Täitmine › Isiku avaldus täitemenetluse peatamiseks, ajatamiseks jms

Menetlusosaliste seisukohad Dxxxxx Kxxxxxxxx esitas 23.07.2021 Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude aegumise tõttu täiteasjas nr 185/2010/1839. Tartu kohtumaja edastas avalduse 09.08.2021.a määrusega alluvuse alusel menetlemiseks Jõgeva kohtumajale. Kohus algatas 18.08.2021.a määrusega avalduse alusel hagita menetluse. Avalduse kohaselt on kohtutäituri Jaanika Pajuste menetluses puudutatud isiku nõue. Täitedokumendiks on 21.04.2010.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-10-10562. Puudutatud isik esitas 16.09.2010 täitmisteate. Avaldaja hinnangul on nõue aegunud. Avaldaja pöördus kohtutäituri poole täitemenetluse lõpetamiseks. Kuna puudutatud isik esitas vastuväite, koostas kohtutäitur 02.07.2021 dokumendi, millega teavitas menetlusosalisi täitemenetluse jätkamisest otsust tegemata. Avaldaja esitas 12.10.2021 seisukoha puudutatud isiku vastusele, milles kinnitas, et on olnud töövõimetu ka enne 11.12.2020. Avaldaja ei ole peitnud ega varjanud enda vara, vaid tema tervis ei ole võimaldanud ei enne ega praegu tööd leida. Kuna avaldaja ei oska eesti keelt, pöördus ta isiku poole, kes aitas eesti keeles avaldused koostada. Riigilõivu tasumiseks andis ta sellele isikule vastava summa sularahas. Avaldaja ei ole õigusabi eest maksnud puudutatud isiku poolt märgitud summasid. Puudutatud isik esitas 12.10.2021 vastuse, milles märkis, et avaldaja ei ole tõendanud, et enne 11.12.2020 oleks tal samuti töövõime puudunud. Avaldaja ei ole leidnud võimalust 11 aasta jooksul maksta ühtegi senti oma võlgnevusest, aga kui oli vaja esitada avaldus sissenõudmise lõpetamiseks, maksta riigilõiv ja lisaks oma esindajale, siis selleks oli raha küll ning just sellel ajal kui avaldajale on määratud täielik töövõime puudumine. Puudutatud isiku sõnul näitab eelnev, et avaldaja hoiab kõrvale kohustuste tasumisest ja seega on ta tekitanud kahju õigusvastaselt. Kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate nõuete täitmine aegub 20 aasta möödumisel ning antud juhul tuleks nõuet edasi täita. Kohtumääruse põhjendused Kohus, tutvunud menetlusosaliste seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et avaldus tuleb rahuldada. Esmalt lahendab kohus TsMS § 442 lg-st 5 lähtuvalt veel lahendamata taotlused. Puudutatud isik palus enda vastuses avaldajalt välja nõuda kuludokumendid, mis tõendaksid avaldaja esindajale makstud tasusid ning tasude maksmiseks vajalike rahaliste vahendite allikaid. Puudutatud isik oli seisukohal, et kui avaldaja oleks tegelikult maksejõuetu ja võimetu võlga tasuma, siis poleks ta suuteline ka õigusabi ostma. Kohus selgitab, et aegumise kohaldamine ei sõltu avaldaja töövõime puudumisest, maksejõuetusest ega võimest võlgnevusi tasuda või mitte tasuda. Aegumine tähendab sisulises mõttes seda, et võlgnikul on seadusest tulenevalt õigus keelduda kohustuse täitmisest. Seda ei mõjuta sissenõudja poolt esile toodud asjaolud. Kohus jätab seetõttu puudutatud isiku taotluse rahuldamata, sest vastavate tõendite väljanõudmine ei aita kaasa avalduse lahendamisele ega mõjuta asja lõpptulemust. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2231 lg 1 lause 1 kohaselt võib võlgnik esitada kohtule avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu, kui jõustunud kohtulahendist või muust täitedokumendist tuleneva nõude esimest korda täitmiseks esitamisest on möödunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 157 sätestatud tähtaeg.

TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg kümme aastat, mis algab sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kohtulahendi jõustumisest. Asja materjalidest nähtuvalt on täitemenetlus algatatud 16.09.2010 puudutatud isiku täitmisteate alusel. Täitedokumendiks on 21.04.2010.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-10-10562. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 kohaselt kohaldatakse TsÜS § 157 lõikes 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. aasta 5. aprilli tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 5. aprilli kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 5. aprilli kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõiget 1. Seega on uus lühem aegumistähtaeg tagasiulatuva toimega. Riigikohus on VÕSRS § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes järeldanud, et enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsil 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p 13). 21.04.2010.a kohtuotsusest tulenevad nõuded oleksid kuni 4. aprillini 2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni kohaselt aegunud kõige varem 2040. aastal. Kohtuotsusest tulenevad nõuded ei olnud seega seaduse muudatuse ajal aegunud. Nõuetele hakkas 01.03.2011 kehtima 10-aastane aegumistähtaeg, st nõuded saavad kõige varem aeguda alates 01.03.2021. TsÜS § 159 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega. TsÜS § 136 lg 2 näeb ette, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Ülalmärgitud sätetest lähtuvalt katkes aegumine 16.09.2010, sest puudutatud isik esitas täitedokumendi esimest korda kohtutäiturile täitmiseks. Aegumistähtaeg algas uuesti täitmisele esitamise päevast, s.o 16.09.2010 ning pidi aeguma 16.09.2040, kuid seaduse muudatuse tõttu aegus nõue 01.03.2021. Kohus leiab, et puudutatud isiku vastuväited ei anna alust avalduse rahuldamata jätmiseks, sest aegumise kohaldamine ei sõltu avaldaja töövõime puudumisest ega tema võimekusest tasuda või mitte tasuda oma võlgnevusi (vt ülal). Puudutatud isik on väitnud, et kuna avaldaja on hoidunud kõrvale võlgnevuse tasumisest, siis sellega on ta tekitanud õigusvastaselt kahju ja selline nõue aegub 20 aasta möödumisel. Kohtu hinnangul ei ole tegemist vastuväitega, millest võiks järeldada nõude aegumise peatumist (TsÜS § 160-169) või katkemist (TsÜS § 158-159). Samuti ei ole asja materjalidest nähtuvalt täiteasjas 185/2010/1839 täitmisel õigusvastase kahju hüvitamise nõue. Kohus leiab, et ainuüksi kohustustest kõrvalehoidumine ei saa olla aluseks õigusvastaselt tekkivale kahjule ning juhul kui sellest tekibki õigusvastaselt kahju, on tegemist täiesti eraldiseisva nõudega, mis ei mõjuta täiteasjas 185/2010/1839 täitmisel oleva nõude aegumist. Muuhulgas märgib kohus, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumine oli nii enne 05.04.2011 kehtinud kui pärast seda aega kehtiva TsÜS § 150 järgi 3 aastat, mitte 20 aastat. Puudutatud isik ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid, mille alusel oleks võimalik järeldada nõude aegumise katkemist või peatumist. Seda ei nähtu ka asja materjalidest. Seega on aegumistähtaeg käesolevalt möödunud ning

esinevad TMS § 2231 lg 1 lauses 1 märgitud alused täitemenetluse lõpetamiseks nõude aegumise tõttu. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus avaldaja avalduse ning lõpetab täitemenetluse täiteasjas nr 185/2010/1839 nõude aegumise tõttu. TMS § 48 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kohtulahendi esitamisel, millega on määratud sundtäitmise lõpetamine. Kohus toimetab määruse TsMS § 466 lg 1 järgi kätte avaldajale ja sissenõudjale. Avaldajal tuleb määrus ise edastada kohtutäiturile. Kohus selgitab, et avalduse rahuldamine ei vabasta avaldajat TMS § 2231 lg 6 järgi täitekulude kandmisest. Menetluskulude jaotus TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohtu hinnangul tuleb lähtuda üldnormist hagita menetluses, s.o TsMS § 172 lg 1 lausest 1, sest avalduse lahendamine ja rahuldamine on üksnes avaldaja huvides. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda. Kuna toimiku materjalidest nähtuvalt puuduvad puudutatud isikul menetluskulud, siis ei määra kohus menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks. Avaldaja on taotlenud enammakstud riigilõivu tagastamist. Avaldaja maksis kohtutäiturile avaldust esitades riigilõivu (tõendina esitatud maksekorraldus), mistõttu oli kohtusse pöördumine RLS § 22 lg 1 p 111 alusel riigilõivuvaba. Avaldaja maksis kohtusse avalduse esitamisel riigilõivu 30 eurot. Nimetatud summa tuleb TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel tagastada avaldaja poolt märgitud isiku arveldusarvele. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.