2-21-8869/3 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Hagejal on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale menetluse taastamiseks kaja Viru Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamise päevast arvates. Kui tagaseljaotsus toimetati kostjale kätte avalikult, teatavakstegemisega teadaandega väljaandes Ametlikud Teadaanded, siis võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja võib esitada, kui kostja poolt hagiavaldusele vastamata jätmine oli tingitud mõjuvatest põhjustest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi toimetati kostjale või tema esindajale kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik, s.o. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 394 nõuetele vastav kirjalik hagiavalduse vastus koos lisadega. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2-21-8869 Laenulepingu alusel väljastati kostjale laenu summas 5620 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 15.06.2018 - 15.06.2023. Kostjalt on toimunud B AS-le laekumisi põhiosa katteks summas 361,79 eurot, mistõttu kostja võlgnevus B AS-le lepingu ülesütlemise järgselt jäi 5258,21 eurot (5620-361,79=5258,21). Kostja on nõude loovutamise järgselt tasunud hagejale 275 eurot, mille hageja on arvestanud põhiosa katteks. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 4983,21 eurot. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 29,9% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 9. osamaksest, s.o 15.02.2019 kuni ülesütlemisele eelnenud 13. osamakseni s.o 17.06.2019 summas 583,63 eurot (67,23+131,02+129,76+128,47+127,15=583,63). Kostja on intressi tasunud täies ulatuses 1-8.osamakse kohta, 9.osamakse intressi osamakse on tasunud osaliselt summas 65,01 eurot. Seega on kostjal intressivõlgnevus summas 583,63 eurot. Vastavalt 9.05.2018 sõlmitud laenulepingule ja maksegraafikule on laenusaaja kohustatud tasuma lepingu haldamisetasu, mis on laenuandmete kohaselt 1,50 eurot kuus. 1.07.2019. a laenulepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata osaliselt 9.osamaksete laenuhaldustasu ning täielikult tasumata 10-13.osamakse haldustasud, s.o 6,80 eurot (0,80+4 x 1,50). Tulenevalt eeltoodust on laenuhaldustasu võlgnevus summas 6,80 eurot. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi. Sissenõudmisega seotud kulud summas kokku 50 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 4983,21 eurot lepingu ülesütlemise järgnevast päevast alates s.o 2.07.2019 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 2.06.2021 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 29.9% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 6.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 2861,58 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse lisana. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 2861,58 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 4983,21 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 3.06.2021 lepingujärgses viivisemääras s.o 29,9% aastas. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub viivise summa järgmiselt: põhivõlg 4983,21 eurot x 29,9% aastas = 1489,98 eurot. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 4983,21 eurot, intress 583,63 eurot, haldustasu 6,80 eurot, võla sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 2861,58 eurot ning viivised alates 3.06.2021 kuni põhinõude summas 4983,21 eurot täitmiseni lepingujärgses määras 29,9% aastas.

2-21-8869 Kohus loeb TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et hageja nõuded põhivõlgnevuse, intressi, haldustasu ja sissenõudmiskulude väljamõistmise osas on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 101 lg 1 p 1, VÕS § 108 lg 1, VÕS § 113-2 lg 1 ja lg 2 p 1 ning VÕS § 94 alusel. Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga lepingud oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Riigikohus on leidnud, et ebamõistlikult kõrge viivise sätestamine tüüptingimustes toob VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kaasa tüüptingimuse tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Samuti on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (3-2-1-118-16, p-d 17, 18; 3-2-1-6605, p 24; 3-2-1-25-16, p-d 12, 13). Lepingu tüüptingimustes sätestatud viivisemäär 29,9% aastas ületab 3-kordselt seadusjärgse viivisemäära. Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma rahalist kohustust täitnud õigeaegselt, on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivisenõude suurusega. Kõrge viivisemäär ei täida ka eesmärki motiveerida võlgnikku kohustust täitma. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär on seadusandja seisukohalt olnud piisav saavutamaks viivise eesmärki. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-21-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohus tuvastas, et lepingus kokku lepitud viivisemäär 29,9% aastas on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal 4(6)

2-21-8869 olnud 8% aastas. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuna 29,9% suuruse viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt on perioodil 25.07.2020 kuni 7.06.2021 8% aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivised perioodi eest tasumata põhinõude summast 1993,02 eurot summas 138,72 eurot. Hageja palub välja mõista täiendava viivise alates hagiavalduse kohtusse esitamisest, s.o alates 8. juunist 2021 kuni põhinõude täieliku täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostjalt tuleb TsMS § 367 alusel hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras alates 8. juunist 2021 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 4983,21 euro, intressi 583,63 euro, haldustasu 6,80 euro, sissenõudmiskulude 50 euro, seisuga 2.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 765,64 euro osas, kokku summas 6389,28 eurot ja viiviste alates 3.06.2021 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras osas. Viivise 2095,94 euro nõude osas (2861,58 – 765,64) jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (hagihind 9975,20/6787,94, s.o 68% ulatuses), tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 32% ulatuses hageja ja 68% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas kohtule taotluse menetluskulude, riigilõivu summas 550 eurot ja õigusabikulude summas 480 eurot (ilma käibemaksuta), väljamõistmiseks. Kohus leiab, et hageja menetluskulud 550 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja RLS lisa alusel põhjendatud ja vajalik täies ulatuses. Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 alusel ei ole põhjendatud hageja õigusabi kulu 480 eurot. Kohus leiab, et antud asjas on põhjendatud kuluks 240 eurot õigusabi kulude katteks (2t*120). Tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil.