Määruse tegemise aeg ja koht 31.08.2021, Tallinn Kohtuasja number
2-20-2781
Kohtuasi
AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali avaldus X vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.10.2020 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (registrikood 12831829), esindaja Arvi Luhakooder Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 08.10.2020 määrus osas, milles kohus kohustas X tasuma edasiulatuvat viivist summalt 4 205,19 eurot. Teha tühistatud osas uus määrus, millega kohustada X tasuma AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalile edasiulatuvat viivist summalt 4 205,16 eurot. Muus osas jätta määruse resolutsioon muutmata, täpsustades osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.
2.Kohtumääruse tervikresolutsioon on järgimine:
2.1.Rahuldada AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali 16.10.2020 määruskaebus ja tühistada Harju Maakohtu 17.09.2020 määrus.
2.2.Jätta rahuldamata AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali taotlus teha aegumise osas vaheotsus.
2.3.Rahuldada AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali avaldus ning mõista X-lt AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks välja kahju hüvitis 4 205,16 eurot ning kohustada X tasuma AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalile viivist kahju hüvitise summalt 4 205,16 eurolt alates 19.02.2020 kuni kahju hüvitise täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Määruskaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus maa- ja ringkonnakohtu menetluses
4.Menetlusosaliste maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta X kanda.
5.Mõista X-lt AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks menetluskuludena välja 750 eurot (50 eurot riigilõiv avalduselt, õigusabikulud maakohtus 600 eurot ja ringkonnakohtus 100 eurot).
6.Mõista X-lt AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks välja viivis menetluskuludelt 650 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (avaldaja) esitas 19.02.2020 Harju Maakohtule avalduse X (puudutatud isik) vastu kahju hüvitamiseks. Avaldaja palus puudutatud isikult välja mõista kahju 4 205,16 eurot ja viivise kahju nõudelt alates 19.02.2020 kuni põhinõude tasumiseni seadusjärgses määras.
2.Avaldaja oli UAB DK “PZU Lietuva” Eesti filiaal üldõigusjärglane alates 31.05.2015. Codan Forsikring A/S Eesti filiaali kindlustusportfell läks 31.10.2014 üle UAB DK “PZU Lietuva” Eesti filiaalile. Avaldaja oli kindlustusandja üldõigusjärglane, kes oli kindlustanud Tallinnas aadressil XXX asuva korteri. Kindlustusandja ja korteriomanik sõlmisid korteri kindlustamiseks kindlustuslepingu nr 432309214. Kindlustusvõtjaks oli Q. Kindlustuslepingus kokkulepitud omavastutus oli 63 eurot. Avaldaja sai 06.09.2013 kindlustusvõtjalt kahjuteate. Kahjuteate kohaselt toimus 06.09.2013 kahjujuhtum - öösel oli majas tulekahju ja korter sai tulekahju kustutusveega kahjustusi. Avaldaja esindaja OÜ Background vaatas 12.09.2013 üle kahjustatud korteri ning vormistas kahjude ülevaatuse akti. Kahjude ülevaatuse akti kohaselt toimus 06.09.2013 korteris nr 66 tulekahju ning kustutustööde käigus sai veekahjustusi korter nr 62, mis paiknes korteri nr 66 all. Kahjustatud oli köögi värvitud, pahteldatud paneellagi. Esikus oli kahjustud värvitud, pahteldatud paneellagi ning kõik tapeeditud seinad. Esik oli tapeeditud kahe erineva tapeediga. Lisaks sai kahjustada esiku kapp, mille sisemised vaheplaadid olid pundunud ning haisesid kustutusvee kahjude tagajärjel. Magamistoa seintes oli üks tapeedi tüüp. Veekahjustusi sai ka rõdu puitalus. OÜ Background esitas avaldajale kahjukäsitluse kokkuvõtte, millele olid lisatud kahju ülevaatuse käigus tehtud fotod. AWS Grupp OÜ tegi hinnapakkumise korteri remondiks 3 815,76 eurot ja esikukapi remondiks 452,40 eurot (kokku 4 268,16 eurot). Avaldaja leidis, et hinnapakkumised olid mõistlikud, sest näidatud kulud olid vajalikud veekahjustuse tagajärgede likvideerimiseks. AWS Grupp OÜ remontis kahjustada saanud korteri ning esikukapi ning esitas avaldajale tööde üleandmise ja vastuvõtmise akti ning arve 4 205,16 eurot. Omavastutus 63 eurot jäi kindlustusvõtja kanda (4 268,16 - 63 = 4 205,16). Avaldaja hüvitas remondiarve alusel kahju 4 205,16 eurot. Avaldaja tegi Päästeametile päringu tulekahju tekepõhjuse kohta. Päästeameti kinnituse kohaselt põhjustas 06.09.2013 toimunud tulekahju hooletu suitsetamine. Puudutatud isik oli
korteri nr 66 omanik. Kuna tulekahju sai alguse puudutatud isikule kuuluvast korterist, esitas avaldaja 11.12.2013 puudutatud isikule kahju hüvitamise nõude. Nõue tulenes korteriomanike vahelisest suhtest, mis läks seaduse alusel üle kindlustusandjale. Avaldaja palus kahju hüvitada hiljemalt 28.12.2013. Puudutatud isik kahju ei hüvitanud. Puudutatud isiku seisukohad
3.Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu. 06.09.2013 toimus tulekahju korteris nr 66. Põles korteri rõdu ja korter ise. Puudutatud isik toimetati põlevast korterist haiglasse. Korter muutus tulekahju tagajärjel elamiskõlbmatuks. Politsei algatas kriminaalmenetluse nr 13230111497, mis lõpetati 23.10.2013, sest kuriteo toime pannud isikut ei tuvastatud. Puudutatud isikul puudus kahju hüvitamise kohustus, sest kahju tekkimine polnud seotud tema tegevuse või tegevusetusega ja kahju tekkis temast mitteolenevatel põhjustel. Puudutatud isikul ei olnud ega saanud olla kohustust hoida ära kustutusvee sattumist alumisse korterisse. Tulekahju kustutamata jätmine oleks võinud tekitada veelgi suuremat kahju nii pooltele kui teistele naabritele. Korteri nr 66 omanik ei rikkunud tuleohutuse nõudeid ega põhjustanud suitsetamisega tulekahju. Suitsetamine hoonetes polnud keelatud. Politsei selgitas välja, et rõdu uks oli suletud, kuid rõdu aknad avatud. Politsei tuvastas, et puudutatud isik ja tema külaline ei suitsetanud rõdul, vaid köögis. Usutav ja tõenäoline oli, et tulekahju põhjustas läbi lahtise rõdu akna kortermaja ülemistelt korrustelt rõdule heidetud põlev sigaret või muu tulekahju põhjustanud ese. Põlenguga ei tekitatud varalist kahju korteri nr 62 omanikule. Uue esikukapi ehitamise kulud ei olnud põhjendatud. Kahjustusi polnud piisavalt dokumenteeritud ja puudusid fotod, mille tõttu polnud kahjustuste olemasolu ja ulatust võimalik mõistlikult hinnata. Hinnapakkumine uue kapi ehituseks ei sisaldanud informatsiooni materjalide koguse, materjalide liigi ega töö ja materjali maksumuse kohta. Asjaolu, et veekahjustuse tõttu pundunud puitdetailid taastuvad üldjuhul kuivades juba mõne päevaga, oli üldtundud. Ilmselt oleks olnud põhjendatud kapi osaline remont, mitte uue kapi ehitamine. Esikukapp oli olnud korteris 25 aastat. Seega polnud põhjendatud vana kapi hüvitamine uue kapi ehitamise hinnaga. Puudutatud isik seadis kahtluse alla ka korteris tehtud remonditööde mahu ja maksumuse. Avaldaja tugines kahju suuruse tõendamisel hinnapakkumisele ja kahju ülevaatuse aktile. Kahju ülevaatuse aktist selgus, et kokku oli kahjustatud lagede pindala 28,81 m2. Hinnapakkumises oli arvestatud lagede pindalaks 29,7 m2, mis on ligi 1 m2 võrra suurem kui reaalselt fikseeritud kahjustatud lagede pindala. Avalduse lisana esitatud hinnapakkumises oli arvestused tehtud seinte pindalale 66,5 m2, mis oli 13,5 m2 suurem kui reaalselt fikseeritud kahjustatud seinte pindala. Seega oli seinte maalritööde osas tehtud valearvestus ja kahju suurust suurendati põhjendamatult (esiku ja magamistoa seinad). Ukseavade viimistlemiseks maalritöid vaja ei läinud ja tegemist oli põhjendamatu töömahu suurendamisega. Samuti hinnapakkumises ei arvestatud, et ka magamistoas olid ukse- ja aknaava ja nende alla jääva pinna viimistlemiseks maalritööde arvestamine polnud põhjendatud. Avaldaja esitatud kokkuvõte ei võimaldanud tegelikkuses hinnata kahju suurust ja maksumust. Kuna avaldaja nõue polnud usaldusväärselt tõendatud ega põhjendatud, tuli see jätta rahuldamata. Kuna nõue oli tõendamata, oli põhjendamatu ka viivise nõue. Puudutatud isik leidis, et arvestades tema majanduslikku, tervislikku ja perekondlikku olukorda tuli kahjuhüvitist vähendada. Puudutatud isikule tekkis tulekahju tõttu suur kahju. Puudutatud isik oli 100% töövõimetu ja hooldas raskesti haiget ema. Kahju nõue tuli jätta rahuldamata ka aegumise tõttu. Menetluse edasine käik maakohtus
4.Kohus jättis avalduse 17.09.2020 määrusega rahuldamata. Kohus kohaldas avalduse rahuldamata jätmisel aegumist. Avaldaja esitas korteriomandi eseme valitsemisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Käesolevas asjas oli avaldajale kui kindlustusandja õigusjärglasele läinud üle võlaõigusseaduse (VÕS) § 492 lg 1 kohaselt ühe korteriomaniku kahju hüvitamise nõue teise korteriomaniku vastu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 alusel oli aegumistähtaeg kolm aastat. Kindlustusandja sai kahjust ja kahju tekitanud isikust teada detsembris 2013 ja puudutatud isikule esitati kahju hüvitamise nõue samuti detsembris 2013. Avaldaja nõue aegus hiljemalt detsembris 2016. Avaldaja pöördus kohtusse 19.02.2020.
5.Avaldaja esitas maakohtu määrusele 16.10.2020 määruskaebuse. Kaebuse väidetel kohaldas kohus kvalifitseeris valesti pooltevahelise õigussuhte ja kohaldas ebaõigesti aegumist. Avaldaja ei nõustunud, et TsÜS § 150 lg 1 kuulus kohaldamisele sõltumata sellest, millisel alusel kahju hüvitamise nõue esitatakse. Avaldaja nõude aluseks oli korteriomanike vaheline seadusjärgne võlasuhe, mistõttu kohaldus sellise nõude aegumisele TsÜS § 149.
6.Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu ja leidis, et TsÜS § 150 lg 1 kuulus kohaldamisele sõltumata sellest, millisel õiguslikul alusel kahju hüvitamise nõue esitatakse. Maakohtu määrus
7.Maakohus rahuldas avaldaja määruskaebuse. Kohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse vaheotsuse tegemiseks. Kohus rahuldas avalduse ja mõistis puudutatud isikult välja kahju hüvitamiseks 4 205,16 eurot ja kohustus tasuma kahju hüvitiselt viivist seadusjärgses määras alates 19.02.2020 kuni kahju hüvitise täieliku tasumiseni. Menetluskulud jäid puudutatud isiku kanda. Kohus mõistis avaldaja kasuks menetluskulude hüvitise 650 eurot ja kohustas puudutatud isikut tasuma menetluskuludelt viivist seadusjärgses määras alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Määruskaebuse rahuldamist põhjendas kohus järgmiselt. Avaldaja esitas puudutatud isiku vastu kahju hüvitamise nõude, mis tulenes korteriomandi valitsemisest ehk seadusest. Kohus kohaldas avaldaja nõude aegumisele TsÜS § 150 lõiget 1, mitte põhjusel, et avaldaja esitas deliktilise nõude, vaid põhjusel, et antud säte kohaldus kohtu hinnangul sõltumata kahju hüvitamise nõude esitamise õiguslikust alusest. Enne vaidlustatud määruse tegemist ei esitanud avaldaja vastuväiteid puudutatud isiku taotlusele kohaldada aegumist. Samas nõustus kohus avaldaja määruskaebuses toodud väidetega, et esitatud nõude aegumisele tuli TsÜS § 150 lg 1 asemel kohaldada TsÜS § 149. Sellist tõlgendust toetas kohtupraktika. Korteriomanike omavahelistest suhetest tulenevad nõuded esitatakse otse seaduse alusel. TsÜS § 149 näeb ette, et seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teost hoidumisele suunatud nõude aegumistähtaeg algas hoidumiskohustuse rikkumisest. Kohus nõustus avaldajaga, et antud juhul võis avaldaja nõuet lugeda selliseks seadusest tulenevaks nõudeks, mille aegumisele oli kehtestatud pikem aegumistähtaeg. Avaldaja nõue polnud aegunud.
8.Kohus hindas avaldaja nõude põhjendatust ja leidis, et avaldus kuulus rahuldamisele. Pooled ei vaielnud selle üle, et avaldajale läks üle korteri nr 62 kindlustanud kindlustusandja õigused ning puudutatud isikule kuulus korter nr 66, millest sai 06.09.2013 alguse mõlemale korterile kahjustusi kaasa toonud põleng. Põlengu toimumise ajal 06.09.2013 kehtinud korteriomandiseaduse (KOS) § 11 lg 1 p 1 sätestas, et korteriomanik on kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. KOS § 11 lg 3 sätestas, et korteriomanik ei vastuta oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle
vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata. Kui takistav asjaolu on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil asjaolu takistas kohustuse täitmist. Seega ei tulenenud KOS § 11 lg-st 3, et korteriomaniku vastutuse aluseks oleks üksnes tema süüline käitumine (Riigikohtu 06.09.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 15). Päästeameti Põhja Päästekeskus tõi tulekahju oletatava põhjusena välja hooletu suitsetamise (toimiku lk 27-28). Politsei- ja Piirivalveameti määrusest kriminaalmenetluse lõpetamise kohta (toimiku lk 45-46) nähtus, et tulekahju avastati 06.09.2013 kella 01.30 paiku, mil põles korteri nr 66 rõdu ja korter ise. Sündmuskoha ülevaatusel tuvastati, et korteri rõdul oli hulgaliselt põlemisprahti. Puudutatud isik jättis enne põlengut magama minnes enda ütluste kohaselt rõduaknad lahti. Rõdu oli kinni ehitatud. Puudutatud isik ja tunnistajana üle kuulatud ning korteris 05.09.2013 külalisena viibinud W kinnitasid, et nad mõlemad suitsetasid korteris, kuigi tegid seda köögis, mitte rõdul. Samas avaldas tunnistajana üle kuulatud C, et tundis suitsulõhna juba õhtul kella 22.00 ajal ning puudutatud isik suitsetas enda sõnul köögis. Kuna asjas kogutud tõenditest nähtus korteris suitsetamine, siis polnud puudutatud isik veenvalt põhistanud ega tõendanud, et tulekahju ei olnud põhjustatud tema hooletust suitsetamisest. Asjas kogutud tõenditest ei saanud tuvastada, et põlengu oleks põhjustanud mistahes muu asjaolu peale hooletu suitsetamise. Asjas ei leidnud tuvastamist, et mõni kolmas isik oleks visanud põleva suitsukoni puudutatud isiku rõdule. Kuna rõdu oli kinni ehitatud, ei pidanud kohus sellist sündmuste käiku ka eluliselt usutavaks. Puudutatud isik ei toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et korter süttis süütamise või mõne muu kuriteo tulemusena, mille ärahoidmist ei saanud temalt mõistlikkuse põhimõtete kohaselt eeldada. Puudutatud isik ei tõendanud, et tema ning tema külaliste suitsetamine korteris oleks toimunud viisil, kus oleks ära hoitud tulekahju tekkimine (tuleohutuse seaduse § 5 lg 4). Seega vastutas puudutatud isik tekkinud kahju eest. Asjaolu, et politsei ei tuvastanud tulekahju uurimisel süüdlast ning hoonete sees oli suitsetamine lubatud, ei omanud kohtu hinnangul asjas tähtsust. Kohus ei nõustunud puudutatud isiku väidetega, et kuna kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (toimiku lk 45-46) kohaselt korteri nr 62 omanikule põlenguga kahju ei tekitatud, ei ole kahju tekkimine tõendatud. Avaldaja väidete ja tõendite kohaselt tekkis korterile nr 62 kahju mitte põlengu, vaid põlengu kustutamiseks kasutatud vee tõttu. Kindlustusvõtja teatas 06.09.2013 (toimiku lk 17), et öösel toimus majas tulekahju. Kahjust teatanud isiku sõnul korter sai kustutusveega kahjustusi. 06.09.2013 koostati kahjude ülevaatuse akt (toimiku lk 18) ning 12.09.2013 kahjustatud korteri ülevaatuse kokkuvõte koos fotodega (toimiku lk 19-20). Seega sai korter nr 62 kahjustusi kustutusvee tagajärjel. Kahjustuste puudumist puudutatud isik ei põhistanud ega tõendanud.
9.AWS Grupp OÜ tegi hinnapakkumise korteri remontimiseks 3 815,76 eurot (toimiku lk 2122) ning esiku kapi valmistamiseks ning paigalduseks 452,40 eurot (toimiku lk 23). 22.11.2013 aktiga anti tööd üle (toimiku lk 24). AWS Grupp OÜ esitas kindlustusandjale 24.11.2013 arve 4 205,16 eurot kindlustusjuhtumi kahjustuste kõrvaldamise eest (toimiku lk 25), mille kindlustusandja tasus (toimiku lk 26). Seega kandis kindlustusandja kulusid seoses kahjustuste kõrvaldamisega. Kindlustusandja esitas puudutatud isikule 11.12.2013 tagasinõude tekitatud kahju 4 365,16 euro hüvitamiseks (toimiku lk 30). Puudutatud isik ei põhistanud, miks polnud esitatud tõendid usaldusväärsed ja milline oli tema hinnangul kahju tegelik ulatus. Ainuüksi mõned erinevused kahju hüvitamiseks tehtud hinnapakkumise ja ülevaatuse akti vahel märgitud mahtudes ei andnud kohtule alust pidada kahju suurust tervikuna alusetuks. Puudutatud isiku arvutuste kohaselt oli erinevus lagede pindades algse kokkuvõtte ja hinnapakkumise järgi vaid 0,89 m2. Maalritööde osas oli puudutatud isiku hinnangul pinda alusetult suurendatud 13,5 m2 ulatuses. Puudutatud isiku
seisukohtadest ei nähtunud, millele tuginedes olid arvutused tehtud. Puudutatud isik ei põhistanud ega tõendanud oma arvutuste aluseks olevaid algandmeid. Viidatud arvutusvead ei muudaks avaldaja kogu nõuet alusetuks. Puudutatud isik ei põhistanud väidet, mille kohaselt oleks tulnud pakkumiste mahust maha arvestada uste ehk avade mahud ega miks peaks ehitusettevõte teostama avade ümbruste viimistlused tasuta. Puudutatud isik ei tõendanud, et kannatanu korteris tekkinud kahjustuste kõrvaldamine oleks olnud võimalik oluliselt väiksemate kuludega. Kahju suurust oli võimalik tõendada hinnapakkumistega ning need oli avaldaja esitanud. Puudutatud isik ei tõendanud väiteid, mille kohaselt oli kapi vanuseks vähemalt 25 aastat ning veekahjustuste tõttu oleks kapp ilma kahjustuste kõrvaldamiseta ise taastunud ega põhistanud, millistele usaldusväärsele menetlusvälisele allikale tuginedes saaks kohus tuvastada, et kapi detailid taastusid ise mõne päevaga. Avaldaja tõendas kahjustada saanud korteri ja esikukapi parandamiseks vajalike mõistlike kulude suurust. Puudutatud isiku vastuväited jäid paljasõnalisteks (VÕS § 132 lg 1 ja lg 3). Puudutatud isik ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid kahju hüvitist vähendada või mis annaksid alust arvata, et temalt kahju väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu (VÕS § 140 lg 1). Puudutatud isiku esitatud tõenditest (toimiku lk 47-49) ei saanud teha mistahes järeldusi selle kohta, millised olid puudutatud isiku sissetulekud ning temale kuuluva vara väärtus. Puudutatud isik ei tõendanud, et ta ise kandis suurt kahju seoses korteri põlenguga. Olukorras, kus korter sai kahjustada selles toimunud hooletu suitsetamise tõttu, polnud puudutatud isik põhistanud, miks talle endale tekkinud kahju tõttu oleks naaberkorterile tekitatud kahju väljamõistmine temalt äärmiselt ebaõiglane. Puudutatud isik ei toonud välja, kes kasutab temale kuuluvat korterit ajal, mil ta ise seal ei ela ega tõendanud, et ta korteri väljaüürimisest tulu ei saa. Kuna avaldaja kahju nõue oli põhjendatud, siis kuulus rahuldamisele ka viivisenõue (VÕS § 113 lg 1). Kohus märkis, et kohtulahend kuulus TsMS § 478 lg 1 ja lg 4 alusel täitmisele peale jõustumist. Puudutatud isiku määruskaebus
10.Puudutatud isik palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja nõue tuli jätta rahuldamata nõude aegumise tõttu. Kohus leidis põhjendamatult, et avaldaja nõudele kuulus kohaldamisele TsÜS § 149. Ühe korteriomaniku poolt teisele kahju tekitamine on õigusvastane kahju tekitamine ning kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale nõudele laieneb TsÜS § 150 lg 1 aegumise regulatsioon. Puudutatud isikule esitati kahju hüvitamise nõue 11.12.2013. Nõue aegus hiljemalt 10.12.2016. Kohus leidis ebaõigesti, et puudutatud isik ei tõendanud, et ta polnud süüdi avaldajale kahju tekitamises ja kahju tekkimist polnud võimalik vältida. Kahju tekkis avaldajale ja puudutatud isikule kuriteo tagajärjel, mille toimepanijat politseil ei õnnestunud kindlaks teha. Kohus tuvastas ebaõigesti avaldaja nõude suuruse ja jättis põhjendamatult arvestamata puudutatud isiku väited, et avaldaja nõue oli põhjendamatult suur ja on ilmselgelt ülepaisutatud. Menetluse edasine käik
11.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Ringkonnakohus, tutvunud puudutatud isiku määruskaebuse, vastuse ja kohtuasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus mõistis edasiulatuva viivise summalt 4 205,19 eurot ja teha tühistatud osas uus lahend, millega kohustada puudutatud isikut tasuma avaldajale edasiulatuvat viivist 4 205,16 eurolt (summade vahe 0,03 eurot). TsMS § 654 lg st 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Muus osas jõudis maakohus õigele lõppjäreldusele, rahuldades avalduse. Ringkonnakohus täiendab osaliselt TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659 alusel kohtulahendi põhjendusi. Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus märkis 17.09.2020 ja 08.10.2020 määruste asjaoludes, et avaldaja tugines nõude alusena VÕS § 115 ning märkis 17.09.2020 määruses, et avaldaja nõue oli korteriomaniku kahju hüvitamise nõue teise vastu, mis tulenes korteriomandi valitsemisest ning läks üle kindlustusandjale. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda lugeda avaldaja nõude nõuetekohaseks kvalifitseerimiseks. Maakohus lahendas 08.10.2020 määrusega avaldaja nõude sisuliselt ja leidis, et see kuulus rahuldamisel. Sellises olukorras tuli maakohtul selles määruses kvalifitseerida avaldaja nõue - kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Nõude kvalifitseerimine on avalduse alusena toodud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine, mis on kohtu ülesanne (Riigikohtu 22.02.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude nõuetekohane kvalifitseerimata jätmine praegusel juhul ei too endaga kaasa siiski maakohtu lahendi tühistamist. Praeguse võlasuhete olemuseks ja asja sisuks oli see, et ühe korteriomaniku nõue teise vastu tulenes korteriomandist ja korteriomandi eseme valitsemisest, mis puudutas korteriomanike omavahelisi õigusi ja kohustusi. Korteriomanike ühisusest tuleneb eriline seadusjärgne võlasuhe korteriomanike kui kaasomanike vahel VÕS § 3 p 6 mõttes (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 19). Eeltoodu tähendab, et kohustuse rikkumise korral saab kannatanud korteriomanik kasutada VÕS § 101 lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd need ei lähe vastuollu ühisuse olemusega, mh nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel (Riigikohtu 14.11.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747, p 21). Praegusel juhul oligi selline nõue puudutatud isiku vastu esitatud. Selle üle menetlusosalised ei vaielnud. Korteriomaniku kahju hüvitamise nõue läks VÕS § 492 lg 1 alusel üle kindlustusandjale. Kuna tegemist on seadusjärgse võlasuhtega, tuleb nõude aegumisele eelduslikult kohaldada TsÜS § 149, mille esimese lause kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 2-14-25115, p 13). Samuti on TsÜS kommenteeritud väljaandes leitud, et TsÜS §-le 149 alluvad korteriomanike vahelised, eelkõige kulutuste hüvitamise nõuded (lk 482 kommentaar 3.1.). Seega leidis maakohus õigesti, et praegusel juhul kohaldub TsÜS §-s 149 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg. Selline lahendus on kooskõlas ka kehtiva kohtupraktikaga (Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-5233 ja Tartu Ringkonnakohtu 23.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-4782). TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Avaldaja saatis 11.12.2013 puudutatud isikule kohtuväliselt kahjunõude, andis talle mõistliku tähtaja kahju hüvitamiseks ning palus kahju hüvitada hiljemalt 28.13.2013 (toimiku lk 30). VÕS § 82 lg 1 ja § 82 lg 7 alusel muutus kohustus sissenõutavaks 29.12.2013. Avaldaja pöördus kohtusse 19.02.2020. Seega avalduse esitamise ajaks ei olnud 10-aastane tähtaeg möödunud, st avaldaja nõue polnud aegunud. Puudutatud isiku väited aegumise osas ei ole põhjendatud.
Hageja (avaldaja) võib VÕS § 115 lg 1 ning § 127 ja § 128 alusel nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt nt Riigikohtu 20.03.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27): − kostja (puudutatud isik) on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); − kostja (puudutatud isik) vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; − hagejale (avaldajale) on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); − kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); − kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale (puudutatud isikule) lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); − rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Puudutatud isik tugines asjaolule, et tema süü polnud tõendatud. VÕS § 104 lg 1 sätestab, et seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Puudutatud isik oli rikkunud oma kohustust (KOS § 11 lg 1 p 1). Puudutatud isik vastutab kahju põhjustamise eest sõltumata oma süüst. Seega ei ole puudutatud isiku süü või selle puudumine käesoleva asja lahendamisel oluline. Lisaks märgib kohus, et kui kahjustatud korteriomandieseme omanik tõendab, et kahjustav asjaolu lähtus teise korteriomandi reaalosa piirest, saab eeldada, et viimase korteriomandi omanik rikkus oma korrashoiukohustust (vt Riigikohtu 11.12.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 49). Puudutatud isiku esile tuua ja tõendada oli vastutusest vabanemise ajaolusid. Maakohus hindas kõiki puudutatud isiku väiteid ning leidis õigesti, et selliseid asjaolusid, mis välistaksid puudutatud isiku vastutust, polnud. Maakohus tuvastas sisuliselt, et tulekahju tekkimise põhjuse ärahoidmine oli puudutatud isiku mõjualas ja puudutatud isik ei tõendanud, et ta ei saanud seda mõistlikult ära hoida. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada maakohtu põhjendusi selle osas, et tulekahju sai alguse puudutatud isikule kuuluvast korterist. Puudutatud isiku käitumise (hooletu suitsetamine) ja kindlustatud korteri omanikul tekkinud kahju (läbi lae voolanud tulekahju kustutusveest tekkinud kahjustused) vahel oli põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kui puudutatud isiku korteris ei oleks tulekahju tekkinud, siis ei oleks ka korter nr 62 kahjustada saanud. Korteris suitsetamisel pidi puudutatud isik sellist tagajärge ette nägema (VÕS § 127 lg 3) ja avaldajale sellise kahju ärahoidmine on korteriomaniku kohustuse eesmärk (KOS § 11 lg 1 p 1 ja VÕS § 127 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku väited, et kahjunõue on suur ja ülepaisutatud, on paljasõnalised. Maakohus hindas kõiki puudutatud isiku väiteid ning asjas esitatud tõendeid nõuetekohaselt ja jõudis õigele järeldusele, et avaldajale tekkis kahju ja kahju suurus oli põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isik ei tõendanud, et kahjustada saanud korteri ja kapi oleks saabud parandada soodsamalt. Maakohus tuvastas, et puudutatud isik ei toonud esile oma arvutuste algandmeid, mille alusel kohus ja avaldaja saaksid kontrollida esitatud arvutuskäike. Kahju suurust on võimalik tõendada hinnapakkumisega (vt Riigikohtu 21.06.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 14 ja 13.12.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1124-11, p 16). Kahju kõrvaldamiseks tehtud tööd olid tehtud vastavalt hinnapakkumistele ja tööd olid vastu võetud. Avaldaja tõendas nõuetekohaselt oma nõuet. Kaebaja väited ka kapi vanuse ja selle väärtuse vähenemise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Puudutatud isiku tõendamata vastuväited ei ole piisavad käesoleva avalduse rahuldamata jätmiseks. Seega kuulus avaldaja nõue rahuldamisele põhinõude osas (VÕS § 115, § 127 ja § 128).
13.Avaldaja nõudis kahjuhüvitiselt 4 205,16 eurot (põhinõue) edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras alates 19.02.2020 kuni põhinõude tasumiseni. Kohus mõistis edasiulatuva
viivise aga 4 205,19 eurolt. Sellega ületas maakohus avaldaja nõude piire, sest kohustas puudutatud isikut maksma viivist suuremalt summalt kui avaldaja taotles. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 656 lg 4 sätestab, et kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada.
14.Maakohtu lahend kuulus tühistamisele vaid 0,03 euro osas ja määruskaebus jääb rahuldamata, seetõttu puudub alus ja vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Avaldus kuulus rahuldamisele terves ulatuses. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel puudutatud isiku kanda, sest määruskaebus jääb rahuldamata.
15.Avaldaja menetluskulud ringkonnakohtus olid 100 eurot käibemaksuta (20 minutit kohtumäärusega tutvumine – 40 eurot ja 30 minutit määruskaebusega tutvumine ja vastuse koostamine – 60 eurot). Avaldaja tunnihind on 120 eurot. Arvestades käesoleva asja sisu ja menetluse käiku on tunnitasu määr ja õigusabile kulunud aeg vajalik ja põhjendatud. Kuivõrd avaldaja ei esitanud ringkonnakohtule taotlust viivise väljamõistmiseks menetluskuludelt, siis ei mõista kohus määruskaebemenetluses kantud menetluskuludelt välja edasiulatuvat viivist (TsMS § 177 lg 4).
16.TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.