NUP A/S Wood Trading hagi Hardest Woodline OÜ vastu põhivõla 95 040 euro ning viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 15. juuni 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Hardest Woodline OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
102 643,20 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja / vastustaja NUP A/S Wood Trading (registrikood 1002233612), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tavo Tiits Kostja / apellant Hardest Woodline OÜ (registrikood 12743054), lepingulised esindajad advokaat Olavi Järve ja Andrus Viilver
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Mitte võtta asja juurde hageja apellatsioonimenetluses esitatud e-kirjavahetust ja selle tõlget poolte läbirääkimiste pidamise kohta aprillis 2020. a ja tagastada see hagejale.
2.Jätta Pärnu Maakohtu 15. juuni 2021. a otsus lõppjärelduses muutmata, kuid muuta osaliselt selle põhjendusi.
3.Jätta Hardest Woodline OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta Hardest Woodline OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib menetlusosaline edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse
1(9)
seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
HAGEJA NÕUE JA ASJAOLUD
1.04.06.2020 Pärnu Maakohtule esitatud hagiavalduses palus NUP A/S Wood Trading (hageja) mõista Hardest Woodline OÜ-lt (kostja) välja põhivõla 95 040 eurot ja viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele: - pooled sõlmisid 2018.a novembris hagejale küttepuude müümise lepingu nr 18/2019 (leping), mida muutsid augustis 2019 tarnetähtaja ja maksumuse osas; - hageja poolt allkirjastatud lepinguredaktsioon tagastati kostjale augustis 2019; - müügilepingu alusel kohustus kostja müüma hagejale 1100 kasti / alust küttepuid ostuhinnaga kokku 118 800 eurot (käibemaksuta); - hageja kohustus tasuma ostuhinna viie osamaksena, kusjuures iga osamakse suuruseks oli 20% kogu ostuhinnast ja ühe osamakse suuruseks oli 23 760 eurot; - kostja esitas hagejale ajavahemikul 21.08.2019 – 09.01.2020 neli ettemaksuarvet viidates muudetud lepingu tingimustele; - hageja tasus arved täies ulatuses, s.o kokku 95 040 eurot (80% kokkulepitud ostuhinnast), mille eelduseks oli tingimus, et kostja on täitnud 1100 kasti küttepuude üleandmise kohustuse; - 07.01.2020 teatas kostja vastuseks hageja sellesisulisele küsimisele, et tarneks on valmis 711 kasti küttepuid; - 17.03.2020 hageja samasisulisele küsimusele vastas kostja 18.03.2020, et valminud on 732 kasti küttepuid, kuid müügilepingu edasine täitmine on võimalik, kui hageja tasub lisaarve kostjale vajaliku toormaterjali ostuks; - hageja polnud nõus lisaraha maksma, palus 27.03.2020 leida lahendus valmisolevate küttepuud toimetamiseks sadamasse ja kostja vastas, et küttepuid on vaid 530 kasti; - 03.04.2020 saatis hageja kostjale nõudekirja müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks või alternatiivselt ostuhinna tagastamiseks, andes täiendavad tähtajad müügilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ja selgitades, et kohustuse täitmata jätmisel loeb hageja enda lepingust taganenuks; - kostja avaldas soovi läbi rääkida, kuid ei kavatsenud lepingut ilma lisatingimusteta täita; - pooled pidasid lepingu täitmise jätkamiseks kompromissläbirääkimisi terve 2020 aprillikuu; - hageja edastas kostjale 13.05.202 lepingust taganemise avalduse seoses müüjapoolse olulise lepingurikkumisega, millise kostja sai kätte 18.05.2020; - taganemisavalduses andis hageja kostjale täiendava tähtaja tagastada tasutud ostuhind 7 päeva jooksul, mida kostja ei teinud. Juhul, kui kohus asub siiski seisukohale, et hageja taganes müügilepingust juba 03.04.2020 nõudekirjas tehtud tingimusliku taganemisavaldusega, on hageja alternatiivselt seisukohal, et 2(9)
müügileping lõppes tingimusliku taganemisavalduse tulemusel 14.04.2020, s.o pärast kostjale lepingulise kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja tulemusteta möödumist. Sõltumata sellest, kas juhinduda müügilepingu puhul lepingu esialgsetest või muudetud tingimustest, on olemuslikult tegemist ühe ja sama müügilepinguga, mis on poolte vahel kehtivalt sõlmitud. Hageja taganes lepingust mõistliku aja jooksul. Hageja nõustus andma kostjale lisaaega lepingu täitmiseks ja küttepuude tarnimiseks, uurides perioodil jaanuar 2020 – märts 2020 korduvalt, kui kaugele on kostja jõudnud lepingu täitmisega. Eeltoodud ajaperioodil ei pidanud hageja olema teadlik kostja väidetavast olulisest lepingurikkumisest, vaid eeldas, et kostja tegeles aktiivselt lepingu täitmisega. Kostja teavitas alles 18.03.2020 e-kirjas hagejat, et küttepuude tootmine ja müügilepingu täitmine on peatunud ning müügilepingu edasi täitmiseks peaks hageja tasuma lisaraha ja lisaarve. Samas ei väljendanud kostja isegi veel siis, et ta jätab müügilepingust tulenevad kohustused sootuks täitmata. Vastupidi, kostja soovis lepingu täitmise osas pidada kompromissläbirääkimisi. Hagejal säilis seega kuni kompromissläbirääkimisteni (aprill 2020) lootus, et kostja on võimeline müügilepingu kasvõi suuremas osas lõpuni täitma ja hageja taganes müügilepingust mõistliku aja jooksul.
KOSTJA VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kostja tugines peamiselt järgmistele vastuväidetele: - pooled sõlmisid 2018. a novembris-detsembris 4 lepingut kogu 2019 aastaks, millest ühe, s.o lepingu nr 16/2019 kaup valmis tähtaegselt, kuid hageja ei olnud võimeline seda ära transportima, kostja andis nõusoleku kauba oma laos hoiustamiseks; - 28.02.2019 laekus hagejalt viimase probleeme kajastav kiri; - hageja tasus lepingu nr 16/2019 järgi valminud kauba eest alles 2019 juuli lõpus ja märtsiks 2019 valminud 1100 alust küttepuid suutis hageja meritsi transportida alles augustis 2019; - kostja teavitas hagejat 03.07.2019 kaasnevast kahjust, kui hageja oma lepingulisi kohustusi ei täida; - pooled pidasid 2019. a augustis-septembris läbirääkimisi kahe sama numbriga lepingu nr 18/2019 hinna vähendamiseks 112 eurolt 108 eurole aluse kohta ja tarnetähtaegade osas; - lepingute muudatusi sisaldavaid projekte hageja allkirjastatult kostjale ei tagastanud ja muudetud kujul leping ei jõustunud; - hageja ei olnud lepingu nr 18/2019 (tarnetähtaeg septembris 2019) osas kokkulepitud ajaks valmis tarnet vastu võtma; - 31.03.2020 edastas kostja hagejale kahjunõude ligi 50 000 euro ulatuses ning hagejalt laekunud summa ja tarneks valmisoleva kauba vaheks hindas kostja 37 760 eurole; kostja tegi ettepaneku osaliseks tarneks ja võlgnevuse tasaarveldamiseks tekitatud kahjuga, millele hageja ei vastanud; - 13.05.2020 taganemisavalduses ei andnud hageja kostjale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 95 040 eurot ja viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni seadusjärgses määras. Menetluskulud jäid kostja kanda.
3(9)
Maakohus tuvastas poolte omaksvõtu ja dokumentaalsete tõendite (arved, poolte kirjavahetus) alusel järgmised asja lahendamiseks vajalikud asjaolud: - hageja on kostja poolt esitatud nelja arve katteks tasunud neil märgitud tähtajaks kokku kostjale 95 040 eurot; - iga arve puhul on olnud tegemist 20%-lise osamaksega lepingu nr 18/2019 järgi, mille tarne pidi vähemalt kahe esimese arve (nr 18108 ja 18119) osas olema oktoobris / novembris 2019; - arvete summad on identsed ja lähtuvad hinnast 108 eurot aluse eest; - kõnealuse lepingu esialgne ingliskeelne versioon erineb hagile lisatud ja hageja poolt esitatud arvete osas täidetud lepingust vaid tarneaja (esialgselt september 2019) ja aluse hinna (esialgselt 112 eurot alus) osas; - lepingus on kehtivusaja (tekst enne poolte rekvisiite) juures märgitud, et leping jõustub pärast selle allkirjastamist, seda saab allkirjastada ja saata faksi või e-posti teel ning sel on väärtus; - alates 21.08.2019 hakkas kostja arveid esitama uue hinna ja tarneaja alusel ja hageja tasus arveid; - üheski kostja poolt hagejale märtsis 2020 saadetud e-kirjas ei viidata allkirjastatud lepingu tagasisaatmise probleemile; mingit arutelu teemal, millise lepingu eest hageja makseid teeb, poolte vahel ei olnud; - 07.01.2020 ja 17.03.2020 küsis hageja kostjalt, mitu kasti on kostja poolt valmistatud; - kostja vastas 18.03.2020, kirjeldas oma probleeme ja esitas lisatingimusi lepingu täitmiseks; - 31.03.2020 esitas kostja kahjunõude ja võlgnevuse likvideerimise ettepaneku; - hageja andis 03.04.2020 avaldusega täiendava tähtaja kohustuse (aluste toomise sadamasse) täitmiseks ja märkis, et täiendava tähtaja jooksul kohustuste mittetäitmisel loeb hageja end lepingust taganenuks; - aprillis-mais pidasid pooled kompromissläbirääkimisi; - 13.05.2020 avalduses kinnitas hageja oma taganemissoovi. Kostja viide taganemisega hilinemisele on põhjendamatu. Maakohus järeldas tuvastatud asjaoludest, et hageja ei kaotanud huvi lepingu täitmise vastu ning uskus veel märtsi keskpaigas, et vaatamata kokkulepitud tarneajale (oktoober-november 2019) suudab kostja lepingu täies mahus täita. Pärast kostja 18.03.2020 vastust, mis sisaldas kirjeldust kostja probleemidest ja soovi lisaarve koostamiseks, mõistis hageja, et lepingut ei täideta ning andis kostjale 03.04.2020 avaldusega VÕS § 114 kohase täiendava tähtaja kohustuse (aluste toomise sadamasse) täitmiseks. Sisuliselt puudus hagejal vajadus hiljem eraldi 13.05.2020 taganemisavaldust teha, sest 03.04.2020 avalduses oli märgitud, et täiendava tähtaja jooksul kohustuste mittetäitmisel loeb hageja end lepingust taganenuks. Taganemise eeldused olid olemas, sest hageja oli täitnud 80% lepingujärgsetest rahalistest kohustusest, midagi vastu saamata. Samas on 13.05.2020 avalduse sisu mõistetav, kuivõrd pooled olid aprillis-mais pidanud kompromissläbirääkimisi ja hageja soovis oma taganemissoovi üle kinnitada. Kuna täiendav tähtaeg ei andnud kostja puhul tulemust, oli hagejal õigus lepingust VÕS § 114 lg 4 ja § 116 lg 1 ja 2 vastavate alapunktide alusel taganeda täiendavat tähtaega andmata. Antud juhul on täidetud kõik olulise lepingurikkumise tunnused VÕS § 116 lg 2 loetelu mõttes: hageja ei saanud makstu vastu midagi (p 1), hageja kaotas huvi lepingu edasise täitmise vastu (20% oli veel hagejal tasumata, kuid lepingu tarnetähtaeg oli juba ca pool aastat ületatud, p 2), hageja võis eeldada, et lepingut rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu (p 3), kostja ei täitnud oma kohustust, pannes selle edasise täitmise sõltuvusse lisaraha maksmisest (p 4) ja kostja ei täitnud kohustust 03.04.2020 antud täiendava tähtaja jooksul (p 5). Hageja ei kaotanud VÕS §
4(9)
118 mõttes õigust taganemiseks, sest lisatingimustega lepingu täitmise nõude esitas kostja alles 18.03.2020 ja pärast kostja 31.03.2020 kahjunõuet ning järgnenud läbirääkimisi sai lõplikult selgeks, et kostja tarnet hagejale teha ei kavatse. Asjas ei kuulu kohaldamisele VÕS § 110, sest tegemist on eriliigiliste kohustustega. Käesoleval juhul nähtub kostja 31.03.2020 kahjunõudest, sellele eelnenud 03.07.2019 e-kirjast ja kostja vastusest, et tegemist on hageja poolt väidetavalt täitmata jäänud kohustuste (teiste pooltevaheliste lepingutega seonduvalt) tõttu kostjal tekkinud kahjuga, mille summaks nimetab kostja 44 000 – 49 000 eurot. Seega on kostja nõue rahaline, millisel juhul on kohaseks õiguskaitsevahendiks tasaarvestus. Sisuliselt seda kostja oma 31.03.2020 kirja eelviimases lõigus teebki, pakkudes tasaarveldada võlgnevus summas 37 760 eurot, saates 530 alust 880 aluse (mille eest hageja oli selleks ajaks tasunud) asemel. Kohtumenetluses kostja tasaarveldusavaldust kohtuistungil täpsustatuna ei esitanud. Tõendeid kostja väidetava kahju kohta ei esitanud. Pelgalt e-kirjas ja 31.03.2020 kahjunõudes esitatuna sellest ei piisa, pealegi tuleb seda teha menetlusliku avaldusena, menetlusliku väitega ja tõenditega põhistatuna. Asjakohatud on kostja viited lepingu kehtivusaja sõnastusele ja asjaolule, et väidetavalt ei olnud hageja allkirjastatud muudetud lepingu eksemplar kostjani enne 03.04.2020 jõudnud. Lepingu saab lugeda muudetuks ka poolte käitumisest järeldades. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg 2 lubab lepingut muuta ka muus vormis kui see on sõlmitud ning lepingu tõlgendamisel tuleb muuhulgas VÕS § 29 lg 5 p 3 järgi silmas pidada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Lepingust taganemise korral tuleb tagastada lepingu alusel saadu vastavalt VÕS § 189 lg 1 sätetele, milliseks käesoleval juhul on hageja poolt kostjale nelja arve alusel tasutud 95 040 eurot. Samuti on õiguslikult põhjendatud viivise nõue seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 alusel alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni (TsMS § 367). Menetluskulud jäid hagi rahuldamise tõttu kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel.
KOSTJA APELLATSIOONKAEBUS
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostjal oli õigus lepingu täitmisest keelduda (VÕS § 101 lg 3 ja § 110 lg 1 alusel). Kostja kordab maakohus esitatud väiteid hageja rikkumiste kohta varasemate lepingute suhtes. Hageja selgitas poolte kirjavahetuses, et tema majanduslik olukord on halb ega saa ta täita lepingut nr 17/2019, sest tal ei ole raha. Käesolevas asjas vaidluse all olev leping sõlmiti 2018. aasta novembris tarnetähtajaga september 2019. Lisaks sõlmiti sama numbriga leping nr 18/2019 tarnetähtajaga detsembris 2019. Vaidlusalune leping sõlmiti esialgse tarnetähtajaga septembris 2019. Tarnetähtaja muutmiseks oktoobriks / novembriks 2019 toimusid läbirääkimised just hagejapoolsete lepingurikkumiste tõttu. Kostja andis hagejale 03.07.2019 teada, et kõiki poolte vahel sõlmitud lepinguid tuleb käsitleda komplekssena ja kui hageja allesjäänud lepinguid ei täida, kasutab kostja õiguskaitsevahendeid. Hagejapoolsete rikkumiste näol tekkis kostjale kahju.
5(9)
VÕS § 110 lg 1 sõnastusest tulenevalt peab nõuete vahel olema piisav seos, ehk siis juba sätte enda sõnastusest tulenevalt ei pea nõuded tulenema samast lepingust. Eeltoodust tulenevalt ei eelda VÕS § 110 kohaldamine samas lepingust tulenevaid nõudeid. Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et VÕS § 110 lg 1 kohaldamiseks peab olema tegemist eriliigiliste kohustustega. Kostja rikkumine on tingitud hageja teiste lepingute rikkumisest, mistõttu ei saa hageja tugineda kostjapoolsele rikkumisele (VÕS § 101 lg-st 3). Hageja on kaotanud õiguse lepingust taganemiseks, sest ei teinud seda mõistliku aja jooksul kostja lepingurikkumisest teadasaamisest. Vaidlusaluse lepingu tarnetähtaega ei ole kehtivalt muudetud ning tarneajaks oli september 2019. a. Lepingust tuleneb, et leping jõustub pärast selle allkirjastamist, seda saab allkirjastada ja saata faksi või e-posti teel ning sel on väärtus. Selline sõnastus vastab TsÜS § 78 lg-s 1 sätestatud tehingu kirjalikule vorminõudele ja leping pidi olema sõlmitud kirjalikus vormis. Tulenevalt TsÜS § 83 lg-st 2 on kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Hageja tagastas allkirjastatud lepingu kostjale alles 03.04.2020. Tõendamata on hageja väide, et ta tagastas allkirjastatud lepingu juba augustis 2019. Hageja ei tagastanud lepingut omapoolse allkirjaga selleks tavaliselt vajaliku aja jooksul (VÕS § 18 lg 2 mõttes). Eeltoodust tulenevalt on leping tühine ja kehtib esialgses sõnastuses leping ning oli tarnetähtajaks september 2019. Hageja on kinnitanud, et taganes müügilepingust 18.05.2020, kui kostja sai kätte hageja 13.05.2021 avalduse. Järelikult esitas hageja taganemisavalduse enam kui 7,5 kuud pärast tarnetähtaja saabumist. Kui isegi leida, et hageja taganes lepingust 03.04.2020 teatise alusel, oli selleks hetkeks tarnetähtajaks möödas juba enam kui 5,5 kuud. Kui nõustuda, et müügilepingu tarnetähtaeg muudeti oktoober / novembriks 2019, siis on hageja lepingust taganenud 18.05.2020 avalduse alusel ligi 6 kuud peale tarnetähtaja saabumist ning 03.04.2020 teatise alusel enam kui 4 kuud pärast tarnetähtaja saabumist. Ka sellisel juhul on hageja minetanud õiguse lepingust taganeda. Asjassepuutuv ei ole maakohtu seisukoht, et hageja ei ole lepingu täitmise vastu huvi kaotanud ja pooled pidasid läbirääkimisi. VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaldamise mõttes ei ole see oluline. Järelikult ei saa võimalikud läbirääkimised taganemiseks mõistlikku tähtaega pikendada (VÕS § 118 lg 1 p 1 mõttes). Tegelikkuses ei ole pooled sisulisi kompromissläbirääkimisi pidanudki. Kostja oli selgelt keeldunud ilma lisaraha saamata sellisel kujul lepingut täitmast ning keeldunud vaidlusalust lepingut eraldiseisvana käsitlemast juba alates 03.07.2019. Kui kostjal puudus õigus lepingu täitmisest keelduda, ei saa kostjapoolne lepingu täitmisest keeldumine mitte kuidagi pikendada ka mõistlikku aega lepingust taganemiseks – kui kostja on rikkumises ja saab hageja sellele tugineda, ei pikenda kostjapoolne õigustamatu lepingu täitmisest keeldumine mitte kuidagi mingeid tähtaegu. Vastus apellatsioonkaebusele
7.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 6(9)
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid osaliselt tuleb muuta selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. I
9.Maakohus leidis põhjendamatult, et samaliigiliste rahaliste kohustuste puhul pole võimalik kostjal tugineda kohustuste täitmisest keeldumisele (VÕS § 110 lg 1 mõttes), kuna sellisel juhul saab need nõuded tasaarvestada. Maakohtu põhjendus, et tegemist on „eriliigiliste kohustustega“ on ilmselt ebatäpsus, sest maakohtu põhjendustest tasaarvestuse kohta järeldub, et maakohus on pidanud silmas samaliigilisi kohustusi. Õiguskirjanduses väljendatud seisukoha kohaselt (Võlaõigusseadus kommenteeritud väljaanne, P. Varul jt, kirjastus Juura 2016, lk 530 p 12) võivad rahalise kohustuse täitmisest keeldumisel teise poole rahalise kohustuse täitmata jätmise korral olla sarnased tagajärjed tasaarvestusega (VÕS § 197), kuid kommentaarist ei tulene, et rahaliste kohustuste puhul ei saa üks pool keelduda oma kohustuse täitmist põhjusel, et ta peaks tegema tasaarvestuse.
10.Kuigi kostja selgitas maakohtu menetluses, et poolte vahel sõlmiti 2019. aastaks neli erinevat lepingut ja kostjal tekkis kahju tulenevalt asjaolust, et hageja ei suutnud tähtaegselt varasemaid lepinguid täita, ei ole hageja seda väidet omaks võtnud. Kostja tõi esile, et hagejapoolsete varasemate kohustuste täitmata jätmise tõttu tekkis tal kahju oma töötajate ja hankijate ees, tehtud investeeringute, lao ja muude jooksvate püsikulude näol, millest kostja informeeris ka hagejat. Maakohus tuvastas, et kostja nimetas kahju summaks 44 000 – 49 000 eurot. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kuigi kostja tegi ettepaneku nimetatud summas tasaarvestuse tegemiseks, ei ole kostja menetluses oma kahjunõudeid põhistanud ega tõendanud ja pelgalt e-kirjas mainitu ei anna alust nõuete tasaarvestamiseks. Kostja esiletoodu alusel ei ole võimalik kostja kahjunõuet sisuliselt hinnata.
11.Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest tulenevalt saaks järeldada, et vaidlusaluse müüdud kauba tarnimata jätmine tema poolt oli tingitud hagejast kui ostjast (VÕS § 101 lg 3). Kostja väited temal tekkinud kahju kohta on konkretiseerimata ja tõendamata. Seetõttu ei saa nendest teha järeldust, et kostja jättis omapoolsed kohustused täitmata hagejast tulenevalt. Maakohus tuvastas, et hageja tasus vaidlusaluse lepingu puhul kõik kostja ettemaksuarved ehk täitis oma kohustused nõuetekohaselt. Kostja aga oma lepinguga võetud kohustusi ei täitnud. Kostja väited ei ole kooskõlas ka asjas maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega, et kostja lubas hagejale tarnida lubatust esialgselt vähem puitu, lubatud kogus vähenes ajas pidevalt ning lõpptulemusena ei tarninud kostja hagejale vaidlusaluse lepingu järgi puitu üldse. Samas väidab kostja ka apellatsioonkaebuses, et müüs end hagejale välja terveks 2019. aastaks.
12.Maakohus ei ole otsuses väitnud, et nõuete vahel ei ole piisavat seost või et nõuded peaksid tulenema samast lepingust. II
13.Maakohus leidis põhjendatult, et kostja taganes lepingust mõistliku aja jooksul lepingurikkumisest teadasaamisest.
13.1.Eelnevalt tuvastas maakohus õigesti, et vaidlusalust lepingut muudeti nii tarnetähtaja kui hinna osas. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et leping on selle muutmise kirjaliku
7(9)
vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine (TsÜS § 83 lg 2 alusel) ning kehtib esialgses lepingus kokkulepitud tarnetähtaeg september 2019. a.
13.2.Maakohus jättis sisuliselt kohaldamata poolte poolt lepingus kokkulepitud tingimuse, mille kohaselt tuli lepingumuudatused sõlmida kirjalikus vormis. Maakohus leidis, et poolte käitumisest on järeldatav soov lepingut muuta. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 kohaselt on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Maakohus tuvastas, et kostja asus esitama ettemaksuarveid muudetud, kuid allkirjastamata lepingu järgi ja viitas muudetud lepingule. Hageja tasus neid arveid. Nimetatud poolte käitumisest saab järeldada, et poolte tahe oli lepingut muuta ilma kirjalikku vormi järgimata (TsÜS § 69 lg 1 mõttes) ehk sisuliselt muutsid pooled lepingut konkludentselt. VÕS § 13 lg-s 3 sätestatu kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Sellest tulenevalt ei saa kostja tugineda lepingus sätestatud lepingu muutmise kirjalikule vorminõudele (VÕS § 13 lg 3).
14.Maakohus leidis põhjendatult, et pooled leppisid kokku tarneajas oktoober – november 2019 ja hageja taganes lepingust 03.04.2020 teatise alusel.
14.1.Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et VÕS § 118 lg 1 ei seo taganemise lubamatust poole huviga lepingu täitmise vastu ega poolte vahel läbirääkimiste pidamisega. Maakohus ei ole seda oma otsuses väitnudki. Poole huvi kajastamine seondub maakohtu siseveendumuse kujunemise kajastamisega, millal pidi hageja teada saama kostjapoolsest olulisest lepingurikkumisest. Läbirääkimiste pidamise küsimust on maakohus lahanud seoses 13.05.2020 hageja lepingust taganemise avaldusega, mööndes samas, et hageja taganes lepingust juba 03.04.2020 ja 13.05.2020 avalduse tegemiseks vajadus puudus. Seetõttu puudub vajadus käsitada poolte väiteid, kas pooled pidasid sisulisi läbirääkimisi ja puudub vajadus ka hageja apellatsioonimenetluses esitatud sellekohase tõendi koos tõlkega asja juurde võtmiseks. Ringkonnakohus tagastab tõendi hagejale, kuna kohus kogub üksnes tõendeid, mis on vajalikud asja lahendamiseks (TsMS § 238 lg 1).
14.2.Asjaolu, et kostja teatas hagejale juba 03.07.2019, et vaidlusalust lepingut tuleb käsitada koos teiste poolte vahel sõlmitud lepingutega ja informeeris hagejat endale tekkinud kahjust, ei tähenda seda, et hageja pidi saama aru, et kostja ei kavatse lepingut täita juba 03.07.2019. 03.07.2019 kirjast (tl 73) ei nähtu, et kostja oleks sidunud lepingu edasise täitmise lisaraha saamisega hagejalt. Vastupidine apellandi seisukoht on põhjendamatu. Nimetatut kinnitab ka asjaolu, et augustis 2019 muutsid pooled lepingu tingimusi ning muudetud lepingust ei nähtu, et selles arvestatakse kostjale tekkinud kahjudega.
14.3.Pooled ei vaidle, et kuigi leping tuli täita oktoobris / novembris 2019, pidi hageja lepingust tulenevalt eelnevalt tasuma neli ettemaksuarvet, millest viimane esitati hagejale 09.01.2020. a. Lepingus (tl 10, tõlge tl 11) ei leppinud pooled kokku arvete esitamise ega tasumise kuupäevades, kuid arvete esitamine oli seotud kauba valmimisega. Neljanda arve pidi kostja esitama siis, kui kaup oli 100% valmis. Viienda arve pidi hageja tasuma siis, kui kaup oli laaditud laevale ja sellest oli möödunud täiendavalt 7 päeva. Arvestades, et kostja esitas ettemaksu arveid kokkulepitud summas ja hageja tasus neid, saab poolte käitumisest järeldada, et pooled pikendasid veelgi lepingu täitmise tähtaega kauba valmimise osas konkludentselt vähemalt kuni 9. jaanuarini 2020. a.
8(9)
14.4.Maakohus tuvastas, et kostja teavitas hagejat 7. jaanuaril 2020, et tal on valmis 1100 kastist 711 kasti; 18.03.2020, et 732 kasti ja 27.03.2020, et valmis on 530 kasti. Maakohtu põhjendustest on võimalik aru saada, et pärast 18.03.2020 kirja saamist kostjalt, milles kostja kirjeldas oma probleeme ning vajadust lisaraha saamiseks, pidi hageja aru saama, et kostja ei kavatse lepingut täita. 30.03.2020 e-kirjast nähtuvalt (tl 31) teatas hageja, et ta ei saa nõustuda 530 kastiga ja nõudis vähemalt 880 kasti saamist. 31.03.2020 kirjaga (tl 78) vastas kostja, et tal on tekkinud kahju üle 37 760 euro ulatuses ja tegi ettepaneku, et hageja saab 530 kasti puid 880 asemel, mis katab ka kostja kahju. 03.04.2020 nõudekirjast (tl 38-39) nähtub, et hageja andis kostjale täiendava tähtaja 13. aprilliks 2020 880 kasti küttepuude üleandmiseks ning 30. aprilliks 2020 veel täiendava 220 kasti küttepuude üleandmiseks. Ühtlasi selgitas hageja, et kui kostja ei täida lepingut täiendava tähtaja jooksul, loeb hageja end lepingust taganenuks. Arvestades, et hageja tegi lepingust taganemise avalduse kolmteist päeva pärast seda, kui kostja teatas, et ta ei kavatse lepingut täita, on hageja taganenud lepingust mõistliku aja jooksul peale seda, kui ta sai teada olulisest lepingurikkumisest. Seadusest ei tulene, et hageja pidanuks andma kostjale veel teise täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks.
15.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
16.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
17.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.