Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
1. aprill 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-3552
Tsiviilasi
Jelena Hripunova hagi Swedbank AS vastu lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 16. novembri 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jelena Hripunova apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Jelena Hripunova (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Artur Maljukov Vastustaja (kostja): Swedbank AS (rk: 10060701), esindaja Külli Reinfeld
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 16. novembri 2021 otsus.
2.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ning tuvastada, et Swedbank AS-i
23.novembri 2020 ülesütlemiseavalduse alusel ei ole Jelena Hripunova ja Swedbank AS-i (Hansapank AS-i õigusjärglane) vahel 7. detsembril 1998 sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi leping lõppenud.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Swedbank AS-i kanda.
5.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § § 177 lg-s 2 ettenähtud korras pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Jelena Hripunova (hageja) esitas 05.03.2021 maakohtule Swedbank AS (kostja) vastu hagi lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Hageja lõplikuks nõudeks jäi tuvastada, et kostja 23.11.2020 ülesütlemisavalduse alusel poolte vahel 07.12.1998 sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi leping ei lõppenud ehk on kehtiv, alternatiivselt kohustada kostjat andma võlaõigusseaduse (VÕS) § 7101 lg-st 2 tulenev tahteavaldus hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks VÕS § 709 lg-s 151 toodud põhimakseteenuste osutamiseks ning asendada kostja tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 esimese lause alusel kohtuotsusega. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja AS Hansapank (kelle õigusjärglane on kostja) vahel 07.12.1998 sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi leping, mis VÕS § 7101 lg 2 tähenduses on põhimakseteenuse leping. 23.11.2020 sai hageja kostjalt e-posti teel teate, et alates 25.03.2021 ütleb kostja hagejaga sõlmitud lepingu üles ja hageja arveldusarve suletakse. Kostja viitas ülesütlemise alustena kostja riskipoliitika muutumisele ning arvelduskonto lepingu tingimuste p-dele 13.3 ja 13.6. Hageja päringule ülesütlemise aluste kohta vastas kostja 04.12.2020, et jõustunud on mitmed siseriiklikud ja rahvusvahelised regulatsioonid, mis seavad pankadele kohustuse rakendada kliendisuhte osas erinevaid hoolsusmeetmeid ning hinnata klientidega seotud riske. Tulenevalt kõrgendatud ootustest on hageja muutnud oma riskipoliitikat, mis tingis otsuse kliendisuhe lõpetada. Kostja lähtub muu hulgas lepinguvabaduse põhimõttest. Tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2014/92/EL, 23. juuli 2014, maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (direktiiv 2014/92/EL), mis on võetud Eesti õigusesse üle 10.01.2017, kui võlaõigusseadust täiendati §-ga 7101 „Makseteenuse lepingu sõlmimise kohustus ja sellega seotud tingimused“, on krediidiasutus VÕS § 7101 lg 2 järgi kohustatud sõlmima tarbijaga põhimakseteenuse lepingu. Seetõttu ei saa kostja lepingu sõlmimisest keelduda või seda üles öelda lepinguvabaduse põhjendusel, vaid peab tooma välja konkreetsed põhjused, mis annavad selleks aluse. Kostja ei ole toonud välja ühtegi põhjust, mis annaks talle aluse põhimakseteenuse leping üles öelda. Seega on kostja ülesütlemine tagajärjetu, kuna puudub õiguslik alus. Alternatiivselt palus hageja tuvastada, et kostjal puudub alus keelduda hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest, mh 23.11.2020 arveldukonto kasutamise lepingu ülesütlemise aluseks olevate asjaolude tõttu. Krediidiasutused keelduvad isikutega, kellega on arvelduskonto leping lõpetatud, põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest, viidates varasemale ülesütlemisele. Kui krediidiasutuste seaduse (KAS) § 89 lg 92 välistaks krediidiasutuse
VÕS § 7101 lg-st 2 tuleneva kohustuse, oleks see vastuolus direktiiviga 2014/92/EL. Sel juhul ei kuulu KAS § 89 lg 92 kohaldamisele ning lähtuda tuleb direktiivist ja VÕS § 7101 lg-st 2.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Krediidiasutustel on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest (RahaPTS) ja muudest õigusaktidest tulenevalt kohustus ebaseadusliku, kõrge riskiga ja kahtlase tegevuse ennetamiseks ning lõpetamiseks. RahaPTS §-s 20 on kirjeldatud primaarsed hoolsusmeetmed, §-s 37 täiendavad hoolsusmeetmed, arvestada tuleb ka Finantsinspektsiooni ja FATF-i juhenditega. Krediidiasutuste lepinguvabadus (KAS § 89 lg 9) on vajalik, et tagada krediidiasutuste õigus luua õigussuhted üksnes selliste isikutega, kes on vastavuses krediidiasutuse riskiisuga, mille krediidiasutus võib RahaPTS § 10 lg 3 järgi ise määrata. Põhimakseteenuse saamise õigust on proportsionaalne piirata rahapesu tõkestamise eesmärgil (direktiivi 2014/92/EL art 16 lg 4). Korralise ülesütlemise õigus on sätestatud nii seaduses (VÕS § 186 p 6; § 720 lg 2) kui ka kostja lepingutingimustes. Hageja isiklikud õigused ei kaalu üles kostja avalik-õiguslikke kohustusi ning panga toimimiseks vajalikku ühiskondlikku ja rahvusvahelist usaldussuhet. Hageja puhul ei eksisteeri objektiivset ja absoluutset võimatust teenuse saamiseks teistelt teenusepakkujatelt. Kui hageja ei vasta ka teiste teenusepakkujate riskiisule, ei anna see alust lepingu sõlmimise sunni rakendamiseks kostja suhtes. Samastada ei saa elutähtsa teenuse osutajaid ja krediidiasutusi. Kostjal on seaduse alusel piiratud võimalused ülesütlemise asjaolude ja aluste kirjeldamiseks. Korralise ülesütlemise puhul ei kuulu vaidluseseme hulka ülesütlemise põhjused. Põhjenduste mitteesitamine ei mõjuta keeldumise või ülesütlemise kehtivust (KAS § 89 lg 92). Kostja esitas hageja kõrget rahapesuriski iseloomustavad asjaolud: - Hageja omab seoseid äriühingutega (hageja on Ronfard OÜ ja Logowest OÜ juhatuse liige ja osanik), mille osas on kõrge rahapesu risk. Hageja on Ronfard OÜ ja Logowest OÜ kasusaaja. - Kõrge riskiga hagejaga seotud äriühingute tegevus ei olnud kostjale arusaadav. - Ronfard OÜ-st kanti 02.09.2020 hageja arvele 1 521 844,52 eurot, mille osas toimuvad uued arveldused ja mis põhjustas koosmõjus muude asjaoludega kliendi riski tõusu. - Hageja osas esineb negatiivne meediakajastus seoses Magnitski rahapesuafääriga: https://majandus24.postimees.ee/6532667/salaparane-ari-narvas-kremli-verehongulist-rahalaekus-eesti-firma-kontole-miljonites. Artiklis mainitakse, et Ronfard OÜ ja Logowest OÜ (esindaja Jelena Hripunova) kontodele laekusid Magnitski rahapesuafääriga otseselt seotud pangakontodelt miljonid eurod. Kostjal on mh kohustus teostada meediamonitooringut. Kostja vaidles vastu ka alternatiivsele nõudele, sest tsiviilkohtul ei ole võimalik hinnata avalikõiguslikke nõudeid ja rahapesuriske ning kohustada kostjat lubamatut rahapesuriski võtma. Kui kohus leiab, et hagi tuleks rahuldada nt alternatiivse nõude osas, siis tuleks määratleda riski suurus ja võtta vastu proportsionaalne otsus teenuste osutamise ulatuse kohta.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 16. novembri 2021 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on 07.12.1998 lepingu alusel osutatavad teenused põhimakseteenused VÕS § 709 lg 151 tähenduses. Arvelduskonto lepingu olemasolu on seotud isiku põhiõiguste teostamisega. Makseteenus ja sularaharinglus on hädaolukorra seaduses defineeritud elutähtsate teenustena. Hageja on saanud kätte nõuetekohases vormis ülesütlemisteate (23.11.2020 e-kirja). Seega on täidetud ülesütlemise formaalsed eeldused. Kohus selgitas vastuseks hageja seisukohale VÕS § 720 lg 2 vastuolust direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-ga 2, et antud sätte aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366, 25.11.2015, makseteenuste kohta
siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta art 55. KAS § 89 lg-st 91 ja lg-st 92 tulenevalt ei ole õige kostja seisukoht, et lepingu korraline ülesütlemine ei eelda põhjenduste esitamist. Hagiavalduse põhjal sai hageja aru, et kostja põhjendab ülesütlemist lepinguvabaduse ja rahapesu regulatsiooniga. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et VÕS § 7101 lg 6 on erinormiks nii KAS § 89 lg 91 kui lg 92 suhtes. VÕS § 7101 lg 6 sätestab üksnes põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumisest ja keeldumise põhjustest teavitamise kohustuse, KAS § 89 lg-ga 91 laiendatakse teavitamiskohustust ka lepingu ülesütlemisele, hõlmates makseteenused tervikuna. Kuivõrd hageja vaidlustab põhimakseteenuse lepingu ülesütlemist, mitte selle sõlmimisest keeldumist, kohalduvad põhjendamiskohustuse täitmise kontrollimisel KAS § 89 lg-d 91 ja 92. Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et kostja ei pidanud lepingu ülesütlemisel hagejat teavitama põhjustest, mis on seotud RahaPTS-ga. VÕS § 7101 lg 2 seab tarbijate õigused põhimakseteenuste tagamise osas erilise kaitse alla. Tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumine ja ülesütlemine ilma mõjuva põhjuseta ei ole võimalik, st viitest KAS § 89 lg-st 9 tulenevale lepinguvabadusele ei piisa. Samas ei ole lepingu sõlmimise kohustus absoluutne. VÕS § 7101 lg 5 kohaselt on pank kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduma RahaPTS-s sätestatud alustel. Kostja on esitanud hageja kõrget rahapesuriski iseloomustavad asjaolud koos tõenditega. RahaPTS järgi peab kohustatud isik ärisuhte loomisel, selle vältel ning rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral rakendama seaduses ettenähtud hoolsusmeetmeid. RahaPTS § 42 lg-st 1 tulenev keeld, mis viitab loodavale ärisuhtele, on kohaldatav ka olemasolevale, arvestades, et ärisuhte jätkamist välistavad asjaolud võivad ilmneda pärast ärisuhte loomist. RahaPTS § 42 lg 4 näeb täiendavalt ette kohustuse suhe erakorralise ülesütlemisega lõpetada, kui klient keeldub hoolsusmeetme täitmiseks teabe või dokumentide esitamisest. Kohus leidis, et puudub alus tuvastada, et lepingu ülesütlemine on tagajärjetu materiaalsete eelduste puudumise tõttu. Kostja selgitab ülesütlemist vajadusega järgida enda kehtestatud riskiisu, s.o milliseid riske majandustegevuses on kostja valmis võtma, sh arvestades oma võimekust neid hoolsusmeetmetega ohjata. RahaPTS, Rahapesuvastase töökonna (FATF) ja Finantsinspektsiooni juhendite põhjal on riskihinnangu koostamine ning riskiisu määratlemine detailselt reglementeeritud, kontrollitav ja kompleksne valdkond, mis põhineb laiapõhjalisel andmete kogumisel ja süstemaatilisel analüüsil. Kliendi selgitused moodustavad vaid osa andmetest. FATF juhendi põhjal on kostjal kohustus teostada meediamonitooringut, negatiivse meediakajastuse puhul tuleb hinnata ka selle usaldusväärsust ja usutavust. Kostja selgituste ja tõendite põhjal on täidetud hagejaga lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused RahaPTS § 42 lg 1 p 1 alusel. Puudub alus kahelda kostja riskihinnangus ja kliendisuhte lõpetamise otsuse põhjendatuses, arvestades riskiisu määratlemise regulatsiooni ning krediidiasutuse vastutust ja sanktsioone kuni tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni RahaPTS ja seonduvate rahvusvaheliste regulatsioonide mittenõuetekohasel järgimisel. Kohus jättis rahuldamata ka hageja alternatiivnõude. VÕS § 7101 lg-s 2 sätestatud kohustuse tekkimiseks peavad olema täidetud VÕS § 7101 lg 1 tingimused, s.o isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üld- või tüüptingimustele. Kohus selgitas eelpool, et makseteenuse lepingu kohustus ei ole absoluutne. Tegemist ei ole lepinguga, mille sõlmimiseks saaks kohus teist poolt kohustada.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.J. Hripunova esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 16. novembri 2021 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ning tuvastada, et
Swedbank AS 23. novembri 2020 ülesütlemisavalduse alusel J. Hripunova ja Swedbank AS vahel 7. detsembril 1998 sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi leping ei lõppenud ehk on kehtiv, või kohustada Swedbank AS-i andma VÕS § 7101 lg-st 2 tulenev tahteavaldus J. Hripunovaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks VÕS § 709 lg-s 151 toodud põhimakseteenuste osutamiseks Swedbank AS poolt füüsilistele isikutele põhimakseteenuse osutamisele kohaldatavatel tüüp- ja (üld)tingimustel. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kostja direktiivi 2014/92/EL eesmärki (s.o tagada tarbijale juurdepääs krediidiasutuses põhimaksekontole) arvestades kohustatud sõlmima hagejaga põhimakseteenuse lepingu. Kostja lepinguvabadus on tulenevalt VÕS § 7101 lg-st 2 piiratud ning kostja ei saa lepingut korraliselt, st ilma mõjuva põhjuseta üles öelda. VÕS § 7101 lg 6 (mis näeb ette kohustuse teavitada tarbijat põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise põhjusest) on erinormiks KAS § 89 lg 91 ja lg 92 suhtes; 2) puuduvad kostjal alused hagejaga põhimakseteenuse lepingu lõpetamiseks. Kostja ei ole ülesütlemisel esitanud ühtegi vastavat asjaolu. Seega on kostja ülesütlemine tagajärjetu. Direktiivi kohaselt peab tarbijatele olema tagatud võimalus tarbida põhimakseteenuseid oma elukoha (hagejal Narva linna) lähedal asuvas krediidiasutuses. Hageja on tõendanud, et tal ei ole võimalik saada põhimakseteenust lisaks elutähtsa teenuse osutajatelt ka teistelt Eesti Vabariigis tegutsevatelt krediidiasutustelt. Piisav ei ole üldsõnaline viide rahapesu tõkestamise reeglitele ja kostja subjektiivne kahtlus. Kostja peab tõendama, et ta on kahtlust piisavalt kontrollinud ning objektiivsetel alustel on kindel, et tegemist on rahapesu reeglite rikkumise ja riskiga, mis õigustab tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumist või lepingu lõpetamist. Hageja puhul ei ole ükski direktiivi 2014/92/EL art 19 lg 2 tingimus täidetud. Nii VÕS § 7101 kui ka RahaPTS § 42 lg 1 puudutavad ärisuhte loomise piirangut või tehingu tegemist, mitte ärisuhte lõpetamist. Tulenevalt RahaPTS § 42 lg-test 1 ja 4 saab krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda üksnes juhul, kui krediidiasutus ei suuda objektiivsetel põhjustel täita RahaPTS alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid või krediidiasutusel on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega ning tarbija ei ole vaatamata nõudmisele hoolsusmeetmete rakendamiseks vajalikku teavet või dokumente esitanud; 3) puuduvad kostjal alused keelduda hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest. Ükski kostja viidatud asjaolu ei saa olla aluseks VÕS § 7101 lg 5 ja RahaPTS § 42 lg 1 kohaldamisele. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta objektiivsetel põhjustel ei suuda hoolsusmeetmeid täita. Kostja ei ole ei hagejale, Ronfard OÜ-le ega Logowest OÜ-le kuni lepingute lõpetamiseni heitnud ette, et nende tegevus ei ole kostjale arusaadav, ei ole küsinud teavet vms. Hageja on esitanud kostjale kõik kostja soovitud andmed ja dokumendid. Kostja ütles lepingud üles pärast alusetut negatiivset meediakajastust. Kellegi subjektiivne arvamus meedias, et isik tegeleb rahapesuga, ei ole piisav, et selle alusel keelduda tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest või see lõpetada. Kahtlus peab olema põhjendatud ja kontrollitud. Alles siis, kui klient kostja nõutud teavet ei esita (hoolsusmeetmete rakendamine) või ei suuda kahtlust kõrvaldada, saab kohaldada VÕS § 7101 lg-t 5 ja RahaPTS § 42 lg-t 1. Hageja selgitas kostjale Ronfard OÜ-st rahaliste vahendite ülekandmise vajadust ja alust enne ülekande tegemist. Kostja kinnitas hagejale, et ei näe seoses Ronfard OÜ-st hageja arvele rahaliste vahendite kandmisega probleeme ja kiidab selle heaks. Kuivõrd kostja ja kohtuotsuse põhjendused on vastuolus, on hagejale arusaamatu, kas kostja on hagejaga lepingu üles öelnud RahaPTS § 42 lg 1 p 1 või p 2 alusel.
Kuna kohus ei ole tuvastanud, milliseid hoolsusmeetmeid ei ole kostja võimeline täitma, ei ole RahaPTS § 42 lg 1 p 1 eeldused täidetud. Üksnes kostja riskiisu või kliendi kõrgem rahapesu risk ei saa olla aluseks põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumiseks või selle ülesütlemiseks. Seadusest tulenevalt peabki kostja teatud klientide puhul kandma kõrget rahapesuriski. Hoolsusmeetmed on selleks, et reguleerida, kuidas kostja peaks selliste klientide puhul käituma. Kuna kostja ei ole selgitanud, milliste äriühingute milline tegevus on arusaamatu, tuleb eeldada, et hagejaga seotud äriühingute tegevus oli kostjale arusaadav.
5.Swedbank AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda jätmist, teatades, et jääb varasemalt esitatud vastuväidete juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab J. Hripunova hagi ning tuvastab, et Swedbank AS-i 23.11.2020 ülesütlemisavalduse alusel poolte vahel 07.12.1998 sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi leping ei lõppenud. J. Hripunova apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Asja materjalidest nähtuvalt teavitas kostja 23.11.2020 hagejat arvelduskonto lepingu (arvelduskontode lepingud ja sellega seotud teenuste osutamine) lõpetamisest arvelduskonto lepingu tingimuste p-de 13.3 ja 13.6 alusel, kuna tulenevalt kõrgendatud ootustest on kostja muutnud oma riskipoliitikat. Puudub vaidlus, et poolte vahel 07.12.1998 sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi lepingu puhul on tegemist põhimakseteenuse lepinguga VÕS § 7101 lg 2 tähenduses. Samuti puudub vaidlus, et kostja 23.11.2020 ülesütlemise puhul oli tegemist makseteenuse lepingu korralise ülesütlemisega VÕS § 720 lg 2 järgi (vt kostja 19.04.2021 vastus hagile, II kd, tl 16-18). Võlaõigusseadus eristab kahte lepingu ülesütlemise viisi, s.o korralist ja erakorralist ülesütlemist. Erinevalt korralisest ülesütlemisest on erakorraline ülesütlemine võimalik üksnes mõjuva põhjuse olemasolul (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 954-955). Maakohus leidis otsuse p-s 21, et tarbijaga põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine ilma mõjuva põhjuseta ei ole võimalik. Otsuse p-s 22 leidis maakohus, et VÕS § 7101 lg 5 kohaselt on pank kohustatud konkreetselt põhimakseteenuse osutamisest keelduma RahaPTS-s sätestatud alustel (RahaPTS § 42 lg 1). Kostja esitatud selgituste ja tõendite põhjal leidis maakohus otsuse p-s 27 kokkuvõtvalt, et täidetud on hagejaga 07.12.1998 sõlmitud lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused RahaPTS § 42 lg 1 p 1 alusel. RahaPTS § 42 lg-st 4 tuleneb, et kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatud olukorras on kohustatud isikul kliendiga ärisuhe, on kohustatud isik kohustatud lepingu erakorraliselt üles ütlema (vt Riigikohtu 13.05.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-17536, p 15). Kostja ei ole nimetatud maakohtu seisukohta vaidlustanud ega esitanud muuhulgas ka seisukohta hageja apellatsioonkaebusele. Riigikohus on 16.02.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-5450 (vt otsuse p 16) asunud seisukohale, et TsMS § 5 lg-st 1 tulenevalt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, samuti tulenevalt TsMS § 4 lg-st 2, mille järgi määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tuginenud menetluse kestel üksnes korralisele ülesütlemisele ega ole väitnud, et tema tahteks oli leping erakorraliselt üles öelda. Seetõttu
puudus maakohtul seadusest tulenev alus hinnata kostja 23.11.2020 ülesütlemisavaldust erakorralise ülesütlemisena, lugeda leping sel alusel lõppenuks ja jätta hagi sel põhjusel rahuldamata. Ülaltoodud põhjendustel tuleb maakohtu otsus tühistada. Hageja nõue tuleb rahuldada ning tuvastada, et kostja 23.11.2020 ülesütlemisavalduse alusel ei ole poolte vahel 07.12.1998 sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi leping lõppenud.
8.Ringkonnakohus täiendab maakohtu seisukohta, milles maakohus leidis, et tarbijaga ei ole võimalik põhimakseteenuse lepingut ilma mõjuva põhjuseta (s.o korraliselt) üles öelda. VÕS § 7101 lg 2 kohaselt krediidiasutus on Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale tarbijale käesoleva seaduse § 709 lõikes 15 nimetatud põhimakseteenuste ostmiseks kohustatud tarbija põhjendatud huvi korral sõlmima põhimakseteenuste lepingu (edaspidi põhimakseteenuse leping), lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest. Krediidiasutus peab võimaldama põhimakseteenuseid kasutada eri kanalite, sealhulgas internetirakenduse kaudu. Tarbijal ei ole õigust nõuda krediidiasutuselt sellise põhimakseteenuse osutamist või kanali kasutamise võimaldamist, mida krediidiasutus ühelegi tarbijale ei paku. Nimetatud sättest tulenevalt on krediidiasutus kohustus pakkuda tarbijale põhimakseteenuseid, v.a RahaPTS § 42 lg-s 1 sätestatud alustel (VÕS § 7101 lg 5). Olukorras, kus kostja krediidiasutusena on kohustatud sõlmima hagejast tarbijaga põhimakseteenuse lepingu, ei saa kostja ka ilma mõjuva põhjuseta (s.o korraliselt) tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut üles öelda. Seega VÕS § 720 lg 2 kohaldamisel, mis näeb ette makseteenuse lepingu korralise ülesütlemise võimaluse, tuleb arvestada VÕS § 7101 lg-tes 2 ja 5 sätestatut. Eelnevat arvestades on põhjendatud maakohtu seisukoht, et tarbijaga on võimalik põhimakseteenuse lepingut üles öelda vaid erakorraliselt ning VÕS § 720 lg 2 on põhimakseteenuse osas kohaldatav vaid mittetarbijatest isikutele. Nimetatud seisukohale VÕS § 720 lg 2 kohaldamise osas on asunud ka õiguskirjandus (P. Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2020, lk 96-97), kus on märgitud, et makseteenuse pakkujal tuleb arvesse võtta tarbijate õigust põhimakseteenuse kasutamisele.
9.Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning rahuldas uue otsusega hagi. Seetõttu jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 2).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.