2-20-142166/11 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Hagejal on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale menetluse taastamiseks kaja Viru Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamise päevast arvates. Kui tagaseljaotsus toimetati kostjale kätte avalikult, teatavakstegemisega teadaandega väljaandes Ametlikud Teadaanded, siis võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja võib esitada, kui kostja poolt hagiavaldusele vastamata jätmine oli tingitud mõjuvatest põhjustest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi toimetati kostjale või tema esindajale kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik, s.o. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 394 nõuetele vastav kirjalik hagiavalduse vastus koos lisadega. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2-20-142166 refinantseerimisleping, millega refinantseeriti eelnevalt võlgnevuses olev laen ja lepingu põhiosa on moodustatud eelneva laenu põhivõlgnevusest ja intressist. 29. augustil 2018 sõlmisid pooled täiendava laenulepingu nr 2101815644, mille alusel sai kostja laenu summas 601 euro. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 28.09.2018 13.08.2021. Antud leping on refinantseerimisleping, millega refinantseeriti eelnevalt võlgnevuses olev laen ja lepingu põhiosa on moodustatud eelneva laenu põhivõlgnevusest ja intressist. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, ütles B OÜ lepingud üles 12. veebruaril 2019. B OÜ loovutas 25. märtsil 2019 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Laenulepingute alusel on saanud kostja laenu summas kokku 1500 eurot (400 + 120 + 379 + 601 = 1500). Kostja on lepingute kehtivuse ajal tasunud laenu katteks 665,42 eurot ja hagejale on kostja tasunud 615 eurot. Hageja arvestab nõuet kostjale kasulikumal moel, hageja arvestab kõik kostja laekumised põhiosa katteks. Seega on põhivõlg summas 219,58 eurot (1500 sai kostja laenu – 1280,42 kostja laekumised = 219,58). Laenulepingus nr 2101736384 leppisid pooled intressimääraks 40,1% aastas. Intressi võlgnevus on summas 90,41 eurot. Kuna kostjaga sõlmitud leping nr 2101791395 on refinantseerimisleping, siis arvestab hageja nõuet kostjale kasulikumal moel ja esitab uue intressiarvestuse. Laenulepingus nr 2101791395 leppisid pooled intressimääraks 44,9% aastas. Seega on intressi võlgnevus summas 7,23 eurot. Kuna kostjaga sõlmitud leping nr 2101801454 on refinantseerimisleping, siis arvestab hageja nõuet kostjale kasulikumal moel ja esitab uue intressiarvestuse. Laenulepingus nr 2101801454 leppisid pooled intressimääraks 44,9% aastas. Seega on intressi võlgnevus summas 32,64 eurot. Kuna kostjaga sõlmitud leping nr 2101815644 on refinantseerimisleping, siis arvestab hageja nõuet kostjale kasulikumal moel ja esitab uue intressiarvestuse. Laenulepingus nr 2101815644 leppisid pooled intressimääraks 44,9% aastas. Seega on intressi võlgnevus summas 123,47 eurot. Kostja intressi tasunud ei ole, seega on intressi võlgnevus kokku summas 253,75 eurot (90,41 + 7,23 + 32,64 + 123,47 = 253,75). Laenulepingu sõlmimisel avaldas kostja soovi kiirmakseteenuse kasutamiseks, et kiirendada makse liikumist (saada kiiresti laenatud raha enda kontole). Kiirmakse teenustasu summa oli 15 eurot, mida kostja tasunud ei ole, kuid teenust on kostja kasutanud. Seega on kiirmakse teenustasu võlgnevus summas 15 eurot. Kuna kostjaga sõlmitud laenulepingud nr 2101791395, 2101801454 ja 2101815644 on refinantseerimislepingud, siis arvestab hageja nõuet kostjale kasulikumal moel ja arvestab viivist algses laenulepingus nr 2101736384 kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 40,1% aastas kogu põhivõla summalt 219,58 eurot lepingu ülesütlemise järgnevast päevast alates, s.o 13.02.2019 kuni hagi esitamisele eelnenud päevani 24.02.2021. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 179 eurot. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 219,58 eurot, kiirmakse teenustasu 15 eurot, 253,75 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 179 eurot ning viivised alates 25. veebruarist 2021 kuni põhinõude summas 219,58 eurot täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2-20-142166 Kohus on saatnud hagimaterjalid kostjale koos kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kuna kostja tegelik asukoht oli teadmata, toimetati kostjale hagimaterjalid kätte avalikult, väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kohus hoiatas kostjat, et hagile vastuse esitamata jätmise korral võib kohus hagi rahuldada tagaseljaotsusega. Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 407 lg 6 alusel kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus loeb TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et hageja nõuded põhivõlgnevuse, intressi ja teenustasu väljamõistmise osas on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 101 lg 1 p 1, VÕS § 108 lg 1 ning VÕS § 94 alusel. Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga lepingud oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Riigikohus on leidnud, et ebamõistlikult kõrge viivise sätestamine tüüptingimustes toob VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kaasa tüüptingimuse tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Samuti on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (3-2-1-118-16, p-d 17, 18; 3-2-1-6605, p 24; 3-2-1-25-16, p-d 12, 13). Lepingu tüüptingimustes sätestatud viivisemäär 40,1% aastas ületab peaaegu 3-kordselt seadusjärgse viivisemäära. Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma rahalist kohustust täitnud õigeaegselt, on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivisenõude suurusega. Kõrge viivisemäär ei täida ka eesmärki motiveerida võlgnikku kohustust täitma. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär on seadusandja seisukohalt olnud piisav saavutamaks viivise eesmärki. 4(6)

Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-21-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohus tuvastas, et lepingus kokku lepitud viivisemäär 40,1% aastas on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuna 40,1% suuruse viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt on perioodil 13. veebruar 2019 – 24. veebruar 2021 8% aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivised perioodi eest 13. veebruar 2019 – 24. veebruar 2021 tasumata põhinõude summast 219,58 eurot summas 35,71 eurot. Hageja palub välja mõista täiendava viivise alates hagiavalduse kohtusse esitamisest, s.o alates 25. veebruarist 2021 kuni põhinõude täieliku täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostjalt tuleb TsMS § 367 alusel hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras alates 25. veebruarist 2021 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 219,58 euro, intressi 253,75 euro, seisuga 24. veebruar 2021 sissenõutavaks muutunud viivise 35,71 euro osas ja teenustasu 15 euro osas, kokku 524,04 eurot ja viiviste alates 25. veebruarist 2021 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras osas. Viivise 143,29 euro nõude osas (179-35,71) jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (hagihind 684,96/541,60, s.o 79% ulatuses), tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 21% ulatuses hageja ja 79% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 5(6)