Direktiiv 2015/2366

1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse õigusnormid, mille kohaselt liikmesriigid eristavad järgmisi makseteenuse pakkujate kategooriaid: a) krediidiasutused Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (28) artikli 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses, sh liidus asuvad krediidiasutuste filiaalid nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 punkti 17 tähenduses, olenemata sellest, kas nende filiaalide peakontor asub liidus või direktiivi 2013/36/EL artikli 47 ja siseriikliku õiguse kohaselt liidust väljaspool; b) e-raha asutused direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 punkti 1 tähenduses, sh kooskõlas nimetatud direktiivi artikliga 8 ja siseriikliku õigusega e-raha asutuste filiaalid, kui need asuvad liidus ja nende peakontor asub liidust väljaspool ning üksnes juhul, kui nende filiaalide poolt osutatavad makseteenused on seotud e-raha väljastamisega; c) postiteenuse osutajad, kellel on siseriiklike õigusaktide kohaselt õigus osutada makseteenuseid; d) makseasutused; e) Euroopa Keskpank (EKP) ja liikmesriikide keskpangad, kui nad ei tegutse rahaasutuste või muu riigiasutusena; f) liikmesriigid või nende piirkondlikud või kohalikud asutused, kui nad ei tegutse riigiasutustena. 2. Samuti kehtestatakse käesoleva direktiiviga: a) nõuded makseteenuste tingimuste läbipaistvuse kohta ja teabele esitatavad nõuded ning b) makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate vastavad õigused ja kohustused seoses makseteenuste osutamisega tavalise majandus- või kutsetegevuse raames.

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse liidus osutatavatele makseteenustele. 2. III ja IV jaotist kohaldatakse liikmesriigi vääringus tehtud maksetehingute suhtes, kui nii maksja makseteenuse pakkuja kui ka makse saaja makseteenuse pakkuja või ainus maksetehingus osalev makseteenuse pakkuja asuvad liidus. 3. III jaotist (v.a artikli 45 lõike 1 punkt b, artikli 52 punkti 2 alapunkt e ja artikli 56 punkt a) ning IV jaotist (v.a artiklid 81–86) kohaldatakse sellises vääringus tehtud maksetehingute suhtes, mis ei ole liikmesriigi vääring, juhul kui nii maksja makseteenuse pakkuja kui ka makse saaja makseteenuse pakkuja või ainus maksetehingus osalev makseteenuse pakkuja asuvad liidus, seoses maksetehingu nende osadega, mis tehakse liidus. 4. III jaotist (v.a artikli 45 lõike 1 punkt b, artikli 52 punkti 2 alapunkt e, artikli 52 punkti 5 alapunkt g ja artikli 56 punkt a) ning IV jaotist (v.a artikli 62 lõiked 2 ja 4, artiklid 76, 77, 81, artikli 83 lõige 1, artiklid 89 ja 92) kohaldatakse kõigis vääringutes tehtud maksetehingute suhtes, kui liidus asub vaid üks makseteenuse pakkujatest, seoses maksetehingu nende osadega, mis sooritatakse liidus. 5. Liikmesriigid võivad vabastada direktiivi 2013/36/EL artikli 2 lõike 5 punktides 4 kuni 23 osutatud asutused käesoleva direktiivi kõigi sätete või mõne sätte kohaldamisest.

Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise suhtes: a) maksetehingud, mis tehakse üksnes sularahas otse maksjalt makse saajale, ilma mis tahes vahendava sekkumiseta; b) maksetehingud maksjalt makse saajale, mis tehakse kaubandusagendi vahendusel, kellel on lepinguga antud õigus pidada läbirääkimisi kaupade või teenuste müügi või ostu üle või sõlmida müügi- või ostutehinguid üksnes maksja või üksnes makse saaja nimel; c) majandus- või kutsetegevuse käigus pangatähtede ja müntide füüsiline transport, sealhulgas nende vastuvõtmine, töötlemine ja tarnimine; d) maksetehingud, mis seisnevad majandus- või kutsetegevusega mitte seotult sularaha kogumises ja tarnimises mittetulundusliku või heategevusliku tegevuse käigus; e) teenused, mille puhul makse saaja maksab kauba või teenuse eest makseteenuse kasutaja selgel taotlusel maksjale sularaha osana maksetehingust enne maksetehingu täitmist; f) sularahas tehtavad valuutavahetustoimingud, mille puhul rahalisi vahendeid ei hoita maksekontol; g) maksetehingud, mis põhinevad mis tahes järgmisel dokumendil, millega makseteenuse pakkuja annab rahalised vahendid makse saaja käsutusse: i) pabertšekid vastavalt tšekke käsitlevaid ühtseid õigusnorme sätestavale 19. märtsi 1931. aasta Genfi konventsioonile; ii) alapunktis i osutatud pabertšekkidega võrreldavad pabertšekid, mille suhtes kohaldatakse nende liikmesriikide õigusakte, kes ei ole tšekke käsitlevaid ühtseid õigusnorme sätestava 19. märtsi 1931. aasta Genfi konventsiooni osalised; iii) paberil käskvekslid kooskõlas veksleid ja lihtveksleid käsitlevaid ühtseid õigusnorme sätestava 7. juuni 1930. aasta Genfi konventsiooniga; iv) alapunktis iii osutatud käskvekslitega võrreldavad paberil käskvekslid, mille suhtes kohaldatakse nende liikmesriikide õigusakte, kes ei ole veksleid ja lihtveksleid käsitlevaid ühtseid õigusnorme sätestava 7. juuni 1930. aasta Genfi konventsiooni osalised; v) paberil maksetähikud; vi) paberil reisitšekid; vii) paberil rahakaardid, nagu need on määratlenud Ülemaailmne Postiliit; h) maksetehingud, mis sooritatakse makse- või väärtpaberiarveldussüsteemis arveldusagentide, kesksete osapoolte, kliiringukodade ja/või keskpankade ja muude süsteemis osalejate ning makseteenuse pakkujate vahel, ilma et see piiraks artikli 35 kohaldamist; i) maksetehingud, mis on seotud väärtpaberitest koosneva vara teenindamisega, sealhulgas dividendide, sissetuleku või muude tulude jaotamise või tagasiostmise või müügiga, mida teostavad punktis h osutatud isikud või investeerimisühingud, krediidiasutused, ühisinvesteerimisettevõtjad või investeerimisteenuseid osutavad varahaldusettevõtjad ning kõik muud asutused, kellel on lubatud hallata finantsinstrumente; j) tehniliste teenuste pakkujate teenused, millega toetatakse makseteenuste osutamist, kusjuures ülekantavad rahalised vahendid ei kuulu ühelgi ajahetkel selliste teenuste pakkujatele, sealhulgas andmetöötlus ja andmete säilitamine, usaldus- ja eraelu puutumatuse kaitse teenused, andmete ja olemi autentimine, infotehnoloogia- (IT) ja sidevõrguteenuste osutamine, makseteenuste puhul kasutatavate terminalide ja seadmete kasutuseks andmine ja hooldus, välja arvatud makse algatamise teenused ja kontoteabe teenused; k) teenused, mis põhinevad konkreetsetel makseinstrumentidel, mida saab kasutada üksnes piiratud viisil ja mis vastavad ühele järgmistest tingimustest: i) makseinstrumendid, millega on nende valdajal võimalik omandada kaupu või teenuseid ainult väljastaja ruumides või väljastajaga sõlmitud otsese kaupade müügi või teenuste osutamise lepingu alusel teenusepakkujate piiratud võrgus; ii) makseinstrumendid, mida saab kasutada üksnes väga piiratud valiku kaupade või teenuste omandamiseks; iii) makseinstrumendid, mis kehtivad vaid ühes liikmesriigis ja mis antakse ettevõtja või avaliku sektori asutuse taotluse korral ning mida reguleerib riiklik või piirkondlik avaliku sektori asutus konkreetsetel sotsiaalsetel või maksustamisega seotud eesmärkidel, et omandada konkreetseid kaupu või saada teenuseid tarnijatelt, kes on sõlminud väljaandjaga kaupade müügi või teenuste osutamise lepingu; l) elektroonilise side võrkude või teenuste pakkuja maksetehingud, mis tehakse lisaks elektroonilise side teenustele võrgu kliendi või teenuse tellija jaoks: i) digitaalse infosisu ja häälepõhiste teenuste ostmiseks, olenemata digitaalse infosisu ostmiseks või tarbimiseks kasutatavast seadmest, ning mis lisatakse seonduvale arvele; või ii) mis täidetakse elektroonilisest seadmest või selle kaudu ning mis lisatakse seonduvale arvele heategevuse raames või piletite ostmiseks; tingimusel et ükski punktides i ja ii osutatud maksetehing ei ole suurem kui 50 eurot ning: — maksetehingute kogusumma ei ületa üksiku võrgu kliendi või teenuse tellija kohta 300 eurot kuus; või — kui võrgu klient või teenuse tellija eelrahastab oma elektroonilise side võrgu või teenuse pakkuja juures asuvat kontot, ei ületa maksetehingute kogusumma 300 eurot kalendrikuus; m) makseteenuse pakkujate, nende agentide või filiaalide vahel teostatavad maksetehingud nende oma nimel; n) maksetehingud ja seonduvad teenused emaettevõtja ja selle tütarettevõtja vahel või sama emaettevõtja mitme tütarettevõtja vahel ilma makseteenuse pakkuja mis tahes vahendava sekkumiseta; erandiks on samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja vahendav sekkumine; o) sularaha- või makseautomaadist sularaha väljavõtmiseks pakutavad teenused, mida pakuvad ühe või mitme kaartide väljastaja huvides tegutsevad teenusepakkujad, kes ei ole maksekontolt raha välja võtva kliendiga sõlmitud raamlepingu pooled, tingimusel et need teenusepakkujad ei osuta muid I lisas loetletud makseteenuseid. Siiski esitatakse kliendile artiklites 45, 48, 49 ja 59 osutatud teave sularaha väljavõtmise tasude kohta enne sularaha väljavõtmist ning pärast väljavõtmist sularaha kättesaamisel tehingu lõpus.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1. „päritoluliikmesriik” – mis tahes järgmine riik: a) liikmesriik, kus on makseteenuse pakkuja registrijärgne asukoht, või b) liikmesriik, kus asub makseteenuse pakkuja peakontor, kui siseriikliku õiguse kohaselt tal registrijärgne asukoht puudub; 2. „vastuvõttev liikmesriik” – liikmesriik, mis ei ole päritoluliikmesriik ja kus makseteenuse pakkujal on agent või filiaal või kus ta osutab makseteenuseid; 3. „makseteenus” – I lisas loetletud üks või mitu äritegevuse liiki; 4. „makseasutus” – juriidiline isik, kellele on antud tegevusluba kooskõlas artikliga 11 makseteenuste osutamiseks ja täitmiseks kõikjal liidus; 5. „maksetehing” – maksja, maksja nimel või makse saaja algatatud rahaliste vahendite sissemakse, ülekandmine või väljamaksmine, mis ei olene makse aluseks olevatest mis tahes kohustustest maksja ja makse saaja vahel; 6. „kaugmaksetehing” – maksetehing, mis on algatatud interneti teel või seadme kaudu, mida võib kasutada sidevahendina; 7. „maksesüsteem” – rahaliste vahendite edastamise süsteem, millel on ametlikud standardid ja ühtsed eeskirjad maksetehingute töötlemiseks, kliiringuks ja/või arveldamiseks; 8. „maksja” – füüsiline või juriidiline isik, kellel on maksekonto ja kes on lubanud teha maksekäsundi kõnealuselt maksekontolt või, kui maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik, kes teeb maksekäsundi; 9. „makse saaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes peaks olema maksetehinguga ülekantavate rahaliste vahendite saaja; 10. „makseteenuse kasutaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab makseteenust maksja, makse saaja või mõlemana; 11. „makseteenuse pakkuja” – artikli 1 lõikes 1 osutatud ettevõtja või füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab artiklite 32 või 33 kohast vabastust; 12. „maksekonto” – ühe või mitme makseteenuse kasutaja nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehingute tegemiseks; 13. „maksekäsund” – maksja või makse saaja antud juhis oma makseteenuse pakkujale maksetehingu täitmiseks; 14. „makseinstrument” – makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud isikustatud seade (seadmed) ja/või toimingute kogum, mida kasutatakse maksekäsundi algatamiseks; 15. „makse algatamise teenus” – teenus maksekäsundi algatamiseks makseteenuse kasutaja taotlusel seoses teise makseteenuse pakkuja juures hoitava maksekontoga; 16. „kontoteabe teenus” – internetipõhine teenus, mis seisneb konsolideeritud teabe esitamises ühe või mitme maksekonto kohta, mille makseteenuse kasutaja on avanud kas teise makseteenuse pakkuja või mitme makseteenuse pakkuja juures; 17. „kontot haldav makseteenuse pakkuja” – makseteenuse pakkuja, kes pakub maksjale maksekontot ja haldab seda; 18. „makse algatamise teenuse pakkuja” – makseteenuse pakkuja, kelle äritegevus seisneb I lisa punktis 7 osutatud tegevuses; 19. „kontoteabe teenuse pakkuja” – makseteenuse pakkuja, kelle äritegevus seisneb I lisa punktis 8 osutatud tegevuses; 20. „tarbija” – füüsiline isik, kes tegutseb käesoleva direktiiviga hõlmatud makseteenuse lepingutes eesmärkidel, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega; 21. „raamleping” – makseteenuse leping, millega reguleeritakse üksikute ja järjestikuste maksetehingute täitmist tulevikus ning mis võib sisaldada maksekonto avamise kohustust ja tingimusi; 22. „rahasiire” – makseteenus, mille puhul saadakse maksjalt rahalisi vahendeid maksja või makse saaja nimel maksekontot avamata ning mille ainsaks eesmärgiks on kanda vastav rahasumma üle makse saajale või mõnele teisele makseteenuse pakkujale, kes tegutseb makse saaja nimel, ja/või kui rahalised vahendid saadakse makse saaja nimel ning tehakse talle kättesaadavaks; 23. „otsekorraldus” – makseteenus, mille eesmärgiks on debiteerida maksja maksekontot, kui maksetehingu on algatanud makse saaja volituse alusel, mille maksja on andnud makse saajale, makse saaja makseteenuse pakkujale või maksja enda makseteenuse pakkujale; 24. „kreeditkorraldus” – makseteenus, mille puhul makseteenuse pakkuja, kelle juures maksja maksekonto asub, krediteerib makse saaja maksekontot maksetehingu või järjestikuste maksetehingutega maksja maksekontolt maksja antud juhise alusel; 25. „rahalised vahendid” – pangatähed ja mündid, elektroonsel kujul edastatav raha ja e-raha, mis on määratletud direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 lõikes 2; 26. „väärtuspäev” – päev, mil makseteenuse pakkuja debiteerib maksja kontot või krediteerib makse saaja kontot ja mis on aluseks kontol olevatele rahalistele vahenditele intressi arvutamisel; 27. „viitekurss” – vahetuskurss, millele tuginedes arvutatakse valuutavahetuskurss ja mille makseteenuse pakkuja teeb kättesaadavaks või mis pärineb avalikkusele kättesaadavast allikast; 28. „viiteintressimäär” – intressimäär, millele tuginedes arvutatakse kasutatav intressimäär ja mis pärineb avalikkusele kättesaadavast allikast, mida saavad kontrollida mõlemad makseteenuse lepingu osalised; 29. „autentimine” – toiming, mis võimaldab makseteenuse pakkujal kindlaks teha konkreetse makseteenuse kasutaja isiku või konkreetse makseinstrumendi kasutamise kehtivuse, sealhulgas kasutaja isikustatud turvavolituste kasutamine; 30. „tugev kliendi autentimine” – autentimine, mille käigus kasutatakse kahte või enamat elementi, mis kuuluvad teadmise (miski, mida teab üksnes kasutaja), omamise (miski, mida omab üksnes kasutaja) või tunnuse (miski, mis on kasutajale omane) kategooriasse ja on sõltumatud, et neist ühe rikkumine ei ohustaks teiste usaldusväärsust, ning mille ülesehitus võimaldab kaitsta autentimisandmete konfidentsiaalsust; 31. „isikustatud turvavolitused” – makseteenuse pakkuja poolt makseteenuse kasutajale autentimise eesmärgil antud isikustatud elemendid; 32. „tundlikud makseandmed” – andmed, sh isikustatud turvavolitused, mida on võimalik kasutada pettuse toimepanemiseks. Makse algatamise teenuse pakkujate ja kontoteabe teenuse pakkujate puhul ei kuulu tundlike makseandmete hulka kontoomaniku nimi ega kontonumber; 33. „kordumatu tunnus” – makseteenuse kasutajale makseteenuse pakkuja määratud tähtede, numbrite või sümbolite kombinatsioon, mille makseteenuse kasutaja esitab maksetehingu teise makseteenuse kasutaja ja/või teisele makseteenuse kasutajale kuuluva maksekonto üheseks kindlakstegemiseks; 34. „sidevahendid” – vahendid, mida makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja võivad kasutada omavahelise makseteenuse lepingu sõlmimisel, ilma et nad peaksid ühel ajal füüsiliselt kohal viibima; 35. „püsiv andmekandja” – vahend, mis võimaldab makseteenuse kasutajal isiklikult talle adresseeritud teavet salvestada nii, et seda saaks tulevikus kasutada nii kaua, kui on teabe otstarbe seisukohast vajalik, ning et teavet saaks muutmata kujul taasesitada; 36. „mikroettevõtja” – ettevõtja, kes on makseteenuse lepingu sõlmimise ajal soovituse 2003/361/EÜ lisa artiklis 1 ja artikli 2 lõigetes 1 ja 3 määratletud ettevõtja; 37. „tööpäev” – päev, mil maksja asjaomane makseteenuse pakkuja või maksetehingu täitmisega seotud makse saaja makseteenuse pakkuja on maksetehingu täitmiseks vajalikuks arvelduseks avatud; 38. „agent” – füüsiline või juriidiline isik, kes tegutseb makseteenuste osutamisel makseasutuse nimel; 39. „filiaal” – tegevuskoht, mis ei ole peakontor ja mis on makseasutuse osa, mis ei ole juriidiline isik ning mis teostab otse kõiki või mõningaid makseasutuse äritegevusele omaseid tehinguid; kõiki tegevuskohti, mille teises liikmesriigis paikneva peakontoriga makseasutus on ühes liikmesriigis asutanud, käsitatakse ühe filiaalina; 40. „konsolideerimisgrupp” – ettevõtjate grupp, mis on üksteisega seotud direktiivi 2013/34/EL artikli 22 lõigetes 1, 2 või 7 osutatud viisil, või ettevõtjad, mis on määratletud komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 241/2014 (29) artikli 4, 5, 6 ja 7 alusel ja mis on üksteisega seotud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 10 lõikes 1, artikli 113 lõikes 6 või lõikes 7 osutatud viisil; 41. „elektroonilise side võrk” – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/21/EÜ (30) artikli 2 esimese lõigu punktis a määratletud võrk; 42. „elektroonilise side teenus” – direktiivi 2002/21/EÜ artikli 2 punktis c määratletud teenus; 43. „digitaalne infosisu” – kaubad või teenused, mis on toodetud ja tarnitud digitaalsel kujul ja mille kasutamine või tarbimine on võimalik vaid tehnilise seadmega ning mis ei hõlma mingil viisil füüsiliste kaupade ja teenuste kasutamist või tarbimist; 44. „maksetehingute vastuvõtmine” – makseteenus, mida osutab makseteenuse pakkuja, kellel on makse saajaga leping maksetehingute vastuvõtmiseks ja töötlemiseks, mille tulemusena kantakse rahalised vahendid üle makse saajale; 45. „makseinstrumentide väljastamine” – makseteenus, mida osutab makseteenuse pakkuja, kellel on sõlmitud leping, et anda maksjale makseinstrument maksja maksetehingute algatamiseks ja töötlemiseks; 46. „omavahendid” – vahendid, nagu need on määratletud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 118, mille puhul vähemalt 75 % esimese taseme omavahenditest moodustavad esimese taseme põhiomavahendid, nagu on osutatud kõnealuse määruse artiklis 50, ning teise taseme omavahendid on võrdsed ühe kolmandikuga esimese taseme omavahenditest või sellest väiksemad; 47. „makselahenduse kaubamärk” – mis tahes materiaalne või digitaalne nimi, termin, tähis, sümbol või nende kombinatsioon, millega on võimalik näidata, millise maksekaardiskeemi raames kaardipõhised maksetehingud tehakse; 48. „ühismärgistus” – kahe või enama makselahenduse kaubamärgi või sama makselahenduse kaubamärgi kahe või enama makserakenduse kasutamine samal makseinstrumendil.

1. Makseasutuse tegevusloa saamiseks esitatakse päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele taotlus koos järgmiste dokumentidega: a) tegevusprogramm, milles eelkõige kirjeldatakse kavandatavate makseteenuste liike; b) äriplaan koos esimese kolme majandusaasta prognoositava eelarvekalkulatsiooniga, mis tõendab, et taotluse esitaja suudab rakendada usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, vahendeid ning menetlusi; c) tõendid selle kohta, et makseasutus omab artiklis 7 sätestatud algkapitali; d) artikli 10 lõikes 1 osutatud makseasutuste puhul makseteenuse kasutaja rahaliste vahendite kaitseks artikli 10 kohaselt võetud meetmete kirjeldus; e) taotluse esitaja juhtimiskorra ja sisekontrollimehhanismide, sealhulgas haldus-, riskijuhtimis- ja raamatupidamisprotseduuride kirjeldus, mis tõendab, et nimetatud juhtimiskord, kontrollimehhanismid ja protseduurid on proportsionaalsed, asjakohased, usaldusväärsed ja piisavad; f) turvaintsidentide ja turvalisusega seotud kliendikaebuste väljaselgitamise ja lahendamise ning nende suhtes meetmete võtmise korra kirjeldus, sealhulgas intsidentidest teatamise kord, milles võetakse arvesse makseasutuse teatamiskohustust vastavalt artiklile 96; g) tundlikele makseandmetele juurdepääsu registreerimise, seire, jälgimise ja piiramise protsessi kirjeldus; h) talitluspidevuse tagamise korra kirjeldus, mis hõlmab oluliste toimingute loetelu, tõhusaid hädaolukorra lahendamise plaane ning nende plaanide asjakohasuse ja tõhususe korrapärase katsetamise ja läbivaatamise menetlust; i) jõudluse, tehingute ja pettuse kohta statistiliste andmete kogumise põhimõtete kirjeldus ja põhimõistete määratlus; j) turvapoliitika dokument, sealhulgas põhjalik makseteenustega seotud riski hinnang ning nende turvalisuskontrolli ja riskide maandamise meetmete kirjeldus, mis on võetud makseteenuste kasutajatele piisava kaitse pakkumiseks väljaselgitatud ohtude, sealhulgas pettuse ning tundlike ja isikuandmete ebaseadusliku kasutamise eest; k) makseasutuste puhul, kes peavad täitma rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemisega seonduvaid kohustusi vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2015/849 (31) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2015/847, (32) ülevaade sisekontrollimehhanismidest, mille taotluse esitaja on kehtestanud nende kohustuste täitmiseks; l) taotluse esitaja organisatsioonilise struktuuri kirjeldus, mis vajaduse korral sisaldab agentide ja filiaalide kavandatud kasutamise kirjeldust ning kirjeldust vähemalt kord aastas koha peal ja mujal tehtud kontrollide kohta, mille taotluse esitaja kohustub agentide ja filiaalide puhul läbi viima, samuti tegevuse edasiandmise korra kirjeldust ning käsitleb taotluse esitaja osalust riigisisestes või rahvusvahelistes maksesüsteemides; m) andmed isikute kohta, kellel on taotluse esitajas otseselt või kaudselt oluline osalus määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 36 tähenduses, nende osaluse suurus ning tõendid nende sobivuse kohta, pidades silmas vajadust tagada makseasutuse kindel ja usaldusväärne juhtimine; n) andmed makseasutuse juhtide ja makseasutuse juhtimise eest vastutavate isikute kohta ja vajaduse korral makseasutuse makseteenustega seotud tegevuse eest vastutavate isikute kohta ning samuti tõendid, et neil on hea maine ning makseteenuste osutamiseks kohased teadmised ja kogemus vastavalt makseasutuse päritoluliikmesriigis kindlaks määratule; o) vajaduse korral andmed Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2006/43/EÜ määratletud vannutatud audiitorite ja audiitorühingute kohta (33); p) taotluse esitaja õiguslik seisund ja põhikiri; q) taotluse esitaja peakontori aadress. Esimese lõigu punktide d, e, f ja l kohaldamiseks esitab taotluse esitaja kirjelduse auditeerimiskorra ja organisatsioonilise korralduse kohta, mille ta on kehtestanud selleks, et võtta kõik mõistlikud meetmed oma teenusekasutajate huvide kaitsmiseks ja makseteenuste toimimise jätkuvuse ning usaldusväärsuse tagamiseks. Esimese lõigu punktis j osutatud turvalisuskontrolli ja riskide maandamise meetmete kirjeldus annab ülevaate kõrgetasemelise tehnilise turvalisuse ja andmekaitse tagamise meetmetest, sealhulgas tarkvara ja IT süsteemidest, mida kasutavad taotleja või ettevõtjad, kellele ta kogu oma tegevuse või osa sellest edasi annab. Need meetmed peavad hõlmama ka artikli 95 lõikes 1 sätestatud turvameetmeid. Nende meetmete puhul võetakse arvesse EBA poolt vastavalt artikli 95 lõikele 3 esitatud turvameetmete suuniseid. 2. Liikmesriigid nõuavad, et ettevõtjatel, kes taotlevad I lisa punktis 7 osutatud makseteenuste osutamiseks luba, oleks loa andmise eeltingimusena kutsealane vastutuskindlustus, mis hõlmab territooriumit, millel nad teenuseid pakuvad, või mõni muu võrreldav tagatis vastutuse katteks, et tagada nende võime võtta artiklitest 73, 89, 90 ja 92 tulenev vastutus. 3. Liikmesriigid nõuavad, et ettevõtjatel, kes taotlevad I lisa punktis 8 osutatud makseteenuste osutamiseks registreerimist, oleks registreerimise eeltingimusena kutsealane vastutuskindlustus, mis hõlmab territooriumit, millel nad teenuseid pakuvad, või mõni muu võrreldav tagatis, et katta vastutust kontot haldava makseteenuse pakkuja või makseteenuse kasutaja ees tulenevalt autoriseerimata või pettuse teel juurdepääsust maksekonto teabele või selle autoriseerimata või pettuse teel kasutamisest. 4. Pärast kõikide asjakohaste sidusrühmadega, sh makseteenuste turu osalistega konsulteerimist, kajastades sealjuures kõiki asjakohaseid huvisid, väljastab EBA hiljemalt 13. jaanuariks 2017 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 pädevate asutuste jaoks suunised lõigetes 2 ja 3 osutatud kutsealase vastutuskindlustuse või muu samaväärse tagatise miinimumväärtuse kindlaksmääramise kriteeriumide kohta. Esimeses lõigus osutatud suuniseid välja töötades võtab EBA arvesse järgmist: a) ettevõtja riskiprofiil; b) kas ettevõtja osutab muid I lisas osutatud makseteenuseid või tegeleb muu äritegevusega; c) tegevuse ulatus: i) ettevõtjate puhul, kes taotlevad luba I lisa punktis 7 osutatud makseteenuste osutamiseks, algatatud tehingute väärtus; ii) ettevõtjate puhul, kes taotlevad registreerimist I lisa punktis 8 osutatud makseteenuste osutamiseks, kontoteabe teenuseid kasutavate klientide arv; d) võrreldavate tagatiste eripära ja rakendamise kriteeriumid. EBA vaatab kõnealused suunised regulaarselt läbi. 5. Pärast kõikide asjakohaste sidusrühmadega, sh makseteenuste turu osalistega konsulteerimist, kajastades seejuures kõiki asjakohaseid huvisid, väljastab EBA hiljemalt 13. juuliks 2017 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 suunised teabe kohta, mis tuleb makseasutuste tegevusloa taotlemisel esitada pädevatele asutustele, kaasa arvatud käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punktides a, b, c, e ning g–j kehtestatud nõuded. EBA vaatab kõnealused suunised läbi regulaarselt, kuid vähemalt iga kolme aasta tagant. 6. Võttes asjakohasel juhul arvesse lõikes 5 osutatud suuniste kohaldamisel saadud kogemust, võib EBA töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles täpsustatakse teave, mis tuleb makseasutuste tegevusloa taotlemisel esitada pädevatele asutustele, kaasa arvatud lõike 1 punktides a, b, c, e ning g–j kehtestatud nõuded. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14. 7. Lõikes 4 osutatud teave tehakse pädevatele asutustele teatavaks kooskõlas lõikega 1.

1. Füüsilised ja juriidilised isikud, kes on otsustanud kas otseselt või kaudselt omandada makseasutuses olulise osaluse määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 36 tähenduses või seda suurendada, mille tulemusena osalus kapitalis või hääleõiguses ulatub või ületab 20 %, 30 % või 50 %, või nii, et makseasutusest saab nende tütarettevõtja, teavitavad eelnevalt kirjalikult asjaomase makseasutuse pädevaid asutusi niisuguse omandamise või suurendamise kavatsusest. Sama kehtib kõigi füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes on otsustanud kas otseselt või kaudselt olulise osaluse võõrandada või seda vähendada nii, et osalus kapitalis või hääleõiguses langeb alla 20 %, 30 % või 50 %, või nii, et makseasutus lakkab olemast nende tütarettevõtja. 2. Kavandatav olulise osaluse omandaja esitab pädevale asutusele teabe, mis sisaldab kavandatava osaluse suurust ja asjakohast teavet, millele osutatakse direktiivi 2013/36/EL artikli 23 lõikes 4. 3. Liikmesriigid nõuavad, et kui lõikes 2 osutatud kavandatava omandaja mõju võib kahjustada makseasutuse arukat ja usaldusväärset juhtimist, väljendavad pädevad asutused sellele vastuseisu või võtavad muid vajalikke meetmeid sellise olukorra lõpetamiseks. Sellisteks meetmeteks võivad olla ettekirjutused, juhatuse liikmete või juhtimise eest vastutavate isikute karistamine või asjaomase makseasutuse aktsionäride, osanike või liikmete aktsiatest või osadest tuleneva hääleõiguse peatamine. Samasuguseid meetmeid kohaldatakse füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, kes ei täida käesolevas artiklis sätestatud kohustust anda lepingueelset teavet. 4. Kui osalus omandatakse pädevate asutuste vastuseisust hoolimata, näevad liikmesriigid olenemata muudest rakendatavatest karistustest ette vastava hääleõiguse peatamise, hääletamisel antud häälte õigustühiseks tunnistamise või võimaluse need kehtetuks tunnistada.

Liikmesriigid nõuavad, et makseasutustel oleks neile tegevusloa andmise ajal järgmine algkapital, mis koosneb määruse (EL) nr 575/2013 artikli 26 lõike 1 punktides a kuni e osutatud ühest või mitmest omavahendite kirjest: a) kui makseasutus pakub üksnes I lisa punktis 6 osutatud makseteenuseid, peab selle algkapital igal ajal olema vähemalt 20 000 eurot; b) kui makseasutus pakub I lisa punktis 7 osutatud makseteenuseid, peab selle algkapital igal ajal olema vähemalt 50 000 eurot; c) kui makseasutus pakub I lisa punktides 1–5 osutatud makseteenuseid, peab selle algkapital igal ajal olema vähemalt 125 000 eurot.

1. Makseasutuse omavahendid ei tohi langeda madalamale kui käesoleva direktiivi artiklis 7 osutatud algkapital või käesoleva direktiivi artikli 9 kohaselt arvutatud omavahendite summa, olenevalt sellest, kumb on suurem. 2. Liikmesriigid võtavad kasutusele vajalikud meetmed, et hoida ära omavahenditena aktsepteeritavate elementide korduv kasutamine juhul, kui makseasutus kuulub teise makseasutuse, krediidiasutuse, investeerimisühingu, varahaldusettevõtja või kindlustusandjaga samasse konsolideerimisgruppi. Käesolevat lõiget kohaldatakse ka juhul, kui makseasutus ei paku ainult makseteenuseid, vaid tal on mitu tegevusvaldkonda. 3. Kui määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 7 sätestatud tingimused on täidetud, võivad liikmesriigid või nende pädevad asutused otsustada mitte kohaldada käesoleva direktiivi artiklit 9 makseasutuste suhtes, mis kuuluvad direktiivi 2013/36/EL kohaselt oma krediidiasutusest emaettevõtjat hõlmava konsolideeritud järelevalve alla.

1. Sõltumata artiklis 7 sätestatud algkapitali nõuetest, nõuavad liikmesriigid, et makseasutustel, välja arvatud need makseasutused, kes pakuvad üksnes I lisa punktis 7 või 8 või mõlemas nimetatud punktis osutatud teenuseid, oleksid igal ajal omavahendid summas, mille arvutamise aluseks on üks järgnevast kolmest meetodist vastavalt pädevate asutuste poolt kooskõlas siseriikliku õigusega kindlaks määratule. Meetod A Makseasutuse omavahendite summa on võrdne vähemalt 10 %-ga tema eelneva majandusaasta püsivatest üldkuludest. Pädevad asutused võivad seda nõuet korrigeerida juhul, kui makseasutuse äritegevuses on pärast eelmist majandusaastat toimunud oluline muudatus. Kui makseasutuse äritegevus ei ole arvestamise kuupäevaks kestnud ühe majandusaasta, peab omavahendite summa olema võrdne vähemalt 10 %-ga üldpüsikuludest, lähtudes äriplaanis kavandatust, kui pädevad asutused ei nõua kõnealuse plaani kohandamist. Meetod B Makseasutuse omavahendite summa on võrdne vähemalt järgmiste elementide summaga, mida on korrutatud lõikes 2 sätestatud korrigeerimisteguriga k, ja kus maksete maht (MM) on 1/12 eelneva majandusaasta jooksul makseasutuse täidetud maksetehingute kogusummast: a) 4,0 % MM osast, mis on kuni 5 miljonit eurot, pluss b) 2,5 % MM osast, mis on üle 5 miljoni euro, kuid ei ületa 10 miljonit eurot, pluss c) 1 % MM osast, mis on üle 10 miljoni euro, kuid ei ületa 100 miljonit eurot, pluss d) 0,5 % MM osast, mis on üle 100 miljoni euro, kuid ei ületa 250 miljonit eurot, pluss e) 0,25 % MM osast, mis on üle 250 miljoni euro. Meetod C Makseasutuse omavahendite summa on võrdne vähemalt punktis a määratletud asjaomase näitajaga, mida on korrutatud punktis b sätestatud korrutusteguriga ning korrutatud seejärel lõikes 2 sätestatud korrigeerimisteguriga k. a) Asjaomaseks näitajaks on järgmiste elementide summa: i) intressitulu; ii) intressikulu; iii) saadud vahendus- ja teenustasud ning iv) muu tegevustulu. Iga element liidetakse, arvestades tulu plussmärgiga ja kulu miinusmärgiga. Asjaomase näitaja arvutamisel ei tohi arvesse võtta erakordseid või ebareeglipäraseid tuluartikleid. Nende teenustega seotud kulud, mida tegevuse edasiandmise korras osutavad kolmandad isikud, võivad näitajat vähendada, kui kulud tulenevad käesoleva direktiivi kohaselt järelevalve alla kuuluvast ettevõtjast. Näitaja arvutatakse 12 kuu andmete põhjal eelneva majandusaasta lõpus. See arvutatakse eelneva majandusaasta põhjal. Meetodiga C arvutatud omavahendid ei tohi siiski olla väiksemad kui 80 % viimase kolme majandusaasta keskmisest asjaomasest näitajast. Kui auditeeritud andmed ei ole kättesaadavad, võib kasutada äritegevuse prognoose. b) Korrutustegur on järgmine: i) 10 % asjaomase näitaja sellest osast, mis on kuni 2,5 miljonit eurot; ii) 8 % asjaomase näitaja sellest osast, mis on 2,5 miljonist eurost kuni 5 miljoni euroni; iii) 6 % asjaomase näitaja sellest osast, mis on 5 miljonist eurost kuni 25 miljoni euroni; iv) 3 % asjaomase näitaja sellest osast, mis on 25 miljonist eurost kuni 50 miljoni euroni; v) 1,5 % asjaomase näitaja sellest osast, mis on üle 50 miljoni euro. 2. Meetodite B ja C puhul kasutatav korrigeerimistegur k on järgmine: a) 0,5, kui makseasutus osutab ainult I lisa punktis 6 osutatud makseteenuseid; b) 1, kui makseasutus osutab mõnda I lisa punktides 1–5 osutatud makseteenustest. 3. Pädevad asutused võivad makseasutuse riskijuhtimisprotsesside, operatsiooniriski kahjujuhtumite andmebaasi ja sisekontrollimehhanismide hinnangust lähtuvalt nõuda makseasutuselt vastavalt lõikele 1 valitud meetodi kohaldamisel saadud omavahendite summast kuni 20 % suurema summa olemasolu või lubada makseasutusele vastavalt lõikele 1 valitud meetodi kohaldamisel saadud omavahendite summast kuni 20 % väiksema summa olemasolu.

1. Liikmesriigid või pädevad asutused nõuavad I lisa punktides 1–6 osutatud makseteenuseid pakkuvalt makseasutuselt, et ta kasutaks makseteenuse kasutajatelt ja teise makseteenuse pakkuja kaudu maksetehingu täitmiseks saadud kõigi rahaliste vahendite kaitsmiseks ühte kahest järgmisest võttest: a) rahalisi vahendeid ei segata ühelgi ajahetkel mis tahes füüsilise või juriidilise isiku rahaliste vahenditega, v.a nende makseteenuse kasutajate rahaliste vahenditega, kelle nimel rahalisi vahendeid hoitakse, ning kui need on endiselt makseasutuse käes, kuid neid ei ole rahaliste vahendite saamise päevale järgneva tööpäeva lõpuks makse saajale või teisele makseteenuse pakkujale veel edastatud, hoiustatakse neid krediidiasutuse eraldi kontol või investeeritakse turvalisse, likviidsesse ja madala riskiga varasse vastavalt päritoluliikmesriigi pädevate asutuste määratlusele; seejuures ei rahuldata makseteenuse kasutajate huvides ning kooskõlas siseriikliku õigusega nende rahaliste vahendite arvelt makseasutuse teiste võlausaldajate nõudeid, eelkõige maksejõuetuse puhul; b) rahalised vahendid kaetakse sellise kindlustusandja või krediidiasutuse (mis ei kuulu makseasutusega samasse konsolideerimisgruppi) välja antud kindlustuslepingu või samaväärse garantiiga sellise summa ulatuses, mis on võrdne summaga, mis oleks eraldatud sellise kindlustuslepingu või samaväärse garantii puudumisel ning mis kuulub maksmisele juhul, kui makseasutus ei ole suuteline täitma oma finantskohustusi. 2. Kui makseasutusel on lõike 1 kohaselt rahaliste vahendite kaitsmise kohustus ning osa nendest vahenditest tuleb kasutada edaspidiste maksetehingute täitmise eesmärgil ning allesjäänud summat tuleb kasutada makseteenusega mitteseotud teenuste jaoks, kohaldatakse lõikes 1 sätestatud nõudeid ka tulevaste maksetehingute täitmise eesmärgil kasutatava osa suhtes. Kui nimetatud osa on muutuva suurusega või kui selle suurus ei ole eelnevalt teada, võivad liikmesriigid lubada makseasutustel nimetatud lõiget kohaldada, kasutades representatiivset osa, mida eeldatavasti makseteenusteks kasutatakse, tingimusel et nimetatud representatiivset osa on pädevate asutuste hinnangul võimalik varasemate andmete põhjal piisava täpsusega hinnata.

1. Liikmesriigid nõuavad, et ettevõtjad, kellele ei ole osutatud artikli 1 lõike 1 punktides a, b, c, e ja f, ning artiklite 32 või 33 kohast erandit mittekasutavad füüsilised või juriidilised isikud, kes kavatsevad osutada makseteenuseid, omandavad enne makseteenuse osutamise alustamist tegevusloa makseasutusena tegutsemiseks. Tegevusluba antakse üksnes juriidilisele isikule, kes on asutatud liikmesriigis. 2. Pädevad asutused annavad tegevusloa, kui koos taotlusega esitatud teave ja tõendid vastavad kõigile artiklis 5 sätestatud nõuetele ning kui pädevad asutused annavad pärast taotluse läbivaatamist positiivse üldhinnangu. Pädevad asutused võivad enne loa andmist vajaduse korral konsulteerida liikmesriigi keskpanga või teiste asjaomaste riigiasutustega. 3. Sellise makseasutuse peakontor, kellel on tema päritoluliikmesriigi õiguse kohaselt kohustus omada registrijärgset asukohta, on samas liikmesriigis, kus on tema registrijärgne asukoht, ning ta viib vähemalt osa oma makseteenuste osutamisega seotud äritegevusest ellu selles liikmesriigis. 4. Võttes arvesse vajadust tagada makseasutuse kindel ja usaldusväärne juhtimine, annavad pädevad asutused tegevusloa üksnes juhul, kui makseasutusel on oma makseteenuste osutamiseks kindel juhtimiskorraldus, mis hõlmab selget organisatsioonilist struktuuri, mille puhul vastutusalad on selgesti määratletud, läbipaistvad ja järjepidevad, tõhusaid menetlusi riskide või võimalike riskide kindlaksmääramiseks, juhtimiseks, jälgimiseks ja nendest teatamiseks ning piisavaid sisekontrolli mehhanisme, sealhulgas usaldusväärset juhtimis- ja raamatupidamiskorda; nimetatud kord, menetlused ja mehhanismid peavad olema kõikehõlmavad ning proportsionaalsed makseasutuse osutatavate makseteenuste laadi, ulatuse ja keerukuse astmega. 5. Kui makseasutus osutab I lisa punktides 1–7 osutatud makseteenust ning tegeleb samal ajal muu äritegevusega, võivad pädevad asutused nõuda eraldiseisva üksuse loomist makseteenustega seotud äritegevuseks, kui makseasutuse makseteenustega mitteseotud teenused kahjustavad või võivad kahjustada makseasutuse rahalist usaldusväärsust või pädevate asutuste võimet jälgida kõigi käesolevas direktiivis sätestatud makseasutuse kohustuste täitmist. 6. Pädevad asutused keelduvad tegevusloa väljaandmisest, kui nad, pidades silmas vajadust tagada makseasutuse kindel ja usaldusväärne juhtimine, ei ole veendunud olulist osalust omavate aktsionäride või liikmete sobivuses. 7. Kui makseasutuse ja mõne teise füüsilise või juriidilise isiku vahel on märkimisväärne seos, nagu määratletud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 38, annavad pädevad asutused tegevusloa üksnes juhul, kui nimetatud seos ei takista neil teostada tõhusat järelevalvet. 8. Pädevad asutused annavad tegevusloa üksnes juhul, kui makseasutusega märkimisväärses seoses oleva ühe või enama füüsilise või juriidilise isiku tegevust reguleerivad kolmanda riigi õigus- ja haldusnormid või nimetatud õigus- ja haldusnormide rakendamisega seotud raskused ei takista neil täita järelevalvega seotud kohustusi. 9. Tegevusluba kehtib kõigis liikmesriikides ning see võimaldab asjaomasel makseasutusel osutada tegevusloaga hõlmatud makseteenuseid kogu liidus teenuste osutamise vabaduse või asutamisvabaduse alusel.

Kolme kuu jooksul taotluse saamisest või, kui taotlus ei ole täielik, kogu otsuse tegemiseks nõutava teabe saamisest teatavad pädevad asutused taotluse esitajale, kas talle on antud tegevusluba või mitte. Pädev asutus esitab tegevusloa andmisest keeldumise põhjused.

1. Pädevad asutused võivad makseasutusele antud tegevusloa kehtetuks tunnistada ainult juhul, kui makseasutus: a) ei ole tegevusluba kasutanud 12 kuu jooksul, selgesõnaliselt loobub tegevusloast või on lõpetanud tegevuse rohkem kui kuueks kuuks, juhul kui asjaomane liikmesriik ei ole ette näinud, et sellistel juhtudel tegevusluba aegub; b) on saanud tegevusloa valeandmete alusel või mõnel muul ebaausal viisil; c) ei täida enam tegevusloa andmise tingimusi või ei teata pädevale asutusele nende tingimuste täitmist mõjutavatest olulistest sündmustest; d) kujutab oma makseteenuste osutamise jätkamisega ohtu maksesüsteemi stabiilsusele või usaldatavusele; või e) vastab ühele muudest tingimustest, mille puhul siseriiklikud õigusaktid näevad ette tegevusloa kehtetuks tunnistamise. 2. Pädev asutus põhjendab tegevusloa kehtetuks tunnistamist ning teavitab vastavalt asjaomaseid isikuid. 3. Pädev asutus avalikustab tegevusloa kehtetuks tunnistamise muu hulgas artiklites 14 ja 15 osutatud registrites.

1. Liikmesriigid loovad avaliku registri, kuhu kantakse: a) tegevusloa saanud makseasutused ja nende agendid; b) sellised füüsilised ja juriidilised isikud, kelle suhtes on tehtud erand vastavalt artiklitele 32 või 33, ja nende agendid ning c) artikli 2 lõikes 5 osutatud asutused, kellel on siseriikliku õiguse kohaselt õigus osutada makseteenuseid. Makseasutuste filiaalid kantakse päritoluliikmesriigi registrisse, kui need filiaalid osutavad teenuseid mõnes muus liikmesriigis kui nende päritoluliikmesriik. 2. Avalikus registris loetletakse makseteenused, mille jaoks makseasutusele on tegevusluba antud või mille osutamiseks füüsiline või juriidiline isik on registreeritud. Tegevusloa saanud makseasutused loetletakse registris eraldi artiklite 32 või 33 kohast erandit kasutavatest füüsilistest ja juriidilistest isikutest. Registriandmed on avalikkusele kättesaadavad, nendega saab tutvuda internetis ning neid ajakohastatakse viivitamata. 3. Pädevad asutused kannavad avalikku registrisse iga tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja iga artikli 32 või 33 alusel tehtud erandi kehtetuks tunnistamise. 4. Pädevad asutused esitavad EBA-le tegevusloa kehtetuks tunnistamise ning artikli 32 või 33 alusel tehtud erandi kehtetuks tunnistamise põhjendused.

1. EBA loob elektroonilise keskregistri, mis sisaldab pädevate asutuste poolt vastavalt lõikele 2 esitatud teavet, ning peab ja haldab seda registrit. EBA vastutab kõnealuse teabe täpse esitamise eest. EBA teeb registri oma veebisaidil avalikult ja tasuta kättesaadavaks ning võimaldab registrisse kantud teabele hõlpsat juurdepääsu ja selle lihtsat leidmist. 2. Pädevad asutused teavitavad EBAd viivitamata oma avalikesse registritesse kantud teabest, nagu on osutatud artiklis 14, finantsvaldkonnas üldkasutatavas keeles. 3. Pädevad asutused vastutavad lõikes 2 sätestatud teabe täpsuse ja ajakohastamise eest. 4. EBA koostab regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles esitatakse elektroonilise keskregistri loomise, pidamise ja haldamise ning selles sisalduvale teabele juurdepääsu tehnilised nõuded. Tehnilised nõuded tagavad, et teavet võivad muuta üksnes pädev asutus ja EBA. EBA esitab kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 13. jaanuariks 2018. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14. 5. EBA töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu lõike 1 kohaselt esitatava teabe üksikasjade ja struktuuri kohta, sh teabe esitamise ühise vormi ja mudeli. EBA esitab kõnealuste rakenduslike tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 13. juuliks 2017. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15.

Kui mis tahes muudatused mõjutavad vastavalt artiklile 5 esitatud teabe ja tõendite täpsust, teatab makseasutus sellest põhjendamatu viivituseta oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele.

1. Direktiive 86/635/EMÜ ja 2013/34/EL ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1606/2002 (34) kohaldatakse makseasutuste suhtes mutatis mutandis. 2. Kui nende suhtes ei kehti vabastus vastavalt direktiivile 2013/34/EL ja, kui see on asjakohane, siis direktiivile 86/635/EMÜ, auditeerivad makseasutuse raamatupidamise aastaaruandeid ja konsolideeritud aruandeid direktiivis 2006/43/EÜ määratletud vannutatud audiitorid ja audiitorühingud. 3. Liikmesriigid nõuavad järelevalve eesmärgil, et makseasutused esitaksid eraldi raamatupidamisandmed makseteenuste ja artikli 18 lõikes 1 osutatud tegevuste kohta, mille puhul on ette nähtud auditiaruande esitamine. Selle aruande koostavad vajaduse korral vannutatud audiitorid või audiitorühing. 4. Direktiivi 2013/36/EL artiklis 63 sätestatud kohustusi kohaldatakse mutatis mutandis makseasutuste vannutatud audiitorite või audiitorühingute suhtes seoses makseteenustega seotud tegevustega.

1. Lisaks makseteenuste osutamisele on makseasutusel õigus tegeleda järgmisega: a) halduslike ja tihedalt seotud kõrvalteenuste osutamine, näiteks maksetehingute täitmise tagamine, valuutavahetusteenused, hoidmisteenused ning andmete säilitamine ja töötlemine; b) maksesüsteemide haldamine, ilma et see piiraks artikli 35 kohaldamist; c) makseteenuste osutamisest erinev äritegevus, võttes arvesse kohaldatavat liidu ja siseriiklikku õigust. 2. Kui makseasutused tegelevad ühe või mitme makseteenuse osutamisega, võivad neil olla üksnes maksekontod, mida kasutatakse eranditult maksetehingute jaoks. 3. Rahalisi vahendeid, mille makseasutused saavad makseteenuse kasutajatelt makseteenuste osutamiseks, ei käsitata hoiuse ega muude tagasimakstavate vahenditena direktiivi 2013/36/EL artikli 9 tähenduses ega e-rahana, nagu määratletud direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 lõike 2 punktis 2. 4. Makseasutused võivad anda I lisa punktides 4 või 5 osutatud makseteenustega seotud krediiti üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised tingimused: a) krediit on kõrvalteenus ning seda antakse üksnes seoses maksetehingu täitmisega; b) olenemata krediitkaartide abil krediidi andmise siseriiklikest eeskirjadest, tuleb maksega seoses ning kooskõlas artikli 11 lõikega 9 ja artikliga 28 antud krediit tagasi maksta lühikese aja jooksul, mis ei tohi mingil juhul ületada 12 kuud; c) kõnealust krediiti ei anta rahalistest vahenditest, mis on saadud või mida hoitakse enda käes maksetehingu täitmise eesmärgil; d) makseasutuse omavahendid vastavad igal ajal ning järelevalveasutustele tõendatult antud krediidi kogusummale. 5. Makseasutused ei tohi tegeleda hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite kaasamisega direktiivi 2013/36/EL artikli 9 tähenduses. 6. Käesolev direktiiv ei piira direktiivi 2008/48/EÜ ega muude asjakohaste liidu õigusaktide kohaldamist või selliste liikmesriikide meetmete kohaldamist, mis käsitlevad tarbijatele krediidi andmise tingimusi ning mida ei ühtlustata käesoleva direktiiviga, kui need on kooskõlas liidu õigusega.

1. Kui makseasutus kavatseb osutada makseteenuseid agendi kaudu, edastab ta oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele järgmise teabe: a) agendi nimi ja aadress; b) nende sisekontrollimehhanismide kirjeldus, mida agent kasutab direktiivist (EL) 2015/849 tulenevate kohustuste täitmiseks seoses rahapesu ja terrorismi rahastamisega; kirjeldust tuleb ajakohastada viivitamata, kui esialgses teates sisalduvad üksikasjad oluliselt muutuvad; c) makseteenuste osutamisel kasutatava agendi juhtide ja juhtimise eest vastutavate isikute isikuandmed ning muude kui makseteenuseid osutavate agentide puhul tõendid selle kohta, et nad on sobivad isikud; d) makseasutuse makseteenused, milleks agendile volitused antakse, ning e) agendi kordumatu tunnuskood või number, kui see on kohaldatav. 2. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teatab makseasutusele kahe kuu jooksul alates lõike 1 punktides a–e osutatud teabe saamisest, kas agent on kantud artiklis 14 sätestatud registrisse. Pärast registrisse kandmist võib agent asuda makseteenuseid osutama. 3. Enne agendi registrisse kandmist võivad pädevad asutused kahtluse korral, et neile esitatud teave ei ole tõene, võtta täiendavaid meetmeid teabe kontrollimiseks. 4. Kui pädevad asutused ei ole ka pärast teabe kontrollimist kindlad neile lõike 1 kohaselt esitatud teabe tõesuses, keelduvad nad kandmast agenti artiklis 14 sätestatud registrisse ning teavitavad sellest makseasutust põhjendamatu viivituseta. 5. Kui makseasutus tahab osutada makseteenuseid teises liikmesriigis, kaasates selleks agendi või asutades filiaali, järgib ta artiklis 28 sätestatud korda. 6. Kui makseasutus kavatseb makseteenusega seotud tööülesanded edasi anda, teavitab ta sellest oma päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi. Oluliste tööülesannete, sh IT-süsteemide edasiandmine ei või toimuda viisil, mis kahjustab oluliselt makseasutuse sisekontrolli kvaliteeti ja pädevate asutuste võimet kontrollida ja jälgida käesolevas direktiivis sätestatud kõigi kohustuste täitmist makseasutuse poolt. Teise lõigu kohaldamisel loetakse oluliseks sellised tööülesanded, mille puhul rike või puudus kahjustab oluliselt käesoleva jaotise kohaste tegevusloa nõuete jätkuvat täitmist makseasutuse poolt või tema teiste, käesoleva direktiivi kohaste kohustuste täitmist või tema finantstulemusi või tema osutatavate makseteenuste usaldusväärsust või jätkuvust. Liikmesriigid tagavad, et kui makseasutused annavad olulisi tööülesandeid edasi, järgivad makseasutused järgmisi nõudeid: a) edasiandmine ei too endaga kaasa makseasutuse kõrgema juhtkonna vastutuse delegeerimist; b) makseasutuse suhe makseteenuse kasutajatega ja käesolevast direktiivist tulenevad makseasutuse kohustused makseteenuse kasutajate ees ei muutu; c) ei kahjustata käesoleva jaotise kohaseid tingimusi, mida makseasutus peab täitma tegevusloa saamiseks ja säilitamiseks; d) ei tühistata ega muudeta ühtegi muud tingimust, mille täitmise tulemusel anti makseasutusele tegevusluba. 7. Makseasutus tagab, et tema nimel tegutsev agent või filiaal teavitab sellest makseteenuse kasutajaid. 8. Makseasutus teavitab oma päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi viivitamata mis tahes muudatustest selliste üksuste kasutamisel, kellele tegevus on edasi antud, ning kooskõlas lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud menetlusega muudatustest agentide, sh täiendavate agentide kasutamisel.

1. Liikmesriigid tagavad, et kui makseasutus usaldab kolmandale isikule tööülesannete täitmise, võtab makseasutus mõistlikke meetmeid käesoleva direktiivi nõuetele vastavuse tagamiseks. 2. Liikmesriigid nõuavad, et makseasutus vastutab täielikult oma töötajate, agentide, filiaalide ja üksuste, kellele tegevus on edasi antud, tegevuse eest.

Liikmesriigid nõuavad, et makseasutused säilitaksid kõiki käesoleva jaotise kohaldamiseks vajalikke dokumente vähemalt viis aastat, ilma et see piiraks direktiivi (EL) 2015/849 ega asjakohase liidu õiguse kohaldamist.

1. Liikmesriigid määravad käesolevas jaotises sätestatud ülesandeid täitma asuvatele makseasutustele tegevuslubade andmise ja nende usaldatavusnõuete täitmise üle teostatava järelevalve eest vastutavateks pädevateks asutusteks riigiasutused või siseriikliku õiguse alusel tunnustatud asutused või siseriikliku õiguse alusel nimelt selleks volitatud riigiasutused, sealhulgas liikmesriikide keskpangad. Pädevad asutused peavad tagama sõltumatuse ettevõtjatest ning vältima huvide konflikti. Ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist, ei või pädevateks asutusteks määrata makseasutusi, krediidiasutusi, e-raha asutusi ega postiteenuse osutajaid. Liikmesriigid teatavad need asutused komisjonile. 2. Liikmesriigid tagavad, et lõike 1 alusel määratud pädevatel asutustel on oma ülesannete täitmiseks kõik vajalikud volitused. 3. Liikmesriigid, mille territooriumil tegeleb käesolevas jaotises käsitletud küsimustega mitu pädevat asutust, tagavad nende asutuste tiheda koostöö, et nad saaksid oma ülesandeid tulemuslikult täita. Sama kehtib ka juhul, kui käesolevas jaotises käsitletud küsimustega tegelevad pädevad asutused ei ole need pädevad asutused, kes vastutavad krediidiasutuste üle järelevalve teostamise eest. 4. Lõike 1 alusel määratud pädevate asutuste ülesannete täitmise eest vastutavad päritoluliikmesriigi pädevad asutused. 5. Lõikest 1 ei tulene, et pädevatelt asutustelt nõutakse järelevalve teostamist makseasutuste muu äritegevuse kui makseteenuste pakkumise ning artikli 18 lõike 1 punktis a osutatud tegevuste üle.

1. Liikmesriigid tagavad, et pädevate asutuste läbiviidavad kontrollimised käesoleva jaotise nõuete pideva täitmise üle on proportsionaalsed, piisavad ja vastavuses makseasutust ohustavate riskidega. Selleks et kontrollida käesoleva jaotise nõuete täitmist, on pädevatel asutustel õigus võtta eelkõige järgmisi meetmeid: a) nõuda makseasutuselt kogu teabe esitamist, mis on vajalik nõuete täitmise jälgimiseks, täpsustades taotluse eesmärgi vastavalt vajadusele ning teabe esitamise tähtaja; b) viia läbi kohapealseid kontrolle makseasutuse, makseasutuse vastutusel makseteenuseid osutava agendi ja filiaali või mis tahes sellise üksuse juures, kellele tegevus on edasi antud; c) anda välja soovitusi ja suuniseid ning vajaduse korral siduvaid haldusnorme; d) peatada või tunnistada kehtetuks tegevusluba vastavalt artiklile 13. 2. Ilma et see mõjutaks tegevuslubade kehtetuks tunnistamise korda ja liikmesriigi kriminaalõiguse sätete kohaldamist, sätestavad liikmesriigid, et nende asjaomased pädevad asutused võivad makseasutuste järelevalvet või makseteenuste osutamist käsitlevaid õigus- ja haldusnorme rikkuvate makseasutuste või isikute suhtes, kes tegelikult kontrollivad nimetatud makseasutuste tegevust, määrata või rakendada karistusi või meetmeid, mille abil kavatsetakse lõpetada tuvastatud rikkumine või kõrvaldada selle põhjused. 3. Olenemata artiklis 7, artikli 8 lõigetes 1 ja 2 ning artiklis 9 sätestatud nõuetest, tagavad liikmesriigid, et pädevatel asutustel on õigus võtta käesoleva artikli lõikes 1 kirjeldatud meetmeid tagamaks piisava kapitali makseteenusteks, eelkõige juhul, kui makseasutuse makseteenustega mitteseotud tegevused kahjustavad või tõenäoliselt kahjustavad makseasutuse rahalist usaldusväärsust.

1. Liikmesriigid tagavad, et kõik isikud, kes töötavad või on töötanud pädevates asutustes, ning samuti pädevate asutuste nimel tegutsevad eksperdid on seotud ametisaladuse hoidmise kohustusega, ilma et see piiraks kriminaalõiguse valdkonda kuuluvaid juhtumeid. 2. Artikli 26 kohase teabevahetuse suhtes kohaldatakse rangelt ametisaladust, et tagada üksikisikute ja ettevõtjate õiguste kaitse. 3. Liikmesriigid võivad kohaldada käesolevat artiklit, võttes mutatis mutandis arvesse direktiivi 2013/36/EL artikleid 53–61.

1. Liikmesriigid tagavad, et vastavalt käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud õigus- ja haldusnormidele makseasutuse suhtes pädeva asutuse tehtud otsuse võib vaidlustada kohtus. 2. Lõiget 1 kohaldatakse ka tegevusetuse suhtes.

1. Eri liikmesriikide pädevad asutused teevad koostööd omavahel ning vajaduse korral ka EKP-ga, liikmesriikide keskpankade, EBA ja teiste asjaomaste pädevate asutustega, kes on määratud makseteenuse pakkujate suhtes kohaldatavate liidu ja siseriiklike õigusaktide alusel. 2. Peale selle võimaldavad liikmesriigid teabevahetust oma pädevate asutuste ja järgmiste asutuste vahel: a) teiste liikmesriikide pädevad asutused, kes vastutavad makseasutustele tegevuslubade andmise ja makseasutuste järelevalve eest; b) EKP ja liikmesriikide keskpangad kui rahandus- ja järelevalveasutused ja, kui see on asjakohane, muud riigiasutused, kes vastutavad makse- ja arveldussüsteemide järelevalve eest; c) teised asjaomased asutused, kes on määratud vastavalt käesolevale direktiivile, direktiivile (EL) 2015/849 ja makseteenuse pakkujate suhtes kohaldatavatele muudele liidu õigusaktidele, nagu näiteks õigusaktid, mida kohaldatakse rahapesu ja terrorismi rahastamise suhtes; d) EBA, kes osaleb järelevalvemehhanismide ühtse ja järjepideva tegevuse tagamisel, nagu on osutatud määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 1 lõike 5 punktis a.

1. Kui liikmesriigi pädev asutus leiab, et teatavas küsimuses ei vasta piiriülene koostöö teise liikmesriigi pädevate asutustega, kellele osutatakse käesoleva direktiivi artiklis 26, 28, 29, 30 või 31, nimetatud artiklites sätestatud asjaomastele tingimustele, võib ta edastada selle küsimuse arutamiseks EBA-le ja taotleda tema abi vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19. 2. Kui EBA-lt taotletakse käesoleva artikli lõike 1 kohast tegutsemist, teeb ta viivitamata määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 19 lõike 3 kohase otsuse. EBA võib samuti omal algatusel aidata pädevatel asutustel saavutada kokkulepet kooskõlas nimetatud määruse artikli 19 lõike 1 teise lõiguga. Mõlemal juhul lükkavad asjaomased pädevad asutused oma otsuse tegemise edasi, kuni on leitud lahendus kõnealuse määruse artikli 19 alusel.

1. Tegevusluba omav makseasutus, kes soovib esimest korda osutada makseteenuseid muus liikmesriigis kui tema päritoluliikmesriik, kasutades asutamisõigust või teenuste osutamise vabadust, edastab oma päritoluliikmesriigi pädevale asutusele järgmise teabe: a) makseasutuse nimi, aadress ning kui see on kohaldatav, siis loa number; b) liikmesriik (liikmesriigid), kus ta kavatseb tegutseda; c) pakutav makseteenus (pakutavad makseteenused); d) kui makseasutus kavatseb kasutada agenti, siis artikli 19 lõikes 1 osutatud teave; e) kui makseasutus kavatseb kasutada filiaali, siis artikli 5 lõike 1 punktides b ja e osutatud teave seoses makseteenuste osutamisega vastuvõtvas liikmesriigis, filiaali organisatsioonilise struktuuri kirjeldus ja filiaali juhtimise eest vastutavate isikute isikuandmed. Kui makseasutus kavatseb makseteenustega seotud tööülesanded edasi anda teistele üksustele vastuvõtvas liikmesriigis, teavitab ta sellest oma päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi. 2. Ühe kuu jooksul alates kogu lõikes 1 osutatud teabe saamisest saadavad päritoluliikmesriigi pädevad asutused selle vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele. Ühe kuu jooksul alates päritoluliikmesriigi pädevatelt asutustelt teabe saamisest hindavad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused seda teavet ning annavad päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele asjakohast teavet seoses makseteenuste kavandatud osutamisega asjaomase asutamisõigust või teenuste osutamise vabadust kasutava makseasutuse poolt. Vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused teavitavad päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi mis tahes põhjendatud probleemidest, eelkõige mis puudutavad kavandatavat agendi kaasamist või filiaali asutamist seoses rahapesu ja terrorismi rahastamisega direktiivi (EL) 2015/849 tähenduses. Kui päritoluliikmesriigi pädevad asutused ei nõustu vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste hinnanguga, esitavad nad viimastele oma otsuse põhjused. Kui päritoluliikmesriigi pädevate asutuste hinnang, eelkõige võttes arvesse vastuvõtva liikmesriigi pädevatelt asutustelt saadud teavet, ei ole positiivne, keeldub päritoluliikmesriigi pädev asutus agendi või filiaali registrisse kandmisest või tühistab registrikande, kui see on juba tehtud. 3. Kolme kuu jooksul alates lõike 1 kohase teabe saamisest teevad päritoluliikmesriigi pädevad asutused oma otsuse teatavaks vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele ja makseasutusele. Pärast artiklis 14 osutatud registrisse kandmist võib agent või filiaal alustada oma tegevust asjaomases vastuvõtvas liikmesriigis. Makseasutus teavitab päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi kuupäevast, millest alates ta alustab oma tegevust agendi või filiaali kaudu asjaomases vastuvõtvas liikmesriigis (asjaomastes vastuvõtvates liikmesriikides). Päritoluliikmesriigi pädevad asutused teavitavad sellest vastuvõtva liikmesriigi pädevaid asutusi. 4. Makseasutus teavitab oma päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi viivitamata mis tahes asjakohastest muudatustest seoses lõike 1 kohaselt esitatud teabega, sh muudatustest täiendavate agentide, filiaalide ja nende üksuste kasutamises, kellele tegevus on edasi antud vastuvõtvates liikmesriikides, kus makseasutus tegutseb. Kohaldatakse lõigetes 2 ja 3 sätestatud menetlust. 5. EBA töötab vastavalt käesolevale artiklile välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles määratakse kindlaks päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste koostöö ja teabevahetuse raamistik. Nimetatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõus määratakse kindlaks piiriüleselt tegutsevate makseasutuste teavitamise puhul tehtava koostöö meetod, vahendid ja kord ning eelkõige esitatava teabe ulatus ja käitlemine, sealhulgas ühine terminoloogia ja teate tüüpvormid, et teavitamine toimuks järjekindlalt ja tõhusalt. EBA esitab kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 13. jaanuariks 2018. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

1. Selleks et päritoluliikmesriigi pädevad asutused saaksid kontrollida teise liikmesriigi territooriumil asuva makseasutuse agenti või filiaali ja võtta kooskõlas artikli 100 lõikega 4 käesolevat jaotist ning III ja IV jaotist ülevõtva siseriikliku õiguse sätetes ette nähtud vajalikke meetmeid, teevad nad koostööd vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutustega. Esimese lõigu alusel tehtava koostöö raames teatavad päritoluliikmesriigi pädevad asutused vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele, kui nad kavatsevad teha vastuvõtva liikmesriigi territooriumil kohapealset kontrolli. Päritoluliikmesriigi pädevad asutused võivad delegeerida vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele kohapealse kontrolli tegemise asjaomase makseasutuse juures. 2. Vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused võivad nõuda, et makseasutused, kellel on nende territooriumil agente või filiaale, annavad neile korrapäraselt aru oma tegevuse kohta kõnealusel territooriumil. Selliseid aruandeid nõutakse teavitamise või statistilistel eesmärkidel ning kui agendid ja filiaalid tegelevad makseteenuste osutamisega asutamisõiguse alusel, selleks et jälgida vastavust III ja IV jaotist üle võtva siseriikliku õiguse sätetele. Sellistele agentidele ja filiaalidele kohaldatakse ametisaladuse nõuet, mis vastab vähemalt artiklis 24 osutatule. 3. Pädevad asutused esitavad üksteisele kogu vajaliku ja/või asjakohase teabe, eelkõige siis, kui rikkumise või kahtlustatava rikkumise on toime pannud agent või filiaal, ning kui sellised rikkumised on toimunud teenuste osutamise vabaduse raames. Sellega seoses esitavad pädevad asutused taotluse korral kogu asjakohase teabe ja omal algatusel kogu olulise teabe, sh makseasutuse vastavuse kohta artikli 11 lõikes 3 sätestatud tingimustele. 4. Liikmesriigid võivad nõuda, et nende territooriumil asutamisõiguse alusel agentide kaudu tegutsevad makseasutused, kelle peakontor asub teises liikmesriigis, määravad nende territooriumil keskse kontaktpunkti, et tagada piisav teabevahetus ja teabe esitamine III ja IV jaotisele vastavuse kohta, ilma et see piiraks rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust käsitlevate mis tahes sätete kohaldamist ning selleks, et lihtsustada päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste poolset järelevalvet, sealhulgas esitades pädevatele asutustele nende taotlusel asjaomased dokumendid ja teabe. 5. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega kriteeriumid, millele tugineda asjaolude kindlakstegemisel, mille korral on asjakohane määrata lõike 4 kohaselt keskne kontaktpunkt, samuti sellise kontaktpunkti ülesanded. Kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõus võetakse eriti arvesse järgmist: a) makseasutuse poolt vastuvõtvates liikmesriikides sooritatud tehingute kogumaht ja -summa; b) osutatavate makseteenuste liik ning c) vastuvõtvas liikmesriigis asutatud agentide koguarv. EBA esitab kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 13. jaanuariks 2017. 6. EBA töötab kooskõlas käesoleva jaotisega ning selleks, et jälgida vastavust III ja IV jaotist üle võtva siseriikliku õiguse sätetele, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles täpsustatakse päritoluliikmesriigi pädevate asutuste ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste koostöö ja teabevahetuse raamistik. Regulatiivsete tehniliste standardite eelnõus määratakse kindlaks piiriüleselt tegutsevate makseasutuste järelevalvealase koostöö meetodid, vahendid ja kord ning eelkõige vahetatava teabe ulatus ja selle käitlemine, et tagada piiriüleselt makseteenuseid pakkuvate makseasutuste järjekindel ja tõhus järelevalve. Regulatiivsete tehniliste standardite eelnõus täpsustatakse ka vahendid ja üksikasjad seoses aruannetega, mida vastuvõttev liikmesriik nõuab makseasutustelt makseteenuste osutamise kohta tema territooriumil kooskõlas lõikega 2, sealhulgas nende aruannete esitamise sagedus. EBA esitab kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 13. jaanuariks 2018. 7. Komisjonile antakse õigus võtta vastu käesolevas lõikes ja lõigetes 5 ja 6 osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

1. Ilma et see piiraks päritoluliikmesriikide pädevate asutuste vastutust, teavitab vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus juhul, kui ta teeb kindlaks, et makseasutus, kellel on tema territooriumil agendid või filiaalid, ei vasta käesoleva jaotise sätetele või III ja IV jaotist üle võtva siseriikliku õiguse sätetele, sellest viivitamata päritoluliikmesriigi pädevat asutust. Päritoluliikmesriigi pädev asutus võtab pärast esimese lõigu kohaselt saadud teabe hindamist põhjendamatu viivituseta kõik asjakohased meetmed tagamaks, et kõnealune makseasutus lõpetab nõuete eiramise. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teeb need meetmed viivitamata teatavaks vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele ja mis tahes muu asjasse puutuva liikmesriigi pädevatele asutustele. 2. Eriolukorras, kui on vaja võtta viivitamata meetmeid, et tegeleda tõsise ohuga makseteenuse kasutajate kollektiivsetele huvidele vastuvõtvas liikmesriigis, võivad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused võtta ettevaatusmeetmeid paralleelselt pädevate asutuste vahelise piiriülese koostööga ning kuni päritoluliikmesriigi pädevad asutused võtavad meetmeid, nagu on sätestatud artiklis 29. 3. Kõik lõike 2 kohased ettevaatusmeetmed peavad olema asjakohased ja vastama oma eesmärgile, milleks on kaitsta makseteenuse kasutajate kollektiivseid huve tõsise ohu eest vastuvõtvas liikmesriigis. Need ei tohi tingida asjaomase makseasutuse makseteenuse kasutajate eelistamist vastuvõtvas liikmesriigis asjaomase makseasutuse makseteenuse kasutajatele muudes liikmesriikides. Ettevaatusmeetmed on ajutised ja nende võtmine lõpetatakse, kui tuvastatud tõsine oht on kõrvaldatud, sealhulgas päritoluliikmesriigi pädevate asutuste või EBA abiga või nendega koostöös, nagu on sätestatud artikli 27 lõikes 1. 4. Kui eriolukord seda võimaldab, teavitavad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused päritoluliikmesriigi ja muu asjasse puutuva liikmesriigi pädevaid asutusi, komisjoni ja EBAd eelnevalt lõike 2 kohaselt võetavatest ettevaatusmeetmetest ja nende põhjustest, ning seda tehakse igal juhul põhjendamatu viivituseta.

1. Mis tahes meede, mille pädevad asutused võtavad artikli 23, 28, 29 või 30 kohaselt ning millega kaasneb karistus või teenuste osutamise vabaduse või asutamisvabaduse piiramine, peab olema nõuetekohaselt põhjendatud ning sellest tuleb teatada asjaomasele makseasutusele. 2. Artiklid 28–30 ei piira direktiivi (EL) 2015/849 ja määruse (EL) 2015/847 kohast, eelkõige direktiivi (EL) 2015/849 artikli 48 lõikest 1 ja määruse (EL) 2015/847 artikli 22 lõikest 1 tulenevat pädevate asutuste kohustust teostada nimetatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise järelevalvet või jälgimist.

1. Liikmesriigid võivad teha erandi 1.–3. jaos, v.a artiklites 14, 15, 22, 24, 25 ja 26 sätestatud menetluste ja tingimuste täielikust või osalisest kohaldamisest füüsilistele või juriidilistele isikutele, kes osutavad I lisa punktides 1–6 loetletud makseteenuseid, või lubada oma pädevatel asutustel neile sellest teha erandi, kui: a) koos kõigi agentidega, kelle eest asjaomane isik täielikult vastutab, ei ületa kõnealuse isiku poolt eelneva 12 kuu jooksul täidetud maksetehingute keskmine kogusumma kuus liikmesriigi poolt kindlaks määratud piirmäära ja igal juhul ei ületa see 3 miljonit eurot. Seda nõuet hinnatakse, lähtudes tema äriplaanis kavandatud maksetehingute kogusummast, kui pädevad asutused ei nõua kõnealuse plaani kohandamist, ning b) äritegevuse juhtimise või teostamise eest vastutavaid füüsilisi isikuid ei ole mõistetud süüdi rahapesu või terrorismi rahastamise või muude finantskuritegudega seotud õigusrikkumiste eest. 2. Igalt käesoleva artikli lõike 1 kohaselt registreeritud füüsiliselt või juriidiliselt isikult nõutakse peakontori või alalise elukoha olemasolu liikmesriigis, kus ta tegelikult oma äritegevusega tegeleb. 3. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud isikuid koheldakse makseasutustena, kuid neile ei kohaldata artikli 11 lõiget 9 ning artikleid 28, 29 ja 30. 4. Liikmesriigid võivad samuti sätestada, et iga käesoleva artikli lõike 1 kohaselt registreeritud füüsiline või juriidiline isik võib tegeleda vaid teatavate artiklis 18 loetletud tegevustega. 5. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud isikud teatavad pädevatele asutustele kõigist oma olukorras toimunud muudatustest, mis on nimetatud lõikes sätestatud tingimuste seisukohast asjakohased. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, millega tagada, et kui käesoleva artikli lõigetes 1, 2 või 4 sätestatud tingimused ei ole enam täidetud, taotleb asjaomane isik tegevusluba 30 kalendripäeva jooksul artiklis 11 sätestatud korras. 6. Käesoleva artikli lõikeid 1–5 ei kohaldata direktiivile (EL) 2015/849 ega siseriiklikule rahapesu käsitlevale õigusele.

1. Füüsilised või juriidilised isikud, kes osutavad üksnes I lisa punktis 8 loetletud makseteenust, vabastatakse 1. ja 2. jaos sätestatud menetluse ja tingimuste kohaldamisest, v.a artikli 5 lõike 1 punktide a, b, e–h, j, l, n, p ja q, artikli 5 lõike 3 ning artiklite 14 ja 15 puhul. Kohaldatakse 3. jagu, välja arvatud artikli 23 lõiget 3. 2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud isikuid koheldakse makseasutustena, kuid nende suhtes ei kohaldata III ja IV jaotist, v.a artiklid 41, 45 ja 52, kui need on asjakohased, ning artiklid 67, 69 ja 95–98.

Kui liikmesriik kohaldab artikli 32 kohast erandit, teatab ta oma otsusest komisjonile 13. jaanuariks 2018 ning edaspidi teavitab komisjoni kõigist järgnevatest muudatustest. Peale selle teatab liikmesriik komisjonile asjaomaste füüsiliste ja juriidiliste isikute arvu ning kord aastas iga kalendriaasta 31. detsembri seisuga täidetud maksetehingute kogusumma, nagu osutatud artikli 32 lõike 1 punktis a.

1. Liikmesriigid tagavad, et sätted, mis reguleerivad tegevusloa saanud või registrisse kantud juriidilistest isikutest makseteenuse pakkujate juurdepääsu maksesüsteemidele, on objektiivsed, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed ning nende sätetega ei takistata juurdepääsu rohkem, kui on vaja spetsiifiliste riskide, nagu arveldusriski, operatsiooniriski ja äririski eest kaitsmiseks ning maksesüsteemi finantsstabiilsuse ja toimimise stabiilsuse kaitsmiseks. Maksesüsteemid ei tohi makseteenuse pakkujatele, makseteenuse kasutajatele ega teistele maksesüsteemidele kehtestada ühtegi järgmistest nõuetest: a) sätted, millega piiratakse tõhusat osalemist teistes maksesüsteemides; b) sätted, millega diskrimineeritakse tegevusloa saanud makseteenuse pakkujaid või registrisse kantud makseteenuse pakkujaid osaliste õiguste ja kohustuste osas; c) piirangud institutsioonilise seisundi alusel. 2. Lõiget 1 ei kohaldata: a) direktiivi 98/26/EÜ alusel määratud maksesüsteemide suhtes; b) maksesüsteemide suhtes, mis koosnevad üksnes konsolideerimisgruppi kuuluvatest makseteenuse pakkujatest. Liikmesriigid tagavad esimese lõigu punkti a kohaldamise eesmärgil, et kui määratud süsteemis osaleja võimaldab tegevusloa saanud või registrisse kantud makseteenuse pakkujal, kes ei osale süsteemis, suunata läbi süsteemi ülekandekorraldusi, siis annab kõnealune osaleja taotluse korral sama võimaluse objektiivsel, proportsionaalsel ja mittediskrimineerival viisil ka teistele tegevusloa saanud või registrisse kantud makseteenuse pakkujatele kooskõlas lõikega 1. Süsteemis osaleja esitab taotlevale makseteenuse pakkujale taotluse tagasilükkamise korral igakülgsed põhjendused.

Liikmesriigid tagavad, et makseasutustel on juurdepääs krediidiasutuste maksekonto teenustele objektiivsel, mittediskrimineerival ja proportsionaalsel alusel. Selline juurdepääs peab olema piisavalt ulatuslik, et makseasutustel oleks võimalik osutada makseteenuseid takistamatult ja tõhusalt. Krediidiasutus esitab pädevale asutusele tagasilükkamise korral nõuetekohaselt motiveeritud põhjused.

1. Liikmesriigid keelavad osutada makseteenuseid füüsilistel või juriidilistel isikutel, kes ei ole makseteenuse pakkujad ega ka käesoleva direktiivi kohaldamisalast selgesõnaliselt välistatud. 2. Liikmesriigid nõuavad, et teenuse pakkujad, kes tegelevad kas artikli 3 punkti k alapunktides i ja ii osutatud ühe või mõlema tegevusega, mille puhul eelneva 12 kuu jooksul täidetud maksetehingute kogusumma on suurem kui 1 miljon eurot, saadavad pädevatele asutustele teate, mis sisaldab pakutavate teenuste kirjeldust ja milles täpsustatakse, millise artikli 3 punkti k alapunktides i ja ii osutatud välistamise alusel tegevust läbi viiakse. Kõnealusele teatele tuginedes teeb pädev asutus artikli 3 punktis k osutatud kriteeriumide põhjal põhjendatud otsuse, kui tegevus ei kvalifitseeru piiratud võrguna, ning teavitab sellest teenusepakkujat. 3. Liikmesriigid nõuavad, et artikli 3 punktis l osutatud tegevusega tegelevad teenusepakkujad saadavad pädevatele asutustele teate ning et kõnealused teenusepakkujad esitavad pädevatele asutustele iga-aastase auditiarvamuse, mis kinnitab tegevuse vastavust artikli 3 punktis l sätestatud piirmääradele. 4. Olenemata lõikest 1 teavitavad pädevad asutused EBAd lõigete 2 ja 3 kohaselt teatatud teenustest, näidates ära, millise välistamise alusel tegevusega tegeletakse. 5. Käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt teatatud tegevuse kirjeldus avalikustatakse artiklites 14 ja 15 sätestatud registrites.

1. Käesolevat jaotist kohaldatakse ühekordsete maksetehingute, raamlepingute ja nendega hõlmatud maksetehingute suhtes. Pooled võivad kokku leppida, et jaotist ei kohaldata tervikuna või osaliselt, kui makseteenuse kasutaja ei ole tarbija. 2. Liikmesriigid võivad käesoleva jaotise sätteid kohaldada mikroettevõtjatele samamoodi nagu tarbijatele. 3. Käesolev direktiiv ei piira direktiivi 2008/48/EÜ ega muu asjakohase liidu õiguse kohaldamist ja käesoleva direktiiviga ühtlustamata siseriiklike meetmete kohaldamist, mis käsitlevad tarbijakrediidi tingimusi ning on kooskõlas liidu õigusega.

Käesoleva jaotise sätted ei piira liidu õiguse kohaldamist, mis sätestab lepingueelsele teabele esitatavaid lisanõudeid. Juhul kui kohaldatakse ka direktiivi 2002/65/EÜ, asendatakse nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 1 kohased teabe andmist käsitlevad sätted (välja arvatud nimetatud lõike punkti 2 alapunktid c–g, punkti 3 alapunktid a, d ja e ning punkti 4 alapunkt b) käesoleva direktiivi artiklitega 44, 45, 51 ja 52.

1. Makseteenuse pakkuja ei võta makseteenuse kasutajalt tasu käesoleva jaotise alusel antava teabe eest. 2. Makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja võivad kokku leppida tasudes, mida kohaldatakse täiendava teabe või teabe sagedasema esitamise korral või teabe esitamisel raamlepingus nimetamata sidevahendi abil, kui teavet esitatakse makseteenuse kasutaja taotlusel. 3. Kui makseteenuse pakkuja kehtestab tasu vastavalt lõikele 2, peab tasu olema mõistlik ja vastavuses makseteenuse pakkuja tegelike kuludega.

Liikmesriigid sätestavad, et makseteenuse pakkujal on kohustus tõendada, et ta on täitnud käesolevas jaotises sätestatud teabele esitatavaid nõudeid.

1. Kui makseinstrument hõlmab raamlepingu kohaselt ainult kuni 30 euro suurust üksikut maksetehingut või kui sellele on kehtestatud 150 euro suurune makselimiit või kui sellel hoitavad rahalised vahendid ei ületa ühelgi ajahetkel 150 eurot: a) esitab makseteenuse pakkuja maksjale erandina artiklitest 51, 52 ja 56 üksnes teabe makseteenuse põhitunnuste kohta, sealhulgas makseinstrumendi kasutamise viisi, vastutuse, kehtestatud tasude ja muu asjakohase teabe kohta, mille alusel on võimalik teha teadlik otsus; samuti antakse maksjale teada, kust võib lihtsalt saada artiklis 52 määratletud muud teavet ning tingimusi; b) võib kokku leppida, et erandina artiklist 54 ei nõuta makseteenuse pakkujalt raamlepingu tingimuste kohta muudatuste väljapakkumist artikli 51 lõikes 1 sätestatud viisil; c) võib kokku leppida, et erandina artiklitest 57 ja 58 pärast maksetehingu täitmist: i) esitab makseteenuse pakkuja või teeb kättesaadavaks üksnes viitetunnuse, mis võimaldab makseteenuse kasutajal teha kindlaks maksetehingu, selle summa ja sellega seonduvad tasud ja/või mitme samaliigilise ja samale makse saajale tehtud maksetehingu korral teabe nimetatud maksetehingute kogusumma ja tasude kohta; ii) makseteenuse pakkujalt ei nõuta alapunktis i osutatud teabe esitamist ega kättesaadavaks tegemist, kui makseinstrumenti kasutatakse anonüümselt või kui makseteenuse pakkujal ei ole tehniliselt võimalik seda teavet esitada. Makseteenuse pakkuja annab maksjale siiski võimaluse kontrollida hoitavate rahaliste vahendite summat. 2. Liikmesriigid või nende pädevad asutused võivad riigisiseste maksetehingute puhul lõikes 1 osutatud summasid vähendada või kahekordistada. Ettemakstud makseinstrumentide puhul võivad liikmesriigid neid summasid suurendada kuni 500 euroni.

1. Käesolevat peatükki kohaldatakse ühekordsete maksetehingute suhtes, mis ei ole hõlmatud raamlepinguga. 2. Kui ühekordse maksetehingu maksekäsund edastatakse raamlepinguga hõlmatud makseinstrumendiga, ei ole makseteenuse pakkuja kohustatud esitama või tegema kättesaadavaks teavet, mis on makseteenuse kasutajale teise makseteenuse pakkujaga sõlmitud raamlepingu alusel juba antud või mis talle raamlepingu kohaselt tulevikus antakse.

1. Liikmesriigid nõuavad, et enne kui makseteenuse kasutaja seob ennast ühekordset makset hõlmava teenuslepingu või pakkumisega, teeb makseteenuse pakkuja talle kergesti kättesaadavaks artiklis 45 kindlaks määratud teabe ja tingimused oma teenuste kohta. Makseteenuse kasutaja taotlusel esitab makseteenuse pakkuja teabe ja tingimused paberkandjal või muul püsival andmekandjal. Teave ja tingimused esitatakse lihtsasti mõistetavas sõnastuses ning selgel ja arusaadaval kujul selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus makseteenust osutatakse, või mis tahes muus poolte vahel kokku lepitud keeles. 2. Kui ühekordset makset hõlmav teenusleping on sõlmitud makseteenuse kasutaja taotlusel kaugsidevahendi teel, mis ei võimalda makseteenuse pakkujal järgida lõiget 1, täidab makseteenuse pakkuja nimetatud lõikest tulenevad kohustused viivitamata pärast maksetehingu täitmist. 3. Käesoleva artikli lõikest 1 tulenevate kohustuste täitmiseks võib samuti edastada ühekordset makset hõlmava teenuslepingu kavandi koopia või maksekäsundi kavandi koopia, mis sisaldab artiklis 45 kindlaks määratud teavet ning tingimusi.

1. Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkuja esitab makseteenuse kasutajale või teeb talle kättesaadavaks järgmise teabe ja järgmised tingimused: a) täpne teave või kordumatu tunnus, mille makseteenuse kasutaja peab esitama maksekäsundi nõuetekohaseks algatamiseks ja täitmiseks; b) osutatava makseteenuse maksimaalne täitmisaeg; c) makseteenuse kasutaja poolt oma makseteenuse pakkujale makstavate tasude summa ning kui see on asjakohane, siis nimetatud tasude summa koosseis; d) kui see on asjakohane, maksetehingule kohaldatav tegelik vahetuskurss või viitekurss. 2. Peale selle tagavad liikmesriigid, et makse algatamise teenuse pakkujad esitavad enne makse algatamist maksjale või teevad maksjale kättesaadavaks järgmise selge ja arusaadava teabe: a) makse algatamise teenuse pakkuja nimi, tema peakontori aadress ja vajaduse korral tema selles liikmesriigis asutatud agendi ja filiaali aadress, kus makseteenust osutatakse, ning mis tahes muud kontaktandmed, sealhulgas e-posti aadress, mis on makse algatamise teenuse pakkujaga suhtlemisel asjakohane; ja b) pädeva asutuse kontaktandmed. 3. Vajaduse korral tehakse makseteenuse kasutajale kergesti kättesaadavaks ka artiklis 52 osutatud mis tahes muu asjakohane teave ja tingimused.

Kui maksekäsund on algatatud makse algatamise teenuse pakkuja kaudu, esitab lisaks artiklis 45 täpsustatud teabele ja tingimustele see makse algatamise teenuse pakkuja viivitamatult pärast algatamist maksjale ja vajaduse korral makse saajale või teeb neile kättesaadavaks järgmised andmed: a) kinnitus, et maksekäsund on maksja kontot haldava makseteenuse pakkuja juures edukalt algatatud; b) viitenumber, mille järgi saavad maksja ja makse saaja teha kindlaks maksetehingu ja vajaduse korral makse saaja teha kindlaks maksja, ning koos maksetehinguga edastatud mis tahes teave; c) maksetehingu summa; d) vajaduse korral makse algatamise teenuse pakkujale makse täitmise eest makstavate tasude summa ning kui see on asjakohane, nimetatud tasude summa koosseis.

Kui maksekäsund on algatatud makse algatamise teenuse pakkuja kaudu, teeb ta maksja kontot haldavale makseteenuse pakkujale kättesaadavaks maksetehingu viitenumbri.

Kohe pärast maksekäsundi laekumist esitab maksja makseteenuse pakkuja maksjale või teeb maksjale kättesaadavaks kogu järgmise teabe oma teenuste kohta artikli 44 lõikes 1 sätestatud viisil: a) viitenumber, mis võimaldab maksjal maksetehingut kindlaks teha ning, kui see on asjakohane, makse saajaga seotud teave; b) maksetehingu summa maksekäsundil kasutatavas vääringus; c) maksetehingu täitmise eest maksja poolt makstavate tasude summa ja kui see on asjakohane, siis nimetatud tasude summa koosseis; d) kui see on asjakohane, siis maksja makseteenuse pakkuja maksetehingu tegemisel kasutatud vahetuskurss või viide sellele, kui see erineb artikli 45 lõike 1 punktis d ette nähtud kursist, ning maksetehingu summa pärast nimetatud vääringu konverteerimist; e) maksekäsundi laekumise kuupäev.

Kohe pärast maksetehingu täitmist esitab makse saaja makseteenuse pakkuja makse saajale või teeb makse saajale kättesaadavaks kogu järgmise teabe oma teenuste kohta artikli 44 lõikes 1 sätestatud viisil: a) viitenumber, mis võimaldab makse saajal teha kindlaks maksetehingu ning vajaduse korral maksja, ning mis tahes koos maksetehinguga edastatud teave; b) maksetehingu summa vääringus, milles rahalised vahendid on makse saajale kättesaadavaks tehtud; c) maksetehingu täitmise eest makse saaja poolt makstavate tasude summa ja kui see on asjakohane, nimetatud tasude summa koosseis; d) kui see on asjakohane, makse saaja makseteenuse pakkuja poolt maksetehingu täitmisel kasutatud vahetuskurss ning maksetehingu summa enne valuuta konverteerimist; e) krediteerimise väärtuspäev.

Käesolevat peatükki kohaldatakse raamlepinguga hõlmatud maksetehingute suhtes.

1. Liikmesriigid nõuavad, et makseteenuse pakkuja esitab makseteenuse kasutajale aegsasti enne seda, kui makseteenuse kasutaja seob ennast raamlepingu või pakkumisega, paberkandjal või mõnel muul püsival andmekandjal artiklis 52 kindlaks määratud teabe ja tingimused. Teave ja tingimused esitatakse lihtsasti mõistetavas sõnastuses ning selgel ja arusaadaval kujul selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus makseteenust osutatakse, või mis tahes muus poolte vahel kokku lepitud keeles. 2. Kui raamleping on sõlmitud makseteenuse kasutaja taotlusel kaugsidevahendi teel, mis ei võimalda makseteenuse pakkujal lõiget 1 järgida, täidab makseteenuse pakkuja sellest lõikest tulenevad kohustused viivitamatult pärast raamlepingu sõlmimist. 3. Lõikest 1 tulenevaid kohustusi võib samuti täita nii, et esitatakse raamlepingu kavandi koopia, mis sisaldab artiklis 52 kindlaks määratud teavet ja tingimusi.

Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse kasutajale esitatakse järgmine teave ja järgmised tingimused: 1. makseteenuse pakkuja kohta: a) makseteenuse pakkuja nimi, tema peakontori aadress ja vajaduse korral tema selles liikmesriigis asutatud agendi või filiaali aadress, kus makseteenust osutatakse, ning mis tahes muu aadress, sealhulgas elektronposti aadress, mis on makseteenuse pakkujaga suhtlemiseks asjakohane; b) üksikasjad asjakohaste järelevalveasutuste ja artikliga 14 ette nähtud registri kohta või mis tahes muu asjakohase avaliku registri kohta, mis sisaldab andmeid makseteenuse pakkuja tegevusloa kohta, ja tema registreerimisnumber või samaväärne identifitseerimisvõimalus selles registris; 2. makseteenuse kasutamise kohta: (a) osutatava makseteenuse peamiste omaduste kirjeldus; b) täpne teave või kordumatu tunnus, mille makseteenuse kasutaja peab esitama maksekäsundi nõuetekohaseks algatamiseks ja täitmiseks; c) maksekäsundi algatamise ja maksetehingu täitmise nõusoleku andmise ja nõusoleku tagasivõtmise vorm ja kord vastavalt artiklitele 64 ja 80; d) viide ajale, mil maksekäsund artikli 78 kohaselt laekub, ja makseteenuse pakkuja kehtestatud võimalik kliendimaksete vastuvõtmise lõppemise aeg; e) osutatavate makseteenuste maksimaalne täitmise aeg; f) see, kas on võimalus vastavalt artikli 68 lõikele 1 kokku leppida makseinstrumendi kasutamise makselimiidis; g) kaubamärgi ühiskasutusega kaardipõhiste makseinstrumentide puhul makseteenuse kasutaja õigused tulenevalt määruse (EL) 2015/751 artiklist 8; 3. tasude, intresside ja vahetuskursside kohta: a) kõik makseteenuse kasutaja poolt makseteenuse pakkujale makstavad tasud, sealhulgas need, mis on seotud käesoleva direktiivi alusel teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega, ja kui see on asjakohane, selliste tasude summa koosseis; b) vajaduse korral kohaldatavad intressimäärad ja vahetuskursid või kui kasutatakse viiteintressimäära ja viitekurssi, tegeliku intressi arvutusmeetod, ning asjakohane kuupäev ja indeks või baas, mida kasutatakse viiteintressimäära või viitekursi määramisel; c) kokkuleppe korral viiteintressimäära või viitekursi muudatuste viivitamatu kohaldamine ning muutmisi käsitleva teabe suhtes kehtivad nõuded vastavalt artikli 54 lõikele 2; 4. teabevahetuse kohta: a) vajaduse korral poolte vahel kokku lepitud sidevahendid teabe või teadete edastamiseks käesoleva direktiivi alusel, sealhulgas tehnilised nõuded makseteenuse kasutaja seadmetele ja tarkvarale; b) käesoleva direktiivi alusel teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viis ja sagedus; c) keel või keeled, milles raamleping sõlmitakse ja milles toimub teabevahetus kogu lepingusuhte vältel; d) makseteenuse kasutaja õigus saada vastavalt artiklile 53 raamlepingu tingimused ning muu teave ja tingimused; 5. kaitse- ja parandusmeetmete kohta: a) vajaduse korral nende meetmete kirjeldus, mida makseteenuse kasutaja peab võtma makseinstrumendi turvalisuse tagamiseks, ja teave selle kohta, kuidas makseteenuse pakkujat teavitada artikli 69 lõike 1 punkti b kohaldamisel; b) makseteenuse pakkuja poolt makseteenuse kasutaja teavitamise kord, kui ilmneb pettus või turvaoht või esineb nende ilmnemise oht; c) kokkuleppe korral tingimused, mille alusel on makseteenuse pakkujal kooskõlas artikliga 68 õigus makseinstrument blokeerida; d) maksja vastutus vastavalt artiklile 74, sealhulgas teave asjakohase summa kohta; e) viis, kuidas makseteenuse kasutaja teavitab makseteenuse pakkujat artikli 71 kohaselt mis tahes autoriseerimata või ebakorrektsest maksetehingu algatamisest või täitmisest, ja sellise teavitamise tähtaeg, ning makseteenuse pakkuja vastutus seoses autoriseerimata maksetehingutega vastavalt artiklile 73; f) makseteenuse pakkuja vastutus maksetehingute algatamise ja täitmise eest vastavalt artiklile 89; g) tagasimakse tingimused vastavalt artiklitele 76 ja 77; 6. raamlepingu muutmise ja lõpetamise kohta: a) kokkuleppe korral teave selle kohta, et makseteenuse kasutaja on nõus tingimuste muutmisega vastavalt artiklile 54, välja arvatud juhul, kui makseteenuse kasutaja teatab makseteenuse pakkujale enne muudatuste jõustumiseks kavandatud kuupäeva, et ta ei ole muudatustega nõus; b) raamlepingu kestus; c) makseteenuse kasutaja õigus raamleping lõpetada ja kõik lõpetamisega seotud kokkulepped vastavalt artikli 54 lõikele 1 ja artiklile 55; 7. kahju hüvitamise kohta: a) raamlepingu suhtes kohaldatavat õigust ja/või pädevat kohut käsitlevad lepingutingimused; b) makseteenuse kasutajale kättesaadav vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus vastavalt artiklitele 99–102.

Makseteenuse kasutajal on igal ajal kogu lepingusuhte vältel õigus taotluse korral tutvuda raamlepingu tingimustega ning saada kas paberkandjal või muul püsival andmekandjal artiklis 52 sätestatud teavet ja informatsiooni tingimuste kohta.

1. Makseteenuse pakkuja esitab raamlepingu tingimuste või artiklis 52 sätestatud teabe ja tingimuste muudatused artikli 51 lõikes 1 ettenähtud korras hiljemalt kaks kuud enne muudatuste kavandatavat kohaldamise alguskuupäeva. Makseteenuse kasutaja võib muudatused enne nende jõustumiseks kavandatud kuupäeva kas heaks kiita või tagasi lükata. Kui see on kohaldatav vastavalt artikli 52 punkti 6 alapunktile a, teavitab makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutajat sellest, et makseteenuse kasutaja loetakse nende muudatustega nõustunuks, kui ta ei ole makseteenuse pakkujale teatanud enne muudatuste jõustumiseks kavandatud kuupäeva, et ta ei ole muudatustega nõus. Samuti teavitab makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutajat sellest, et juhul, kui makseteenuse kasutaja need muudatused tagasi lükkab, on makseteenuste kasutajal õigus lõpetada raamleping tasuta igal ajal kuni kuupäevani, mil muudatust oleks hakatud kohaldama. 2. Intressimäära ja vahetuskursi muudatusi võib kohaldada viivitamata ja ette teatamata, tingimusel et selline õigus on raamlepingus kokku lepitud ning et intressimäära ja vahetuskursi muudatused tuginevad viiteintressimäärale või viitekursile, mis on kokku lepitud vastavalt artikli 52 punkti 3 alapunktidele b ja c. Makseteenuse kasutajat teavitatakse igast intressimäära muudatusest esimesel võimalusel vastavalt artikli 51 lõikes 1 sätestatud korrale, välja arvatud juhul, kui pooled on kokku leppinud erinevas teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viisis või sageduses. Makseteenuse kasutajatele kasulikumaid intressimäärade ja vahetuskursside muudatusi võib siiski kohaldada ette teatamata. 3. Maksetehingutes kasutatava intressimäära või vahetuskursi muudatused tehakse ja arvutatakse neutraalsel viisil, millega ei kaasne makseteenuse kasutajate diskrimineerimist.

1. Makseteenuse kasutaja võib raamlepingu lõpetada igal ajal, välja arvatud juhul, kui pooled on kokku leppinud etteteatamise aja. Etteteatamistähtaeg ei tohi olla pikem kui üks kuu. 2. Raamlepingu lõpetamine on makseteenuse kasutajale tasuta, välja arvatud juhul, kui leping on olnud jõus alla kuue kuu. Kui raamlepingu lõpetamise eest võetakse tasu, peavad tasud olema asjakohased ja kuludega vastavuses. 3. Kui raamlepingus on nii kokku lepitud, võib makseteenuse pakkuja lõpetada tähtajatult sõlmitud raamlepingu, teatades sellest vähemalt kaks kuud ette artikli 51 lõikes 1 ettenähtud viisil. 4. Regulaarselt makseteenuste eest võetavaid tasusid maksab makseteenuse kasutaja kuni lepingu lõpetamiseni ainult proportsionaalselt. Kui need tasud makstakse ette, makstakse need proportsionaalselt tagasi. 5. Käesoleva artikli sätted ei piira liikmesriikide selliste õigusnormide kohaldamist, mis käsitlevad lepingupoolte õigusi tunnistada raamleping kohaldamatuks või kehtetuks. 6. Liikmesriigid võivad kehtestada makseteenuse kasutajatele soodsamaid sätteid.

Raamlepingu kohaselt teostatava ja maksja algatatud üksiku maksetehingu korral esitab makseteenuse pakkuja maksja taotlusel antud konkreetse maksetehingu kohta selgesõnalise teabe kõigi järgmiste üksikasjade kohta: a) maksimaalne täitmisaeg; b) maksja poolt makstavad tasud; ja c) kui see on asjakohane, tasude summa koosseis.

1. Pärast üksiku maksetehingu summa debiteerimist maksja maksekontolt või kui maksja ei kasuta maksekontot, siis pärast üksiku maksetehingu maksekäsundi laekumist esitab maksja makseteenuse pakkuja maksjale liigse viivituseta artikli 51 lõikes 1 sätestatud viisil kogu järgmise teabe: a) viitenumber, mis võimaldab maksjal teha kindlaks iga maksetehingu, ning kui see on asjakohane, makse saajaga seotud teave; b) maksetehingu summa selles vääringus, milles maksja maksekontot debiteeritakse, või vääringus, mida kasutatakse maksekäsundis; c) maksetehingu täitmise eest makstavate tasude summa ning kui see on asjakohane, siis tasude summa koosseis, või maksja makstavad intressid; d) kui see on asjakohane, maksja makseteenuse pakkuja poolt maksetehingu teostamisel kasutatud vahetuskurss ning maksetehingu summa pärast nimetatud vääringu konverteerimist; e) debiteerimise väärtuspäev või maksekäsundi laekumise kuupäev. 2. Raamleping sisaldab tingimust, mille kohaselt võib maksja nõuda lõikes 1 osutatud teabe tasuta esitamist või kättesaadavaks tegemist korrapäraselt vähemalt kord kuus ja kokkulepitud viisil, mis võimaldab maksjal teavet säilitada ja muutmata kujul taasesitada. 3. Liikmesriigid võivad siiski nõuda, et makseteenuse pakkujad esitavad vähemalt kord kuus ja tasuta teabe paberkandjal või muul püsival andmekandjal.

1. Pärast üksiku maksetehingu täitmist esitab makse saaja makseteenuse pakkuja makse saajale põhjendamatu viivituseta artikli 51 lõikes 1 sätestatud viisil kogu järgmise teabe: a) viitenumber, mis võimaldab makse saajal kindlaks teha maksetehingu ning maksja, samuti koos maksetehinguga edastatud muu teave; b) maksetehingu summa vääringus, milles makse saaja maksekontot krediteeritakse; c) maksetehingu täitmise eest makstavate tasude summa ning kui see on asjakohane, nimetatud tasude summa koosseis, või makse saaja poolt tasumisele kuuluvad intressid; d) vajaduse korral makse saaja makseteenuse pakkuja poolt maksetehingu täitmisel kasutatud vahetuskurss ning maksetehingu summa enne nimetatud vääringu konverteerimist; e) krediteerimise väärtuspäev. 2. Raamleping võib sisaldada tingimust, mille kohaselt tuleb lõikes 1 osutatud teave esitada või teha kättesaadavaks korrapäraselt vähemalt kord kuus ja kokkulepitud viisil, mis võimaldab makse saajal teavet säilitada ja muutmata kujul taasesitada. 3. Liikmesriigid võivad siiski nõuda, et makseteenuse pakkujad esitavad vähemalt kord kuus tasuta teabe paberkandjal või muul püsival andmekandjal.

1. Maksed tehakse poolte vahel kokku lepitud vääringus. 2. Kui vääringu konverteerimise teenust pakutakse enne maksetehingu algatamist ja kui seda vääringu konverteerimise teenust pakutakse sularaha- või makseautomaadis, müügikohas või kui seda pakub makse saaja, avalikustab maksjale vääringu konverteerimise teenust pakkuv pool maksjale kõik tasud ning vahetuskursi, mida kasutatakse maksetehingu konverteerimiseks. Selle põhjal otsustab maksja, kas ta nõustub konverteerimise teenusega.

1. Kui makse saaja nõuab konkreetse makseinstrumendi kasutamise eest lisatasu või pakub allahindlust, teavitab ta sellest maksjat enne maksetehingu algatamist. 2. Kui makseteenuse pakkuja või mõni muu tehingus osalev pool nõuab konkreetse makseinstrumendi kasutamise eest lisatasu, teavitab makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutajat sellest enne maksetehingu algatamist. 3. Maksja on kohustatud maksma lõigetes 1 ja 2 osutatud tasu üksnes siis, kui selle kogusumma tehti teatavaks enne maksetehingu algatamist.

1. Kui makseteenuse kasutaja ei ole tarbija, võivad makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja kokku leppida, et artikli 62 lõiget 1, artikli 64 lõiget 3 ning artikleid 72, 74, 76, 77, 80 ja 89 ei kohaldata täielikult või osaliselt. Makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja võivad samuti kokku leppida muu tähtaja, kui on sätestatud artiklis 71. 2. Liikmesriigid võivad kehtestada, et artiklit 102 ei kohaldata, kui makseteenuse kasutaja ei ole tarbija. 3. Liikmesriigid võivad kehtestada, et käesoleva jaotise sätteid kohaldatakse mikroettevõtjate suhtes samamoodi nagu tarbijate suhtes. 4. Käesolev direktiiv ei piira direktiivi 2008/48/EÜ ega muu asjakohase liidu õiguse kohaldamist ja käesoleva direktiiviga ühtlustamata siseriiklike meetmete kohaldamist, mis käsitlevad tarbijakrediidi tingimusi ning on kooskõlas liidu õigusega.

1. Makseteenuse pakkuja ei võta makseteenuse kasutajalt tasu käesoleva jaotise alusel teabe esitamise kohustuse täitmise ega parandus- ja ennetusmeetmete võtmise eest, välja arvatud juhul, kui artikli 79 lõikes 1, artikli 80 lõikes 5 ja artikli 88 lõikes 2 on sätestatud teisiti. Makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja lepivad kokku nende tasude summas ning see on asjakohane ja vastavuses makseteenuse pakkuja tegelike kuludega. 2. Liikmesriigid nõuavad, et liidus pakutavate maksetehingute puhul, milles nii maksja teenuse pakkuja kui ka makse saaja makseteenuse pakkuja või maksetehingus osaleva ainsa makseteenuse pakkuja asukoht on liidus, maksab makse saaja oma makseteenuse pakkuja nõutavad tasud ja maksja maksab oma makseteenuse pakkuja nõutavad tasud. 3. Makseteenuse pakkuja ei takista makse saajal nõudmast maksjalt tasu, pakkumast talle allahindlust ega suunamast teda kasutama mõnda konkreetset makseinstrumenti. Mis tahes kohaldatavad tasud ei ületa otseseid kulusid, mis makse saaja kannab seoses konkreetse makseinstrumendi kasutamisega. 4. Igal juhul tagavad liikmesriigid, et makse saaja ei küsi tasu selliste makseinstrumentide kasutamise eest, mille vahendustasusid reguleeritakse määruse (EL) 2015/751 II peatükiga, ja nende makseteenuste puhul, mille suhtes kohaldatakse määrust (EL) nr 260/2012. 5. Liikmesriigid võivad keelata makse saajal tasu nõuda või piirata tema õigust tasu nõuda, võttes arvesse vajadust soodustada konkurentsi ja edendada tõhusate makseinstrumentide kasutamist.

1. Makseinstrumentide puhul, millega saab raamlepingu kohaselt teha üksnes kuni 30 euro suuruseid üksikuid maksetehinguid või millele on kehtestatud 150 euro suurune makselimiit või millel hoitav summa ei ületa mis tahes ajal 150 eurot, võivad makseteenuse pakkujad leppida oma makseteenuse kasutajatega kokku, et: a) artikli 69 lõike 1 punkti b, artikli 70 lõike 1 punkte c ja d ning artikli 74 lõiget 3 ei kohaldata, kui makseinstrumenti ei ole võimalik blokeerida või selle edasist kasutamist takistada; b) artikleid 72, 73 ning artikli 74 lõikeid 1 ja 3 ei kohaldata, kui makseinstrumenti kasutatakse anonüümselt või kui makseteenuse pakkujal ei ole võimalik muudel makseinstrumendist tulenevatel põhjustel tõendada, et maksetehing oli autoriseeritud; c) erandina artikli 79 lõikest 1 ei pea makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutajale teatama maksekäsundi täitmisest keeldumisest, kui selle täitmata jätmine on konteksti tõttu ilmne; d) erandina artiklist 80 ei saa maksja tühistada maksekäsundit pärast maksekäsundi edastamist makse saajale või talle selle maksetehingu täitmise suhtes oma nõusoleku andmist; e) erandina artiklitest 83 ja 84 kohaldatakse maksekäsundi täitmise teisi tähtaegu. 2. Liikmesriigid või nende pädevad asutused võivad riigisiseste maksetehingute puhul lõikes 1 osutatud summasid vähendada või kahekordistada. Ette makstud makseinstrumentide puhul võivad nad summasid suurendada kuni 500 euroni. 3. Käesoleva direktiivi artikleid 73 ja 74 kohaldatakse samuti e-rahale, nagu määratletud direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 punktis 2, välja arvatud juhul, kui maksja makseteenuse pakkujal ei ole võimalik maksekontot, millel e-raha hoitakse, külmutada või makseinstrumenti blokeerida. Liikmesriigid võivad piirata selle erandi kohaldamist maksekontodele, millel e-raha hoitakse, või teatud väärtusega makseinstrumentidele.

1. Liikmesriigid tagavad, et maksetehing loetakse autoriseerituks ainult siis, kui maksja on andnud nõusoleku maksetehingu täitmiseks. Maksja võib maksetehingu autoriseerida enne maksetehingu täitmist või maksja ja makseteenuse pakkuja vahelisel kokkuleppel pärast maksetehingu täitmist. 2. Nõusolek maksetehingu või järjestikuste maksetehingute täitmiseks antakse maksja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud viisil. Nõusoleku maksetehingu täitmiseks võib anda samuti makse saaja või makse algatamise teenuse pakkuja kaudu. Kui nõusolek puudub, käsitatakse maksetehingut autoriseerimata maksetehinguna. 3. Maksja võib nõusoleku igal ajal tagasi võtta, kuid mitte pärast seda, kui maksekäsund on artikli 80 alusel muutunud tagasivõtmatuks. Järjestikuste maksetehingute täitmiseks antud nõusoleku võib samuti tagasi võtta ning sel juhul loetakse kõik järgnevad maksetehingud autoriseerimata maksetehinguteks. 4. Maksja ja makseteenuse pakkuja(d) lepivad kokku nõusoleku andmise korras.

1. Liikmesriigid tagavad, et kontot haldav makseteenuse pakkuja kinnitab kaardipõhise makseinstrumendi väljastanud makseteenuse pakkuja taotluse korral viivitamatult, kas kaardipõhise maksetehingu täitmiseks vajalik summa on maksja maksekontol kättesaadav, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: a) maksja maksekonto on taotluse tegemise ajal interneti teel juurdepääsetav; b) maksja on andnud kontot haldavale makseteenuse pakkujale selge nõusoleku vastata makseteenuse pakkuja taotlustele kinnitada, et teatavale kaardipõhisele maksetehingule vastav summa on maksja maksekontol kättesaadav; c) punktis b osutatud nõusolek on antud enne esimese kinnitustaotluse tegemist. 2. Makseteenuse pakkuja võib taotleda lõikes 1 osutatud kinnitust, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: a) maksja on andnud makseteenuse pakkujale selgesõnalise nõusoleku taotleda lõikes 1 osutatud kinnitust; b) maksja on algatanud kaardipõhise maksetehingu kõnealuses summas, kasutades makseteenuse pakkuja väljastatud kaardipõhist makseinstrumenti. c) makseteenuse pakkuja autendib ennast kontot haldavale makseteenuse pakkujale enne iga kinnitustaotlust ning kasutab teabevahetuseks kontot haldava makseteenuse pakkujaga turvalist viisi vastavalt artikli 98 lõike 1 punktile d. 3. Kooskõlas direktiiviga 95/46/EÜ seisneb lõikes 1 osutatud kinnitus ainult vastuses „jah” või „ei”, mitte kontojäägi väljavõttes. Nimetatud vastust ei säilitata ega kasutata muul eesmärgil kui kaardipõhise maksetehingu täitmiseks. 4. Lõikes 1 osutatud kinnitus ei võimalda kontot haldaval makseteenuse pakkujal blokeerida rahalisi vahendeid maksja maksekontol. 5. Maksja võib taotleda, et kontot haldav makseteenuse pakkuja edastaks maksjale makseteenuse pakkuja identifitseerimistunnuse ja saadud vastuse. 6. Käesolevat artiklit ei kohaldata selliste maksetehingute suhtes, mis on algatatud kaardipõhiste makseinstrumentidega, millel hoitakse direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 punktis 2 määratletud e-raha.

1. Liikmesriigid tagavad, et maksjal on õigus kasutada makseteenuste saamiseks makse algatamise teenuse pakkujat, nagu on osutatud I lisa punktis 7. Makse algatamise teenuse pakkuja kasutamise õigust ei kohaldata, kui maksekonto ei ole interneti kaudu juurdepääsetav. 2. Kui maksja annab vastavalt artiklile 64 oma selgesõnalise nõusoleku makse täitmiseks, astub kontot haldav makseteenuse pakkuja käesoleva artikli lõikes 4 kindlaks määratud sammud, et tagada maksja õigus kasutada makse algatamise teenust. 3. Makse algatamise teenuse pakkuja: a) ei hoia kunagi maksja rahalisi vahendeid seoses makse algatamise teenuse pakkumisega; b) tagab, et makseteenuse kasutaja isikustatud turvavolitused ei ole kättesaadavad teistele isikutele peale isikustatud turvavolituste kasutaja ja väljastaja ning et makse algatamise teenuse pakkuja edastab need turvaliste ja tõhusate kanalite kaudu; c) tagab, et makse algatamise teenuste kaudu saadud muud teavet makseteenuse kasutaja kohta antakse üksnes makse saajale ja üksnes makseteenuse kasutaja selgesõnalisel nõusolekul; d) identifitseerib ennast maksja kontot haldavale makseteenuse pakkujale iga kord, kui makse algatatakse, ning kasutab teabevahetuseks kontot haldava makseteenuse pakkuja, maksja ja makse saajaga turvalist viisi vastavalt artikli 98 lõike 1 punktile d; e) ei säilita makseteenuse kasutaja tundlikke makseandmeid; f) ei küsi makseteenuse kasutajalt mingeid muid andmeid peale nende, mis on vajalikud makse algatamise teenuse osutamiseks; g) ei kasuta, püüa saada ega säilita mingeid andmeid muul eesmärgil kui maksja poolt selgesõnaliselt taotletud makse algatamise teenuse osutamiseks; h) ei muuda summat, makse saaja andmeid ega ühtegi muud tehingu tunnust. 4. Kontot haldav makseteenuse pakkuja: a) vahetab turvaliselt teavet makse algatamise teenuse pakkujatega vastavalt artikli 98 lõike 1 punktile d; b) annab makse algatamise teenuse pakkujale kohe pärast makse algatamise teenuse pakkujalt maksekäsundi laekumist või teeb talle kättesaadavaks kogu teabe maksetehingu algatamise kohta ja kontot haldavale makseteenuse pakkujale kättesaadava kogu teabe maksetehingu täitmise kohta; c) käsitleb makse algatamise teenuse pakkuja teenuste kaudu edastatud maksekäsundeid ilma diskrimineerimata, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud, eelkõige võrreldes maksja enda poolt otse paberkandjal edastatud maksekäsundite ajastamise, prioriteetsuse ja tasudega. 5. Makse algatamise teenuste osutamist ei tehta sõltuvaks sel eesmärgil makse algatamise teenuse pakkujate ja kontot haldavate makseteenuse pakkujate vahelise lepingusuhte olemasolust.

1. Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse kasutajal on õigus kasutada teenuseid, mis võimaldavad juurdepääsu kontoteabele, nagu on osutatud I lisa punktis 8. Seda õigust ei kohaldata, kui maksekonto ei ole interneti kaudu juurdepääsetav. 2. Kontoteabe teenuse pakkuja: a) osutab teenuseid üksnes makseteenuse kasutaja selgesõnalisel nõusolekul; b) tagab, et makseteenuse kasutaja isikustatud turvavolitused ei ole kättesaadavad teistele isikutele peale isikustatud turvavolituste kasutaja ja väljastaja ning et nende kontoteabe teenuse pakkuja poolt edastamise korral toimub see turvaliste ja tõhusate kanalite kaudu; c) identifitseerib ennast makseteenuse kasutaja kontot haldava(te)le makseteenus(t)e pakkuja(te)le iga sideseansi puhul ning kasutab teabevahetuseks kontot haldava(te) makseteenuse pakkuja(te) ja makseteenuse kasutajaga turvalist viisi vastavalt artikli 98 lõike 1 punktile d; d) püüab saada juurde üksnes määratud maksekontodelt ja nendega seotud maksetehingutest pärit teabele; e) ei küsi maksekontodega seotud tundlikke makseandmeid; f) ei kasuta, püüa saada ega säilita mingeid andmeid muul eesmärgil kui makseteenuse kasutaja poolt selgesõnaliselt taotletud kontoteabe teenuse osutamiseks kooskõlas andmekaitse normidega. 3. Kontot haldav makseteenuse pakkuja: a) vahetab maksekontode puhul turvaliselt teavet kontoteabe teenuse pakkujatega vastavalt artikli 98 lõike 1 punktile d ja b) käsitleb maksekontode puhul kontoteabe teenuse pakkuja kaudu esitatud andmepäringuid ilma diskrimineerimata, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud. 4. Kontoteabe teenuste osutamist ei tehta sõltuvaks sel eesmärgil kontoteabe teenuse pakkujate ja kontot haldavate makseteenuse pakkujate vahelise lepingusuhte olemasolust.

1. Kui nõusoleku andmiseks kasutatakse konkreetset makseinstrumenti, võivad maksja ja tema makseteenuse pakkuja leppida kokku selle makseinstrumendi kaudu täidetavate maksetehingute makselimiidis. 2. Kui raamlepingus on nii kokku lepitud, võib makseteenuse pakkuja jätta endale õiguse blokeerida makseinstrument objektiivselt põhjendatud kaalutlustel, mis on seotud makseinstrumendi turvalisusega, või kui esineb kahtlus makseinstrumendi autoriseerimata või pettuse teel kasutamise kohta või kui krediidiliiniga makseinstrumendi korral oluliselt suureneb oht, et maksja ei ole võimeline täitma oma maksekohustust. 3. Sellistel juhtudel teavitab makseteenuse pakkuja maksjat kokku lepitud viisil makseinstrumendi blokeerimisest ja selle põhjustest ning teeb seda võimaluse korral enne makseinstrumendi blokeerimist ning hiljemalt kohe pärast selle blokeerimist, välja arvatud juhul, kui sellise teabe esitamine on vastuolus objektiivselt põhjendatud turvakaalutlustega või keelatud muu asjaomase valdkonna liidu või liikmesriigi õigusega. 4. Makseteenuse pakkuja lõpetab makseinstrumendi blokeeringu või asendab makseinstrumendi uuega, kui makseinstrumendi blokeerimise põhjused on ära langenud. 5. Kontot haldav makseteenuse pakkuja võib keelduda kontoteabe teenuse pakkujale või makse algatamise teenuse pakkujale maksekontole juurdepääsu andmisest objektiivselt põhjendatud juhtudel ja nõuetekohaselt tõendatud põhjustel, mis on seotud kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse pakkuja poolt maksekontole autoriseerimata või pettuse teel juurdepääsuga, sealhulgas maksetehingu autoriseerimata või pettuse teel algatamisega. Sellistel juhtudel teavitab kontot haldav makseteenuse pakkuja maksjat kokku lepitud vormis maksekontole juurdepääsu andmisest keeldumisest ja selle põhjustest. See teave edastatakse maksjale võimaluse korral enne juurdepääsu andmisest keeldumist ning hiljemalt kohe pärast seda, välja arvatud juhul, kui sellise teabe esitamine on vastuolus objektiivselt põhjendatud turvakaalutlustega või keelatud muu valdkonna asjaomases liidu või siseriiklikus õiguses. Kontot haldav makseteenuse pakkuja võimaldab juurdepääsu maksekontole kohe, kui juurdepääsu andmisest keeldumise põhjused on ära langenud. 6. Lõikes 5 osutatud juhtudel teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale asutusele. See teave peab sisaldama asjakohaseid üksikasju juhtumi kohta ja tegutsemise põhjuseid. Pädev asutus hindab juhtumit ja võtab vajaduse korral asjakohaseid meetmeid.

1. Makseteenuse kasutaja, kellele on antud õigus makseinstrumenti kasutada: a) kasutab makseinstrumenti kooskõlas makseinstrumendi väljastamise ja kasutamise tingimustega, mis peavad olema objektiivsed, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed; b) teavitab makseteenuse pakkujat või pakkuja määratud üksust liigse viivituseta, kui ta on saanud teadlikuks makseinstrumendi kadumisest, varastamisest, väärkasutamisest või autoriseerimata kasutamisest. 2. Lõike 1 punkti a kohaldamisel astub makseteenuse kasutaja, eelkõige kohe pärast makseinstrumendi kättesaamist, kõik vajalikud sammud isikustatud turvavolituste turvaliseks hoidmiseks.

1. Makseinstrumendi väljastav makseteenuse pakkuja: a) tagab, et isikustatud turvavolitustele oleks juurdepääs ainult makseinstrumendi kasutamise õigusega makseteenuse kasutajal, ilma et see piiraks artiklis 69 sätestatud makseteenuse kasutaja kohustusi; b) ei saada makseinstrumenti eelneva kokkuleppeta, välja arvatud makseteenuse kasutajale juba antud makseinstrumendi asendamise korral; c) tagab, et igal ajal on kättesaadavad asjakohased vahendid, et makseteenuse kasutaja saaks jätta teate artikli 69 lõike 1 punkti b kohaselt või taotleda makseinstrumendi blokeeringu lõpetamist artikli 68 lõike 4 kohaselt; makseteenuse kasutaja taotlusel annab makseteenuse pakkuja tema käsutusse vajalikud vahendid, et makseteenuse kasutaja saaks tõendada nimetatud teate jätmist 18 kuu jooksul pärast sellist teavitamist; d) annab makseteenuse kasutajale võimaluse jätta artikli 69 lõike 1 punkti b kohane teade tasuta ja küsida, kui üldse, vaid asendamise kulusid, mis on makseinstrumendiga otseselt seotud; e) takistab makseinstrumendi mis tahes kasutamist pärast teate tegemist artikli 69 lõike 1 punkti b kohaselt. 2. Makseteenuse pakkuja kannab riski seoses makseteenuse kasutajale makseinstrumendi saatmisega või makseinstrumendi isikustatud turvavolituste saatmisega.

1. Makseteenuse kasutajal on õigus nõuda makseteenuse pakkujalt autoriseerimata või ebakorrektselt täidetud maksetehingu puhul vigade kõrvaldamist üksnes juhul, kui makseteenuse kasutaja teatab pärast nõude aluseks olevast maksetehingust, sealhulgas artikli 89 kohasest maksetehingust teadlikuks saamist sellest oma makseteenuse pakkujale põhjendamatu viivituseta, ent hiljemalt 13 kuu jooksul pärast debiteerimise kuupäeva. Esimeses lõigus sätestatud teatamise tähtaega ei kohaldata, kui makseteenuse pakkuja ei esitanud teavet selle maksetehingu kohta või ei teinud seda teavet kättesaadavaks kooskõlas III jaotisega. 2. Kui tehingus osaleb makse algatamise teenuse pakkuja, on makseteenuse kasutajal õigus nõuda kontot haldavalt makseteenuse pakkujalt vigade kõrvaldamist vastavalt käesoleva artikli lõikele 1, ilma et see piiraks artikli 73 lõike 2 ja artikli 89 lõike 1 kohaldamist.

1. Liikmesriigid nõuavad, et kui makseteenuse kasutaja väidab, et täidetud maksetehing ei olnud autoriseeritud või et maksetehingut ei täidetud korrektselt, peab tema makseteenuse pakkuja esitama tõendid selle kohta, et maksetehing oli autenditud, korrektselt dokumenteeritud, kajastatud kontodes ning seda ei mõjutanud tehniline rike ega mõni muu puudujääk makseteenuse pakkuja osutatavas teenuses. Kui maksetehing on algatatud makse algatamise teenuse pakkuja kaudu, peab makse algatamise teenuse pakkuja esitama tõendid selle kohta, et tema pädevuse piires oli maksetehing autenditud ja korrektselt dokumenteeritud ning et maksetehingut ei mõjutanud tehniline rike ega mõni muu sellise makseteenusega seotud puudujääk, mille pakkumise eest ta vastutab. 2. Kui makseteenuse kasutaja väidab, et ta ei ole täidetud maksetehingut autoriseerinud, ei piisa iseenesest üksnes asjaolust, et makseteenuse pakkuja, sealhulgas asjakohasel juhul makse algatamise teenuse pakkuja on dokumenteerinud makseinstrumendi kasutamise, et tõendada, et maksja autoriseeris maksetehingu või et maksja pani toime pettuse või ei täitnud kavatsetult või hooletusest üht või mitut artiklist 69 tulenevat kohustust. Makseteenuse pakkuja, sealhulgas asjakohasel juhul makse algatamise teenuse pakkuja peab tõendama, et pettuse on toime pannud makseteenuse kasutaja või et hooletus on makseteenuse kasutaja poolne.

1. Ilma et see piiraks artikli 71 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et maksja makseteenuse pakkuja maksab autoriseerimata maksetehingu puhul maksjale autoriseerimata maksetehingu summa viivitamata ja igal juhul hiljemalt järgmise tööpäeva lõpuks alates tehingu märkamisest või sellekohase teate saamisest tagasi, välja arvatud juhul, kui maksja makseteenuse pakkujal on mõistlik põhjus kahtlustada pettust ja kui ta teavitab nendest põhjustest kirjalikult asjakohast riigiasutust. Kui see on asjakohane, taastab maksja makseteenuse pakkuja debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata maksetehing ei oleks toimunud. Lisaks tagatakse sellega, et maksja maksekonto krediteerimise väärtuspäev ei ole hilisem kui summa debiteerimise kuupäev. 2. Kui maksetehing on algatatud makse algatamise teenuse pakkuja kaudu, maksab kontot haldav makseteenuse pakkuja autoriseerimata maksetehingu summa viivitamata ja igal juhul hiljemalt järgmise tööpäeva lõpuks tagasi ning vajaduse korral taastab debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata maksetehingut ei oleks toimunud. Kui autoriseerimata maksetehingu eest on vastutav makse algatamise teenuse pakkuja, hüvitab ta kontot haldavale makseteenuse pakkujale tema taotlusel viivitamata tekkinud kahju või maksjale tagasimaksmisest tulenenud summad, sealhulgas autoriseerimata maksetehingu summa. Vastavalt artikli 72 lõikele 1 peab makse algatamise teenuse pakkuja esitama tõendid selle kohta, et tema pädevuse piires oli maksetehing autenditud ja korrektselt dokumenteeritud ning et maksetehingut ei mõjutanud tehniline rike ega mõni muu sellise makseteenusega seotud puudujääk, mille pakkumise eest ta vastutab. 3. Kooskõlas maksja ja makseteenuse pakkuja vahel või asjakohasel juhul maksja ja makse algatamise teenuse pakkuja vahel sõlmitud lepingule kohaldatava õigusega võib määrata kindlaks täiendava rahalise hüvitise.

1. Erandina artiklist 73 võib maksja olla kohustatud kandma kuni 50 euro ulatuses autoriseerimata maksetehinguga seotud kahju, mis on tekkinud kaotatud või varastatud makseinstrumendi kasutamisest või makseinstrumendi väärkasutamisest. Esimest lõiku ei kohaldata, kui: a) maksja ei olnud makseinstrumendi kaotusest, vargusest või väärkasutamisest enne makse tegemist teadlik, välja arvatud juhul, kui maksja ise pani toime pettuse; või b) kahju põhjuseks oli makseteenuse pakkuja sellise töötaja, agendi, filiaali või üksuse tegu või tegevusetus, kellele makseteenuse pakkuja tegevus oli edasi antud. Maksja kannab kogu autoriseerimata maksetehingutega seotud kahju, kui see on tekkinud, sest maksja on toime pannud pettuse või ei täitnud üht või mitut artiklist 69 tulenevat kohustust kavatsetult või hooletusest. Sellistel juhtudel esimeses lõigus osutatud maksimumsummat ei kohaldata. Kui maksja ei ole toime pannud pettust ega ole kavatsetult jätnud artikli 69 kohaseid kohustusi täitmata, võivad liikmesriigid käesoleva artikli lõike esimeses lõigus sätestatud vastutust vähendada, võttes eelkõige arvesse isikustatud turvavolituste laadi ning konkreetseid makseinstrumendi kaotamise, varastamise või väärkasutamise asjaolusid. 2. Kui maksja makseteenuse pakkuja ei nõua tugevat kliendi autentimist, ei kanna maksja rahalist kahju, välja arvatud juhul, kui maksja on toime pannud pettuse. Kui makse saaja või makse saaja makseteenuse pakkuja ei kasuta tugevat kliendi autentimist, hüvitab ta maksja makseteenuse pakkujale tekitatud rahalise kahju. 3. Maksja ei kanna mingeid finantstagajärgi, mis tulenevad kaotatud, varastatud või väärkasutatud makseinstrumendi kasutamisest pärast seda, kui ta on kooskõlas artikli 69 lõike 1 punktiga b teavitanud oma makseteenuse pakkujat, välja arvatud juhul, kui maksja on toime pannud pettuse. Kui makseteenuse pakkuja ei taga igal ajal asjakohaste vahendite olemasolu kaotatud, varastatud või väärkasutatud makseinstrumendist teatamiseks, nagu on nõutud artikli 70 lõike 1 punkti c alusel, ei ole maksja vastutav selle makseinstrumendi kasutamisest tulenevate finantstagajärgede eest, välja arvatud juhul, kui maksja on toime pannud pettuse.

1. Kui maksetehingu on algatanud makse saaja või see on algatatud makse saaja kaudu seoses kaardipõhise maksetehinguga ja tehingu täpset summat ei ole maksja poolt maksetehingu täitmiseks nõusoleku andmise ajal teada, võib maksja makseteenuse pakkuja blokeerida maksja maksekontol rahalisi vahendeid üksnes siis, kui maksja on andnud nõusoleku rahaliste vahendite täpses summas blokeerimiseks. 2. Maksja makseteenuse pakkuja vabastab maksja maksekontol lõike 1 alusel blokeeritud rahalised vahendid ilma põhjendamatu viivituseta pärast seda, kui ta on saanud teabe maksetehingu täpse summa kohta, ja hiljemalt kohe pärast maksekäsundi laekumist.

1. Liikmesriigid tagavad, et maksjal on õigus saada makseteenuse pakkujalt makse saaja poolt või kaudu algatatud sellise maksetehingu tagasimakse, mis on juba autoriseeritud ja täidetud, kui on täidetud mõlemad tingimused: a) maksetehingu autoriseerimise ajal ei täpsustatud maksetehingu täpset summat; b) maksetehingu summa ületas summat, mida maksja oleks üldjuhul eeldanud, võttes arvesse eelnevat kulutuste jaotust, raamlepingu tingimusi ja juhtumi asjakohaseid asjaolusid. Makseteenuse pakkuja taotlusel lasub maksjal kohustus esitada tõendid nende tingimuste täitmise kohta. Tagasimakse võrdub täidetud maksetehingu täissummaga. Maksja maksekonto krediteerimise väärtuspäev ei ole hilisem kui summa debiteerimise kuupäev. Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et lisaks lõikes 1 osutatud õigusele on määruse (EL) nr 260/2012 artiklis 1 osutatud otsekorralduste puhul maksjal tingimusteta õigus saada tagasimakse käesoleva direktiivi artiklis 77 sätestatud tähtaja jooksul. 2. Lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaldamisel ei või maksja tugineda valuutavahetusega seotud põhjustele, kui kohaldati tema makseteenuse pakkujaga kokkulepitud viitekurssi kooskõlas artikli 45 lõike 1 punktiga d ning artikli 52 punkti 3 alapunktiga b. 3. Maksja ja makseteenuse pakkuja võivad raamlepingus kokku leppida, et maksjal ei ole tagasimakse saamise õigust, kui: a) maksja on andnud nõusoleku maksetehingu täitmiseks vahetult makseteenuse pakkujale ning b) makseteenuse pakkuja või makse saaja on maksjale vajaduse korral vähemalt neli nädalat enne maksetähtaega edastanud või teinud kokkulepitud viisil kättesaadavaks teabe tulevase maksetehingu kohta. 4. Muus vääringus kui euro tehtavate otsekorralduste puhul võivad liikmesriigid nõuda oma makseteenuse pakkujatelt soodsamate tagasimaksete õiguste pakkumist kooskõlas nende otsekorraldussüsteemidega, kui need on maksjale soodsamad.

1. Liikmesriigid tagavad, et maksja saab taotleda artiklis 76 osutatud autoriseeritud ja makse saaja poolt või kaudu algatatud maksetehingu tagasimaksmist ning teha seda kaheksa nädala jooksul alates rahaliste vahendite debiteerimise kuupäevast. 2. Kümne tööpäeva jooksul pärast tagasimaksetaotluse saamist maksab makseteenuse pakkuja maksetehingu täissumma tagasi või esitab maksjale põhjenduse tagasimaksmisest keeldumise kohta ning osutab asutustele, kelle poole maksja võib kooskõlas artiklitega 99–102 selles küsimuses pöörduda, kui ta ei ole esitatud põhjendusega nõus. Käesoleva lõike esimesest lõigust tulenevat makseteenuse pakkuja õigust tagasimaksmisest keelduda ei kohaldata artikli 76 lõike 1 neljandas lõigus toodud juhul.

1. Liikmesriigid tagavad, et laekumise ajaks on aeg, mil maksekäsund laekub maksja makseteenuse pakkujale. Maksja kontot ei debiteerita enne maksekäsundi laekumist. Kui laekumise aeg ei ole maksja makseteenuse pakkuja tööpäev, käsitatakse maksekäsundit järgmisel tööpäeval laekununa. Makseteenuse pakkuja võib kehtestada tööpäeva lõppemise ajaga ligilähedase kliendimaksete vastuvõtmise lõppemise tähtaja, pärast mida laekunud maksekäsundeid käsitatakse järgmisel tööpäeval laekunutena. 2. Kui maksekäsundi algatanud makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja lepivad kokku, et maksekäsundi täitmine algab konkreetsel kuupäeval või kindlaksmääratud ajavahemiku lõppemisel või kuupäeval, mil maksja annab rahalised vahendid makseteenuse pakkuja käsutusse, loetakse artikli 83 kohaldamisel laekumise ajahetkeks nimetatud kokkulepitud päev. Kui kokkulepitud päev ei ole makseteenuse pakkuja jaoks tööpäev, käsitatakse laekunud maksekäsundit järgmisel tööpäeval laekununa.

1. Juhul kui makseteenuse pakkuja keeldub maksekäsundi täitmisest või maksetehingu algatamisest, teatatakse makseteenuse kasutajale keeldumisest ning võimaluse korral selle põhjustest ja keeldumise aluseks olnud vigade parandamise menetlusest, välja arvatud juhtudel, kui see on keelatud muude asjaomaste liidu või siseriiklike õigusaktidega. Makseteenuse pakkuja esitab teate või teeb selle kättesaadavaks kokkulepitud viisil ja esimesel võimalusel ning igal juhul artiklis 83 kindlaks määratud aja jooksul. Raamleping võib sisaldada tingimust, et makseteenuse pakkuja võib nõuda sellise keeldumise eest mõistlikku tasu, kui keeldumine on objektiivselt põhjendatud. 2. Kui kõik maksja raamlepingus sätestatud tingimused on täidetud, ei keeldu maksja kontot haldav makseteenuse pakkuja autoriseeritud maksekäsundi täitmisest, sõltumata sellest, kas maksekäsund on algatatud maksja poolt, sealhulgas makse algatamise teenuse pakkuja poolt või makse saaja poolt või kaudu, välja arvatud juhtudel, kui see on keelatud muude asjaomaste liidu või siseriiklike õigusaktidega. 3. Artiklite 83 ja 89 kohaldamisel käsitatakse maksekäsundit, mille täitmisest on keeldutud, mitte laekunud maksekäsundina.

1. Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse kasutaja ei või maksekäsundit pärast maksekäsundi laekumist maksja makseteenuse pakkujale tagasi võtta, välja arvatud juhul, kui käesolevas artiklis on sätestatud teisiti. 2. Kui maksetehing on algatatud makse algatamise teenuse pakkuja poolt või makse saaja poolt või kaudu, ei võta maksja maksekäsundit tagasi pärast makse algatamise teenuse pakkujale maksetehingu algatamiseks nõusoleku andmist või makse saajale maksetehingu täitmiseks nõusoleku andmist. 3. Otsekorralduse puhul ning ilma et see piiraks õigust tagasimaksele, võib maksja siiski võtta maksekäsundi tagasi hiljemalt kokkulepitud debiteerimispäevale eelneva tööpäeva lõpus. 4. Artikli 78 lõikes 2 osutatud juhul saab makseteenuse kasutaja võtta maksekäsundi tagasi hiljemalt kokkulepitud päevale eelneva tööpäeva lõpus. 5. Pärast lõigetes 1–4 sätestatud tähtaegade lõppu võib maksekäsundi tagasi võtta üksnes siis, kui makseteenuse kasutaja ja asjaomased makseteenuse pakkujad on omavahel nii kokku leppinud. Lõigetes 2 ja 3 osutatud juhul on nõutav ka makse saaja nõusolek. Kui raamlepingus on nii kokku lepitud, võib asjaomane makseteenuse pakkuja küsida tagasivõtmise eest tasu.

1. Liikmesriigid nõuavad, et maksja makseteenuse pakkuja(d), makse saaja makseteenuse pakkuja(d) ning makseteenuse pakkujate kõik vahendajad kannavad üle maksetehingu täissumma ega võta ülekantavalt summalt maha tasusid. 2. Makse saaja ja makseteenuse pakkuja võivad siiski kokku leppida, et asjaomane makseteenuse pakkuja arvab maha oma tasud ülekantavalt summalt enne selle krediteerimist makse saajale. Sellisel juhul eristatakse saajale esitatavas teabes maksetehingu täissumma ja tasud. 3. Kui peale lõikes 2 osutatud tasude võetakse ülekantavalt summalt maha muid tasusid, tagab maksja makseteenuse pakkuja, et makse saaja saab maksja algatatud maksetehingu täissumma. Kui maksetehing on algatatud makse saaja poolt või tema kaudu, tagab makse saaja makseteenuse pakkuja, et makse saaja saab maksetehingu täissumma.

1. Käesolevat jagu kohaldatakse järgmiste maksetehingute suhtes: a) eurodes tehtud maksetehingud; b) sellise liikmesriigi vääringus tehtud riigisisesed maksetehingud, mille rahaühik ei ole euro; c) maksetehingud, mis hõlmavad vaid ühte vääringu konverteerimist euro ning sellise liikmesriigi vääringu vahel, mille rahaühik ei ole euro, tingimusel et nõutav vääringu konverteerimine teostatakse kõnealuses liikmesriigis ning piiriülese maksetehingu puhul tehakse piiriülene ülekanne eurodes. 2. Käesolevat jagu, välja arvatud artiklit 87, mis ei ole suunatud pooltele, kohaldatakse ka lõikes 1 osutamata maksetehingute suhtes, kui makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja ei ole kokku leppinud teisiti. Kui makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja lepivad siiski kokku pikemas tähtajas kui artiklis 83 määratud tähtaeg, ei või see tähtaeg liidusiseste maksetehingute puhul olla pikem kui neli tööpäeva pärast artiklis 78 osutatud maksekäsundi laekumise aega.

1. Liikmesriigid nõuavad, et maksja makseteenuse pakkuja tagab, et pärast artikli 78 kohast maksekäsundi laekumise aega krediteeritakse maksetehingu summa makse saaja makseteenuse pakkuja kontole hiljemalt järgmise tööpäeva lõpuks. Seda tähtaega võib pikendada ühe tööpäeva võrra paberkandjal algatatud maksetehingute puhul. 2. Liikmesriigid nõuavad, et makse saaja makseteenuse pakkuja märgib väärtuspäeva ja teeb maksetehingu summa makse saaja maksekontol kättesaadavaks pärast seda, kui makseteenuse pakkuja on saanud need rahalised vahendid kooskõlas artikliga 87. 3. Liikmesriigid nõuavad, et makse saaja makseteenuse pakkuja edastab makse saaja poolt või kaudu algatatud maksekäsundi maksja makseteenuse pakkujale makse saaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud ajavahemiku jooksul, et võimaldada otsekorraldusega seotud arveldamist kokkulepitud tähtpäeval.

Kui makse saajal ei ole makseteenuse pakkuja juures maksekontot, teeb talle artiklis 83 sätestatud tähtaja jooksul rahalised vahendid kättesaadavaks see makseteenuse pakkuja, kellele laekuvad makse saajale määratud rahalised vahendid.

Kui tarbija teeb makseteenuse pakkuja juures asuvale maksekontole ja antud maksekonto vääringus oleva sularaha sissemakse, tagab makseteenuse pakkuja summa kättesaadavuse ja väärtuspäeva märkimise viivitamata pärast rahaliste vahendite laekumist. Kui makseteenuse kasutaja ei ole tarbija, tehakse summa kättesaadavaks ja väärtuspäev märgitakse hiljemalt järgmisel tööpäeval pärast rahaliste vahendite laekumist.

Liikmesriigid võivad sätestada riigisiseste maksetehingute jaoks käesolevas jaos sätestatud täitmisajast lühema maksimaalse täitmisaja.

1. Liikmesriigid tagavad, et makse saaja maksekonto krediteerimise väärtuspäevaks on hiljemalt tööpäev, mil maksetehingu summa krediteeritakse makse saaja makseteenuse pakkuja kontole. 2. Makse saaja makseteenuse pakkuja tagab, et maksetehingu summa on makse saaja käsutuses viivitamatult pärast kõnealuse summa krediteerimist makse saaja makseteenuse pakkuja kontole, kui makse saaja makseteenuse pakkuja poolt: a) ei toimu vääringu konverteerimist või b) vääringu konverteerimine toimub euro ning liikmesriigi vääringu vahel või kahe liikmesriigi vääringu vahel. Käesolevas lõikes sätestatud kohustust kohaldatakse ka sama makseteenuse pakkuja siseselt tehtavatele maksetele. 3. Liikmesriigid tagavad, et maksja maksekonto debiteerimise väärtuspäev ei ole varasem kui kuupäev, mil maksetehingu summa antud maksekontolt debiteeritakse.

1. Kui maksekäsund täidetakse kooskõlas kordumatu tunnusega, loetakse maksekäsund kordumatu tunnuse kohase makse saaja suhtes nõuetekohaselt täidetuks. 2. Kui makseteenuse kasutaja esitatud kordumatu tunnus on väär, ei vastuta makseteenuse pakkuja artikli 89 kohase maksetehingu täitmata jätmise ega valesti täitmise eest. 3. Maksja makseteenuse pakkuja teeb siiski mõistlikke jõupingutusi maksetehinguga seotud rahaliste vahendite tagasinõudmiseks. Makse saaja makseteenuse pakkuja teeb nendes jõupingutustes koostööd, sealhulgas edastades maksja makseteenuse pakkujale kogu teabe, mis on asjakohane rahaliste vahendite sissenõudmiseks. Juhul kui rahalisi vahendeid ei ole võimalik esimese lõigu alusel sisse nõuda, esitab maksja makseteenuse pakkuja maksjale tema taotluse korral kogu maksja makseteenuse pakkujale kättesaadava teabe, mis on maksja jaoks asjakohane, et ta saaks esitada õigusliku nõude rahaliste vahendite tagasinõudmiseks. 4. Kui raamlepingus on nii kokku lepitud, võib makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutajalt rahaliste vahendite tagasinõudmise eest tasu küsida. 5. Kui makseteenuse kasutaja annab teavet lisaks sellele, mis on sätestatud artikli 45 lõike 1 punktis a ja artikli 52 punkti 2 alapunktis b, vastutab makseteenuse pakkuja maksetehingu täitmise eest üksnes kordumatu tunnuse alusel, mille on esitanud makseteenuse kasutaja.

1. Kui maksekäsundi on algatanud vahetult maksja, vastutab maksja makseteenuse pakkuja, ilma et see piiraks artikli 71, artikli 88 lõigete 2 ja 3 ning artikli 93 kohaldamist, maksja ees maksetehingu korrektse täitmise eest, välja arvatud siis, kui maksja makseteenuse pakkuja tõendab maksjale ja vajaduse korral makse saaja makseteenuse pakkujale, et makse saaja makseteenuse pakkuja sai maksetehingu summa kooskõlas artikli 83 lõikega 1. Sel juhul vastutab makse saaja makseteenuse pakkuja makse saaja ees maksetehingu korrektse täitmise eest. Kui esimese lõigu alusel on vastutav maksja makseteenuse pakkuja, maksab ta maksjale põhjendamatu viivituseta tagasi täitmata või valesti täidetud maksetehingu summa ning vajaduse korral taastab debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui valesti täidetud maksetehingut ei oleks toimunud. Maksja maksekonto krediteerimise väärtuspäev ei tohi olla hilisem kui summa debiteerimise kuupäev. Kui esimese lõigu alusel vastutab makse saaja makseteenuse pakkuja, annab ta maksetehingu summa viivitamata makse saaja käsutusse ning vajaduse korral krediteerib vastava summa makse saaja maksekontole. Makse saaja maksekonto krediteerimise väärtuspäev ei tohi olla hilisem kui kuupäev, mis oleks olnud summa väärtuspäev, kui maksetehing oleks nõuetekohaselt täidetud vastavalt artiklile 87. Kui maksetehing täidetakse hilinemisega, tagab makse saaja makseteenuse pakkuja maksja nimel tegutseva maksja makseteenuse pakkuja taotlusel, et makse saaja maksekonto krediteerimise väärtuspäev ei ole hilisem kui kuupäev, mis oleks olnud summa väärtuspäev, kui maksetehing oleks nõuetekohaselt täidetud. Täitmata või valesti täidetud maksetehingu korral, kui maksekäsundi on algatanud maksja, teeb maksja makseteenuse pakkuja, olenemata käesolevas lõikes sätestatud vastutusest, taotluse korral viivitamata jõupingutusi, et maksetehingut kindlaks teha, ning teavitab tulemustest maksjat. Seda tehakse maksja jaoks tasuta. 2. Kui maksekäsund on algatatud makse saaja poolt või kaudu, vastutab makse saaja makseteenuse pakkuja, ilma et see piiraks artikli 71, artikli 88 lõigete 2 ja 3 ning artikli 93 kohaldamist, makse saaja ees maksekäsundi maksja makseteenuse pakkujale korrektse edastamise eest kooskõlas artikli 83 lõikega 3. Kui käesoleva lõigu alusel vastutab makse saaja makseteenuse pakkuja, edastab ta viivitamata maksja makseteenuse pakkujale uuesti kõnealuse maksekäsundi. Kui maksekäsund edastatakse hilinemisega, märgitakse makse saaja maksekontol summa väärtuspäevaks hiljemalt kuupäev, mis oleks olnud summa väärtuspäev, kui maksetehing oleks nõuetekohaselt täidetud. Peale selle vastutab makse saaja makseteenuse pakkuja, ilma et see piiraks artikli 71, artikli 88 lõigete 2 ja 3 ning artikli 93 kohaldamist, makse saaja ees maksetehingu artikli 87 kohase käitlemise eest. Kui käesoleva lõigu alusel vastutab makse saaja makseteenuse pakkuja, tagab ta, et maksetehingu summa on makse saaja käsutuses viivitamatult pärast seda, kui summa on krediteeritud makse saaja makseteenuse pakkuja kontole. Makse saaja maksekontol märgitakse summa väärtuspäevaks hiljemalt kuupäev, mis oleks olnud summa väärtuspäev, kui maksetehing oleks olnud nõuetekohaselt täidetud. Täitmata või valesti täidetud maksetehingu puhul, mille eest esimese ja teise lõigu alusel ei vastuta makse saaja makseteenuse pakkuja, vastutab maksja ees maksja makseteenuse pakkuja. Kui maksja makseteenuse pakkuja on sel viisil vastutav, maksab ta vajaduse korral ja põhjendamatu viivituseta maksjale tagasi täitmata jäetud või valesti täidetud maksetehingu summa ning taastab debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui valesti täidetud maksetehingut ei oleks toimunud. Maksja maksekonto krediteerimise väärtuspäev ei tohi olla hilisem kui summa debiteerimise kuupäev. Neljanda lõigu kohast kohustust maksja makseteenuse pakkuja suhtes ei kohaldata, kui maksja makseteenuse pakkuja tõendab, et makse saaja makseteenuse pakkuja on maksetehingu summa kätte saanud, isegi kui maksetehing on tehtud kõigest väikese viivitusega. Sellisel juhul märgib makse saaja makseteenuse pakkuja makse saaja maksekontol summa väärtuspäevaks hiljemalt kuupäeva, mis oleks olnud summa väärtuspäev, kui maksetehing oleks nõuetekohaselt täidetud. Täitmata või valesti täidetud maksetehingu korral, kui maksekäsund on algatatud makse saaja poolt või kaudu, teeb makse saaja makseteenuse pakkuja, olenemata käesolevas lõikes sätestatud vastutusest, taotluse korral viivitamata jõupingutusi, et maksetehingut kindlaks teha, ning teavitab tulemustest makse saajat. Seda tehakse makse saaja jaoks tasuta. 3. Peale selle vastutavad makseteenuse pakkujad oma makseteenuse kasutajate ees kõigi tasude, mille eest nad on vastutavad, ning kõigi intresside eest, mida makseteenuse kasutaja on maksetehingu täitmata jätmise või valesti, sealhulgas hilinenud täitmise tulemusel kohustatud maksma.

1. Kui maksekäsund on algatatud maksja poolt makse algatamise teenuse pakkuja kaudu, maksab kontot haldav makseteenuse pakkuja, ilma et see piiraks artikli 71 ning artikli 88 lõigete 2 ja 3 kohaldamist, täitmata või valesti täidetud maksetehingu summa maksjale tagasi ning vajaduse korral taastab debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui valesti täidetud maksetehingut ei oleks toimunud. Makse algatamise teenuse pakkuja peab tõendama, et maksja kontot haldav makseteenuse pakkuja sai maksekäsundi vastavalt artiklile 78 ning et tema pädevuse piires oli maksetehing autenditud ja korrektselt dokumenteeritud ning et maksetehingut ei mõjutanud tehniline rike ega muud tehingu täitmata jätmise, valesti või hilinenud täitmisega seotud puudujäägid. 2. Kui maksetehingu täitmata jätmise, valesti või hilinenud täitmise eest on vastutav makse algatamise teenuse pakkuja, hüvitab ta kontot haldavale makseteenuse pakkujale tema taotlusel viivitamata igasuguse tekkinud kahju või maksjale tagasimaksmisest tulenenud summad.

Mis tahes rahalise hüvitise lisaks sellele, mis on sätestatud käesolevas jaos, võib kindlaks määrata makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel sõlmitud lepingu suhtes kohaldatava õiguse kohaselt.

1. Kui artiklite 73 ja 89 kohase makseteenuse pakkuja vastutuse saab omistada teisele makseteenuse pakkujale või vahendajale, hüvitab see makseteenuse pakkuja või vahendaja esimesele makseteenuse pakkujale mis tahes tekkinud kahju või artiklite 73 ja 89 kohaselt tasutud summa. See hõlmab hüvitist juhtumite puhul, kui makseteenuse pakkuja ei kasuta tugevat kliendi autentimist. 2. Täiendav rahaline hüvitis määratakse kindlaks vastavalt makseteenuse pakkujate ja/või vahendajate vahelistele lepingutele ning nendevaheliste lepingute suhtes kohaldatavale õigusele.

2. või 3. peatükist tulenevat vastutust ei kohaldata ebatavaliste ja ettenägematute asjaolude korral, mille üle poolel, kes nendele asjaoludele viitab, ei ole kontrolli ning mille tagajärjed oleksid kõigile jõupingutustele vaatamata olnud vältimatud, või kui makseteenuse pakkuja on kohustatud täitma teisi, liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud kohustusi.

1. Liikmesriigid lubavad maksesüsteemidel ja makseteenuse pakkujatel töödelda isikuandmeid, kui see on vajalik maksepettuste ärahoidmise, uurimise ja avastamise tagamiseks. Üksikisikutele isikuandmete töötlemise kohta teabe andmine ning selliste isikuandmete töötlemine ja mis tahes muu isikuandmete töötlemine käesoleva direktiivi rakendamisel toimub kooskõlas direktiiviga 95/46/EÜ, siseriiklike õigusaktidega, millega võetakse üle direktiiv 95/46/EÜ, ja kooskõlas määrusega (EÜ) nr 45/2001. 2. Makseteenuste pakkujatel on juurdepääs üksnes sellistele isikuandmetele ning nad töötlevad ja säilitavad üksnes selliseid isikuandmeid, mis on neile vajalikud makseteenuste osutamiseks ning üksnes siis, kui makseteenuse kasutajad on andnud sõnaselge nõusoleku.

1. Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad kehtestavad asjakohaste leevendusmeetmete ja kontrollimehhanismidega raamistiku, et juhtida operatsiooni- ja turvariske, mis on seotud nende pakutavate makseteenustega. Osana nimetatud raamistikust kehtestavad ja rakendavad makseteenuse pakkujad tulemuslikud intsidentide juhtimise menetlused, sealhulgas suurte operatsiooni- ja turvaintsidentide avastamiseks ja liigitamiseks. 2. Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad esitavad pädevale asutusele igal aastal või pädeva asutuse poolt kindlaks määratud lühemate ajavahemike järel ajakohastatud ja põhjaliku hinnangu nende osutatavate makseteenustega seotud operatsiooni- ja turvariskide ning neile riskidele reageerimiseks nende poolt rakendatavate leevendusmeetmete ja kontrollimehhanismide piisavuse kohta. 3. EBA annab 13. juuliks 2017 tihedas koostöös Euroopa Keskpangaga ja pärast kõikide asjakohaste sidusrühmadega, sealhulgas makseteenuste turu osalistega konsulteerimist ning kajastades sealjuures kõiki asjakohaseid huvisid, kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised turvameetmete kehtestamise, rakendamise ja nende üle järelevalve teostamise, sealhulgas vajadusel sertifitseerimisprotsessi kohta. EBA vaatab tihedas koostöös Euroopa Keskpangaga esimeses lõigus osutatud suunised läbi regulaarselt, kuid igal juhul vähemalt iga kahe aasta järel. 4. Võttes arvesse lõikes 3 osutatud suuniste kohaldamisel saadud kogemust, töötab EBA, vajaduse korral vastusena komisjoni taotlusele, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu turvameetmete kehtestamise ja nende üle järelevalve teostamise kriteeriumide ja tingimuste kohta. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14. 5. EBA soodustab makseteenustega seotud operatsiooni- ja turvariskide valdkonnas koostöö tegemist, sealhulgas teabe vahetamist pädevate asutuste vahel ning pädevate asutuste ja EKP ning vajaduse korral Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) vahel.

1. Makseteenuse pakkujad teavitavad suurema operatsiooni- või turvaintsidendi korral põhjendamatu viivituseta pädevat asutust. Kui intsidendil on või võib olla mõju tema makseteenuse kasutajate finantshuvidele, teavitab makseteenuse pakkuja põhjendamatu viivituseta oma makseteenuse kasutajaid sellest intsidendist ja kõigist kättesaadavatest meetmetest, mis nad saavad võtta intsidendi negatiivse mõju leevendamiseks. 2. Lõikes 1 osutatud teavituse saamisel esitab päritoluliikmesriigi pädev asutus põhjendamatu viivituseta EBA-le ja EKP-le intsidendiga seotud üksikasjad. Kõnealune pädev asutus teavitab pärast seda, kui ta on hinnanud intsidendi asjakohasust kõnealuse liikmesriigi asjakohaste asutuste jaoks, vastavalt neid asutusi. EBA ja EKP hindavad koostöös päritoluriigi pädeva asutusega intsidendi asjakohasust teiste asjakohaste liidu ja siseriiklike asutuste jaoks ning teavitavad neid vastavalt. EKP teavitab Euroopa Keskpankade Süsteemi liikmeid maksesüsteemi jaoks asjakohastest probleemidest. Tuginedes teavitusele, võtavad pädevad asutused asjakohasel juhul kõik vajalikud meetmed finantssüsteemi turvalisuse viivitamatuks kaitsmiseks. 3. EBA annab 13. jaanuariks 2018 tihedas koostöös EKPga ja pärast kõikide asjakohaste sidusrühmadega, sealhulgas makseteenuste turu osalistega konsulteerimist, kajastades kõiki asjakohaseid huvisid, välja suunised kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16, mis on suunatud: a) makseteenuse pakkujatele lõikes 1 osutatud suurte intsidentide liigitamise ning sellistest intsidentidest teavitamise sisu, vormi, sealhulgas standardsete teavitusmallide, ja menetluste kohta, ja b) pädevatele asutustele intsidendi asjakohasuse hindamise kriteeriumide ja teiste siseriiklike ametiasutustega jagatavate intsidendiaruande üksikasjade kohta. 4. EBA vaatab tihedas koostöös EKPga lõikes 3 osutatud suunised läbi regulaarselt ning igal juhul vähemalt iga kahe aasta järel. 5. Lõikes 3 osutatud suuniste väljaandmisel ja läbivaatamisel võtab EBA arvesse Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeameti poolt välja töötatud ja avaldatud standardeid ja spetsifikatsioone muude kui makseteenuse osutamist pakkuvate sektorite jaoks. 6. Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkuja esitab vähemalt kord aastas oma pädevatele asutusteele statistilised andmed eri maksevahenditega seotud pettuste kohta. Kõnealused pädevad asutused esitavad need andmed koondkujul EBA-le ja EKP-le.

1. Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkuja kasutab tugevat kliendi autentimist, kui maksja: a) soovib pääseda ligi oma maksekontole interneti kaudu; b) algatab elektroonilise maksetehingu; c) teeb kaugejuurdepääsu teel mis tahes muu toimingu, mille puhul võib esineda maksepettuse või muu kuritarvitamise riski oht. 2. Lõike 1 punktis b osutatud elektroonilise maksetehingu algatamisega seoses tagavad liikmesriigid, et makseteenuse pakkujad kasutavad elektrooniliste kaugmaksetehingute puhul tugevat kliendi autentimist, mis hõlmab elemente, millega seostatakse tehing dünaamiliselt konkreetse summa ja konkreetse makse saajaga. 3. Seoses lõikega 1 tagavad liikmesriigid, et makseteenuse pakkujatel on olemas piisavad turvameetmed makseteenuse kasutajate isikustatud turvavolituste konfidentsiaalsuse ja tervikluse kaitseks. 4. Lõikeid 2 ja 3 kohaldatakse ka siis, kui maksed on algatatud makse algatamise teenuse pakkuja poolt. Lõikeid 1 ja 3 kohaldatakse samuti teabe taotlemisel kontoteabe teenuse pakkuja kaudu. 5. Liikmesriigid tagavad, et kontot haldavad makseteenuse pakkujad võimaldavad makse algatamise teenuse pakkujal ja kontoteabe teenuse pakkujal tugineda kontot haldava makseteenuse pakkuja poolt makseteenuse kasutajale pakutavatele autentimismenetlusele vastavalt lõigetele 1 ja 3 ning makse algatamise teenuse pakkuja kaasatuse puhul ka vastavalt lõigetele 1, 2 ja 3.

1. EBA töötab tihedas koostöös EKPga ja pärast kõikide asjakohaste sidusrühmadega, sealhulgas makseteenuste turu osalistega konsulteerimist, kajastades kõiki asjakohaseid huvisid, kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 10 välja käesoleva direktiivi artikli 1 lõikes 1 nimetatud makseteenuste pakkujatele mõeldud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, milles täpsustatakse: a) artikli 97 lõigetes 1 ja 2 osutatud tugeva kliendi autentimise nõuded; b) artikli 97 lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamise erandid, tuginedes käesoleva artikli lõikes 3 kehtestatud kriteeriumidele; c) nõuded, mida tuleb järgida turvameetmete puhul vastavalt artikli 97 lõikele 3, et kaitsta makseteenuse kasutajate isikustatud turvavolituste konfidentsiaalsust ja terviklust, ja d) nõuded ühiste ja turvaliste teabevahetuse avatud standardite kohta identifitseerimiseks, autentimiseks, teadete ja teabe edastamiseks ning turvameetmete rakendamiseks kontot haldavate makseteenuse pakkujate, makse algatamise teenuse pakkujate, kontoteabe teenuse pakkujate, maksjate, makse saajate ja muude makseteenuse pakkujate vahel. 2. EBA töötab lõikes 1 osutatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud välja, et: a) tagada tulemuslike ja riskipõhiste nõuete vastuvõtmise kaudu makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate jaoks vajalik turvalisuse tase; b) tagada makseteenuse kasutajate rahaliste vahendite ja isikuandmete turvalisus; c) tagada ja hoida alal aus konkurents kõigi makseteenuse pakkujate vahel; d) tagada tehnoloogia ja ärimudeli neutraalsus; e) võimaldada kasutajasõbralike, ligipääsetavate ja innovaatiliste maksevahendite arendamist. 3. Lõike 1 punktis b osutatud erandid põhinevad järgmistel kriteeriumidel: a) pakutava teenusega seotud riski ulatus; b) tehingu summa, tehingu tegemise korduvus või mõlemad; c) tehingu teostamiseks valitud maksekanal. 4. EBA esitab lõikes 1 osutatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 13. jaanuariks 2017. Komisjonile antakse õigus võtta vastu nimetatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14. 5. EBA vaatab kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 10 regulatiivsed tehnilised standardid korrapäraselt läbi ja vajaduse korral ajakohastab neid, et võtta muu hulgas arvesse innovatsiooni ja tehnoloogia arengut.

1. Liikmesriigid tagavad selliste menetluste kehtestamise, mis võimaldavad makseteenuse kasutajatel ja teistel huvitatud isikutel, sealhulgas tarbijaühingutel, esitada pädevatele asutustele kaebusi seoses käesoleva direktiivi väidetavate rikkumistega makseteenuse pakkuja poolt. 2. Kui see on asjakohane ning ilma, et see piiraks vastavalt siseriiklikele menetlusnormidele õigust pöörduda kohtusse, teavitatakse pädeva asutuse vastuses kaebuse esitajat artikli 102 kohaselt kehtestatud vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse olemasolust.

1. Liikmesriigid määravad pädevad asutused, et tagada käesoleva direktiivi tõhus täitmine ja selle seire. Kõnealused pädevad asutused võtavad sellise täitmise tagamiseks kõik asjakohased meetmed. Pädevad asutused on kas: a) pädevad asutused määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 4 punkti 2 tähenduses või b) liikmesriigi õiguses või riigiasutuste poolt tunnustatud organid, kellele on antud selleks vastavad volitused liikmesriigi õigusega. Need asutused ei või olla makseteenuse pakkujad, välja arvatud riikide keskpankade puhul. 2. Lõikes 1 osutatud asutustele antakse kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud volitused ja piisavad ressursid. Kui käesoleva direktiivi tõhusa täitmise tagamiseks ja selle seireks on määratud mitu pädevat asutust, tagavad liikmesriigid nende asutuste tiheda koostöö, et asutused saaksid oma ülesandeid tulemuslikult täita. 3. Pädevad asutused kasutavad oma volitusi kooskõlas liikmesriigi õigusega kas: a) vahetult omal vastutusel või õigusasutuste järelevalve all või b) pöördudes kohtutesse, kes on pädevad tegema vajaliku otsuse, sealhulgas vajaduse korral esitades apellatsioonkaebuse, kui vajalikku otsust käsitlevat taotlust ei rahuldata. 4. III ja IV jaotist üle võtvate siseriiklike õigusaktide rikkumise või oletatava rikkumise korral on käesoleva artikli lõikes 1 osutatud pädevateks asutusteks makseteenuse pakkuja päritoluliikmesriigi pädevad asutused, välja arvatud asutamisõiguse alusel tegutsevad agendid ja filiaalid, kelle puhul on pädevateks asutusteks makseteenuse pakkuja vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused. 5. Liikmesriigid teavitavad komisjoni lõike 1 kohaselt määratud pädevatest asutustest nii kiiresti kui võimalik ja igal juhul hiljemalt 13. jaanuariks 2018. Nad teavitavad komisjoni kõnealuste asutuste ülesannete jaotusest. Liikmesriigid teavitavad viivitamata komisjoni kõnealuste asutuste määramise ja vastavate ülesannetega seotud mis tahes muudatustest. 6. EBA annab pärast EKPga konsulteerimist kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja pädevatele asutustele mõeldud suunised kaebuste esitamise korra kohta, mida tuleb võtta arvesse, et tagada käesoleva artikli lõike 1 järgimine. Kõnealused suunised esitatakse 13. jaanuariks 2018 ja neid ajakohastatakse vastavalt vajadusele korrapäraselt.

1. Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad kehtestavad piisavad ja tõhusad kaebuste lahendamise menetlused ja kohaldavad neid, et lahendada kaebused, mis makseteenuse kasutajad esitavad seoses käesoleva direktiivi III ja IV jaotise alusel tulenevate õiguste ja kohustustega, ning jälgivad nende menetluste toimimist. Menetlust kohaldatakse igas liikmesriigis, kus makseteenuse pakkuja makseteenuseid pakub, ning see on ligipääsetav asjakohase liikmesriigi ametlikus keeles või ühes ametlikus keeles või mõnes muus makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja vahel kokku lepitud keeles. 2. Liikmesriigid nõuavad, et makseteenuse pakkujad teevad kõik endast oleneva, et vastata kas paberkandjal või, kui makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja vahel on nii kokku lepitud, mõnel muul püsival andmekandjal makseteenuse kasutajate kaebustele. Selline vastus esitatakse mõistliku tähtaja, kuid hiljemalt 15 tööpäeva jooksul alates kaebuse kättesaamisest ning selles käsitletakse kõiki tõstatatud küsimusi. Erandjuhtudel, kui vastust ei saa esitada 15 tööpäeva jooksul makseteenuse pakkujast sõltumatutel põhjustel, on makseteenuse pakkuja kohustatud saatma vahevastuse, esitades selgelt kaebusele vastamisel tekkinud viivituse põhjused ja konkreetse tähtaja, mille jooksul makseteenuse kasutaja saab lõpliku vastuse. Ühelgi juhul ei ole lõpliku vastuse saamise tähtaeg pikem kui 35 tööpäeva. Liikmesriigid võivad kehtestada või jätta kehtima vaidluste lahendamise menetluse normid, mis on makseteenuse kasutajate jaoks soodsamad kui esimeses lõigus sätestatud normid. Sellisel juhul kohaldatakse neid menetlusnorme. 3. Makseteenuse pakkuja teavitab makseteenuse kasutajat vähemalt ühest vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusest, mis on pädev lahendama vaidlusi seoses III ja IV jaotise alusel tulenevate õiguste ja kohustustega. 4. Lõikes 3 osutatud teave esitatakse selgelt, arusaadavalt ja kergesti kättesaadaval viisil makseteenuse pakkuja veebisaidil (kui see on olemas), filiaalis ning makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja vahelise lepingu üldtingimustes. Selles selgitatakse, kuidas saada täiendavat teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse ja selle poole pöördumise tingimuste kohta.

1. Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas asjakohase siseriikliku ja liidu õigusega ja vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2013/11/EL (35) kehtestatakse piisav, sõltumatu, erapooletu, läbipaistev ja tõhus vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus, et lahendada makseteenuse kasutajate ja nende makseteenuse pakkujate vahelisi vaidlusi, mis käsitlevad käesoleva direktiivi III ja IV jaotisest tulenevaid õigusi ja kohustusi, kasutades selleks olemasolevaid pädevaid asutusi, kui see on asjakohane. Liikmesriigid tagavad, et selline menetlus on kohaldatav makseteenuse pakkujate suhtes, hõlmates ka määratud esindajate tegevust. 2. Liikmesriigid kehtestavad nõude, et käesoleva artikli lõikes 1 osutatud organid teeksid tulemuslikult koostööd III ja IV jaotisest tulenevaid õigusi ja kohustusi käsitlevate piiriüleste vaidluste lahendamiseks.

1. Liikmesriigid näevad ette sätted karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi üle võtvate siseriiklike õigusaktide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Sellised karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. 2. Liikmesriigid lubavad pädevatel asutustel avalikustada mis tahes halduskaristuse, mis määratakse käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud meetmete rikkumise korral, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine ohustaks tõsiselt finantsturge või tekitaks asjaomastele isikutele ebaproportsionaalset kahju.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 105 vastu delegeeritud õigusakte, et: a) kohandada käesoleva direktiivi artikli 4 punktis 36 esitatud viidet soovitusele 2003/361/EÜ kõnealuse soovituse muutmise korral; b) ajakohastada artikli 32 lõikes 1 ja artikli 74 lõikes 1 määratletud summasid, et võtta arvesse inflatsiooni.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artiklis 104 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates 12. jaanuarist 2016. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 104 osutatud õiguse vastu võtta delegeeritud õigusakte igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses kindlaksmääratud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 5. Artikli 104 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole esitanud vastuväiteid kolme kuu jooksul pärast kõnealusest õigusaktist teatamist Euroopa Parlamendile ja nõukogule või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on mõlemad enne nimetatud tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

1. Komisjon koostab hiljemalt 13. jaanuariks 2018 kasutajasõbraliku elektroonilise infolehe, milles tuuakse selgel ja kergesti arusaadaval viisil välja tarbijate õigused, mis on neil käesoleva direktiivi ja seotud liidu õiguse alusel. 2. Komisjon teavitab liikmesriike, makseteenuse pakkujate Euroopa assotsiatsioone ja Euroopa tarbijaühinguid lõikes 1 osutatud infolehe väljaandmisest. Komisjon, EBA ja pädevad asutused tagavad, et infoleht oleks nende vastavatel veebisaitidel kergesti juurdepääsetaval viisil kättesaadav. 3. Makseteenuse pakkujad tagavad, et infoleht tehakse nende veebisaitidel (kui veebisait on olemas) kergesti juurdepääsetaval viisil kättesaadavaks ning et see on saadaval paberkandjal nende harukontorites, nende agentide ruumides ja neile alltöövõttu pakkuvate üksuste ruumides. 4. Makseteenuse pakkujad ei võta oma klientidelt tasu käesoleva artikli alusel teabe kättesaadavaks tegemise eest. 5. Puudega inimeste puhul kasutatakse käesoleva artikli sätete kohaldamiseks asjakohaseid alternatiivseid vahendeid, mis võimaldavad teha teabe kättesaadavaks juurdepääsetavas formaadis.

1. Ilma et see piiraks artikli 2, artikli 8 lõike 3, artikli 32, artikli 38 lõike 2, artikli 42 lõike 2, artikli 55 lõike 6, artikli 57 lõike 3, artikli 58 lõike 3, artikli 61 lõigete 2 ja 3, artikli 62 lõike 5, artikli 63 lõigete 2 ja 3, artikli 74 lõike 1 teise lõigu ja artikli 86 kohaldamist seoses käesolevas direktiivis sisalduvate ühtlustatud sätetega, ei või liikmesriigid säilitada ega kehtestada muid õigusnorme kui käesolevas direktiivis sätestatud õigusnormid. 2. Kui liikmesriik kasutab mõnda lõikes 1 ette nähtud võimalust, teatab ta sellest ja kõigist hilisematest muudatustest komisjonile. Komisjon avalikustab teabe veebilehel või mõnel muul kergesti ligipääsetaval viisil. 3. Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad ei tee makseteenuse kasutajate kahjuks erandeid käesolevat direktiivi üle võtvatest siseriiklikest õigusnormidest, välja arvatud juhtudel, kui nii on käesolevas direktiivis selgesõnaliselt ette nähtud. Makseteenuse pakkujad võivad siiski otsustada anda makseteenuse kasutajatele soodsamaid tingimusi.

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule, EKP-le ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele 13. jaanuariks 2021 aruande käesoleva direktiivi kohaldamise ja mõju ning eelkõige järgmise kohta: a) artikli 62 lõigetes 3, 4 ja 5 esitatud tasureeglite asjakohasus ja mõju; b) artikli 2 lõigete 3 ja 4 kohaldamine, sealhulgas hinnang, kas III ja IV jaotist saaks, kui see on tehniliselt teostatav, kohaldada tervikuna nendes lõigetes osutatud maksetehingute suhtes; c) maksesüsteemidele juurdepääs, võttes arvesse eelkõige konkurentsi taset; d) artikli 3 punktis l osutatud maksetehingute piirmäärade asjakohasus ja mõju; e) artikli 32 lõike 1 punktis a osutatud erandi piirmäära asjakohasus ja mõju; f) kas suundumusi arvesse võttes oleks soovitav kehtestada, täiendusena artikli 75 sätetele, mis käsitlevad maksetehinguid, mille puhul summa on eelnevalt teadmata ja rahalised vahendid on blokeeritud, maksja maksekontol blokeeritavate summade piirmäärad. Komisjon esitab vajaduse korral koos oma aruandega seadusandliku akti ettepaneku.

1. Liikmesriigid lubavad makseasutustel, kes on alustanud tegevust enne 13. jaanuari 2018 kooskõlas siseriikliku õigusega, millesse on üle võetud direktiiv 2007/64/EÜ, jätkata seda tegevust kooskõlas direktiivi 2007/64/EÜ nõuetega, ega nõua neilt käesoleva direktiivi artikli 5 alusel tegevusloa taotlemist ega käesoleva direktiivi II jaotises sätestatud või osutatud muude nõuete täitmist kuni 13. juulini 2018. Liikmesriigid nõuavad, et sellised makseasutused esitavad pädevatele asutustele kogu asjakohase teabe, et viimased saaksid hiljemalt 13. juuliks 2018 otsustada, kas need makseasutused täidavad II jaotises sätestatud nõudeid, ning juhul, kui ei täida, siis milliseid meetmeid tuleb neil täitmiseks võtta või kas oleks asjakohane tegevusluba kehtetuks tunnistada. Kui pädevad asutused on kindlaks teinud, et makseasutused täidavad II jaotises sätestatud nõudeid, antakse sellistele makseasutustele tegevusluba ning nad kantakse artiklites 14 ja 15 osutatud registritesse. Kui need makseasutused ei täida II jaotises sätestatud nõudeid 13. juuliks 2018, keelatakse neil käesoleva direktiivi artikli 37 kohaselt makseteenuste pakkumine. 2. Liikmesriigid võivad ette näha, et käesoleva artikli lõikes 1 osutatud makseasutustele antakse automaatselt tegevusluba ning nad kantakse artiklites 14 ja 15 osutatud registritesse, kui pädevatel asutustel on juba tõendeid selle kohta, et artiklites 5 ja 11 sätestatud nõuded on täidetud. Pädevad asutused teavitavad asjaomaseid makseasutusi enne tegevusloa andmist. 3. Käesolevat lõiget kohaldatakse füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes said direktiivi 2007/64/EÜ artikli 26 kohase erandi enne 13. jaanuari 2018 ning tegelesid makseteenuste pakkumisega direktiivi 2007/64/EÜ tähenduses. Liikmesriigid võimaldavad sellistel isikutel jätkata asjaomases liikmesriigis seda tegevust vastavalt direktiivile 2007/64/EÜ kuni 13. jaanuarini 2019, ilma et neilt nõutaks käesoleva direktiivi artikli 5 alusel tegevusloa taotlemist või artikli 32 kohaselt erandi saamist või käesoleva direktiivi II jaotises sätestatud või osutatud muude nõuete täitmist. Kõigil esimeses lõigus osutatud isikutel, kes ei ole hiljemalt 13. jaanuariks 2019 saanud käesoleva direktiivi alusel tegevusluba või erandit, on käesoleva direktiivi artikli 37 kohaselt makseteenuste pakkumine keelatud. 4. Liikmesriigid võivad lubada, et käesoleva artikli lõikes 3 osutatud erandist kasu saavaid füüsilisi ja juriidilisi isikuid käsitatakse automaatselt erandi saanud makseasutustena ja nad kantakse artiklites 14 ja 15 osutatud registritesse, kui pädevatel asutustel on tõendeid selle kohta, et artiklis 32 sätestatud nõuded on täidetud. Pädevad asutused teavitavad sellest asjaomaseid makseasutusi. 5. Olenemata käesoleva artikli lõikest 1, säilitavad makseasutused, kellele on antud tegevusluba osutada direktiivi 2007/64/EÜ lisa punktis 7 osutatud makseteenuseid, tegevusloa nende makseteenuste osutamiseks, mida käsitatakse käesoleva direktiivi I lisa punktis 3 osutatud makseteenustena, kui pädevatel asutustel on hiljemalt 13. jaanuariks 2020 tõendeid selle kohta, et käesoleva direktiivi artikli 7 punktis c ja artiklis 9 sätestatud nõuded on täidetud.

Direktiivi 2002/65/EÜ artikli 4 lõige 5 asendatakse järgmisega: „5. Juhul kui kohaldatakse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 (*1), asendatakse käesoleva direktiivi artikli 3 lõike 1 kohased teabe andmist käsitlevad sätted (välja arvatud lõike 2 punktid c–g, lõike 3 punktid a, d ja e ning lõike 4 punkt b) direktiivi (EL) 2015/2366 artiklitega 44, 45, 51 ja 52. (*1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2366, mis käsitleb makseteenuseid siseturul ning millega muudetakse direktiive 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ, 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2007/64/EÜ (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35).” "

Direktiivi 2009/110/EÜ muudetakse järgmiselt. 1) Artiklit 3 muudetakse järgmiselt: a) lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Ilma et see piiraks käesoleva direktiivi kohaldamist, kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 (*2) artiklit 5, artikleid 11–17, artikli 19 lõikeid 5–6 ja artikleid 20–31 e-raha asutuste suhtes mutatis mutandis, sealhulgas artikli 15 lõike 4, artikli 28 lõike 5 ja artikli 29 lõike 7 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakte. (*2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2366, mis käsitleb makseteenuseid siseturul ning millega muudetakse direktiive 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ, 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2007/64/EÜ (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35)”;" b) lõiked 4 ja 5 asendatakse järgmisega: „4. Liikmesriigid lubavad e-raha asutustel e-raha levitada ja tagastada füüsiliste või juriidiliste isikute vahendusel, kes tegutsevad nende nimel. Kui e-raha asutus levitab e-raha teises liikmesriigis ja teeb selle ülesandeks mõnele füüsilisele või juriidilisele isikule, kohaldatakse selliste e-raha asutuste suhtes mutatis mutandis direktiivi (EL) 2015/2366 artikleid 27–31, välja arvatud artikli 29 lõigete 4 ja 5 sätted, sealhulgas artikli 28 lõike 5 ja artikli 29 lõike 7 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakte. 5. Olenemata käesoleva artikli lõikest 4, ei väljasta e-raha asutused e-raha agentide vahendusel. E-raha asutustel lubatakse agentide vahendusel osutada artikli 6 lõike 1 punktis a osutatud makseteenuseid üksnes selliste agentide kaudu, kes on kohustatud täitma direktiivi (EL) 2015/2366 artiklis 19 sätestatud tingimusi.” 2) Artiklisse 18 lisatakse järgmine lõige: „4. Liikmesriigid lubavad e-raha asutustel, kes on enne 13. jaanuari 2018 alustanud kooskõlas käesoleva direktiivi ja direktiiviga 2007/64/EÜ tegevust liikmesriigis, kus asub nende peakontor, jätkata tegevust asjaomases või muus liikmesriigis ega nõua neilt käesoleva direktiivi artikli 3 alusel tegevusloa taotlemist ega direktiivi II jaotises sätestatud või osutatud muude nõuete täitmist enne 13. juulit 2018. Liikmesriigid nõuavad, et esimeses lõigus osutatud e-raha asutused esitavad pädevatele asutustele kogu asjakohase teabe, et viimased saaksid hiljemalt 13. juuliks 2018 otsustada, kas need e-raha asutused täidavad käesoleva direktiivi II jaotises sätestatud nõudeid, ning juhul, kui ei täida, siis milliseid meetmeid tuleb neil täitmiseks võtta, või kas oleks asjakohane tegevusluba kehtetuks tunnistada. Kui pädevad asutused on kindlaks teinud, et esimeses lõigus osutatud e-raha asutused on II jaotises sätestatud nõuded täitnud, antakse osutatud juriidilistele isikutele tegevusluba ning nad kantakse registrisse. Kui need e-raha asutused ei täida käesoleva direktiivi II jaotises sätestatud nõudeid hiljemalt 13. juuliks 2018, on neil e-raha väljastamine keelatud.”

Määrust (EL) nr 1093/2010 muudetakse järgmiselt. 1) Artikli 1 lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Euroopa Pangandusjärelevalve tegutseb käesolevast määrusest tulenevate volituste alusel ja järgmiste õigusaktide kohaldamisala piires: direktiiv 2002/87/EÜ, direktiiv 2009/110/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013 (*3), Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36/EL (*4), Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/49/EL (*5), Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2015/847 (*6), Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366 (*7) ning direktiivi 2002/65/EÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 (*8) asjakohased osad, mis on kohaldatavad krediidi- ja finantseerimisasutuste ning nende üle järelevalvet teostavate pädevate asutuste suhtes, sealhulgas kõik direktiivid, määrused ja otsused, mis põhinevad kõnealustel õigusaktidel, ning mis tahes hilisemad õiguslikult siduvad liidu õigusaktid, millega antakse Euroopa Pangandusjärelevalvele täiendavaid ülesandeid. Ühtlasi tegutseb Euroopa Pangandusjärelevalve kooskõlas nõukogu määrusega (EL) nr 1024/2013 (*9). (*3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1)." (*4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338)." (*5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta (ELT L 173, 12.6.2014, lk 149)." (*6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrus (EL) 2015/847, mis käsitleb rahaülekannetes edastatavat teavet ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1781/2006 (ELT L 141, 5.6.2015, lk 1)." (*7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2366, mis käsitleb makseteenuseid siseturul ning millega muudetakse direktiive 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ, 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2007/64/EÜ (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35)." (*8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141, 5.6.2015, lk 73)." (*9) Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT L 287, 29.10.2013, lk 63).” " 2) Artikli 4 punkt 1 asendatakse järgmisega: „1) „finantseerimisasutused” – määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutused, direktiivi (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 2 määratletud investeerimisühingud, direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punktis 14 määratletud finantskonglomeraadid, direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 4 punktis 11 määratletud makseteenuse pakkujad ja direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 punktis 1 määratletud e-raha asutused, kuid erandina loetakse finantseerimisasutusteks direktiivi (EL) 2015/849 mõistes direktiivi (EL) 2015/849 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 määratletud krediidiasutusi ja finantseerimisasutusi;”.

Direktiivi 2013/36/EL I lisa punkt 4 asendatakse järgmisega: „4. Makseteenused Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 (*10) artikli 4 punkti 3 tähenduses. (*10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2366, mis käsitleb makseteenuseid siseturul ning millega muudetakse direktiive 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ, 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2007/64/EÜ (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35).” "

Direktiiv 2007/64/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 13. jaanuarist 2018. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt käesoleva direktiivi II lisas esitatud vastavustabelile.

1. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud meetmed hiljemalt 13. jaanuariks 2018. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile. 2. Nad kohaldavad kõnealuseid meetmeid alates 13. jaanuarist 2018. Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 3. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste meetmete teksti. 4. Erandina lõikest 2 tagavad liikmesriigid artiklites 65, 66, 67 ja 97 osutatud turvameetmete kohaldamise alates sellest, kui on möödunud 18 kuud artiklis 98 osutatud regulatiivsete tehniliste standardite jõustumise kuupäevast. 5. Liikmesriigid ei keela juriidilistel isikutel, kes on enne 12. jaanuari 2016 tegutsenud nende territooriumil makse algatamise teenuse pakkujana ja kontoteabe teenuse pakkujana käesoleva direktiivi tähenduses, jätkamast samal tegevusalal tegutsemist nende territooriumil lõigetes 2 ja 4 osutatud üleminekuperioodi jooksul vastavalt praegu kohaldatavale regulatiivsele raamistikule. 6. Liikmesriigid tagavad, et kuni konkreetsete kontot haldavate makseteenuse pakkujate poolt lõikes 4 osutatud regulatiivsete tehniliste standardite järgima hakkamiseni ei kuritarvita kontot haldavad makseteenuse pakkujad oma mitte-järgimist, et blokeerida või takistada makse algatamise teenuste ja kontoteabe teenuste kasutamist nende hallatavate kontode puhul.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.