2-21-114268/6 - Võlaõigus - Sideteenuste osutamise lepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

6.Kohus leiab, et hageja põhinõue on õiguslikult põhjendatud. Elektroonilise side seaduse (ESS) § 91 lg-te 1-3 kohaselt toimub sideteenuse osutamine lõppkasutajale sideteenuse lepingu alusel. Sideteenuse leping on liitumisleping või muu sideteenuse osutamise leping ning sellele kohaldatakse elektroonilise side seaduse reguleerimata osas võlaõigusseaduse sätteid. VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Poolte vahel on sõlmitud sideteenuse osutamise leping ja vara müügileping. Vastavalt VÕS §-le 619 kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Antud juhul on nõude loovutaja ja kostja vahel sõlmitud liitumisleping, mille alusel kohustus nõude loovutaja osutama kostjale mobiilsideteenust ning kostja maksma hagejale selle eest kokkulepitud tasu. Lisaks kohustub kostja tasuma müügilepingust tuleneva asja ostuhinna. Kuna kostja ei ole hagile vastanud, siis saab TsMS § 407 lg 1 alusel lugeda kostja poolt omaksvõetuks hageja poolt esitatud faktilised asjaolud, sh asjaolu, et kostja on Elisa Eesti AS-ga sõlmitud lepingut rikkunud ja ei ole lepingust tulenevat kohustust täitnud, s.o vastavalt esitatud arvetele makseid teinud. Muu hulgas saab lugeda kostja poolt omaksvõetuks asjaolu, et tal on lepingu alusel tasumata põhivõlg kokku summas 413,26 eurot. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodu alusel on hageja põhivõla nõue õiguslikult põhjendatud ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 413,26 eurot.

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja arvestab viivist põhisummalt 413,26 eurot ning viivisemääraks on 0,07%. Seega nõuab hageja kostjalt hagiavalduse esitamise seisuga, s.o 19.07.2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas 185,14 eurot. Antud juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväiteid viivisenõudele ja nõutava viivise määrale. Kohus leiab aga, et olenemata sellest, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid, tuleb kohtul kontrollida hagi aluseks olevates lepingutes sisalduva viivisekokkuleppe kehtivust. TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste punktist 7.10 tulenevalt arvestatakse maksete mittetähtaegsel tasumisel teenuse pakkuja poolt viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,07% võlasummast iga viivitatud päeva eest, kui seadusest ei tulene kohustust rakendada vastava kliendi võlasumma osas madalamat viivisemäära. Kohus leiab, et vastava lepingutingimuse puhul on tegemist VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingute sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 16.11.2016. a lahendis nr 3-2-1-118-16, p 17 (ka varasemalt 10.05.2016. a lahendis nr 3-2-1-25-16, p 13) asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kostjaga sõlmitud lepingutes sisalduv viivisemäär 0,07 % päevas tähendab 25,55 % suurust aastamäära. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 2. lause) loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus otsusega kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskulu maakohtus kokku 485 eurot, sh 125 eurot nõudelt tasutud riigilõiv ja 360 eurot õigusabikulu. Kohus leiab, et põhjendatud menetluskuluks saab lugeda nõudelt tasutud riigilõivu summas 125 eurot. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Lisaks leiab kohus, et ka hageja lepingulise esindaja tasu on põhjendatud üksnes osaliselt. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on asjaolusid arvestades hageja lepingulise esindaja tasu ilmselgelt ülepaisutatud. Asja materjalidest nähtub, et esindaja õigusabi osutamine on seisnenud järgnevas: maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamine (sh alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs), avalduse esitamine 0,5 tundi, s.o 60 eurot ning hagiavalduse koostamine ja esitamine kohtule 2,5 tundi, s.o 300 eurot. TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Eelnevast tulenevalt peab kohus põhjendatuks maksekäsu kiirmenetluses kantud menetluskulude väljamõistmist kostjalt mitte enam kui 20 euro ulatuses. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et tegemist ei ole õiguslikult keeruka nõudega, mille vormistamine eeldaks suurt ajakulu ja mahukat tõendite kogumist. Kohtu hinnangul on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust, esindaja ei ole pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei ole esindajal vaja sügavuti uurida lepingute tüüptingimusi, kuna need on sama hageja poolt esitatud erinevate hagide puhul samad. Seega pole kohtu hinnangul tegemist keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks hagimenetluses 1 tundi. Lisaks ei pea kohus põhjendatud tunnitasuks 120 eurot. Lepingulise esindaja näo on tegemist juristist esindajaga, mitte advokaadiga. Seetõttu on kohtu hinnangul põhjendatud tunnitasuks 100 eurot. Õigusabikulud kokku on põhjendatud summas 100 eurot (käibemaksuta). Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja menetluskuluks kokku summas 245 eurot (125+100+20). Kostja hagile ei vastanud ja kostjal asja menetlusega seoses menetluskulusid ei ole tekkinud. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras.