Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja VahurPeeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. juuni 2021. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-417
Kohtuasi
OÜ Hingehoid hagi OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) vastu võlausaldajate 30. detsembri 2019. a üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks Sihtasutuse Hiiu Ravikeskus hagi OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) vastu võlausaldajate
30.detsembri 2019. a üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 2. novembri 2020. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-418 Harju Maakohtu 23. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-417
Kaebuse esitaja, liik ja hind
OÜ Hingehoid apellatsioonkaebus Harju Maakohtu
2.novembri 2020. a otsuse peale, hind 3500 eurot OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 23. oktoobri 2020. a otsuse peale, hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Sihtasutus Hiiu Ravikeskus (registrikood 90010864), lepingulised esindajad vandeadvokaat Tarmo Peterson ja vandeadvokaadi abi Henri Torop Hageja OÜ Hingehoid (registrikood 12295590), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristel Viru Kostja OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis), pankrotitoimkonna esimees Paul-Kristian Padrik, lepingulised esindajad vandeadvokaat Rauno Kinkar ja vandeadvokaadi abi Henri Ratnik
2.Tühistada Harju Maakohtu 23. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-417 ja teha asjas uus otsus, millega:
2.1.Rahuldada OÜ Hingehoid hagi.
2.2.Tunnistada kehtetuks OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) 30. detsembri 2019. a võlausaldajate üldkoosoleku otsus, millega valiti pankrotitoimkonda RP.
2.3.Jätta OÜ Hingehoid hagi menetlemisel maa- ja ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kanda.
3.Jätta OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Jätta Harju Maakohtu 2. novembri 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
5.Jätta OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud kulud OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Hingehoid (hageja I, võlausaldaja I) esitas 9. jaanuaril 2019 Harju Maakohtule OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) (kostja, võlgnik) vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) 30. detsembri 2019. a võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, millega valiti pankrotitoimkonda RP (tsiviilasi nr 2-20-417). Samal päeval esitas samale maakohtule sama kostja vastu sama nõudega hagi ka Sihtasutus Hiiu Ravikeskus (hageja II, võlausaldaja II) (tsiviilasi nr 2-20-418).
1.1.Hagiavalduste kohaselt esitasid võlgniku pankrotimenetluses oma nõuded hageja I (nõuete kogusumma 648 533 eurot 5 senti), hageja II (nõuete kogusumma 209 557 eurot 17 senti) ja OÜ Vangent Assets (võlausaldaja III) (nõuete kogusumma 10 410 577 eurot 1 sent).
2-20-417 Võlausaldaja III on suurvõlausaldajana võlgniku pankrotimenetluses korduvalt oma õigusi kuritarvitanud, et saada kontroll võlgniku pankotitoimkonna üle ja vältida toimkonnas väikevõlausaldajate esindatust (tsiviilasjad nr 2-18-4471 ja 2-18-15400). Hagejad esitasid 30. detsembril 2019 pankrotihaldurile e-kirja teel taotluse võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumiseks ning said samal päeval Ametlike Teadaannete vahendusel teada, et pankrotihaldur oli 23. detsembril 2019 juba võlausaldajate üldkoosoleku kokku kutsunud ja see pidi toimuma 30. detsembril 2019 kell 12. Pankrotihaldur ei teavitanud e-kirja saamise järel hagejaid üldkoosoleku kutsest. Üldkoosolekul selgus, et võlausaldajat III oli asunud esindama pankrotihalduriga samas büroos (advokaadibüroo LEXTAL) praktiseeriv vandeadvokaat RK. Võlausaldaja III esindaja teatas üldkoosolekul, et Ott Invest OÜ, kellele võlausaldaja III oli varem oma nõudest 10 000 eurot loovutanud, on nõude võlausaldajale III tagasi loovutanud, ning võlausaldaja III loovutas selle nüüd RP-le. Ühtlasi seadis võlausaldaja III esindaja koosolekul pankrotitoimkonna liikme kandidaadina väikeste nõuetega võlausaldajate esindajana üles RP. Hagejad seadsid üles JK kandidatuuri. Üldkoosolekul valiti võlausaldaja III häältega pankrotitoimkonna liikmeteks suurte nõuetega võlausaldajate esindajatena PP ja UM, kes on seotud võlausaldajaga III, ning väikeste nõuetega võlausaldajate esindajana RP, kes on samuti seotud võlausaldajaga III läbi äriühingu Interactive Fate OÜ. Hagejad esitasid üldkoosolekul vastuväite RP väikeste nõuetega võlausaldajate esindajana pankrotitoimkonda valimise kohta.
1.2.Võlausaldajate 30. detsembri 2019. a üldkoosoleku otsus tuleb tunnistada pankrotiseaduse (PankrS) 83 lg 1 alusel kehtetuks, sest see on vastuolus seadusega (PankrS § 74 lg-ga 2) ning sellega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Otsus on vastuolus PankrS § 74 lg-ga 2, sest selles ei ole väiksemate nõuetega võlausaldajate esitatud liiget. RP kandidatuuri ei seadnud üles väikeste nõuetega võlausaldajad ning RP ei esinda väikeste nõuetega võlausaldajate huve. Kuna RP sai loovutuse teel osa suure võlausaldaja nõudest, siis ei saa teda pidada väikse nõudega võlausaldajaks PankrS § 74 lg 2 tähenduses. RP nõue tuleneb samast õigussuhtest nagu võlausaldaja III nõue ning olemuslikult on tegemist suure võlausaldaja nõudega. RP ja võlausaldaja III huvid kattuvad. Võlausaldaja III nõude loovutamine on näilik, sest selle eesmärgiks on tõrjuda väikse nõudega võlausaldajad pankrotitoimkonnast välja ja saada pankrotitoimkonna üle kontroll. Võlausaldaja III üritab juba mitmendat korda pahatahtliku nõude loovutamise skeemiga oma õigusi kuritarvitades saada kontrolli pankrotitoimkonna üle ning pankrotihaldur ei ole seda takistanud. Otsus rikub võlausaldajate ühiseid huve, sest toimkonda ei ole moodustatud kõigi võlausaldajate huvide kaitseks PankrS § 74 lg 1 tähenduses. Toimkond kaitseb üksnes võlausaldaja III huve ega täida usaldusväärselt toimkonna funktsioone. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles mõlemale hagile vastu ja palus jätta need rahuldamata.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt on üldkoosoleku otsus kooskõlas PankrS § 74 lg-ga 2, sest RP on väikese nõudega võlausaldaja. Võlausaldajale III kuulub tsiviilasjas nr 2-17-17302 jõustunud kohtulahendist tulenev nõue 5 169 106 eurot 74 senti. Võlausaldaja III loovutas sellest nõudest 10 000 suuruse osa RP-le, kes tasus nõude eest 2500 eurot. Võlausaldaja III osanik OK võõrandas 8. novembril 2019 osaluse ning võlausaldaja III praegused kaudsed omanikud UM ja PP ei ole seotud endise
2-20-417 osaniku OK-ga ega RP-ga. RP-l ei ole nendega ühiseid majanduslikke huve. RP kandidatuuri seadis üles RP esindaja, mitte võlausaldaja III esindaja. RP-le kuulub väike nõue (10 000 eurot). Viited varasematele menetlustele ja lahenditele on asjakohatud. RP ei ole mingil moel võlausaldajaga III seotud, sh ei ole majanduslikku seotust läbi Interactice Fate OÜ. See äriühing on tarkvaraarendaja, kes korraldas avaliku rahastuskampaania, mille tulemusel rahastas seda kokku 22 isikut, sh RP. Nõude loovutamise eesmärk oli varalise nõude loovutamine, et RP saaks pankrotimenetluses võimaluse korral oma nõude rahuldada suuremas ulatuses kui tema tasutud nõude hind. On elementaarne, et RP soovis osaleda oma nõude maksimaalses ulatuses realiseerimiseks pankrotitoimkonna töös. Loovutamise tõttu ei saa RP nõuet pidada võlausaldaja III nõudeks ning võlausaldaja III majanduslikud huvid ei kattu RP huvidega tulenevalt eriõigusjärglusest.
2.2.Kuna RP on väikse nõudega võlausaldaja, ei riku otsus võlausaldajate ühiseid huve. Maakohtu otsused ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 2. novembri 2020. a otsusega hageja I hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja I kanda.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
-
-
-
-
võlgniku pankrotimenetluses on võlausaldajateks hageja I (nõuete kogusumma 648 533 eurot 5 senti), hageja II (nõuete kogusumma 209 557 eurot 17 senti), võlausaldaja III (nõuete kogusumma 10 410 577 eurot 1 sent) ja RP (võlausaldaja III loovutatud nõue 10 000 eurot); OK võõrandas 8. novembril 2019 võlausaldaja III osad Keila Kinnivara OÜ-le, kelle osanikud on Gaza OÜ (osanik ja juhatuse liige UM) ning PKP Holdings OÜ (osanik ja juhatuse liige PP); RP on Ember Quality Service OÜ osanik ja juhatuse liige; Ember Quality Service OÜ ja PKP Holdings OÜ on Interactive Fate OÜ väikeosanikud (vastavalt 6,28% ja 11,98%); osaühingul on 22 osanikku; osaühing korraldas 2019. aastal avaliku rahastuskampaania, mille raames otsiti väikeinvestoreid videomängu arenduse rahastamiseks; osaühingu ja võlausaldaja III tegevused ei kattu ning neil ei ole omavahel seoseid; võlausaldaja III 5 169 106 euro 74 sendi suurune nõue on võlgniku pankrotimenetluses jõustunud kohtuotsusega tunnustatud; võlausaldaja III loovutas 30. detsembril 2019 kohtuotsusega tunnustatud nõudest 10 000 euro suuruse nõude RP-le, kes tasus nõude loovutuse eest 2500 eurot; võlausaldaja III teavitas samal päeval pankrotihaldurit nõude loovutamisest;
30.detsembril 2019 kell 12 toimus võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosolek, kus valiti pankrotitoimkonda PP, UM ja RP; RP andis selleks nõusoleku ning ta valiti tema esindaja, mitte võlausaldaja III esindaja ettepanekul; üldkoosoleku otsuse kohaselt on väiksema nõudega võlausaldajad need, kelle nõude suurus on alla 1 000 000 euro, ja suure nõudega võlausaldajad need, kelle nõude suurus on üle 1 000 000 euro.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on RP väiksema nõudega võlausaldaja PankrS § 74 lg 2 tähenduses, mistõttu ei ole üldkoosoleku otsus seadusega vastuolus.
2-20-417 Pärast nõude loovutamist on võlausaldaja III 10 000 euro suurune nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg-te 1 ja 2 järgi RP iseseisev nõue. Nõude loovutamine ei ole seaduse järgi keelatud ning kohustuse saab täita uuele võlausaldajale. Nõude loovutamise leping kehtib. Tegemist ei ole hüpoteetilise nõudega, kuna see tuleneb jõustunud kohtulahendist. RP on väiksema nõudega võlausaldaja ning tema kandidatuuri ei seadnud üles suurema nõudega võlausaldaja. Hageja ei ole toonud esile, et üldkoosolekul oleks otsuse vastuvõtmise korda rikutud. Asjaolu, et võlausaldaja III hääletas RP poolt, ei muuda otsust kehtetuks ega RP nõuet võlausaldaja III nõudega seotuks. Nõude loovutamine ei ole näilikkuse tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 järgi tühine. Nõude loovutamise tagajärjed on saabunud, sest nõude loovutamiseks on teavitatud haldurit, RP tasus nõude eest 2500 eurot ning asus oma nõudest tulenevaid õigusi realiseerima. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et nõude loovutamise eesmärgiks oli tõrjuda väikeste nõuetega võlausaldajad pankrotitoimkonnast välja. Vaidlustatud üldkoosoleku otsus ei ole vastuolus varem tsiviilasjades nr 2-18-4471 ja nr 2-18-15400 tehtud lahenditega, sest RP ei ole läbi äriühingute osaluse võlausaldajaga III seotud. Samuti ei ole võlausaldaja III endine osanik OK seotud praeguste osanikega ega pankrotitoimkonda valitud isikutega.
3.3.Kuna RP on väikese nõudega võlausaldaja, ei saa tema pankrotitoimkonda valimine rikkuda võlausaldajate ühiseid huve.
3.4.Asjaolu, et võlausaldaja III on ka varem oma nõude osaliselt loovutanud ja tagasiomandanud, ega see, et 8. mai 2017. a, 12. märtsi 2018. a ja 2. oktoobri 2018. a võlausaldajate üldkoosolekul valiti toimkonda väiksema nõudega võlausaldajate esindajad võlausaldaja III häältega, ei ole üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks.
4.Harju Maakohus rahuldas 23. oktoobri 2020. a otsusega hageja II hagi, tunnistas vaidlustatud üldkoosoleku otsuse kehtetuks ja jättis menetluskulud kostja kanda.
4.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
-
-
võlgniku pankrotimenetluses on võlausaldajateks hageja I (nõuete kogusumma 648 533 eurot 5 senti), hageja II (nõuete kogusumma 209 557 eurot 17 senti), võlausaldaja III (nõuete kogusumma 10 410 577 eurot 1 sent) ja RP (võlausaldaja III loovutatud nõue 10 000 eurot);
8.mail 2017 toimus võlgniku pankrotimenetluses esimene võlausaldajate üldkoosolek, kus valiti pankrotitoimkonda väiksemate nõuetega võlausaldajate esindajaks AR, kes oli Der Gynth OÜ esindaja; Der Gynth OÜ oli talle kuuluva nõude omandanud 8. mail 2017 võlausaldajalt III;
12.märtsil 2018 toimus uus võlausaldajate üldkoosolek, kus valiti pankrotitoimkonda väikevõlausaldajate esindajaks OK, sest Der Gynth OÜ oli talle loovutatud nõude võõrandanud 21. veebruaril 2018 omakorda OÜ-le Leitvaagen; OÜ Leitvaagen ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks oli OK ning OÜ Leitvaagen oli võlausaldaja III ainuosanik; ka võlausaldaja III juhatuse liige oli OK; Riigikohus leidis 24. aprilli 2019. a otsuses tsiviilasjas nr 2-18-4471, et väikese nõudega võlausaldajaks ei saa PankrS § 74 lg 2 tähenduses pidada isikut, kes on suurvõlausaldajaga seotud viisil, et tal on suurvõlausaldajaga sisuliselt samaväärne majanduslik huvi;
2.oktoobril 2018 toimus uus võlausaldajate üldkoosolek, kus valiti võlausaldaja III häältega pankrotitoimkonda väikevõlausaldajate esindajaks OTT Invest OÜ esindaja
2-20-417
-
-
-
OK; vahetult enne üldkoosolekut teatas võlausaldaja III, et ta loovutas oma nõudest 10 000 eurot suuruse osa OTT Invest OÜ-le; OTT Invest OÜ ainuosanik on OK; hagejad esitasid kandidaadiks JK, keda ei valitud toimkonda; tsiviilasjas nr 2-18-15400 jõustunud kohtuotsusega tunnistas Tallinna Ringkonnakohus selle üldkoosoleku otsuse kehtetuks, sest väikese nõudega võlausaldajaks ei saa PankrS § 74 lg 2 tähenduses pidada isikut, kes on suurvõlausaldajaga seotud viisil, et tal on suurvõlausaldajaga sisuliselt samaväärne majanduslik huvi;
30.detsembril 2019 kell 10.24 esitasid hagejad pankrotihaldurile taotluse uue võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumiseks, kuid said samal päeval Ametlike Teadaannete vahendusel teada, et haldur oli juba 23. detsembril 2019 kokku kutsunud koosoleku, mis pidi toimuma 30. detsembril 2019 kell 12;
30.detsembri 2019. a üldkoosolekul teatas võlausaldaja III, et OTT Invest OÜ loovutas oma nõude tagasi võlausaldajale III ning võlausaldaja III loovutas selle RP-le; üldkoosolek kutsus senise pankrotitoimkonna tagasi, otsustas, et väikevõlausaldaja on võlausaldaja, kelle nõuete summa on väiksem kui 1 000 000 eurot, ja valis uue toimkonna, sh suurvõlausaldajate esindajateks PP ja UM ning väikevõlausaldajate esindajaks RP; RP esitas väikese nõuetega võlausaldajate esindaja kandidaadiks RP; hageja I, kelle oli nõudeid 648 533 euro 5 sendi ulatuses, esitas väikese nõuetega võlausaldajate esindaja kandidaadiks JK; võlausaldaja III ei nõustunud JK valimisega ja valis toimkonda RP; hagejad esitasid otsuse kohta vastuväite, kuid sellele vaatamata võeti otsus vastu.
4.2.Maakohtu põhjenduste kohaselt on hagejal II pankrotivõlausaldajana õigus esitada hagi võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks, hagi on esitatud tähtaegselt ning vaidlustatud otsus on PankrS § 83 lg-s 1 nimetatud esimese alternatiivi kohaselt kehtetu, sest otsusega on rikutud PankrS § 74 lg-t 2, kuna otsuse tulemuse on väiksema nõudega võlausaldajate (hagejate) pakutud kandidaat jäänud pankrotitoimkonnast välja ning tema asemel on pankrotitoimkonda valitud RP, kellele kuulub osa olemuslikult suurvõlausaldaja (võlausaldaja III) nõudest. Tegemist on võlausaldaja III kolmanda katsega jätta algsed väikevõlausaldajad pankrotitoimkonnast välja ja allutada pankrotitoimkond enda kontrollile, luues kunstlikult uue väikevõlausaldaja ja valides ta oma häältega kõigi väikevõlausaldajate esindajaks pankrotitoimkonnas. Kohus on juba kaks korda pööranud võlausaldaja III käitumise väikevõlausaldajate loomisel samaväärse majandusliku huvi tõttu tagasi. Asjaolu, et võlausaldaja III omanikeringis on toimunud muudatused, ei muuda võlausaldaja III kui juriidilise isiku eelneva tegutsemise faktilisi asjaolusid. Praegusel juhul on võlausaldaja III loovutanud taas osa oma nõudest kolmandale isikule ja valinud ta taas väikevõlausaldajate esindajaks pankrotitoimkonda. Kuna esitatud asjaoludel ei saa tuvastada RP samaväärset majandlikku huvi võlausaldajaga III, ei ole tegemist üks-ühele sama olukorraga, mis oli eelmise kohtuasjade aluseks. Asjaolu, et RP omandas nõude võlausaldajalt III, et võlausaldajal III ja RP-l oli üldkoosolekul sama esindaja, ning see, et RP on seotud Interactive Fate OÜ-ga, ei näita võlausaldaja III ja RP sellist majanduslikku seost, mida saaks võlgniku pankrotimenetluses arvestada. Suurvõlausaldaja poolt väikese osa oma nõudest loovutamise teel kunstlikult uue väikevõlausaldaja tekitamine ning tema pankrotitoimkonda väikevõlausaldajate esindajana valimine oma häälteenamusega ei ole aga kooskõlas PankrS § 74 lg 2 sisu ja eesmärgiga. Sätte eesmärgiks on tagada, et ka tegelike väikevõlausaldajate huvid oleksid pankrotitoimkonnas
2-20-417 esindatud. Selle hindamisel tuleb arvestada võlausaldajate nõuete tausta ja päritolu. Võlausaldaja III tegevuse (luua kunstlikult väikevõlausaldaja ja valida see oma häältega väikevõlausaldajate esindajana pankrotitoimkonda) aktsepteerimine tähendaks, et suurvõlausaldajal on võimalik alati saavutada kontroll pankrotitoimkonna üle ning see on selgelt vastuolus PankrS § 74 lg 2 mõtte ja eesmärgiga. Sel viisil loodud nõue on pankrotiseaduse tähenduses osa suurvõlausaldaja nõudest, mitte uus väikenõue. See kvalifitseerub üksnes formaalselt väikevõlausaldaja kriteeriumi alla väikseks tükiks eraldamise tõttu. Suurvõlausaldaja nõudest väikese tüki loovutamise teel pankrotivõlausaldajaks saanud isik ei saa kvalifitseeruda väikevõlausaldaja mõiste alla olenemata formaalselt sätestatud piirist allapoole jäämisest, sest olemuslikult on tegemist osaga suurvõlausaldaja suurnõudest.
4.3.Kuna vaidlustatud otsus on vastuolus seadusega, siis ei tule hinnata, kas otsus on vastuolus ka võlausaldajate ühiste huvidega, sest PankrS § 83 lg-s 1 on sätestatud otsuse kehtetuks tunnistamise alternatiivsed alused.
4.4.Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Apellatsioonkaebused
5.Hageja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Harju Maakohtu 2. novembri 2020. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-417 tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja I apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt PankrS § 74 lg-t 2. Asjaolu, et võlausaldaja III on juba kolmandat korda kasutanud samasugust skeemi, kinnitab, et RP ei ole väikevõlausaldaja PankrS § 74 lg 2 tähenduses ning võlausaldaja III eesmärk nõude loovutamisel oli pankrotitoimkonna üle kontrolli saamine. RP nõue on osa suurvõlausaldaja nõudest ning RP ei saa olla väikevõlausaldaja PankrS § 74 lg 2 tähenduses. Maakohtu formalistlik lähenemine viib olukorrani, kus suurvõlausaldaja saab nõudest väikse osa loovutamise teel luua väikevõlausaldaja ja hoida tegelikud väikevõlausaldajad pankrotitoimkonnast eemal. Lisaks on maakohus tsiviilasjas nr 2-20-418 teinud vastupidise lahendi.
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Harju Maakohtu 23. oktoobri 2020. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-418 tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja II kanda, või saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt PankrS § 74 lg-t 2 koosmõjus PankrS § 83 lg-ga 1 ning maakohtu järeldused on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu praktika kohaselt pidi maakohus tuvastama, et nõude loovutamine oli vastuolus PankrS § 74 lg-ga 2, st tehingu pooltel oli ühine majanduslik huvi. Asjaolu, et RP sai nõude loovutuse teel, ei tähenda PankrS § 74 lg 2 rikkumist. Nõude loovutus kehtib ning RP nõue ei saa olla õiguslikult enam võlausaldaja III nõue. Nõude loovutamisel tekkiv eriõigusjärglus ei tähenda seda, et RPul ja võlausaldajal III on ühised majanduslikud huvid. Maakohus järeldas ka ise, et ühist majanduslikku huvi ei ole. Maakohtu otsus on vastuolus tsiviilasjas nr 2-20-418 tehtud otsusega. Maakohus ei ole otsust nõuetekohaselt põhjendanud, jättis hindamata hagivastusele lisatud tõendid, mis kinnitavad, et nõude loovutamine ei olnud näilik, ning tuvastas asjas esitatud
2-20-417 tõendeid hinnates vääralt, et nõude loovutamise tehing oli kunstlik, tsiviilasja tehiolud on sarnased varasemate vaidlustega ning RP toimkonda valimine on võlausaldaja III kunstlik käik. Vastustajate seisukohad
7.Kostja vaidles hageja I apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja I kanda. Kostja jäi menetluses varem esitatud seisukohtade juurde.
8.Hageja II vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja II jäi menetluses varem esitatud seisukohade juurde. Juhul, kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et võlausaldajate üldkoosoleku otsus ei ole vastuolus PankrS § 74 lg-ga 2, tuleb hagi rahuldada seetõttu, et see rikub võlausaldajate ühiseid huve. Menetluse edasine käik
9.Tallinna Ringkonnakohus liitis 7. detsembri 2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-20-418 esitatud hagi tsiviilasjaga nr 2-20-417 ja jättis tsiviilasja numbriks 2-20-417.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja tsiviilasjas nr 2-20-418 tehtud maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Hageja I apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja tsiviilasjas nr 2-20-417 tehtud maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha selles asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi. Selle maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka hageja I esitatud hagi alusel alustatud kohtumenetluses tekkinud menetluskulude jaotust.
11.Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas maakohus tsiviilasjas nr 2-20-418 lõppjäreldusena õigesti hageja II esitatud hagi võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks ning sama tuleb teha ka hageja I tsiviilasjas nr 2-20-417 esitatud hagiga.
12.Pooled vaidlevad mõlemas asjas selle üle, kas võlgniku pankrotimenetluses 30. detsembril 2019 vastuvõetud otsus, millega valiti pankrotitoimkonda väikeste nõuetega võlausaldajate esindajaks võlausaldaja, kes omandas üldkoosoleku toimumise päeval suurvõlausaldajalt väikese osa viimase nõudest, olukorras, kus suurvõlausaldaja oli korduvalt väikese osa oma nõudest loovutanud, on seadusega (PankrS § 74 lg-ga 2) vastuolus või rikub võlausaldajate ühiseid huve PankrS § 83 lg 1 tähenduses ning tuleb seetõttu kehtetuks tunnistada. Pooled ei vaidle maakohtu otsustes tuvastatud asjaolude üle ning ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuste lahendamisel aluseks. Kuigi kostja väidab apellatsioonkaebuses, et maakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-20-418 esitatud tõendeid hinnates vääralt, et nõude loovutamise tehing oli kunstlik, tsiviilasja tehiolud on sarnased varasemate vaidlustega ning RP toimkonda valimine on võlausaldaja III kunstlik käik, mõistab kolleegium kostja kaebuse väiteid selliselt, et kostja ei nõustu maakohtu tehtud järeldustega, mitte nende järelduste aluseks olevate asjaolude tuvastamisega.
13.Kolleegiumi hinnangul ei vasta vaidlustatud võlausaldajate üldkoosoleku otsus PankrS § 74 lg-s 2 sätestatud nõuetele, mistõttu on see seadusega vastuolus ja tuleb tunnistada PankrS § 83 lg 1 alusel kehtetuks.
2-20-417 Ringkonnakohus selgitab, et PankrS § 83 lg 1 järgi võivad võlgnik, võlausaldaja või haldur nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks mh võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele. Seejuures ei vasta üldkoosoleku otsus seadusele, kui on rikutud PankrS § 74 lg-s 2 sätestatud nõudeid, mille kohaselt peavad pankrotitoimkonda kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud. Riigikohus on leidnud, et selle sätte eesmärk on tagada, et igas pankrotitoimkonnas oleksid lisaks suurvõlausaldajatele esindatud ka väikevõlausaldajad, ning märkinud, et selle sätte tähenduses ei saa pidada väikese nõudega võlausaldajaks isikut, kes on suurvõlausaldajaga seotud viisil, et tal on suurvõlausaldajaga sisuliselt samaväärne majanduslik huvi. Lisaks peab otsuse kehtetuks tunnistamiseks olema väiksema nõudega võlausaldaja pakutud kandidaadile eelistatud suurvõlausaldajaga samaväärset majanduslikku huvi omavat kandidaati (vt Riigikohtu 24. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-4471, p-d 13–14). Kolleegium ei nõustu kostja arusaamaga, et viidatud Riigikohtu lahendi järgi ei saa võlausaldajat pidada PankrS § 74 lg 2 tähenduses väiksema nõudega võlausaldajaks üksnes juhul, kui tal on suurvõlausaldajaga sisuliselt samaväärne majanduslik huvi. Riigikohus lahendas toonase vaidluse tolles vaidluses esile toodud asjaolude alusel ega ole järeldanud, et ainuüksi samaväärne majanduslik huvi suurvõlausaldajaga takistab loovutuse teel väikese nõude omandanud võlausaldaja pidamist väikese nõudega võlausaldajaks PankrS § 74 lg 2 tähenduses. Seda arvestades järeldas maakohus tsiviilasjas nr 2-20-418 õigesti, et teistsugustel asjaoludel tuleb hinnata olukorda vastavalt esitatud asjaoludele. Arvestades Riigikohtu esile toodud eesmärki (tagada, et igas pankrotitoimkonnas oleksid lisaks suurvõlausaldajatele esindatud ka väikevõlausaldajad), saab kohus ringkonnakohtu hinnangul igal üksikjuhul hinnata, kas asjas esitatud asjaoludel saab pankrotitoimkonda esitatud võlausaldajat pidada väikevõlausaldajaks PankrS § 74 lg 2 tähenduses või mitte. Kuigi üldjuhul võib hindamine piirduda formaalselt ettepaneku teinud võlausaldaja nõude suurusega, et tuvastada, kas ta on käsitatav väikevõlausaldajana, ei saa kohus erandlikel asjaoludel pidada võlausaldajat väiksema nõudega võlausaldajaks, kui tema esitatud kandidaadi pankrotitoimkonda valimine ei täidaks PankrS § 74 lg-s 2 sätestatud eesmärki. Väikevõlausaldajate esitatud liikme pankrotitoimkonda kaasamise eesmärk on see, et väiksemate nõuetega võlausaldajate huvid oleksid ka sisuliselt, mitte üksnes formaalselt pankrotitoimkonnas esindatud. Seega on viidatud sätte kontekstis oluline nii see, et pankrotitoimkonda osutus valituks vähemalt üks väikevõlausaldajate pakutud kandidaat, kui vähemalt üks on oma ettepaneku teinud, aga ka see, et ettepaneku teinud formaalselt väikese nõudega võlausaldaja esindaks tegelikult väiksema nõudega võlausaldajate huve. Vastasel korral saaks suurvõlausaldaja oma nõudest väikse osa loovutamise teel tuua pankrotimenetlusse alati väikevõlausaldaja, valida ta oma häälteenamusega pankrotitoimkonda ning hoida sellega tegelikud väikevõlausaldajad pankrotitoimkonnast eemal. Seda arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtu käsitusega tsiviilasjas nr 2-20-418, et väiksema nõudega võlausaldajaks PankrS § 74 lg 2 tähenduses ei saa igal juhul pidada võlausaldajat, kelle nõue jääb alla võlausaldajate üldkoosolekul sätestatud piiri. Oluline on pidada silmas kõiki asjaolusid, sh seda, millal, mil viisil ja millistel asjaoludel ning millise eesmärgiga on isik saanud võlgniku pankrotimenetluses väikese nõudega võlausaldajaks, et tagada väikese nõudega võlausaldajate huvide tegelik esindatus pankrotitoimkonnas.
14.Praegusel juhul ei saa kõiki asjaolusid kogumis hinnates pidada RPut PankrS § 74 lg 2 tähenduses väiksema nõudega võlausaldajaks, nagu leidis õigesti ka maakohus tsiviilasjas nr 220-418.
2-20-417
14.1.Pooled ei vaidle selle üle, et võlausaldajad otsustasid üldkoosolekul, et väiksema nõudega võlausaldajad on need, kelle nõude suurus on alla 1 000 000 euro, ja suure nõudega need, kelle nõude suurus on sellest suurem. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hagejad on väiksema nõudega võlausaldajad PankrS § 74 lg 2 tähenduses. Seda kinnitab mh asjaolu, et hagejad esitasid oma nõuded võlgniku pankrotimenetluses ning hageja I nõuete kogusumma on 648 533 eurot 5 senti ja hageja II nõuete kogusumma 209 557 eurot 17 senti. Vaidlust ei ole ka selle üle, et hageja I kui väiksema nõudega võlausaldaja tegi üldkoosolekul ettepaneku valida pankrotitoimkonna liikmeks J. Kuusk. J. Kuusk sai hääletusel 859 häält, mis vastas hagejate häälte summale, ega osutunud pankrotitoimkonda valituks (tsiviilasja nr 2-20-417 toimiku I kd, tl 51–53 pöördel). Pooled ei vaidle ka selle üle, et RP sai pankrotivõlausaldajaks 30. detsembril 2019, mil võlausaldaja III esindaja RK teatas võlausaldajate üldkoosolekul, et ta loovutas 10 000 euro suuruse nõude, s.o osa talle kuuluvast võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud 5 169 106 eurot 74 sendi suurusest nõudest RP-le. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et samal üldkoosolekul tegi RK RP esindajana ettepaneku valida pankroti toimkonna liikmeks RP. RP sai hääletusel 10 422 häält, mis vastas võlausaldaja III ja RP häälte summale, ning osutus valituks (vt viidet toimikule ülal). Seega tegid kaks võlausaldajat, keda saab neile kuuluvate nõuete suuruse järgi pidada väiksema nõudega võlausaldajaks, võlausaldajate üldkoosolekul ettepaneku pankrotitoimkonna liikme kohta, kellest üks osutus valituks.
14.2.Hagejate väitel ei saa RP pidada väiksema nõudega võlausaldajaks PankrS § 74 lg 2 tähenduses, sest ta ei esinda väiksemate nõuetega võlausaldajate huve, kuna võlausaldaja III kuritarvitab juba kolmandat korda võlgniku pankrotimenetluses oma õigusi, loovutades väikese osa oma nõudest kolmandale isikule, et tõrjuda hagejad kui väikevõlausaldajad pankrotitoimkonnast eemale. Võlgniku pankrotimenetluses on vähemalt kolm korda toimunud vahetult enne võlausaldajate üldkoosolekut võlausaldaja III nõude loovutamise kaudu uue väiksema nõudega võlausaldaja lisandumine, uus väiksema nõudega võlausaldaja on teinud ettepaneku valida ta pankrotitoimkonda ning ta on osutunud enda ja võlausaldaja III häältega valituks. Täpsemalt,
12.märtsil 2018 toimus võlausaldajate koosolek, kus loovutuse teel väikse nõude omandanud Leitvaagen OÜ esindaja OK tegi ettepaneku enda pankrotitoimkonda valimiseks ja osutus võlausaldaja III ja enda häältega valituks (tsiviilasja nr 2-20-417 toimiku I kd, tl 11–12 pöördel).
2.oktoobril 2018 toimus võlausaldajate koosolek, mille eel oli võlausaldaja III loovutanud OTT Invest OÜ-le 10 000 euro suuruse osa oma pankrotimenetluses tunnustatud nõudest, OTT Invest OÜ lepinguline esindaja tegi üldkoosolekul ettepaneku valida pankrotitoimkonda OTT Invest OÜ seaduslik esindaja OK, kes osutus võlausaldaja III ja OTT Invest OÜ häältega valituks (tsiviilasja nr 2-20-217 toimiku I kd, tl 14–16). 30. detsembril 2019 toimus võlausaldajate koosolek, mille eel oli võlausaldaja III loovutanud RP-le 10 000 eurot suuruse osa oma pankrotimenetluses tunnustatud nõudest, RP lepinguline esindaja, kes oli ühtlasi ka võlausaldaja III lepinguline esindaja, tegi ettepaneku valida pankrotitoimkonda RP ning RP osutus võlausaldaja III ja enda häältega valituks (tsiviilasja nr 2-20-417 toimiku I kd, tl 51–53 pöördel). Eeltoodut arvestades on põhjendatud hagejate kahtlus, et võlausaldaja III kuritarvitab süsteemselt sama skeemi järgides pankrotimenetluses oma õigusi ja saavutab oma häälteenamust ära kasutades selle, et pankrotitoimkonda osutub valituks pankrotimenetluse ajal vahetult enne üldkoosoleku toimumist loovutuse teel formaalselt väikese nõudega võlausaldajaks saanud kolmas isik või tema esindaja. Seejuures on kahel varasemal korral
2-20-417 valitud väikevõlausaldajate huve esindama OK, kellel oli selgelt võlausaldajaga III ühine majanduslik huvi. Praegusel juhul on olukord erinev selle võrra, et võlausaldaja III loovutas väikese osa oma nõudest füüsilisele isikule, mitte endaga seotud äriühingule. Eeltoodu ei anna siiski alust järeldada, et RP, kes sai võlausaldajalt III vahetult enne võlausaldajate koosolekut loovutuse teel väikese osa võlausaldaja III nõudest, tegutseb võlgniku pankrotimenetluses väiksema nõudega võlausaldajate huvides. Pankrotitoimkonna lepinguline esindaja RK selgitas ringkonnakohtu istungil nõude loovutamise asjaolusid ja tõi esile järgmist: „Võlausaldaja III eesmärk nõude loovutamisel oli saada 2500 eurot, et katta pankrotimenetluses tekkinud õigusabikulusid. Peamine eesmärk oli tekitada inimene, kes mõtleb kaasa, esitab enda seisukohti, aitab ideedega ja teostab reaalset kontrolli pankrotimenetluse toimimise üle ning oleks objektiivne ja lähtuks kõikide võlausaldajate huvidest. /.../ RP sisenes võlausaldajana pankrotimenetlusse sooviga teostada kontrolli pankrotimenetluse käigu üle ja võidelda teiste võlausaldajate nõuete vastu. Tema eesmärk oligi koosoleku ajaks nõue omandada, et oleks võimalik teostada nõudest tulenevaid õigusi.“ Arvestades asjaolu, et võlausaldaja III on korduvalt valinud talle kuuluva häälteenamusega pankrotitoimkonda temalt või tema eriõigusjärglaselt värskelt loovutuse teel nõude omandanud kolmanda isiku esindaja, ning seda, et ka praegusel juhul oli nõude loovutamise eesmärgiks mh tekitada inimene, kes osaleb pankrotitoimkonnas, mõtleb kaasa ja võitleb hagejate nõuetele vastu, on võlausaldaja III nõuet loovutades hea usu põhimõtte vastaselt korduvalt kuritarvitanud pankrotimenetluses oma õigusi ning üritanud tõrjuda pankrotitoimkonnast eemale väikevõlausaldajad (hagejad). Võlausaldaja III õiguste kuritarvitamise tõttu ka sel korral ei saa pidada RP väiksema nõudega võlausaldajaks PankrS § 74 lg 2 tähenduses, sest tegelikult ei esinda ta võlgniku pankrotimenetluses väikevõlausaldajate huve. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et võlausaldaja III osanike ja juhatuse liikmete ring on vahepeal muutunud. Sellel, kes on võlausaldaja III osanikud ja juhatuse liikmed, ei ole praegusel juhul tähtsust. Oluline on see, et jätkunud on sama käitumismuster.
15.Eeltoodut arvestades on mõlemas kohtuasjas esitatud hagid põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuna maakohus jättis tsiviilasjas nr 2-20-417 hageja I hagi rahuldamata, tuleb hageja I apellatsioonkaebus rahuldada, selles asjas tehtud maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hagi rahuldamise tõttu tuleb tsiviilasjas nr 2-20-417 esitatud hagi menetlemise kulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna maakohus rahuldas tsiviilasjas nr 2-20-418 hagi, jätab kolleegium kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni tsiviilasjas nr 2-20-418 muumata, kuid muudab ülaltoodut arvestades osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kostja apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
16.Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
2-20-417 Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.