Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. november 2021, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-13868
Kohtuasi
Eesti Autorite Ühingu hagi OSAÜHING BEST IDEA vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. juuni 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OSAÜHING BEST IDEA apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
66 984,62 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Eesti Autorite Ühing (registrikood 80004182), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Mari Must Kostja (apellant) OSAÜHING BEST IDEA (registrikood 10955220), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrei Svištš
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 30. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-13868 osas, millega maakohus mõistis OSAÜHING BEST IDEA-lt Eesti Autorite Ühingu kasuks välja litsentsitasu 33 454,46 eurot ületavas osas ja viivise 33 454,46 eurot ületavas osas, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata. Jätta maakohtu otsuse resolutsioon muus osas muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus OSAÜHING BEST IDEA kanda.
Rahuldada Eesti Autorite Ühingu taotlus ringkonnakohtu menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõista OSAÜHING BEST IDEA-lt Eesti Autorite Ühingu kasuks välja menetluskulud 1425 eurot. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
4.1.Rahuldada Eesti Autorite Ühingu hagi osaliselt.
4.2.Välja mõista OSAÜHING BEST IDEA-lt Eesti Autorite Ühingu kasuks litsentsitasu 33 454,46 eurot.
4.3.Välja mõista OSAÜHING BEST IDEA-lt Eesti Autorite Ühingu kasuks viivis 33 454,46 eurot.
4.4.Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4.5.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud OSAÜHING BEST IDEA kanda.
4.6.Välja mõista OSAÜHING BEST IDEA-lt Eesti Autorite Ühingu kasuks menetluskulud 7545,50 eurot (6120,50 eurot + 1425 eurot).
4.7.Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.8.Rahuldada hageja taotlus riigilõivu tagastamiseks ning tagastada riigilõiv enam tasutud osas 900 eurot MTÜ Eesti Autorite Ühing arvelduskontole nr EE857700771003792013 (LHV pank).
5.Jätta OSAÜHING BEST IDEA 26. oktoobri 2021. a vastuväide kohtu tegevuse kohta seoses OSAÜHING BEST IDEA tõendite kogumise taotluse lahendamisega (ringkonnakohtu 12. oktoobri 2021. a määruse resolutsiooni p 1) rahuldamata.
6.Rahuldada OSAÜHING BEST IDEA apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Eesti Autorite Ühing (hageja või EAÜ) esitas 10. septembril 2019 hagi OSAÜHING BEST IDEA (kostja) vastu muusikateoste avaliku esituse litsentsilepingutest tuleneva võla nõudes. Pärast nõude suurendamist 26. mai 2020. a avaldusega, mida maakohus käsitas uue nõudena ja liitis 15. septembri 2020. a määrusega tsiviilasjaga nr 2-19-13868 ühte menetlusse, nõudis hageja, et kostjalt mõistetaks hageja kasuks välja (i) põhinõue 33 492,31 eurot; (ii) lepingujärgne viivis 17 158,20 eurolt alates 24. maist 2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja alates kohtuotsuse tegemisest protsendina vastavalt lepingujärgse viivise määrale 0,5% päevas kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 17 158,20 eurot; (iii) lepingujärgne viivis 16 334,11 eurolt alates 26. maist 2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja alates kohtuotsuse tegemisest protsendina vastavalt lepingujärgse viivise määrale kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 16 334,11 eurot.
1.1.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt korraldas kostja 2017. aasta 14., 15. ja 16. detsembril Saku Suurhallis, 2018. aasta 13., 14. ja 15. detsembril Saku Suurhallis ning 2019. 2 (21)
2-19-13868 aasta 12., 13. ja 14. detsembril Saku Suurhallis ja 20. detsembril Tartu Ülikooli spordihoones ürituse nimega „Jõulugala“.
1.2.„Jõulugala 2017“ kohta sõlmis kostja 7. detsembril 2017 hagejaga litsentsilepingu nr K3071. Lepingu p 4.3 kohaselt kohustus kostja tasuma litsentsitasu 2,5% ürituse sissepääsutasust või osavõtutasust. Vastavalt litsentsilepingu p-le 5.1 oli kostja kohustatud hiljemalt 14 päeva jooksul pärast ürituse toimumist esitama hagejale finantsaruande, mis pidi sisaldama tasulise sissepääsu korral andmeid mh piletite hinna, müüdud piletite arvu ja piletite müügist saadud kogu sissetuleku suuruse kohta. Kostja esitas „Jõulugala 2017“ kohta hagejale aruande, mille kohaselt müüdi kokku 2823 piletit kogusummas 45 156 eurot (käibemaksuta), mis teeb ühe inimese osavõtutasu suuruseks 15,99 eurot (käibemaksuta). Kostja esitatud andmetest lähtuvalt väljastas hageja arve, mille kostja tasus.
1.3.„Jõulugala 2018“ kohta saatis hageja kostjale 6. detsembril 2018 allkirjastamiseks litsentsilepingu nr K3338. Kostja ei allkirjastanud lepingut, kuid asus seda täitma, esitades 16. detsembril „Jõulugala 2018“ kohta finantsaruande, mille kohaselt müüdi kokku 4334 piletit kogusummas 66 788,80 eurot (käibemaksuta), mis teeb ühe inimese osavõtutasu suuruseks 15,41 eurot (käibemaksuta).
1.4.Tagantjärgi on selgunud, et kostja väljastatud arvete ja reklaami kohaselt oli „Jõulugala 2017“ ühe inimese osavõtutasu hoopis 114 eurot (käibemaksuta) ja „Jõulugala 2018“ osavõtutasu ühe inimese kohta 128 eurot (käibemaksuta). Hageja pöördus 17. mail 2019 kostja poole nõudega tasuda litsentsitasu vastavalt osalejatelt tegelikult küsitud tasule ja palus tasuda nõudekirjale lisatud täiendavad arved hiljemalt 24. maiks 2019. Kostja tegi 12. juunil 2019 hagejale täiendava ülekande 2798,62 eurot selgitusega „Tasu vastavalt 23.05.2019 esitatud aruannetele“.
1.5.Hageja edastas 3. detsembril 2019 kostjale allkirjastamiseks litsentsilepingu nr KS026 „Jõulugala 2019“ kohta. Lepingu p-de 4.1 ja 4.2 kohaselt kohustus kostja tasuma litsentsitasu 2,5% üritusel osalemise eest laekunud sissetulekust. Litsentsitasu arvutamiseks pidi kostja vastavalt lepingu p-le 5.1 esitama hagejale hiljemalt 14 päeva jooksul pärast ürituse toimumist finantsaruande. Kostja ei allkirjastanud lepingut, kuid asus seda täitma, esitades 30. detsembril 2019 „Jõulugala 2019“ kohta finantsaruande, mille kohaselt tasuti 5047 isiku eest osavõtutasu kokku 80 708,83 eurot (käibemaksuta), mis teeb ühe inimese osavõtutasu suuruseks 15,99 eurot (käibemaksuta). Hageja juhtis 31. detsembril 2019 kostja tähelepanu finantsaruande puudulikkusele, kuna see ei sisaldanud kogu ürituste osalustasudest laekunud summat, ja palus esitada lepingule vastava finantsaruande. Kuna kostja ei esitanud korrigeeritud finantsaruannet, koostas hageja litsentsitasu arve, tuginedes kostja 30. detsembril 2019 saadetud andmetes esitatud osalejate arvule ja üldsusele teatavaks tehtud pääsme hinnale. Arve tasumise tähtajaks oli 15. mai 2020, kuid kostja arvet ei tasunud.
1.6.Kostjal tuli maksta litsentsitasu 2,5% kogu kostjale makstavalt sissepääsutasult või osavõtutasult. Asjaolu, et paketi hind sisaldas ka toitlustust ja võimalikke muid ürituse muusikata osi, on juba arvesse võetud ning kehtestatud kontserdist madalam tasumäär (5% asemel 2,5%). Varasemas tsiviilasjas nr 2-17-854 vaidlesid pooled mh selle üle, milliselt summalt tuleb arvestada 2,5% suurust litsentsitasu. Harju Maakohus pidas viidatud asjas 21. juuni 2017. a otsuses põhjendatuks arvestada litsentsitasu summalt, mis laekus kostjale üritusel osalemise u 98 euro (käibemaksuta) suurustest tasudest. Maakohus analüüsis mh kostja vastuväiteid, et tegemist polnud suure muusika osakaaluga üritusega, muusika osakaal oli vaid 14,21% ürituse eelarvest ning lisaks muusikalistele etteastetele olid ka auhinnamängud, viktoriin, fotoseinal pildistamine, õhtusöök jne. Maakohus leidis, et 2,5% kui madalama
3 (21)
2-19-13868 tasumäära puhul on juba arvesse võetud ürituse olemust ning kostjal pole õigust teha enne litsentsitasu arvutamist mahaarvamisi 98 euro (käibemaksuta) suuruse osalemistasu kogusummast. Maakohus tuvastas mh, et hageja on sõlminud ka teiste samalaadse muusika osakaaluga ürituste osas samadel tingimustel litsentsilepingud. Kostja ei vaidlustanud Harju Maakohtu 21. juuni 2017. a otsust, see on jõustunud ja kostja on otsusega välja mõistetud summa hagejale tasunud. Kostjale pidi olema üheselt selge, et litsentsitasu arvestamise aluseks on laekunud osalemistasud ja need tuleb kajastada finantsaruandes täies mahus. Hageja ei ole andnud kostjale mõista, et luba muusikateoste avalikuks esitamiseks on võimalik saada mingitel muudel tingimustel.
1.7.Kostja ei ole täitnud lepingutest tulenevat finantsaruannete esitamise kohustust nõuetekohaselt, esitades hagejale puudulike andmetega finantsaruandeid, et tasuda üritusel esitamisele tulnud muusika autoritele vähem litsentsitasu. Tulenevalt kostja rikkumisest ja teadlikult ebaõigete andmete esitamisest tugines hageja kostjale arveid koostades ebaõigetele algandmetele ja kostja maksis litsentsitasu ettenähtust vähem. Sellega on kostja litsentsilepinguid rikkunud ning hagejal on VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja § 108 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kostjalt tasumata litsentsitasu maksmist. Vastavalt kostja finantsaruannetes esitatud osalejate arvule ning hagejale kättesaadavale infole ürituste tegeliku osalustasu suuruse kohta oleks kostja pidanud tasuma „Jõulugala 2017“ eest 8399,55 eurot (2823 in × 114 eurot × 2,5% + käibemaks 354 eurot), „Jõulugala 2018“ eest 14 479,03 eurot (4334 in × 128 eurot × 2,5% + käibemaks 610,23 eurot) ja „Jõulugala 2019“ eest 16 334,11 eurot (5047 in × 124 eurot × 2,5% + käibemaks 688,41 eurot). Seega tuleb kostjal täiendavalt tasuda „Jõulugala 2017“ eest 7220,98 eurot (8399,55 eurot – tasutud 1178,57 eurot) ja „Jõulugala 2018“ eest 12 735,84 eurot (14 479,03 eurot – tasutud 1743,19 eurot), millest hageja arvestab maha kostja 12. juunil 2019 tasutud 2798,62 eurot, saades nõude suuruseks „Jõulugala 2017“ ja „Jõulugala 2018“ eest kokku 17 158,20 eurot. „Jõulugala 2019“ eest tuleb kostjal tasuda 16 334,11 eurot.
1.8.Litsentsilepingute kohaselt kohustub kostja litsentsitasu mitteõigeaegse tasumise korral tasuma hagejale viivist 0,5% iga maksmisega viivitatud kalendripäeva eest tähtaegselt tasumata summalt. Hageja nõuab „Jõulugala 2017“ ja „Jõulugala 2018“ eest tasumata litsentsitasult 17 158,20 eurolt viivist alates 24. maist 2019 ning „Jõulugala 2019“ eest tasumata litsentsitasult 16 334,11 eurolt viivist alates 15. maist 2020. Kuni kohtuotsuse tegemiseni nõuab hageja viivist kindla summana ja sealt edasi TsMS § 367 alusel protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui vastavalt 17 158,20 eurot ja 16 334,11 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu.
2.1.Kostja esitas lepingule vastavad finantsaruanded, mille alusel hageja koostas arved, mille kostja tasus. Litsentsitasu all tuleb mõista tasu intellektuaalsest varast tulenevate õiguste kasutamise eest. Seetõttu tuleb litsentsilepingus käsitada sissepääsutasuna üksnes seda osa ürituse sissepääsutasust, mis on suunatud muusikateoste kasutamisele. Alates 2017. aastast koosneb „Jõulugala“ paketi maksumus kahest komponendist: 1) ürituse pilet ja 2) korraldusteenus, tehniline produktsioon, pidulik kolmekäiguline õhtusöök ning alkohoolsed ja mittealkohoolsed joogid. Kostja on pileti hinnalt litsentsitasu maksnud. Kostja on kajastanud aruannetes piletihinnana seda osa ürituse paketi maksumusest, mida ettevõtted maksavad „Jõulugala“ lavalise programmi eest, kus esitatakse muusikalisi teoseid. Suurema osa kostja kuludest moodustavad tasud tehniliste lahenduste ja kujunduse, toitlustuse, turunduse jm korraldusega seonduva eest. Seetõttu on õigustatud ka piletihinna väiksem osakaal paketi
4 (21)
2-19-13868 kogumaksumuses. Kuna kostja on esitanud nõuetekohased aruanded ja tasunud aruannete põhjal koostatud arved, on kostja litsentsilepinguid täitnud.
2.2.Kui kohus käsitab „Jõulugala“ sissepääsutasuna paketi kogumaksumust, mitte üksnes piletihinda, on litsentsilepingu p-d 4.1 ja 4.3 tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustavad. Kostjal puudus võimalus lepingu sisu mõjutada ja tõenäoliselt on sarnastel tingimustel lepinguid sõlmitud paljude teoste kasutajatega. Litsentsilepingu p 4.3 on kostjat ebamõistlikult kahjustav seetõttu, et see ei võimalda võtta arvesse kostja kasutatavat hinnastamismudelit, mille kohaselt ürituse kogumaksumus koosneb kahest erinevast tasukomponendist. Hagejal on autoriõiguse seaduse (AutÕS) §-st 7911 tulenevalt kohustus sätestada sissepääsutasu regulatsioon objektiivselt ja võrdselt, kuritarvitamata oma monopoolset seisundit. Litsentsilepingu sissepääsutasu regulatsioon on kostja kui teistsugust hinnastamismeetodit kasutava ürituse korraldaja suhtes ebaõiglane. Ebaõiglust kostja suhtes ilmestab ka asjaolu, et kui mõni suurkorporatsioon korraldab ettevõttesisese korporatiivürituse, käsitab hageja seda tasuta sissepääsuga üritusena, mistõttu kostja peab maksma litsentsitasu sadu kordi kõrgemates tariifides. Litsentsilepingu sätted sissepääsutasu kohta on vastuolus ka litsentsilepingu olemusega ja ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 1 teise lause mõttes (vastuolu seaduse olulise põhimõttega), kuna VÕS § 368 kohaselt tuleb litsentsitasu all mõista tasu intellektuaalsest varast tulenevate õiguste teostamise eest. Kuna litsentsilepingu p 4.3 on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja tühine, tuleb see säte jätta kohaldamata ja defineerida sissepääsutasu lähtuvalt kostja hinnastamismeetodist tasuna ürituse pileti eest.
2.3.Litsentsitasu arvestamise metoodika võib olla TsÜS § 86 mõttes heade kommete vastane. Hageja on Eestis oma valdkonnas monopoolset seisundit omav ühing, mistõttu muusikalisi komponente sisaldavate ürituste korraldamiseks tuleb temaga sõlmida litsentsileping. See tähendab, et kostjal on lepingu sõlmimiseks erakorraline vajadus. Litsentsilepingud on kostja jaoks äärmiselt ebasoodsad, kuna need ei võta arvesse litsentsitasu olemust ja toovad kostja jaoks kaasa ebaõiglased väljaminekud. Lisaks on kõnealune säte vastuolus seadusega ja seega TsÜS § 85 lg 1 järgi tühine. Vastuolus AutÕS §-ga 7911 ei ole hageja hinnatariifid objektiivsed ega kehtestatud ühtsetel alustel. Litsentsitasu süsteem eristab alusetult suurkorporatsioone, kellel on endal võimekus korraldada ettevõttesiseseid üritusi, ja väikeettevõtteid, kellel sellekohased võimalused puuduvad ja kes osalevad kostja korraldataval ühisüritusel. Mõlema ürituse programm ja osalejate arv võivad olla võrreldavad, kuid esimesel juhul arvestatakse tasu inimese kohta ja teisel juhul vastavalt käibele. Kostja on seisukohal, et AutÕS § 7911 eesmärk on tuua kaasa sätte tingimustele mittevastava tehinguosa tühisus.
2.4.Hageja arvutused keskmise tasu ja külastajate arvu kohta ei ole õiged. Nii 2017. a kui ka 2018. a „Jõulugala“ ürituste piletihinnad on finantsaruannetes kajastatud õigesti. Arvestada tuleb sellega, et taoliste ürituste paketihinnad muutuvad ajas, olles müügi avamisel madalamad ja tõustes siis, kui ürituse toimumine jõuab lähemale ja kohti jääb vähemaks. Osadele ettevõtetele tegi kostja soodustusi paketi soetamise ajast sõltumata.
2.5.Juhul kui kohus hagi osaliselt või täielikult rahuldab, palub kostja vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist ning määrata mõistlik viivis. Hageja viivisenõue on ebamõistlikult suur. Viivisenõue põhinõuet 50% ületavas osas on vastuolus kohtupraktikaga. Viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on ürituste kohta esitanud finantsaruanded, mida hageja on aktsepteerinud. Hageja pidi teadma, et „Jõulugala“ kogupaketi maksumus on oluliselt kõrgem aruannetes kajastatud piletihinnast. Kostjal oli tekkinud õigustatud ootus, et hageja on kostja arvestusmeetodeid aktsepteerinud. Esitades mitu kuud hiljem täiendava litsentsitasu arve, on hageja käitunud vastuoluliselt. Kostjat koheldakse oluliselt erinevalt võrreldes ettevõttesiseste korporatiivürituste korraldajatega, kuna kostja 5 (21)
2-19-13868 võlgnetavad litsentsitasud ületavad oluliselt ettevõttesisese ürituse korraldajale kehtestatud litsentsitasusid. Kostjat ei tohiks karistada ebamõistlikult suure viivisemääraga (0,5% päevas) lisaks täiendavale litsentsitasule, arvestades, et litsentsilepingu sissepääsutasu sätted on mitmeti tõlgendatavad. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
3.Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja litsentsitasu 33 492,31 eurot ja viivise 33 492,31 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 6120,50 eurot, kohustades kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.
3.1.Maakohus tuvastas otsuses järgmised olulised asjaolud: -
hageja on teoste autorite ja muusikakirjastajate kollektiivse esindamise organisatsioon; kostja korraldas 2017., 2018. ja 2019. aastal Saku Suurhallis „Jõulugala“ nime kandvaid üritusi; pooled sõlmisid üritusel „Jõulugala 2017“ muusikateoste esitamise eest makstava litsentsitasu maksmiseks litsentsilepingu nr K3071; pooled sõlmisid üritusel „Jõulugala 2018“ muusikateoste esitamise eest makstava litsentsitasu maksmiseks litsentsilepingu nr K3338; pooled sõlmisid üritusel „Jõulugala 2019“ muusikateoste esitamise eest makstava litsentsitasu maksmiseks litsentsilepingu nr KS026; kostja esitas pärast ürituste toimumist finantsaruanded, milles olid andmed üksnes selle osa kohta osavõtutasust laekunud sissetulekust, mis hõlmas muusikalist programmiosa; üritusele „Jõulugala 2017“ müüdi 2823 piletit, üritusele „Jõulugala 2018“ müüdi 4334 piletit ja üritusele „Jõulugala 2019“ müüdi 5047 piletit; vastavalt litsentsilepingute nr K3071 ja nr K3338 alusel esitatud aruannetele esitas hageja arved summades 1178,57 eurot ja 1743,19 eurot, mille kostja on tasunud; kostja tasus 12. juunil 2019 hagejale täiendavalt 2798,62 eurot selgitusega „Tasu vastavalt 23.05.2019 esitatud aruannetele“.
3.2.Maakohus leidis, et hageja nõue võib olla põhjendatud VÕS § 108 lg 1 alusel. Pooled vaidlevad selle üle, kas litsentsilepingu kohaselt tuleb tasu maksta üksnes muusikaliste teoste esitamise eest makstud tasult või ürituse kogu paketi eest saadud tulult.
3.3.Poolte vahel sõlmitud litsentsilepingute nr K3071 ja nr K3338 p 4.3 kohaselt kohustub litsentsisaaja maksma teoste avaliku esitamise eest üritusel EAÜ-le litsentsitasu 2,5% ürituse sissepääsutasust või osavõtutasust, kuid mitte vähem kui 7,99 eurot ürituse ühe päeva eest. Litsentsilepingu nr KS026 p 4.2 kohaselt kohustub litsentsisaaja maksma teoste avaliku esitamise eest üritusel EAÜ-le litsentsitasu 2,5% üritusel osalemise eest laekunud sissetulekust.
3.4.Litsentsilepingute nr K3071 ja nr K3338 järgi sõltub litsentsitasu ürituse sissepääsutasust, mille all pooled mõistavad ürituse piletite müügist laekunud kogu sissetulekut. Litsentsisaajal ei ole õigust teha piletite müügist laekunud sissetulekust mahaarvamisi (sh piletite müügikulude eest), v.a pileti hinnas sisalduv käibemaks (p-d 4.1 ja 4.1.1). Litsentsilepingus nr KS026 on eelnevat täpsustatud. Uue sõnastuse järgi sõltub litsentsitasu üritusel osalemise eest laekunud sissetulekust, mille all pooled mõistavad ürituse osavõtust laekunud kogu sissetulekut sõltumata litsentsisaaja märgitud tasu nimetusest (osavõtu-, sissepääsu-, osalustasu, laua hind vms). Viimases lepingus on täpsustatud ka seda, milliseid mahaarvamisi ei tohi osavõtutasust
6 (21)
2-19-13868 laekunud sissetulekust teha. Nendeks on osavõtutasus sisalduv toitlustamise, korraldusteenuse, tehnilise produktsiooni jm kulude mahaarvamine (p-d 4.1 ja 4.1.1).
3.5.Maakohus nõustus hagejaga, et kostja teadis lepingute sõlmimisel, et hageja tõlgendab litsentsilepingute p 5.1 selliselt, et litsentsitasu 2,5% arvutatakse kogu kostjale makstavalt osalustasult. Pooled vaidlesid litsentsitasude üle tsiviilasjas nr 2-17-854, kus kohus leidis, et 2,5% kui madalama tasumäära puhul on ürituse olemust juba arvesse võetud ja kostjal pole õigust teha mahaarvamisi. Kostja teadmist kinnitab ka litsentsilepingus nr KS026 tehtud täpsustus, millest litsentsitasu arvestatakse. Viidates VÕS § 29 lg-tele 3 ja 5 leidis maakohus, et põhjendatud ei ole kostja vastuväide, et ta mõistis 2017–2019 sõlmitud litsentsilepinguid teisiti kui sama lepingut varasematel perioodidel.
3.6.Põhjendatud ei ole kostja väide, et hageja saab esitada talle arve üksnes finantsaruande põhjal. Kostja kohustus tasuda teoste avaliku esitamise eest litsentsitasu 2,5% ürituse osavõtutasust tuleneb litsentsilepingu p-st 4.3. Lepingupool eeldab, et finantsaruandlus vastab tegelikkusele ja andmeid ei ole võltsitud.
3.7.Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kui kohus käsitab sissepääsutasuna paketi kogumaksumust, on litsentsilepingute p 4.3 ebamõistlikult kahjustav ja tühine tulenevalt VÕS § 42 lg-st 1. VÕS § 42 lg 2 kohaselt ei loeta tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavaks mh juhul, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Litsentsilepingu põhiline ese on litsentsi andmine ja autoritasu võtmine (AutÕS § 131 lg-d 1 ja 2 ning § 14 lg-d 1 ja 2). Litsentsilepingute p 4.3 puudutab lepingu põhilist eset ega ole seega kostjat ebamõistlikult kahjustav. Hageja hinnakujundusse sekkumist ei õigusta kostja vastuväited ega hea usu põhimõttele tuginemine. Kohus ei tuvastanud litsentsitasu hinnakujunduses hageja seisundi kuritarvitamist.
3.8.Hageja arvutuste kohaselt tuli kostjal tasuda litsentsitasu „Jõulugala 2017“ eest 8045,55 eurot (2823 (müüdud piletite arv) × 114 (osavõtutasu ühe inimese kohta käibemaksuta) × 2,5%), millele lisandub käibemaks 354 eurot, s.o kokku 8399,55 eurot; „Jõulugala 2018“ eest 13 868,80 eurot (4334 (müüdud piletite arv) × 128 (osavõtutasu ühe inimese kohta käibemaksuta) × 2,5%), millele lisandub käibemaks 610,23 eurot, s.o kokku 14 479,03 eurot; „Jõulugala 2019“ eest 15 646,70 eurot (5047 (müüdud piletite arv) × 124 (osavõtutasu ühe inimese kohta käibemaksuta) × 2,5%), millele lisandub käibemaks 688,41 eurot, s.o kokku 16 334,11 eurot. Kostja ei vaielnud hageja arvestusele sisuliselt vastu ega esitanud enda arvestusi. Kohus luges hageja arvestuse õigeks. Maakohus rahuldas hageja põhinõude VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja litsentsitasu 33 492,31 eurot.
3.9.Maakohus rahuldas hagi ka viivisenõude osas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude ulatuses, s.o 33 492,31 eurot. Hagi esitamise ajaks 10. septembril 2019 on litsentsilepingute nr K3071 ja nr K3338 alusel viivis maksmata summadelt (17 157,20 eurolt) 9437,01 eurot. Nõude suurendamise ajaks 26. mail 2020 on litsentsilepingu nr KS026 alusel maksmata summalt (16 334,11 eurolt) viivis 980,05 eurot. Kuni otsuse tegemiseni arvestatav viivis on vastavalt 56 532,97 eurot ja 32 668,22 eurot, mis ületavad põhinõude. Hageja on palunud välja mõista viivise kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja alates kohtuotsuse tegemisest protsendina lepingujärgses määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui põhinõue. Maakohus ei nõustunud kostja põhjendustega viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Kohtule ei ole teada kohtupraktika, mis keelab viivise väljamõistmise üle poole põhinõudest. Viivise ebaproportsionaalsust ei too kaasa asjaolu, et hageja esitas arved nr 712200 ja nr 812589 täiendava litsentsitasu maksmiseks u 5 ja 17 kuud pärast ürituste toimumist, kuna hageja on arvestanud viivist arvetel nr 712200 ja nr 812589
7 (21)
2-19-13868 märgitud maksetähtajast 24. mai 2019, mitte ürituse toimumise ajast. Kostja soovitud tõlgendus litsentsilepingu p 4.3 kohta ei anna alust viivise vähendamiseks.
3.10.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja taotles, et kostjalt mõistetaks menetluskuluna välja riigilõiv 2000 eurot ja õigusabikulu 41,47 t eest 7364,35 eurot. Maakohtu hinnangul on hageja esindaja mõistlik tunnitasu 150 eurot ja põhjendatud õigusabikulu 5020,50 eurot (= 33,47 × 150). Koos põhjendatult tasutud riigilõivuga 1100 eurot määras kohus hageja menetluskulude suuruseks 6120,50 eurot. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märkis kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
4.1.Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et litsentsilepingute kohaselt tuli litsentsitasu arvestada kogu sissetulekult. Kohus on tõendeid valesti hinnates jõudnud ebaõigele järeldusele. Viide tsiviilasjas nr 2-17-854 tehtud lahendile on asjakohatu, kuna selles vaidluses lahendas kohus hageja nõudeid lepinguvälise suhte alusel. Seal tehtud järeldused ei ole praeguses asjas lepingulise suhte puhul kohaldatavad. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja tõendid selle kohta, et kostja on nii arvetel kui ka ürituse kuulutustel selgelt eristanud piletihinda ning toitlustuse ja muude teenuste eest küsitavat tasu. Kohus on jätnud tähelepanuta ka selle, et 2019. aastal on hageja pakutud lepingu sõnastust muudetud. See kinnitab, et hageja ei soovinud 2017. ja 2018. aastate litsentsitasu küsimisel arvestada litsentsitasu muudelt sissetulekutelt kui sissepääsutasult. Eeltoodu alusel oleks kohus pidanud tuvastama, et lepingud võimaldasid arvestada sissepääsutasuna üksnes piletihinda, mistõttu kostja on tasunud 2017. a ja 2018. a eest litsentsitasu õigesti.
4.2.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et litsentsilepingute p 4.3 ei ole tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kohtupraktika kohaselt võib tüüptingimuste kehtivuse kontrollile alluda tasu määramise kord, mis ei ole selge või kahjustab poolt ebamõistlikult. Siinsel juhul seisneb vaidlus eelkõige tasu määramise korras. Hageja kasutatav hinnastamismetoodika on kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kostja hinnastamismeetod on hageja omast objektiivsem ja õiglasem, kuna lähtub sellest, et litsentsitasu peab tasuma üksnes intellektuaalse vara kasutamise (muusikateoste esitamise) eest. Hageja nõuab oma monopoolset seisundit ära kasutades litsentsitasu ka muude tasukomponentide eest, mis ei ole seotud intellektuaalse vara kasutamisega. Hageja arvestus on VÕS § 42 lg 1 mõttes vastuolus seaduse olulise põhimõttega. Kohus on kostja väiteid sisuliselt käsitlemata jättes jätnud täitmata põhjendamiskohustuse. Lepingute 4. peatükid ei võimalda arvestada litsentsitasu aluseks oleva piletihinna sisse muid kostjale makstavaid tasusid. Vastasel juhul koheldakse kostjat muude ürituste korraldajatega võrreldes oluliselt ebasoodsamalt. Hageja hinnastamismeetodi ebaõiglust ilmestab asjaolu, et sama osalejate arvuga ürituse eest, mis korraldatakse ettevõttesiseselt (st mida ei ole korraldanud kostja või mõni muu ürituste korraldaja), peab ettevõte tasuma hagejale litsentsitasu kordades vähem.
4.3.Lisaks ei ole maakohus arvestanud, et võimalik on hinnata lepingu eseme hinna ja väärtuse suhet puudutava tingimuse vastavust headele kommetele TsÜS § 86 mõttes. Tulenevalt hageja monopoolsest seisundist on ilmselge, et kostja sõlmib hagejaga litsentsilepingu tungivast vajadusest. Kuna maakohtu tõlgenduse kohaselt tuleb kostjal maksta litsentsilepingu alusel tasu
8 (21)
2-19-13868 ka muu kui intellektuaalse vara kasutamise eest, on lepingutingimus kostjale ka äärmiselt ebasoodne.
4.4.Maakohus ei ole käsitlenud kostja seisukohti selle kohta, et litsentsilepingu asjassepuutuvad sätted võivad olla TsÜS § 85 lg 1 mõttes tühised. Litsentsilepingu tingimused on vastuolus AutÕS § 7911 lg-ga 1, kuna litsentsitasu arvutamise metoodika ei ole kehtestatud objektiivsetel ja ühtsetel alustel. Hageja metoodika eristab põhjendamatult suurettevõtteid, kellel on endal võimekus korraldada ettevõttesiseseid üritusi, ja väikeettevõtteid, kellel sellised võimalused puuduvad ja kes osalevad kostja korraldataval ühisüritusel. Kuigi mõlema ürituse programm ja osalejate arv võivad olla identsed, arvestatakse esimesel juhul tasu inimeste arvu ja teisel juhul käibe pealt. Kostja on seisukohal, et AutÕS § 7911 lg-ga 1 vastuolus olev säte toob kaasa tehingu tühisuse, arvestades, et sätte eesmärk on vältida turgu kahjustavate kokkulepete sõlmimist.
4.5.Maakohus ei arvestanud kostja vastuväitega hageja põhjendatud nõude suuruse kohta osas, mis ületab kostja omaks võetut. Kostja avaldas kohtuistungil järgnevad „Jõulugala“ ürituste eest laekunud arvete kogusummad: 2017. a 338 294,02 eurot; 2018. a 439 921,7 eurot; 2019. a 529 378,96 eurot. Kostja leidis, et neid summasid ületavas osas ei ole hageja kostja üritustelt saadavat tulu tõendanud. Maakohus on otsuse p-s 14 põhjendamatult leidnud, et kostja ei ole hageja arvestusele vastu vaielnud. Eelnevast tulenevalt ja arvestades kostja tasutut oleks sätete kehtivuse korral hageja põhjendatud nõue kokku 27 092,62 eurot (2017. a eest 7 328,45 eurot, 2018. a eest 9 328,32 eurot ja 2019. a eest 10 435,85 eurot).
4.6.Maakohus ei käsitlenud kostja vastuväidet seoses kohalduva viivisemääraga. Kostja juhtis kohtuistungil tähelepanu, et litsentsilepingute p 7.5 sätestab viivisemäära üksnes litsentsitasu mitteõigeaegse tasumise korral. Olukorras, kus litsentsisaaja ei täida lepingute 5. ptk-st tulenevat aruandluskohustust, saab hageja nõuda mitte litsentsitasu, vaid kostja aruandluskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kahju seisneb aruandluskohustuse rikkumise tulemusena saamata jäänud tasus (otsene varaline kahju). Selle hüvitise puhul tuleks kohaldada VÕS § 113 lg-st 1 tulenevat viivisemäära.
4.7.Maakohus on viivisenõude vähendamata jätmisel kohaldanud ebaõigesti VÕS § 113 lg-t 8 ja § 162 lg-t 1. Kohus leidis ebaõigesti, et vaidluse asjaolud ei anna viivisenõude vähendamiseks alust. Viivisenõude vähendamise aluseks on hageja vastuoluline (hea usu põhimõtte vastane) käitumine. Kuna hageja esitas 2017. a ja 2018. a „Jõulugala“ ürituste kohta täiendavad litsentsitasu arved alles vastavalt 17 ja 5 kuud pärast ürituse toimumist, võis kostja õigustatult oodata, et hageja on kostja litsentsitasu arvestamise metoodikat ja makstud litsentsitasu aktsepteerinud. Kostjalt väljamõistetav litsentsitasu on kostjat karistav. Kostja on samalaadsete ettevõttesiseste ürituste korraldajatega võrreldes ebaõiglases seisus. Arvestada tuleb seda, et kostja ei jätnud litsentsitasu maksmata pahauskselt. Litsentsitasu arvestamise metoodika on mitmeti tõlgendatav ja kostja lähtus selle tõlgendamisel oma parimast äranägemisest. Kui kohus leiab, et hageja põhinõue on põhjendatud, palub kostja vähendada viivist ning määrata VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel mõistlik viivis.
4.8.Kostja esitas TsMS § 236 lg 2 alusel korduva taotluse tõendite kogumiseks, kuna maakohus jättis 7. aprilli 2021. a määrusega rahuldamata kostja 28. oktoobri 2020. a menetlusdokumendi p-s IV esitatud taotluse tõendite kogumiseks. Kostja palus ringkonnakohtul kohustada hagejat esitama Eesti Koolitus- ja Konverentsikeskus OÜ-ga ja Agentuur Kolm OÜ-ga seotud järgmised dokumendid ajavahemiku 2017–2019 kohta: kõik ürituste korraldamisega seonduvad allkirjastatud litsentsilepingud; lepingute täitmisega seotud arvestuslehed avalikult esitatud muusika kohta; avalikult esitatud muusika arvestuslehtede alusel hageja poolt Eesti Koolitus-
9 (21)
2-19-13868 ja Konverentsikeskus OÜ-le ja Agentuur Kolm OÜ-le väljastatud arved; Eesti Koolitus- ja Konverentsikeskus OÜ ning Agentuur Kolm OÜ arvete tasumist kinnitavad pangakontode väljavõtted. Ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 2021. a määrusega kostja taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja litsentsitasu 33 454,46 eurot ületavas osas ja viivise 33 454,46 eurot ületavas osas. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata. Muus osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutma, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses taotleb kostja maakohtu 30. juuni 2021. a otsuse tühistamist, eristamata maakohtu otsuse resolutsiooni punkte (taotluste p 1, menetluse asjaolude p 3). Pärast ringkonnakohtu 12. oktoobri 2021. a määruses esitatud selgitusi täpsustas kostja 26. oktoobri 2021. a menetlusdokumendi p-s 24, et ta ei ole vaidlustanud apellatsiooni korras maakohtu otsuse resolutsiooni p 7, millega maakohus rahuldas hageja taotluse riigilõivu tagastamiseks ja määras enam tasutud riigilõivu 900 eurot tagastamise EAÜ pangakontole. Eelnevast tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust selle resolutsiooni p-de 1–6 osas.
8.Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid üritusel „Jõulugala 2017“ muusikateoste esitamise kohta litsentsilepingu nr K3071 (I kd, tl-d 13–15), „Jõulugala 2018“ kohta litsentsilepingu nr K3338 (I kd, tl-d 21 – 22 pöördel) ja „Jõulugala 2019“ kohta litsentsilepingu nr KS926 (I kd, tl-d 126–129). Pooled ei ole nende asjaolude tuvastamist vaidlustanud ning on ka apellatsiooniastmes lähtunud eeldusest, et nimetatud lepingud on sõlmitud. Samuti ei vaidle pooled maakohtu tuvastatud asjaolude üle, et kostja esitas pärast ürituste toimumist hagejale finantsaruanded, milles kajastas andmed sissetuleku kohta muusikalise programmiosa eest (nö piletihind), ning hageja esitas kostja aruannete põhjal 2017. a ja 2018. a „Jõulugala“ eest arved nr K3071 summas 1178,57 eurot ja K3338 summas 1743,19 eurot, mille kostja tasus. Täiendavalt tasus kostja 12. juunil 2019 hagejale 2798,62 eurot.
9.Vaidluse üks keskne küsimus on see, kuidas tuleb tõlgendada poolte 2017. a, 2018. a ja 2019. a litsentsilepingutes sisalduvaid sätteid litsentsitasu arvestamise kohta, s.o 2017. a ja 2018. a lepingute p-d 4.1 ja 4.3 ning 2019. a lepingu p-d 4.1 ja 4.2. Hageja on seisukohal, et nende sätete kohaselt tuleb litsentsitasu arvestada kogu ürituse sissepääsutasult, mistõttu hagejal on õigus nõuda kostjalt täiendava litsentsitasu maksmist, samas kui kostja arvates tuleb litsentsitasu maksta üksnes muusikateoste esitamise eest makstud tasult ehk n-ö piletihinna komponendilt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on litsentsilepingut ebaõigesti tõlgendanud VÕS § 29 lg-te 3 ja 5 järgi, arvestades, et maakohus on käsitanud vaidlusaluseid sätteid tüüptingimustena (vt maakohtu otsuse p 15). Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
10 (21)
2-19-13868
9.1.Pooled ei vaidle menetluses selle üle, et litsentsilepingud sõlmiti tüüptingimustel. Kostja on juba menetluse algusest väitnud, et lepingute litsentsitasu puudutavad sätted on tüüptingimused (nt 29. oktoobri 2019. a hagi vastuse p 33), ning hageja ei ole sellele vastu vaielnud. Seda, et tegemist on tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 mõttes, kinnitavad ka hageja esitatud litsentsilepingud, mis on sõlmitud sarnastel tingimustel teiste ürituste korraldajatega (I kd, tl-d 88–95 pöördel). VÕS § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Praegusel juhul on tingimuse kasutajaks hageja. Seega tuleb kindlaks teha, kuidas kostjaga sarnane mõistlik isik oleks praeguse olukorraga samadel asjaoludel pidanud litsentsilepingutes sisalduvaid sätteid litsentsitasu arvestamise kohta mõistma.
9.2.Maakohus tuvastas ja pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et poolte vahel sõlmitud litsentsilepingute nr K3071 (2017. a „Jõulugala“ kohta) ja nr K3338 (2018. a „Jõulugala“ kohta) p 4.3 kohaselt kohustub litsentsisaaja maksma EAÜ-le teoste avaliku esitamise eest üritusel litsentsitasu 2,5% ürituse sissepääsutasust või osavõtutasust, kuid mitte vähem kui 7,99 eurot ürituse ühe päeva eest. Litsentsilepingu nr KS026 (2019. a „Jõulugala“ kohta) p 4.2 kohaselt kohustub litsentsisaaja maksma EAÜ-le teoste avaliku esitamise eest üritusel litsentsitasu 2,5% üritusel osalemise eest laekunud sissetulekust. Litsentsilepingute nr K3071 ja nr K3338 p-de 4.1 ja 4.1.1 kohaselt sõltub litsentsitasu ürituse sissepääsutasust, mille all pooled mõistavad ürituse piletite müügist laekunud kogu sissetulekut. Sealjuures on litsentsisaajal õigus piletite müügist laekunud sissetulekust enne EAÜ-le makstava litsentsitasu arvestamist maha arvata ainult pileti hinnas sisalduv käibemaks. Muude mahaarvamiste tegemine (sh piletite müügikulude) piletite müügist laekunud sissetulekust EAÜ-le makstava litsentsitasu arvestamisel ei ole lubatud. Litsentsilepingu nr KS026 p-de 4.1 ja 4.1.1 kohaselt sõltub litsentsitasu üritusel osalemise eest laekunud sissetulekust, mille all pooled mõistavad ürituse osavõtutasust laekunud kogu sissetulekut sõltumata litsentsisaaja märgitud tasu nimetusest (osavõtu-, sissepääsu-, osalustasu, laua hind vms). Sealjuures on litsentsisaajal õigus osavõtutasust laekunud sissetulekust enne EAÜ-le makstava litsentsitasu arvestamist maha arvata ainult selle hinnas sisalduv käibemaks. Muude mahaarvamiste tegemine osavõtutasust laekunud sissetulekust (sh osavõtutasus sisalduvate toitlustamise, korraldusteenuse, tehnilise produktsiooni jm kulude mahaarvamine) EAÜ-le makstava litsentsitasu arvestamisel ei ole lubatud. Kolleegium leiab, et litsentsilepingute sõnastusest on piisavalt selge, et litsentsitasu arvestamise aluseks on ürituse kogu sissepääsutasu näol ehk sellel osalemise eest laekunud sissetulek, millest on lubatud teha üksnes lepingus ettenähtud mahaarvamisi (s.o käibemaks). Lepingupunktide sõnastus ei võimalda teha järeldust, et litsentsisaajal on õigus ürituse sissepääsu ehk sellel osalemise eest makstavat tasu jaotada „piletihinnaks“ ja muudeks tasudeks ning arvestada litsentsitasu üksnes ühelt osalt. Praeguses asjas ei ole kostja vaidlustanud hageja väidet, et üritusele sissepääsemiseks, s.o sellel osalemiseks tuli maksta kogu kostja küsitav tasu ning üritusel ei oleks olnud võimalik osaleda üksnes n-ö „pileti“ komponendi soetamise korral ilma, et oleks makstud ka toitlustamise jm üritusel osalemisega seonduva eest. Seega tuli ka litsentsitasu arvestada kogu tasu pealt, mis ürituse sissepääsutasuna ehk sellel osalemise eest kostjale laekus. Selliselt pidi litsentsilepingu tingimusi mõistma ka kostjaga sarnane mõistlik isik.
9.3.Lisaks lepingupunktide grammatilisele tõlgendamisele on praeguses asjas asjakohane arvestada ka lepingu sõlmimise asjaolude ja poolte varasema praktikaga. Maakohus tuvastas, et poolte varasemat vaidlust tsiviilasjas nr 2-17-854 arvestades pidi kostja litsentsilepingute 11 (21)
2-19-13868 sõlmimisel teadma, et hageja tõlgendab lepinguid selliselt, et litsentsitasu 2,5% arvutatakse kogu kostjale makstavalt osalustasult. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et viide tsiviilasjas nr 2-17-854 tehtud lahendile on asjakohatu, kuna selles vaidluses lahendas kohus hageja nõudeid lepinguvälise suhte alusel. Ehkki hageja nõude õiguslik alus viidatud tsiviilasjas seoses 2014.–2016. a „Jõulugala“ üritustega oli lepinguväline, kuna kostja ei olnud temaga litsentsilepingut sõlminud, andis kohus hinnangu sellele, millises suuruses litsentsitasu oleks kostja pidanud tasuma, kui ta oleks hagejaga lepingu sõlminud. Seejuures vaidlesid pooled viidatud tsiviilasjas selle üle, milline on kostja ürituste eripärasid arvestades põhjendatud litsentsitasu määr ja milliselt summalt seda tuleb arvutada, ning kohus võttis ka nimetatud küsimustes seisukoha, leides, et hageja saab nõuda kahjuhüvitisena tavapärast litsentsitasu 2,5% kogu ürituse osalustasult (vt Harju Maakohtu 21. juuni 2017. a otsuse tsiviilasjas nr 2-17854 p-d 49–56; vt ka vaidlustatud maakohtu otsuse p 8). Vaidlust ei ole selles, et kostja maakohtu lahendit tsiviilasjas nr 2-17-854 ei vaidlustanud ja see on jõustunud. Olukorras, kus pooled sõlmisid pärast selles tsiviilasjas tehtud lahendi jõustumist litsentsilepinguid sama ürituse („Jõulugala“) kohta, litsentsilepingutes kokkulepitud litsentsitasu määr 2,5% kattub sellega, mida kohus pidas põhjendatuks tsiviilasjas nr 2-17-854, ja ka lepingus sisalduvad litsentsitasu arvestamise põhimõtted sarnanevad nendega, millest kohus samas tsiviilasjas lähtus, ning hageja ei ole kostjale teatanud ega muul viisil mõista andnud, et ta arvestaks litsentsitasu kuidagi teisiti, on põhjendatud maakohtu seisukoht, et kostja pidi lepingu sõlmimise ajal teadma, et hageja mõistab ürituse sissepääsutasu all, millelt litsentsitasu arvutatakse, kogu sissetulekut, mis ürituse osavõtutasudena laekub. Kuna kostja pidi teadma, kuidas hageja lepingutes sisalduvaid litsentsitasu arvestamise sätteid tõlgendas, see tõlgendus sarnanes tsiviilasjas nr 2-17-845 poolte vahel jõustunud lahendis põhjendatuks peetud litsentsitasu arvestamise viisiga ning kostja väidetest ja asja materjalidest ei nähtu, et ta oleks 2017. a ja 2018. a lepingute sõlmimisel teinud ettepaneku sätete sõnastuse muutmiseks, saab kolleegiumi arvates järeldada, et ka kostja mõistis neid sätteid hagejaga samal viisil. Igal juhul oleks kostjaga sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel, s.o poolte varasemat õigusvaidlust arvestades, pidanud litsentsilepingute tingimusi selliselt mõistma.
9.4.Põhjendatud ei ole kostja etteheide, et maakohus on jätnud tähelepanuta kostja tõendid selle kohta, et kostja on nii arvetel kui ka ürituse kuulutustel selgelt eristanud piletihinda ning toitlustuse ja muude teenuste eest küsitavat tasu. See, kuidas kostja on arvetel ja ürituse kuulutustel ürituse osavõtutasu kajastanud ja millisteks komponentideks selle jaganud, ei oma tähtsust poolte litsentsilepingute tõlgendamisel ja kostja lepingust tulenevate kohustuste sisustamisel. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks enne praeguse vaidluse tekkimist isegi teadlik olnud sellest, et kostja eristab arvetel ja ürituste reklaamis osavõtutasu osana n-ö pileti hinda. Seega ei olnud nimetatud tõenditel kostja viidatud osas asja lahendamisel tähtsust. Lisaks nähtub asjas esitatud tõenditest kostja viidatud eristamine ainult 2018. a ja 2019. a „Jõulugala“ osas (I kd, tl-d 29 pöördel ja 123). Samuti ei ole poolte litsentsilepingutest tulenevate kohustuste sisustamisel tähtsust sellel, et kostja pidas n-ö piletihinna kohta eraldi finantsarvestust (I kd, tld 58–65).
9.5.Põhjendatud ei ole ka apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus on jätnud tähelepanuta selle, et 2019. aastal on hageja pakutud lepingu sõnastust muudetud. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et viidatud sõnastuse muudatus kinnitab, et hageja ei soovinud 2017. ja 2018. aastate litsentsitasu küsimisel arvestada litsentsitasu muudelt sissetulekutelt kui ürituse piletitelt. 2019. a litsentsilepingu p 4.2 sõnastus ei erine oluliselt 2017. a ja 2018. a lepingute p 4.3 sõnastusest, millest esimese kohaselt tuleb litsentsitasu maksta „2,5% üritusel osalemise eest laekunud sissetulekust“ ja teiste kohaselt „2,5% ürituse sissepääsutasust või osavõtutasust“. Seejuures oli 2017. a ja 2018. a lepingutes täpsustatud, et ürituse sissepääsutasu all mõistavad pooled ürituse piletite müügist laekunud kogu sissetulekut. Nii 2017. a ja 2018. a lepingutes kui ka 2019. a 12 (21)
2-19-13868 lepingus on täpsustatud, et litsentsisaajal ei ole õigust teha vastavalt piletite müügist laekunud sissetulekust või osavõtutasust laekunud sissetulekust mahaarvamisi. Kolleegiumi hinnangul on 2019. a lepingu sõnastust üksnes täpsustatud, mille põhjuseks võis olla see, et selleks ajaks oli poolte vahel tekkinud vaidlus litsentsitasu sätete tõlgendamise üle. Täpsustatud on seda, et üritusel osalemise eest laekunud sissetuleku määratlemisel ei ole oluline see, kuidas litsentsisaaja tasu nimetab („osavõtu-, sissepääsu-, osalustasu, laua hind vms“), ning kulude seas, mida ei tohi osavõtutasust maha arvata, on ka selles sisalduvad „toitlustamise, korraldusteenuse, tehnilise produktsiooni jm“ kulud. Nende aspektide täpsustamine 2019. a lepingus ei tähenda seda, et 2017. a ja 2018. a lepingud oleksid olnud sõlmitud sisult teistsugustel tingimustel.
9.6.Seega, arvestades 2017. a, 2018. a ja 2019. a lepingute sõnastusi ning võttes arvesse lepingute sõlmimise asjaolusid, sh sellele eelnenud kohtuvaidlust, pidi kostjaga sarnane mõistlik isik VÕS § 39 lg 1 esimese lause tähenduses mõistma lepingute litsentsitasu arvestamise kohta käivaid sätteid kolleegiumi hinnangul nii, nagu neid tõlgendab praeguses asjas hageja. Kuna praegusel juhul ei esine kolleegiumi hinnangul kahtlust selles, kuidas tüüptingimusi tuleks tõlgendada, ei ole alust tõlgendada neid VÕS § 39 lg 1 teise lause alusel hageja kahjuks.
10.Kostja on tuginenud menetluses sellele, et kui litsentsilepingu kohaselt tuleb litsentsitasu maksta ürituse kogu sissetuleku (s.o paketi kogumaksumuse) pealt ning see ei võimalda arvestada litsentsitasu üksnes piletihinnalt, on lepingu p-d 4.1 ja 4.3 tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühised (29. oktoobri 2019. a hagi vastuse p 3.3; 28. oktoobri 2020. a menetlusdokumendi p 19). Maakohus on osaliselt eksinud, leides, et litsentsilepingu asjassepuutuvad sätted ei saa VÕS § 42 lg 2 järgi olla kostjat ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ja täiendab neid.
10.1.VÕS § 41 lg 1 esimese lause kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 2 kohaselt ei loeta tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktile, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda.
10.2.Kolleegium nõustub maakohtuga, et 2017. a ja 2018. a „Jõulugala“ kohta sõlmitud litsentsilepingute p 4.3 lugemise ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimuseks välistab VÕS § 42 lg 2. Kolleegiumi hinnangul ei saa litsentsi eest võetavat autoritasu küll käsitada lepingu esemena, nagu seda tegi maakohus (vt maakohtu otsuse p 15), vaid litsentsilepingu esemeks ehk objektiks on intellektuaalse vara kasutusõigus, mille saamiseks leping sõlmitakse ja tasu makstakse (vt ka Varul, P. jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn 2019. § 368, p-d 3.1 ja 3.3). Litsentsilepingute p 4.3 puudutab aga hinna ja üleantu väärtuse suhet, nähes ette, kui suurt tasu peab ürituse korraldaja üritusel teoste avaliku esitamise eest EAÜ-le ja seeläbi autoritele tasuma.
10.3.Eelnev ei tähenda aga seda, et tüüptingimuste kehtivuskontrollile ei võiks alluda litsentsilepingute p 4.1, mis täpsustab seda, mida pooled mõistavad ürituse sissepääsutasu (2017. a ja 2018. a lepingute puhul) või üritusel osalemise eest laekunud sissetuleku (2019. a lepingu puhul) all, milliseid mahaarvamisi sellest on lubatud teha ning kuidas arvestatakse sissepääsutasu (litsentsitasu arvestamise aluseks olevat sissetulekut) tasuta jagatud piletite
13 (21)
2-19-13868 puhul. Need sätted ei puuduta hinnakokkulepet, vaid litsentsitasu arvestamise ja arvutamise metoodikat, mistõttu need alluvad VÕS § 42 lg 1 alusel sisukontrollile (vt Riigikohtu 7. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14, p 40; vt ka Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn 2016. § 42, p 4.5.2).
10.4.Praegusel juhul ei ole litsentsilepingute p 4.1 kostjat ebamõistlikult kahjustav.
10.4.1.Kostja arvates on vaidlusalused tüüptingimused ebamõistlikult kahjustavad seetõttu, et litsentsitasu ei arvestata üksnes intellektuaalse vara kasutamise (muusikateoste esitamise) pealt, vaid ka muude tasukomponentide pealt. Kolleegiumi hinnangul ei too asjaolu, et litsentsitasu arvestatakse ürituse kogu sissepääsutasu pealt, iseenesest kaasa tüüptingimuste ebamõistlikku kahjustavust, vaid arvesse tuleb võtta ka muid tasu suurust mõjutavaid kokkuleppeid, sh kehtestatud litsentsitasu määra. Asjaoludest nähtuvalt on litsentsitasu määra kehtestamisel arvestatud sellega, et ürituse eripärast tulenevalt sisaldab sissepääsutasu ka tasu muude teenuste, mitte üksnes muusikaliste etteastete eest. Pooled ei vaidle selle üle, et tavaline litsentsitasu määr kontserdi või muu muusikaga olulisel määral seotud ürituse puhul on 5% ürituse sissepääsutasust, mida kinnitab ka asjas esitatud tõend EAÜ tariifide kohta (I kd, tl 68). Praegusel juhul on litsentsilepingutes ette nähtud poole väiksem määr, s.o 2,5%. Kostja ei ole veenvalt põhjendanud, et vähendatud määr ei vastaks muusikaliste etteastete osakaalule ja olulisusele kogu „Jõulugala“ üritusel pakutavast elamusest. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et „Jõulugala“ üritustel toimuvad erinevad muusikalised etteasted kogu õhtu vältel (nt „Jõulugala 2018“ programm ja esinejate tutvustus (vt I kd, tl-d 25–27), „Jõulugala 2019“ programm ja esinejate tutvustus (vt I kd, tl-d 108–115)) ning ürituse turundusmaterjalide ja meediakajastuse (nt I kd, tl 20 pöördel) põhjal saab järeldada, et need moodustavad üritusest olulise osa. Nendel asjaoludel ei ole kolleegiumi hinnangul põhjust arvata, et litsentsitasu 2,5% ürituse sissepääsutasust oleks „Jõulugala“ puhul ebaõiglaselt kõrge.
10.4.2.Kolleegium ei nõustu kostjaga selles, et viis, kuidas hageja litsentsitasu arvestab, on vastuolus seaduse olulise põhimõttega. VÕS § 368 ei piira poolte õigust leppida kokku litsentsitasu suuruses ja selle arvutamise põhimõtetes. Sellest sättest ei tulene, et pooled ei võiks arvestada teoste avaliku esitamise eest makstavat litsentsitasu protsendina ürituse kogu sissepääsutasust.
10.4.3.Samuti ei nõustu kolleegium kostja väitega, et teda koheldakse muude ürituste korraldajatega võrreldes oluliselt ebasoodsamalt. Hageja asjas esitatud tõenditest (litsentsilepingud Eesti Koolitus- ja Konverentsikeskus OÜ-ga ja Agentuur Kolm OÜ-ga (I kd, tl-d 88–95 pöördel), teiste ürituste korraldajate kirjalikud kinnitused (I kd, tl-d 157–160)) nähtub, et hageja küsib ka teistelt kostjaga sarnaste ürituste korraldajatelt sama suurt ja samade põhimõtete alusel arvutatud litsentsitasu. Seda, et „Jõulugala“ üritused erinevad tavalistest kontsertidest, on litsentsitasu kehtestamisel võetud arvesse sellega, et tavapärast kontserdi litsentsitasu määra on poole võrra vähendatud. Kostja väitel kohtleb hageja ebavõrdselt neid ürituste korraldajaid, kes saavad tulu, küsides üksnes lõpptarbijatelt tasu nii osavõtu kui ka kõikide muude teenuste ja kaupade (sh toitlustus) eest, võrreldes nendega, kes koguvad tarbijatelt üksnes piletitasu ja sõlmivad muude teenuste osutamiseks kokkulepped teenusepakkujatega. Kolleegium märgib, et kostja ei ole tõendanud ega usutavaks muutnud, et hageja küsiks sellistelt ürituste korraldajatelt, kes müüvad lõpptarbijatele sisuliselt üksnes sissepääsu kontserdile, litsentsitasu vähendatud määras 2,5%, arvestades, et tuvastatud asjaoludel on tavapärane litsentsitasu määr tasulise sissepääsuga kontserdi või muu muusikaga olulisel määral seotud ürituse puhul 5% sissepääsutasust (vt I kd, tl 68). Selliste ürituste puhul, nagu kostja korraldatav „Jõulugala“, ongi hageja vähendatud
14 (21)
2-19-13868 määra järgi litsentsitasu küsimisega arvesse võtnud asjaolu, et sissepääsutasu sisaldab tasu ka muude komponentide (sh toitlustus) eest. Põhjendatud ei ole ka väide, et kostjat koheldakse ebaõiglaselt võrreldes ettevõtjatega, kes korraldavad sama osalejate arvuga üritusi ettevõttesiseselt ega kasuta selleks kostjat või mõnda muud ürituste korraldajat. Hageja kehtestatud määrade kohaselt tuleb ürituste puhul, mille sissepääs on tasuta, maksta litsentsitasu vastavalt üritusel viibivate inimeste arvule, kusjuures 601–1000 inimese korral tuleb maksta 40 eurot ürituse ühe päeva eest (I kd, tl 68). Kostja toodud näide ei ole aga võrreldav kostja „Jõulugala“ üritusega, arvestades, et kostja eesmärk on teenida ürituse korraldamiselt ja seega teoste avaliku esitamise pealt tulu. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud eristada teoste kasutamise eest makstava litsentsitasu määrasid ja arvestamise aluseid lähtuvalt sellest, kas teoste kasutamisel on tulu teenimise eesmärk või mitte. See vastab ka AutÕS § 7911 lg-le 2, mille kohaselt õiguste omajad peavad saama õiguste kasutamise eest kohast tasu, kusjuures tasu saamise õiguste mõistlike tariifide määramisel tuleb arvestada mh teose kasutamise laadi ja ulatusega. Kostja ei ole tõendanud ega usutavaks muutnud, et hageja küsiks litsentsitasu lähtuvalt üritusel viibivate inimeste arvust ka juhul, kui konkreetne ettevõtja telliks kogu ürituse korraldamise (sh nii lavalise programmi kui ka toitlustuse jms) kostjalt või kostjaga sarnaselt ürituste korraldajalt. Sellist üritust ei saa kolleegiumi hinnangul käsitada tasuta sissepääsuga üritusena, kuna ürituse korraldaja saab selle eest tulu, sõltumata sellest, et kogu ürituse eest (s.o kõigi osalejate sissepääsu eest) tasub üks ettevõtja. Seega ei kohtle hageja kehtestatud litsentsitasu tariifid erinevalt ka neid ürituste korraldajaid, kes korraldavad üritusi paljude ettevõtjate töötajate jaoks (nagu kostja), võrreldes nendega, kes võivad korraldada ürituse ühe konkreetse ettevõtja tellimusel.
10.5.Eelnevast tulenevalt ei ole litsentsilepingute tingimused litsentsitasu suuruse ja selle arvestamise aluste kohta tüüptingimusena tühised VÕS § 42 lg 1 järgi.
11.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et litsentsilepingute litsentsitasu puudutavad sätted ei vasta headele kommetele TsÜS § 86 mõttes. Selle sätte 1. lõike kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine. Lõike 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus mh siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (p 1) või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (p 2). Kolleegium nõustub kostjaga, et tulenevalt hageja monopoolsest seisundist muusikateoste avaliku esitamise lubade andmisel võib öelda, et kostja sõlmib hagejaga litsentsilepingu tungivast vajadusest. Praegusel juhul ei ole aga tuvastatud asjaoludel (mh otsuse p-s 10.4 toodud põhjustel) alust väita, et litsentsilepingud oleksid olnud sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kolleegiumi hinnangul ei esine ka muid aluseid lugeda litsentsilepinguid või neis sisalduvaid litsentsitasu puudutavaid sätteid heade kommete või avaliku korraga vastuolus olevaks.
12.Ehkki kostja on tuginenud apellatsioonkaebuses ka hea usu põhimõtte rikkumisele, ei saa vastuolu hea usu põhimõttega tuua kaasa tehingu ega konkreetse lepingutingimuse tühisust. Menetluses esile toodud ja tuvastatud asjaoludel ei ole hageja käitumine oma litsentsilepingutest tulenevate õiguste teostamisel hea usu põhimõttega vastuolus.
15 (21)
2-19-13868
13.Kostja väitel ei ole maakohus käsitlenud tema seisukohti selle kohta, et litsentsilepingu asjassepuutuvad sätted võivad olla tühised TsÜS § 85 lg 1 mõttes, kuna need on vastuolus AutÕS § 7911 lg-ga 1. Tõenäoliselt pidas kostja silmas TsÜS § 87 lg-t 1, mille kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.
13.1.AutÕS § 7911 lg 1 esimese lause kohaselt peavad õiguste kasutamiseks litsentsilepingu sõlmimise tingimused põhinema objektiivsetel, võrdsetel ja ühtsetel alustel. Sellest sättest ei tulene otsesõnu ühtegi keeldu, vaid see sätestab üldised nõuded litsentsilepingu tingimustele. Kolleegiumi arvates saab AutÕS § 7911 lg 1 esimest lauset siiski käsitada keelunormina, kuna sellest tuleneb kaudselt keeld sõlmida litsentsilepinguid alustel, mis ei ole objektiivsed, võrdsed ja ühtsed. Selle normi mõtteks ei ole siiski tuua rikkumise korral kaasa tehingu (s.o litsentsilepingu või selle tingimuse) tühisus. AutÕS § 7911 lg 1 rikkumine kujutab endast kollektiivse esindamise organisatsiooni tegevusele kehtestatud nõuete rikkumist, mis võib sama seaduse § 7926 ja § 7927 järgi olla aluseks kohaldada riikliku järelevalve meetmeid. Samuti võib see norm olla oluline kollektiivse esindamise organisatsiooni käitumise hindamisel nt juhul, kui tegemist on turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga.
13.2.Kostja hinnangul toob vastuolu AutÕS § 7911 lg-ga 1 kaasa tehingu tühisuse seetõttu, et sätte eesmärk on vältida turgu kahjustavate kokkulepete sõlmimist. Sel juhul võiks keelunormina olla käsitatav pigem konkurentsiseaduse (KonkS) § 4 (või Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 101, kui keelatud tegevus võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust), mis sätestab konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevahelise kokkuleppe keelu, või KonkS § 16 (või ELTL art 102, kui tegevus võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust), mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi otsese või kaudse kuritarvitamise kaubaturul. Neist esimese puhul on tehingu tühisus keelu rikkumise korral KonkS §-s 8 selgelt ette nähtud. KonkS § 16 kohta on Riigikohus leidnud, et vähemalt selle sätte p-s 1 sisalduva keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast (30. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-505, p 20.2.2). Praegusel juhul võib kostja väiteid arvestades olla asjakohane KonkS § 16, mille p 1 kohaselt loetakse turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks otsene või kaudne ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamine või rakendamine, ning p 3 kohaselt võrdväärsete kokkulepete korral erinevate tingimuste pakkumine või rakendamine erinevatele äripartneritele, pannes mõne neist sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda. ELTL art-s 102 vastavad neile p-d a ja c. Lähtudes Riigikohtu põhjendustest tsiviilasjas nr 2-15-505 KonkS § 16 p 1 kohta, ei ole välistatud, et ka punktiga 6 vastuolus olev tehing võib olla TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebavõrdsete äritingimuste rakendamist.
13.3.Kolleegiumi arvates ei anna asjas tuvastatud asjaolud praegusel juhul alust järelduseks, et vaidlusalused litsentsilepingu sätted on AutÕS § 7911 lg 1 esimese lausega vastuolus. Otsuse ps 10.4.3 toodud põhjustel ei nõustu kolleegium kostjaga selles, et hageja litsentsitasu arvestamise metoodika eristab põhjendamatult suurettevõtjaid, kellel on endal võimekus korraldada ettevõttesiseseid üritusi (sh tellides selleks teenus ürituste korraldajalt), ja väikeettevõtteid, kellel säärane võimekus puudub ja kes osalevad kostja korraldataval ühisüritusel. Kui ettevõtja korraldab oma töötajatele ürituse ise, on tema kohtlemine kostja sarnasest ettevõtjast erinevalt põhjendatud, kuna tema eesmärk ei ole ürituse korraldamise pealt tulu teenida. Kui aga ettevõtja tellib ürituse korraldamise kostjalt või kostjaga sarnaselt ürituste 16 (21)
2-19-13868 korraldajalt, tuleb tal eelduslikult hüvitada ürituse korraldamise eest makstava tasu osana ka litsentsitasu, mida peab maksma ürituse korraldaja, kelle jaoks on tegemist tasulise üritusega sõltumata sellest, et kõigi osalejate osalemise eest tasub üks ettevõtja. Kostja ei ole tõendanud ega kohtule usutavaks muutnud, et hageja küsiks viimati nimetatud juhtudel litsentsitasu teisiti ning viisil, mis võiks viia „Jõulugala“ laadsete ürituste korraldajate ebavõrdse kohtlemiseni.
13.4.Eeltoodud põhjustel ei ole hageja vaidlusaluste lepingutingimustega kohelnud kostjat ka ebaõiglaselt või ebavõrdselt KonkS § 16 p-de 1 ja 3 ning ELTL art 102 p-de a ja c tähenduses. Nagu hageja oma 26. oktoobri 2021. a seisukohas välja toob, ei saa turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena ELTL art 102 tähenduses käsitada ka seda, et hageja on näinud ette mudeli, milles autoriõiguse alusel maksmisele kuuluvad tasud arvutatakse tariifi alusel, mis põhineb piletimüügi brutotulul, ilma et sellest tulust saaks maha arvata kõiki selliste ürituste korraldamisega kaasnevaid kulusid (Euroopa Kohtu 25. novembri 2020. a otsus kohtuasjas nr C-372/19, SABAM, p 47). Viidatud asjas märkis Euroopa Kohus, et eelnevat järeldust ei sea kahtluse alla ka see, et korraldajate pingutused ja investeeringud sellesse, et anda festivalil n-ö tervikelamus, pakutavasse infrastruktuuri ja ka esitajate kvaliteeti võivad avaldada mõju piletite hindadele, mida saab küsida, ja seega ka tasumääradele, mida kollektiivse esindamise organisatsioon saab õiguspäraselt nõuda (otsuse p-d 42 ja 43). Kohus lisas, et praktikas võib osutuda keeruliseks määrata objektiivselt kindlaks konkreetsed tegurid, millest ürituse käive sõltub ja mis ei ole seotud ettekantud muusikateostega, või määrata kindlaks teoste majanduslik väärtus ja nende mõju piletimüügitulule. Kui kollektiivse esindamise organisatsioonile pandaks kohustus võtta kaitstud muusikateoste kasutamise eest ettenähtud tasu mudeli koostamisel igal juhul arvesse selliseid heterogeenseid ja subjektiivseid tegureid ning neid konkreetselt kontrollida, võiks see tuua kaasa autoriõigusega kaitstud muusikateoste kasutamise lepingute haldamise ja kaitstud muusikateoste kasutamise järelevalve kulude ebaproportsionaalse suurenemise (otsuse p-d 44–46).
14.Järgmisena käsitleb kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väiteid hageja nõude suuruse kohta.
14.1.Maakohus lähtus hageja põhjendatud nõude suuruse tuvastamisel hageja esitatud arvestusest, märkides, et kostja ei vaielnud sellele sisuliselt vastu ega esitanud enda arvestusi ning hageja arvestus ei erine kostja esitatud kogupaketi keskmisest hinnast (maakohtu otsuse p 14). Hageja lähtus oma arvestuses kostja esitatud finantsaruannetest nähtuvast müüdud piletite kogusest („Jõulugala 2017“ puhul 2823 tk, „Jõulugala 2018“ puhul 4334 tk ja „Jõulugala 2019“ puhul 5047 tk) ning ürituste reklaamist nähtuvast osavõtutasu (käibemaksuta) suurusest („Jõulugala 2017“ puhul 114 eurot, „Jõulugala 2018“ puhul 128 eurot ja „Jõulugala 2019“ puhul 124 eurot).
14.2.TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt oli hagejal kohustus tõendada oma nõude suuruse aluseks olevaid väiteid. Kolleegium nõustub kostja etteheitega, et maakohus on põhjendamatult märkinud, et kostja ei ole hageja arvestusele vastu vaielnud. Kostja märkis oma kirjalikes seisukohtades, et hageja arvutused keskmise sissepääsutasu ja külastajate arvu kohta ei ole õiged (29. oktoobri 2019. a vastus hagile, p 3.4; 28. oktoobri 2020. a menetlusdokumendi p 9). 7. juuni 2021. a kohtuistungil avaldas kostja, et „Jõulugala“ ürituste eest laekunud arved olid 2017. aastal 338 294,02 eurot, 2018. aastal 439 921,7 eurot ja 2019. aastal 529 378,96 eurot (I kd, tl 184). Seega on kostja maakohtu menetluses hageja esitatud arvestusele ja osaliselt ka hageja väitele kostja teenitud tulu suuruse kohta vastu vaielnud. Praegusel juhul ei ole viidatud ebatäpsus siiski mõjutanud maakohtu lahendi sisu, kuna maakohus on hageja arvestuse aluseks olevate asjaolude tõendatust otsuses hinnanud.
17 (21)
2-19-13868
14.3.Põhjendatud ei ole kostja etteheide, et maakohus on jätnud tähelepanuta kostja omaksvõtu hageja esitatud faktilise asjaolu kohta. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kostja ei võtnud menetluses tingimusteta ja selgesõnaliselt omaks hageja väiteid kostja teenitud tulu ja litsentsilepingute alusel makstavate litsentsitasude suuruse kohta, vaid esitas väited, mille kohaselt kostja teenitud tulu „Jõulugala 2017“, „Jõulugala 2018“ ja „Jõulugala 2019“ ürituste pealt oli hageja väidetust erinev. Selles olukorras käitus maakohus õigesti, kui hindas vaidlustatud otsuses seda, kas hageja on oma väiteid kostja teenitud tulu kohta ning sellest sõltuvalt ka litsentsilepingute alusel tasumisele kuuluva litsentsitasu suuruse kohta tõendanud. Seejuures ei kaasnenud kostja kohtuistungil avaldatuga ka eeldust, et just kostja väidetud tulu suurused on õiged. Ka kostjal on TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus tõendada asjaolusid, millele tema vastuväited tuginevad.
14.4.Kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses oma teenitud tulu ja selle põhjal arvutatud litsentsitasu suuruse tuvastamise, leides, et kostja omaks võetut ületavas osas ei ole hageja nõue tõendatud.
14.4.1.Kolleegiumi hinnangul on maakohus 2017. a ja 2019. a „Jõulugala“ kohta asjas esitatud tõendite põhjal põhjendatult järeldanud, et hageja esitatud arvestused kostja sissepääsutasuna (üritusel osalemise eest laekunud sissetulekuna) teenitud tulu suuruse kohta on korrektsed, ning lähtunud neist hageja põhjendatud litsentsitasu nõude suuruse tuvastamisel. Seejuures ei ole maakohus tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse normi. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, sh maakohtu hinnanguga tõenditele (kostja poolt hagejale esitatud aruanded (I kd, tl-d 16 ja 135), „Jõulugala 2017“ üritusele soetatud kogupaketi arved (I kd, tl-d 75–77) ja „Jõulugala 2019“ ürituse reklaam (I kd, tl-d 108–124)). Seda, et „Jõulugalal 2017“ osalemise maksumus oli vähemalt 114 eurot/in, kinnitab ka hageja esitatud väljatrükk sakusuurhall.ee kodulehelt, kusjuures sellest nähtub, et alates 14. novembrist 2017 tõusis osavõtutasu 126 euroni (I kd, tl 19). Kostja esitatud arved, millest nähtuvalt ta müüs „Jõulugala 2017“ pääsmeid eri kuupäevadel ja isikutele nii 98 euro, 114 euro kui ka 126 euro eest (I kd, tld 75–77), ei võimalda teha järeldust, et keskmine üritusel osalemise eest makstav tasu inimese kohta oleks olnud 114 eurost erinev. Muid tõendeid 2017. a ja 2019. a „Jõulugala“ osavõtutasu kohta, mis seaksid hageja litsentsitasu arvestuse kahtluse alla, ei ole kostja esitanud.
14.4.2.„Jõulugala 2018“ litsentsitasu osas lähtus maakohus samuti põhjendatult kostja esitatud aruandest (I kd, tl 23) nähtuvast osalejate arvust ja ürituse reklaammaterjalidest (I kd, tl-d 25 – 29 pöördel) nähtuvast osavõtutasu suurusest. Seda, et ürituse osavõtutasu ulatus 128 euroni, kinnitavad ka kostja esitatud arved (I kd, tl-d 78–81). Nendelt arvetelt nähtub siiski, et kostja müüs osa pileteid ka soodsamalt kui 128 eurot, täpsemalt 80 piletit koguhinnaga 114 eurot/tk (tl 78), 15 piletit koguhinnaga 118 eurot/tk (tl 79) ja 6 piletit koguhinnaga 98 eurot/tk (tl 81). Need üksikud soodsama piletihinnaga arved ei võimalda kohtul teha järeldust, et „Jõulugala 2018“ tavaline osavõtutasu oleks olnud teistsugune kui ürituse reklaammaterjalidest nähtuv 128 eurot inimese kohta. Kostja võis teha konkreetsetele ettevõtjatele erinevatel põhjustel soodustusi. Tõenäoline ei ole see, et tegemist oli ajas muutuva (s.o järkjärgult tõusva) piletihinnaga, kuna lühikese ajavahemiku (1. oktoober kuni 16. oktoober 2018) jooksul on esitatud kolme erineva osavõtutasuga arveid ning 10. detsembril 2018 esitatud arvelt nähtuv osavõtutasu on oktoobris esitatud arvetest madalam. Vaatamata sellele, et kõnealused arved ei tõenda, et „Jõulugala 2018“ tavaline osavõtutasu oli väiksem kui 128 eurot, tõendavad need siiski seda, et vähemalt 80 piletit müüdi hinnaga 114 eurot, 15 piletit hinnaga 118 eurot ja 6 piletit hinnaga 98 eurot. Seda tuleb hageja litsentsitasunõude suuruse arvutamisel arvesse võtta. Lähtuvalt kostja aruandest nähtuvast müüdud piletite arvust 4334, on kostja tõendatud 18 (21)
2-19-13868 sissetulek „Jõulugala 2018“ ürituse piletite müügist 553 302 eurot ((4233 × 128) + (80 × 114) + (15 × 118) + (6 × 98)). Litsentsitasu määras 2,5% ürituse sissepääsutasust on 13 832,55 eurot. Litsentsilepingu kohaselt lisandub litsentsitasu arvele ka EAÜ vahendustasult arvutatav käibemaks, mille suurus on hageja esitatud arvetelt nähtuvalt u 4,4% litsentsitasust ja mille tasumise kohustust kostja ei ole vaidlustanud. „Jõulugala 2018“ litsentsitasule oli hagejal õigus lisada käibemaks 609,63 eurot (13 832,55 × 4,4%). Kokku oleks kostja pidanud hagejale „Jõulugala 2018“ eest maksma 14 441,18 eurot (13 832,55 + 609,63), mis on hageja arvestusega võrreldes 37,85 euro (14 479,03 – 14 441,18) võrra vähem. Seega tuleb hagi „Jõulugala 2018“ osas rahuldada hageja nõutust 37,85 euro võrra väiksemas ulatuses.
14.5.Kostja on küll väitnud, et tegelik sissepääsutasude näol teenitud tulu oli hageja väidetust erinev (2017. aastal 338 294,02 eurot, 2018. aastal 439 921,7 eurot ja 2019. aastal 529 378,96 eurot), kuid ei ole esitanud täpseid arvestusi (sh ammendavat ülevaadet osavõtutasu suuruste kohta) ega tõendeid, mis kostja väiteid kinnitaksid. Selles olukorras ei ole kohtul võimalik tuvastada, et kostja tulu sissepääsutasudest oleks olnud eeltoodust erinev.
14.6.Eelnevast tulenevalt on hageja põhinõue põhjendatud kokku 33 454,46 euro ulatuses (8399,55 – 1178,57 + 14 441,18 – 1743,19 – 2798,62 + 16 334,11).
15.Kolleegium ei nõustu kostja vastuväitega hageja viivisenõudele, et praegusel juhul tuleks litsentsilepingute p-s 7.5 sätestatud viivisemäära asemel lähtuda seadusjärgsest määrast.
15.1.Hageja ei nõua kostja aruandluskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist, nagu leiab ekslikult kostja, vaid litsentsilepingutes kokkulepitud ja kostja poolt tasumata litsentsitasu maksmist vastavalt kostjale esitatud arvetele (täiendavad arved nr 905284 „Jõulugala 2017“ eest (I kd, tl 36) ja nr 905285 „Jõulugala 2018“ eest (I kd, tl 37) ning arve nr 005076 „Jõulugala 2019“ eest (I kd, tl 140)). Põhjendatud ei ole kostja väide, et litsentsitasu suurus kujunes vastavalt lepingute 5. ptk-le koostatavale aruandlusele. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-s 14 õigesti, et kostja kohustus tasuda teoste avaliku esitamise eest litsentsitasu 2,5% ürituse osavõtutasust tuleneb litsentsilepingu p-st 4.3 (2019. a lepingu puhul p-st 4.2). Lepingute 5. ptk täpsustab arve esitamise ja tasu maksmise korda, kuid seal sätestatud nõuete rikkumine kostja poolt ei tähenda, et hagejal ei oleks õigust nõuda kokkulepitud litsentsitasu maksmist.
15.2.Maakohus tuvastas ja pooled ei ole vaidlustanud, et litsentsilepingute p 7.5 kohaselt kohustub kostja litsentsitasu mitteõigeaegsel tasumisel tasuma hagejale viivist 0,5% iga maksmisega viivitatud kalendripäeva eest tähtaegselt tasumata summast. Litsentsilepingute p 5.3 järgi kohustub litsentsisaaja kandma litsentsitasu EAÜ arveldusarvele viie pangapäeva jooksul alates arve saamisest. Seega leidis maakohus õigesti, et hageja esitatud arvetel nr 905284 ja nr 905285 (maakohtu otsuses ekslikult viidatud kui arved nr 712200 ja nr 812589) kajastatud täiendava litsentsitasu nõuded muutusid sissenõutavaks hiljemalt arvetel märgitud maksetähtpäeva (24. mai 2019) möödumisel. 2019. a „Jõulugala“ litsentsitasu eest (11. mail 2020 esitatud arve nr 005076 maksetähtpäevaga 15. mai 2020 (I kd, tl 140)) nõudis hageja viivist alates selle nõude esitamisest menetluses 26. mail 2020. Kostja ei ole esitanud apellatsioonkaebuses vastuväiteid maakohtu viivise arvestusele, v.a viivise määrale. Maakohus on põhjendatult hageja viivisenõude, mis juba maakohtu otsuse tegemise ajal ületas põhinõuet (vt maakohtu otsuse p 21), piiranud põhinõude suurusega. Kuna ringkonnakohus vähendab hageja põhinõude rahuldamise ulatust, tuleb samas mahus vähendada ka väljamõistetud viivist ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis kokku 33 454,46 eurot.
16.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selle kohta, et viivise täiendavaks vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel ei ole praegusel juhul alust, ning TsMS §
19 (21)
2-19-13868 654 lg 6 järgi neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et viivise vähendamiseks ei anna alust see, et hageja esitas 2017. a ja 2018. a „Jõulugala“ ürituste kohta täiendavad arved alles vastavalt 17 ja 5 kuud pärast ürituse toimumist, kuna nende arvete osas hageja nõudis ja maakohus mõistis kostjalt välja viivise alates arve maksetähtaja möödumisest. Seejuures ei olnud hageja andnud enne täiendavate arvete esitamist kostjale oma käitumisega mõista, et ta maksmata litsentsitasust või viivisest loobuks, vaid arvete tagantjärele esitamine oli tingitud sellest, et kostja ei esitanud finantsaruannetes korrektseid andmeid ürituste tulu kohta. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et väljamõistetav litsentsitasu on teda karistav, arvestades, et see vastab poolte kokkuleppele ja lähtub samadest arvestuspõhimõtetest, mida kohaldatakse teiste „Jõulugalaga“ sarnaste ürituste puhul. Eespool (otsuse p 10.4.3) toodud kaalutlustel ei nõustu kolleegium kostjaga ka selles, et ta on samalaadsete ettevõttesiseste ürituste korraldajatega võrreldes ebaõiglases seisus. Arvestades otsuse p-des 9.2–9.6 esitatud põhjendusi ei ole põhjendatud ka kostja väide, et litsentsitasu arvestamise metoodika oli mitmeti tõlgendatav. Kokkuvõttes ei esine praegu VÕS § 162 lg-s 1 toodud asjaolusid, mis õigustaksid viivise vähendamist. Samuti ei ole tasumisele kuuluv viivis ebamõistlikult suur, mis on üks viivise vähendamise eeldus.
17.Oma 26. oktoobri 2021. a menetlusdokumendi p-s 23 esitas kostja vastuväite ringkonnakohtu tegevusele seoses sellega, et ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 2021. a määrusega rahuldamata kostja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks. Kolleegium selgitab, et olukorras, kus ringkonnakohus jätab poole taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata, ei ole poolel vajalik esitada kohtu tegevuse peale vastuväidet TsMS § 333 järgi, vaid pool saab vajadusel tugineda rikkumisele kassatsioonkaebuses (vt Riigikohtu 31. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14152, p 12.2). Kolleegium jääb 12. oktoobri 2021. a määruses esitatud põhjenduste juurde ja leiab endiselt, et kostja tõendite kogumise taotluse rahuldamiseks ei ole alust. Kostja ei ole toonud vastuväites esile asjaolusid ega esitanud põhjendusi, mida ringkonnakohus ei oleks kostja taotlust lahendades juba kaalunud ja arvesse võtnud. Vastuväites esitatud põhjendused ei anna alust asuda 12. oktoobri 2021. a määrusega võrreldes teistsugusele seisukohale, mistõttu ringkonnakohus jätab kostja vastuväite rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18.Kuna maakohtu otsus jääb 99,9% (33 454,46 ÷ 33 492,31 × 100%) ulatuses muutmata, ei ole vajalik seda muuta menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Maakohtu otsuse tühistamine hageja nõudest üksnes 0,1% osas on marginaalne ega õigusta maakohtu menetluskulude jaotamist maakohtust erineval viisil.
19.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda, kuna sisuliselt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsuse tühistamine hageja nõudest 0,1% osas ei õigusta menetluskulude osaliselt hageja kanda jätmist.
20.Kooskõlas TsMS § 174 lg-tega 1 ja 3 määrab ringkonnakohus kindlaks hageja apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse. Hageja 26. oktoobril 2021 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks apellatsiooniastmes õigusabikulud 2563,75 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
20.1.Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja lepinguline esindaja teinud apellatsiooniastmes toiminguid kokku 14,65 t, mis seisnevad sisuliselt järgmises:
20 (21)
2-19-13868 -
20.juunil 2021 maakohtu otsusega tutvumine ja kommunikatsioon kliendi esindajatega kokku 1 t;
10.augustil 2021 ringkonnakohtu 6. augusti 2021. a menetlusse võtmise määrusega tutvumine 0,2 t;
10.augustil 2021 kommunikatsioon kliendi esindajatega apellatsioonkaebuse ja ringkonnakohtu menetlusse võtmise määruse teemal 0,3 t;
25.ja 26. augustil 2021 apellatsioonkaebuse vastuse ettevalmistamine kokku 10 t;
12.oktoobril 2021 ringkonnakohtu 12. oktoobri 2021. a määrusega tutvumine ja kommunikatsioon kliendi esindajatega kokku 0,5 t;
22.oktoobril 2021 hageja 26. oktoobri 2021. a seisukohtade ettevalmistamine 1 t;
22.oktoobril 2021 hageja menetluskulude nimekirja ettevalmistamine 0,65 t.
20.2.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse vastuse koostamise põhjendatud ajakulu on apellatsioonkaebuse sisu ning hageja vastuse sisu ja mahtu arvestades 8 t, mis hõlmab ka tutvumist maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega ning suhtlust kliendiga nii maakohtu otsuse kui ka apellatsioonkaebuse teemal (s.o hageja 20. juuni 2021 – 26. augusti 2021 toimingud). Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2021. a määrusega tutvumise ja hageja 26. oktoobri 2021. a seisukohtade koostamise ajakulu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud kokku 1 t ulatuses. Menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu on põhjendatud 0,5 t ulatuses. Muus osas ei ole hageja menetluskulude nimekirjas toodud toimingutele kulunud aeg kolleegiumi hinnangul põhjendatud ja vajalik. Seega on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu ringkonnakohtus kokku 9,5 t.
20.3.Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 175 eurot käibemaksuta on vaidluse sisu ja keerukust arvestades ülepaisutatud. Sarnaselt maakohtuga on ringkonnakohus seisukohal, et tegemist ei ole keskmisest keerukama kohtuvaidlusega ning tunnitasu põhjendatuse hindamisel saab arvesse võtta asjaolusid, et litsentsitasude nõudmine on hageja üks põhitegevus ning üldjuhul esindab hagejat kohtumenetlustes sama lepinguline esindaja. Mõistlik tunnitasu on praeguse asja puhul 150 eurot. Hageja taotleb menetluskulude väljamõistmist käibemaksuta.
20.4.Seega on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja hagejat esindanud lepingulise esindaja kulud ringkonnakohus kokku 1425 eurot (9,5 t × 150 eurot).
21.TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist.
22.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ja märgib selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur
21 (21)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.