Muud › Muud hagiasjad

VÕS § 7101 lg-st 2 tuleneva kohustuse, oleks see vastuolus direktiiviga 2014/92/EL. Sel juhul ei kuulu KAS § 89 lg 92 kohaldamisele ning lähtuda tuleb direktiivist ja VÕS § 7101 lg-st 2.

MAAKOHTU LAHEND

siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta art 55. KAS § 89 lg-st 91 ja lg-st 92 tulenevalt ei ole õige kostja seisukoht, et lepingu korraline ülesütlemine ei eelda põhjenduste esitamist. Hagiavalduse põhjal sai hageja aru, et kostja põhjendab ülesütlemist lepinguvabaduse ja rahapesu regulatsiooniga. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et VÕS § 7101 lg 6 on erinormiks nii KAS § 89 lg 91 kui lg 92 suhtes. VÕS § 7101 lg 6 sätestab üksnes põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumisest ja keeldumise põhjustest teavitamise kohustuse, KAS § 89 lg-ga 91 laiendatakse teavitamiskohustust ka lepingu ülesütlemisele, hõlmates makseteenused tervikuna. Kuivõrd hageja vaidlustab põhimakseteenuse lepingu ülesütlemist, mitte selle sõlmimisest keeldumist, kohalduvad põhjendamiskohustuse täitmise kontrollimisel KAS § 89 lg-d 91 ja 92. Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et kostja ei pidanud lepingu ülesütlemisel hagejat teavitama põhjustest, mis on seotud RahaPTS-ga. VÕS § 7101 lg 2 seab tarbijate õigused põhimakseteenuste tagamise osas erilise kaitse alla. Tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumine ja ülesütlemine ilma mõjuva põhjuseta ei ole võimalik, st viitest KAS § 89 lg-st 9 tulenevale lepinguvabadusele ei piisa. Samas ei ole lepingu sõlmimise kohustus absoluutne. VÕS § 7101 lg 5 kohaselt on pank kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduma RahaPTS-s sätestatud alustel. Kostja on esitanud hageja kõrget rahapesuriski iseloomustavad asjaolud koos tõenditega. RahaPTS järgi peab kohustatud isik ärisuhte loomisel, selle vältel ning rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral rakendama seaduses ettenähtud hoolsusmeetmeid. RahaPTS § 42 lg-st 1 tulenev keeld, mis viitab loodavale ärisuhtele, on kohaldatav ka olemasolevale, arvestades, et ärisuhte jätkamist välistavad asjaolud võivad ilmneda pärast ärisuhte loomist. RahaPTS § 42 lg 4 näeb täiendavalt ette kohustuse suhe erakorralise ülesütlemisega lõpetada, kui klient keeldub hoolsusmeetme täitmiseks teabe või dokumentide esitamisest. Kohus leidis, et puudub alus tuvastada, et lepingu ülesütlemine on tagajärjetu materiaalsete eelduste puudumise tõttu. Kostja selgitab ülesütlemist vajadusega järgida enda kehtestatud riskiisu, s.o milliseid riske majandustegevuses on kostja valmis võtma, sh arvestades oma võimekust neid hoolsusmeetmetega ohjata. RahaPTS, Rahapesuvastase töökonna (FATF) ja Finantsinspektsiooni juhendite põhjal on riskihinnangu koostamine ning riskiisu määratlemine detailselt reglementeeritud, kontrollitav ja kompleksne valdkond, mis põhineb laiapõhjalisel andmete kogumisel ja süstemaatilisel analüüsil. Kliendi selgitused moodustavad vaid osa andmetest. FATF juhendi põhjal on kostjal kohustus teostada meediamonitooringut, negatiivse meediakajastuse puhul tuleb hinnata ka selle usaldusväärsust ja usutavust. Kostja selgituste ja tõendite põhjal on täidetud hagejaga lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused RahaPTS § 42 lg 1 p 1 alusel. Puudub alus kahelda kostja riskihinnangus ja kliendisuhte lõpetamise otsuse põhjendatuses, arvestades riskiisu määratlemise regulatsiooni ning krediidiasutuse vastutust ja sanktsioone kuni tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni RahaPTS ja seonduvate rahvusvaheliste regulatsioonide mittenõuetekohasel järgimisel. Kohus jättis rahuldamata ka hageja alternatiivnõude. VÕS § 7101 lg-s 2 sätestatud kohustuse tekkimiseks peavad olema täidetud VÕS § 7101 lg 1 tingimused, s.o isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üld- või tüüptingimustele. Kohus selgitas eelpool, et makseteenuse lepingu kohustus ei ole absoluutne. Tegemist ei ole lepinguga, mille sõlmimiseks saaks kohus teist poolt kohustada.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Swedbank AS 23. novembri 2020 ülesütlemisavalduse alusel J. Hripunova ja Swedbank AS vahel 7. detsembril 1998 sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi leping ei lõppenud ehk on kehtiv, või kohustada Swedbank AS-i andma VÕS § 7101 lg-st 2 tulenev tahteavaldus J. Hripunovaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks VÕS § 709 lg-s 151 toodud põhimakseteenuste osutamiseks Swedbank AS poolt füüsilistele isikutele põhimakseteenuse osutamisele kohaldatavatel tüüp- ja (üld)tingimustel. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kostja direktiivi 2014/92/EL eesmärki (s.o tagada tarbijale juurdepääs krediidiasutuses põhimaksekontole) arvestades kohustatud sõlmima hagejaga põhimakseteenuse lepingu. Kostja lepinguvabadus on tulenevalt VÕS § 7101 lg-st 2 piiratud ning kostja ei saa lepingut korraliselt, st ilma mõjuva põhjuseta üles öelda. VÕS § 7101 lg 6 (mis näeb ette kohustuse teavitada tarbijat põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise põhjusest) on erinormiks KAS § 89 lg 91 ja lg 92 suhtes; 2) puuduvad kostjal alused hagejaga põhimakseteenuse lepingu lõpetamiseks. Kostja ei ole ülesütlemisel esitanud ühtegi vastavat asjaolu. Seega on kostja ülesütlemine tagajärjetu. Direktiivi kohaselt peab tarbijatele olema tagatud võimalus tarbida põhimakseteenuseid oma elukoha (hagejal Narva linna) lähedal asuvas krediidiasutuses. Hageja on tõendanud, et tal ei ole võimalik saada põhimakseteenust lisaks elutähtsa teenuse osutajatelt ka teistelt Eesti Vabariigis tegutsevatelt krediidiasutustelt. Piisav ei ole üldsõnaline viide rahapesu tõkestamise reeglitele ja kostja subjektiivne kahtlus. Kostja peab tõendama, et ta on kahtlust piisavalt kontrollinud ning objektiivsetel alustel on kindel, et tegemist on rahapesu reeglite rikkumise ja riskiga, mis õigustab tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumist või lepingu lõpetamist. Hageja puhul ei ole ükski direktiivi 2014/92/EL art 19 lg 2 tingimus täidetud. Nii VÕS § 7101 kui ka RahaPTS § 42 lg 1 puudutavad ärisuhte loomise piirangut või tehingu tegemist, mitte ärisuhte lõpetamist. Tulenevalt RahaPTS § 42 lg-test 1 ja 4 saab krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda üksnes juhul, kui krediidiasutus ei suuda objektiivsetel põhjustel täita RahaPTS alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid või krediidiasutusel on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega ning tarbija ei ole vaatamata nõudmisele hoolsusmeetmete rakendamiseks vajalikku teavet või dokumente esitanud; 3) puuduvad kostjal alused keelduda hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest. Ükski kostja viidatud asjaolu ei saa olla aluseks VÕS § 7101 lg 5 ja RahaPTS § 42 lg 1 kohaldamisele. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta objektiivsetel põhjustel ei suuda hoolsusmeetmeid täita. Kostja ei ole ei hagejale, Ronfard OÜ-le ega Logowest OÜ-le kuni lepingute lõpetamiseni heitnud ette, et nende tegevus ei ole kostjale arusaadav, ei ole küsinud teavet vms. Hageja on esitanud kostjale kõik kostja soovitud andmed ja dokumendid. Kostja ütles lepingud üles pärast alusetut negatiivset meediakajastust. Kellegi subjektiivne arvamus meedias, et isik tegeleb rahapesuga, ei ole piisav, et selle alusel keelduda tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest või see lõpetada. Kahtlus peab olema põhjendatud ja kontrollitud. Alles siis, kui klient kostja nõutud teavet ei esita (hoolsusmeetmete rakendamine) või ei suuda kahtlust kõrvaldada, saab kohaldada VÕS § 7101 lg-t 5 ja RahaPTS § 42 lg-t 1. Hageja selgitas kostjale Ronfard OÜ-st rahaliste vahendite ülekandmise vajadust ja alust enne ülekande tegemist. Kostja kinnitas hagejale, et ei näe seoses Ronfard OÜ-st hageja arvele rahaliste vahendite kandmisega probleeme ja kiidab selle heaks. Kuivõrd kostja ja kohtuotsuse põhjendused on vastuolus, on hagejale arusaamatu, kas kostja on hagejaga lepingu üles öelnud RahaPTS § 42 lg 1 p 1 või p 2 alusel.

Kuna kohus ei ole tuvastanud, milliseid hoolsusmeetmeid ei ole kostja võimeline täitma, ei ole RahaPTS § 42 lg 1 p 1 eeldused täidetud. Üksnes kostja riskiisu või kliendi kõrgem rahapesu risk ei saa olla aluseks põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumiseks või selle ülesütlemiseks. Seadusest tulenevalt peabki kostja teatud klientide puhul kandma kõrget rahapesuriski. Hoolsusmeetmed on selleks, et reguleerida, kuidas kostja peaks selliste klientide puhul käituma. Kuna kostja ei ole selgitanud, milliste äriühingute milline tegevus on arusaamatu, tuleb eeldada, et hagejaga seotud äriühingute tegevus oli kostjale arusaadav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

puudus maakohtul seadusest tulenev alus hinnata kostja 23.11.2020 ülesütlemisavaldust erakorralise ülesütlemisena, lugeda leping sel alusel lõppenuks ja jätta hagi sel põhjusel rahuldamata. Ülaltoodud põhjendustel tuleb maakohtu otsus tühistada. Hageja nõue tuleb rahuldada ning tuvastada, et kostja 23.11.2020 ülesütlemisavalduse alusel ei ole poolte vahel 07.12.1998 sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi leping lõppenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.