Keelduda kostja X apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada kaebus koos lisaga hagejale käesoleva määruse jõustumisel. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest pooltele käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja X kanda.
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
1.OÜ Aktiva Finants (hageja) esitas 19. juunil 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu põhivõla 203,59 eurot ja kõrvalnõuete eest 113,28 euro saamiseks. Viidatud kohtu 4. septembri 2019 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus, sest kostja esitas makseettepanekule vastuväite. Sama maakohus jätkas asja lahendamist hagimenetluses.
2.Hageja esitas 1. oktoobril 2019 hagi kostja vastu põhivõla 198,53 eurot, võla sissenõudmiskulu 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 31,02 eurot ja edasiulatuva viivise nõudes. Hageja peamised väited on järgmised: − kostja ja Elisa Eesti AS (edaspidi: Elisa) sõlmisid 27. novembril 2012 liitumislepingu nr 2191001, 16. märtsil 2013 liitumislepingu nr 2394974 ja 22. oktoobril 2015 osamaksetega vara müügilepingu nr 4279623; − ajavahemikul 1. juuli 2017 – 1. oktoober 2017 osutas Elisa kostjale nende lepingute alusel teenuseid ja esitas selle eest arveid, mida kostja ei tasunud; − põhivõlg sisaldab 70 eurot käsitlustasu, mille tasumise kohustus tuleneb osamaksetega vara müügilepingust; − Elisa ütles kostjaga sõlmitud lepingud 27. septembril 2017 võla tõttu üles; − Elisa loovutas nõude kostja vastu 15. jaanuaril 2019 hagejale.
3.Kostja vaidles hagile vastu väitega, hagejal puuduvad nõuded kostja vastu, sest nõuet ei ole tegelikult loovutatud ja vastavad tõendid pole piisavad. Lisaks oli kostjal etteheiteid hagiavalduse ja selle lisade vormistamisele. Kohtuistungitel avaldas kostja, et kuutasu summa 8 eurot pidi tema hinnangul juba sisaldama käibemaksu, arvete summad on ümardatud vigaselt ja tema võlg enne lepingute ülesütlemist ei ületanud Elisaga kokku lepitud krediidilimiiti.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus vaatas asja läbi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 järgi lihtsustatud korras ja rahuldas hagi 20. septembri 2021 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.
4.1.Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena hageja loetletud lepingute sõlmimise ja arvete esitamise. Kostja nõustus, et arved on tasumata, ega vaidlustanud põhivõla või viivise summasid. Järelikult oli Elisal õigus lepingud üles öelda.
4.2.Lepingute järgi kohaldatakse neile Elisa üldtingimusi, mille p-de 5.2.1 ja 7.1 näevad ette arvete õigeaegse tasumise kohustuse. Kostja on seda kohustust rikkunud ja tema viibimine kinnipidamisasutuses ei tähenda rikkumise vabandatavust. Elisal tekkis võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, § 82 lg-te 1 ja 7, § 101 lg 1 p 6 ja § 108 lg 1 alusel õigus nõuda rahalise kohustuse täitmist; VÕS § 113 lg 1 alusel viivist ning VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel sissenõudmiskulu hüvitamist.
4.3.Vastuväited nõude loovutamisele ja arvete vormistamisele pole põhjendatud. Loovutuse kohta esitas hageja Elisa digitaalselt allkirjastatud kinnituskirja, millest nähtuvad nii loovutuse saaja kui ka loovutatud nõuete aluseks olevad lepingud. Arved järgivad ümardamise reegleid.
4.4.Tõendatud pole vastuväide, nagu oleks kostja tellinud ainult paketi kuutasuga 8 eurot. Mõlemas liitumislepingus on märgitud hinnapakett Nutikalt piiramatu 8, aga kostja tellis neis lisateenuste M-internet, mille paketi hind on vastavalt hinnakirjale, samuti kohalikud-ja väliskõned. Nii lähtus Elisa õigesti kokku kuutasust 8,30 eurot, millele lisandus käibemaks. 2 (3)
APELLATSIOONKAEBUS
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale 13. oktoobril 2021 apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja lõpetada tsiviilasja menetluse TsMS § 428 lg 2 alusel või teise võimalusena saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja soovib esitada oma väiteid suuliselt istungil. Ta esitas koos kaebusega väljatrüki artiklist, milles tutvustatakse paketti Nutikalt piiramatu 8. Ta soovib sellega tõendada, et paketis juba sisaldus teenus M-internet.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus keeldub kaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel.
7.TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa 2 000 eurot. Hageja nõue ei ületa 2000 eurot, st maakohus lahendas lihtmenetluse asja TsMS § 405 lg 1 tähenduses.
8.Ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v.a juhul, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Neid aluseid käesolevas asjas ei esine. Maakohus tuvastas lepingute sõlmimise ja kohaldas neile asjakohaseid VÕS-i sätteid. Ühtlasi vastas kohus piisavas ulatuses kostja vastuväidetele. Seega puudub alus hinnata, et asi oleks lahendatud põhimõtteliselt valesti.
9.Lisaks välistab kaebuse menetlemise TsMS § 637 lg 1 p 6, mis sätestab, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui selle väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Käesoleval juhul on tegemist ka sellise olukorraga. TsMS § 633 lg 2 p 3 ja lg 3 kohaselt peab apellatsioonkaebus sisaldama selle põhjendusi. Seadus ei näe ette võimalust, et apellant saaks hiljem oma apellatsiooniväiteid sisuliselt laiendada. Kaebuses on ainult üks väide teenusepaketi hinna avaliku tutvustuse kohta, aga ka selle õigsuse korral ei saaks kaebust rahuldada. Nimelt tulenevad kostja ja Elisa õigused ja kohustused nende vahel sõlmitud lepingutest (VÕS § 3 p 1, § 8 lg-d 1 ja 2), mitte aga teenusepakettide avalikust tutvustamisest.
10.Põhjendatud ei ole kostja taotlus, et menetlus tuleks TsMS § 428 lg 1 järgi lõpetada, sest selles sätte loetletud alustele kosja ei tugine (lg 1) ja kohus ei tähelda ka muud seadusest tulenevat menetluse lõpetamise alust (lg 2).
10.1.Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Maakohus jättis õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda, sest hagi rahuldati. Menetluskulude rahalist suurust maakohus veel kindlaks ei määranud.
11.TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Ringkonnakohus ei edasta kaebust hagejale vastamiseks ja nii ei teki hagejal apellatsioonimenetluses kulusid, st talle pole vaja määrata tähtaega kulunimekirja esitamiseks.
12.Kohtu andmetel ei tasunud kostja riigilõivu, mistõttu ilmselt ei teki küsimust selle tagastamisest. Kui kostja lõivu siiski tasus, saab ta esitada tagastamise taotluse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses maakohtus (TsMS § 150 lg 1 p 2). Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele pangakontole lõiv tagastada. Lõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (TsMS § 150 lg 6).
13.TsMS § 638 lg 9 alusel on käesolev määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) 3 (3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.