Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
06.05.2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-19276
Kohtuasi
REALIA GROUP OÜ hagi X vastu põhivõlgnevuse, intressi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.06.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
8761.91 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) REALIA GROUP OÜ (registrikood 11608791), lepinguline esindaja Darja Sudarinen Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 07.06.2021 otsus muutmata.
2.X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
2-20-19276 Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 31.12.2020 Harju Maakohtule hagi, milles peale osaliselt loobumist palus kostjalt välja mõista põhivõla 8100 eurot, intressi 8761.91 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1098.92 eurot ning lisanduva viivise põhinõudelt seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni.
2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid pooled 15.07.2016 tähtajalise laenulepingu, mille alusel laenas hageja kostjale 25 000 eurot. Leping lõppes 15.09.2019, kostja jättis tagastamata osaliselt laenu ja tasumata kõrvalnõuded. Lepingu punkti 4.2 alusel loetakse lepingust tulenevad kostja kohustused nõuetekohaselt täidetuks, kui ta maksab lepingust tulenevad rahalised maksed hageja arvelduskontole, millelt teostati laenusumma väljamakse. Kostja tasus laenulepingu kehtivuse ajal hagejale kokku põhiosa katteks 14 400 eurot.
3.Laenulepingu alusel kuulus iga kalendrikuu laenult tasumisele intress, mida arvestatakse lepingu punkti 3.2 alusel lähtudes kalendrikuu tegelikest päevade arvust ja määras 2% kalendrikuus (24% aastas), mis on toodud välja laenulepingu punktis 3.1. Lepingu kehtivuse ajal ei täitnud kostja intressi maksmise kohustust kokku 8761.91 euro ulatuses. Lepingu lõppemisega muutus sissenõutavaks kogu laenusumma ning alates järgmisest päevast pärast lepingu lõppemisest kuni kohustuse kohase täitmiseni on hagejal õigus nõuda lepingu punkti 7.1 alusel viivist, mida arvestatakse tasumata põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 alusel. Hagi esitamise seisuga on viivise suurus 1098.92 eurot. Alates 01.01.2021 kuni põhinõude tasumiseni palus hageja kostjalt välja mõista viivise VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras.
4.Kostja ei ole täpsustanud, millisel õiguslikul alusel nõuab ta intressi vähendamist. VÕS ei sätesta maksimaalset intressimäära ning pooltel on õigus leppida kokku määras, mis on erinev VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. Laenulepingus lepiti kokku intressimääras 2% kuus ehk 24% aastas. Kostja ei ole tõendanud, et leping oli sõlmitud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või muul alusel, mille esinemise korral võib nõuda tehingu tühistamist. Samuti ei ole kostja viidanud mõnele asjaolule, mille tõttu ei olnud ta vaba nimetatud tingimustel laenulepingut sõlmima. Kostja ei ole ka tõendanud, et leping oli heade kommete vastane ja sellest tulenevalt tühine. Lepingujärgne intressimäär ei ole ebaproportsionaalselt suur, oli kehtivalt kokku lepitud ning puudub alus selle vähendamiseks.
5.Hagejale on arusaamatu kostja intressiarvestus, eriti seetõttu, et kostja arvutab selle oluliselt suuremaks, kui hageja on hagis palunud kostjalt välja mõista. Laenulepingu alusel tuli laenusumma tagasi maksta 15.09.2019, millisel kuupäeval lõppes ka intressiarvestus. Hageja ei nõustunud kostja esitatud krediidikulukuse määraga, sest kostja on krediidikulukust valesti arvutanud.
6.Kostja ei saa nõuda intressinõude vähendamist VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 alusel, kuna nimetatud sätted reguleerivad viivisenõude vähendamist. Viivisenõude on hageja esitanud seadusjärgses määras. Hageja ei ole lepingus ette näinud ebamõistlikult kõrget viivisemäära, mistõttu ei ole kohane ka viide tüüptingimustele.
2-20-19276
7.Hageja ei nõustunud ka, et kui intressi suurus on ebamõistlik, on tegemist tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lõike 1 alusel. Riigikohus on leidnud, et intressimäära kui krediidi kasutamise eest ette nähtud suurust ei saa hinnata ebamõistliku tingimusena VÕS § 42 kontekstis, kuna intress puudutab nii lepingu põhieset kui hinna ja üleantu väärtuse suhet (lahend nr 3-2-1-108-14, punkt 18). Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile osaliselt vastu, tunnistades põhinõuet ja sissenõutavaks muutunud viivise nõuet.
9.Poolte vahel on sõlmitud laenuleping, mille üks pool oli äriühing ja teine tarbija. Arvestades asjaolu, et laenuintressi arvestuse alguskuupäev oli 15.07.2016 ja erinevalt hagis väidetust lõpeb laenuleping laenu ja intressi täieliku tasumisega (lepingu punktid 6.3, 6.4), siis laenu tagasimakse kuupäevaks 15.09.2019 oli intressimääraks kujunenud 78% (ajavahemik 15.07.2016–15.09.2019 = 39 kalendrikuud x kalendrikuu intressimäär 2% = 78%), millele lisandus intressimäär 31% (ajavahemiku 16.09.2019–31.12.2020 = 15,5 kalendrikuud x kalendrikuu intressimäär 2% = 31%). Tulenevalt eeltoodust oli pooltevahelise laenulepingu intressimääraks 78% + 31% = 109% ja aastaseks intressimääraks 24%. Iga järgneva kalendrikuuga lisandub laenuintressi arvestusena 2% ja seda kuni laenulepingust tuleneva laenu (põhiosa) ja intressi täieliku tasumiseni. Arvestades asjaoluga, et kostja tasub senise maksegraafiku alusel hagejale igakuiselt 500 eurot (laenu põhiosa), jõuab ta laenu põhiosa tagasi maksta hiljemalt 2023. a oktoobris ja selleks hetkeks on kujunenud ja tekkinud intressinõue veel 21,5 kalendrikuu eest, mis teeb intressimääraks juba olemasolevale 109% veel täiendavalt 43%, mis lõppkokkuvõttes on laenu väljastamisest kuni laenu tagastamiseni 152%. Eeltoodust tulenevalt on pooltevahelise laenu krediidikulukuse lõplikuks määraks 152%.
10.Laenulepingust kostjale kui tarbijale tulenev intressimäär ehk laenu krediidikulukuse määr 152% on ebamõistlikult kõrge ja liigkasuvõtjalik, leping on tugevalt hageja kasuks kaldu ja ebaproportsionaalne ning tarbijast laenuvõtjat ebamõistlikult kahjustav. Laenulepingust kostjale tulenevad tingimused ei ole mõistlikud VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 mõttes. Antud juhul oli tegemist laenuandja poolt kasutusel olevate tüüptingimustega, v.a laenu kasutamise sihtotstarve ja laenu intressimäär ning lepingu lõpptähtaeg.
11.Kui kohus asub seisukohale, et hageja intressinõue on õiguspärane ja põhjendatud, palus kostja intressinõuet vähendada VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 alusel selle mõistliku suuruseni vastavalt kohtu äranägemisel.
12.Täiendatavates vastuväidetes tõi kostja esile, et laenulepingu sõlmimine oli tingitud kostja sundolukorrast. Maakohtu otsus ja põhjendused
13.Harju Maakohus rahuldas 07.06.2021 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõlgnevuse 8100 eurot, 31.12.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1098.92 eurot, intressi 8761.91 eurot, 01.01.2021–07.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 302.64 eurot ning viivise VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras põhivõlalt alates 08.06.2021 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kohus tunnistas otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3 viivitamata täidetavaks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikele 2.
2-20-19276
14.TsMS § 440 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt on põhjendatud osaliselt hagi õigeksvõtul põhineva otsuse tegemine, kuna kostja on 15.03.2021 hagivastuses hagi õigeks võtnud põhinõude ja viivisenõude osas. TsMS § 444 lõike 4 kohaselt ei analüüsinud kohus sisuliselt hageja nõuet seoses põhinõude ja 31.12.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõudega ning kostja õigeksvõtu alusel mõistis kostjalt hagejale välja seni tasumata põhinõude 8100 eurot ja 31.12.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1098.92 eurot, kokku 9198.92 eurot. TsMS § 468 lõike 1 punkti 1 järgi on otsus selles osas viivitamata täidetav.
15.Puudub vaidlus, et pooled sõlmisid 15.07.2016 tähtajalise laenulepingu (t lk 5–6). Laenulepingu alusel maksis hageja kostjale välja laenu 25 000 eurot kostja arvelduskontole nr EE451010010576414016. Laenuleping lõppes 15.09.2019, kuid kostja jättis tagastamata osaliselt laenu ja tasumata kõrvalnõuded. Kostja kohustus lepingu punkti 4.1 alusel maksma väljastatud laenusumma tagasi hiljemalt 15.09.2019, kuid kostja seda ei teinud.
16.Võttes arvesse, et kohus on rahuldanud kostja õigeksvõtu alusel hageja põhinõude ja sissenõutavaks muutunud viivisenõude, analüüsis kohus üksnes hageja intressinõuet ja täiendava viivise nõuet.
17.Hageja palub välja mõista kostjalt intressi 8761.91 eurot. Poolte vahel 15.07.2016 sõlmitud lepingu punkti 3.1 alusel on intressimäär 2% kuus, s.o 24% aastas. Kohus tugines VÕS § 397 lõikele 1 ja § 94 lõikele 1 ning leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intress 8761.91 eurot. Intressivõlgnevuse kujunemine on kajastatud alljärgnevas tabelis. Laenu jääk 25 000 21 600 10 600
18.Kostja on esitanud intressinõudele vastuväited, mille kohaselt intressimäär on ebamõistlikult kõrge ning kostjat kahjustav VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 mõttes. Kohus kostja vastuväitega ei nõustunud. Olukorras, kus hageja nõuab kostjalt laenulepingus kokku lepitud intressi tasumist, ei ole tegemist olukorraga, milles kohalduks VÕS § 42 lõike 3 punkt 5, kuna intressi näol ei ole tegemist leppetrahvi, ebamõistlikult suure kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitise või muu hüvitisega.
19.Antud juhul ilmneb pooltevahelise lepingu punktist 3.1, et intressimäär on 2% kuus, s.o 24% aastas, mis ei ole ebamõistlikult suur. Alates 01.07.2015 kehtiva VÕS § 4062 lõike 1 esimese lause kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga andmete kohaselt oli 15.07.2016 laenulepingu sõlmimisele eelneva kuue kuu tarbimislaenude kulukuse määr 19,49%, mis tähendab, et hageja ja kostja sõlmitud lepingu krediidikulukuse määr peab olema väiksem kui 58,57%. Praegusel juhul ei ole nimetatud määr ületatud, kuna kostja võetud laenusumma oli 25 000 eurot, kuid koos intressiga pidi kostja tagasi maksma 33 761.91 eurot. Viivised ei lähe krediidikulukuse määra arvestamisel arvesse, kuna nende tasumise kohustus tekib üksnes juhul, kui kostja oma
2-20-19276 lepingulisi kohustusi rikub. Samuti märkis kohus, et hagejal on õigus intressi nõuda üksnes kuni lepingu lõppemiseni ning seda on hageja antud juhul ka teinud, mistõttu on põhjendamatud kostja väited, et kostjal tuleb intressi tasuda kuni kogu põhivõlgnevus on makstud. Ka Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-141-12 punktis 10 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).
20.Täiendavalt on kostja esitanud taotluse hageja intressinõude vähendamiseks VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 alusel. Viidatud sätete alusel on võimalik taotleda viivise ja leppetrahvi vähendamist, kuid seadus ei näe ette võimalust intressivõlgnevuse vähendamiseks. Seega jättis kohus rahuldamata hageja taotluse intressivõlgnevuse vähendamiseks. Ka Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-47-15 punktis 14 rõhutanud, et erinevalt viivisest ei näe seadus ette intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-54-08, punkt 12).
21.Hageja on esitanud kostja vastu ka täiendava viivisenõude. Kohus leidis, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hagejale välja mõista viivis põhinõudelt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Kokku on kostja tasunud pärast 31.12.2020 hagiavalduse esitamist hagejale 2500 eurot (06.05.2021 500 eurot, 06.04.2021 500 eurot, 05.03.2021 500 eurot, 05.02.2021 500 eurot ja 06.01.2021 500 eurot). Seega on põhivõlgnevus olnud perioodil 01.01.2021–06.01.2021 10 100 eurot (viivisesumma 13.28 eurot), perioodil 07.01.2021–05.02.2021 9600 eurot (viivisesumma 63.12 eurot), perioodil 06.02.2021– 05.03.2021 9100 eurot (viivisesumma 55.85 eurot), perioodil 06.03.2021–06.04.2021 8600 eurot (viivisesumma 60.32 eurot) ja perioodil 07.04.2021–07.06.2021 8100 eurot (viivisesumma 110.07 eurot). Kokku on hagi esitamisest kuni kohtuotsuse kuulutamiseni muutunud sissenõutavaks viivised 302.64 eurot, mis tuleb kostjalt hagejale välja mõista. Samuti tuleb kostjalt välja mõista viivised VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 8100 eurot hageja kasuks alates 08.06.2021 kuni kohustuse kohase täitmiseni.
22.Arvestades, et kohus rahuldas hagi, jäid menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda. Kohus ei määranud menetluskulusid rahaliselt kindlaks märkides, et lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lõigete 2 ja 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
23.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o intressinõude rahuldamise ja menetluskulude tema kanda jätmise osas.
24.Kaebuse põhjenduste kohaselt jättis kohus tähelepanuta kostja vastuväite seoses laenulepingu kehtivuse lõpptähtajaga. Kohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui asus seisukohale, et pooltevaheline leping lõppes 15.09.2019. Kohus ei selgitanud, miks ta asus vastavale seisukohale, kui lepingu punktist 6.3 tulenes teisiti.
25.Kohus jättis tähelepanuta kostja vastuväited intressinõudele seoses hageja poolt kostja sundolukorra ärakasutamisega, mille tõttu on intressinõue kostja hinnangul tühine. Kostja sundolukord seisnes selles, et Balti Kindlustusmaakler OÜ-le, kus oli osa nii hagejal kui ka kostjal (kostja oli juhatuse liige), esitas ERGO Kindlustuse ASi pankrotihoiatuse. Vältimaks
2-20-19276 pankrotimenetluse algatamist ja sellega kaasnevaid ebamugavusi laenas kostja hagejalt raha, et tasuda Balti Kindlustusmaakler OÜ võlgnevus ehk kostja kasutas hageja raha äriühingu, kus nii kostjal kui ka hagejal oli osalus, võlgnevuse kustutamiseks. Sundolukorra ärakasutamist ilmestasid hästi ka teised hageja ja tema sidusettevõtete poolt sõlmitud laenulepingud, milliste intressimäär oli kordades madalam. Seoses eeltooduga rikkus kohus ka selgitamiskohustust, jättes kostjale selgitamata, et väidetud asjaolud võivad olla tehingu tühistamise aluseks.
26.Kostja jäi oma seisukoha juurde, et laenulepingust tulenev intress koosmõjus lepingu punktiga 6.3 iga kuu möödumisel summeeritakse ja seega on praeguseks kujunenud intressiks 120%. Seoses sellega jättis kohus vastamata kostja vastuväitele, mille kohaselt oli hagejaga sõlmitud tüüptingimustega laenuleping tühine seoses progresseeruva intressiga.
27.Kohus jättis tähelepanuta ka kostja vastuväite, mille kohaselt puudus hagejal vajadus hagi esitamiseks põhinõude ja sissenõutavaks muutunud viivisenõude osas põhjusel, et kostja tunnistas eelnimetatud nõuet juba enne kohtumenetluse alustamist. Vastava nõude kohtusse esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Vastustaja seisukoht
28.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
29.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Samuti võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.
30.Kooskõlas TsMS § 651 lõikes 1 sätestatuga kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab kostja maakohtu otsuse üksnes temalt intressi 8761.91 eurot väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas. Seega osas, milles kohus mõistis kostjalt välja põhivõlgnevuse ja viivised, otsust ei vaidlustata ning vastavas osas on otsus TsMS § 456 lõike 1 järgi jõustunud.
31.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kolleegium möönab, et maakohus ei ole vastanud kostja kõigile vastuväidetele, kuid eeltoodu näol ei ole tegemist sellise menetlusnormi rikkumisega, mis tingiks asjas tehtud lahendi tühistamise. Ringkonnakohus saab selle rikkumise ise kõrvaldada, vastates alljärgnevalt mh kostja vastuväidetele, millised maakohus jättis käsitlemata.
32.Kostja märgib kaebuses, et kohus jättis tähelepanuta tema vastuväite seoses pooltevahelise lepingu lõppemise ajaga ega selgitanud, miks ta asus seisukohale, et leping lõppes 15.09.2019, kui lepingu punktist 6.3 tulenes teisiti. Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega pooltevahelise lepingu lõppemise aja kohta. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud
2-20-19276 tähtajaline tarbijakrediidileping (t lk 5–6) (lepingu punkt 6.2) ning kostja kohustus laenu hagejale tagasi maksma hiljemalt 15.09.2019 (punkt 4.1). Kostja tugineb lepingu punktile 6.3, mille kohaselt leping lõpeb nõuetekohase täitmisega laenuandja ja/või kolmandate isikute poolt. Kolleegium leiab, et viidatud punkti 6.3 mõte seisneb selles, et kui laen tagastatakse ennetähtaegselt, siis loetakse leping lõppenuks laenu tasumisega. Samas olukorras, kus kostja omapoolset laenu tähtaegselt tagasimaksmise kohustust ei täida, ei saa ta kohustuse rikkumise teel n-ö pikendada laenulepingu kehtivust. Seega leidis maakohus õigesti, et pooltevaheline leping lõppes selles sätestatud kuupäeval, s.o 15.09.2019.
33.Maakohus tuvastas ka õigesti, et lepingu punktist 3.1 tulenes kostjale kohustus tasuda laenuandjale intressi 2% kuus, s.o 24% aastas. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tegemist ei ole ebamõistlikus määras intressiga ning lepingut ei saa pidada tühiseks VÕS § 4062 lõike 1 järgi liigkõrge krediidi kulukuse määra tõttu. Kostja käsitlus intressimäära arvestamisel on ekslik. Esiteks on väär arusaam, mille kohaselt intressimäär suureneb iga aastaga. Seadusest ega kohtupraktikast sellist põhimõtet ei tulene. Lepingu järgi on intress 2% kuus, mis aasta peale arvestatuna on kokku 24%. Järgneval aastal on intressimäär jätkuvalt 2% kuus ning aastas samuti 24%, ja nii igal järgneval aastal. Seega ei ole õige kostja arusaam, et kui esimesel aastal on intressimäär 24% (s.o 2% x 12 kuud), siis järgmisel aastal lisandub intressimäärale iga kuuga täiendavalt 2%. Kolleegium märgib, et sellisel juhul ei oleks enam intressimäär 2% kuus, vaid 4% kuus (kostja käsitluse järgi oleks teisel aastal intressimäär 48%, mis 12 kuu peale jagatuna teeks 4% kuus), mis aga ei ole kooskõlas lepingus kokkulepituga. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatu ka kostja vastuväide laenulepingu tühisusest seoses tüüptingimuseks oleva progresseeruva intressiga. Teiseks on maakohus seoses intressinõudega kostjale õigesti selgitanud, et intressi arvestamine lõppes laenulepingu tähtaja lõppemisega 15.09.2019, millisest kuupäevast alates tekkis hagejal õigus nõuda üksnes viivist (ja / või kahjuhüvitist).
34.Kuivõrd tegemist ei olnud ebaproportsionaalselt kõrge intressimääraga, ei saa laenulepingut pidada ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 mõistes heade kommetega vastuolus olevaks. Seega ei oma tähendust kostja väited nn sundolukorras lepingu sõlmimisest (TsÜS § 86 lõige 2), kuna lõikes 2 sätestatud asjaolud peavad esinema koosmõjus punktides 1 või 2 märgituga. Vaatamata eeltoodule leiab ringkonnakohus, et kostja vastavad väited on ka põhjendamata ja tõendamata. Kolleegium nõustub hageja vastuses kaebusele märgituga, et kostja on ise esile toonud, et sõlmis laenulepingu olukorras, kus ta väidetavalt vajas raha äriühingu rahaliste kohustuste vähendamiseks (kostja 13.04.2021 vastuse punkt 1.3.1), millisel juhul ei ole tegemist erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse ega muu sellise asjaoluga. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks olnud füüsilise isikuna kuidagi mõjutatud ettevõtte rahalisest seisukorrast. Samuti ei ole kostja esile toonud, et vaidlusalune laen oli äriühingu jätkusuuliku tegevuse tagamise seisukohast hädavajalik. Seega ei olnud ka ettevõttel erakorralist vajadust laenu võtmiseks, mistõttu ei saanud olla ka kostja ettevõtte juhatuse liikmena sundolukorras. Kostja esitatud laenulepingud ja viited kolmandate isikute vahel sõlmitud laenulepingutele ei ole asjakohased ega tõenda, et hageja kasutas ära kostja sundolukorda.
35.Kolleegium ei nõustu ka kostja väitega, et hageja poolt põhivõlgnevuse ja viivise kohtu kaudu nõudmine on hea usu põhimõttega vastuolus, kuivõrd kostja oli neid nõudeid kohtuväliselt juba tunnustanud. Hageja on vastuses kaebusele esile toonud, et enne kohtusse pöördumist toimusid poolte vahel läbirääkimised (e-kirjavahetus t lk 23–26) ning hageja oli paindlik kokkuleppe sõlmimise osas, kuid kostja teatas 30.12.2020 e-kirjas, et ta ei pea vajalikuks kokkuleppe sõlmimist, vaidlustas osa nõudest ning jätkas võlgnevuse vähendamist enda esialgse ettepaneku alusel. Kolleegium märgib, et kuivõrd tegemist oli sissenõutava nõudega, oli hagejal õigus see kohtule esitada, kuna viidatud e-kirjavahetusest nähtuvalt oli
2-20-19276 kostja nõus võlgnevust tasuma üksnes oma tingimustel, kuid hagejalt ei saa eeldada kostja ettepanekuga nõustumist. Maksegraafiku sõlmimine sissenõutavaks muutunud nõude osas on võlausaldaja poolne vastutulek võlgnikule, mida ei saa eeldada ega sellises olukorras kohtu poole pöördumist pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.
36.Kostja on vaidlustanud otsuse ka menetluskulude jaotuse osas, paludes jätta maakohtu menetluses tekkinud menetluskulud poolte endi kanda. Samas puuduvad kaebuses selle väite osas täielikult põhjendused. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude jaotamisel menetlusnorme rikkunud. Arvestades, et hagi kuulus rahuldamisele, oli põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda. Kostja ei ole esile toonud ka asjaolusid, millest saaks sellise kulujaotuse puhul järeldada TsMS § 162 lõike 4 mõistes äärmist ebaõiglust või ebamõistlikkust kostja suhtes. Täiendavalt märgib kolleegium, et kostja ei ole esile toonud ka TsMS § 168 lõike 6 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid, st asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Nagu eelnevalt märgitud, toimusid poolte vahel enne hagi esitamist läbirääkimised ning kuigi kirjavahetusest nähtub, et kostja tunnistas algusest peale põhivõlga ja viivist, soovis ta neid tasuda oma tingimustel, millega hageja ei nõustunud ning sellises olukorras oli hageja õigustatud hagiga kohtu poole pöörduma. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
37.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 järgi kostja kanda.
38.Kuivõrd maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei tee seda ka ringkonnakohus. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lõige 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.