iTechArt Group, Inc. avaldus INAVOO OÜ pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 8. juuni 2021 pankrotimäärus
Kaebuse esitaja ja liik
INAVOO OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (võlausaldaja, vastustaja määruskaebemenetluses): iTechArt Group, Inc., lepinguline esindaja vandeadvokaat Lembit Tedder Puudutatud isik (võlgnik, määruskaebuse esitaja): INAVOO OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Helvia Räägel Pankrotihaldur: vandeadvokaat Martin Traat
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 8. juuni 2021 määruse resolutsioon jätta muutmata, aga muuta selle põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendava osa punkti 9 alapunktidele.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta võlgniku kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
1.iTechArt Group, Inc. (võlausaldaja, kohtumenetluses avaldaja) esitas 19. märtsil 2021 Harju Maakohtule INAVOO OÜ (võlgnik, kohtumenetluses puudutatud isik) pankrotiavalduse. Võlausaldaja tugines oma põhinõudele summas 67 866 eurot, millele lisandub viivis.
Võlausaldaja peamised väited on järgmised: -
-
-
-
-
võlausaldaja täitjana ja võlgnik tellijana sõlmisid 25. novembril 2019 tarkvara arendamise lepingu „Framework Consulting Agreement“ (edaspidi: leping), millele sõlmiti 13. jaanuaril ja 1. aprillil 2020 lisad; võlausaldaja tegi ette nähtud töö ja esitas ajavahemikus 31. märts – 26. juuni 2020 võlgnikule arved nr 25406, 25742, 26008 ja 26311 kokku summas 67 866 eurot (edaspidi koos: vaidlusalused arved); iga arve maksetähtaeg oli 30 päeva; võlgnik võttis töö vastu ja lubas arved tasuda, soovides sõlmida selleks maksegraafiku, aga osapooled ei jõudnud selles kokkuleppele; võlausaldaja hinnangul on võlgnik maksejõetu: 2019. aasta majandusaruande kohaselt puudus tal sel aastal müügitulu ja ettevõtte oli kahjumis; ainus töötaja oli juhatuse liige; töötajate koosseisus ei toimunud 2020. aastal muutusi; kinnistusraamatu andmetel ei kuulu võlgnikule kinnisasju ega äriregistri andmetel osalusi äriühingutes; võlausaldaja esitas 20. jaanuaril 2021 võlgnikule nõude ja pankrotihoiatuse, milles tugines vaidlusalustes arvetes kajastatud nõudele ja selleks ajaks kogunenud viivise nõudele 8379,60 eurot. Arvete maksetähtpäevast oli pankrotihoiatuse esitamise ajaks möödunud umbes pool aastat; võlgnik kinnitas pankrotihoiatuse kättesaamist 22. jaanuaril 2021 ja vastas sellele
29.jaanuaril 2021; ta ei esitanud tõendatud vastuväiteid nõudele, vaid tegi taas ettepaneku tasumiseks maksegraafiku alusel igakuiste maksetega 2000 eurot kuus – nii kuluks põhi- ja kõrvalnõuete rahuldamiseks enam kui kolm aastat, mis võlausaldajale ei sobi.
2.Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu. Ta leidis, et pole maksejõuetu ja võlausaldaja nõue on vaieldav. Eelkõige tugines ta järgmistele argumentidele: -
-
-
-
võlausaldaja tegi 25. oktoobril 2019 võlgnikule tarkvara arendustöö pakkumise summas 89 808 eurot. Võlgnik loobus koheselt pakkumise koosseisus olnud Mobile Apps arendusest summas 43 344 eurot. Seega oli projekti maksumus hinnapakkumise kohaselt 46 464 eurot. Vastavalt hinnapakkumisele ja lepingueelsetel läbirääkimistel kokkulepitud tingimustele sõlmisid osapooled 25. novembri 2019 lepingu; võlausaldaja saatis 27. detsembril 2019 tabeli projekti maksumuse täpsustusega, kuigi selleks ajaks ei olnud veel isegi alustatud programmi kirjutamisega; enne vaidlusaluseid arveid tasus võlgnik võlausaldajale juba 50 644 eurot, mis jäi samasse suurusjärku nagu oli töö maksumusena toodud hinnapakkumises ja mis oleks pidanud lepingu tingimusi arvestades olema töö teostamiseks piisav; vaidlusaluste arvete summa võrra töö kallinemist ei osanud võlgnik ette näha; tellitud töö ei valminud vaatamata sellele, et vaidlusalustel arvetel märgitud töötundide arv oli märkimisväärselt ületanud esialgset kokkulepet; võlgnik proovis programmi müüa sama hinnaga, mis tal tuleks selle eest tasuda, aga kõik ostuhuvilised on loobunud põhjendusega, et programmi sisu ei vasta selle hinnale; sellest järeldub, et võlausaldaja töötundide maht on selgelt ülepaisutatud; võlgniku hinnangul oli võlausaldaja lepingu täitmisega viivituses, aga võlgnik soovis siiski saada lepingu alusel tehtud tööd ja oli seetõttu valmis tasuma maksegraafiku alusel; osapoolte kirjavahetus maksegraafiku kokkuleppimiseks jätkus kuni
12.jaanuarini 2021.
2 (6)
3.Maakohus määras 26. aprilli 2021 määrusega ajutise halduri, kes esitas aruande, mille põhilised järeldused on järgmised: -
-
-
-
-
-
-
võlgniku aktiivne majandustegevus algas 2019. aastal. Sel aastal investeeriti teenuse osutamiseks vajaliku tarkvara arendusse. Tegevust rahastati omanike ja juhatuse liikmete laenudega, mis kajastub ka pangakontol. Muid sissetulekuid võlgnikul pole; juhatuse liikmed kinnitavad, et soovivad väljatöötatud rakendusega edasi liikuda ja majandustegevust jätkata. Võlgnik tegeleb arengusuuna kohandamisega ja kaardistab partnereid; on vaieldav, kas võlausaldajalt teenustööna tellitud tarkvara eest esitatud arved on põhjendatud ja kajastavad tegelikku tööd; võlgnik esitas ajutisele haldurile auditi, milles leiti, et tegelikult vajalike töötundide arv on ligikaudu poole väiksem kui kajastatud arvetel; võlgnik vastas ajutise halduri küsimusele, et tarkvara omandiõigus on võlgnikul; võlausaldaja seevastu tugineb lepingu p-le 9, mille järgi läheks omandiõigus tootele (õigused programmile) üle alles peale kõikide arvete tasumist ja selle üleandmine vormistatakse dokumentaalselt, mistõttu on toode seni jätkuvalt võlausaldaja omandis ja ta on põhjendatult keelanud sellele võlgniku ligipääsu; võlgniku arvelduskonto jääk on 253,14 eurot; registreeritud vara puudub. Võlgnik kajastab bilansis varana immateriaalset põhivara (võlausaldajale poolelioleva programmi eest tasutud makseid) summas 50 644 eurot; teadaolevaid kohustusi on vähemalt summas 123 917,88 eurot, millest 67 866 eurot on vaidlusaluste arvete summa ja 47 671,88 eurot juhatuse liikmete antud laenud, mille tagastamise kohustus on tulevikus; ajutine haldur leidis, et esineb alus pankrotiavalduse rahuldamata jätmiseks, sest võlausaldaja nõue on vaieldav, aga ilma selleta poleks võlgnik maksejõuetu.
4.Võlgnik toetas halduri aruande järeldusi ja leidis, et need annavad aluse jätta pankrot välja kuulutamata. Võlausaldaja leidis, et aruanne kinnitab väidet võlgniku maksejõuetuse kohta ja pankrot tuleb välja kuulutada. Ta selgitas, et lepingus leppisid osapooled kokku tasumises vastavalt tööaruannetele ja vaidlusalused arved esitati selle tingimuse kohaselt. Võlgnik on oma kohustust ka kinnitanud alates 25. augusti 2020 e-kirjast.
MAAKOHTU MÄÄRUS
5.Maakohus kuulutas 8. juuni 2021 määrusega (vaidlustatud määrus) välja võlgniku pankroti ja määras pankrotihalduri. Menetluskulud jättis maakohus võlgnik kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. Lisaks tegi maakohus muud pankroti väljakuulutamisega seonduvad otsustused Pankroti väljakuulutamist põhjendas maakohus järgmiselt: -
-
-
avaldaja esitas vaidlusalused arved ajavahemikul 31. märts – 26. juuni 2020 ja iga arve tasumise tähtaeg oli 30 päeva; võlgnik ei ole täitnud kohustust avaldaja ees 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist, võlausaldaja on teinud pankrotihoiatuse ja võlgnik ei ole kohustust ka seejärel täitnud; nõue on selge ega ole vaieldav, sest 25. augusti 2020 e-kirjas on võlgniku juhatuse liige tunnistanud võlga, mida saab käsitleda võlatunnistusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 tähenduses. Võlgnik kinnitas ka kohtus, et ta pole esitanud võlausaldajale täitmis- ega parandamisnõudeid; ajutise halduri aruandest nähtub, et peale immateriaalse vara ettemaksu 50 644 eurot pole võlgnikul muud vara, kuid kohustusi on 123 917,88 eurot – seega ületavad kohustused vara ja võlgnik on pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 järgi maksejõuetu. 3 (6)
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
6.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja jätta pankrot välja kuulutamata. Menetluskulud palub võlgnik panna võlausaldaja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
-
28. mai 2020 e-kiri ei ole võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses. Võlgniku juhatuse liige pakkus välja maksegraafiku, kuid selle eesmärk ei olnud nõude tunnistamine, vaid soov saavutada kompromiss ja seeläbi ka võlausaldaja poolne lepingu täitmine; osapoolte kirjavahetusest, mille üks osa oli 25. augusti 2020 e-kiri, nähtuvalt ei jõudnud pooled kokkuleppele ja võlatunnistust ei sõlmitud. Seega ei ole tegemist tehingulise võlatunnistusega ja võlgnikul on võimalik esitada vastuväiteid võlausaldaja nõuetele; eelnevat arvestades ei ole õige maakohtu järeldus, et nõue on selge ja ei ole vaieldav. Võlgnik on nõudele vastu vaielnud alates ajast, mil ta sai kinnitust kahtlustele, et võlausaldaja tehtav töö ei vasta lepingule; võlgnik ei nõustu maakohtu järeldusega, et võlgnikul on kohustusi 123 917,88 eurot. Võlgniku juhatuse liikmete nõuded ei ole sissenõutavad ja võlausaldaja nõue on vaieldav; asjakohatu on maakohtu viide, et võlgnikul pole muud vara peale ettemaksu. Võlgnik on nn idufirma (start-up), mis loodi ühe toote arendamiseks. Investorid on kavas leida pärast seda, kui valmib toode, mida neile presenteerida. Sellistel äriühingutel ei olegi tegevuse alguses vara, mistõttu ei saa vara puudumisest järeldada maksejõuetust.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlausaldajale tähtaja sellele vastamiseks. Võlausaldaja vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse resolutsiooni muutmata, aga muudab selle põhjendusi (TsMS § 659 kaudu kohalduv § 657 lg 1 p 21). Määruskaebus jääb rahuldamata ja võlgnik kannab sellega seonduvad menetluskulud.
9.Maakohus põhjendas pankroti väljakuulutamist mh sellega, et võlgniku 25. augusti 2020 e-kirjas sisaldub VÕS § 30 tunnustele vastav (konstitutiivne) võlatunnistus. Sellega ringkonnakohus ei nõustu ja muudab võlausaldaja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni.
9.1.Võlausaldaja ja võlgniku selgituste põhjal pole vaidlusalune nende vahel töövõtulepingu sõlmimine (VÕS § 635 lg 1). Lepingu ese oli tarkvaralahenduse loomine ja võlgnik pidi selle eest tasuma rahas. Võlausaldaja ei väida, et võlgnik soovis võtta 25. augusti 2020 e-kirjaga (dtl 35) endale mingi muu rahalise kohustuse, vaid tugineb väitele, et võlgnik tunnistas lepingulist kohustust tasuda vaidlusaluste arvete summa 67 866 eurot. Eesti õiguse järgi on varasema võla tunnistamine kokkulepe, et see võlgnetakse laenuna VÕS § 396 lg 2 tähenduses (st deklaratiivne võlatunnistus).
9.2.Kohus ei ole hagita menetluses seotud esile toodud asjaoludega ja peab pankrotiavalduse lahendamisel ise selgitama välja kõik olulised asjaolud (PankrS § 3 lg 3). Siiski ei tähenda see, et kohus saaks ilma vastavaid asjaolusid tuvastamata anda pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele sisu, mis ei ole kooskõlas võlausaldaja väidetega. Maakohus eiras menetlusosaliste esile toodud ja tsiviilasja toimikust nähtuvaid asjaolusid, kui hindas võlgnikku 25. augusti 2020 e-kirja konstitutiivse võlatunnistusena. Lisaks ei nähtu maakohtu määrusest põhjendusi, miks kohalduks uue kohustuse loomisele suunatud õigussuhtele Eesti õigus.
4 (6)
9.3.Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et tunnistuse tähendus määratakse selle sisu ja ulatusega, kusjuures sõnastus ei ole määrava tähendusega ning lähtuda tuleb eelkõige võla tunnistamise põhjusest ja eesmärgist, samuti võtta arvesse läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st neil on eesmärk luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Algse kohustuseta konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist saab eeldada juhul, kui ilma võlatunnistuse sõlmimiseta ei ole poolte taotletud eesmärk saavutatav (Riigikohtu 23. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 kolmas lõik ja seal viidatud varasem praktika).
9.4.Menetlusosalised ei toonud esile konstitutiivsele võlatunnistusele iseloomulikku põhjust ja eesmärki, mistõttu ei ole alust hinnata võlgniku avaldust konstitutiivse võlatunnistusena.
9.5.Ringkonnakohtu hinnangul andis võlgnik 25. augusti 2020 e-kirjaga deklaratiivse võlatunnistuse. Viidatud kirjas sisaldub selge avaldus, et võlgnik tunnistab vaidlusalustes arvetes kajastatud põhivõlga ja on valmis selle tasuma. Võlgniku tahteavalduse kehtivust ei mõjuta, et osapooled ei saavutanud kokkulepet maksegraafikus. Tõenditest ei nähtu, et pooled oleks pidanud lisaks läbirääkimisi tehtud töö kvaliteedi üle. Võlatunnistus eeldab üldjuhul ainult kohustatud isiku tahteavaldust ja võlausaldaja ei väitnud varem ega pankrotimenetluses, et võlgniku e-kirjas märgitud võlg ei vasta tema arusaamale võlgniku põhikohustusest. Deklaratiivsele võlatunnistusele kohaldub sama õigus nagu lepingule.
9.6.Varasem kohustus ei saanud tuleneda arvetest, vaid lepingust (dtl 7 jj). Võlausaldaja peab üldjuhul tooma esile asjaolud nii, et kohus saab hinnata, kas võlgnikul võis tekkida kohustus tehtud töö eest tasuda. Asjaolude esiletoomise ja tõendamise koormis muutub käesoleval juhul deklaratiivse võlatunnistuse tõttu. Nimelt pole võlausaldajal vaja esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse, aga võlgnik saab tõendada, et tal ei ole tunnistatud võlga. Siinjuures võib võlgnik esitada ainult neid vastuväiteid, millest ta ei loobunud võlatunnistust andes. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises (Riigikohtu 3. juuni 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-195601, p 16.4 ja seal viidatud varasem praktika). Need põhimõtted on asjakohased ka pankrotiavalduse lahendamisel.
9.7.Eelnevast tuleneb, et võlgnik pidi tooma esile ja tõendama asjaolud, miks ei ole tal kohustust tasuda vaidlusaluste arvete summa 67 866 eurot (dtl 21 jj), kusjuures ta sai esitada vaid neid vastuväiteid, millest ta ei loobunud. Võlgnik oma tõendamiskoormist ei täitnud.
9.7.1.Tõendatud ei ole võlgniku väide, et talle pakutud programm ei vastanud lepingutingimustele, sest programmi kvaliteedi kohta tõendeid ei esitatud.
9.7.2.Võlgniku väitel ei vasta vaidlusalustes arvetes kajastatud tasu lepingutingimustele. Sellega ringkonnakohus ei nõustu. Lepingu p 1(a) teise lause järgi sõlmiti teenuse osutamise kokkulepped tööaruannete alusel ja samade aruannete alusel tuli lepingu p 2(a) kohaselt teenuse eest ka tasuda. Lepingu p 4(a) nägi ette, et võlausaldaja töötajad järgivad 8-tunnist tööpäeva. Lepingu tähtaeg vältas selle p 6 järgi
24.novembrini 2021. Tööaruannetes nr 2 ja 3 (dtl 17 jj) lepiti kokku vastavalt kolme ja nelja töötaja osalemine, kvalifikatsioon ning nende tasumäärad. Vaidlusalused arved vastavad neile tingimustele. Võlgnik ei saa enam tugineda lepingueelsete läbirääkimiste käigus esitatud hinnapakkumisele, sest lepingu p 13 järgi sisaldas lepingudokument poolte kõiki kokkuleppeid. Eelmises lõigus refereeritu kohaselt leppisid pooled kokku tunnitasus, töötajate arvus ja tööpäeva kestuses. Leping ei sisalda kokkulepet töö mahu ega ajalise või rahalise ülempiiri osas. 5 (6)
Samuti ei saa võlgnik tugineda kolmanda isiku hinnangule, kas temalt nõutud tasu on kohane. Kui võlgnik sõlmis võlausaldajaga lepingu eespool refereeritud tingimustel, siis kohustus ta tasuma vastavalt võlausaldaja valitud töötajate ajakulule.
10.Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu sisuliste põhjendustega. Põhjendatud ei ole kaebusest nähtuv arusaam, et idufirma puhul tuleks hinnata maksejõuetust kuidagi erinevalt. Maakohus võttis õigesti arvesse nii võlausaldaja nõude kui ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad kohustused osanike ees (PankrS § 1 lg 3 teine lause). Kokkuvõttes ei kata võlgniku vara tema kohustusi ja selline seisud ei ole ajutine (PankrS § 1 lg 3 esimene lause). Samuti järeldub ajutise halduri aruandest (dtl 129 jj), et võlgnik ei suuda täita pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõuet ja ka see suutmatus ei ole ajutine (PankrS § 1 lg 2). Järelikult on võlgnik maksejõuetu ja maakohus kuulutas õigesti välja võlgniku pankroti. Vaidlustatud määrus jääb muutmata pankroti välja kuulutamise osas, mistõttu pole alust muuta sellega seotud korraldusi ega menetluskulude jaotust.
11.Ringkonnakohus jätab rahuldamata võlgniku 12. augusti 2021 taotluse täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. Osanike vastused on toimikus ajutise halduri aruande lisana. Võlgnik ei põhjendanud samade dokumentide korduva esitamise vajadust ja vastav taotlus jääb TsMS § 238 lg 1 p 2 mõtte kohaselt rahuldamata. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus ja lisaks tööaruannetele esitatud hinnapakkumised ei oma asja lahendamisel tähtsust (eespool p 9.7.2 kolmas lõik) ning võlgnik ei saa tugineda kolmanda isiku hinnangule töötundide arvu kohta (samas neljas lõik). Neil kaalutlustel jäävad vastavad taotlused rahuldamata TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel.
12.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Menetluskulud määrab TsMS § 177 lg 2 järgi rahaliselt kindlaks maakohus.
13.TsMS § 696 lg 1 esimene lause ja PankrS § 5 lg 2 võimaldavad esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse peale ei saa kaevata, sest kehtiv PankrS § 32 näeb ette üksnes ühekordse kaebeõiguse pankrotimäärusele. Samuti ei näe seadus ette kaebeõigust tõendite esitamise taotluse rahuldamata jätmise peale. (allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.