikke nõudeid tema vastu. Kostja ei ole kohtule ka selgitanud, millistel asjaoludel ta sai väidetavalt alles 21. juunil 2017 teada tema nimel lepingute allkirjastamisest. Samuti ei ole kostja selgitanud, millisel motiivil pidanuks Y, olles laenusaaja juhatuse liige, allkirjastama kostja kui enamusosaniku nimel laenusaajale antava laenu tagamiseks käenduslepingu. Samas on hageja põhistanud ja tõendanud, et kostja ja Y tegutsesid pärast väidetavat ID-kaardi omavolilise kasutamise avastamist endiselt koos OÜ-s Pumpit. Hageja 1. mail 2018 esitatud menetlusdokumendi lisad kinnitavad, et OÜ Pumpit pidas motokaubamaja BIKER24.EE ja müüs rehve veebilehel www.rehvipost.ee, OÜ Pumpit juhatuse liikmeks oli kostja, laenuandja I ja laenuandja II seaduslik esindaja tegi OÜ-le Pumpit
2-17-13603 päringu rehvide kohta ning päringule vastati aadressilt bbb ning hhh. Eeltoodut arvestades ei ole kostja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis veenaksid kolleegiumi selles, et käendusleping II allkirjastati kostja teadmata ja ID-kaarti kasutati tema nõusolekuta. Küll aga tuleb ülaltooduga täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
9.3.Kostja heidab maakohtule ette ka seda, et maakohus jättis laenulepingu III ja käenduslepingu III alusel esitatud nõuet lahendades kostja aegumise vastuväite analüüsimata ja põhjendamatult arvestamata. Kolleegium sellega ei nõustu. Maakohus arvestas seda nõuet lahendades aegumise vastuväidet ja asus Riigikohtu praktikast juhindudes põhjendatult seisukohale, et laenuandja II ja laenusaaja kokkulepped laenu tagastamise tähtaja pikendamise kohta kehtivad ka kostja suhtes, mistõttu ei ole hageja nõue aegunud. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
10.Eeltoodut arvestades ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
12.Tallinna Ringkonnakohus vabastas kostja 3. septembri 2020. a määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu (1500 euro) tasumisest. Ringkonnakohus mõistab selle kostjalt TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 I lause alusel riigituludesse välja. Riigi kasuks väljamõistetud menetluskulu tuleb tasuda TsMS §-s 179 sätestatud tingimustel.