X hagi Y vastu lepingust taganemise õiguspärasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.jaanuari 2021.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
12 782,16 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X 05.veebruari 2021.a apellatsioonkaebus (täpsustatud 15.veebruaril 2021.a)
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Armand Reinmaa ja advokaat Lea Suurkivi (e-post:XXX) Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Y (isikukood XXXXXXXXXXX, XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Past (e-post:XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 05.jaanuari 2021.a otsus jätta lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
2.X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad hageja kanda.
Mõista X-lt Y kasuks välja menetluskulude katteks 858 eurot, menetluskuludelt tuleb tasuda viivist käesoleva lahendi jõustumisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni menetluskulude tasumiseni. 1(12)
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X esitas kohtule hagi, milles palus: -kohustada Y Q-le tagasi andma 11.11.2010 ja 27.07.2011 kinnistu mõttelise osa kinkelepingute ning asjaõiguslepingute alusel saadud kinnistu 11009/21009 kaasomandi omandiõigus; -tuvastada, et Y-l on kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr XXXXXXXX teises jaos senise kande kustutamiseks, mille kohaselt on kinnistu 11009/21009 kaasomandist omanik Y, ja uue kande tegemiseks, mille kohaselt on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXXXX teises jaos kinnistu 11009/21009 kaasomandist omanik Q; -märkida kohtuotsuses, et jõustunud kohtuotsus asendab Y nõusoleku Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr XXXXXXXX teises jaos senise kande kustutamiseks, mille kohaselt on kinnistu 11009/21009 kaasomandist omanik Y, ja uue kande tegemiseks, mille kohaselt on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXXXX teises jaos kinnistu 11009/21009 kaasomandist omanik Q.
2.Hagiavalduse kohaselt tõestas notar 27.04.2010 notariaalse volikirja, millega hageja ja kostja ema Q volitas kostjat end esindama. Volikiri on välja antud tähtajatult ning edasivolitamise õiguseta.
3.Q ja kostja sõlmisid 11.11.2010 kinnistu mõttelise osa kinkelepingu ning asjaõiguslepingu (edaspidi Leping I). Lepinguga I kinkis Q Y-le 6605/21009 suuruse mõttelise osa XXX, XXX, asuvast kinnistust (edaspidi XXX kinnistu) koos selle oluliste osadega ja päraldistega. 27.07.2011 sõlmisid Q ja kostja veel teisegi kinnistu mõttelise osa kinkelepingu ning asjaõiguslepingu (edaspidi Leping II). Lepinguga II kinkis Q kostjale 4404/21009 suuruse mõttelise osa XXX kinnistust. Eeltoodust nähtuvalt tegi kostja Q nimel iseendale kinkeid, olles samaaegselt volikirja alusel nii kinkija esindaja kui ka kingisaaja. Pärast Lepingute sõlmimist kuulub Y-le 11009/21009 mõtteline osa XXX kinnistust. Ülejäänud 10000/21009 mõtteline osa kuulub L-le.
4.Hageja leiab, et Q andis volikirja välja teovõimetuna. Nimelt arutati tsiviilasjas nr 211-44411 Q-le eestkoste määramise küsimust. Selles asjas viidi Q suhtes läbi kohtupsühhiaatriaekspertiis. Ekspert esitas kohtule ekspertiisiakti, mille kohaselt Q-l esines nõdrameelsus, raske vaimse arengu regress (segatüüpi vaskulaarne dementsus, F01.3), mille tõttu Q ei suutnud kestvalt oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Kohtupsühhiaatriaekspert tuvastas, et Q psüühiline seisund ei võimaldanud tal
2(12)
teha iseseisvalt tehinguid, ka mitte pisitehinguid. Eksperdi hinnangul vajas Q eeskostet kestvalt, elupuhuselt.
5.Q suri 19.07.2018.
6.Hageja pöördus 25.07.2018 oma ema pärimismenetluse algatamise ja pärandi vastuvõtmise avalduse esitamiseks notari poole. Pärimismenetluse algatamisel selgus, et Q oli abikaasa Z-ga sõlminud 04.06.2002 abikaasade vastastikuse testamendi. Q ja Z määrasid abikaasade vastastikuse testamendiga kogu oma vara suhtes teineteist vastastikku ainupärijaks nii, et selle, kes abikaasadest varem sureb, pärijaks on see, kes abikaasadest kauem elab. Selle pärijaks, kes abikaasadest kauem elab, nimetasid abikaasad hageja. Hageja sai Q pärimismenetluse algatamisel teada, et ta oli määratud vanemate vara ainupärijaks. Hagejal ei ole abikaasade vastastikuse testamendiga antud ainupärimise õigust teostada võimalik, sest kostja kinkis abikaasade ühisvarasse kuulunud XXX kinnistu iseendale.
7.04.12.2018 edastas hageja kostjale tähitult 03.12.2018 kuupäeva kandva avalduse, milles avaldas tahet Lepingutest taganemiseks, Lepingute tühistamiseks, lisaks selgitas, et tegemist on tühiste tehingutega.
8.Hageja leiab, et volikiri, mille alusel tehing tehti ei olnud kehtiv. Isegi kui see oli kehtiv, ületas kostja volituse piire. Täiendavalt leiab hageja, et kostja tegutses pahauskselt nii Q suhtes, kasutades ära tema nõdrameelsust, kui ka hageja suhtes, välistades X ainupärimise võimaluse. Selline Y teguviis on pahauskne ning lugupidamatu ka mõlema vanema suhtes, kuivõrd vanemate ühine tahe ja soov oli, et hageja saaks vanemate vara ainupärijaks. Hageja oleks pidanud vastavalt vanemate ühisele soovile pärima XXX kinnistu kaasomandi osa. Samuti on hageja seisukohal, et kostja rikkus esindussuhtest tulenevaid kohustusi.
9.Hageja leiab, et kostja on käitunud jämedalt tänamatult nii tema (kinkija lapse) kui hageja laste (kinkija lapselapsed) suhtes. Kostja jäme tänamatus seisneb selles, et ta kasutas Q nõrdameelsust ära, kinkides ta vara endale ja vähendades pahatahtlikult Q vara, suurendades enda vara. Niisugune kinkija ära kasutamine ja kinkija nimel, kuid kinkija teadmise, tahte ja nõusolekuta, iseendale kingete tegemine on kinkija suhtes jämedalt tänamatu. Menetluse ajal hakkas hageja täiendavalt tuginema asjaolule, et jäme tänamatus Q suhtes seisneb lisaks taganemisavalduses märgitule ka Q isiklike asjade (sh riiete ja mälestusesemete) põletamises ja asjaolus, et kostja ei lasknud Ql oma lapse ja lapselastega suhelda.
10.Hageja soovib saada kinnisasja osa omandiõigust, tuginedes Lepingute tühisusele, kehtetusele ja neist taganemisele. Kostja vastuväited ja põhjendused
11.Kostja leiab, et hagi on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja hagi ei tunnistanud.
12.Kostja ei vaielnud vastu sellele, et Q oli tema ja hageja ema. Samuti ei vaielnud ta vastu volikirja andmise faktile, leides siiski, et Q oli volikirja andmise ajal teovõimeline ning volitus oli kehtiv. Kostja ei vaielnud vastu Lepingute sõlmimisele ega kinnistu mõtteliste osade omandamisele kui asjaolule.
13.Kostja leidis samas, et puuduvad Lepingute tühisuse ja tühistamise alused. Samuti oli ta seisukohal, et ei ole käitunud Q ega tema laste suhtes jämedalt tänamatult ja puuduvad Lepingustest taganemise alused.
3(12)
Maakohtu otsus
14.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Pooled ei vaidle selle üle, et 11.11.2010 ja 27.07.2011 sõlmisid Q (keda esindas volikirja alusel kostja) ja kostja kinnistu mõtteliste osade kinkelepingud ning asjaõiguslepingud (Lepingud I ja II). Lepingutega kinkis Q kostjale mõttelised osad XXX kinnistust. Kostja tegi volikirja alusel Q esindades seega kinkeid, olles samaaegselt nii kinkija esindaja kui ka kingisaaja. Y sõlmis Lepingud sisuliselt iseendaga. Hageja leiab, et see ei ole kooskõlas seadusega ning on vastuolus hea usu põhimõttega, kuivõrd Q oli Lepingute sõlmimise ajal teovõimetu ja ei saanud ise tehingute tegemise osas tahet avaldada ega ka neid vaidlustada. Samuti on Lepingute sõlmimine hageja hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega, kuivõrd need jätsid hageja ilma pärandvarast, mida tal oleks olnud võimalik saada, kui kostja ei oleks kinkinud Q-le kuuluvat vara endale.
15.Kohus selgitab, et ainuüksi kinkelepingute sõlmimine sel moel, et üks isik esindab nii kinkijat kui kinke saajat, ei ole iseenesest hea usu põhimõttega vastuolus. Isiku pahausksus tehingu tegemisel tuleb sisustada täiendavalt.
16.Järgnevalt käsitleb kohus Q teovõimega seonduvaid küsimusi. Hageja leiab, et Q andis volikirja välja teovõimetuna. See väide on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Kohtu menetluses oli tsiviilasi nr 2-11-44411 (eestkostemenetlus Q-le eestkoste seadmiseks). Selles asjas viidi Q suhtes läbi kaks kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi. Esimese ekspertiisiakti kohaselt esines Q-l nõdrameelsus, raske vaimse arengu regress (segatüüpi vaskulaarne dementsus F01.3), mille tõttu Q ei suuda kestvalt oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Kohtupsühhiaatriaekspert tuvastas, et Q psüühiline seisund ei võimalda tal teha iseseisvalt tehinguid, ka mitte pisitehinguid. Eksperdi hinnangul vajas Q eeskostet kestvalt, elupuhuselt (Harju Maakohtu määrus, kd I, tlk 16-18; Tallinna Ringkonnakohtu määrus kd I, tlk 56-58). Samas ei määranud kohus Q-le eestkostet, leides, et tema huve on võimalik kaitsta 27.04.2010 kostjale väljastatud volitusega. Seda seisukohta jagasid nii esimese kui teise astme kohus. Teise samas asjas läbi viidud ekspertiisiga (ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr E-12-07-09-60, kd I, tlk 53-55) ja ülalviidatud kohtulahenditega tsiviilasjas nr 2-11-44411 on tõendatud, et Q oli 27.04.2010 volituse andmise ajal võimeline volituse tähendusest aru saama ja oma tahet vastavalt sellele arusaamisele kujundama. Seega ei olnud Q volituse andmisel teovõimetu, vaid muutus teovõimetuks peale volikirja andmist.
17.Hageja leiab, et Lepingud on sõlmitud vastuolus hea usu põhimõttega, kuna olid vastuolus Q tegeliku tahtega pärandada XXX kinnistu hagejale. Hageja hinnangul oli kostja tegevus suunatud iseenda rikastamisele ning sellele, et kindlustada iseendale varaline hüve, samal ajal välistades hageja võimaluse kostjaga koos tulevases pärimismenetluses kinnisvara omanikuks saada. Kohus märgib, et testamendiga saab isikule pärandada abstraktselt osa oma varast. Vara koosseisu testamendiga ei määratleta. Asjaolu, et vaidlusalune kinnistu kuulus testamendi koostamise ajal Q-le, ei andnud pärijatele õiguspärast ootust pärida konkreetselt seda kinnistut. Samuti ei võtnud testamendi tegemine Q-lt õigust seda kinnistut ta eluajal võõrandada. Kohtu hinnangul ei saa pidada tehinguid hea usu põhimõttega vastuolus olevateks üksnes seetõttu, et see muutis Q vara koosseisu testamendi tegemise ajaga võrreldes.
18.Lisaks hea usu põhimõttele on hageja tuginenud tehingu tühisuse alusena TsÜS §-le 87, mille kohaselt on tühine seadusega vastuolus olev tehing. Hageja leiab, et kostja sõlmitud kinkelepingud on tühised, kuivõrd TsÜS § 115 lg 2 näeb ette, et esindaja kaudu ei või teha tehingut, mis seadusest või kokkuleppest tulenevalt tuleb teha isiklikult. Hageja leiab, et kinkeleping ja selle täitmiseks sõlmitav asjaõigusleping on 4(12)
isiklikku laadi ning need tuleb teha isiklikult. See tuleneb hageja hinnangul otseselt kinkelepingu olemusest. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kinge on võõrandamistehing, mida saab teha esindaja kaudu. Seaduses ei ole sätestatud, et seda saaks teha ainult isiklikult (nagu see on näiteks abiellumise puhul). Kohus tuvasts seega, et Lepingud ei ole tühised ka sel alusel.
19.Viimase tehingu tühisuse alusena tugineb hageja TsÜS § 129 lg-le 1, mille kohaselt teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Hageja leiab, et Q ei andnud kostjale volitust teha kinke- ja asjaõiguslepinguid kostja endaga. Hageja leiab, et kuivõrd Q ei ole notariaalses ega mistahes muus vormis tehinguid heaks kiitnud, mistõttu on kostja sõlmitud tehingud TsÜS § 129 mõttes tühised. Kohus sellega ei nõustu. Kohtule on tõendina esitatud Q volikiri (kd I, tlk 8), millega ta volitab kostjat tegema enda nimel kõiki tehinguid. Volikirjas ei ole piirangut, mis keelaks kostjal kui volitatul sõlmida lepinguid iseendaga. Seega hõlmab volikiri esindusõigust ka tehingutes, mille teiseks pooleks on kostja ise. Kohus tuvasts seega, et Lepingud ei ole tühised ka sel alusel.
20.Hageja leiab, et kostja rikkus volikirjast (esindusõigusest) tulenevaid kohustusi, kinkelepinguid nii Q kui enda nimel allkirjastades ja kinnistud endale kinkides.
21.Pooled ei vaidle selle üle, et 27.04.2010 koostati ja tõestati notariaalne volikiri, millega Q volitas kostjat end esindama muu hulgas endale kuuluvate esemete käsutamisel. Volikiri oli kehtiv tähtajatult. Pooled ei vaidle ka selle üle, et 11.11.2010 sõlmisid Q ja kostja kinnistu mõttelise osa kinkelepingu ning asjaõiguslepingu (Leping I), millega Q kinkis kostjale 6605/21009 suuruse mõttelise osa XXX, XXX, asuvast kinnistust koos selle oluliste osadega ja päraldistega. 27.07.2011 sõlmisid Q ja kostja kinnistu mõttelise osa kinkelepingu ning asjaõiguslepingu (Leping II), millega Q kinkis kostjale 4404/21009 suuruse mõttelise osa XXX kinnistust. Pooled ei vaidle ka selle üle, et Q suri 19.07.2018 ja hageja on Q pärija ehk üldõigusjärglane. Seega on hagejal vastavate materiaalsete eelduste esinemisel õigus Lepingud I ja II tühistada. Enne materiaalsete eelduste esinemise tuvastamist tuvastab kohus aga tehingu tühistamise formaalsed eeldused.
22.Tehingu tühistamine toimub vastavalt TsÜS § 98 sätestatule avalduse tegemisega teisele poolele. Pooled ei vaidle selle üle, et 04.12.2018 edastas hageja kostjale tähitult 03.12.2018 kuupäeva kandva avalduse, milles avaldas tahet Lepingutest taganemiseks, Lepingute tühistamiseks, lisaks selgitas, et tegemist on tühiste tehingutega (kd I, tlk 24, 25). Vaidlusalused Lepingud I ja II kinnistute võõrandamiseks on sõlmitud vastavalt 2010 ja 2011. Seega oli TsÜS § 131 lg-s 3 sätestatud kolme aastane tähtaeg nende tühistamiseks hageja avalduse esitamise ajaks (2018) möödunud. Eeltoodut ei muuda asjaolu, et hageja ei saanud enne pärandi avanemist sellise sisuga avaldust esitada. TsÜS § 131 lg 3 näol on tegu õigust lõpetava tähtajaga. Hagejal puudus seega peale kolme aasta möödumist tehingute tegemisest võimalus tehinguid tühistada. Eeltoodust tulenevalt ei asu kohus tuvastama tühistamise materiaalsete eelduste esinemist. Kohus tuvastab eeltoodu alusel, et hageja ei tühistanud Lepingut I ja Lepingut II ning lepingud on kehtivad.
23.Hageja leiab, et kostja on käitunud Q kui kinkija ning tema tütre (hageja) ja hageja laste suhtes jämedalt tänamatult. Hageja on jämedale tänamatusele tuginedes esitanud 04.12.2018 kostjale Lepingutest I ja II taganemise avalduse. Hageja leiab, et kostja käitus Q suhtes jämedalt tänamatult. Hageja märgib, et Q oli nõdrameelne, mille tõttu ei olnud ta suuteline kestvalt oma tegude tähendusest aru saama või neid juhtima.
5(12)
Kostja kasutas hageja hinnangul Q olukorda pahatahtlikult iseenda kasuks ära, asudes Q vara iseendale kinkima ja vähendades pahatahtlikult Q vara, suurendas iseenda vara. Kohus leiab (ja väljendas seda ka asjas toimunud istungil), et tehingu sõlmimine kui selline ei saa olla taganemise aluseks ning jäme tänamatus peab ilmnema tehingu välistes asjaoludes ning peale tehingu toimumist. Seega ei ole hagejal õigust kinkelepingust taganeda ainuüksi põhjusel, et tegu oli tehinguga, millega volikirja saanud isik (käsundisaaja) nõrgamõistusliku isiku vara endale kingib. See võiks olla TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistamise aluseks (tehingu tühistamine esindaja kohustuste rikkumise tõttu).
24.Kohtumenetluse ajal asus hageja tuginema uuele jämedas tänamatuses seisnevale taganemise alusele – asjaolule, et kostja ei võimaldanud Q-l enda tütrega (hagejaga) ja tütre lastega suhelda. Esiteks märgib kohus, et hageja asus sellele tuginema alles kohtumenetluses, mistõttu ta ei saa taganemise tähtaegade mõttes siduda seda väidet enda 03.12.2018 taganemisavaldusega. Sisuliselt on hageja menetluses teinud uue menetlusliku taganemisavalduse. Teiseks on kohus aga seisukohal, et kinkijal enda tütre ja tema lastega suhtlemise takistamine ei ole käesoleval juhul käsitletav jämeda tänamatusena. Seda eriti arvestades, et tunnistaja N ütluste kohaselt ta ei soovinudki koos hagejaga Q tihedamini külastada ega temaga rohkem suhelda, kui kord aastas - Q sünnipäeval (kd I, tlk 29, 30). Pooled ei vaidle selle üle, et Q elas enda elu viimastel aastatel (2010 – 2018) kostja elukaaslase korteris, vajades dementsusest tulenevalt ööpäevaringset hooldust, mida talle tagas kostja. Hageja ega tema lapsed vaidlustamata asjaolude kohaselt Q neil aastatel ei hooldanud ega osalenud ka kulude kandmisel. Kohtu hinnangul on selles kontekstis kohatu heita kostjale ette jämedat tänamatust Q, hageja või tema laste suhtes.
25.Kuivõrd kohus leiab, et taganemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud, ei asu kohus analüüsima formaalsete eelduste täidetust (avalduse esitamine kostjale, avalduse tegemine seaduses sätestatud üheaastase tähtaja jooksul). Apellatsioonkaebus
26.Hageja palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
27.Kohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 131 lg-t 3 leides, et viidatud sättest tuleneb õigust lõpetav tähtaeg tehingu tühistamiseks ning hageja tühistamisavaldus ei olnud esitatud tähtaegselt. Hageja tühistas 03.12.2018 tühistamisavaldusega (hagi lisa 8) vaidlusalused kinkelepingud tuginedes TsÜS § 131 lg-le 1. Q ei ole andnud kostjale korraldust tema vara iseendale ära kinkida. Vaidlusalused kinkelepingud olid vastuolus Q huvidega ning kostja teadis seda. Kostja tegi Q nende tehingutega varatuks.
28.TsÜS § 131 lg 3 kohaselt võib esindatav tehingu tühistada kuue kuu jooksul arvates ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis annavad õiguse tehing tühistada. Tehingut ei või tühistada pärast kolme aasta möödumist tehingu tegemisest. Maakohus leidis ebaõigesti, et viidatud sättest tulenev 3-aastane tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mistõttu ei olnud hagejal õigust tehing tühistada, kuna 3 aastat tehingust oli tühistamisavalduse esitamise ajaks möödunud. Hageja sellega ei nõustu. Hageja ei saanud mitte kuidagi Q õiguseid teostada enne Q surma. Q oli täielikult kostja kontrolli all süveneva dementsusega ning hagejal ei olnud võimalik isegi Q-ga kohtuda. Seetõttu ei saanud Q ise tehinguid tühistada ning oma õiguseid kaitsta.
29.Hagejal tekkis võimalus kinkelepingute tagasipööramiseks alles pärast 20.11.2018, kui notar väljastas hagejale pärimistunnistuse. Alles pärimistunnistuse väljastamise
6(12)
ajahetkest alates sai hageja teha toiminguid Q nimel. Hageja esitas kostjale tühistamisavalduse 03.12.2018 ehk viivitamatult pärast pärimistunnistuse väljastamist. Seega on hageja teinud kõik endast oleneva, et võimalikult kiiresti esitada kostjale tühistamisavaldus. Hageja on esitanud tühistamisavalduse 6 kuu jooksul alates sellise võimaluse tekkimisest. Ka TsÜS § 131 lg-st 3 tulenev 3-aastane tähtaeg hakkab kulgema alles pärimistunnistuse väljastamisest, kuna alles siis on reaalselt võimalik oma õiguseid teostada. Seega on tühistamisavaldus tähtaegne. Kohus on jõudnud otsuses materiaalõiguse normi kohaldamisel väärale seisukohale.
30.Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid leides, et praegusel juhul ei esine jämedat tänamatust. Kohus on üllatuslikult asunud kohtuotsuse punktis 32 seisukohale, et hageja poolt jämeda tänamatuse sisustamine täiendavalt kohtumenetluse jooksul on käsitletav uue menetlusliku taganemisavaldusena. Kohus selgitas eelistungil, et hageja peab täiendavalt tõendama, milles seisnes kostja jäme tänamatus Q või tema lähedaste isikute suhtes. Seejuures on hageja jämedale tänamatusele kui taganemise alusele tuginenud juba 03.12.2018 kostjale esitatud taganemisavalduses.
31.Kohtu analüüs jämeda tänamatuse osas piirdubki üksnes N ütlustega, mis on ebaõigesti refereeritud ega ole hinnatud N ütlusi kogumis. Lähedastega suhtlemise takistamine aga ei olnud ainus asjaolu, millega hageja jämedat tänamatust sisustas. Hageja on 12.10.2020 esitanud täiendavad taotlused, kus hageja selgitas, et jäme tänamatus seisnes: -N kui Q lähedase isiku suhtes selles, et kostja helistas 2013. a kevadel N-le ja ähvardas N eesmärgiga sundida teda kinnistult viivitamatult lahkuma; -Q (kinkija) ja tema lähedase isiku X suhtes selles, et pärast seda, kui N XXX majast välja kolis, tellis kostja kinnistule võõrad töömehed, kes tassisid kõik Q-le ja hagejale kuulunud isiklikud asjad (sh riided, mööbli, nõud, mälestusesemed) majast välja ja põletasid ära; -L ja X kui Q lähedaste isikute suhtes selles, et kui nad proovisid Q-le külla minna, siis kostja viskas nad välja; -N, L ja X kui Q lähedaste isikute suhtes selles, et kostja ei võimaldanud neil osaleda Q matustel.
32.Eeltoodud neljast asjaolust käsitles kohus kohtuotsuses ainult ühte – lähedastega suhtlemise takistamist.
33.Kohus on hageja nõuded lahendanud ebaloogilises järjekorras. Hageja on hagis esimese alternatiivina tuginenud taganemisele, seejärel tühistamisele ning kõige viimasena tühisusele. Kohus on kohtuotsuses aga käsitlenud esmalt hageja poolt kõige viimasena pakutud alternatiivset õiguslikku alust (tühisus) ja kõige viimasena käsitlenud hageja poolt esimese alternatiivina pakutud õiguslikku alust (taganemine). Kohus peaks esmalt lahendama hageja poolt esimese alternatiivina esitatud nõude ning seejärel alles järgmised. Kuigi kohus ei pidanud ühtki hageja poolt esitatud alternatiivi põhjendatuks, võis sellises järjekorras nõuete lahendamine siiski mõjutada kohtu otsustusi. Taganemine oli hageja esimene alternatiiv, kuid kohus on seda kohtuotsuse viimases peatükis kõige pinnapealsemalt käsitlenud, jättes olulised asjaolud ja tõendid arvesse võtmata. Seega on hageja nõuete lahendamine ebaõiges järjekorras toonud kaasa selle, et kohus jättis mitmed hageja seisukohad ja tõendid tähelepanuta.
34.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus otsuse punktis 17 ebaõigesti tuvastanud, et hageja ja kostja on Q pärijad. Hageja ega kostja ei ole kumbki sellisele asjaolule tuginenud. Hageja on tõendanud hagiavalduse lisana 10 esitatud pärimistunnistusega, et hageja on Q ainupärija Vastus apellatsioonkaebusele
7(12)
35.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu põhjendused
36.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab et maakohtu otsus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
37.Asja materjalidest nähtub: -Q oli hageja ja kostja ema. -27.04.2010 koostati ja tõestati notariaalne volikiri, millega Q volitas kostjat end esindama. Volikiri on kehtiv tähtajatult ning on välja antud edasivolitamise õiguseta. -11.11.2010 sõlmisid Q ja kostja kinnistu mõttelise osa kinkelepingu ning asjaõiguslepingu (Leping I), millega Q kinkis kostjale 6605/21009 suuruse mõttelise osa XXX, XXX, asuvast kinnistust (edaspidi XXX kinnistu) koos selle oluliste osadega ja päraldistega. -27.07.2011 sõlmisid Q ja kostja kinnistu mõttelise osa kinkelepingu ning asjaõiguslepingu (Leping II), millega Q kinkis kostjale 4404/21009 suuruse mõttelise osa XXX kinnistust. -Pärast Lepingute sõlmimist kuulus kostjale 11009/21009 mõtteline osa XXX kinnistust, ülejäänud 10000/21009 mõtteline osa kuulus L-le. - 29.09.2011 esitas hageja oma emale Q-le eestkostja määramiseks avalduse kohtusse. - 11.02.2013 määrusega jättis maakohus X avalduse Q-le eestkoste määramiseks rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtus leidis 05.04.2013 määrusega, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata. -Q suri 19.07.2018. -Hageja on Q ainupärija. -03.12.2018 avaldusega tühistas hageja 11.11.2010 ja 27.07.2011 tehingud TsÜS § 131 lg 1 alusel, viitas tehingu tühisusele TsÜS § 86 lg 1 ja TsÜS § 87 alusel ning taganes ka tehingutest, kuna kostja on näidanud kinkija või tema lähedase isiku suhtes üles tänamatust (I kd, tlk 24-25).
38.Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette, et asja lahendades ei lähtunud maakohus hageja taotlusest kontrollida hagi põhjendatust teatud järjekorras. Hageja väidetel oleks maakohus pidanud esmalt kontrollima seda, kas hageja tehingutest taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud ning seejärel, juhul kui need tõendamist ei leia, kontrollima hagi põhjendatust tulenevalt tehingute väidetavast tühistamisest või tühisusest.
39.Hagejal on tulenevalt TsMS § 370 lg-st 2 õigus oma alternatiivseid nõudeid järjestada ning see tähendab, et hageja võib taotleda kohtult millises järjekorras peab kohus andma seisukoha esitatud asjaoludele ja nõuetele. Juhul kui hageja oma nõudeid ei järjesta, võib kohus neid hinnata enda määratud järjekorras. Käesolevas asjas järjestas hageja oma nõudeid, kuid maakohus hindas nende põhjendatust hageja poolt taotletust erinevalt rikkudes seega menetlusõigust. Lõppjärelduses ei toonud see ringkonnakohtu arvates siiski kaasa otsuse ebaõigsust.
8(12)
40.VÕS § 270 lg 1 järgi kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Kui kinkeleping on täidetud, ei või kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma, lg 2 kohaselt kui kinkija sureb enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja möödumist, lähevad lõikes 1 nimetatud õigused tähtaja ülejäänud ulatuses üle tema pärijatele. Pärijad võivad kinkelepingust taganeda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul üksnes juhul, kui kingisaaja põhjustas kinkija surma tahtlikult ja õigusvastaselt või takistas teda lepingust taganemast. VÕS § 267 p 1 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui: kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. VÕS § 268 lg-s 1 on sätestatud, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija samal alusel lepingust (jäme tänamatus) taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda.
41.Ringkonnakohus toob esiteks esile, et VÕS § 270 järgi peavad olema täidetud teatud eeldused pärijate poolt kinkelepingust taganemiseks. Käesolevas asjas ei ole hageja tuginenud ega ka tõendanud selliste eelduste olemasolu: kingisaaja põhjustas kinkija surma tahtlikult ja õigusvastaselt või takistas teda lepingust taganemast, mis oleksid esimese alternatiivina esitatud asjaolude kogumit arvestades vajalikud hagi edukuseks. Maakohus leidis, et taganemise materiaalse eelduse olemasolu - jäme tänamatus kinkija või tema lähedaste vastu on samuti tõendamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, kuid toob esile järgmist. Kuna VÕS § 270 järgi läheb pärijatele üle vaid kinkija taganemisõigus, ei ole hageja väited, milles ta tugineb taganemisõiguse asjaoludele, mis tekkisid peale kinkija surma, st kinkija matustest teatamise ja korraldamisega seonduvat, põhjendatud.
42.Ringkonnakohus leiab samuti, et põhjendatud ei ole ka hageja väited, et taganemine oli põhjendatud seetõttu, et kostja soovis N lahkumist XXX kinnistult ja lasi põletada hagejale ja Q-le XXX kinnistul olnud esemed. Asjas ei vaielda selle üle, et ajal, kui kostja soovis kinnistult L lahkumist ning seal olnud esemeid hävitati, kuulus kinnistu osaline omandiõigus kostjale. Omandiõiguse realiseerimisega seonduv ei saa esitatud asjaoludel olla jämedaks tänamatuseks kinkija või kinkija lähedaste suhtes. Asjas ei ole ka tõendatud, et kostja hävitas kinkija või tema lähedaste isikute erilisi mälestusväärseid esemeid. Kostja on eitanud urni, milles asus tema isa põrm, hävitamist.
43.Asjas leidis tunnistajate L ja N ütlustega tõendamist, et mõned aastad peale seda, kui Q asus elama kostja juurde, hakkas kostja tegema takistusi kinkija ja tema lähedaste kokkusaamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esile toonud, et ajal, kui hageja oma ema Q külastas, üritas ta korduvalt rääkida emaga XXX kinkelepingutega seonduvast. Tunnistaja N ütluste järgi läks hageja Q-lt eraviisiliselt aru pärima kinkelepingute kohta, ka tunnistaja L ütlustest nähtuvalt päriti nende külaskäikude ajal Q-lt XXX kinnistuga seonduvat. Kinkelepingud jäid kehtima. Esitatud asjaoludest nähtuvalt toimus poolte suhete jahenemine ja sellest tulenevalt kokkusaamiste vältimine seetõttu, et pooltel tekkis tüli Q-le kuulunud vara tõttu.
44.Riigikohtu avaldatud seisukoha järgi on jäme tänamatus VÕS § 267 p 1 mõttes hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase vastu. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt Riigikohtu 22. mai 9(12)
2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17, p 15 ja seal viidatud lahendid). Ringkonnakohtu arvates on kostja käitumine lähedaste piiramisel kinkijaga suhtlemiseks etteheidetav tegu. Siiski ei anna see käesoleval juhul alust lugeda taganemise materiaalseid eelduseid täidetuks. Ringkonnakohtu arvates on kostja veenvalt tõendanud, et ta hoolitses kinkija eest aastaid eeskujulikult, asjas on esile toodud ka hooldamiseks vajalikud toimingud. Kuivõrd asjas tugines kostja sellele, et kinkija eesmärgiks oli elada kostja hoolitsusel, kinkija ei soovinud elada hooldekodus, ning see oli kingete tegemise eesmärk, siis ei saa ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et hageja poolt taganemise materiaalsed alused olid olemas.
45.Teise alternatiivina tugines hageja hagis sellele, et tehingud on tühistatud. TsÜS § 131 reguleerib tehingu tühistamist esindaja kohustuste rikkumise tõttu ja selle esimese lõike kohaselt võib esindatav tühistada esindaja tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi.
46.Selleks, et hinnata, kas esinesid materiaalsed alused tehingu tühistamiseks tuleb arvestada seda, et esindatava ja esindaja vahelisest sisesuhtest tulenevaks keskseks kohustuseks on esindaja lojaalsuskohustus esindatava suhtes, st kohustus tegutseda oma kohustuse täitmisel esindatava huvides esindaja jaoks parima kasuga ning vältida huvide konflikti. Käesolevas asjas tegi kostja tehingud esindaja nimel iseendaga, sõlmides kinkelepingud, millega esindatava vara vähenes. TsÜS § 131 lg 2 järgi eeldatakse, et sellega rikkus kostja oma kohustusi. Esindajal on õigus see eeldus ümber lükata. Käesoleva asja lahendamisel on oluline osutada, et esindataval on õiguse tehing TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistada, kui on täidetud osutatud sättes ette nähtud tühistamise materiaalsed eeldused, puuduvad paragrahvi teises lõikes nimetatud välistused ja tühistamisel järgitakse TsÜS § 131 lg-s 3 fikseeritud tähtaegu. Maakohus leidis, et tühistamisel ei ole järgitud TsÜS § 131 lg-s 3 fikseeritud tähtaega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Nõustuda ei saa hageja väitega, et maakohus leidis ebaõigesti, et TsÜS §-st 131 tulenev 3-aastane tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mistõttu ei olnud hagejal õigust tehing tühistada, kuna 3 aastat tehingust oli tühistamisavalduse esitamise ajaks möödunud.
47.Seoses kostja poolt õigustlõpetavale tähtajale tuginemisega toob ringkonnakohus esile ka järgmist. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Ka VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui seadusest, tavast või tehingust tulenev oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu, jäetakse see võlasuhtele VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Hageja on asjas tuginenud sellele, et kostja käitumine tehingute tegemisel on olnud hea usu põhimõtte vastane ning kostja kasutas ära Q nõdrameelsust tehingute tegemisel.
48.Asjast nähtuvalt teostati tsiviilasjas nr 2-11-44411 (Q-le eestkoste seadmiseks) Q suhtes mitu kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi. 07.12.2011 ekspertiisiakti kohaselt esines ekspertiisi läbiviimise ajal Q-l nõdrameelsus, raske vaimse arengu regress (segatüüpi vaskulaarne dementsus F01.3), mille tõttu Q ei suuda kestvalt oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Kohtupsühhiaatriaekspert tuvastas, et Q psüühiline seisund ei võimalda tal teha iseseisvalt tehinguid, ka mitte pisitehinguid. Eksperdi hinnangul 10(12)
vajas Q eeskostet kestvalt, elupuhuselt (Harju Maakohtu määrus, kd I, tlk 16-18; Tallinna Ringkonnakohtu määrus kd I, tlk 56-58). 09.07.2012 ekspertiisiaktis (ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr E-12-07-09-60, kd I, tlk 53-55) avaldas ekspert arvamust, et Q oli 27.04.2010 volituse andmise ajal võimeline volituse tähendusest aru saama ja oma tahet vastavalt sellele arusaamisele kujundama. 15.12.2012 täiendava kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr E-12-12-15-87 kohaselt oli Q 27.04.2010 volituse andmisel Y-le oma vaimse seisundi poolest võimeline volituse tagajärgedest aru saama ja oma tahet vastavalt sellele arusaamisele kujundama (I kd, tlk 57). Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus põhjendatult, et Q ei olnud kostjale volituse andmisel teovõimetu, vaid muutus piiratult teovõimetuks peale volituse andmist. Seega ei ole ringkonnakohtu arvates asjas tõendatud see, et kostja kasutas ära kinkija piiratud teovõimet, et kinkida endale vaidlustatud tehingute alusel vara.
49.Teovõime piiratus tekkis siiski varem, kui kolme aasta möödumisel tehingute tegemisest. Seega tuli asjas kontrollida, kas hageja esitatud asjaoludel võib olla TsÜS § 131 lg-s 3 sätestatud õigustlõpetavale tähtajale tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega ning anda seetõttu aluse jätta nimetatud tähtaeg VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Selleks tuli hinnata tehingute tegemise eesmärki ning asjaolusid, kas kostja on käitunud selliselt, et takistas toimingute tegemist, mis tõi kaasa tähtaja möödumise ning missugune oli kinkija tahe tehingute tegemiseks. Asjas leidis tõendamist, et hageja, külastades kinkijat peale kinkelepingute sõlmimist, vestles temaga kinkelepingute teemal, kuid kinkija oma tahet teovõimelisuse ajal ei muutnud. Samas oli hageja poolt oma ema ehk kinkija suhtes 2011.a sügisel eestkostemenetluse algatamise põhjuseks mh eelkõige kinketehingute tegemine ning hageja soovis eestkostemenetluses ema suhtes vaid varahooldusõigust, isikuhoolduse ehk igapäevase hoolitsuse soovis hageja jätta kostja kanda nagu nähtub asja materjalidest (I kd, tlk 56ja pöördel). Arvestades kostja esiletoodut ja tõendatut, et kinkija eesmärgiks oli elada kostja hoolitsusel, kinkija ei soovinud elada hooldekodus ning see oli kingete tegemise eesmärk, leiab ringkonnakohus, kostja tuginemine õigustlõpetavale tähtajale ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Tuues esile konkreetsed asjaolud, mis põhjusel Q peale haiglast naasmist asus elama kostja juurde, elas seal kuni oma surmani, leiab ringkonnakohus, et kostja on tõendanud kinkija tahet vaidlustatud kingete tegemiseks. Eeldus, et kui esindaja tegutseb ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, rikkus esindaja tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on ümber lükatud.
50.Hageja tugines kolmanda alternatiivina tehingute tühisusele. Ringkonnakohus osutab esiteks, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseis TsÜS § 131 järgi on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st TsÜS § 131 tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Teiseks ei ole vaidlustatud tehingud tühised ka TsÜS § 129 lg 1 järgi, sest asjas esitatud volikirja järgi olid kostjal Q poolt antud volitused ka kinkelepingu sõlmimiseks. Maakohus tuvastas õigesti, et Q volitas (kd I, tlk 8) kostjat tegema enda nimel kõiki tehinguid. Seega ei ületanud kostja tehingute tegemisega esindusõigust. Menetluskulude jaotus
51.TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja on palunud hagejalt välja mõista menetluskulud kokku 858 eurot, ajakuluga 5,5 tundi, teenuse tunnihinnaga 130 eurot+km. Ringkonnakohus leiab, arvestades vaidluse
11(12)
olemust ning kostja esiletoodud lepingulise esindaja ajakulu erinevate toimingute lõikes ning lepingulise esindaja tunnitasu, et menetluskulude suurus on põhjendatud ning mõistlik. /allkirjastatud digitaalselt/
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.