Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.06.2021, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-3212
Kohtuasi
OÜ Coffee IN hagi Apollo Kino OÜ vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.01.2021 vaheotsus
Kaebuse esitaja ja liik
Apollo Kino OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
769 962.24 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) OÜ Coffee In (reg/kood 10933767), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Martti Peetsalu, Triinu Järviste Kostja (apellant) Apollo Kino OÜ (reg/kood 1283294), lepingulised esindajad vandeadvokaat Kadri Michelson, vandeadvokaadi abi Mart Blöndal
Menetluse liik
Kohtuistung 26.05.2021
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 22.01.2021 vaheotsus tühistada. Saata tsiviilasi maakohtule edasiseks menetlemiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jaotab maakohus lõpplahendis. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Harju Maakohtu menetluses on hageja nõue kostja vastu 29.08.2017 koostöölepingu punkti 3.9 rikkumisega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lõike 1 alusel. Pooled tegid maakohtule taotlused tuvastada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lõike 1 kohane vaheotsusega, kas lepingupunktid 3.9 ja 4.6 kehtivad või on konkurentsiseaduse (KonkS) § 8 alusel tühised vastuolu tõttu sama seaduse §-ga 4.
2.Hagiavalduse kohaselt opereeris kostja alates 2014. aastast suulise kokkuleppe alusel talle kuuluvates kinodes hagejale kuuluvaid Yo! iseteeninduslikke kohvikuid. 29.08.2017 sõlmiti kirjalik koostööleping tähtajaga 5 a. Lepingupunkti 3.9 alusel kohustus kostja mitte tegema lepingu kehtivuse ajal koostööd Yo! kaubamärgi otseste konkurentidega, st mitte müüma oma kinodes Yo! külmutatud jogurti analoogtooteid. Ka hageja ei tohtinud lepingu kehtivuse ajal Yo! kohvikuid teistesse kinodesse paigaldada. Hagi esitamise seisuga opereeris kostja kolme hageja kohvikut.
3.02.04.2018 teatas kostja, et ei kavatse täita lepingu punktis 3.9 võetud kohustust selle vastuolu tõttu KonkS-i sätetega. Hageja lepingupunkti tühisusega ei nõustunud. 11.04.2018 paigaldati samadesse kinodesse, kus asuvad hageja kohvikud, nendega konkureerivad Ice Café kohvikud. Kostja tõstis Yo! kohvikud ümber kohtadesse, kus kliendid tavapäraselt ei käi. Kostja on Ice Café kohvikud loonud hageja Yo! kohvikute põhjal.
4.29.08.2017 lepinguga anti kostjale opereerimiseks Yo! kohvikud ja nende kasutamise eest maksab kostja tasu opereerimisest saadava tulu ulatuses. Kaubaturuks on jäätise/lahtise jäätise ja külmutatud jogurti turg Eestis. Ostja seisukohalt on asendatavaks kaubaks eri sorti jäätised, sh Ice Café kohvikutes pakutav jäätis, ning külmutatud jogurt ja Yo! kohvikutes pakutav külmutatud jogurt. Tegemist on külmutatud piimatoodetest valminud maiustustega ning Ice Café ja Yo! kohvikud on kaubaturul konkurendid. Kostja ei ole turgu valitsev ettevõtja jäätiseturul. Kostja osutatav kinoteenus ei ole ostjate seisukohalt asendatav jäätise (sh külmutatud jogurtitoodete) jaemüügiga, kuivõrd need on olemuselt erinevad teenused. Seega ei ole tähtis kostja turgu valitsev seisund kinoteenuste kaubaturul. Konkurentsipiirang sisaldab keeldu teha koostööd Yo! kaubamärgi konkurentidega. Sel eksklusiivkohustusel ei ole konkurentsi kahjustavat eesmärki ega tagajärge ja selle eesmärgiks on tagada, et nende toodete puhul, mida tarnitakse, ei saaks kahjustada tarbijad. Koostööleping tagab toodete kvaliteedi ühtsuse ja maine, mis on positiivse mõjuga tarbijale. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Koostöölepingu punkt 3.9 on tühine KonkS § 4 lõike 1 ja § 8 lõike 1 järgi kui mittekonkureerimise kokkulepe, mis kahjustab konkurentsi. Selline kokkulepe on tühine, v.a juhul, kui selleks annab võimaluse Vabariigi Valitsuse 27.05.2010 määrusega nr 60 „Konkurentsi kahjustavate või kahjustada võivate vertikaalsete kokkulepete sõlmimiseks loa andmine (grupierand)” (edaspidi Eesti grupierandi määrus) kehtestatud erand.
7.Lepingu punktid 3.9 ja 4.6 on mittekonkureerimise kohustused KonkS-i mõttes (Eesti grupierandi määruse § 1 lõike 2 punkt 4). Tegemist on vastastikuse vertikaalse kokkuleppega – piirati kostja võimalusi müüa Yo! külmutatud jogurti analoogtooteid ja hageja õigust paigaldada teistesse kostja konkurentide kinodesse Eestis Yo! kohvikuid. Määruse järgi on mittekonkureerimise kokkulepped lubatud, kui poolte turuosad on alla 30% (§ 2 lõige 1) ja kokkuleppe kestus ei ole üle 5a (§ 3 lõike 3 punkt 1).
8.Pärast koostöölepingu sõlmimist avaldati 2017. a Eesti kinode turuosade andmed, mille järgi oli kostja turuosa tõusnud 44,1%-ni. Uue info valguses sai kostjale teatavaks, et koostööleping sellisel kujul ei ole lubatav ning punkt 3.9 on KonkS § 4 lõike 1 alusel tühine. Pooltel ei olnud võimalik jätkata kokkuleppe täitmist. 2019. a I kvartalis oli kostja turuosa tõusnud 48,5%-ni ja sama aasta augustini 48,9%-ni. Seega oli konkurentsiõiguslikult turu olukord võrreldes lepingueelse perioodiga muutunud ja kokkulepe oli muutunud tühiseks. Tegemist on konkurentsi kahjustava kokkuleppega, millel ei ole õiguslikke tagajärgi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lõige 1).
9.Asjakohaseks turuks, mille osa suurusest peab lähtuma, on jäätise turg tervikuna. Kaubaturg, millest turuosade kindlakstegemisel lähtuda tuleb, on Eesti territooriumil asuvates kinodes sügavkülmutatud jogurti müümine. Sellisel turul on vähemalt ühe osapoole turuosa vastavate toodete müügi- või ostuturul üle 30%, kusjuures müüjana tuleb siin käsitleda hagejat ja ostjana kostjat. Laia turumääratluse kasutamine ei ole turu spetsiifikat arvestades võimalik. Turgu tuleb määratleda lähtudes kinoteenusest/kinoturust – kui klient läheb kinno, ei ole tal võimalik osta mujalt külmutatud jogurtitoodet, mida kinosaalis või -ruumides tarbida. Kinoterritoorium on eraldi turg ja seda ei saa võrrelda muu turuga. Klient võib samas keskuses või kino kõrval asuvast poest/kohvikust osta sarnase toote, aga kinno ta sellega ei pääse. Seega ei ole külmutatud jogurt asendatav muudest kohvikutest ostetava tootega. Kui kino klient soovib külmutatud jogurtit, on selleks ainuke võimalus kino territoorium. Kaubaturu määratluse mõttes tuleb vaadata tarbija arusaama ja käitumist. Tähtsust ei oma, et kinoalal on võimalik osta tooteid kinoteenust tarbimata, vaid tähtis on keskmise tarbija arusaam ja käitumine, mille järgi keskmine tarbija ei lähe kinoalale tooteid ostma, kui ta ei plaani kinoteenust kasutada. Tarbija omistab kinoalal pakutavatele toodetele ja mujal kaubanduskeskustes pakutavatele toodetele erineva eesmärgi – kinoalalt ostetakse tooteid filmi jooksul tarbimiseks, kaubanduskeskuse toitlustusteenuseid tarbitakse kohapeal. Kinoalal müüdav jäätis ei konkureeri mujal kaubanduskeskuses müüdava jäätisega, kuivõrd tarbimise eesmärk on oluliselt erinev. Samuti erineb oluliselt tarbimise aeg ja koht – toidupoest ostetud jäätist tarbitakse enamasti hiljem kodus, jäätiseputkas ostetud jäätist tarbitakse vahetult peale selle kättesaamist (hakkab kiiresti sulama), kinoalalt ostetud jäätist tarbitakse kinosaalis. Seega on tarbija jaoks tegemist oluliselt erinevate eesmärkidega toodetega ja teenusepakkujatega. Lähtuma peab kitsast turumääratlusest.
10.Hageja on ekslikult viidanud kostjat puudutanud koondumise menetlusele, mis ei oma vaidluses tähtsust. Konkurentsiamet ei ole võtnud eksklusiivsuskohustuse kehtivuse ega kaubaturu osas seisukohta. Ameti järeldus põhineb vaid talle esitatud andmetel. Amet ei uurinud külmutatud jogurti või jäätisega seotud kaubaturge, vaid on öelnud vastuse viimases lõigus, et grupierandi kohaldatavus sõltub poolte turuosast.
Maakohtu otsus
11.Harju Maakohus tegi 22.01.2021 vaheotsuse, millega tuvastas, et 29.08.2017 koostöölepingu punktides 3.9 ja 4.6 toodud tingimused on kehtivad ning määras jätkata menetlust kahju hüvitamise nõudes.
12.Kohus arutas pooltega istungil 10.06.2020, kas teha asjas vaheotsus taotletud ulatuses. TsMS § 2 ja § 4 lõike 2 järgi on võimalik menetluse ökonoomiast lähtudes ja analoogia alusel teha praeguses asjas vaheotsus § 449 lõike 1 järgi. Kohus lahendab vaheotsusega küsimuse, kas tingimused, mis sisalduvad koostöölepingu punktides 3.9 ja 4.6, kehtivad.
13.KonkS § 4 lõike 1 järgi on keelatud konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjate vaheline kokkulepe, kooskõlastatud tegevus ja ettevõtjate ühenduse otsus (edaspidi kokkulepe, tegevus, otsus), sh punktis 3 on keelatud kaubaturu või varustusallika jagamine, sh kolmandale isikule kaubaturule pääsu piiramine või püüd teda sealt välja tõrjuda. KonkS § 8 sätestab, et kokkulepe ja otsus või nende osa, millel on sama seaduse §-s 4 nimetatud eesmärk või tagajärg, on tühine, välja arvatud §-de 5–7 alusel lubatud kokkulepe ja otsus.
14.Koostöölepingu punktis 3 on sätestatud, et kostja on kohustatud punkti 3.9 järgi mitte tegema lepingu kehtivuse ajal koostööd Yo! kaubamärgi otseste konkurentidega, st mitte müüma kinodes Yo! külmutatud jogurti analoogtooteid. Punkti 4.6 järgi on hageja kohustatud mitte tegema lepingu kehtivuse ajal koostööd teiste kinodega Eesti Vabariigi territooriumil. Eksklusiivsuskohustus on sõlmitud tähtajaga 5 a.
15.Vaidlust ei ole, et hageja Yo! kohvikud on avatud kostja kinodes Solarise, Lõunakeskuse ja Mustamäe keskustes ning et aprillis 2018 paigaldas kostja samadesse kinodesse Ice Café kohvikud, milles müüakse külmutatud jogurtit, lahtist jäätist ning külmutatud jogurti ja jäätise segu.
16.Hinnates lepingu punktide 3.9 ja 4.6 sisu, leiab kohus, et kokkulepped piiravad KonkS § 4 lõike 1 punkti 3 järgi konkurentsi. Viidatu tähendab, et pooled ei või teha koostööd teiste ettevõtjatega eesmärgil, et müüa nn teiste ettevõtjate Yo! külmutatud jogurti analoogtooteid kostja juures või muudes kinodes Eesti territooriumil ning lepingus on poolte eesmärk piirata konkurentsi külmutatud jogurti analoogtoodete müügiks ja ostuks nii teineteisele kui kolmandatele isikutele. Pooled ei vaidle, et punktides 3.9 ja 4.6 sätestatud kokkulepped on eksklusiivkohustusega kokkulepped ning et nende vahel on vertikaalkokkulepe. Vaidlus on selle üle, kas punktides 3.9 ja 4.6 sätestatud tingimused on tühised.
17.Kuigi KonkS § 4 lõike 1 järgi on keelatud konkurentsi kahjustavad kokkulepped ja need oleksid tühised § 8 lõike 1 järgi, on seadusega lubatud teha erandeid. KonkS § 7 lõige 1 sätestab, et grupierand on valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul VV määrusega antud üldine luba käesoleva seaduse §-s 6 sätestatud tingimustele vastavate teatud liiki konkurentsi kahjustavate või kahjustada võivate kokkulepete sõlmimiseks, kooskõlastatud tegevuseks või otsuse vastuvõtmiseks. Eesti grupierandi määruse § 1 sätestab, et määrusega antakse üldine luba (grupierand) konkurentsi kahjustavaks või kahjustada võivaks vertikaalseks kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks kahe või enama ettevõtja vahel, kes tegutsevad tootmise või turustamise erinevatel tasanditel ning kelle kokkulepe ja tegevus sisaldavad tingimusi, mille
alusel pooled võivad selle kokkuleppe või tegevuse objektiks olevaid tooteid ja teenuseid (kaupu) osta, müüa või edasi müüa (vertikaalne kokkulepe). Määruse § 2 lõige 1 sätestab, et grupierand kohaldub tingimusel, et tarnija turuosa ei ole suurem kui 30% kaubaturust, kus ta vertikaalse kokkuleppe objektiks olevaid kaupu müüb, ja ostja turuosa ei ole suurem kui 30% kaubaturust, kus ta vertikaalse kokkuleppe objektiks olevaid kaupu ostab.
18.Kostja seadusliku esindaja X seletustest 12.10.2020 ja 09.11.2020 kohtuistungitel nähtub, et poolte koostööleping ei ole müük tarbijale. Seega on tõendatud, et kostja esineb vaidlusaluses lepingus ostjana. Nii tuleb kohtu arvates määruse § 2 lõike 1 kohaselt kostja puhul vaadelda, milline on kostja kui ostja turuosa kaubaturul, kus ta vertikaalse kokkuleppe objektiks olevaid kaupu ostab, st milline on see asjaomane turg ja milline on kostja kui ostja osa sel turul. Kostja leidis, et asjaomane turg on kinoalad, kus müüakse lepingu punktis 3.9 märgitud toodet ja külmutatud jogurt ei ole asendatav jäätisega. Hageja sellega ei nõustunud.
19.KonkS § 3 lõige 1 sätestab, et kaubaturg on hinna, kvaliteedi, tehniliste omaduste, realiseerimis- ja kasutustingimuste ning tarbimis- ja muude omaduste poolest ostja seisukohalt omavahel vahetatavate või asendatavate (edaspidi asendatavate) kaupade käibimise ala, mis hõlmab mh kogu Eesti territooriumi või selle osa. Nii on kaubaturu määratlemisel oluline arvestada tooteturgu kui geograafilist turgu, kus ettevõtjad neid tooteid pakuvad ja kus konkurentsitingimused on üsna sarnased. Seaduse tähenduses tuleb asjaomaseks turuks pidada turgu, mille piires konkreetset konkurentsiküsimust hinnatakse, mis on aga seotud toote- ja geograafilise turuga. Asjaomane geograafiline turg hõlmab konkurentsitingimustelt üsna sarnast ja naaberaladest eelkõige märgatavalt erinevate konkurentsitingimuste tõttu eristatavat ala, kus kõnealused ettevõtjad tegelevad kaupade ja teenuste pakkumise ja hankimisega.
20.Kohus kuulas vande all üle hageja seadusliku esindaja Q, kelle seletusest nähtuvalt on võimalik müüa külmutatud jogurtit mitmetes kohtades nagu kaubanduskeskused, SPA-d. Seega kinnitab seletus hageja väiteid, et ettevõtjad saavad külmutatud jogurti, jäätise, lahtise jäätise (mis moodustab käesoleva vaidluse puhul tooteturu) pakkumisega tegelda ka väljaspool kinoala. Nii ei käibi külmutatud jogurt, millele viidatakse lepingu punktis 3.9 (ka punktis 4.6) ega lahtine jäätis mitte piiratult kinoturul või kinoaladel ja seega võivad lõpptarbijad toodet osta ka väljaspool kino. Lisaks ei ole esile toodud, et neid tooteid ei saaks ettevõtjatest ostjad või müüjad osta/müüa Eestis.
21.Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kostjaga, et asjaomaseks turuks saaks KonkS § 3 lõike 1 järgi pidada kinoala. Kohus leiab, et koostöölepingu kontekstis on KonkS § 3 lõike 1 tähenduses asjaomaseks turuks külmutatud jogurti ja lahtise jäätise ostu kaubaturg ning selleks saab pidada geograafilise turuna Eestit.
22.Kostja leidis, et jäätis ja külmutatud jogurt ei ole asendatavad ehk analoogtooted, kuna tarbija omistab neile selgelt erineva tarbimiseesmärgi. Sellega ei nõustunud hageja ja sellega ei nõustu ka kohus. Kohtule esitatud fotodelt (hageja 31.08.2020 dokumendi lisa 25) nähtuvalt pakutakse nii hageja Yo! kohvikutes kui Ice Café kohvikutes külmutatud jogurtit ja lahtist jäätist. Need on piimast valmistatud maiustused, mis on sarnased tarbimisomaduste ja hinna
poolest, milles ei ole vaidlust. Seega on need objektiivselt võttes tarbija seisukohalt asendatavad tooted KonkS § 3 lõike 1 tähenduses. Asjaolu, et tarbija teeb küll igal konkreetsel juhul vahet, kas tahta osta külmutatud jogurtit või jäätist, ei tähenda, et need ei oleks viidatud sätte mõistes objektiivselt asendavad tooted/analoogtooted. Ka ei oma asendatavuse/analoogtoote tähenduses KonkS § 3 lõike 1 järgi tähtsust asjaolu, kas kostja võimaldab muust kohast ostetud jäätise, jogurti, külmutatud jogurtiga kinosaali siseneda või kas eelviidatud Yo! kohvikutest ja Ice Caféśt ostetud jogurtiga/jäätisega tarbija tegelikult kinosaali läheb. Mis puudutab kostja väidet, et enne ei ole hageja kunagi pidanud jäätist analoogtooteks, siis see ei oma vaidluse lahendamise seisukohalt tähendust, kuivõrd koostööleping sõlmiti alles 2017. a augustis.
23.Kostja on esitanud tõenditena 2017., 2018. ja 2019. a andmed Eesti kinoturu kohta, millest nähtuvalt on kostja kinoturu osa tõusnud 48,9%-ni. Küll aga on tegemist kinoturu andmetega, mida ei saa vaadelda käesoleva lepingu punktide 3.9 ja 4.6 järgi KonkS § 3 lõike 1 tähenduses asjaomase külmutatud jogurti ja lahtise jäätise ostu kaubaturuga. Seda, et külmutatud jogurti ja lahtise jäätise ostumahud oleksid kostja kui ostja puhul Eesti grupierandi määruse § 2 lõikes 1 sätestatud 30%-lisest kaubaturust suuremad, ei ole tõendatud. Kostja tegutseb põhitegevuses kinoturul, kuid sellest tulenevalt puudub kohtul alus järeldada, et kinoturu tõus üle 40% tähendaks, et külmutatud jogurti ja lahtise jäätise ostumahud oleksid kostja kui ostja puhul määruse § 2 lõikes 1 sätestatud määrast suuremad või samad. Kohus nõustub hagejaga, et lepingu punktidele 3.9 ja 4.6 kohaldub määruse § 2 lõige 1. Kuivõrd lepingus on eksklusiivsussäte kehtivusega 5 a, ei lähe see vastuollu ka määruse § 3 lõikega 3. Nimelt teeb viimane säte omakorda erandi määruse kohaldamisele ning lõike 3 punkti 1 järgi ei kohaldu lubatav grupierand siis, kui kokkuleppes on otsene või kaudne mittekonkureerimise kohustus, mille kehtivusaeg on kindlaks määramata või mille kehtivusaeg on pikem kui 5 aastat või mida saab vaikimisi uuendada pikemaks ajaks kui 5 aastat. Selliseid tingimusi poolte lepingust ei nähtu.
24.Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et lepingu punktides 3.9 ja 4.6 viidatud eksklusiivkokkulepe on määruse alusel lubatud ja on kooskõlas KonkS § 7 lõikega 1. See aga tähendab, et lepingusätted ei ole vastuolus KonkS § 4 lõikega 1 ega ole tühised KonkS § 8 lõike 1 järgi. Kuivõrd kohus tuvastas, et vaidlusalused lepingutingimused on kehtivad, ei ole kohtul vaja anda hinnangut, kas tegemist on frantsiisilepinguga. Kohtul puudub vajadus anda sisulist hinnangut Konkurentsiameti 10.12.2018 kirjale, kuivõrd kohus tuvastas lepingutingimuste kehtivuse. Samal põhjusel ei oma vaidluses tähtsust poolte väited kostja koondumisest.
25.TsMS 173 lõike 5 alusel ei märgi kohus käesolevas lahendis menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotus nähakse ette lõppotsuses.
Apellatsioonkaebus
26.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus vaheotsus, millega tuvastada, et koostöölepingu punktid 3.9 ja 4.6 on kehtetud.
27.Maakohus tuvastas ebaõigesti, et hageja ja kostja on vertikaalsuhtes, leides, et selle asjaolu üle puudub vaidlus. Samuti, et kohaldub grupierand ja kohaldas ebaõigesti KonkS § 7 lõiget 1 ja selle alusel kehtestatud VV määrust. Maakohus tuvastas ebaõigesti asjaomase kaubaturu ja kohaldas ebaõigesti KonkS § 3 lõiget 1, § 4 lõiget 1 ja määruse § 2 lõiget 1. Samuti kohaldas ebaõigesti KonkS § 4 lõike 1 punkti 3, § 8 ja § 16. Vastustaja seisukoht
28.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
29.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu vaheotsus tuleb tühistada ning tsiviilasi tuleb saata edasiseks menetlemiseks tagasi maakohtule (TsMS § 657 lõike 1 punkt 3). Maakohus kohaldas vaheotsuse tegemisel ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, mis võis tuua kaasa ebaõige lahendi tegemise. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
30.Maakohus tegi praeguses asjas vaheotsuse TsMS § 449 lõike 1 alusel, tõlgendades sätet laiendavalt, võttes tuvastamise objektiks mitte n-ö traditsiooniliselt tekitatud kahju hüvitamise eeldused ja mitte jättes tuvastamata vaid rahasumma suuruse. Praeguses asjas pidas maakohus menetlusökonoomia põhimõtet (TsMS § 2) rakendades põhjendatuks tuvastada jõustunud kohtulahendiga ära, kas kostja vastuväide hageja nõude aluseks oleva lepingupunkti 3.9 tühisuse kohta KonkS § 8 alusel on põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja pooltega, et selliselt TsMS § 449 laiendav tõlgendamine oli praeguses asjas põhimõtteliselt lubatud menetlusökonoomia kaalutlustel. Hageja kahju hüvitamise nõude aluseks on kostja poolt koostöölepingu punkti 3.9 rikkumine. Seega selle lepingupunkti tühisuse (algusest peale õiguslike tagajärgede puudumise) korral puudub pooltel vajadus teha aja- jm kulutusi, et tõendada väiteid/vastuväiteid lepingurikkumisest kostja poolt, hagejal kahju (saamata jäänud tulu) tekkimisest, põhjuslikust seosest rikkumise ja kahju tekkimise vahel ning tekkinud kahju rahalisest suurusest. Sellisel vaheotsusel on põhiotsuse tegemist ettevalmistav tähendus ning selliselt vaheotsuse tegemise lubatavust on jaatatud ka õiguskirjanduses (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2017, lk 1146). Kolleegium märgib, et TsMS § 449 kohaldamisel piirdub poolte menetlusõiguste dispositiivsus sätte lõikes 1 nimetatud taotluse tegemise õigusega. Vaheotsuse tegemine on kohtu diskretsioon, mitte kohustus. Vaheotsuse tegemisel peab kohus suutma põhjendada, et sellise lahendi tegemine on konkreetses tsiviilasjas vajalik asja õigeks, kiireks ja säästlikuks lahendamiseks (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2017, lk 1138).
31.Vaatamata eeltoodule tuleb maakohtu vaheotsus tühistada TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud otsuse põhjendamiskohustuse olulise rikkumise tõttu maakohtu poolt, samuti vaheotsuse piiride ületamise tõttu (TsMS § 439). Nimetatud sätted kohalduvad ka TsMS § 449 alusel tehtavale vaheotsusele.
32.TsMS § 439 ja § 449 lõike 1 koosmõjus saab vaheotsusega tuvastada vaid selliseid asjaolusid, millised on olulised konkreetse nõude põhjendatuse kontrolli seisukohalt ja mille osas on vaheotsuse tegemist taotletud. Praeguses asjas on hageja esitanud kahju hüvitamise nõude sel alusel, et kostja on mh rikkunud pooltevahelise 29.08.2017 lepingu punkti 3.9 (teiste lepingupunktide rikkumise väited vaheotsuse seisukohalt tähtsust ei oma), mille kohaselt kohustus kostja mitte tegema lepingu kehtivuse ajal koostööd hagejale kuuluva Yo! kaubamärgi otseste konkurentidega, st mitte müüma kinodes Yo! külmutatud jogurti analoogtooteid (t I kd lk 5 pöördel). Kostja vastuväidete kohaselt on nimetatud lepingupunkt KonkS § 8 alusel algusest peale tühine, kuna sel on sama seaduse §-s 4 nimetatud eesmärk või tagajärg. Maakohtus tegi kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks, taotledes tuvastada hageja nõude põhjendamatus (taotlused koos täpsustustega t I kd lk 56-65, 270). Hageja vaidles esmalt kostja taotlusele vastu, kuid menetluse käigus esitas taotluse tuvastada vaheotsusega nõude põhjendatus (t I kd lk 110-111, 262). Vaheotsuse resolutsioonist nähtub, et lahendi esemeks on lisaks lepingupunktile 3.9 ka punkt 4.6 (kohus tuvastas mõlema lepingupunkti osas, et need ei ole kostja viidatud KonkS-i sätte alusel tühised). Ringkonnakohus on seisukohal, et selliselt otsust tehes ületas maakohus vaheotsuse piire. Hageja ei esitanud kahjunõuet lepingupunkti 4.6 rikkumise alusel. Ka ei nähtu maakohtu lahendist, et punkti 4.6 kehtivus või tühisus saaks omada tähtsust hageja nõude põhjendatuse seisukohalt. Selles punktis kohustus hageja mitte tegema lepingu kehtivuse ajal koostööd teiste kinodega Eesti territooriumil, st mitte paigaldama neisse Yo! iseteeninduslikke kohvikuid. Kostja ei ole vastuväitena tuginenud hageja poolt selle kohustuse rikkumisele. Seega tuvastas maakohus asjaolu, mis ei kuulu praeguse vaheotsuse esemesse ja punkti 4.6 osas kuulub vaheotsus TsMS § 656 lõike 1 punkti 5 alusel tühistamisele sõltumata järgnevatest muudest põhjendustest. Selliselt lahendas maakohus sisuliselt tuvastusnõude, mida praeguses asjas ei ole esitatud.
33.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu vaheotsus ei ole põhjendatud TsMS § 442 lõikes 8 ja § 438 lõikes 1 sätestatud reeglite kohaselt. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et praeguses asjas oli vaheotsuse tegemine võimalik pooltevahelisele õigussuhtele asjakohast kvalifikatsiooni andmata. TsMS § 438 lõike 1 kohaselt tuleb kohtul otsust tehes mh otsustada, millist õigusakti asjas kohaldada. TsMS § 442 lõike 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida mh seadused, mida kohus kohaldab. Esiletoodud kohustused kehtivad ka TsMS § 449 kohase vaheotsuse tegemisel, st kohus peab ulatuses, mis on vajalik vaheotsuses tuvastamisele kuuluvate asjaolude tuvastamiseks, pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerima. Praeguses asjas otsustas maakohus kohaldada KonkS-i ja Eesti grupierandi määruse sätteid, kuid ei pidanud vajalikuks võtta seisukohta, millist tüüpi lepinguga 29.08.2017 tehingu näol tegemist on. Hageja tõi maakohtus esile, miks tema arvates on tegemist frantsiisilepinguga. Kostja vaidles hageja käsitlusele vastu, kuid ei eitanud võimalust, et tegemist on segatüüpi lepinguga, mis sisaldab mitmele lepingutüübile omaseid tunnuseid. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei saanud teha õiget vaheotsust tuvastamata esmalt, kas vaidlusaluse tehingu näol on tegemist frantsiisilepinguga. Maakohus jättis tähelepanuta, et praeguses asjas on kohane riigisisese konkurentsiõiguse tõlgendamisel kohaldada Eesti grupierandi määruse aluseks olevat Euroopa Komisjoni grupierandi 20.04.2010 määrust nr 330/2010 ja selle kohaldamiseks välja antud Euroopa Komisjoni teatist suunistest vertikaalsete piirangute kohta (edaspidi suunised). Eesti konkurentsialases tegevuses nimetatud suunistest lähtumist grupierandi tõlgendamisel on esile toonud ka Konkurentsiamet 26.11.2019 kirjas hagejale (t I kd lk 86-87). Samas kirjas nähtuvatest viidetest suuniste konkreetsetele punktidele ning nende juurde antud selgitustest selgub, milline tähtsus on lepingupunkti 3.9 võimaliku vastuolu tuvastamisel KonkS §-ga 4 sellel, kas tegemist on
frantsiisilepingu osaga. Konkurentsiamet on suuniste punktide 190b, 191 ja 45a alusel ning viitega Euroopa Komisjoni otsuse Yves Rocher 1987, OJ L8/49 punktile 45 selgitanud, et üldiselt jäävad frantsiisivõtjale seoses ostetavate kaupadega pandud kohustus mitte konkureerida KonkS § 4 kohaldamisalast välja, kui seda kohustust on vaja selleks, et hoida frantsiisivõrgu üldist identiteeti ja mainet. Samuti selgitas Konkurentsiamet, viitega suuniste punktile 92, kuidas tuleb tuvastada frantsiisiandja turuosa Eesti grupierandi määruse § 2 lõike 1 kohaldamiseks. Suuniste punktist 92 nähtuvalt tuleb võtta arvesse frantsiisiandja turuosa frantsiisitava ärimeetodi tarnijana, oma frantsiisivõtjate tarnitavate kaupade või teenuste väärtuse. Euroopa Kohtu praktika kohaselt, mis väljendub ka Euroopa Komisjoni praktikas ja suunistes, tuleb selle hindamisel, kas frantsiisilepingus sisalduvad sätted kujutavad endast konkurentsi piiravaid kokkuleppeid Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 101 lõike 1 tähenduses, arvestada frantsiisilepingu olemuse ja erisustega. Neid juhiseid ELTL artikli 101 lõike 1 ja sellele eelnenud Euroopa Ühenduse (EÜ) asutamislepingu art 85 lõike 1 kohaldamise kohta tuleb järgida ka KonkS § 4 kohaldamisel. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-16-1267 (punktis 20), et KonkS-i sätete tõlgendamisel tuleb võtta arvesse Euroopa Liidu praktikat ELTL art-te 101 ja 102 ning nende eelkäijate kohaldamisel, vältimaks olukorda, kus ühes riigis kehtivad teineteise kõrval kaks erinevat konkurentsiõiguse normistikku (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-11-12-11, punkt 12). Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik asja õigesti lahendada ilma, et esmaselt oleks tuvastatud, kas 29.08.2017 tehing on tõlgendatav frantsiisilepinguna.
34.Ringkonnakohus on seisukohal, et saab ise pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerida, kuna selles osas täitis maakohus selgitamiskohustuse ja selle kohta said pooled esitada maakohtus seisukohad. Õigussuhte kvalifitseerimiseks tuleb praeguses asjas tõlgendada pooltevahelist lepingut võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 29 sätestatud reeglite alusel. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 29 kohaselt poolte ühisest tegelikust tahtest lepingu sõlmimise ajal (lõige 1), kui ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingutingimusi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel pidi mõistma (lõige 4). Sama sätte lõike 5 kohaselt tuleb tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi (punkt 1), tõlgendust, mille lepingupooled on samale tingimusele varem andnud (punkt 2), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (punkt 3), lepingu olemust ja eesmärki (punkt 4), lepingupoolte vahelist praktikat (punkt 6). Sama sätte lõike 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste tingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kuigi frantsiisilepingut (VÕS § 375) iseloomustab eelkõige see, et lepinguesemeks on kindla õiguste ja teabe kogumi kasutamise õigus majandus- ja kutsetegevuses, on tegemist segatüüpi lepinguga (VÕS § 1 lõige 2), hõlmates nt litsentsi-, müügi-, rendi- ja käsunduslepingule omaseid tunnuseid (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2019, lk 492). VÕS § 375 (frantsiisilepingu mõiste) kohaselt kohustub selle lepinguga üks isik (frantsiisiandja) andma teisele isikule (frantsiisivõtjale) õiguse kasutada tema majandus- ja kutsetegevuses frantsiisiandjale kuuluvat õiguste ja teabe kogumit, mh õigust frantsiisiandja kaubamärgile, ärilisele tähistusele ja oskusteabele. VÕS § 376 kohaselt on frantsiisiandjal kohustus anda frantsiisivõtjale juhiseid õiguste teostamiseks ja osutama talle püsivalt sellega seotud kaasabi. VÕS §-st 378 tulenevalt on frantsiisiandjal õigus kontrollida frantsiisivõtja poolt frantsiisilepingu alusel toodetavate kaupade või osutatavate teenuste kvaliteeti. VÕS § 377 kohaselt on frantsiisivõtja kohustatud: (1) kasutama oma tegevuses frantsiisiandja ärilist tähistust; (2) tagama tema poolt lepingu alusel toodetavate kaupade või
osutatavate teenuste kvaliteedi samal tasemel frantsiisiandjaga; (3) järgima frantsiisiandja juhiseid, mis on suunatud õiguste kasutamisele frantsiisiandjaga samal alusel ja viisil; (4) osutama klientidele kõiki täiendavaid teenuseid, millega need võiksid arvestada kauba omandamisel või teenuste tellimisel frantsiisiandjalt. Pooltevahelise lepingu punkti 1.1 kohaselt oli lepingu esemeks Yo! iseteeninduslike kohvikute opereerimine kostja poolt hagejale kuuluva Yo! kaubamärgi alt ja Yo! kontseptsiooni alusel. Punktidest 2.1-2.4 nähtuvalt kohustus kostja kasutama hagejale kuuluvat kaubamärki Yo! ja sellega seotud kujunduslike elemente, hageja oskusteavet, tootmisjuhiseid, retsepte lihtlitsentside alusel; kaubamärgi ja muu intellektuaalomandi kasutamine väljaspool kohvikuid tuli hagejaga eelnevalt kooskõlastada; litsentsitasu oli arvestatud lepingu alusel arveldatavates summades; lepingu lõppemisel tuli Yo! kaubamärgiga ja kontseptsiooniga seonduv hagejale tagastada. Punktist 3 nähtuvalt kohustus kostja mh tootma kohviku klientidele Yo! külmutatud jogurtit ja ette valmistama lisandeid vastavalt hageja läbiviidud koolitusprogrammidele ning rangelt ja täpselt kinni pidama Yo! etteantud retseptidest; tellima vajaliku tooraine ja muud materjalid hageja soovitatud hankijatelt; pidama kinni kokkulepitud väljapanekureeglitest; kasutama jogurti tootmisel ja lisandite valimisel vaid hageja etteantud või hagejaga kooskõlastatud toorainet; hooldama jogurtimasinaid vastavalt hooldusjuhistele; tegema turunduskampaaniaid ja reklaami kõigis tema käsutuses olevates reklaamikanalites vastavalt poolte vahel kokkulepitud turundusplaanile; mitte tegema koostööd Yo! kaubamärgi otseste konkurentidega, st mitte müüma kinodes külmutatud jogurti analoogtooteid. Punktist 4 nähtuvalt võttis hageja endale kohustused disainida, komplekteerida ja ehitada kohvikute sisustused; koolitada kostja töötajaid opereerimaks Yo! kaubamärgi toodetega parimal võimalikul moel, töötama välja kohvikute sortimendi, seda arendama ja hooajaliselt muutma; andma kostjale kogu vajaliku info toorainete ja muude materjalide tellimiseks hankijatelt; tegema turunduskampaaniaid ja reklaami kõigis tema käsutuses olevates reklaamikanalites vastavalt poolte vahel kokkulepitud turundusplaanile; mitte paigaldama lepingu kehtivuse ajal teistesse kinodesse Yo! iseteeninduslikke kohvikuid; tagama jogurtimasinate hoolduse ja korrashoiu ning sõlmima vastavad lepingud kolmandate osapooltega. Punktist 5 nähtuvalt lepiti kokku Yo! müügiartiklite müügist saadav tulu jagada poolte vahel solidaarselt. Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et poolte ühise tahtena saab tuvastada, et 29.08.2017 leping vastab olulises osas frantsiisilepingu kui segatüüpi lepingu tunnustele, millele VÕS § 1 lõike 2 kohaselt tuleb kohaldada frantsiisilepingule seaduses sätestatut. Kolleegium nõustub selles osas hagejaga. Lepingu kohaselt on kostjal endal õigus opereerida Yo! kohvikuid hageja kaubamärgi ja kontseptsiooni (ärimudeli) alusel, kasutades selleks hageja oskusteavet, ja hageja saab selle eest tasu. Frantsiisilepingule iseloomulikult näeb leping ette ka hageja poolt kostja töötajate koolitamise; nõuded kostja tegevusele, mille eesmärgiks on tagada frantsiisivõrgustiku ühtsus (nt kohustus kasutada hageja kaubamärgiga seonduvaid kujunduslike elemente, tootmisjuhiseid, retsepte), sh kvaliteedi osas (nt nõuded toorainele, kohustus rangelt pidada kinni hageja retseptidest; poolte turunduslikud kohustused. Euroopa Kohus liigitas lahendis nr C-161/84 Pronuptia frantsiisid laias ulatuses kolmeks: teenuste (service), tootmis- production) ja turustus- (distribution) frantsiisideks (punkt 13). Praeguses asjas on kolleegiumi arvates tegemist tootmisfrantsiisiga, kuna kostja frantsiisivõtjana toodab tooteid (külmutatud jogurtit) vastavalt hageja (frantsiisiandja) juhistele ja müüb neid hageja kaubamärgi all. Kostja vastuväited ei anna alust asuda kokkuvõttes teistsugusele seisukohale. Asjaolu, et hageja oli kuni maakohtu poolt lepingu tõlgendamise vajadusele viitamiseni seisukohal, et 29.08.2017 tehingu näol on tegemist üürilepinguga, ei võtnud hagejalt ära õigust oma seisukohta selles osa muuta. Tegemist on õigusliku käsitlusega pooltevahelise suhte kohta, mille osas peab seisukoha
võtma kohus poolte esiletoodud eluliste asjaolude alusel. Tegemist ei ole hagiavalduse muutmisega TsMS § 376 lõike 1 mõttes. Asjaolu, et hageja ei nimetanud 2017. ja 2018. majandusaastate aruannetes seda lepingut frantsiisilepinguks, kuna nimetas vaid „frantsiisilepingutele sarnaseid lepinguid“, ei ole tehingu tõlgendamisel määrav. Kostja tõi esile, et 2019. majandusaasta aruandes on hageja Yo! opereerimise lepinguid nimetanud frantsiisi põhimõtetele sarnasteks lepinguteks (t I kd lk 181). Selle alusel saab asuda seisukohale, et hageja tegelikuks tahteks oligi algusest peale sõlmida leping, milline sisaldab olulises osas frantsiisilepingu tunnuseid, mis toetab hageja seisukohta lepingu tõlgendamisel. Käesoleval juhul tegutsebki hageja frantsiisiandjana seda ärimudelit kasutades, andes talle kuuluva intellektuaalse vara, know-how jmt, st Yo! kontseptsiooni kui terviku kostjast äriettevõttele tema majandus- ja kutsetegevuses kasutamiseks, millest saab kasu kostja ja hageja saab tasu (vt lepingupunkt 5). Asjaolu, et hagejal on erinevad frantsiisid (ainult Yo! kohvik ja Coffeen In koos Yo! kohvikuga), on tõendatud hageja juhatuse liikme vande alla antud seletusega (t I kd lk 255 pöördel - 257). Asjaolu, et poolte vahel oli juba enne kirjaliku lepingudokumendi allkirjastamist toimunud samasisuline koostöö, ei tähenda, et 29.08.2017 leping ei saaks olla frantsiisileping. Kostja on ise toonud esile, et seadus ei näe frantsiisilepingule ette kohustuslikku vormi. Lepingu punktis 2.3 on märgitud, et eraldi litsentsitasu ei maksta, vaid see sisaldub lepingu alusel arveldavates summades. Seega litsentsitasu siiski makstakse ja nagu eelnevalt esiletoodud, ongi frantsiisileping segatüübiline leping, milline võib mh sisaldada litsentsilepingu tunnuseid, millele kohalduvad litsentsilepingu sätted, kuid see ei ole praeguses vaidluses määrav.
35.Kuna eelnevalt leidis tuvastamist, et 29.08.2017 lepingule saab kohaldada frantsiisilepingu sätteid, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht, kas lepingule kohaldub KonkS § 4. Õiguskirjanduses on esitatud arvamus, et üldjuhul on frantsiisileping käsitatav KonkS § 5 lõike 3 kohase ettevõtjate vertikaalse kokkuleppena ning selle sõlmimisel on keelatud konkurentsi kahjustavad (KonkS § 4, ELTL artikkel 101 lõike 1 tähenduses) kokkulepped, mis ei ole hõlmatud asjakohane grupierandiga (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2019, lk 492). Samas on Konkurentsiamet toonud suuniste punktide 190b, 191 ja 45a alusel ning viitega Euroopa Komisjoni otsuse Yves Rocher 1987, OJ L8/49 punktile 45 esile, et üldiselt jäävad frantsiisivõtjale seoses ostetavate kaupadega pandud kohustus mitte konkureerida KonkS § 4 kohaldamisalast välja, kui seda kohustust on vaja selleks, et hoida frantsiisivõrgu üldist identiteeti ja mainet (t I kd lk 86 pöördel). Eelpool viidatud Pronuptia asjas (punktis 27) leidis Euroopa Kohus, et sätted, mis on tingimata vajalikud tagamaks, et frantsiisiandja antud oskusteave ja abi ei tooks kasu konkurentidele, või millega kehtestatakse kontroll, mis on tingimata vajalik ühtse nime või sümboli abil identifitseeritava võrgu identiteedi ja maine säilitamiseks, ei kujuta endast konkurentsipiiranguid EÜ asutamislepingu artikli 85 lõike 1 tähenduses (vt ka sama lahendi punktid 16, 40, 47). Kuna maakohus ei ole pooltele selgitanud vajadust selles osas (kas punkti 3.9 eesmärgiks oli hageja frantsiisivõrgu üldise identiteedi ja maine hoidmine, või selleks, et frantsiisiandja oskusteave ei tooks kasu konkurentidele (mitte konkurentsi kahjustamine, piiramine, takistamine (KonkS § 1 lõige 1)) väiteid ja tõendeid esitada, samas aga otsustas maakohus vaheotsuses, et jätkab niikuinii menetlust, ei pea ringkonnakohus mõistlikuks ise selles osas selgitamiskohustust täita. Juhul, kui eesmärgiks oli hoida hageja frantsiisivõrgu üldist identiteeti ja mainet või frantsiisiandja oskusteavet ja seda, et frantsiisiandja abi ei tooks kasu konkurentidele (mh frantsiisivõtjale endale), jääb kokkulepe lepingupunktis 3.9 KonkS § 4 kohaldamisalast välja ja tühisuse küsimust vastuolu tõttu KonkS §-ga 8 ei teki. Seega tuleb maakohtul pooltele selgitada vajadust esitada väiteid ja tõendeid lepingupunkti 3.9 eesmärgi kohta ja võtta nende alusel põhjendatud seisukohta.
36.Kui siiski maakohus leiab, et lepingupunkt 3.9 jääb KonkS § 4 kohaldamisalasse, saab frantsiisilepingule kohalduda Eesti grupierandi määrus, kui täidetud on selle § 2 lõigetest 1 ja 3 tulenevad tingimused. Nimetatud sätetest tulenevalt kohaldub grupierand tingimusel, et tarnija turuosa ei ole suurem kui 30% kaubaturust, kus ta vertikaalse kokkuleppe objektiks olevaid kaupu müüb, ja ostja turuosa ei ole suurem kui 30% kaubaturust, kus ta vertikaalse kokkuleppe objektiks olevaid kaupu ostab ning et sätted intellektuaalomandi õiguste ostjale loovutamise või ostja poolt kasutamise kohta on otseselt seotud kaupade kasutamise, müümise või edasimüümisega ostja või tema klientide poolt ja nimetatud sätted ei ole selle kokkuleppe esmane eesmärk. Tingimuse täidetuse/mittetäidetuse tõendamiseks tuleb anda pooltele võimalus esitada seisukohti, vajadusel täiendavaid tõendeid.
37.Kuna seni ei ole maakohus määranud poolte turuosi frantsiisiandjana ja -võtjana, tuleb maakohtul seda asja uuel läbivaatamisel teha suuniste punktist 92 lähtuvalt (vt ka Konkurentsiameti kiri t I kd lk 86-87). Selleks peab frantsiisiandja arvutama välja oma turuosa turul, kus tema ärimeetodit kasutatakse ja milleks on see turg, kus frantsiisivõtjad kasutavad seda meetodit kaupade tarnimiseks lõpptarbijale ning arvutamisel tuleb võtta aluseks sel turul oma frantsiisivõtjate tarnitavate kaupade väärtus. Frantsiisivõtjast ostja (kostja) turuosaks on tema osa asjaomasel ostuturul. Kolleegium nõustub maakohtuga, et iseenesest on asjaomaseks kaubaturuks praeguses vaidluses lahtise jäätise ja külmutatud jogurti turg. Kuna maakohtus ei ole senini vastavas osas seisukohti/tõendeid esitatud, ei pea ringkonnakohus ka selles osas asjakohaseks ise selgitamisekohustust täita ega tõendeid koguda. Maakohtul tuleb asja edasisel lahendamisel täita selles osas selgitamiskohustus.
38.Kolleegium märgib, et kui maakohus jõuab asja edasisel arutamisel veendumusele, et KonkS § 4 asjas ei kohaldu või et nii frantsiisiandja kui –võtja turuosad jäävad Eesti grupierandi määruse § 2 lõike 1 mõttes alla 30% või ei ole täidetud § 2 lõike 3 tingimus, ei ole mõistlik teha asjas uut vaheotsust, vaid piisab anda pooltele menetluse kestel vastav indikatsioon ja teha lõpplahend. Menetlusökonoomiliselt on mõistlik teha vaheotsus üldjuhul vaid lõpplahendina, st kui on selge, et hagi rahuldamisele ei kuulu.
39.Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele horisontaalkokkuleppe kohta selgitab kolleegium järgmist. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt paigaldas kostja oma jäätisemasinad samadesse kinodesse pooltevahelise lepingu kehtivuse ajal (hagiavalduse punkti 1.5 kohaselt aprillis 2018 (t I kd lk 1 pöördel); kostja sellele vastu ei ole vaielnud). Lepingutingimuste tühisust tuleb kontrollida lepingu sõlmimise aja seisuga (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lõige 1). Sel ajal pooled kostja poolt esiltoodud kontekstis konkurendid ei olnud. Seega ei ole põhjendatud kostja etteheited maakohtule väidetava horisontaalsuhte käsitlemata jätmise kohta. Kuna vaheotsus kuulub tühistamisele sõltumata eelpool käsitlemata kaebuse väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks nendel siinkohal pikemalt peatuda. Kostja on võimalik oma vastuväited esitada maakohtule asja edasises menetluses. Menetluskulude jaotus
40.TsMS § 173 lõikest 3 tulenevalt ei jaota kohus praeguses otsuses apellatsioonimenetluse kulusid. Jaotus nähakse ette lõppotsuses. (allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.