1.Jelena Hripunova (hageja) esitas 5. märtsil 2021. a Viru Maakohtule Swedbank AS-i (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostja 23. novembri 2020. a ülesütlemisavalduse alusel poolte vahel 7. detsembril 1998. a sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi leping ei lõppenud ehk on kehtiv, alternatiivselt kohustada kostjat andma võlaõigusseaduse (VÕS) § 7101 lg-st 2 tulenev tahteavaldus hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks VÕS § 709 lg-s 151 toodud
2-21-3552 põhimakseteenuste osutamiseks ning asendada kostja tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 esimese lause alusel kohtuotsusega. Hagiavalduse, selle täienduste ja hageja hilisemate seisukohtade kohaselt sõlmisid hageja ja kostja õiguseellane AS Hansapank 7. detsembril 1998. a arvelduskonto ja maksekaardi lepingu, mis on põhimakseteenuse leping VÕS § 7101 lg 2 tähenduses. 23. novembril 2020. a sai hageja kostjalt e-posti teel teate, et alates 25. märtsist 2021. a ütleb kostja hagejaga sõlmitud lepingu üles ja hageja arvelduskonto suletakse. Kostja viitas ülesütlemise alustena enda riskipoliitika muutumisele ning arvelduskonto lepingu tingimuste p-dele 13.3 ja 13.6. Kostja selgitas, et uued riigisisesed ja rahvusvahelised regulatsioonid kohustavad krediidiasutusi rakendama kliendisuhtes erinevaid hoolsusmeetmeid ning hindama klientidega seotud riske. Kliendisuhte lõpetamisel tugines kostja nii oma riskipoliitika muutumisele kui ka lepinguvabaduse põhimõttele. Tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. a direktiivist 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta, mis on võetud Eesti õigusesse üle 10. jaanuaril 2017. a, kui võlaõigusseadust täiendati §-ga 7101, on krediidiasutus VÕS § 7101 lg 2 järgi kohustatud sõlmima tarbijaga põhimakseteenuse lepingu. Seetõttu ei saa kostja lepingu sõlmimisest keelduda või seda üles öelda lepinguvabaduse põhjendusel, vaid peab tooma välja konkreetse aluse. Kuna kostja ei ole toonud välja ühtegi põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise aluseks olevat põhjust, on ülesütlemine tagajärjetu. Direktiiv 2014/92/EL ei võimalda krediidiasutusel tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut (vähemalt põhimakseteenuste osas) korraliselt üles öelda. Hageja puhul ei ole täidetud ükski direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-s 2 nimetatud tingimustest. Seega ei saanud kostja direktiivi 2014/92/EL alusel hagejaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut üles öelda. Samuti ei sätesta Eesti seadused eraldi, et just tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut saaks krediidiasutus korraliselt üles öelda. Seetõttu on VÕS § 720 lg 2 vastuolus direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-ga 2 ning see tuleb jätta kohaldamata. Alternatiivselt palus hageja tuvastada, et kostjal puudub alus keelduda hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest. Krediidiasutused keelduvad põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest isikutega, kellega on arvelduskonto leping lõpetatud, viidates varasemale ülesütlemisele. Kui krediidiasutuste seaduse (KAS) § 89 lg 92 välistaks krediidiasutuse VÕS § 7101 lg-st 2 tuleneva kohustuse, oleks see vastuolus direktiiviga 2014/92/EL. Sel juhul ei tule KAS § 89 lg-t 92 kohaldada ning lähtuda tuleb direktiivist 2014/92/EL ja VÕS § 7101 lg-st 2.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei tulene isikule seadusest üldist õigust nõuda, et teine isik sõlmiks temaga lepingu või et ta teeks seda mingitel kindlatel tingimustel. Krediidiasutuste puhul rõhutab lepinguvabaduse põhimõtet lisaks võlaõigusseadusele ka KAS § 89 lg 9, mille kohaselt on krediidiasutus vaba otsustama, keda teenindada või keda mitte, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Krediidiasutuste seaduses ette nähtud otsustusvabadus on vajalik, tagamaks krediidiasutuse õigus luua õigussuhteid üksnes selliste isikutega, kes on vastavuses krediidiasutuse riskiisuga, mille rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 10 lg 3 kohaselt võib krediidiasutus ise määrata. RahaPTS § 10 lg 3 järgi määrab kohustatud isik (krediidiasutus) selle, milliste isikutega ta soovib ärisuhteid vältida.
2(14)
2-21-3552 Põhimakseteenuse saamise õigust on proportsionaalne piirata rahapesu tõkestamise eesmärgil. Direktiivi 2014/92/EL art 6 lg 4 kohaselt tagavad liikmesriigid, et krediidiasutused lükkavad põhimaksekonto avamise taotluse tagasi juhul, kui sellise konto avamise tulemusel rikutaks direktiivi 2005/60/EÜ sätteid rahapesu vältimise ja terrorismi rahastamise takistamise kohta. Kostjal tuleb RahaPTS-ist tulenevalt rahapesuriske maandada ning järgida enda kehtestatud riskiisu. Kostja märkis, et RahaPTS § 37 lg 5 kohaselt võtab krediidiasutus ja finantseerimisasutus tugevdatud hoolsusmeetme valikul lisaks RahaPTS § 37 lg-tele 2–4 arvesse Euroopa järelevalveasutuste asjakohaseid suuniseid riskifaktorite kohta. Arvestada tuleb Finantsinspektsiooni ning Financial Action Task Force’i (rahapesuvastane töökond, lühendatult FATF) antud juhenditega. Seadus sätestab lepingu üldise korralise lõpetamise aluse (VÕS § 186 p 6) ja seda võimalust rõhutab makseteenuste puhul eraldi VÕS § 720 lg 2. Korralise ülesütlemise õigus on sätestatud ka kostja lepingutingimustes. Korraline ülesütlemine ei eelda põhjenduste esitamist ning põhjenduste esitamata jätmine ei mõjuta ülesütlemisavalduse kehtivust (vt KAS § 89 lg 92). Ülesütlemise asjaolusid ja aluseid saab kostja seadusest tulenevalt kirjeldada piiratud ulatuses. Korralise ülesütlemise puhul ülesütlemise põhjused vaidluseseme hulka ei kuulu. Kostjal puudub kehtiva õiguse alusel absoluutne kohustus hagejale teenust osutada. Hagejal ei ole objektiivselt võimatu saada teenust teistelt teenusepakkujatelt. Kostja esitas järgmised hagejaga seotud kõrget rahapesuriski iseloomustavad asjaolud: • hagejal on seosed kõrge rahapesuriskiga äriühingutega. Hageja on Ronfard OÜ ja Logowest OÜ juhatuse liige ja osanik ning äriregistri andmetel ka nende äriühingute kasusaaja; • hagejaga seotud kõrge riskiga äriühingute tegevus ei olnud kostjale arusaadav; • kõrge riskiga äriühingust (Ronfard OÜ) kanti 2. septembril 2020. a hageja kontole 1 521 844,52 eurot, millega toimusid uued arveldused ning mis põhjustas koosmõjus muude asjaoludega kliendi riski tõusu; • hagejat on ajakirjanduses negatiivselt kajastatud Magnitski rahapesuafääri aspektist. Postimehes avaldatud artiklis mainitakse, et Ronfard OÜ ja Logowest OÜ (mille esindaja hageja on) kontodele laekusid Magnitski rahapesuafääriga otseselt seotud pangakontodelt miljonid eurod. Kostjal on mh kohustus teha meediamonitooringut. Kostja saab hinnata hagejaga seotud riske ning teha tuvastatud riskide alusel otsuseid. Lepingu ülesütlemine on seega kehtiv. Kostja vaidles vastu ka alternatiivsele nõudele põhjendusel, et kohtul ei ole võimalik hinnata avalik-õiguslikke nõudeid ja rahapesuriske ning kohustada kostjat lubamatut rahapesuriski võtma.
3.Viru Maakohus jättis 16. novembri 2021. a otsusega hagi täies ulatuses rahuldamata.
3.1.Maakohus luges tuvastatuks järgmised mittevaieldavad asjaolud: 1) hageja tarbijana ja kostja (tema õiguseellane AS Hansapank) on 7. detsembril 1998. a sõlminud arvelduskonto ja maksekaardi lepingu, mille alusel avati hagejale arvelduskonto nr 221011503919. Leping sõlmiti tähtajatuna; 2) kostja teatas 23. novembril 2020. a hagejale e-kirja teel, et ütleb alates 25. märtsist 2021. a hagejaga sõlmitud arvelduskonto lepingu üles, mille tulemusena suletakse hageja arvelduskonto Swedbank AS-is; 3(14)
2-21-3552 3) 7. detsembril 1998. a sõlmitud lepingu alusel osutatavad teenused on põhimakseteenused VÕS § 709 lg 151 tähenduses. Maakohtu hinnangul ei saa vaidluse all olla ka see, et makseteenused ja nendega seotud teenused on tänapäevases majanduskäibes ning igapäevaelus hädavajalikeks teenusteks. Arvelduskonto lepingu olemasolu on seotud isiku põhiõiguste teostamisega ja omab seeläbi mitmeid puutepunkte Eesti Vabariigi põhiseaduses (PS) sätestatuga, näiteks õigusega tegeleda ettevõtlusega (PS § 31) ning riiklike toetuste väljamaksmisel igaühe õigusega tervise kaitsele (PS § 28), mis mõlemad eeldavad arvelduskonto olemasolu. Makseteenus ja sularaharinglus on hädaolukorra seaduse mõistes defineeritud elutähtsate teenustena, s.o tegemist on teenustega, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ning mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu, tervist või teise elutähtsa ja üldhuviteenuse toimimist.
3.2.Maakohus leidis, et täidetud on VÕS § 195 lg-st 1 ja TsÜS § 69 lg-st 2 tulenevad arvelduskontolepingu ülesütlemise formaalsed eeldused. Kostja on saanud kätte nõuetekohases vormis lepingu ülesütlemise teate. Hagile lisatud 23. novembri 2020. a e-kirja põhjal on hagejale teatatud lepingu lõpetamisest e-kirjaga ning selles on arusaadavalt välja toodud, millised lepingud (sh arvelduskonto leping) ja millal lõpetatakse. Maakohus selgitas, et VÕS § 720 lg 2 aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. a direktiivi (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (makseteenuste direktiiv) art 55. Maakohus pidas vääraks kostja seisukohta, et lepingu korralist ülesütlemist ei tule kehtivate õigusaktide kohaselt põhjendada. VÕS §-de 195 (lepingu korraline ülesütlemine) ja 196 (lepingu erakorraline ülesütlemine) järgi ei ole nõutav, et ülesütlemisavalduses oleks avaldatud ülesütlemise põhjus, piisav on vaid tahe leping lõpetada. Makseteenuse lepingu puhul on seadusandja kehtestanud ka ülesütlemisavalduse sisunõuded. KAS § 89 lg 91 järgi peab krediidiasutus põhjendama isikule makseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumist või lepingu ülesütlemist KAS § 89 lg-s 2 nimetatud viisil. Sealhulgas tuleb isikule anda teavet keeldumist või ülesütlemist puudutava kaebuse esitamise õiguse kohta, v.a juhul, kui keeldumise põhjuste avalikustamine on vastuolus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses või mõnes muus seaduses sätestatuga, või olukorras, kus info avalikustamine võib kahjustada krediidiasutuse teabevahetust õiguskaitse- ja julgeolekuasutustega või koostööd välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooniga. KAS § 89 lg 92 järgi ei mõjuta KAS § 89 lg-s 91 nimetatud kohustuse rikkumine keeldumise või ülesütlemise kehtivust, kuid kahjustatud poolele tuleb hüvitada õigusvastaselt tekitatud kahju. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et VÕS § 7101 lg 6 on erinormiks nii KAS § 89 lg 91 kui 92 suhtes, mis puudutab tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumist ja selle põhjendamist, seega ei tule KAS § 89 lg-t 92 kohaldada. VÕS § 7101 lg 6 sätestab üksnes põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumisest ja keeldumise põhjustest teavitamise kohustuse. KAS § 89 lg-ga 91 laiendatakse teavitamise kohustust sõnaselgelt ka lepingu ülesütlemisele, seejuures hõlmates makseteenused tervikuna. Samuti täpsustatakse teavitamise kohustuse sisu ja sellise kohustuse tingimusi nii makseteenuste lepingu sõlmimisest keeldumise kui lepingu ülesütlemise puhuks. Kuivõrd hageja vaidlustab põhimakseteenuse lepingu ülesütlemist, mitte selle sõlmimisest keeldumist, tuleb põhjendamise kohustuse täitmise kontrollimisel kohaldada KAS § 89 lg-id 91 ja 92.
4(14)
2-21-3552 Maakohus asus seisukohale, et kostja ei pidanud lepingu ülesütlemisel hagejat teavitama põhjustest, mis on seotud RahaPTS-iga. Nii direktiivi 2014/92/EL (mille preambuli p-st 34 tuleneb samuti krediidiasutustele kohustus mitte võimaldada klientidel kasutada finantssüsteemi ebaseaduslikel eesmärkidel, nagu pettus, rahapesu või terrorismi rahastamine) kui ka Eesti õigusesse ülevõetud rahapesu tõkestamist käsitlevate Euroopa Liidu regulatsioonide mõttega ei saa kooskõlas olla olukord, kus ühelt poolt on krediidiasutustel teatud tingimustel kohustus ärisuhe lõpetada koos samaaegse keeluga põhjendustes osutada rahapesukahtlusele (RahaPTS § 51), mille tulemuseks oleks keelatud ärisuhte püsima jäämine. Sellest tulenevalt puudus kohtu hinnangul alus jätta KAS § 89 lg-s 92 sätestatu kohaldamata. Samuti puudus seega alus tuvastamaks, et lepingu ülesütlemine on tagajärjetu põhjusel, et kostja ei täitnud kohustust põhjendada lepingu ülesütlemist.
3.3.Maakohus leidis, et lepingu korralise ülesütlemise materiaalsed eeldused on täitmata. VÕS § 7101 lg-tes 1 ja 2 ning VÕS § 709 lg-s 151 sisalduv regulatsioon seab tarbijate õigused põhimakseteenuste tagamise osas erilise kaitse alla ning tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumine ja seega ka lepingu ülesütlemine ilma mõjuva põhjuseta ei ole võimalik. Krediidiasutuse algatusel tarbijaga põhimakseteenuse lepingu ka korraliseks lõpetamiseks ei piisa üksnes viitest KAS § 89 lg-st 9 tulenevale lepinguvabadusele. Samas märkis maakohus, et makseteenuse, sh ka põhimakseteenuse lepingu sõlmimise kohustus ei ole absoluutne. Eriseadused näevad ette täpsustusi ning kitsendusi või seavad lisanõudeid kliendisuhte loomisele. Krediidiasutuse õigust klienti valida piirab muuhulgas ka VÕS § 7101 lg 5, mille kohaselt on pank üheselt kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduma RahaPTS-is sätestatud alustel. Maakohus leidis, et kostja esitatud selgituste ja lisatud tõendite põhjal on täidetud hagejaga sõlmitud lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused RahaPTS § 42 lg 1 p 1 alusel. RahaPTS § 42 lg-st 1 tulenev keeld, mis küll viitab loodavale ärisuhtele, on kohaldatav ka juba olemasolevale, arvestades, et hoolsusmeetmete rakendamisel võivad ärisuhte jätkamist välistavad asjaolud ilmneda alles pärast ärisuhte loomist. RahaPTS § 42 lg 4 näeb täiendavalt ette kohustuse olemasolev suhe erakorralise ülesütlemisega lõpetada, kui klient keeldub hoolsusmeetme täitmiseks teabe või dokumentide esitamisest. Kostja ei ole ülesütlemise teates ega hilisemates selgitustes osutanud ülesütlemise alusena rahapesu kahtlusele. Kostja selgitab lepingu ülesütlemist läbivalt vajadusega järgida enda kehtestatud riskiisu, s.o milliseid riske on kohustatud isik valmis oma majandustegevuses võtma, s.h arvestades oma võimekust neid hoolsusmeetmete rakendamisega ohjata. FATF-i juhendi põhjal on kostjal kohustus teha meediamonitooringut. Kostja viidatud juhendi põhjal tuleb negatiivse meediakajastuse puhul hinnata seejuures ka selle usaldusväärsust. Kohtul puudub alus kahelda kostja riskihinnangu vastavuses tegelikkusele ja sellest lähtuvalt kliendisuhte lõpetamise otsuse põhjendatuses, arvestades eelkirjeldatud riskihinnangu ja riskiisu määramise regulatsiooni ning krediidiasutuse vastutust ja võimalikke sanktsioone kuni tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni RahaPTS-i ja seotud rahvusvaheliste regulatsioonide mittenõuetekohasel järgimisel.
3.4.Maakohus jättis rahuldamata hageja alternatiivnõude kostja kohustamiseks anda VÕS § 7101 lg-st 2 tulenev tahteavaldus hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks ja tahteavalduse kohtuotsusega asendamiseks. VÕS § 7101 lg-s 2 sätestatud kohustuse tekkimiseks peavad olema täidetud VÕS § 7101 lg-s 1 sätestatud tingimused, s.o isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele. Kuna kohustus sõlmida makseteenuse leping ei ole
5(14)
2-21-3552 absoluutne, vaid see on seotud mitmete piirangutega, ei saa kohus teist lepingupoolt kohustada seda sõlmima, sh reservatsioonidega või tingimuslikult.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ning tuvastada, et vaatamata kostja 23. novembri 2020. a ülesütlemisavaldusele ei ole leping lõppenud, või kohustada kostjat andma VÕS § 7101 lg-st 2 tulenev tahteavaldus hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks VÕS § 709 lg-s 151 toodud põhimakseteenuste osutamiseks kostja füüsilistele isikutele põhimakseteenuse osutamisele kohaldatavatel tüüp- ja üldtingimustel.
4.1.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kostja direktiivi 2014/92/EL eesmärki (s.o tagada tarbijale juurdepääs krediidiasutuses põhimaksekontole) arvestades kohustatud sõlmima hagejaga põhimakseteenuse lepingu.
4.2.Kostjal puudub alus hagejaga põhimakseteenuse lepingu lõpetamiseks. Kostja ei ole ülesütlemisel esitanud ühtegi vastavat asjaolu, mistõttu on kostja ülesütlemine tagajärjetu. Hageja on tõendanud, et tal ei ole võimalik saada põhimakseteenust lisaks elutähtsa teenuse osutajatelt ka teistelt Eesti Vabariigis tegutsevatelt krediidiasutustelt. Piisav ei ole üldsõnaline viide rahapesu tõkestamise reeglitele ja kostja subjektiivne kahtlus. Kostja peab tõendama, et ta on kahtlust piisavalt kontrollinud ning objektiivsetel alustel on kindel, et tegemist on rahapesu reeglite rikkumise ja riskiga, mis õigustab tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumist või lepingu lõpetamist. Hageja puhul ei ole ükski direktiivi 2014/92/EL art 19 lg 2 tingimus täidetud. Nii VÕS § 7101 kui ka RahaPTS § 42 lg 1 puudutavad ärisuhte loomise piirangut või tehingu tegemist, mitte ärisuhte lõpetamist. Tulenevalt RahaPTS § 42 lg-test 1 ja 4 saab krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda üksnes juhul, kui krediidiasutus ei suuda objektiivsetel põhjustel täita RahaPTS-i alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid või krediidiasutusel on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega, ning tarbija ei ole vaatamata nõudmisele hoolsusmeetmete rakendamiseks vajalikku teavet või dokumente esitanud. Kuna maakohus ei tuvastanud, milliseid hoolsusmeetmeid ei ole kostja võimeline täitma, ei ole RahaPTS § 42 lg 1 p 1 eeldused täidetud. Üksnes kostja riskiisu või kliendi kõrgem rahapesurisk ei saa olla aluseks põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumiseks või selle ülesütlemiseks.
4.3.Kostjal puudub alus keelduda hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest. Ükski kostja viidatud asjaolu ei saa olla aluseks VÕS § 7101 lg 5 ja RahaPTS § 42 lg 1 kohaldamisele. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta objektiivsetel põhjustel ei suuda hoolsusmeetmeid täita. Kostja ei ole ei hagejale, Ronfard OÜ-le ega Logowest OÜ-le kuni lepingute lõpetamiseni ette heitnud, et nende tegevus ei ole kostjale arusaadav, ei ole küsinud teavet vms. Hageja on esitanud kostjale kõik viimase soovitud andmed ja dokumendid. Alles siis, kui klient kostja nõutud teavet ei esita või ei suuda kahtlust kõrvaldada, saab kohaldada VÕS § 7101 lg-t 5 ja RahaPTS § 42 lg-t 1.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 1. aprilli 2022. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi ning tuvastas, et vaatamata kostja
23.novembri 2020. a ülesütlemisavaldusele ei ole leping lõppenud. 6(14)
2-21-3552 Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ei vaielda selle üle, et leping vastas põhimakseteenuse lepingu tunnustele VÕS § 7101 lg 2 järgi. Samuti ei vaielda selle üle, et kostja ülesütlemisavaldus oli suunatud makseteenuse lepingu korralisele ülesütlemisele VÕS § 720 lg 2 järgi (vt kostja 19. aprilli 2021. a vastus hagile, II kd, tl-d 16–18). Ringkonnakohus märkis, et kostja on tuginenud menetluse kestel üksnes lepingu korralisele ülesütlemisele ega ole väitnud, et tema tahteks oli leping erakorraliselt üles öelda. Seetõttu puudus maakohtul seadusest tulenev alus hinnata ülesütlemisavaldust erakorralise ülesütlemisena, lugeda leping sel alusel lõppenuks ja jätta hagi sel põhjusel rahuldamata. Ringkonnakohus täiendas maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei ole võimalik tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut ilma mõjuva põhjuseta (s.o korraliselt) üles öelda. VÕS § 7101 lg 2 järgi on krediidiasutusel kohustus pakkuda tarbijale põhimakseteenuseid, v.a RahaPTS § 42 lg-s 1 sätestatud alustel (VÕS § 7101 lg 5). Olukorras, kus kostja on krediidiasutusena kohustatud sõlmima hagejast tarbijaga põhimakseteenuse lepingu, ei saa kostja ka ilma mõjuva põhjuseta (s.o korraliselt) tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut üles öelda. Seega VÕS § 720 lg 2 kohaldamisel, mis näeb ette makseteenuse lepingu korralise ülesütlemise võimaluse, tuleb arvestada VÕS § 7101 lg-tes 2 ja 5 sätestatut. Eelnevat arvestades on põhjendatud maakohtu seisukoht, et tarbijaga on võimalik põhimakseteenuse lepingut üles öelda vaid erakorraliselt ning VÕS § 720 lg 2 on põhimakseteenuse osas kohaldatav vaid mittetarbijatest isikutele. Nimetatud seisukohale VÕS § 720 lg 2 kohaldamise kohta on asutud ka õiguskirjanduses (P. Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2020, lk-d 96-97), kus on leitud, et makseteenuse pakkujal tuleb arvesse võtta tarbijate õigust kasutada põhimakseteenust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada kassatsioonkaebus ja jätta jõusse maakohtu otsus, muutes maakohtu otsuse põhjendusi, või alternatiivselt tühistada nii maakohtu kui ringkonnakohtu otsused ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et põhimakseteenuse lepingut ei saa üles öelda korraliselt. Samuti ei nõustu kostja, et VÕS § 7101 lg-tes 2 ja 5 sätestatud piirangud muudavad VÕS § 720 lg 2 rakendamise võimatuks. VÕS § 7101 lg 1 ei erista füüsilisi ja juriidilisi isikuid, mistõttu tuleks sätet tõlgendada ühetaoliselt. Ringkonnakohtu seisukoht, et tarbijaga ei ole võimalik makseteenuseid korraliselt lõpetada, ei tulene Euroopa Liidu ega Eesti õigusest ning sellekohane õiguse tõlgendus ei tulene ka õiguskirjandusest. Kostja nõustub, et tal tuleb kindlasti võtta arvesse tarbija õigust kasutada põhimakseteenust, kuid sellest ei saa järeldada, et kostjal puuduks korralise ülesütlemise õigus. Ringkonnakohtu otsus on vastuolus Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu 16. veebruari 2022. a otsus asjas nr 2-18-5450/71 ja Riigikohtu 9. märtsi 2022. a otsus asjas nr 2-18-7504/138) VÕS § 7101 lg 1 ja VÕS § 720 lg 2 kohaldamisel. Mõlemas lahendis leidis Riigikohus, et makseteenuse osutamise kohustuse korral on võimalik lepinguid lõpetada korralise ülesütlemisega, kuid ülesütlemine võib olla hea usu põhimõttega vastuolus, mistõttu tuleb kontrollida, kas hageja vastab kostja lepingutingimustele. Ringkonnakohtu viidatud õiguskirjanduses avaldatu mõte seisneb 7(14)
2-21-3552 selles, et kostja ei tohi tegutseda hea usu põhimõtte vastaselt, st makseteenuse osutaja ei tohi lõpetada lepingut alusetult, nt olukorras, kus klient vastab tema riskiisule ning lepingutingimustele. Ringkonnakohus on oma otsuses läbivalt viidanud lepingu ülesütlemise mõjuva põhjuse olemasolu nõudele, kuid kostja hinnangul puudub seejuures analüüs, kas mõjuv põhjus on nõutav ka lepingu korraliseks ülesütlemiseks või tuleks lähtuda makseteenuse osutamise lepingu tingimustest kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja juhib tähelepanu sellele, et makseteenuste ülesütlemise põhjuste esitamine on nõutav, kuid see ei mõjuta ülesütlemise kehtivust (vt KAS § 89 lg-d 91 ja 92). Makseteenuste puhul ei ole ülesütlemise viisil (korraline või erakorraline) tsiviilõiguslikku tähendust, sest see ei mõjuta lepingu ülesütlemise materiaalõiguslikku kehtivust. RahaPTS § 10 sätestab kohustatud isikutele riskiisu määramise kohustuse. RahaPTS § 10 lg 3 järgi on nõutav seejuures määrata ärisuhted, mida kohustatud isik soovib oma äritegevuses vältida. Ringkonnakohtu ja maakohtu seisukohad ei võimalda kohustatud isikul järgida RahaPTS §-s 10 sätestatud riskiisu nõuet, sest riskiisus määratud riskid, mida kohustatud isik ei soovi oma äritegevuses võtta, ei ole alati erakorraliselt ärisuhte lõpetamise aluseks. See tähendab, et kohus on oma seisukohas valesti hinnanud RahaPTS § 10 kohustuslikkust, selle ulatust ja mõju kohustatud isikutele ning fakti, et sättest tulenev kohustus täidab praktikas direktiivi 2014/92/EL art 16 p 4 kohustust. Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et kui klient ei vasta kohustatud isiku riskiisule, siis peab kohustatud isikul olema võimalus täita RahaPTS-is sätestatud riskiisu järgimise kohustust ka korralise ülesütlemisega. See iseenesest siiski ei tähenda, et ärisuhte lõpetamiseks puuduks igasugune põhjus. Ringkonnakohus ei ole eristanud ärisuhte loomist ja ärisuhte lõpetamist. Hinnang, et VÕS § 7101 lg-d 2 ja 6 kitsendavad ärisuhte lõpetamist, on ebatäpne ja praktikaga sobimatu. See seisukoht jätab arvestamata krediidiasutuste ärisuhte pideva monitoorimise kohustuse ning asjaolu, et ärisuhte loomine ja lõpetamine on rahapesu tõkestamisel erinevad tegevused. Kohus ei saa sundida krediidiasutust võtma rahapesuriski, mida kohustatud isik võtta ei soovi. Selline lähenemine on vastuolus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemi ülesehitusega ja nõrgestab selle süsteemi toimimist.
8.Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle täies ulatuses rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, kuid täiendada tuleb ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas nende vahel sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi leping on põhimakseteenuse leping ning kas kostjal oli õigus hagejaga sõlmitud leping ühepoolselt üles öelda. I
11.Kostja on Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses leidnud, et asja uuel läbivaatamisel peaks kohus hindama, kas praegusel juhul oli tegemist põhimakseteenuse lepinguga.
8(14)
2-21-3552
12.Maksekontoga seotud põhimakseteenused on loetletud VÕS § 709 lg-s 151. VÕS § 7101 lg 2 esimese lause kohaselt on krediidiasutus Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale tarbijale VÕS § 709 lg-s 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud tarbija põhjendatud huvi korral sõlmima põhimakseteenuse lepingu, lähtudes VÕS § 7101 lg-s 1 sätestatud tingimustest. VÕS § 7101 lg 1 sätestab, et kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele, sõlmib makseteenuse pakkuja isiku nõudmisel temaga makseteenuse lepingu, millega makseteenuse pakkuja osutab talle makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lg-s 1 nimetatud ühte või mitut makseteenust eelnimetatud üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses.
13.Hageja tugineb sellele, et kostja osutas talle teenuseid põhimakseteenuse lepingu alusel. Kostja ei ole kohtumenetluses väitnud, et ta ei osutanud hagejale temaga sõlmitud lepingu alusel põhimakseteenuseid VÕS § 709 lg 151 tähenduses, märkides vaid, et ka põhimakseteenuse osutamise kohustus ei ole absoluutne ning selle teenuse saamist on proportsionaalne piirata rahapesu tõkestamise eesmärgil. Kassatsioonimenetluses leidis kostja, et pooltevahelise lepingu alusel osutatud teenuste õiguslikuks kvalifitseerimiseks põhimaksekonto teenustena VÕS § 709 lg 151 järgi tuleb esmalt kindlaks teha, kas klient (hageja) käitus maksekontot kasutades tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses, s.o konto kaudu tehtud tehingud olid seotud tarbija isiklike vajadustega, mitte majandus- või kutsetegevusega. Kostja selgitas, et ta osutab üldjoontes sarnaseid makseteenuseid nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele ning osutatavaid teenuseid saabki kvalifitseerida sellel alusel, kas kliendiks on tarbija VÕS § 1 lg 5 mõttes või ettevõtja VÕS § 1 lg 6 järgi. Kui tarbijast klient asub kasutama oma maksekontot tehinguteks, mis on seostatavad majandus- või kutsetegevusega, ei saa seda klienti enam lugeda tarbijaks, vaid talle kohalduvad edaspidi samad sätted, mis ettevõtjatele.
14.Kolleegium leiab, et eeltoodut arvestades ei ole alust kohtutele ette heita hageja ja kostja vahelise õigussuhte ebapiisavat õiguslikku kvalifitseerimist. Põhimaksekonto või põhimakseteenuse leping ei kujuta endast iseseisvat lepinguliiki, vaid selle all tulebki mõista tarbija ja krediidiasutuse vahelist lepingusuhet, mille puhul krediidiasutus (makseteenuse pakkuja) osutab tarbijale VÕS § 709 lg-s 151 loetletud makseteenuseid (põhimakseteenused). Kui kliendile osutatakse lisaks eelnimetatud põhimakseteenustele veel mingeid makseteenuseid, saab põhimakseteenuse suhtena käsitada siiski vaid seda osa teenustest, mis vastab VÕS § 709 lg-s 151 loetletule. Ka juhul, kui kliendile osutatakse üksnes osa põhimakseteenustest, tuleb asjaomast lepingusuhet tarbija huvidest lähtudes käsitada põhimakseteenuse osutamise lepinguna VÕS § 709 lg 151 mõttes. Kuna kumbki pooltest ei ole esitanud väiteid, nagu ei oleks pooltevahelise lepingusuhte alusel osutatud kliendile (hagejale) VÕS § 709 lg-s 151 loetletud teenuseid, kohalduvad praegusel juhul põhimakseteenuse lepingut reguleerivad sätted. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, nagu sõltuks tarbijast kliendile osutatavate makseteenuste lugemine põhimakseteenusteks VÕS § 709 lg 151 mõttes sellest, missuguseid tehinguid klient oma maksekonto vahendusel teeb, s.o kas need on seostatavad iseseisva majandus- või kutsetegevusega või mitte. Seadusest tulenevalt on krediidiasutused kohustatud tarbijale teatud liiki teenuseid pakkuma. Kui tarbijast klient kasutab enda (põhi)maksekontot viisil, mis viitab ärilistele ehk majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärkidele, mis väljuvad tarbijate kaitseks kehtestatud eesmärkide piirest, võib klient olla sellega rikkunud temale põhimakseteenuste osutamise aluseks olevat lepingut. See asjaolu ei annaks siiski alust kvalifitseerida tarbijale osutatavate põhimakseteenuste lepingut iga konkreetse tehingu sisust lähtuvalt ümber kord põhimakseteenuse, kord ettevõtjale mõeldud makseteenuste lepinguks. 9(14)
2-21-3552
II
15.Alljärgnevalt käsitleb kolleegium tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu korralise ülesütlemise (VÕS §-de 195 ja 720 tähenduses) võimalust.
16.Kostja on tuginenud korralise ülesütlemise alusena enda üldtingimustele ja VÕS § 720 lg-le 2. Ringkonnakohus leidis, et tarbijaga on võimalik põhimakseteenuse lepingut üles öelda vaid erakorraliselt ning VÕS § 720 lg 2 on põhimakseteenuse osas kohaldatav vaid mittetarbijatest isikutele. Kolleegium nõustub selle ringkonnakohtu seisukohaga, ent märgib ringkonnakohtu põhjendustele lisaks järgmist.
17.VÕS § 720 lg 1 esimene lause sätestab, et kui pooled ei ole ülesütlemisest etteteatamise tähtajas kokku leppinud, võib makseteenuse pakkuja klient makseteenuse lepingu igal ajal üles öelda. VÕS § 720 lg 2 esimene lause täpsustab, et makseteenuse pakkuja võib makseteenuse lepingu üles öelda juhul, kui leping on tähtajatu ja pooled on lepingu ülesütlemise õiguses kokku leppinud. Sätte grammatiline sõnastus ei välista seega iseenesest selle kohaldamist tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu korralisele ülesütlemisele. Ka mujalt Eesti õigusaktidest ei tulene sõnaselget tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu korralise ülesütlemise keeldu.
18.Riigikohtu praktika kohaselt tuleneb VÕS § 720 lg-st 2 makseteenuse pakkujale õigus öelda tähtajatu makseteenuse leping korraliselt üles ka sellise isikuga, kellega makseteenuse pakkujal on tulenevalt VÕS § 7101 lg-st 1 kohustus makseteenuse leping sõlmida. Siiski võib vastuolus hea usu põhimõttega ja toimetu olla lepingu ülesütlemine sellise isikuga, kellega makseteenuse pakkujal on VÕS § 7101 lg-st 1 tulenev kohustus sõlmida makseteenuse leping. Sellest sättest tulenev lepingu sõlmimise kohustus ei täidaks oma eesmärki ja oleks üksnes näiline juhul, kui makseteenuse pakkujal oleks õigus kohe pärast lepingu sõlmimist (kahekuulist ülesütlemise tähtaega järgides) esitada sellele isikule korralise ülesütlemise avaldus. Seda enam, et makseteenuse pakkuja oleks kohustatud sama isikuga pärast lepingu lõppemist viimase taotlusel kohe uue lepingu sõlmima. Eelnev ei tähenda, et iseenesest oleks tühine makseteenuse pakkuja kehtestatud tüüptingimus, mis annab õiguse lepingu korraliseks ülesütlemiseks. Olukorras, kus isik ei vasta makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele (nt kui need tingimused on muutunud), on makseteenuse osutajal õigus vastava kokkuleppe olemasolul makseteenuse leping VÕS § 720 lg 2 alusel korraliselt üles öelda (vt Riigikohtu 16. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-5450/71, p-d 11–15). Viidatud seisukoht puudutas olukorda, kus makseteenuse lepingu teiseks pooleks oli ettevõtja VÕS § 1 lg 6 mõttes, mitte tarbija VÕS § 1 lg 5 mõttes. Tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu aspektist on VÕS § 7101 lg 2 erisäte VÕS § 7101 lg 1 suhtes. See ei tähenda, et tarbijate suhtes VÕS § 7101 lg-s 1 sätestatu ei kohalduks. Tarbijast kliendil on VÕS § 7101 lg 1 kohaselt õigus nõuda makseteenuse pakkujalt makseteenuse lepingu sõlmimist, kui tarbija ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele. VÕS § 7101 lg 1 järgi ei pea makseteenuse pakkujaks olema krediidiasutus (vastupidi VÕS § 7101 lg-s 2 sätestatule, mis on erisäte ka krediidiasutustest makseteenuse pakkujate suhtes) ning makseteenuse pakkuja pakutavad teenused ei pea olema põhimakseteenused.
19.Kolleegium leiab, et tarbijaga sõlmitud põhimaksekonto lepingu ülesütlemise aluste hindamisel tuleb arvestada tarbija kaitseks kehtestatud sätetega. 10(14)
2-21-3552 Direktiivi 2014/92/EL art 16 lg 1 paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, et põhimaksekontot pakuvad tarbijatele kõik krediidiasutused või piisav arv krediidiasutusi, et tagada põhimaksekontole juurdepääs kõigile asjaomase liikmesriigi tarbijatele tema territooriumil ning vältida konkurentsi moonutamist. Direktiivi ülevõtmise eesmärgil täiendati võlaõigusseadust põhilises osas 10. jaanuaril 2017. a jõustunud muudatustega (võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus), kuid nimetatud muudatused ei käsitle tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu lõpetamise aluseid. Makseteenuse lepingu lõpetamist käsitleti üksnes VÕS 40. ptk 2. jaole lisatud jaotises 11, mis aga puudutab makseteenuse üleviimise juhtusid. Direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-s 2 on sätestatud ammendav loetelu alustest, mille esinemisel võib krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimaksekontole juurdepääsu võimaldava raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Lisaks jätab direktiivi 2014/92/EL art 19 lg 3 liikmesriikidele võimaluse määrata kindlaks piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille korral krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Sellised juhtumid võivad põhineda liikmesriikide õiguse sätetele ning nende eesmärk peab olema hoida ära põhimaksekonto juurdepääsuõiguse kuritarvitamist. Direktiivi 2014/92/EL preambuli p-s 47 on selgitatud, et krediidiasutus peaks lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Kuigi direktiivi 2014/92/EL enda tekstis korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab direktiivi art 19 lg-te 2 ja 3 sõnastusest ning direktiivi preambuli p-st 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on direktiivi art 19 lg-s 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist. Nagu eelpool märgitud, ei täpsustatud direktiivi ülevõtmise eesmärgil VÕS-i tehtud muudatustega seda, millistel juhtudel on krediidiasutusel õigus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda. Sellest võiks järeldada, et maksekonto teenuse osutamise lepingute ülesütlemine on jätkuvalt võimalik samadel alustel, nagu see oli enne VÕS-i eelnimetatud 10. jaanuaril 2017. a jõustunud muudatusi. Niisugust järeldust ei saa aga pidada direktiivi eesmärkidega kooskõlas olevaks. Olukorras, kus direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-s 2 loetletakse ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused ning lg 3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud ülesütlemise aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast direktiivi 2014/92/EL ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute ülesütlemine olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole kolleegiumi hinnangul VÕS § 720 lg 2 kooskõlas direktiivi art 19 lg-ga 2.
20.Kolleegium leiab, et nimetatud vastuolu on võimalik ületada tõlgendamise teel. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb kohtul liikmesriigi õigust tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu direktiividega (vt Riigikohtu 30. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-2152/74, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika). Liikmesriigi kohtul tuleb riigisisest õigust tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu direktiividega ka juhul, kui seadusandja on asjaomase direktiivi jätnud korrektselt üle võtmata (vt Euroopa Kohtu 13. novembri 1990. a otsus asjas nr C-106/89: Marleasing SA versus La Comercial Internacional de Alimentacion SA, p 8; Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p-d 29–31), saavutamaks direktiivi kehtestamise eesmärkidele võimalikult lähedane tulemus.
21.Kolleegium leiab, et VÕS § 720 lg-t 2 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-tega 2 ja 3 selliselt, et krediidiasutus ei või tarbijaga sõlmitud makseteenuse lepingut korraliselt 11(14)
2-21-3552 üles öelda, kui makseteenuse leping vastab põhimakseteenuse lepingu tunnustele. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on riigisisesel kohtul kohustus tõlgendada riigisisest õigusnormi kooskõlas direktiiviga kitsendavalt, seda muuhulgas juhul, kui teatud õigusliku tagajärje saavad direktiivi kohaselt kaasa tuua üksnes direktiivis ammendavalt loetletud eeldused, mida riigisisene õigus ei sisalda (vt Euroopa Kohtu 13. novembri 1990. a otsus asjas nr C-106/89: Marleasing SA versus La Comercial Internacional de Alimentacion SA).
21.1.Tarbija juurdepääsuõigus põhimakseteenustele tuleneb direktiivi 2014/92/EL art-st 16 ja VÕS § 7101 lg-st 2. Põhilised makseteenused on muutunud tänapäeva ühiskonna majandus- ja ühiskonnaelu vältimatuks eeltingimuseks, millele ligipääsu omamata on raskendatud kõige igapäevasemad toimingud, nagu sissetuleku (töötasu või sotsiaaltoetuste) saamine, arvete ja maksude tasumine, kaupade ning teenuste ostmine jne. Makseteenuseid loetakse mh elutähtsateks teenusteks hädaolukorra seaduse § 36 lg 3 p 1 järgi.
21.2.Direktiivi 2014/92/EL preambuli p-s 34 rõhutatakse, et krediidiasutustel on küll oluline tagada, et kliendid ei kasuta finantssüsteemi sellistel ebaseaduslikel eesmärkidel nagu pettus, rahapesu või terrorismi rahastamine, ei tohiks nad seada tõkkeid tarbijatele, kes soovivad maksekonto piiriülese avamise ja kasutamise teel saada kasu siseturu eelistest. Seetõttu ei tohiks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/60/EÜ sätteid kasutada ettekäändena äriliselt vähem atraktiivsete tarbijate tagasilükkamiseks. Põhimaksekonto avamisest keeldumine või põhimaksekonto lepingu lõpetamine peaks direktiivi 2014/92/EL preambuli p 47 järgi olema krediidiasutusele lubatud üksnes erijuhtudel, nagu rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Isegi sel juhul on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on liiga tülikas või kulukas. Kolleegium leiab, et viidatud direktiivi preambuli punktidest järelduvalt ei ole direktiivi mõtteks võimaldada krediidiasutusel tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut korraliselt üles öelda.
21.3.Põhimakseteenuste olulisust tarbijakaitse kontekstis rõhutab ka see, et tarbijakaitseseaduse § 721 kohaselt on VÕS §-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumine väärteomenetluse korras karistatav. Ehkki väärteona käsitab seadus üksnes põhimakseteenuse lepingu sõlmimist puudutavate nõuete rikkumist, ei tähenda see, nagu ei oleks juba sõlmitud põhimakseteenuse lepingud seadusandja silmis väärt samasugust kaitset.
21.4.Kokkuvõtlikult leiab kolleegium, et kuigi tarbija juurdepääsuõigus põhimakseteenustele ei ole piiramatu, ei ole kohane ega proportsionaalne piirata tarbija juurdepääsu põhimakseteenustele selliste teenuste kasutamist võimaldava lepingu korralise, s.o mõjuva põhjuse olemasolust mittesõltuva ülesütlemisega, millele tarbijast kliendil ei ole põhimõtteliselt võimalik esitada vastuväiteid. Maa- ja ringkonnakohus leidsid seega õigesti, et tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut ei ole võimalik korraliselt üles öelda. III
22.Järgnevalt käsitleb kolleegium vaidlusalust küsimust, kas kohtutel tuli hinnata hagejaga sõlmitud makseteenuse lepingu lõpetamist ka erakorralise ülesütlemisena. Maakohtu otsuse kohaselt (vt p 14) on kostja 23. novembri 2020. a teates ülesütlemise alustena viidatud lepingutingimuste p-dele 13.3 ja 13.6, mille kohaselt pank võib lepingu korraliselt üles öelda, teatades eraisikust kliendile sellest ette kaks kuud. Samas leidis maakohus, et kostja esitatud 12(14)
2-21-3552 selgituste ja lisatud tõendite põhjal sai kostja hagejaga sõlmitud lepingu erakorraliselt üles öelda RahaPTS § 42 lg 1 p 1 alusel, kuna RahaPTS § 42 lg 1 on kohaldatav ka juba olemasolevale ärisuhtele. Ringkonnakohus seevastu märkis, et kostja on tuginenud menetluse kestel üksnes lepingu korralisele ülesütlemisele ega ole väitnud, et tema tahteks oli leping erakorraliselt üles öelda. Seetõttu puudus maakohtul ringkonnakohtu arvates seadusest tulenev alus hinnata ülesütlemisavaldust erakorralise ülesütlemisena, lugeda leping sel alusel lõppenuks ja jätta hagi sel põhjusel rahuldamata.
23.Võlasuhte lõpetamise avalduse esitamine on ühest küljest eluline (faktiline) asjaolu. Avalduse sisuks on aga konkreetse õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteväljendus. Oma olemuselt on lepingu ülesütlemise avaldus ühepoolne tehing (TsÜS § 67 lg 1) ning kujundusõigus, mille formaalsete ja materiaalsete eelduste täitmise korral kaasneb ülesütlemisega automaatselt lepingu lõppemine.
24.Tahteavalduse sisu kindlakstegemine eeldab selle tõlgendamist (TsÜS § 75). Nii on võimalik lepingu ülesütlemise avalduse puhul tõlgendamise teel välja selgitada, kas avalduses on väljendatud tahet öelda leping üles korraliselt või erakorraliselt. Kolleegiumi senise praktika järgi tuleb kohtul eristada, kas ülesütleva lepingupoole tahe oli suunatud üksnes erakorralisele ülesütlemisele või väljendab avaldus tema soovi leping ka korraliselt üles öelda (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-19494/83, p 14). Nimetatud tsiviilasjas oli aga üks äriühingust lepingupool esitanud teisele äriühingust lepingupoolele nii korralise kui erakorralise ülesütlemise avalduse. Kuna lepingu korraline ülesütlemine ei eelda mõjuva põhjuse olemasolu ega esiletoomist, võib erakorralise ülesütlemise avaldusest olla võimalik välja lugeda ühtlasi ka korralise ülesütlemise tahet. Seevastu korralise ülesütlemisena väljendatud avaldusest erakorralise ülesütlemise soovi tuletamine seab asjaomase avalduse sisule täiendavaid nõudeid.
25.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et maakohtul puudus praegusel juhul seadusest tulenev alus hinnata kostja ülesütlemisavaldust erakorralise ülesütlemisena, kuna kostja on tuginenud menetluse kestel üksnes lepingu korralisele ülesütlemisele. Kuna TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu pooled, siis ei saanud kohus tuletada majandus- ja kutsetegevuses krediidiasutusena tegutseva kostja esitatud korralise ülesütlemise avaldusest lepingupoole tahet öelda tarbijaga sõlmitud makseteenuse osutamise leping üles hoopis erakorraliselt (vt ka Riigikohtu 18. mai 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-1824/23, p 11). Ringkonnakohus leidis seega õigesti, et maakohtul puudus seadusest tulenev alus hinnata kostja ülesütlemisavaldust erakorralise ülesütlemisena, lugeda leping sel alusel lõppenuks ja jätta hagi sel põhjusel rahuldamata.
26.Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata ja kostja kassatsioonkaebus rahuldamata. IV
27.Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja kostja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka Riigikohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. 13(14)
2-21-3552
28.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud riigilõiv arvata TsMS § 150 lg 32 alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.