Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

dikteeritud tingimustel. 2015. a oktoobriks oli selge, et pikaajalist koostööd ei õnnestu ASiga Utilitas Tallinn jätkata, sest poolte nägemus koostööst oli väga erinev. Seega eksisteeris suur teenuse katkemise risk, mida hageja ega võlgnik ei saanud ravikeskuses viibivate patsientide tõttu lubada. Sellest lähtuvalt sõlmisid hageja ja võlgnik 12.10.2015 üürilepingu hapnikujaama hoone hagejale kasutusse andmiseks alates 19.09.2016. Üürilepingu tingimustes ei ole midagi tavapäratut. Üürilepingujärgne hinnatõus oli kasulik võlgnikule. Üürilepingu p 3.2.4 võttis võlgnik kohustuse teha kõik endast olenev, et hagejal oleks õigeaegselt võimalik üle võtta ja omandada AS-ilt Utilitas Tallinn üüripinnal soojusenergia tootmiseks vajalikud seaded ja trassid. Arvestades, kuivõrd oluline oli tagada haiglahoonetele varustuskindlus, on mõistetav üürilepingus kokku lepitud leppetrahvi suurus. − Kostja väide, et hagejal ei olnud kunagi tulenevalt 20.09.2016 kokkuleppe alusel kavatsust asuda soojatootmisega tegelema, on väär. 12.10.2015 üürilepingu sõlmimise järgselt asusid hageja juhatuse liige K. V. koos võlgniku juhatusega pidama läbirääkimisi AS-ilt Utilitas Tallinn katlamaja seadmete väljaostuks. 2016. a augustiks ei olnud läbirääkimised AS-ga Utilitas Tallinn olnud edukad, kuna viimane venitas omapoolse pakkumise saatmisega. Seetõttu esines reaalne oht, et teenuse osutamine võib üürilepingu lõppemisel katkeda. Kuna AS-iga Utilitas Tallinn sõlmitud üürilepingu tähtaeg (19.09.2016) hakkas saabuma ning lahendust soojatootmise edasiseks korraldamiseks hooldushaiglas ei olnud, oli võlgnik äärmiselt keerulises olukorras, kuna ta pidi järgnevalt otsustama, kas võtta risk ja lõpetada AS-iga Utilitas Tallinn üürileping ning anda pind üle hagejale nagu kokku lepitud (teadmata, kas hagejal on objektiivselt teenuse osutamine võimalik, arvestades seejuures et võlgnikul oli kohustus teha endast kõik olenev, et hageja saaks omandada soojavarustuseks vajalikud seadmed) või sõlmida nii-öelda vaheaastaks leping AS-iga Utilitas Tallinn. Sealjuures on oluline, et võlgnikul oli hagejaga sõlmitud 01.11.2012. a üürilepingu p 2.7.1.1 järgi kohustus osutada hagejale lisateenusena kütteteenust. 10.08.2016 on AS Utilitas Tallinn võlgnikule ja hageja juhatuse liikmele adresseeritud kirjas teatanud, et ei saa võlgniku rendihinnaga nõustuda, samuti on tehtud suuri investeeringuid. AS Utilitas Tallinn pakkus viidatud e-kirjas võlgnikule kahte alternatiivselt lahendust – pikaajalise rendilepingu sõlmimine täpselt sama hinnaga mis olemasolev leping (üüri suurus 63,91 eurot kalendrikuus, mis selgelt Sillenile ei sobinud) või 1-aastane rendilepingu sõlmimine. Üheaastase üürilepingu puhul pakuti üüri 200 eurot senise 63,91 asemel ning pooled pidid läbirääkimisi pidama põhivara müügi üle hagejale. Võlgnik otsustas pikendada AS-iga Utilitas Tallinn lepingut üheks aastaks. Samas soovis võlgnik alustada läbirääkimisi seadmete inventari ostmiseks ning viitas 16.08.2016 ekirjas, et 1-aastane periood peaks selleks olema piisav. 24.08.2016 edastas AS Utilitas Tallinn üürilepingu pikendamise kokkuleppe omapoolse versiooni ning 26.08.2016 sõlmiti lõplik lepingu lisa, millega lepingut pikendati kuni 01.10.2017. Sellisel viisil toimides rikkus võlgnik hagejaga sõlmitud 12.10.2015 üürilepingut. 20.09.2016, mil oli selge, et võlgnik ei saa täita hagejaga sõlmitud üürilepingut ning hagejale ruumide valdust üle anda, sõlmiti võlgniku ja hageja vahel üürilepingu lisa. Nimetatud lepinguga vähendati senist leppetrahvi summat seetõttu, et võlgnik oli teinud aktiivselt toiminguid selleks, et kaitsta ka hagejat, kes Hiiu Ravikeskusest opereerib. Leppetrahvi nõue oli siiski põhjendatud, sest üürilepingut ei saanud täitma asuda just võlgniku otsuse tõttu (s.h tuleb arvestada, et võlgniku kohustus oli üürilepingu järgi teha endast kõik olenev, et hageja saaks omandada AS-ilt Utilitas Tallinn soojatootmiseks vajalikud seadmed). Kuna AS-iga Utilitas Tallinn oli üürilepingut pikendatud vaid aastaks ning küttevarustuse korraldamine vajas jätkuvalt lahendamist, sõlmiti 20.09.2016 üürilepingu juurde kolmepoolne kokkulepe. Selles lepiti kokku uues tähtajas hapnikujaama hoone üleandmiseks, mis kujunenud olukorda arvestades oli igati loogiline. Ka selles, et hageja asemele astus edaspidi üürisuhtesse OÜ Hingehoid (hageja asutaja ja võlgniku osanik), ei ole midagi tavatut või lubamatut. OÜ Hingehoid põhitegevus seisneb hagejale erinevate lisateenuste osutamises. Muu hulgas rendib OÜ Hingehoid

hagejale inventari, haigla sisustust, müüb mähkmeid jne. OÜ Hingehoid osutab hagejale õendusabiteenuse osutamiseks vajalikku täisvarustusteenust. Oli mõistlik ja loogiline hapnikujaama hoone üürileandmine just OÜ-le Hingehoid, kellel on hageja poolt opereeritava hooldushaigla varustusfunktsioon. OÜ Hingehoid teeb praktikas kõik vajalikud investeeringud Hiiu Ravikeskuse põhivarasse ja seejärel rendib vastava vara hagejale. Ka hapnikujaama hoonega seonduva põhivara väljaostmine AS-ilt Utilitas Tallinn oleks mõistlik OÜ Hingehoid poolt. Samas ei muutnud viidatud 20.09.2016. a kolmepoolne kokkulepe olematuks fakti, et võlgnik oli üürilepingut rikkunud ja hagejal oli tekkinud õigus üürilepingus kokkulepitud leppetrahvile. Hageja ei ole leppetrahvi nõudest 20.09.2016 kokkuleppega loobunud. Samal päeval sõlmitud 20.09.2016 kokkulepe leppetrahvi kohta ja 20.09.2016 konstitutiivne võlatunnistus annavad kinnistust sellest, et hagejale jäi õigus leppetrahvile. Samuti ei ole 20.09.2016.a kolmepoolsest kokkuleppest ja selle sõlmimiseni viinud asjaolude pinnalt võimalik teha kostja järeldust, et hageja ei soovinud kunagi soojatootmisega tegeleda. − Hageja jääb seisukoha juurde, et 20.09.2016 kuupäeva kandev võlatunnistus on konstitutiivne. Riigikohtu praktika kohaselt on võlatunnistus konstitutiivne siis, kui sellega soovitakse olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises, ning missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. 20.09.2016 võlgniku ning hageja vahel sõlmitud leping kannab pealkirja „Konstitutiivne võlatunnistus“. Ka lepingu põhiosa sõnastusest nähtub, et selles on sätestatud kõik konstitutiivse võlatunnistuse olemuslikud elemendid: punktis 1 on sätestatud kinnitus, et võlgnik võlgneb võlausaldajale 12.10.2015. a üürilepingu p 4.4. ja 20.09.2016. a kokkuleppe alusel 30 000 eurot leppetrahvi, eraldiseisvas punktis 2 on sätestatud kinnitus, et võlgnik tunnistab võlgniku ees oma rahalist kohustust tingimusteta. Punktis 4 on kinnitatud, et võlatunnistus on konstitutiivne ning selle alusel tekib võlgnikule uus iseseisev kohustus. Seega on grammatilise tõlgenduse kohaselt tegemist konstitutiivse võlasuhtega. Lisaks viitab iseseisva nõude aluse loomise soovile asjaolu, et punktis 3 on kokkulepitud võla tasumise tingimustes. Punkti 3 kohaselt kohustub võlgnik tasuma võlasumma võlausaldajale poole aasta jooksul arvates käesoleva võlatunnistuse andmisest. Seega tuleb võlgniku 30 000 euro suuruse võla tasumise kohustuse täitmise aja määramisel arvestada võlatunnistuses sätestatut. See tähendab, et võlatunnistusega mitte üksnes ei nenditud olemasolevat kohustust, vaid seati olemasoleva kohustuse täitmisele uusi täiendavaid tingimusi, millest saab järeldada, et võlatunnistusega loodi uus sõltumatu võlakohustus. − Kostja väidab, et üürileping ei ole koostatud ja allkirjastatud 12.10.2015, vaid tõenäoliselt 2016. a sügisel, s.o ajal, mil Harju Maakohus menetles kostja esitatud pankrotiavaldust võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ning 19.08.2016. a määrusega oli võlgnikule määratud ajutine haldur. Seda kinnitavat kostja hinnangul see, et üürileping on ilma igasuguse majandusliku sisuta, leppetrahvikokkulepe eesmärgipäratu ja ebamõistlikult suur. Hageja leiab, et kostja väiteid 12.10.2015 üürilepingu tagantjärele vormistamise kohta on spekulatiivsed ja oletuslikud. Ainuüksi tõsiasi, et hageja juhatuse liige suhtles nii 2015. a oktoobris kui ka 2016. a ise hapnikujaama ja soojusvarustusega seonduvalt AS-iga Utilitas Tallinn, annab kinnitust sellest, et hageja ja võlgniku vahel oli sõlmitud juba 2015. a üürileping. Kostja väide, et kuna üürileping ja selle lisad kannavad endas võlgniku ja tema tegelike võlausaldajate kahjustamise eesmärki, siis on üürileping ja selle lisad tühised TsüS § 86 lg 1 järgi, on täiesti spekulatiivne ja paljasõnaline.

− Hageja ei nõustu kostja väitega, et kuivõrd üürileping ja selle lisad on koostatud ja allkirjastatud 2016. a sügisel pärast 19.08.2016. a määrust ajutise halduri nimetamise kohta, on dokumendid koostatud ajal, mil võlgniku vara suhtes kehtis Harju Maakohtu 19.08.2016.a dateeritud määrusest tulenev käsutuskeeld. Samuti on kostja hinnangul käsutuskeelu kehtivuse ajal koostatud 20.09.2016. a üürilepingu juurde kuuluvad dokumendid. Hageja leiab, et väär ja tõendamata on kostja väide, et 12.10.2015.a üürileping on koostatud käsutuskeelu kehtivuse ajal. Samuti on ebaõige seisukoht, et 20.09.2016. a kuupäeva kandvad tehingud on käsutuskeeldu rikkuvad ja seetõttu tühised. TsÜS § 6 lg 3 sätestab abstraktsioonipõhimõtte, mille kohaselt eristatakse kohustustehingut, millega luuakse võlaõiguslik kohustus midagi teha (nt maksta raha) ja käsutustehingut, mis on suunatud vahetult õiguse ülekandmisele, koormamisele, muutmisele või lõpetamisele. Kuna käsutuskeeld piirab üksnes käsutustehingute tegemist, siis ei ole käsutuskeeluga vastuolus kohustustehingute sõlmimine. 20.09.2016 sõlmitud dokumentide, s.h konstitutiivse võlatunnistuse näol ei ole tegemist mitte käsutustehingu, vaid kohustustehinguga. Konstitutiivse võlatunnistuse sisuks VÕS § 30 kohaselt on abstraktse nõudealuse loomine. See tähendab, et võlatunnistuse andmisega tekib võlgnikul võlausaldaja ees kohustus midagi teha. 20.09.2016 võlatunnistusega kohustus võlgnik tasuma võlausaldajale 30 000 eurot. Võlatunnistus ei ole suunatud subjektiivsete õiguste vahetule mõjutamisele, sh õiguse võõrandamisele, koormamisele või lõpetamisele. Järelikult ei olnud võlatunnistuse sõlmimine vastuolus käsutuskeeluga. − Hageja ei nõustu kostja väitega, et võlgniku ja hageja ning võlgniku ja OÜ Hingehoid vahel sõlmitud lepingutes on märgitud ebamõistlikult suur leppetrahvi summa. Lepingutes sisalduvad leppetrahvi summad ei ole objekti sotsiaalset iseloomu arvestades sugugi kõrged, sest lepingu täitmisest sõltub kogu hooldushaigla kütmine ning on arusaadav, et hooldushaigla ei tohi jääda ilma kütteta. Haiglahoones viibivate patsientide heaolu eest vastutab hageja, mistõttu on mõistetav, et hageja teeb kõik endast oleneva, et haiglaruumides oleks küte tagatud. Selleks, et tagada hageja poolt opereeritava hooldushaigla küttega varustamine, oli oluline sõlmida leppetrahvi kokkulepe ning kostja väited hageja rikastumise soovist on kohatud. Hageja vastutab haiglahoones viibivate patsientide heaolu eest ning on selleks kasutusele võtnud proportsionaalsed ja kohased meetmed (sh leppetrahv). 2016. aasta sügisel oli eriti oluline pöörata tähelepanu sellele, et teenuse jätkusuutlikkus oleks tagatud. Muu hulgas põhjusel, et kostja oli esitanud kohtule avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Seetõttu oli OÜ Hingehoid jaoks vajalik nii enda, Hiiu Ravikeskuse kui ka võlgniku huvides oluliselt suurema leppetrahvi lepingus kokkuleppimine (600 000 eurot). Leppetrahvi vähendati 20.09.2016 kokkuleppel poole võrra, mistõttu on viited leppetrahvi ülemäärasele suurusele igal juhul alusetud. − Hageja ei nõustu kostja väitega nagu oleks ta 20.09.2016. a kolmepoolse kokkuleppega kaotanud õiguse leppetrahvile. Kostja on eksinud, leides, et 20.09.2016 pikendati üürilepingus sätestatud objekti üleandmise tähtaega ning väidetavalt seetõttu ei ole leppetrahvi nõue sissenõutavaks muutunud. 12.10.2015 sõlmitud üürilepingu järgi tuli hapnikujaama hoone anda hagejale üle 19.09.2016. Seega muutus nõue sissenõutavaks 20.09.2016. Samal päeval kinnitas võlgnik võlgnevust ja väljastas ka asjaomase konstitutiivse võlatunnistuse. Kostja vastuse lisana 6 esitatud kokkulepe ei välista sissenõutavaks muutunud leppetrahvi nõuet ning ei muuda juba antud konstitutiivset võlatunnistust. Kuna võlgniku ja AS-i Utilitas Tallinn vaheline üürileping oli lõppemas ning lepingu pikendamise läbirääkimised ei läinud poolte erimeelsuste tõttu edukalt, oli võlgniku ja hageja vahel 2015. aastal sõlmitud üürilepingul majanduslik ja loogiline sisu. Kuivõrd lepingu täitmisest sõltus 150 patsiendiga hooldushaigla küttega varustamine, siis oli leppetrahviga vajalik tagada lepingu täitmist. − Hageja ei ole kunagi eitanud teatavat kattuvust hageja, OÜ Hingehoid ja võlgnikuga seotud isikute ringis, kuid sellest pole võimalik teha kostja poolt soovitud järeldusi, et tehingutel

puuduks majanduslik sisu ja et need on tehtud tagantjärele. Hageja juhatuse liikmeks oli kõigi vaidlusaluste tehingute ajal K. V.. K. V. ei olnud 12.10.2015 üürilepingu, 2016. a augustis AS-iga Tallinna Küte sõlmitud üürilepingu ega 20.09.2016 kokkulepete sõlmimise ajal võlgniku juhatuse liige ega osanik. K. V. on olnud võlgniku juhatuse liige aastaid varem, s.o 28.08.2012 – 13.12.2013. Võlgniku osanikuks on alates 29.11.2012 OÜ Hingehoid. K. V. on üheks OÜ Hingehoid juhatuse liikmeks alates 01.12.2014. Alates 12.05.2015 on võlgniku osanikuks A. V., kellele kuulub 50% OÜ Hingehoid osakapitalist. Tegemist on A. V. lahusvaraga, muudatus osanike ringis on tehtud tulenevalt abieluvaralepingu sõlmimisest. Teine 50 % OÜ Hingehoid osalusest kuulub OÜ-le Bravotex. Seega on väär kostja väide, et K. V. oli käesolevas tsiviilasjas arutuse all olevate tehingute tegemise ajal võlgniku lõplikuks kasusaajaks. Samuti ei teostanud K. V. võlgniku üle kontrolli. Kattuvused isikute lõikes, mis hageja, OÜ Hingehoid ja võlgniku vahel eksisteerisid, ei tähenda, et 12.10.2015 üürilepingul, 25.08.2016 kokkuleppel või sellele järgnenud 20.09.2016 kokkuleppel puuduks majanduslik sisu või et sellest järelduks dokumentide tagantjärele vormistamine. Isegi kui lugeda isikud seotuks/lähikondseks või anda nendevahelistele seostele mistahes muu õiguslik määratlus, on tehingute tegemine nende vahel ikkagi õiguslikult aktsepteeritav ja lubatud. Hageja hinnangul ei ole käesoleval juhul mitte üheski kokkuleppes (sh leppetrahvi kokkulepetes) midagi tavapäratut ega sellist, mida omavahel mitteseotud isikud tehinguid tehes kokku ei lepiks. Käesoleval juhul oli üürilepingus leppetrahvi kokkuleppimine hageja juhatuse liikme poolt oluline, kuna hageja on see juriidiline isik, kes vastutab hooldushaigla tegevuse ja patsientide heaolu eest. − Kostja käsitlus tasaarvestuse tähendusest ja tagajärgedest on ebaõiged. PankrS § 99 lg 1 kohaselt, kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Selleks, et võlausaldaja saaks oma nõude tasaarvestada, peab ta selle pankrotiseaduses sätestatud korras esitama, et nõue saaks läbida kaitsmise PankrS-s sätestatud korras. Samas ei tulene PankrS §-st 99 lg 1, et võlausaldaja saab tasaarvestusavalduse esitada alles pärast seda, kui tema nõue on saanud lõplikult tunnustatud. Võlausaldajal on õigus tasaarvestusavaldus esitada kohe ning ta ei pea ootama kuni nõude tunnustamise vaidluse lõpuni. Lõplik tõde, kas tasaarvestus toimus või mitte, saabub pärast nõude tunnustamise vaidluse lõppu. Kui hageja nõue saab tunnustatud, on lõplikult selge, et OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) üürinõue ja hageja nõue on kattuvas ulatuses lõppenud ja mingisugust topelt tasumist ei toimu. Nõude tunnustamise hagi on oma sisult tuvastushagi, mitte sooritushagi ja oma olemuselt on see suunatud sellele, et tuvastada võlausaldaja nõude olemasolu pankroti väljakuulutamise aja seisuga. Kui võlausaldaja teeb selle hagi lahendamise ajal tasaarvestusavalduse, siis tema tuvastushuvi püsib, kuna PankrS § 99 lg 1 kohaselt on tasaarvestuse toimumise eelduseks, et võlausaldaja nõue saab kaitstud.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

kohaselt võlgniku poolt üürisuhte pikendamine AS-iga Tallinna Küte (praeguse ärinimega AS Utilitas Tallinn). Kostja leiab, et üürileping ja selle lisad moodustavad ühtse näilike tehingute kogumi, millest tulenevalt ei ole üürilepingul ja selle lisadel õiguslikke tagajärgi. Isegi, kui üürileping oleks kehtiv, on leppetrahvi nõue ilmselgelt põhjendamatu ja ebamõistlik, vastuolus hea usu põhimõttega ning kuna kostja hinnangul on üürileping sõlmitud üksnes eesmärgiga luua kunstlik alus nõude esitamiseks võlgniku suhtes viimase pankrotimenetluses, siis on üürileping tühine vastuolu tõttu heade kommetega ka juhul, kui selle näilikkus jääb tuvastamata. Hageja ja võlgnik on seotud isikud, hageja juhatuse liige K. V. (endise nimega K. A.) on olnud võlgniku juhatuse liige perioodil 28.08.2012 – 11.12.2013. Võlgniku ainuosanikuks on OÜ Hingehoid, kelle juhatuse liige on K. V. ning samuti oli K. V. kuni 12.05.2015 OÜ Hingehoid osanikuks. Alates 12.05.2015 on OÜ Hingehoid osanikuks K. V. abikaasa A. V.. Võlgniku juhatuse liikmeks on V. T., kes kostja hinnangul faktiliselt võlgniku tegevust juhtinud ega juhatanud ei ole, vaid on juhatuse liikmeks nimetatud selleks, et käesolevas hagis käsitletava üürilepinguga sarnaseid ja võlgnikule majanduslikult kahjulikke tehinguid teha. Oluline on ka see, et hageja on võlgnikuga kui Laste 1, Tallinn asuvat kinnistut koormava hoonestusõiguse omanikuga 01.11.2012 sõlmitud üürilepingu alusel Laste 1, Tallinn asuva kinnisasja üürnikuks ja kogu hoonestusõiguse territooriumi otseseks valdajaks. Hageja tegutseb igapäevaselt Hiiu hooldushaigla hoonestu kasutajana ja opereerib seal asuvat Hiiu hooldushaiglat. Seega on hageja ja võlgnik nii omandisuhete kui ka lõplike kasusaajate majanduslike huvide kaudu tihedalt seotud. See selgitab, miks hapnikujaama üürilepingu sõlmimise asjaolud ja lepingu sisu on sedavõrd ebatavalised. Kostja hinnangul puudub üürilepingu poolte jaoks igasugune majanduslik sisu. Hageja on võlgnikuga 01.11.2012 sõlminud üürilepingu, millega on andnud kogu hoonestusõiguse territooriumi koos selle oluliseks osaks olevate hoonetega (Hiiu hooldushaigla hoonestu) hageja kasutusse. Seega on hagejal kogu hoonestusõiguse territooriumi otsene valdus ja ta kasutab seda igapäevaselt oma tegevuses. Sealjuures tarbib hageja alates 01.11.2012 soojusteenust, mida osutab AS Utilitas Tallinn hapnikujaama hoones paiknevas katlamajas asuvate kütteseadmete kaudu. Kostjale jääb seetõttu arusaamatuks, milline oli võlgniku ja hageja vahelise hapnikujaama üürilepingu sõlmimise eesmärk ja milles seisnes hageja poolt vajadus saada endale hapnikujaama valdus olukorras, kus hageja kasutas üürilepingu alusel hoonestusõiguse territooriumi tervikuna. Arusaamatu on ka see, miks on hapnikujaama valduse tähtaegse üleandmata jätmise eest sätestatud leppetrahvi suuruseks 60 000 eurot, mis võrdub hapnikujaama 50 aasta üüriga. Samuti ei seondu hageja enda tegevus vähimalgi määral hapnikujaama/katlamaja opereerimisega. Hageja kui sihtasutuse eesmärgiks oli hooldusasutusena oma vara valitsemise ja kasutamise kaudu kõrgetasemelise sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste osutamine. Hageja ei tegele soojusteenuse osutamise või (iseendale) vahendamisega, mistõttu puudus tal ka vajadus üürilepingu sõlmimiseks. Hageja kui Hiiu hooldushaigla operaatori ja hoonestu otsese valdaja huvides on see, et hapnikujaama valdus oleks AS-il Utilitas Tallinn, kes saab osutada soojusteenust katlamaja kaudu. Hageja ise soojatootmisega ei tegele, vaid on soojateenuse tarbijaks ja hageja huvides oli, et katlamaja opereeriks jätkuvalt piirkonna soojaettevõtja AS Utilitas Tallinn. Asjaolu, et hageja ei kavatsenudki kunagi soojatootmisega tegeleda, kinnitab üürilepingule 20.09.2016 sõlmitud kolmepoolne lisa, millest nähtuvalt on hageja, võlgnik ja OÜ Hingehoid leppinud kokku selles, et võlgnik ei pea andma hapnikujaama valdust üle hagejale, vaid hoopis OÜle Hingehoid (ehk võlgniku ainuosanikule) ning seoses AS-iga Utilitas Tallinn uue üürilepingu sõlmimisega tähtajaga kuni 01.10.2017 on pikendatud üürilepingu punktides 1.1 ja 1.2 sätestatud tähtaega kuni 01.10.2018. Viidatud kokkuleppega astus ühtlasi OÜ Hingehoid hageja asemele

üürilepingu pooleks. Sellest järeldub, et hagejal ei olnud mitte mingisugust vajadust ega kavatsust soojatootmisega tegeleda, vaid sellega pidi jätkama AS Utilitas Tallinn. Leppetrahvi suurus on 20.09.2016 kokkuleppes juba 600 000 eurot, mis arvestades üüri suurust (400 eurot kuus) vastas juba hapnikujaama 125. aasta üürile. Need kokkulepped muudab veelgi tavatumaks asjaolu, et võlasuhte pooled on lähedalt seotud isikud. Kostja hinnangul on ilmne, et üürilepingu ja selle lisade sõlmimisel on eesmärgiks luua kunstlik alus leppetrahvinõuete esitamiseks esmalt hageja ning seejärel OÜ Hingehoid poolt. Üürilepingu ja selle lisade ning poolte käitumise põhjal on ilmne, et võlgnik ja hageja ei ole soovinud sõlmida üürilepingut hapnikujaama suhtes, vaid loonu näivuse võlasuhte olemasolust, mille rikkumisele tuginedes oleks hagejal formaalselt võimalik esitada nõue võlgniku pankrotimenetluses. Kostja hinnangul vastab selline tehing TsÜS § 89 lg 1 sätestatud näiliku tehingu tunnustele, mis sama § lg 2 kohaselt on tühine. Kuivõrd 12.10.2015 üürileping on tühine, siis puudub hagejal võlgniku suhtes nõue. Ka juhul, kui 12.10.2015 üürileping oleks kehtiv, ei oleks hagejal õigus kostja suhtes leppetrahvinõuet esitada. Nimelt on 20.09.2016 üürilepingule sõlmitud kolmepoolse kokkuleppega pikendatud üürilepingu p-des 1.1 ja 1.2 sätestatud tähtaegu, millest tulenevalt ei pidanud võlgnik andma üle hapnikujaama valdust mitte 19.09.2016. a., vaid 01.10.2018. 20.09.2016. a kolmepoolse kokkuleppe alusel ei ole kehtestatud uut tähtaega, vaid pikendatud üürilepingus üüripinna üleandmiseks kehtestatud tähtaega. Seega ei oleks võlgnik rikkunud üüripinna üleandmise kohustust hageja ees ka juhul, kui üürileping oleks kehtiv. Sealjuures on hageja õigused läinud 20.09.2016 kokkuleppega üle OÜ-le Hingehoid ning hagejal puudub seetõttu igal juhul nõudeõigus võlgniku suhtes. Kuivõrd 12.10.2015. a. üürileping on tühine, on kostja hinnangul tühised ka üürilepingu lisad. Samuti on üürilepingu kehtivuse korral ilmne leppetrahvi ülemäärasus. Üürilepingus kokku lepitud leppetrahvi suurus võrdub hapnikujaama 50. aasta üüriga, hageja poolt nõutav leppetrahv hapnikujaama 25. aasta üüriga. Sealjuures puuduvad mistahes põhjendused sedavõrd kõrge leppetrahvi kokkuleppimiseks. Hageja ei ole tõendanud millegagi, et ta oleks saanud võlgniku kohustuse rikkumise tulemusel kahju, mis oleks võrreldav leppetrahvi suurusega või et talle võinuks üleüldse võlgniku rikkumise tõttu kahju tekkida. Samuti puuduvad tõendid, et hageja oleks nõudnud üüripinna üleandmist ning võlgnik oleks sellest keeldunud, vastupidi – võlgnik ja hageja on kokku leppinud, et hapnikujaama üleandmise tähtaega pikendatakse ning selle valdus antakse üle 01.10.2018 OÜ-le Hingehoid. Seega puudus leppetrahvil ka kohustuse täitmisele sundiv tagatisfunktsioon. Tegemist on ilmselgelt ülemäärase ning hageja rikastamisele suunatud leppetrahvikokkuleppega, mille maksmapanek oleks asjaolusid arvestades igal juhul hea usu põhimõttega vastuolus. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on üheks tühise tüüptingimuse tunnuseks ühe poole õigus nõuda ebamõistlikult suurt leppetrahvi. VÕS § 162 lg 1 kohaselt on võlgnikul leppetrahvi ebamõistlikkuse korral õigus nõuda kohtult selle vähendamist. Arvestades sellega, et üüripinna üleandmata jätmine ei põhjustanud hagejale mitte mingisugust kahju ning et hageja ei nõudnud üüripinna üleandmist, vaid nõustus üürniku õiguste üleandmise ja tähtaja pikendamisega, tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt jätta leppetrahvinõue täies ulatuses tunnustamata või vähendada seda VÕS § 162 lg-st 1 tulenevalt nullini. Kostja hinnangul tähendaks mistahes suuruses leppetrahvi nõude tunnustamine käesoleval juhul võlausaldaja õiguste kuritarvitamise aktsepteerimist ning fiktiivsete nõuete kaitsmist võlgniku pankrotimenetluses. Kostja on veendumusel, et üürileping ei ole koostatud ja allkirjastatud 12.10.2015, vaid tõenäoliselt 2016. a. sügisel s.o. ajal, mil Harju Maakohus menetles kostja esitatud pankrotiavaldust võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ning oli määranud 19.08.2016 määrusega võlgnikule ajutise halduri. Kostja leiab, et võlgnikul ei olnud mitte mingisugust loogilist põhjust sõlmida üürileping hapnikujaama suhtes ajal, mil see oli AS Utilitas Tallinn kasutuses. Üürileping oli ilma igasuguse majandusliku sisuta nii hageja kui ka võlgniku jaoks ning leppetrahvikokkulepe on eesmärgipäratu

ning ebamõistlikult suur. Asjaolusid arvestades on ilmne, et üürileping ning selle 20.09.2016 lisad on vormistatud üheaegselt ning eesmärgiga luua fiktiivne alus nõude esitamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Tegemist on õiguste kuritarvitamisega, mis on heade kommetega vastuolus. Arvestades sellega, et üürileping ning selle lisad moodustavad ühtse terviku ja kannavad endas võlgniku ja tema tegelike võlausaldajate kahjustamise eesmärki, on kostja hinnangul üürileping ja selle lisad tühised TsÜS § 86 lg 1 järgi. Kuivõrd üürileping ning selle lisad on kostja arvates koostatud ja allkirjastatud 2016. a sügisel pärast 19.08.2016 määrust võlgnikule ajutise halduri määramise kohta, on dokumendid koostatud ajal, mil võlgniku vara suhtes kehtis Harju Maakohtu 19.08.2016 määrusest tulenev käsutuskeeld. Vaieldamatult on 20.09.2016 dateeritud üürilepingu lisad koostatud käsutuskeelu kehtivuse ajal. TsÜS § 88 lg 1 kohaselt on käsutuskeeldu rikkuvad tehingud tühised. Kostja on seisukohal, et ka võlgniku vara valduse muutmisele suunatud tehingud on käsitletavad käsutustehingutega, kuivõrd üürilepingu sõlmimise tagajärjeks on võlgniku vara juriidilise saatuse muutmine. Kostja leiab eelnevale tuginedes, et lisaks juba varasemalt esiletoodule on üürileping ning selle 20.09.2016 dateeringuga lisad tühised TsÜS § 88 lg 1 alusel. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega 12.04.2017. a dateeritud saldokinnituse õiguslikust käsitlusest. Kostja arvates ei ole 12.04.2017 saldokinnituse näol tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, vaid deklaratiivse võlatunnistusega. Saldokinnitusega kinnitatakse olemasolevast võlasuhtest tulenevat võlga, mitte ei looda uut iseseisvat kohustust, mistõttu puudub saldokinnitusel konstitutiivse võlatunnistuse iseloomulik tunnus: uue, aluskohustusest eraldiseisva abstraktse kohustuse loomine. Tähendust ei oma sealjuures see, kuidas on saldokinnitus pealkirjastatud. Hageja esitatud saldokinnituse p-des 1 kuni 3 on loetletud selgelt üles võlatunnistuse aluseks olevad lepingud ning kinnitatakse nendest võlasuhetest tuleneva võlgnevuse suurust. Kokkuvõtlikult on võlgniku antud kinnitusena nimetatud võlgnevuse suurust hageja ees, kuid saldokinnituses puuduvad mistahes avaldused, mis võiksid anda sisulise aluse saldokinnituse lugemiseks konstitutiivseks võlatunnistuseks. Samas peab seda, et saldokinnitus on konstitutiivne võlatunnistus, tõendama hageja. Samuti ei ole võlgnik 20.09.2016. a. kokkuleppes andnud hagejale konstitutiivset võlatunnistust. Viidatud dokumendi p-des 1 kuni 2 on võlgnik ja hageja leppinud üürilepingu lisana kokku leppetrahvi vähendamises ning selle tasumises kuue kuu jooksul. Mitte ühtegi viidet sellele, et tegemist oleks üürilepingust eraldiseisva kohustusega, 20.09.2016 kokkuleppes ei sisaldu, vaid pooled on üürilepingu enda raamides leppinud kokku leppetrahviga seonduvas ja seda kokkuleppel vähendanud. Seega ei ole tegemist isegi mitte deklaratiivse võlatunnistusega, vaid üürilepingu lisas sätestatud pooltehvahelise kokkuleppega üürilepingust tuleneva leppetrahvi tasumise tingimuste kohta. Vastuseks hageja täiendavatele selgitustele tõi kostja täiendavalt välja järgmist: − Hageja ja võlgnik on lähikondsed, mistõttu tuleb 12.10.2015 üürilepingut ja 20.09.2016 leppetrahvi kokkulepet vaadelda ühise olulise majandusliku huviga isikute vaheliste tehingutena. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-18-12836 tuvastanud hageja ja võlgniku lähikondsuse PankrS § 117 tähenduses. Lisaks ühisele olulisele majanduslikule huvile on võlgnik ja hageja seotud ka selle kaudu, et võlgniku ainuosaniku OÜ Hingehoid juhatuse liige ja osanik on K. V., kes on ka hageja juhatuse liige. Lisaks eelnevale jagab hageja võlgnikuga ka tegelikke kasusaajaid, kuna hageja asutajaks oleva Assets Club OÜ ja Võlgniku tegelikud kasusaajad füüsiliste isikute tasandil on kattuvad. Seega allus 12.10.2015 ja 20.09.2016. a võlgniku juhatus samadele füüsilistele isikutele, kes teostasid ka hageja kontroll- ja juhtimisfunktsioone. − 01.11.2012. a dateeritud hageja ja võlgniku vaheline üürileping reguleeris ammendavalt soojavarustuse küsimused hageja ja võlgniku vahel. Seetõttu oli 12.10.2015 üürileping ilma igasuguse majandusliku sisuta, seda enam, et nii hagejal kui ka võlgnikul puudus võimalus soojateenust osutada, seda nii õiguslikus (puudus tegevusluba ning seda ei olnud isegi mitte

taotletud) kui ka tehnilises tähenduses (puudusid tehnoseadmed sooja tootmiseks ja/või edastamises, samuti personal). Seetõttu jääb täiesti mõistetamatuks, miks sõlmisid hageja ja võlgnik 12.10.2015 üürilepingu katlamaja valdaja muutmiseks, kui uuel valdajal, s.t. hagejal, puudunuks mistahes võimalus tegutseda soojatootjana või –edastajana? Väidetavalt oli soojavarustuskindluse tagamine hagejale poolte ühine tahe, kuid katlamaja valduse muutmine viinuks ilmselgelt just soojavarustuskindluse kahjustumisele. Seda kinnitavad ka faktilised asjaolud, kuna hageja ja võlgnik ei suutnud leida lahendust alternatiivseks soojatootmiseks ning sellega jätkas AS Utilitas Tallinn, kes teeb seda tänaseni. Hagejal ega võlgnikul ei olnud suutlikust võtta üle AS-ilt Utilitas Tallinn Laste 1, Tallinn asuval kinnistul paiknevate hoonete soojaga varustamist. 10.08.2016 kirjas nr 30002-7/79-2 oli AS Utilitas Tallinn väljendanud, et katlamajaga seotud soojuse tootmise ja ülekande vara jääkmaksumus on 2017. a septembri seisuga 87 544 eurot. Võlgnik ei avaldanud soovi vara välja osta, vaid teatas 16.08.2016 kirjas, et on valmis üürilepingut pikendama. AS Utilitas Tallinn esitatud kirjavahetuse kohaselt oli hageja juhatuse liige K. V. kõikide AS Utilitas Tallinn kirjade adressaatide hulgas, seega teadlik, milline on läbirääkimiste sisu ja kulgemise tempo. Mitte ühestki tõendist ei tulene, et hageja oleks võlgnikule teatanud, et AS-iga Utilitas Tallinn üürilepingu pikendamise tagajärjeks on leppetrahvinõude esitamine hageja poolt. Samuti ei nähtu, et hageja ise oleks avaldanud soovi osta välja AS-ilt Utilitas Tallinn soojuse tootmiseks ja ülekandmiseks vajalik vara, mis oleks olnud oodatav käitumine juhul kui hageja tahtnuks ise hakata soojatootmisega tegelema. Hageja juhatuse liikme käitumine 2016. a augustis kinnitab, et hagejal ei olnud mitte mingisugust tahet ega ka võimekust hakata 2016. a sügisest katlamajas sooja tootma. Tegemist on hageja ja võlgniku konstrueeritud fiktsiooniga nõude näivuse tekitamiseks. Eelnevast järeldub, kui 28.08.2016 ei oleks võlgnik pikendanud üürilepingut AS-iga Utilitas Tallinn, oleks hageja varustamine soojaga katkenud. Sellest järelduvalt oli 12.10.2015 üürileping hagejale endale ohtlik tegevuse jätkamise seisukohast ning hageja selgitused katlamaja valdamise hädavajaduse kohta on läbinähtavalt otsitud. Mingit hädavajadust ei olnud, kuna hagejal ei olnud võimekust sooja toota ja üle kanda. AS Utilitas Tallinn oli põhimõtteliselt valmis katlamaja valduse vabastama, kuid selgitas nii I. R. kui ka K. V.le selle tagajärgi. I. R. ajas AS-i Utilitas Tallinn 10.08.2016 konkreetsele ettepanekule vastuseks 16.08.2016 kirjas ebamäärast juttu soovist läbirääkimisi jätkata. On ilmselge, et ei hagejal ega ka võlgnikul ei olnud ei soovi, raha ega võimekust, et katlamajas pärast AS-ilt Utilitas Tallinn selle valduse ülevõtmist sooja tootmise ja ülekandmisega jätkata. − Leppetrahvi nõudmiseks puudus alus, kuna 20.06.2016 kokkuleppega leppetrahvi kokku leppimine on sisutu ja selle ainsaks eesmärgiks on põhjendamatu kohustuse tekitamine võlgnikule. Hagejal puudus 2016. a augustis/septembris vajadus survestada võlgnikku üürilepingus sätestatud katlamaja valduse üleandmise kohustust täitma. Kui võlgnik ei oleks pikendanud AS-iga Utilitas Tallinn üürilepingut, saanuks kahjustunud hageja soojavarustuskindlust. Hageja oli sellest teadlik, sest ta pidas ise läbirääkimisi võlgniku nimel AS-iga Utilitas Tallinn ja oli kõikide AS Utilitas Tallinn kirjade adressaadiks. Hageja ei teinud ühtegi avaldust, millest võinuks välja lugeda soovi osta AS-ilt Utilitas Tallinn välja soojatootmise tehnilised võimalused või palgata vajalik personal. Hageja ei andnud mitte ühtegi juhist võlgnikule keelduda üürilepingu pikendamisest AS-iga Utilitas Tallinn, kuigi oli teadlik, et läbirääkimised selle üle toimuvad. Hageja juhatuse liige oli võlgniku ainuosanikuna positsioonil, kus ta saanuks mõjutada ka ainuosaniku juhise kaudu võlgniku juhatust üürilepingu pikendamisest keelduma. Ometi ta seda ei teinud. Kostja arvates on asjaolude põhjal ilmne, et hageja ei olnud valmis võtma soojavarustuse katkemise riski (mis oleks paratamatult kaasnenud üürilepingu lõppemisega) ja võlgniku poolt AS-iga Utilitas Tallinn üürilepingu pikendamine oli hagejale teada ning hageja huvides. Seega puudus leppetrahvi nõudmisel hageja jaoks alus tagatis- ja survefunktsiooni vajaduse puudumisest juhindudes – hageja ei soovinud survestada võlgnikku üürilepingu pikendamisest loobuma,

sest üürilepingu pikendamata jätmine kahjustanuks hagejat ennast. Samuti puudus 20.09.2016 leppetrahvinõudel hageja jaoks kahju hüvitamise funktsioon. Hageja ei ole väitnud, rääkimata tõendamisest, et ta oleks AS-i Utilitas Tallinn ja võlgniku vahelise üürilepingu pikendamise tõttu kahju saanud. Seega puudus hagejal vajadus esitada leppetrahvinõue võlgnikule ka selleks, et üürilepingu pikendamise tõttu hagejale tekkinud kahju kompenseerida. Seda, et 20.09.2016 seisuga puudus hagejal vajadus leppetrahvi tagatis- ja survefunktsiooni ning kahju hüvitamise funktsiooni rakendamiseks, kinnitab samal päeval (s.t. 20.09.2016) sõlmitud kolmepoolne 12.10.2015 üürilepingu muutmise kokkulepe, millega hageja andis üle üürniku õigused ja kohustused OÜ-le Hingehoid ning millega pikendati katlamaja valduse üleandmise tähtaega kuni 01.10.2018. Seega ei näinud hageja 20.09.2016 enam vajadust katlamaja valduse järele ega soovinud soojatootmisega enam tegeleda, vaid oli valmis vastavad ambitsioonid andma üle võlgniku ainuosanikule OÜ-le Hingehoid. Ka oli hageja nõus sellega, et katlamaja valduse üleandmise tähtaega pikendatakse s.t. ta nõustus, et katlamaja valdust ei pea võlgnik andma üle 19.09.2016, vaid alles 01.10.2018. On täiesti põhjendamatu nõuda võlgnikult leppetrahvi olukorras, kus hageja nõustus katlamaja valduse üleandmise tähtaja pikendamisega. Kolmepoolse kokkuleppe sõlmimisel esindas K. V. nii hagejat (vana üürnik) kui ka OÜ-t Hingehoid (üürnik). See illustreerib taas asjaosaliste väga tihedat seotust ning kinnitab, et kogu 12.10.2015 üürilepingu ümber punutud katlamaja üüriskeem on kõikide osapoolte jaoks majandusliku sisuta. 20.09.2016 kolmepoolse kokkuleppe on kohus kehtetuks tunnistanud tagasivõitmise sätete (võlausaldajate huvide kahjustamine) alusel tsiviilasjas 2-18-12836, mis tähendab, et 20.09.2016 oli vastava kokkuleppe allkirjastanud K. V. kui ka I. R. tahe suunatud selliste kokkulepete sõlmimisele, millega saaksid kahjustada võlgniku võlausaldajate huvid ning mille alusel oleks võlgniku tegelike kasusaajatega seotud juriidilised isikud tekitanud endale nõudeid võlgniku suhtes. See räägib palju hageja ja võlgniku kavatsuste pahausksusest 20.09.2016 ja annab põhjendatud aluse laiendada selline kavatsus ka 20.09.2016 kokkuleppele 30 000 euro suuruse leppetrahvi kohta võlgnikule. Kostja leiab eeltoodust tulenevalt, et hagejal puudus 20.09.2016 alus ja ajend nõuda võlgnikult mistahes suuruses leppetrahvi tasumist. − Kuigi 20.09.2016 leppetrahvikokkulepet ei tunnistatud tagasivõitmise sätete alusel kehtetuks, ei tähenda see, et kohtud oleksid lugenud leppetrahvi suuruse põhjendatuks. Tsiviilasjas 2-18-12836 tehtud otsuse p-s 72 on ringkonnakohus otseselt toonud esile, et võlausaldajatel selline võimalus on. Viidatud otsuse p-s 69 tuleneb, et ka hageja on viidanud sellele, et võlgniku pankrotimenetluses on võlausaldajatel võimalik nõuda leppetrahvi vähendamist. Kostja on esile toonud, et hagejal puudus vajadus rakendada leppetrahvi tagatis- ja survefunktsiooni. Hagejale ei tekkinud võlgniku poolt AS-iga Utilitas Tallinn üürilepingu pikendamise tõttu mingit kahju. Seega ei olnud leppetrahvil kahju hüvitavat funktsiooni. Leppetrahvi summa on samas kõike muud kui mõistlik. 12.10.2015 üürilepingu p-i 2.1 kohaselt oleks olnud üürilepingu järgne katlamaja üür 100 eurot kuus. Leppetrahv summas 30 000 eurot vastab seega 300 kuu s.t. 25 aasta üürile, sealjuures oli üürileping ise sõlmitud üürilepingu p-i 1.4. kohaselt vaid 20. aastaks. Seega sai hageja 20.09.2016 kokkuleppega endale võlgniku suhtes leppetrahvinõude, mis oma suuruselt ületas viie aasta ja 6000 euro võrra kogu üüriperioodi üürisumma, mida võinuks võlgnik hagejalt saada, kui katlamaja valdus oleks üle antud. Selline leppetrahvi suurus on kostja hinnangul absurdselt suur, tasakaalustamata ning eesmärgipäratu. Tegemist on selgelt hea usu põhimõtte vastase ja ilma mistahes majandusliku mõtteta leppetrahviga, mis on äärmuslikult hageja huve võlgniku omadele eelistav. Võlgniku ja AS Utilitas Tallinn vahelise üürilepingu pikendamisega ei tekkinud hagejale mitte mingisugust kahju, mistõttu on leppetrahvi suurus veelgi ebamõistlikum. Olukorras, kus üürilepingut võlgniku ja AS Utilitas Tallinn vahel pikendati 25.08.2016 kokkuleppega vaid aasta võrra, ei ole mingit põhjendust leppetrahvile, mis vastas 25. aasta üürile hageja ja võlgniku vahelise 12.10.2015 üürilepingu järgi.

Arvestades eeltoodut võiks kostja arvates olla maksimaalseks leppetrahviks, mida hageja saaks võlgnikult nõuda, 1200 eurot s.t. leppetrahv summas, mis vastab 12.10.2015 üürilepingus kokku lepitud üürile perioodi eest, mille võrra lükkus võlgniku tõttu edasi katlamaja valduse üleandmine hagejale. Ka sellisel juhul oleks leppetrahv tegelikult ülemäärane, sest hagejal kahju puudub ning üürilepingu pikendamine AS-iga Utilitas Tallinn oli hageja huvides ja kokku lepitud tema teadmisel. Hageja ei ole nõudnud võlgnikult Katlamaja valduse üleandmist ega ka AS-iga Utilitas Tallinn üürilepingu pikendamata jätmist. − Võlgniku antud võlatunnistused ei ole konstitutiivsed võlatunnistused. Konstitutiivse võlatunnistuse andmine oleks olnud vastuolus käsutuskeeluga ja tühine TsÜS § 88 alusel. Kostja jääb seisukohale, et võlgniku poolt 20.09.2016 ja 12.04.2017 antud võlatunnistused ei ole konstitutiivsed võlatunnistused. Tsiviilasjas 2-18-12836 tehtud otsuse p-s 75 on ringkonnakohus märkinud, et mingi dokumendi pealkirjas selle „konstitutiivseks võlatunnistuseks“ nimetamine ei oma õiguslikku tähendus, vaid hinnata tuleb seda, milline on võlatunnistuse õiguslik tähendus. Kohtupraktika kohaselt on konstitutiivse võlatunnistuse andmise tõendamise kohustus hagejal. Hageja ei ole esitanud põhjendusi ja tõendeid, mis võiksid kinnitada, tema esitatud nn konstitutiivsed võlatunnistused on antud uue eraldisesiva kohustuse loomiseks. Dokumentidelt endilt nähtub et need on alusvõlasuhtega seotud ning antud vastavatest alusvõlasuhetest tulenevate võlgnevuste kinnitamiseks. Nii on 20.09.2016 võlatunnistused selge viide 20.09.2016 leppetrahvikokkuleppele, millel võlatunnistus põhineb ja 12.04.2017 võlatunnistus on antud saldokinnitusena s.t. selles on kinnitatud alusvõlasuhetest tulenevate vastastikuste nõuete saldot. Sellistel dokumentidel puuduvad konstitutiivse võlatunnistuse tunnused, vaid tegemist on kohtupraktika ja VÕS § 30 mõttes deklaratiivsete võlatunnistustega, millega kinnitatakse mingisuguse kohustuse olemasolu ja selle summat. Kui tegemist oleks konstitutiivsete võlatunnistustega, ei oleks 20.06.2016 ja 12.04.2017 võlatunnistused kehtivad. Nimelt on Harju Maakohtu 19.08.2016 määrusega kehtestatud võlgniku vara suhtes käsutuskeeld. Konstitutiivse võlatunnistuse andmine on aga käsitletav vara käsutamisena, kuna sellega annab võlgnik sisuliselt üle võlausaldajale nõudeõiguse võlgniku suhtes s.t. käsutab võlgniku enda vara. Seda, et konstitutiivse võlatunnistuse tagajärjeks on nõudeõiguse käsutamine, kinnitab see, et kohtupraktika kohaselt ei piisa konstitutiivse võlatunnistusega antud nõudeõiguse äralangemiseks sellest, kui võlgnik kasutab kujundusõigusi (taganeb võlatunnistusest, ütleb selle üles või tühistab TsÜS § 90jj sätestatud korras), vaid võlgnik peab hagiga nõudma võlausaldajalt konstitutiivse võlatunnistuse tagastamist. Järelikult peab võlgnik nõudma hagiga tagasi nõudeõiguse käsutust (nõudeõiguse tagastamist võlgnikule) ja konstitutiivse võlatunnistuse andmist tuleb seetõttu lugeda käsutustehinguks. Pidades silmas, et alates 19.08.2016 kehtis võlgniku vara suhtes käsutuskeeld, on 20.06.2016 ja 12.04.2017 võlatunnistused TsÜS § 88 järgi tühised, kui ka kohus peaks need mingil põhjusel konstitutiivsete võlatunnistustena kvalifitseerima. − Hageja on esitanud tasaarvestuse avalduse võlgniku üürinõudega. 21.05.2018 avalduses on hageja oma nõuded, sh käesolevas tsiviilasjas esitatud nõude tasaarvestanud võlgniku pankrotihalduri esitatud nõudega üüri tasumiseks. Kuna hageja nõue võlgniku vastu on tasaarvestusega lõppenud, on ka tema nõue ja huvi nõude tunnustamise vastu lõppenud.

MENETLUSE KÄIK

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Esmalt hindab kohus 12.10.2015 üürilepingu ja 20.09.2016 kokkuleppe tühisust ning seejärel 20.09.2016 konstitutiivse võlatunnistuse tühisust. 12.10.2015 üürileping ja 20.09.2016 kokkulepe

Kohtule on esitatud OÜ Sillen Konsultatsioonid ja AS Tallinna Küte (praeguse ärinimega AS Utilitas Tallinn) vaheline kirjavahetus (I köide, tl 68 -77, 155-158), millest nähtub, et pooled pidasid läbirääkimisi Tallinnas Laste 1/Põllu 70/Raudtee 75/Valve 3 asuva hapnikujaama hoone üürilepingu pikendamiseks, kuid mõlemat poolt rahuldava kokkuleppeni ei jõutud, mistõttu uut pikaajalist üürilepingut ei sõlmitud. Läbirääkimiste pidamist on kinnitanud ka 26.04.2021 toimunud kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja, I. R. (II köide, tl 52 – 56). Tallinna Ringkonnakohus on 25.10.2019 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-18-12836 (OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotihalduri hagi SA Hiiu Ravikeskus ja OÜ Hingehoid vastu 12.10.2015 üürilepingu ja selle 20.09.2016 lisade tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras ning võlatunnistuse tagastamiseks) tuvastanud, et 12.10.2015 üürileping OÜ Sillen Konsultatsioonid ja hageja vahel sõlmiti elulises olukorras – hooldushaigla hoonete soojaga varustamise tagamine oli eluliselt oluline nii OÜ-le Sillen Konsultatsioonid kui ka hagejale, kes kasutas üürnikuna haigla hooneid ja neid teenindavat maatükki ning osutas hoonetes hooldekodu- ja hooldusraviteenust; hoonete soojaenergiaga varustamiseks kehtis alates 19.09.2006 OÜ Sillen Konsultatsioonid ja AS-i Eraküte vahel hapnikujaama hoone (katlamaja) üürileping, mille tähtaeg pidi saabuma 19.09.2016; mh oli 19.09.2006 lepingu punktis 3.3 lepitud kokku, et AS Eraküte paigaldatud seadmed jäävad kogu lepingu kehtivuse aja vältel tema omandisse ja AS-il Eraküte on õigus lepingu lõppemisel kõik vastavad seadmed eemaldada; poolte vahel ei ole vaidlust, et nimetatud seadmed olid hädavajalikud soojusenergia tootmise jätkumiseks; OÜ Sillen Konsultatsioonid ja hageja olid 01.11.2012 lepingus (punktis 2.9.5) deklareerinud, et on teadlikud, et soojusenergia hind, millega AS Eraküte energiat hoonetele müüb, ületab oluliselt turu keskmist hinda, kuid enne 19.09.2006 lepingu lõppemist ei ole hinna osas võimalik muudatusi ellu viia. Samas oli OÜ Sillen Konsultatsioonid võtnud endale kohustuse peale 19.09.2006 lepingu lõppemist pakkuda hagejale kütet parima võimaliku hinnaga ja läbi rääkida ning saavutada uue võimaliku üürilepingu ja kütte hinna osas kas oluliselt parema kokkulepe AS-iga Eraküte või leidma paremat hinda pakkuva teenusepakkuja või osutama parema hinnaga teenust ise. Lisaks oli kokku lepitud, et alates 19.09.2016 ei ole hageja kohustatud maksma kütte eest enam, kui on Vabariigi Valitsuse (VV) või kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud gaasi piirhind vastavalt ajaperioodil või parim vabaturult kättesaadav gaasihind vastaval ajaperioodil, kui VV või kohalik omavalitsus ei ole piirhindasid kehtestanud. Samad asjaolud on hageja välja toonud ka käesolevas tsiviilasjas. Ringkonnakohus leidis, et eeltoodud elulised asjaolud, mida kinnitavad viidatud dokumentaalsed tõendid, kinnitavad SA Hiiu Ravikeskus selgitusi 12.10.2015 üürilepingu sõlmimise vajalikkuse kohta mõlemale lepingupoolele. 19.09.2016 oli lõppemas üürileping AS-i Eraküte õigusjärglasega, kuid hoonete soojusenergiaga varustamise jätkamine oli hädavajalik. Puudub vaidlus, et 12.10.2015 üürilepingus oli kokku lepitud ka veidi suurem igakuine üür kui 19.09.2006 lepingus (1000 krooni vs 100 eurot). Eeltoodu alusel ei näe kolleegium alust tuvastada vaidlusaluse üürilepingu ebasoodsat mõju pankrotivõlgniku varalisele olukorrale ega seeläbi vastuolu võlausaldajate huvidega. Lisaks leidis Tallinna Ringkonnakohus, et esiletoodud asjaolude ja tõendite alusel ei saa tuvastada, et üürileping ei vastanud tolleaegsetele turutingimustele. Ringkonnakohus on lepingu (koos eelnevalt tuvastamist leidnud lepingu sõlmimise vajadust tõendavate eluliste asjaoludega) tõlgendamise tulemusena seisukohal, et puudub alus nõustuda väitega, nagu oleks üürileping sõlmitud vaid selleks, et omandada OÜ Sillen Konsultatsioonid pankrotimenetluses leppetrahvi nõue ning lepingupooltel ei olnud algusest peale lepingu täitmise kavatsust (II köide, tl 4 – 14). Tallinna Ringkonnakohus on 25.10.2019 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-18-12836 tuvastanud, et OÜ Sillen Konsultatsioonid ja SA Hiiu Ravikeskus on lähikondsed PankrS § 117 lg 2 p 5 mõttes (p 66). Sellest hoolimata leidis Tallinna Ringkonnakohus viidatud otsuses, et 12.10.2015 üürilepinguga ei ole võlausaldajate huve kahjustatud ning puudub alus väita nagu oleks üürileping sõlmitud vaid selleks, et omandada OÜ Sillen Konsultatsioonid pankrotimenetluses leppetrahvi nõue ning et lepingupooltel ei olnud algusest peale lepingu täitmise kavatsust.

Kohtu hinnangul ei ole kostja käesoleva tsiviilasja raames välja toonud ühtki täiendavat asjaolu, mis võimaldaks kohtul asuda tsiviilasjas 2-18-12836 tehtud otsusega võrreldes teistsugusele seisukohale. Ka käesolevas tsiviilasjas 26.04.2021 kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud I. R.a ütlustest nähtub, et OÜ Sillen Konsultatsioonid pidas üürilepingu pikendamise osas läbirääkimisi AS-iga Tallinna Küte, kuid asjaajamine venis ja septembriks 2016 oli selge, et asju korda ei saa ning oli hirm, et pärast 2016. a septembrit võib AS Tallinna Küte sooja tarnimise lõpetada (II köide, tl 52 pöördel). Kostja väited, et hagejal ega ka OÜ-l Sillen Konsultatsioonid ei olnud soovi, võimekust ega raha, et pärast AS-ilt Utilitas Tallinn katlamaja valduse ülevõtmist sooja tootmise ja ülekandmise jätkamiseks, on paljasõnalised ja tõendamata. Samuti on paljasõnalised ja tõendamata kostja väited selle kohta, et hageja ise pidas OÜ Sillen Konsultatsioonid nimel läbirääkimisi AS-iga Utilitas Tallinn. Asjaolu, et kohtule tõenditena esitatud AS Tallinna Küte 08.08.2016 ja 10.08.2016 kirjades (I köide, tl 155 ja 157) on kirja adressaatidena lisaks OÜ-le Sillen Konsultatsioonid välja toodud ka K. A. ja I. R., ei tõenda, et hageja oleks OÜ Sillen Konsultatsioonid nimel AS-iga Tallinna Küte läbirääkimisi pidanud. Kohtule esitatud 08.08.2016 ja 16.08.2016 vastustest (I köide, tl 156 ja 158) nähtub, et AS-ile Tallinna Küte on vastanud OÜ Sillen Konsultatsioonid juhatuse liige I. R.. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et hageja juhatuse liige K. V. (endise perekonnanimega A.) oleks pöördunud seoses üürilepinguga AS-i Tallinna Küte poole. Tunnistaja I. R.a ütluste kohaselt ei osalenud K. V. enamusel AS-iga Tallinna Küte peetud läbirääkimistel; kui mitmel läbirääkimisel K. V. osales, tunnistaja ei mäletanud. Samuti ei mäletanud tunnistaja, millal K. V. AS-iga Tallinna Küte üürilepingu pikendamisest teada sai. Tunnistaja ütluste kohaselt ta K. V.lt üürilepingu pikendamiseks nõusolekut ei küsinud, see polnud K. V. pädevuses (II köide, tl 54). Kohus leiab, et kostja väited nagu ei oleks tunnistaja ütlused usaldusväärsed, sest tsiviilasjas nr 2-17-17236 väitis I. R., et sai korraldusi K. V.lt ja J. K., on paljasõnalised ja tõendamata. Kohtule ei ole teada, mille kohta I. R. tsiviilasjas 2-17-17236 ütlusi andis. Kõike eeltoodut arvesse võttes on kohus seisukohal, et 12.10.2015 üürilepingu näol ei ole tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes.

ametnikuga (II köide, tl 54). Asjaolu, et OÜ Sillen Konsultatsioonid ja AS Tallinna Küte vahel lepiti kokku vähemalt üks kohtumine, on tõendatud J. S. 02.08.2016 e-kirjaga (I köide, tl 69). Kohtumiste toimumist ja läbirääkimiste pidamist kinnitavad ka kohtule esitatud 08.10.2015 e-kirjad (I köide, tl 68). Kostja ei ole tõendanud, et ühelgi kohtumisel, telefonivestluses ja/või e-kirjas ei mainitud soovi AS-iga Tallinna Küte sõlmitud üürileping lõpetada ja anda üüripinna valdus üle hagejale. Asjaolu, et seda ei mainitud kohtule esitatud 3 kirjas, mis on üksnes väike väljavõte OÜ Sillen Konsultatsioonid ja AS Tallinna Küte vahel peetud läbirääkimisest, ei tõenda, et poolte vahelised läbirääkimised oleksid alanud 2016. aastal ja olnud suunatud üksnes üürilepingu jätkamisele. Samuti ei tõenda viidatud 3 kirja kostja väidet, et 12.10.2015 üürileping ja selle lisad on tegelikult koostatud ning allkirjastatud 2016. a sügisel. Kostja ei taotlenud ekspertiisi määramist 12.10.2015 üürilepingu ja selle lisade allkirjastamise aja kindlakstegemiseks. Leppetrahv

Tallinna Ringkonnakohus on 25.10.2019 otsuse punktis 72 tsiviilasjas nr 2-18-12836 välja toonud, et kuna tõendamist on leidnud üürilepingu poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel asuda seda täitma, ei leia kolleegium, et ainult lepingu rikkumise korral kohaldamisele kuuluva leppetrahvi suuruse alusel oleks põhjendatud tuvastada tehingu vastuolu võlausaldajate huvidega. Leppetrahv on äriühingute vahelistes lepingutes tavapärane täitmise tagamise vahend, et lihtsustada lepingu rikkumise korral teisel poolel talle tekkinud kahju hüvitamise nõude esitamist (II köide, tl 13 pöördel). Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kohtule esitatud tõendeid, millest lähtuvalt saaks kohus asuda teistsugusele seisukohale. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja leppetrahvinõue on põhjendatud. Leppetrahvi vähendamine

Sillen Konsultatsioonid ja AS Utilitas Tallinn vahelist üürilepingut pikendati 25.08.2016 kokkuleppega, ei tõenda kostja väidet, et üürilepingu pikendamine ei tekitanud hagejale mingisugust kahju. Kohus ei nõustu ka kostja seisukohaga, et käesoleval juhul tuleb põhjendatuks pidada leppetrahvi summas 1200 eurot, st summat, mis vastab 12.10.2015 üürilepingus kokku lepitud üürile perioodi eest, mille võrra lükkus OÜ Sillen Konsultatsioonid tõttu edasi katlamaja valduse üleandmine hagejale. Kohus on eelnevalt selgitanud, et käesoleval juhul oli leppetrahvi sätestamisel kohustuse täitmisele sundimise funktsioon ning leppetrahv summas 1200 eurot ei oleks selleks kindlasti olnud piisav. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kostja taotluse leppetrahvi vähendamiseks rahuldamata. Võlatunnistus

vastuväidetest nähtuvalt on kostja 20.09.2016 võlatunnistust pidanud deklaratiivseks üksnes seetõttu, et dokumendil on viide alusvõlasuhtele. Kohus on eelnevalt juba selgitanud, et võlatunnistust ei saa lugeda deklaratiivseks üksnes seetõttu, et võlatunnistuses on viidatud algsele võlasuhtele. Kohtu hinnangul viitavad poolte soovile luua algsest kohustusest sõltumatu kohustus asjaolud, et 12.10.2015 üürilepingu alusel oli OÜ-l Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kohustus tasuda hagejale leppetrahvi 60 000 eurot, kuid 20.09.2016 võlatunnistusest nähtuvalt kohustus OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) hagejale tasuma 30 000 eurot, mille tasumise tähtajaks lepiti kokku 6 kuud alates võlatunnistuse andmisest.

tasaarvestuse avalduse võlgniku üürinõudega. Oma väidete kinnitamiseks on kostja kohtule esitanud OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotihaldurile adresseeritud 21.05.2018 avalduse (I köide, tl 96 – 97), millest nähtuvalt on hageja oma nõuded, sh käesolevas tsiviilasjas esitatud nõude summas 30 000 eurot, tasaarvestanud võlgniku pankrotihalduri esitatud nõudega üüri tasumiseks. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et tasaarvestuse avalduse esitamisega ei ole hageja leppetrahvi nõue OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) vastu lõppenud. Seisuga 21.05.2018 kehtinud PankrS § 99 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Avalduse nõude tasaarvestamiseks võib esitada kuni kohtule viimase jaotusettepaneku esitamiseni. Käesoleval juhul ei ole hageja leppetrahvi nõue OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustatud, kuna kostja esitas hageja nõudele vastuväite ja kohus peab käesoleva vaidluse lahendamiseks tuvastama, kas hageja nõude tunnustamine OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotimenetluses on põhjendatud või mitte. Seega ei ole hageja 21.05.2018 tasaarvestuse avaldus aluseks hagi rahuldamata jätmisel.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

/allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2022 kohtuotsusega on täiendatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 17.06.2021 kohtuotsuse põhjendusi.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.