Sihtasutus Hiiu Ravikeskus hagi Osaühing Vangent Assets vastu nõude tunnustamiseks OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.06.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Vangent Assets apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Sihtasutus Hiiu Ravikeskus (registrikood 90010864), lepingulised esindajad vandeadvokaat Tarmo Peterson ja advokaat Henri Torop Kostja (apellant): Osaühing Vangent Assets (registrikood 12374438), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal
Asja läbivaatamine
11.02.2022 menetluskonverentsina peetud kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 17.06.2021 otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-17-17275 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutus Hiiu Ravikeskus esitas 17.11.2017 Harju Maakohtule hagi Osaühing Vangent Assets vastu Sihtasutus Hiiu Ravikeskus nõude tunnustamiseks OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotimenetluses summas 30 000 eurot.
2.Hageja ja OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) (edaspidi ka võlgnik) sõlmisid 12.10.2015 üürilepingu Tallinnas Laste tn 1/Põllu tn 70/Raudtee tn 75/ Valve tn 3 asuva hapnikujaama hoone hagejale kasutusse andmiseks alates 19.09.2016. Lepingu p 4.4 kohaselt kohustus võlgnik tasuma hagejale leppetrahvi summas 60 000 eurot, kui ta ei anna üüripinda hagejale üle lepingus ettenähtud tähtajaks.
3.20.09.2016 sõlmisid võlgnik ja hageja kokkuleppe, milles on välja toodud, et võlgnikul on võimatu üüripinda hagejale üle anda. Pooled leppisid ühtlasi kokku, et vähendavad 12.10.2015 sõlmitud üürilepingus ettenähtud leppetrahvi summat (60 000 eurot) 30 000 euroni. Võlgnik kohustus nimetatud leppetrahvi summa tasuma 6 kuu jooksul kokkuleppe sõlmimisest, s.o hiljemalt 20.03.2017. 20.09.2016 on võlgnik ja hageja allkirjastanud konstitutiivse võlatunnistuse, millega võlgnik tunnistas tingimusteta leppetrahvi tasumise kohustust kokkulepitud tähtajaks. Samuti on võlgnik leppetrahvi tasumise kohustust kinnitanud 12.04.2017 saldokinnitusega. Võlgnik ei ole võlgnevust tasunud.
4.Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega, et 12.10.2015 üürileping ja 20.09.2016 kokkulepe on näilikkuse tõttu tühine. Ebaõige on kostja väide, et hagejal oli juba 01.11.2012 tema ja võlgniku vahel sõlmitud üürilepingu alusel hapnikujaama/katlamaja otsene valdus. 01.11.2012 üürilepingu esemeks ei olnud hapnikujaama hoone, vaid haigla hooned. Hapnikujaama hoone nende hulka ei kuulunud ega saanudki kuuluda, sest 19.09.2006 sõlmitud üürilepingu alusel kasutas hapnikujaama hoonet AS Eraküte (hilisem AS Tallinna Küte ja hilisem AS Utilitas Tallinn) (edaspidi ka Tallinna Küte ja Utilitas). Nimetatud üürileping kehtis kuni 19.09.2016. 12.10.2015 üürilepingu sõlmimine oli vajalik selleks, et hageja saaks hapnikujaama valduse Hiiu Ravikeskuse soojavarustuse edasiseks korraldamiseks. Asjaolu, et hageja tegevusalaks oli sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuse osutamine, ei tähenda, et hagejal puudus huvi ja vajadus hapnikujaama üürimiseks. Hageja opereeritav Hiiu Ravikeskus on hooldushaiglana sotsiaalselt tundlik ja mahukas objekt, kus on püsivalt ca 150 väga raskes seisus patsienti. Haiglahoone küte on haiglas viibivatele haigetele elulise tähtsusega, mistõttu oli hageja ja tema juhtkonna arusaadavaks huviks haiglahoone stabiilne varustatus küttega. Hageja ei saanud riskida sellega, et Tallinna Küttega üürilepingu lõppemisel haiglahoone küttevarustus kasvõi ajutiselt katkeks. 2015. a oktoobriks oli võlgniku ja Tallinna Kütte vahel sõlmitud hapnikujaama üürileping lõppemas ning aastaid Tallinna Küttega peetud läbirääkimised koostöö jätkamiseks sobiliku mudeli leidmisel ei olnud tulemusi andnud. Võlgniku huvi oli
2-17-17275 saada hapnikujaama hoone eest kõrgemat üüri, kuna Tallinna Küttega sõlmitud üürilepingu kohaselt oli üür 63,91 eurot kuus. Tallinna Küte ei olnud nõus rohkem üüri maksma. Samas müüs Tallinna Küte soojusenergiat tõusva hinnaga nii hagejale kui ka kolmandatele isikutele, mis ei sobinud võlgnikule ega hagejale. Esines oht, et üürilepingu lõppemisel seab Tallinna Küte ebamõistlikud tingimused üürilepingu pikendamiseks ja kui pole alternatiivset varianti, siis oleks soojavarustus katkenud või tulnuks jätkata Tallinna Kütte dikteeritud tingimustel. 2015. a oktoobriks oli selge, et pikaajalist koostööd ei õnnestu Tallinna Küttega jätkata, sest poolte nägemus koostööst oli väga erinev. Seega eksisteeris suur teenuse katkemise risk, mida hageja ega võlgnik ei saanud ravikeskuses viibivate patsientide tõttu lubada. Sellest lähtuvalt sõlmisid hageja ja võlgnik 12.10.2015 üürilepingu hapnikujaama hoone hagejale kasutusse andmiseks alates 19.09.2016. Üürilepingu tingimustes ei ole midagi tavapäratut. Üürilepingujärgne hinnatõus oli kasulik võlgnikule. Üürilepingu p 3.2.4 kohaselt võttis võlgnik kohustuse teha kõik endast olenev, et hagejal oleks õigeaegselt võimalik üle võtta ja omandada Tallinna Küttelt üüripinnal soojusenergia tootmiseks vajalikud seaded ja trassid. Arvestades, kuivõrd oluline oli tagada haiglahoonetele varustuskindlus, on mõistetav üürilepingus kokku lepitud leppetrahvi suurus.
5.Kostja väide, et hagejal ei olnud kunagi 20.09.2016 kokkuleppe alusel kavatsust asuda soojatootmisega tegelema, on väär. 12.10.2015 üürilepingu sõlmimise järgselt asusid hageja juhatuse liige X koos võlgniku juhatusega pidama läbirääkimisi Tallinna Küttelt katlamaja seadmete väljaostuks. 2016. a augustiks ei olnud läbirääkimised edukad, kuna Tallinna Küte venitas omapoolse pakkumise saatmisega. Seetõttu esines reaalne oht, et teenuse osutamine võib üürilepingu lõppemisel katkeda. Kuna Tallinna Küttega sõlmitud üürilepingu tähtaeg (19.09.2016) hakkas saabuma ning lahendust soojatootmise edasiseks korraldamiseks hooldushaiglas ei olnud, oli võlgnik äärmiselt keerulises olukorras, kuna ta pidi järgnevalt otsustama, kas võtta risk ja lõpetada Tallinna Küttega üürileping ning anda pind üle hagejale nagu kokku lepitud (teadmata, kas hagejal on objektiivselt teenuse osutamine võimalik, arvestades seejuures et võlgnikul oli kohustus teha endast kõik olenev, et hageja saaks omandada soojavarustuseks vajalikud seadmed) või sõlmida nii-öelda vaheaastaks leping Tallinna Küttega. 10.08.2016 on Tallinna Küte võlgnikule ja hageja juhatuse liikmele adresseeritud kirjas teatanud, et ei saa võlgniku rendihinnaga nõustuda, samuti on tehtud suuri investeeringuid. Tallinna Küte pakkus viidatud e-kirjas võlgnikule kahte alternatiivselt lahendust – pikaajalise rendilepingu sõlmimine täpselt sama hinnaga mis olemasolev leping (üüri suurus 63,91 eurot kalendrikuus, mis selgelt võlgnikule ei sobinud) või 1-aastane rendilepingu sõlmimine. Üheaastase üürilepingu puhul pakuti üüri 200 eurot senise 63,91 euro asemel ning pooled pidid läbirääkimisi pidama põhivara müügi üle hagejale. Võlgnik otsustas pikendada Tallinna Küttega lepingut üheks aastaks. Samas soovis võlgnik alustada läbirääkimisi seadmete inventari ostmiseks ning viitas 16.08.2016 e-kirjas, et 1-aastane periood peaks selleks olema piisav. 24.08.2016 edastas Tallinna Küte üürilepingu pikendamise kokkuleppe omapoolse versiooni ning 26.08.2016 sõlmiti lõplik lepingu lisa, millega lepingut pikendati kuni 01.10.2017. Sellisel viisil toimides rikkus võlgnik hagejaga sõlmitud 12.10.2015 üürilepingut. 20.09.2016, mil oli selge, et võlgnik ei saa täita hagejaga sõlmitud üürilepingut ning hagejale ruumide valdust üle anda, sõlmiti võlgniku ja hageja vahel üürilepingu lisa. Leppetrahvi nõue oli põhjendatud, sest üürilepingut ei saanud täitma asuda just võlgniku otsuse tõttu (sh tuleb arvestada, et võlgniku kohustus oli üürilepingu järgi teha endast kõik olenev, et hageja saaks omandada Tallinna Küttelt soojatootmiseks vajalikud seadmed).
6.Ka selles, et hageja asemele astus edaspidi üürisuhtesse OÜ Hingehoid (hageja asutaja ja võlgniku osanik), ei ole midagi tavatut või lubamatut. OÜ Hingehoid põhitegevus seisneb hagejale erinevate lisateenuste osutamises. Muu hulgas rendib OÜ Hingehoid hagejale inventari, haigla sisustust, müüb mähkmeid jne. OÜ Hingehoid osutab hagejale
2-17-17275 õendusabiteenuse osutamiseks vajalikku täisvarustusteenust. Oli mõistlik ja loogiline hapnikujaama hoone üürileandmine just OÜ-le Hingehoid, kellel on hageja poolt opereeritava hooldushaigla varustusfunktsioon.
7.Hageja ei ole leppetrahvi nõudest 20.09.2016 kokkuleppega loobunud. Samal päeval sõlmitud 20.09.2016 kokkulepe leppetrahvi kohta ja 20.09.2016 konstitutiivne võlatunnistus annavad kinnistust sellest, et hagejale jäi õigus leppetrahvile. 20.09.2016 võlgniku ning hageja vahel sõlmitud leping kannab pealkirja „Konstitutiivne võlatunnistus“. Ka lepingu põhiosa sõnastusest nähtub, et selles on sätestatud kõik konstitutiivse võlatunnistuse olemuslikud elemendid: punktis 1 on sätestatud kinnitus, et võlgnik võlgneb võlausaldajale 12.10.2015. a üürilepingu p 4.4. ja 20.09.2016. a kokkuleppe alusel 30 000 eurot leppetrahvi, eraldiseisvas punktis 2 on sätestatud kinnitus, et võlgnik tunnistab võlgniku ees oma rahalist kohustust tingimusteta. Punktis 4 on kinnitatud, et võlatunnistus on konstitutiivne ning selle alusel tekib võlgnikule uus iseseisev kohustus. Seega on grammatilise tõlgenduse kohaselt tegemist konstitutiivse võlasuhtega. Lisaks viitab iseseisva nõude aluse loomise soovile asjaolu, et punktis 3 on kokkulepitud võla tasumise tingimustes. Punkti 3 kohaselt kohustub võlgnik tasuma võlasumma võlausaldajale poole aasta jooksul arvates käesoleva võlatunnistuse andmisest. Seega tuleb võlgniku 30 000 euro suuruse võla tasumise kohustuse täitmise aja määramisel arvestada võlatunnistuses sätestatut. See tähendab, et võlatunnistusega mitte üksnes ei nenditud olemasolevat kohustust, vaid seati olemasoleva kohustuse täitmisele uusi täiendavaid tingimusi, millest saab järeldada, et võlatunnistusega loodi uus sõltumatu võlakohustus.
8.Kostja väiteid 12.10.2015 üürilepingu tagantjärele vormistamise kohta on spekulatiivsed ja oletuslikud. Ainuüksi tõsiasi, et hageja juhatuse liige suhtles nii 2015. a oktoobris kui ka 2016. a ise hapnikujaama ja soojusvarustusega seonduvalt Tallinna Küttega, annab kinnitust sellest, et hageja ja võlgniku vahel oli sõlmitud juba 2015. a üürileping.
9.Hageja ei nõustu kostja väitega, et kuivõrd üürileping ja selle lisad on koostatud ja allkirjastatud 2016. a sügisel pärast 19.08.2016 määrust võlgniku ajutise halduri nimetamise kohta, on maakohtu määrusest tuleneva käsutuskeelu rikkumise tõttu võlatunnistus tühine. 20.09.2016 sõlmitud konstitutiivse võlatunnistuse näol ei ole tegemist mitte käsutustehingu, vaid kohustustehinguga.
10.Hageja ei nõustu kostja väitega, et võlgniku ja hageja ning võlgniku ja OÜ Hingehoid vahel sõlmitud lepingutes on märgitud ebamõistlikult suur leppetrahvi summa. Lepingutes sisalduvad leppetrahvi summad ei ole objekti sotsiaalset iseloomu arvestades sugugi kõrged, sest lepingu täitmisest sõltub kogu hooldushaigla kütmine ning on arusaadav, et hooldushaigla ei tohi jääda ilma kütteta. Selleks, et tagada hageja poolt opereeritava hooldushaigla küttega varustamine, oli oluline sõlmida leppetrahvi kokkulepe ning kostja väited hageja rikastumise soovist on kohatud. Leppetrahvi vähendati 20.09.2016 kokkuleppel poole võrra, mistõttu on viited leppetrahvi ülemäärasele suurusele igal juhul alusetud.
11.Hageja ei ole kunagi eitanud teatavat kattuvust hageja, OÜ Hingehoid ja võlgnikuga seotud isikute ringis, kuid sellest pole võimalik teha kostja poolt soovitud järeldusi, et tehingutel puuduks majanduslik sisu ja et need on tehtud tagantjärele. Hageja juhatuse liikmeks oli kõigi vaidlusaluste tehingute ajal X. X ei olnud 12.10.2015 üürilepingu, 2016. a augustis AS-iga Tallinna Küte sõlmitud üürilepingu ega 20.09.2016 kokkulepete sõlmimise ajal võlgniku juhatuse liige ega osanik. X on olnud võlgniku juhatuse liige aastaid varem, s.o 28.08.2012 – 13.12.2013. Võlgniku osanikuks on alates 29.11.2012 OÜ Hingehoid. X on üheks OÜ Hingehoid juhatuse liikmeks alates 01.12.2014. Alates 12.05.2015 on võlgniku osanikuks Y,
2-17-17275 kellele kuulub 50% OÜ Hingehoid osakapitalist. Tegemist on Y lahusvaraga, muudatus osanike ringis on tehtud tulenevalt abieluvaralepingu sõlmimisest. Teine 50 % OÜ Hingehoid osalusest kuulub OÜ-le Bravotex. Seega on väär kostja väide, et X oli käesolevas tsiviilasjas arutuse all olevate tehingute tegemise ajal võlgniku lõplikuks kasusaajaks. Samuti ei teostanud X võlgniku üle kontrolli.
12.Hageja ei nõustu kostja käsitlusega, et hageja nõue on pankrotimenetluses tehtud tasaarvestusega lõppenud. Võlausaldajal on õigus tasaarvestusavaldus esitada kohe ning ta ei pea ootama kuni nõude tunnustamise vaidluse lõpuni. Lõplik tõde, kas tasaarvestus toimus või mitte, saabub pärast nõude tunnustamise vaidluse lõppu. Kui hageja nõue saab tunnustatud, on lõplikult selge, et OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) üürinõue ja hageja nõue on kattuvas ulatuses lõppenud ja mingisugust topelt tasumist ei toimu. Kostja vastuväited
13.Kostja vaidleb hageja nõudele vastu, palub jätta see läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.
14.12.10.2015 üürileping ja selle lisad moodustavad ühtse näilike tehingute kogumi, millest tulenevalt ei ole üürilepingul ja selle lisadel õiguslikke tagajärgi. Isegi, kui üürileping oleks kehtiv, on leppetrahvi nõue ilmselgelt põhjendamatu ja ebamõistlik, vastuolus hea usu põhimõttega ning kuna kostja hinnangul on üürileping sõlmitud üksnes eesmärgiga luua kunstlik alus nõude esitamiseks võlgniku suhtes viimase pankrotimenetluses.
15.Hageja ja võlgnik on seotud isikud, hageja juhatuse liige X (endise nimega X) on olnud võlgniku juhatuse liige perioodil 28.08.2012 – 11.12.2013. Võlgniku ainuosanikuks on OÜ Hingehoid, kelle juhatuse liige on X ning samuti oli X kuni 12.05.2015 OÜ Hingehoid osanikuks. Alates 12.05.2015 on OÜ Hingehoid osanikuks X abikaasa Y. Võlgniku juhatuse liikmeks on W, kes kostja hinnangul faktiliselt võlgniku tegevust juhtinud ega juhatanud ei ole, vaid on juhatuse liikmeks nimetatud selleks, et käesolevas hagis käsitletava üürilepinguga sarnaseid ja võlgnikule majanduslikult kahjulikke tehinguid teha. Lisaks eelnevale jagab hageja võlgnikuga ka tegelikke kasusaajaid, kuna hageja asutajaks oleva Assets Club OÜ ja võlgniku tegelikud kasusaajad füüsiliste isikute tasandil on kattuvad.
16.Kostja hinnangul puudub üürilepingul poolte jaoks igasugune majanduslik sisu. Hageja on võlgnikuga, kui Laste 1, Tallinn asuvat kinnistut koormava hoonestusõiguse omanikuga 01.11.2012 sõlmitud üürilepingu alusel Laste 1, Tallinn asuva kinnisasja üürnikuks ja kogu hoonestusõiguse territooriumi otseseks valdajaks. Seega on hagejal kogu hoonestusõiguse territooriumi otsene valdus ja ta kasutab seda igapäevaselt oma tegevuses. Sealjuures tarbib hageja alates 01.11.2012 soojusteenust, mida osutab Tallinna Küte hapnikujaama hoones paiknevas katlamajas asuvate kütteseadmete kaudu. Kostjale jääb seetõttu arusaamatuks, milline oli võlgniku ja hageja vahelise hapnikujaama üürilepingu sõlmimise eesmärk ja milles seisnes hageja poolt vajadus saada endale hapnikujaama valdus olukorras, kus hageja kasutas üürilepingu alusel hoonestusõiguse territooriumi tervikuna.
17.Samuti ei seondu hageja enda tegevus vähimalgi määral hapnikujaama/katlamaja opereerimisega. Hageja kui sihtasutuse eesmärgiks oli hooldusasutusena oma vara valitsemise ja kasutamise kaudu kõrgetasemelise sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste osutamine. Hageja ei tegele soojusteenuse osutamise või (iseendale) vahendamisega, mistõttu puudus tal ka vajadus üürilepingu sõlmimiseks.
2-17-17275
18.Asjaolu, et hageja ei kavatsenudki kunagi soojatootmisega tegeleda, kinnitab üürilepingule 20.09.2016 sõlmitud kolmepoolne lisa, millest nähtuvalt on hageja, võlgnik ja OÜ Hingehoid leppinud kokku selles, et võlgnik ei pea andma hapnikujaama valdust üle hagejale, vaid hoopis OÜ-le Hingehoid (ehk võlgniku ainuosanikule) ning seoses Tallinna Küttega uue üürilepingu sõlmimisega tähtajaga kuni 01.10.2017 on pikendatud üürilepingu punktides 1.1 ja 1.2 sätestatud tähtaega kuni 01.10.2018. On ilmne, et üürilepingu ja selle lisade sõlmimisel on eesmärgiks luua kunstlik alus leppetrahvinõuete esitamiseks esmalt hageja ning seejärel OÜ Hingehoid poolt.
19.Hagejal ega võlgnikul ei olnud suutlikust võtta üle Tallinna Küttelt Laste 1, Tallinn asuval kinnistul paiknevate hoonete soojaga varustamist. 10.08.2016 kirjas nr 30002-7/79-2 oli Tallinna Küte väljendanud, et katlamajaga seotud soojuse tootmise ja ülekande vara jääkmaksumus on 2017. a septembri seisuga 87 544 eurot. Võlgnik ei avaldanud soovi vara välja osta, vaid teatas 16.08.2016 kirjas, et on valmis üürilepingut pikendama. Tallinna Kütte esitatud kirjavahetuse kohaselt oli hageja juhatuse liige X kõikide Tallinna Kütte kirjade adressaatide hulgas, seega teadlik, milline on läbirääkimiste sisu ja kulgemise tempo. Mitte ühestki tõendist ei tulene, et hageja oleks võlgnikule teatanud, et Tallinna Küttega üürilepingu pikendamise tagajärjeks on leppetrahvinõude esitamine hageja poolt. Samuti ei nähtu, et hageja ise oleks avaldanud soovi osta välja Tallinna Küttelt soojuse tootmiseks ja ülekandmiseks vajalik vara, mis oleks olnud oodatav käitumine juhul kui hageja tahtnuks ise hakata soojatootmisega tegelema. Hageja juhatuse liikme käitumine 2016. a augustis kinnitab, et hagejal ei olnud mitte mingisugust tahet ega ka võimekust hakata 2016. a sügisest katlamajas sooja tootma. Eelnevast järeldub, kui 28.08.2016 ei oleks võlgnik pikendanud üürilepingut Tallinna Küttega, oleks hageja varustamine soojaga katkenud. Sellest järelduvalt oli 12.10.2015 üürileping hagejale endale ohtlik tegevuse jätkamise seisukohast ning hageja selgitused katlamaja valdamise hädavajaduse kohta on läbinähtavalt otsitud.
20.Kostja hinnangul vastab selline tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 sätestatud näiliku tehingu tunnustele, mis sama § lg 2 kohaselt on tühine. Kuivõrd 12.10.2015 üürileping on tühine, on kostja hinnangul tühised ka üürilepingu lisad.
21.Üürileping ei ole koostatud ja allkirjastatud 12.10.2015, vaid tõenäoliselt 2016. a sügisel s.o ajal, mil maakohus menetles kostja esitatud pankrotiavaldust võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ning oli määranud 19.08.2016 määrusega võlgnikule ajutise halduri. Seega on dokumendid koostatud ajal, mil võlgniku vara suhtes kehtis Harju Maakohtu 19.08.2016 määrusest tulenev käsutuskeeld. Konstitutiivse võlatunnistuse andmine on käsitletav vara käsutamisena, kuna sellega annab võlgnik sisuliselt üle võlausaldajale nõudeõiguse võlgniku suhtes s.t käsutab võlgniku enda vara. TsÜS § 88 lg 1 kohaselt on käsutuskeeldu rikkuvad tehingud tühised.
22.Ka juhul, kui 12.10.2015 üürileping oleks kehtiv, ei oleks hagejal õigus kostja suhtes leppetrahvinõuet esitada. Nimelt on 20.09.2016 üürilepingule sõlmitud kolmepoolse kokkuleppega pikendatud üürilepingu p-des 1.1 ja 1.2 sätestatud tähtaegu, millest tulenevalt ei pidanud võlgnik andma üle hapnikujaama valdust mitte 19.09.2016, vaid 01.10.2018. Seega ei oleks võlgnik rikkunud üüripinna üleandmise kohustust hageja ees ka juhul, kui üürileping oleks kehtiv. Sealjuures on hageja õigused läinud 20.09.2016 kokkuleppega üle OÜ-le Hingehoid ning hagejal puudub seetõttu igal juhul nõudeõigus võlgniku suhtes.
23.Kostja arvates ei ole 12.04.2017 saldokinnituse näol tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, vaid deklaratiivse võlatunnistusega. Saldokinnitusega kinnitatakse olemasolevast võlasuhtest tulenevat võlga, mitte ei looda uut iseseisvat kohustust, mistõttu
2-17-17275 puudub saldokinnitusel konstitutiivse võlatunnistuse iseloomulik tunnus: uue, aluskohustusest eraldiseisva abstraktse kohustuse loomine. Tähendust ei oma sealjuures see, kuidas on saldokinnitus pealkirjastatud. Hageja esitatud saldokinnituse p-des 1 kuni 3 on loetletud selgelt üles võlatunnistuse aluseks olevad lepingud ning kinnitatakse nendest võlasuhetest tuleneva võlgnevuse suurust. Samuti ei ole võlgnik 20.09.2016. a. kokkuleppes andnud hagejale konstitutiivset võlatunnistust. Viidatud dokumendi p-des 1 kuni 2 on võlgnik ja hageja leppinud üürilepingu lisana kokku leppetrahvi vähendamises ning selle tasumises kuue kuu jooksul. Mitte ühtegi viidet sellele, et tegemist oleks üürilepingust eraldiseisva kohustusega, 20.09.2016 kokkuleppes ei sisaldu, vaid pooled on üürilepingu enda raamides leppinud kokku leppetrahviga seonduvas ja seda kokkuleppel vähendanud.
24.Samuti on üürilepingu kehtivuse korral ilmne leppetrahvi ülemäärasus. Üürilepingus kokku lepitud leppetrahvi suurus võrdub hapnikujaama 50 aasta üüriga, hageja poolt nõutav leppetrahv hapnikujaama 25 aasta üüriga. Sealjuures oli üürileping ise sõlmitud vaid 20 aastaks. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks saanud võlgniku kohustuse rikkumise tulemusel kahju, mis oleks võrreldav leppetrahvi suurusega või et talle võinuks üleüldse võlgniku rikkumise tõttu kahju tekkida. Samuti puuduvad tõendid, et hageja oleks nõudnud üüripinna üleandmist ning võlgnik oleks sellest keeldunud, vastupidi – võlgnik ja hageja on kokku leppinud, et hapnikujaama üleandmise tähtaega pikendatakse ning selle valdus antakse üle 01.10.2018 OÜle Hingehoid. Seega puudus leppetrahvil ka kohustuse täitmisele sundiv tagatisfunktsioon. Tegemist on selgelt hea usu põhimõtte vastase ja ilma mistahes majandusliku mõtteta leppetrahviga, mis on äärmuslikult hageja huve võlgniku omadele eelistav. Arvestades eeltoodut võiks maksimaalseks leppetrahviks, mida hageja saaks võlgnikult nõuda, olla 1200 eurot s.t leppetrahv summas, mis vastab 12.10.2015 üürilepingus kokku lepitud üürile perioodi eest, mille võrra lükkus võlgniku tõttu edasi katlamaja valduse üleandmine hagejale.
25.Arvestades sellega, et üüripinna üleandmata jätmine ei põhjustanud hagejale mitte mingisugust kahju ning et hageja ei nõudnud üüripinna üleandmist, vaid nõustus üürniku õiguste üleandmise ja tähtaja pikendamisega, tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt jätta leppetrahvinõue täies ulatuses tunnustamata või vähendada seda VÕS § 162 lg-st 1 tulenevalt nullini.
26.Kuigi tsiviilasjas nr 2-18-12836 ei tunnistatud 20.09.2016 leppetrahvikokkulepet tagasivõitmise sätete alusel kehtetuks, ei tähenda see, et kohtud oleksid lugenud leppetrahvi suuruse põhjendatuks.
27.Hageja on esitanud tasaarvestuse avalduse võlgniku üürinõudega. 21.05.2018 avalduses on hageja oma nõuded, sh käesolevas tsiviilasjas esitatud nõude tasaarvestanud võlgniku pankrotihalduri esitatud nõudega üüri tasumiseks. Kuna hageja nõue võlgniku vastu on tasaarvestusega lõppenud, on ka tema nõue ja huvi nõude tunnustamise vastu lõppenud. Maakohtu otsus ja põhjendused
28.Maakohus rahuldas hagi ja tunnustas hageja nõuet summas 30 000 eurot OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
29.Maakohus luges vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel tuvastatuks järgmised asjaolud: 12.10.2015 sõlmisid hageja ja võlgnik üürilepingu, mille alusel andis võlgnik hagejale alates 19.09.2016 üürile Tallinnas Laste 1/Põllu 70/Raudtee 75/Valve 3 asuva hapnikujaama hoone. Üürilepingu p 4.4 kohaselt oli võlgnikul kohustus tasuda hagejale leppetrahvi summas
2-17-17275 60 000 eurot, kui ta ei anna üüripinda hagejale üle lepingus kokkulepitud tähtajaks ehk 19.09.2016; Võlgnik ei andnud hagejale 19.09.2016 üürile hapnikujaama hoonet; 20.09.2016 sõlmisid võlgnik ja hageja 12.10.2015 üürilepingu lisana kokkuleppe, millega vähendati 12.10.2015 sõlmitud üürilepingu punktis 4.4 märgitud leppetrahvi 30 000 euro võrra ja järele jäänud leppetrahvi summas 30 000 eurot kohustus võlgnik tasuma hagejale hiljemalt 6 kalendrikuu jooksul alates nimetatud kokkuleppe sõlmimisest; Võlgnik on 20.09.2016 väljastanud hagejale konstitutiivse võlatunnistuse, millega kinnitas, et võlgneb hagejale 12.10.2015 sõlmitud üürilepingu punktist 4.4 ja 20.09.2016 sõlmitud kokkuleppest tulenevalt leppetrahvi summas 30 000 eurot ning kohustus selle tasuma 6 kalendrikuu jooksul alates 20.09.2016; Saldokinnitusega seisuga 12.04.2017/konstitutiivse võlatunnistusega on võlgnik kinnitanud, et tal on seonduvalt kokkuleppega nr 12102015 hageja ees võlgnevus summas 30 000 eurot; OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul 18.10.2017 esitas kostja hageja nõudele summas 30 000 eurot vastuväite ja nõuet ei tunnustatud.
30.Esmalt hindas kohus 12.10.2015 üürilepingu ja 20.09.2016 kokkuleppe tühisust.
30.1.Kohtu hinnangul on kostja väide, et hagejal oli 01.11.2012 üürilepingu alusel Laste 1/Põllu 70/Raudtee 75/Valve 3, Tallinn kogu hoonestusõiguse otsene valdus, väär. 01.11.2012 äriruumi üürilepingust nr 01112012 nähtuvalt on võlgnik üürileandjana viidatud üürilepingu alusel andnud hagejale üürile haigla hooned aadressil Laste 1/Põllu 70/Raudtee 75/Valve 3, Tallinn ning neid teenindava maa suurusega 35 564 m2. 19.09.2006 võlgniku ja AS Eraküte vahel sõlmitud üürilepingust ja 12.10.2015 üürilepingust nähtub, et võlgnik ja AS Eraküte vahel on 19.09.2006 sõlmitud üürileping, mille alusel on Laste 1/Põllu 70/Raudtee 75/Valve 3, Tallinn asuv hapnikujaama hoone antud kuni 19.09.2016 üürile AS-ile Tallinna Küte. Seetõttu ei saanud võlgnik 01.11.2012 üürilepingu alusel sama hoonet hagejale üürile anda. Vastavaid andmed ei nähtu ka 01.11.2012 üürilepingust.
30.2.Kohtu hinnangul on tõendamata ka kostja väide, et kuna võlgnik ja hageja on seotud isikud, siis puudus 12.10.2015 üürilepingul tegelikult majanduslik sisu, sest hageja ei kavatsenudki soojatootmisega tegeleda, vaid tema huvides oli, et hapnikujaama valdus oleks Tallinna Küttel, kes osutab katlamaja kaudu soojusteenust. Tallinna Ringkonnakohus on 25.10.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-12836 tuvastanud, et võlgnik ja hageja on lähikondsed pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 2 p 5 mõttes. Sellest hoolimata leidis Tallinna Ringkonnakohus viidatud otsuses, et 12.10.2015 üürilepinguga ei ole võlausaldajate huve kahjustatud ning puudub alus väita nagu oleks üürileping sõlmitud vaid selleks, et omandada OÜ Sillen Konsultatsioonid pankrotimenetluses leppetrahvi nõue ning et lepingupooltel ei olnud algusest peale lepingu täitmise kavatsust. Kostja ei ole käesoleva tsiviilasja raames välja toonud ühtki täiendavat asjaolu, mis võimaldaks kohtul asuda tsiviilasjas nr 2-18-12836 tehtud otsusega võrreldes teistsugusele seisukohale. Tunnistajana üle kuulatud Indrek Raudsepa ütlustest nähtub, et võlgnik pidas üürilepingu pikendamise osas läbirääkimisi Tallinna Küttega, kuid asjaajamine venis ja septembriks 2016 oli selge, et asju korda ei saa ning oli hirm, et pärast 2016. a septembrit võib Tallinna Küte sooja tarnimise lõpetada. Kostja väited, et hagejal ega ka võlgnikul ei olnud soovi, võimekust ega raha pärast Tallinna Küttelt katlamaja valduse ülevõtmist sooja tootmise ja ülekandmise jätkamiseks, on paljasõnalised ja tõendamata. Asjaolu, et kohtule tõenditena esitatud Tallinna Kütte 08.08.2016 ja 10.08.2016 kirjades on kirja adressaatidena lisaks võlgnikule välja toodud ka X ja D, ei tõenda, et hageja oleks võlgniku nimel Tallinna Küttega läbirääkimisi pidanud. 12.10.2015 üürilepingu näol ei ole tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes.
30.3.Samuti ei saa 12.10.2015 üürilepingu lisana 20.09.2016 sõlmitud kokkulepet üürilepingu punktis 4.4 märgitud leppetrahvi vähendamiseks pidada näilikuks tehinguks TsÜS § 89 lg 1
2-17-17275 mõttes. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et võlgnik tähtajaks hapnikuhoone valduse üleandmise kohustust ei täitnud. Kohus tuvastas, et 12.10.2015 üürilepingu näol ei olnud tegemist näiliku ega sellest tulenevalt tühise tehinguga. Seega oli võlgnikul tekkinud 12.10.2015 üürilepingu alusel kohustus tasuda hagejale leppetrahvi summas 60 000 eurot.
30.4.Kostja väited selle kohta, et 12.10.2015 üürileping ja selle lisad on tegelikult koostatud ning allkirjastatud 2016. a sügisel pärast võlgnikule ajutise halduri määramist, on paljasõnalised ja tõendamata. Tunnistaja D ütlustest nähtub, et võlgnik vahetas Tallinna Küttega hulgaliselt ekirju, suhtles telefonitsi ja kohtus Tallinna Kütte esindajatega. Tunnistaja suhtles ja kohtus umbes 3-4 erineva Tallinna Kütte ametnikuga. Asjaolu, et võlgniku ja Tallinna Kütte vahel lepiti kokku vähemalt üks kohtumine, on tõendatud Jaak Sepa 02.08.2016 e-kirjaga. Kohtumiste toimumist ja läbirääkimiste pidamist kinnitavad ka kohtule esitatud 08.10.2015 ekirjad. Kostja ei ole tõendanud, et ühelgi kohtumisel, telefonivestluses ja/või e-kirjas ei mainitud soovi Tallinna Küttega sõlmitud üürileping lõpetada ja anda üüripinna valdus üle hagejale. Asjaolu, et seda ei mainitud kohtule esitatud kolmes kirjas, mis on üksnes väike väljavõte võlgniku ja AS Tallinna Küte vahel peetud läbirääkimisest, ei tõenda, et poolte vahelised läbirääkimised oleksid alanud 2016. aastal ja olnud suunatud üksnes üürilepingu jätkamisele.
31.Võlgnik ei ole leppetrahvi tasumise kohustust tähtaegselt täitnud, mistõttu on hagejal õigus nõuda leppetrahvi tasumist. Üksnes asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus on 25.10.2019 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-12836 tunnistanud tagasivõitmise korras kehtetuks 20.09.2016 võlgniku, hageja ja OÜ Hingehoid vahel sõlmitud 12.10.2015 üürilepingu muutmise kokkuleppe, ei tõenda kostja väiteid selle kohta, et I. D oleks 20.09.2016 kokkuleppe sõlmimisel tegutsenud kellegi teise kui võlgniku huvides. Tallinna Ringkonnakohus on kõnealuses 25.10.2019 kohtuotsuses muuhulgas hinnanud ka 20.09.2016 võlgniku ja hageja vahelist kokkulepet ning on leidnud, et nimetatud kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks puuduvad alused. Käesoleval juhul ei ole kohtule esitatud tõendeid, millest lähtuvalt saaks kohus asuda teistsugusele seisukohale.
32.Leppetrahvi vähendamiseks puudub alus. Hageja ja võlgnik on 20.09.2016 kokkuleppega juba leppetrahvi võrreldes selle esialgse suurusega poole võrra vähendanud. Võttes arvesse kohustust, mille täitmise tagamiseks leppetrahvi summa määrati, s.o kohustust tagada hooldushaigla kütmine ja ära hoida olukord, kus haigla võib jääda kütteta, oli põhjendatud leppetrahvi määramine kokkulepitud summas. Hageja on usutavalt põhistanud, et leppetrahvi sätestamisel oli kohustuse täitmisele sundimise funktsioon. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et üürilepingu pikendamisega ei kaasnenud hagejale mingisugust kahju. Üürilepingu pikendamise tõttu on hageja pidanud jätkuvalt ostma soojusenergiat Tallinna Küttelt kallima hinnaga. Käesoleval juhul oli leppetrahvi sätestamisel kohustuse täitmisele sundimise funktsioon ning leppetrahv summas 1200 eurot ei oleks selleks olnud piisav.
33.Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et võlgniku võlatunnistusi ei saa käsitleda konstitutiivsete võlatunnistustena, kuna võlatunnistustes on viidatud alusvõlasuhtele. Kohtu hinnangul nähtub 20.09.2016 võlatunnistusest, et võlgnik on kinnitanud, et võlgneb hagejale 12.10.2015 sõlmitud üürilepingu punktist 4.4 ja 20.09.2016 sõlmitud kokkuleppest tulenevalt 30 000 eurot; tunnistab antud kohustust ja soovib luua iseseisva kohustuse, kohustudes võlasumma hagejale tasuma poole aasta jooksul alates võlatunnistuse andmisest. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest lähtuvalt saaks kohus jätta arvestamata 20.09.2016 võlatunnistuses väljendatud tahte. Kohtu hinnangul viitavad poolte soovile luua algsest kohustusest sõltumatu kohustus asjaolud, et 12.10.2015 üürilepingu alusel oli võlgnikul kohustus tasuda hagejale leppetrahvi 60 000 eurot, kuid 20.09.2016 võlatunnistusest nähtuvalt kohustus võlgnik hagejale
2-17-17275 tasuma 30 000 eurot, mille tasumise tähtajaks lepiti kokku 6 kuud alates võlatunnistuse andmisest. Hageja on selgitanud, et käesolevas tsiviilasjas on ta 12.04.2017 saldokinnitusega soovinud tõendada üksnes asjaolu, et 20.09.2016 kokkuleppest tuleneva leppetrahvi tasumise kohustus oli täitmata, hageja ei nõua käesolevas tsiviilasjas leppetrahvi tasumise kohustuse täitmist 12.04.2017 saldokinnituse alusel. Seetõttu ei oma kohtu hinnangul tähtsust, kas nimetatud saldokinnituse näol on tegemist deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega.
34.Konstitutiivse võlatunnistuse näol ei ole tegemist käsutustehinguga, vaid kohustustehinguga, sest võlgnikul tekib võlatunnistuse andmisega kohustus võlausaldaja ees midagi teha. Seega ei rikkunud võlatunnistuse andmine Harju Maakohtu 19.08.2016 määrusega võlgniku vara suhtes kehtestatud käsutuskeeldu.
35.Tasaarvestuse avalduse esitamisega ei ole hageja leppetrahvi nõue võlgniku vastu lõppenud. Seisuga 21.05.2018 kehtinud PankrS § 99 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Avalduse nõude tasaarvestamiseks võib esitada kuni kohtule viimase jaotusettepaneku esitamiseni. Käesoleval juhul ei ole hageja leppetrahvi nõue võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, kuna kostja esitas hageja nõudele vastuväite ja kohus peab käesoleva vaidluse lahendamiseks tuvastama, kas hageja nõude tunnustamine võlgniku pankrotimenetluses on põhjendatud või mitte. Seega ei ole hageja 21.05.2018 tasaarvestuse avaldus aluseks hagi rahuldamata jätmisel. Apellatsioonkaebus
36.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja rahuldada kostja taotlus leppetrahvi vähendamiseks kuni 1200 euroni.
37.Kostja ei nõustu maakohtu otsusega ning leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normidena TsÜS § 89 lg-1 ja VÕS § 158 lg-t 1 ning jätnud arvesse võtmata olulised asjaolud VÕS § 162 alusel leppetrahvinõude vähendamisel. Samuti on maakohus oluliselt eksinud võlatunnistuste kvalifitseerimisel ning jätnud arvestamata VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud tõlgendamisreeglitega.
38.Hageja ja võlgnik on lähikondsed, mistõttu tuleb 12.10.2015 üürilepingut ja 20.09.2016 leppetrahvi kokkulepet vaadelda ühise olulise majandusliku huviga isikute vaheliste tehingutena. Tallinna Ringkonnakohus on tuvastanud tsiviilasjas nr 2-18-12836 hageja ja võlgniku lähikondsuse PankrS § 117 tähenduses. 01.11.2012 hageja ja võlgniku vaheline üürileping reguleeris ammendavalt soojavarustuse küsimused hageja ja võlgniku vahel. Seetõttu oli 12.10.2015 üürileping ilma igasuguse majandusliku sisuta, seda enam, et nii hagejal kui ka võlgnikul puudus võimalus soojateenust osutada, seda nii õiguslikus (puudus tegevusluba ning seda ei olnud isegi mitte taotletud) kui ka tehnilises tähenduses (puudusid tehnoseadmed sooja tootmiseks ja/või edastamises, samuti personal). Seetõttu jääb arusaamatuks, milline oli mõte muuta hageja ja võlgniku vahel 12.10.2015 üürilepinguga katlamaja valdajat. Tallinna Kütte 12.09.2018 esitatud kirjavahetusega on tõendatud, et ei hagejal ega võlgnikul ei olnud suutlikust võtta üle Tallinna Küttelt Laste tn 1 Tallinn asuval kinnistul paiknevate hoonete varustamist soojaga. Nimetatud kirjavahetuse kohaselt oli hageja juhatuse liige X kõikide Tallinna Kütte kirjade adressaatide hulgas, seega teadlik, milline on läbirääkimiste sisu ja tempo. Mitte ühestki tõendist ei tulene, et hageja oleks võlgnikule teatanud, et Tallinna Küttega üürilepingu pikendamise tagajärjeks on leppetrahvinõude esitamine hageja poolt. Kui 28.08.2016 ei oleks võlgnik pikendanud üürilepingut Tallinna
2-17-17275 Küttega, oleks hageja varustamine soojaga katkenud. Sellest järelduvalt oli 12.10.2015 üürileping hagejale endale ohtlik tegevuse jätkamise seisukohast ning hageja selgitused katlamaja valdamise hädavajaduse kohta on läbinähtavalt otsitud. Tallinna Küte oli põhimõtteliselt valmis katlamaja valduse vabastama, kuid selgitas nii D-le kui ka W-le selle tagajärgi. D ajas aga 10.08.2016 konkreetsele Tallinna Kütte ettepanekule vastuseks oma 16.08.2016 kirjas täiesti ebamäärast juttu soovist läbirääkimisi jätkata.
39.12.10.2015 üürilepingu ja 20.09.2016 leppetrahvi tasumise kokkuleppe asjaolud on kummalised ja vastuolulised. Raske on aru saada, mida andnuks hagejale katlamaja valdus, milles puudunuks seadmed, mis on vajalikud soojatootmiseks. Soojavarustust oli aga hagejal vaja. Katlamaja valdus ilma tehnoseadmeteta viinuks hageja avaldustele vastupidise tagajärjeni – soojavarustus oleks katkenud, sest kui Tallinna Küte jäänuks ilma katlamaja valdusest, oleks lõppenud soojaenergia tootmine ja ülekandmine hageja opereeritavatesse hoonetesse. Läbirääkimiste kese oli üürilepingu pikendamine, mitte soojatootmise pikendamine. Hageja on andnud üürniku positsiooni üle OÜ-le Hingehoid, kuid tema suhtes ei ole hageja soovinud samaväärseid leppetrahve rakendada. Kostja hinnangul viitab kõik see sellele, et hageja ja võlgniku sooviks ei olnud katlamaja valduse ülevõtmine hageja poolt Tallinna Küttelt ning hageja ja võlgnik ei eeldanudki sellise kokkuleppe täitmist. 12.10.2015 üürileping on seega näilik ning TsÜS § 89 lg 1 kohaselt tühine.
40.Leppetrahvi nõudmisel puudus hageja jaoks alus tagatis- ja survefunktsiooni vajaduse puudumisest juhindudes – hageja ei soovinud survestada võlgnikku üürilepingu pikendamisest loobuma, sest üürilepingu pikendamata jätmine kahjustanuks hagejat ennast. Samuti puudus 20.09.2016 hageja jaoks leppetrahvinõudel kahju hüvitamise funktsioon. Hageja ei ole väitnud, rääkimata tõendamisest, et ta oleks Tallinna Kütte ja võlgniku vahelise üürilepingu pikendamise tõttu kahju saanud. Seda, et 20.09.2016 seisuga puudus hagejal vajadus leppetrahvi tagatis- ja survefunktsiooni ning kahju hüvitamise funktsiooni rakendamiseks, kinnitab samal päeval sõlmitud kolmepoolne 12.10.2015 üürilepingu muutmise kokkulepe, millega hageja andis üle üürniku õigused ja kohustused OÜ-le Hingehoid ning millega pikendati katlamaja valduse üleandmise tähtaega kuni 01.10.2018. Seega ei näinud hageja 20.09.2016 enam vajadust katlamaja valduse järele ega soovinud soojatootmisega enam tegeleda. Ka oli hageja nõus sellega, et katlamaja valduse üleandmise tähtaega pikendatakse s.t ta nõustus, et katlamaja valdust ei pea võlgnik andma üle 19.09.2016, vaid alles 01.10.2018. Seega ei saa rääkida võlgniku poolt 12.10.2015 üürilepingu p-i 4.4. rikkumisest.
41.Maakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud 20.09.2016 ja 12.04.2017 võlgniku avaldused konstitutiivseteks võlatunnistusteks. Maakohtu põhjendused on otseselt vastuolus kohtupraktika kujundatud printsiipidega konstitutiivse võlatunnistuse määratlemiseks. Hageja pidi tõendama, et võlgnik andis konstitutiivse võlatunnistuse ja sellise võlatunnistuse andmisele oli ka võlgniku tahe suunatud. Kostja hinnangul hageja seda teinud ei ole. 20.09.2016 võlatunnistuses on selgelt kinnitatud, et vastavas dokumendis sisalduv avaldus võla kohta on seotud 12.10.2015 üürilepingu p-st 4.4 tuleneva kohustuse rikkumisega, s.t tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Seda, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kinnitab omakorda ka 12.04.2017 saldokinnitus/võlatunnistus, milles ei viidata kordagi 20.09.2016 kokkuleppele, kui nõude alusele, vaid taaskord 12.10.2015 kokkuleppele.
42.Maakohus on eksinud leides, et kui võlgnik oleks andnud 20.09.2016 ja 12.04.2017 konstitutiivse võlatunnistuse, oleks see olnud kehtivalt antud vaatamata käsutuskeelule. Konstitutiivse võlatunnistuse andmine on käsitletav vara käsutamisena, kuna sellega annab võlgnik sisuliselt üle võlausaldajale nõudeõiguse võlgniku suhtes s.t käsutab võlgniku enda vara.
2-17-17275
43.Maakohus pidanuks leppetrahvi vähendama, kuna see on ebamõistlikult suur. Hagejal puudus vajadus rakendada leppetrahvi tagatis- ja survefunktsiooni. Hagejale ei tekkinud võlgniku poolt Tallinna Küttega üürilepingu pikendamise tõttu mingit kahju. Maakohtu järeldus, et kahju siiski tekkis, ei põhine tõenditel. Leppetrahv summas 30 000 eurot vastab 300 kuu, s.t 25 aasta üürile. Maksimaalseks leppetrahviks, mida hageja saaks võlgnikult nõuda, on 1200 eurot. Vastustaja seisukoht
44.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
45.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täiendades kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
46.Pooled vaidlevad selle üle, kas 12.10.2015 üürileping ega selle lisana koostatud 20.09.2016 kokkulepe on näilikud tehingud, kas 20.09.2016 võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne võlatunnistus ning vaidlus on ka leppetrahvi kehtivuse ja selle vähendamise üle. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu järeldust selle kohta, et hageja nõue ei ole pankrotimenetluses tasaarvestuse tulemusel lõppenud.
47.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti materiaalõigust kohaldades leidnud, et 12.10.2015 üürileping ega selle lisana koostatud 20.09.2016 kokkulepe ei ole näilikud tehingud ning need ei ole TsÜS § 89 lg 1 ja 2 kohaselt tühised. Samuti pole maakohus selles osas otsuse põhjendamisel rikkunud menetlusnorme. Samas on maakohus ekslikult VÕS §-i 30 kohaldades leidnud, et 20.09.2016 võlatunnistus vastab oma tunnustelt konstitutiivsele võlatunnistusele. Ringkonnakohtu hinnangul annavad esitatud tõendid aluse asuda seisukohale, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Selline eksimus ei too siiski kaasa maakohtu otsuse tühistamist, vaid ringkonnakohus saab maakohtu vea parandada ja muuta selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Kuna tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ei ole vajalik hinnata kostja väidet, kas konstitutiivse võlatunnistuse andmisega on rikutud võlgniku vara käsutuskeeldu ning sellekohased põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Muus osas vastab otsuse põhjendav osa TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule ja ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega selles osas ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
48.Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et ei nõustu kostjaga selles, nagu oleks maakohus kvalifitseerinud ka 12.04.2017 võlgniku saldokinnituse konstitutiivseks võlatunnistusteks. Maakohus märkis otsuse punktis 18, et kuna hageja ei nõua käesolevas tsiviilasjas leppetrahvi tasumise kohustuse täitmist 12.04.2017 saldokinnituse alusel, ei oma kohtu hinnangul tähtsust, kas nimetatud saldokinnituse näol on tegemist deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega. Seega ei ole maakohus võlgniku saldokinnitusele oma hinnangut andnud. Pooled ei ole maakohtule teinud etteheited, et maakohus jättis saldokinnituse hindamata. Seetõttu ei saa ka ringkonnakohus hinnata, kas maakohus kohaldas 12.04.2017 saldokinnituse osas VÕS §-i 30 õigesti.
49.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole tõendanud, et 20.09.2016 võlatunnistus on konstitutiivne võlatunnistus. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees
2-17-17275 konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 02.04.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10.12.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-12414, p 24). Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu 23.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 32-1-147-15, p 13 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-21-147-15, p 13; vt ka Riigikohtu 17.03.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt Riigikohtu 26.11.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-112-15, p 15). Hageja väitel oli poolte ühiseks tahteks luua 20.09.2016 võlatunnistusega iseseisev nõudealus. Käesolevas asjas ei ole ringkonnakohtu hinnangul esitatud tõendeid selle kohta, et hageja ja võlgniku ühine tahe oleks olnud luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. 20.09.2016 võlatunnistuse punktis 1 on võlgnik kinnitanud, et võlgneb hagejale 12.10.2015 sõlmitud üürilepingu punktist 4.4 ja 20.09.2016 sõlmitud kokkuleppest tulenevalt 30 000 eurot leppetrahvi (I kd tl 9). Seega on võlgnik lähtunud võla suuruse ja võlasuhte osas poolte vahelisest varasemast lepingust. Samuti on võlgnik koostanud 12.04.2017 saldokinnituse/võlatunnistuse, milles ei viidata 20.09.2016 kokkuleppele, kui nõude alusele, vaid taaskord 12.10.2015 kokkuleppele (I kd tl 10). Võlgniku seadusliku esindaja Indrek Raudsepa ütluste kohaselt soovis hageja saada kompensatsiooni mingi trahvi või sanktsiooni näol ja sellest ei olnud juttu, et leppetrahvi nõudest hageja loobuks. Samuti kinnitab D, et tal õnnestus leppetrahvi vähendada 60 000 eurolt 30 000 eurole (II kd tl 52-54). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa nimetatud tõenditest järeldada, et võlgniku tahe oleks olnud luua iseseisev nõudealus. Võlgnik on võlatunnistust andes lähtunud võlgnevusest, mis võlgnikul oli tulenevalt 12.10.2015 lepingust ja selle 20.09.2016 muutmise kokkuleppest. Sellisel juhul ei ole poolte ühist tahet iseseisva ja sõltumatu nõudealus loomiseks võimalik järeldada, vaid tõlgendamisel tuleb seega lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul pole ka sellisel tõlgendamisel võimalik hageja väidetud võlatunnistuse liiki järeldada. Võlatunnistuses on esile toodud võlgnevuse seos 12.10.2015 üürilepingus märgitud leppetrahvi kokkuleppega ja selle vähendamisega 20.09.2016 summas 30 000 eurot. Samuti on viide alussuhtele toodud esile 12.04.2017 saldokinnituses. Ehkki 20.09.2016 võlatunnistuse punktis 2 on võlgnik tingimusteta kinnitanud oma rahalist kohustust 30 000 euro suuruses summas ja punktis 4 on pooled märkinud, et käesolev võlatunnistus on käsitletav konstitutiivse
2-17-17275 võlatunnistusena, ei saa nendest punktidest mõistliku isiku positsioonist teha järeldust, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks. Samamoodi ei ole aga põhjust ainuüksi alussuhtele viitamise tõttu võlatunnistuse tekstis lugeda võlatunnistus deklaratiivseks (vt Riigikohtu 10.12.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga 20.09.2016 võlatunnistuse pooled pelgalt viidanud alussuhtele, vaid sellega on soovinud võlgnik siduda ennast leppetrahvi tasumise kohustusega, kinnitades selle tasumise kohustust veelkordselt võlatunnistuses. Võlgniku seaduslik esindaja on oma ütlustes korduvalt kinnitanud, et võlgnikul oli leppetrahvi tasumise kohustus ja see kohustus ära ei langenud (II kd tl 52-54). Seega on võlgnik soovinud võlatunnistusega üksnes kinnitada olemasolevat võlga. Lisaks viitab ringkonnakohtu hinnangul deklaratiivse võlatunnistuse olemasolule asjaolu, et lisaks 20.09.2016 võlatunnistusele on võlgnik andnud 12.04.2017 saldokinnituse/võlatunnistuse. Juhul, kui 20.09.2016 võlatunnistusega soovinuks pooled luua iseseisva nõudealuse, puudunuks ringkonnakohtu hinnangul vajaduse seda veelkord 12.04.2017 üle kinnitada. Antud juhul ei ole seega kolleegiumi hinnangul konstitutiivse võlatunnistuse andmine tõendatud, mistõttu tuleb lähtuda sellest, et 20.09.2016 võlatunnistuse puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.
50.Kuna ringkonnakohtu hinnangul on 20.09.2016 võlatunnistuse puhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata kostja apellatsioonkaebuse väidetele seoses 20.09.2016 võlatunnistusega kaasneva käsutuskeelu rikkumisega.
51.Riigikohus on selgitanud, et deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal (vt Riigikohtu 12.03.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21). Sellest tulenevalt tuleb hinnata, kas kostja on tõendanud võlgnikul võla puudumise. Kostja on tuginenud sellele, et 12.10.2015 üürileping ja selle 20.09.2016 lisa on nende näilikkuse tõttu tühised tehingud ning sellest tulenevalt ei ole võlgnikul leppetrahvi tasumise kohustust hagejale. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda (vt Riigikohtu 02.11.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 12). Maakohus on hinnanud poolte tahteavaldusi 12.10.2015 üürilepingu ja selle 20.09.2016 lisa koostamisel ja leidis põhjendatult, et tegemist ei ole näilike tehingutega. Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et 12.10.2015 üürileping oli koostatud 2016. a sügisel. Seda maakohtu järeldust ei ole kostja vaidlustanud. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et 2015. a sügisel on hageja pöördunud Tallinna Kütte poolt palvega väljastada Laste tn 1 kinnistul asuvate Tallinna Küttele kuuluvate trasside ja tehnorajatistega seonduv dokumentatsioon (I kd tl 68). Nimetatud palve seondub 12.10.2015 üürilepingu punktist 3.2.4 nähtuva hageja sooviga võtta üle ja omandada Tallinna Küttelt soojusenergia tootmiseks vajalikud seadmed (I kd tl 7-8). Seega on tõendatud 2015. a sügisel hageja soov omandada soojusenergia tootmiseks vajalikud trassid ja seadmed. Kostja väited seda järeldust ümber ei lükka. Kostja tugineb hageja käitumisele 2016. a sügisel ja järeldab sellest, et hagejal polnud kavatsust juba 2015. a sügisel soojatootmisega tegelema hakata ja selleks vajalikke seadmeid välja osta. Ringkonnakohtu hinnangul niivõrd ulatuslikke järeldusi hageja käitumisest teha ei saa. Asjaolu, et 2016. a sügisel teadis hageja seaduslik esindaja võlgniku poolt Tallinna Küttega peetud läbirääkimiste sisust ja sisuliselt nõustus sellega, et võlgnik pikendab Tallinna Küttega
2-17-17275 sõlmitud üürilepingut, ei anna alust järeldada, et 12.10.2015 lepingu sõlmimisel poleks pooltel olnud kavatsust selles sätestatud tagajärgi esile kutsuda. 12.10.2015 üürileping sätestas võlgnikule kohustuse teha endast kõik olenev, et hagejal oleks võimalik õigeaegselt võtta üle ja omandada olemasolevalt üürnikult soojusenergia tootmiseks vajalikud seadmed (12.10.2015 üürilepingu p 3.2.4.). Sellest, et võlgnik seda kohustust ei täitnud, ei saa järeldada, et pooltel polnud tegelikku tahet 12.10.2015 lepingu sõlmimisel katlamaja koos seadmete ja trassidega hagejale soojatootmiseks üle anda. Seejuures kinnitab võlgniku käitumine 2016. a augustis hageja 12.10.2015 lepingus väljendatud soovi soojatootmisega tegelema hakata. Võlgniku seaduslik esindaja on 08.06.2016 pöördunud Tallinna Kütte poole sooviga saada teada, kas Tallinna Küte on nõus talle kuuluvad kütteseadmed võõrandama (I kd tl 70) ning selles osas läbirääkimiste jätkumise soovi on võlgnik veelkord kinnitanud oma 16.08.2016 kirjas Tallinna Küttele (I kd tl 74). Samuti on võlgniku seaduslik esindaja D andnud ütluseid selle kohta, et hageja huvi oli soojatootmisega ise tegeleda ning tema võlgniku esindajana suhtles mitmete erinevate inimestega Tallinna Küttest (II kd tl 52-54). Siinjuures ei oma ringkonnakohtu hinnangul tähtsust, et hageja tegevusalaks ei olnud soojateenuse osutamine ning et hagejal puudus vastav personal. Tegemist oli hageja sooviga tagada enda põhitegevus soojaga varustamisega, mitte selle müügiga. Ka sellest, et Tallinna Kütte poolt 08.08.2016 võlgnikule sooja tootmisega seotud vara jääkmaksumuse teatamise järgselt ei asutud vara välja ostma, ei saa kolleegiumi hinnangul järeldada, et sellekohast soovi poleks hagejal olnud 12.01.2015 või ka 2016. a augustis. Võlgnik on nimetatud kirjale 16.08.2016 vastanud, et vara väljaostu soov on endiselt olemas, kuid selleks vajalike läbirääkimiste pidamiseks on vaja täiendavalt ühte aastat ning iga konkreetse vara jääkmaksumust (I kd tl 74). Arvestades, et võlgnik asus alles 2016. a augustis välja selgitama vara maksumust, ei saa seisuga 16.08.2016 põhjendamatuks pidada täiendavate läbirääkimiste pidamise vajadust seadmete väljaostuks. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole tõendanud enda väidet selle kohta, et hagejal puudus võimekus vara välja ostmiseks.
52.Tulenevalt sellest, et soojusenergia tootmiseks vajalike seadmete ja trasside välja ostmise kavatsuse puudumist 12.10.2015 lepingu sõlmimisel järeldada ei saa, ei saa ka järeldada seda, et hagejal puudus kavatsus võtta Tallinna Küttelt üle katlamaja valdust. Pooled ei vaidle, et võlgnik oli 19.09.2006 katlamaja andnud üürile AS-ile Eraküte (hilisem AS Tallinna Küte ja hilisem AS Utilitas Tallinn) tähtajaga 10 aastat. Seega lõppes katlamaja üürileping 19.09.2016. Olukorras, kus selleks ajaks ei olnud võlgnik talle pandud kohustust täitnud, et hagejal oleks võimalik üle võtta ja omandada Tallinna Küttelt vajalikud seadmed ja trassid, ei saa 26.08.2016 võlgniku ja Tallinna Kütte kokkulepet üürilepingu pikendamiseks pidada algselt hageja ja võlgniku planeeritud käitumiseks. Tõendid kinnitavad seda, et hagejal oli 12.10.2015 soov kütteseadmed omandada ja võlgnikul oli kohustus teha selleks kõik endast olenev ning võimaldada hagejale olukord, kus katlamaja valduse saaks üle võtta. Võlgnik seda kohustust ei täitnud. Seega oli Tallinna Küttega üürilepingu pikendamine sisuliselt sundolukord, mille oli tekitanud oma käitumisega võlgnik. Asjaolu, et Tallinna Küttega üürilepingu lõpetamise kavatsust otseselt ei mainitud kohtule esitatud kolmes kirjas, ei tõenda, et Tallinna Kütte ja võlgniku vahelised läbirääkimised oleksid olnud suunatud üksnes üürilepingu jätkamisele Tallinna Kütte poolt. Nimetatud kirjades avaldas võlgnik Tallinna Küttele soovi osta kütteseadmed välja, millest saab järeldada ka seda, et sellise plaani realiseerumisel sooviti Tallinna Küttelt saada katlamaja valdust. Lisaks märgib ringkonnakohus, et ei nõustu kostjaga, et 01.11.2012 äriruumi üürilepinguga oli katlamaja valdus tegelikult juba hagejale üle antud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud äriruumi üürileping katlamaja üürile andmist ei hõlmanud.
53.Samuti ei saa 12.10.2015 üürilepingu lisana 20.09.2016 sõlmitud kokkulepet üürilepingu punktis 4.4 märgitud leppetrahvi vähendamiseks pidada näilikuks tehinguks TsÜS § 89 lg 1
2-17-17275 mõttes. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et võlgnik tähtajaks katlamaja valduse üleandmise kohustust ei täitnud. Ehkki 16.08.2016 oli pooltel selge, et 20.09.2016 kuupäevaks hageja Tallinna Küttelt vara välja ei osta ja katlamaja valdust seega üle ei võta, ei saa sellest siiski järeldada, et 20.09.2016 võlgniku ja hageja vaheline kokkulepe oleks olnud igasuguse majandusliku sisuta tehing. 12.10.2015 lepingus oli võlgniku kohustuse täitmise tähtajaks kokku lepitud 19.09.2016 ning selle tagamiseks seatud leppetrahv. 20.09.2016 seisuga oli võlgnik oma kohustust rikkunud ja 20.09.2016 võlgniku ja hageja vahel kokkuleppe sõlmimisega, millega leppetrahvi vähendati, tuli sisuliselt hageja võlgnikule vastu. Ka sellest, et hageja ei teatanud võlgnikule Tallinna Küttega üürilepingu pikendamise tagajärgedest võlgniku jaoks, ei saa kolleegiumi hinnangul järeldada vaidlusaluste tehingute näilikkust. Ehkki hageja oli kirjavahetusest tulenevalt teadlik, et läbirääkimised võlgniku ja Tallinna Kütte vahel ei loo võimalust hagejale katlamaja valdust saada, oli valduse üleandmise kohustus ikkagi võlgniku kohustus ja hagejal puudus vajadus juhtida sellele korduvalt võlgniku tähelepanu.
54.Kostja on tuginenud sellele, et kuna hageja ja võlgnik on lähikondsed, siis ka see viitab tehingute näilikkusele. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Üksnes lähikondseks olemisest ei saa järeldada, et tehingutega ei soovitaks kaasa tuua vastavaid õiguslikke tagajärgi. Käesoleval juhul puuduvad ka muud asjaolud, millest koosmõjus isikute seotusega tehingute näilikkust saaks järeldada. Lisaks märgib kolleegium, et Tallinna Ringkonnakohus on 25.10.2019 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-18-12836 tuvastanud, et võlgnik ja hageja on lähikondsed pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 2 p 5 mõttes. Sellest hoolimata leidis Tallinna Ringkonnakohus viidatud otsuses, et 12.10.2015 üürilepinguga ei ole võlausaldajate huve kahjustatud ning puudub alus väita nagu oleks üürileping sõlmitud vaid selleks, et omandada OÜ Sillen Konsultatsioonid pankrotimenetluses leppetrahvi nõue ning et lepingupooltel ei olnud algusest peale lepingu täitmise kavatsust (II kd tl 4-15). Maakohus leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et käesolevas asjas esile toodud asjaolud ja tõendid teistsuguse järelduse tegemist ei võimalda. Samuti ei saa tehingute näilikkust järeldada asjaolust, et 20.09.2016 kolmepoolse kokkuleppega (hageja, võlgnik ja OÜ Hingehoid) anti 12.10.2015 üürilepingust tulenev üürniku staatus hagejalt üle OÜ-le Hingehoid. Vaidluse all ei ole, et OÜ Hingehoid põhitegevus seisneb hagejale erinevate lisateenuste osutamises. Muu hulgas rendib OÜ Hingehoid hagejale inventari, haigla sisustust, müüb mähkmeid jne. OÜ Hingehoid osutab hagejale õendusabiteenuse osutamiseks vajalikku täisvarustusteenust. Nimetatu ei välista ringkonnakohtu hinnangul seda, et OÜ Hingehoid võiks hooldushaiglale osutada ka soojaga varustamise teenust. Asjaolust, et 12.10.2015 üürilepingus oli lepitud kokku katlamaja hagejale üürile andmine ja 20.09.2016 lepiti kokku teisiti – anda katlamaja üürile OÜ-le Hingehoid (alates 01.10.2018), ei saa järeldada, et hagejal polnud kavatsust soojaga varustamise tegeleda ja selleks katlamaja üürida. Tõenditest nähtuvalt oli hagejal selline soov 12.10.2015 lepingu sõlmimisel.
55.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et 12.10.2015 lepingus sätestatud leppetrahvil puudub funktsioon. Ühelt poolt on leppetrahvil kui kohustuse täitmise sunnivahendil võlgniku suhtes preventiivfunktsioon ehk survefunktsioon, mille eesmärk on tagada lepinguliste kohustuste täitmine ja võimalike lepingurikkumiste vältimine tulevikus. Teiselt poolt täidab leppetrahv ka lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise ning täitmise tagamise funktsiooni (vt võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, § 158, p 4.1.2). Maakohus leidis õigesti, et antud juhul oli leppetrahvil nii survefunktsioon kui ka kahju hüvitamise funktsioon. Võlgnik oli võtnud endale 12.10.2015 lepinguga kohustuse anda hageja kasutusse Tallinnas Laste tn 1/Põllu tn 70/Raudtee tn 75/ Valve tn 3 asuva hapnikujaama hoone alates 19.09.2016. Selle kohustuse täitmise tagamiseks olid pooled lepingu punktis 4.4 kokku leppinud hageja õiguses nõuda võlgnikult 60 000 euro suuruse leppetrahvi tasumist (I kd tl 7-8). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud juhul ei saa järeldada, et võlgnik oleks sellise
2-17-17275 kohustuse võtnud endale kellegi teise korraldusel või kontrolli all. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ja neid põhjendusi ei korda. Seega oli võlgnik endale kohustuse täitmiseks võtnud vabatahtlikult ka kohustuse tasuda hageja nõudmisel leppetrahvi. Selliselt tagas leppetrahv lepingulise kohustuse täitmist ning omas seega survefunktsiooni. Samuti on hageja esile toonud, et hageja opereeris hooldushaiglat ning soojaga varustamise lõppemine tähendaks patsientide tervise ja elu ohtu seadmist. Ehkki hooldushaigla patsientide tervise kahjustumisega ja elu ohtu seadmisega hagejale tekkiva kahju suurust ei ole hageja esile toonud, ei saa kolleegiumi hinnangul järeldada, et leppetrahvi ulatuses kahju ei saaks kirjeldatud juhul tekkida. Asjakohatu on kostja väide, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks Tallinna Kütte ja võlgniku vahelise üürilepingu pikendamise tõttu kahju saanud. Leppetrahvi funktsiooniks oli tagada olukord, kus hageja saaks hooldushaigla soojaga varustamisega ise tegeleda ja et sellise võimaluse saavutamata jätmise korral oleks tagatud ka soojaga varustamise katkemisest tekkiva kahju hüvitamine. Tallinna Küttega üürilepingu jätkumise tagamine ei olnud esile toodud asjaolude kohaselt leppetrahvi funktsiooniks.
56.Kostja väitel tuleb leppetrahvi vähendada nullini, alternatiivselt 1200 euroni. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohus leidis põhjendatult, et 30 000 eurot ei ole ebamõistlikult suur leppetrahv ja selle vähendamiseks puudub alus, võttes arvesse kohustust, mille tagamiseks leppetrahv kokku lepiti ning arvestades, et esialgselt kokkulepitud leppetrahvi on juba vähendatud poole võrra. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, neid siinkohal kordamata. Asjaolu, et leppetrahvi suurus ei võrdu üüriperioodi jooksul tasutavate üüritasude summaga, ei oma ringkonnakohtu arvates tähtsust, kuna leppetrahvi puhul on erinevalt üüritasu suurusest selle suuruse määratlemisel teised kriteeriumid.
57.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.