4.Mõista Xlt välja intress 8761,91 eurot REALIA GROUP OÜ kasuks.
5.Mõista Xlt välja 01.01.2021-07.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivised 302,64 eurot REALIA GROUP OÜ kasuks.
6.Mõista Xlt välja viivised VÕS § 113 lg-1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 8100 eurot REALIA GROUP OÜ kasuks alates 08.06.2021 kuni kohustuse kohase täitmiseni.
7.Tunnistada käesoleva otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3 viivitamata täidetavaks. Menetluskulud
8.Jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Edasikaebamise kord
9.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja ja kostja sõlmisid 15.07.2016 tähtajalise laenulepingu. Laenulepingu alusel maksis hageja kostjale välja laenu summas 25 000 eurot kostja arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX. Laenuleping lõppes 15.09.2019 ning kostja jättis tagastamata osaliselt laenu ja tasumata kõrvalnõuded. Kostja kohustus laenulepingu punkti 4.1 alusel maksma väljastatud laenusumma tagasi hiljemalt 15.09.2019. Laenulepingu punkti 4.2. alusel loetakse laenulepingust tulenevad kostja kohustused nõuetekohaselt täidetuks, kui kostja maksab lepingust tulenevad rahalised maksed hageja arvelduskontole, milliselt teostati hageja poolne laenusumma väljamakse. Kostja tasus laenulepingu kehtivuse ajal hagejale kokku põhiosa katteks 14 400 eurot.
2.Laenulepingu alusel kuulus iga kalendrikuu tasumisele laenusummalt laenuintress, mida arvestatakse laenulepingu punkti 3.2. alusel lähtudes kalendrikuu tegelikest päevade arvust ja määras 2% kalendrikuus (24% aastas), mis on toodud välja laenulepingu punktis 3.1. Laenulepingu kehtivuse ajal ei täitnud kostja laenulepingust tulenevat intressi maksmise kohustust kokku summas 8761,91 eurot. Laenulepingu lõppemisega muutus sissenõutavaks kogu laenusumma ning alates järgmisest päevast pärast laenulepingu lõppemisest kuni kohustuse kohase täitmiseni on hagejal õigus nõuda laenulepingu punkti 7.1. alusel viivist, mida arvestatakse tasumata põhinõudelt VÕS § 113 alusel. Antud hagiavaldusega palub hageja nõuda kostjalt välja viivised kuni hagiavalduse esitamiseni (31.12.2020) summas kokku 1098,92 eurot. Alates 01.01.2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni palub hageja kostjalt välja mõista põhinõudelt viiviseid VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (TsMS § 367). Eelnevast tulenevalt on kõrvalnõuded summas kokku 9860,83 eurot sissenõutavad.
3.Kostja ei ole vastuses hagiavaldusele täpsustanud, millisel õiguslikul alusel nõuab ta intressi vähendamist. Võlaõigusseadus ei sätesta maksimaalset intressimäära ning pooltel on õigus leppida kokku intressimääras, mis on erinev võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud intressimäärast. Hageja ja kostja sõlmisid laenulepingu ning leppisid kokku intressimääras 2% kuus ehk 24% aastas. Kostja ei ole tõendanud, et leping oli sõlmitud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või muul alusel, mille esinemise korral võib nõuda tehingu tühistamist. Samuti ei ole kostja viidanud mõnele asjaolule, mille tõttu ei olnud kostja vaba nimetatud tingimustel laenulepingut sõlmima. Kostja ei ole ka tõendanud, et leping oli heade kommete vastane ja sellest tulenevalt tühine. Hageja on seisukohal, et laenulepinguga kokkulepitud intressimäär 24% aastas
ei ole ebaproportsionaalselt suur, oli kehtivalt kokkulepitud ning puudub alus selle vähendamiseks. Hagejale on arusaamatu kostja intressiarvestus, eriti veel seetõttu, et kostja arvutab intressinõude oluliselt suuremaks kui hageja on hagiavaldusega palunud kostjalt välja mõista. Intress on tasu raha kasutamise eest ning intressi saab nõuda selle perioodi eest, millal laenusaajal oli õigus raha kasutada ehk alates temale raha väljamaksmisest kuni selle kuupäevani, millal laenusumma tuli tagasi maksta. Laenulepingu alusel tuli laenusumma tagasi maksta 15.09.2019 ning nimetatud kuupäeval lõppes ka intressiarvestus. Eeltoodust tulenevalt on hageja hagiavaldusega esitatud intressinõue põhjendatud. Hageja ei nõustu kostja poolt esitatud krediidi kulukuse määraga, sest kostja on krediidi kulukust valesti arvutanud. Hageja on seisukohal, et kostja ei saa nõuda intressinõude vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel, kuna nimetatud sätted reguleerivad viivisnõude vähendamist, mitte intressinõude vähendamist. Hageja selgitab, et viivis on rahalise kohustuse täitmisega viitamise korral õiguskaitsevahend, mida arvutatakse laenusumma osalt, mille tagasimaksmisega on laenusaaja viivituses. Hageja on hagiavalduses esitanud viivisnõude, mis on arvutatud põhinõudelt alates järgmisest päevast pärast laenulepingu lõppemisest VÕS § 113 alusel seadusjärgse viivisemäära alusel. Hageja ei ole lepingus ette näinud ebamõistlikult kõrget viivisemäära, vaid arvutanud seadusjärgse viivisemäära alusel, mistõttu ei ole kohane ka viide tüüptingimustele. Kostja viitab, et kui intressi suurus on ebamõistlik, on tegemist tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 alusel. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga. Riigikohus on leidnud, et intressimäära kui krediidi kasutamise eest ette nähtud suurust ei saa hinnata ebamõistliku tingimusena VÕS § 42 kontekstis, kuna intressi puudutab nii lepingu põhieset kui ka hinna ja üleantu väärtuse suhet (3-2-1-108-14 p 18). Hageja palub välja mõista hageja kasuks kostjalt põhinõue 8100 eurot, intressinõue 8761,91 eurot, viivisenõue 1098,92 eurot ning põhinõudelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest 31.12.2020 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
Kostja vastuväited hagile
8.Kostja tunnistab hageja esitatud nõuet osaliselt. Kostja tunnistab võlgnevuse põhinõuet ja sissenõutavaks muutunud viivise nõuet VÕS § 113 lg 1 alusel, mis 31.12.2020 seisuga oli 1098, 92 eurot.
9.Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping, mille üks pool oli äriühing ja teisel poolel eraisik ehk siis tarbija. Hageja esitas hagiavalduses kostja vastu kõrvalnõude (intressinõue), mille määr oli 2% kalendrikuus ja summa hagiavalduse esitamise hetkel so 31.12.2020 oli 8761, 91 eurot. Arvestades asjaolu, et laenuintressi arvestuse alguskuupäev oli 15.07.2016 ja erinevalt hageja poolt hagiavalduses väidetust lõpeb laenuleping laenu ja intressi täieliku tasumisega (laenulepingu p-d 6.3 ja 6.4), siis laenu tagasimakse kuupäevaks, s.o 15.09.2019 oli laenuintressi määraks kujunenud 78% (ajavahemik 15. juuli 2016 – 15. september 2019 = 39 kalendrikuud x kalendrikuu intressimäär 2% = 78%), millele lisandus intressimäär 31% (ajavahemiku 16. september 2019 – 31.detsember 2020 = 15,5 kalendrikuud x kalendrikuu intressimäär 2% = 31%). Seega tulenevalt eeltoodust oli hageja ja kostja vahelise laenulepingu intressimäär 78% + 31% = 109% ja aastane intressimäär 24%. Iga järgneva kalendrikuuga lisandub laenu intressi arvestusena 2% ja seda kuni laenulepingust tuleneva laenu (põhiosa) ja intressi täieliku laenuvõtja või kolmanda isiku poolse tasumiseni. Arvestades asjaoluga, et kostja tasub senise maksegraafiku alusel hagejale igakuiselt 500 eurot (laenu põhiosa), siis jõuab ta laenu põhiosa tagasi maksta hiljemalt oktoober 2023.aastal ja selleks
hetkeks on kujunenud ja tekkinud intressinõue veel 21,5 kalendrikuu eest, mis teeb intressimääraks juba olemasolevale 109% veel täiendavalt 43%, mis lõppkokkuvõttes on laenu väljastamisest kuni laenu tagastamiseni 152%. Eeltoodust tulenevalt on pooltevahelise laenu krediidikulukuse lõplikuks määraks 152%.
10.Kostja hinnangul on hageja laenulepingus kostjale kui tarbijale tulenev intressimäär ehk siis laenu krediidikulukuse määr 152% ebamõistlikult kõrge ja liigkasuvõtjalik ja leping on tugevalt hageja kasuks kaldu ja ebaproportsionaalne ning tarbijast laenuvõtjat ebamõistlikult kahjustav. Kostja hinnangul ei ole poolte vahelisest laenulepingust kostjale tulenevad laenulepingu tingimused mõistlikud VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes. Käesoleval juhul oli tegemist laenuandja poolt kasutusel olevate tüüptingimustega, va laenu kasutamise sihtotstarve ja laenu intressimäär ning lepingu lõpptähtaeg.
11.Kui kohus asub seisukohale, et hageja intressinõue on õiguspärane ja põhjendatud siis palub kostja intressinõuet vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel selle mõistliku suuruseni vastavalt kohtu äranägemisel. Kohtuotsuse põhjendused
12.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
13.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg-tele 1 ja 3 rahuldab kohus hagi, kui kostja kohtule esitatud avalduses võtab hageja nõude õigeks. Kohus leiab, et asjas on seadusest tulenevalt põhjendatud osaliselt hagi õigeksvõtul põhineva otsuse tegemine, kuna kostja on 15.03.2021 esitatud vastuses hagile hagi osaliselt õigeks võtnud põhinõude ja viivisenõude osas.
14.Tulenevalt TsMS § 444 lg-st 4 jätab kohus kostja õigeksvõtul põhinevast otsusest välja kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osa. Seega kohus ei asu sisuliselt analüüsima hageja nõuet seoses põhinõude ja 31.12.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõudega, kuna nimetatud osas on kostja hagi õigeks võtnud ning kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja seni tasumata põhinõude 8100 eurot ja 31.12.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 1098,92 eurot, kokku 9198,92 eurot.
15.Kooskõlas TsMS § 468 lg 1 p-ga 1 on hagi õigeksvõtul põhinev otsus tagatiseta viivitamata täidetav. Seega on käesolev otsus viivitamata täidetav osas, millega kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 9198,92 eurot.
16.Asjas puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 15.07.2016 tähtajalise laenulepingu (tlk 5-6). Laenulepingu alusel maksis hageja kostjale välja laenu summas 25 000 eurot kostja arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX. Laenuleping lõppes 15.09.2019, kuid kostja jättis tagastamata osaliselt laenu ja tasumata kõrvalnõuded. Kostja kohustus laenulepingu punkti 4.1 alusel maksma väljastatud laenusumma tagasi hiljemalt 15.09.2019, kuid kostja seda ei teinud.
17.Võttes arvesse, et kohus on rahuldanud kostja õigeksvõtu alusel hageja põhinõude ja sissenõutavaks muutunud viivisenõude, analüüsib kohus üksnes hageja intressinõuet ja täiendava viivise nõuet.
18.Hageja palub välja mõista kostjalt intressi 8761,91 eurot. Hageja ja kostja vahel 15.07.2016 sõlmitud lepingu punkti 3.1 alusel on intressi määr 2% kuus, s.o 24% aastas. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta
intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kohus leiab, et kooskõlas VÕS § 397 lg 1 ja VÕS § 94 lg 1 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress summas 8761,91 eurot. Intressivõlgnevuse kujunemine on kajastatud alljärgnevas tabelis. Laenu jääk 25 000 21 600 10 600
Intressi periood 15.07.201616.09.2016 16.09.201630.09.2016 30.09.201615.09.2019
Päevade arv
Intress päevas 16,438
Intress kokku 1035,62
14,203
198,84
6,970
7527,45
Kokku
8761,91
19.Kostja on esitanud hageja intressinõudele vastuväited, et kostja hinnangul on intressimäär ebamõistlikult kõrge ning kostjat kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes. Kohus kostja vastuväitega ei nõustu. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus hageja nõuab kostjalt laenulepingus kokku lepitud intressi tasumist, ei ole tegemist olukorraga, milles kohalduks VÕS § 42 lg 3 p-s 5, kuna intressi näol ei ole tegemist leppetrahvi, ebamõistlikult suure kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitise või muu hüvitisega.
20.Antud juhul ilmneb hageja ja kostja vahel 15.07.2016 sõlmitud lepingu punktist 3.1, et intressi määr on 2% kuus, s.o 24% aastas, mis ei ole ebamõistlikult suur. Alates
1.juulist 2015 kehtiva VÕS § 4062 lg 1 esimese lause kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga andmete kohaselt oli 15.07.2016 laenulepingu sõlmimisele eelneva kuue kuu tarbimislaenude kulukuse määr Eesti Panga andmetel 19,49%, mis tähendab, et hageja ja kostja sõlmitud lepingu krediidikulukuse määr peab olema väiksem kui 58,57%. Antud juhul ei nimetatud krediidikulukuse määr ületatud, kuna kostja võetud laenusumma oli 25 000 eurot, kuid koos intressiga pidi kostja tagasi maksma 33 761,91 eurot. Kohus selgitab, et viivised ei lähe krediidikulukuse määra arvestamisel arvesse, kuna nende tasumise kohustus tekib üksnes juhul, kui kostja oma lepingulisi kohustusi rikub. Samuti märgib kohus, et hagejal on õigus intressi nõuda üksnes kuni lepingu lõppemiseni ning seda on hageja antud juhul ka teinud, mistõttu on põhjendamatud kostja väited, et kostjal tuleb intressi tasuda kuni kogu põhivõlgnevus on makstud. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-141-12 p-s 10 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub
oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).
21.Täiendavalt on kostja esitanud taotluse hageja intressinõude vähendamiseks VÕS 113 lg 8 ja § 162 alusel. Kohus märgib, et kooskõlas VÕS 113 lg-ga 8 ja §-ga 162 on võimalik taotleda viivise ja leppetrahvi vähendamist, kuid seadus ei näe ette võimalust intressivõlgnevuse vähendamiseks. Seega jätab kohus rahuldamata hageja taotluse intessivõlgnevuse vähendamiseks. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-47-15 p-s 14 rõhutanud, et erinevalt viivisest ei näe seadus ette intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12).
22.Hageja on esitanud kostja vastu ka täiendava viivisenõude. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kokku on hageja tasunud pärast 31.12.2020 hagiavalduse esitamist hagejale 2500 eurot (06.05.2021 500 eurot, 06.04.2021 500 eurot, 05.03.2021 500 eurot, 05.02.2021 500 eurot ja 06.01.2021 500 eurot). Seega on põhivõlgnevus olnud perioodil 01.01.202106.01.2021 10 100 eurot (viivisesumma 13,28 eurot), perioodil 07.01.2021-05.02.2021 9600 eurot (viivisesumma 63,12 eurot), perioodil 06.02.2021-05.03.2021 9100 eurot (viivisesumma 55,85 eurot), perioodil 06.03.2021-06.04.2021 8600 eurot (viivisesumma 60,32 eurot) ja perioodil 07.04.2021-07.06.2021 8100 eurot (viivisesumma 110,07 eurot). Kokku on hagiavalduse esitamisest kuni kohtuotsuse kuulutamiseni muutunud sissenõutavaks viivised summas 302,64 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samuti tuleb kostjalt välja mõista viivised VÕS § 113 lg-1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 8100 eurot hageja kasuks alates 08.06.2021 kuni kohustuse kohase täitmiseni.
23.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 alusel on hagihind 20 768,83 eurot. Menetluskulud
24.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
25.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus
lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.