Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

aadressil XXX, kus ta viibis kuni kella 12.45-ni. Seejärel läks ta kauplusse Selver, kus tasus ostude eest kell 12.59, pani kauba autosse, sõi autos lõunaks kaasavõetud toidu ja võttis ravimit. Kell 13.20 jõudis ta Selverist ostetud toiduga järgmise kliendi juurde aadressil XXX, kus ta viibis kuni kella 14.10-ni. XXX elab hageja hooldatav GGG keda hageja tõepoolest on XXX oktoobrikuus sõidutanud ning talle on tehtud sellega seoses EEE poolt märkus, kuid see oli esimene ja viimane kord, kui hageja oma tööautoga kedagi sõidutas. Seega ei olnud tööandja poolt XX.XX.XXXX . a hageja süüdistamine kellegi tööautoga sõidutamises põhjendatud, hageja oli seda kuuldes solvunud ning arvestades süüdistuse esitamise vormi endast välja viidud. Hageja arvates soovis tööandja temast kui ametiühingu liikmest ja oma õigusi nõudvast töötajast lahti saada ja esitas seetõttu äärmiselt solvavas vormis valesüüdistusi, et hageja kirjutaks lahkumisavalduse. Kostjapoolne hageja ebaväärikas kohtlemine viis hageja närvivapustuseni ning ta oli sunnitud pöörduma perearsti poole. Kostja ei arvestanud sellega, et töötaja ütleb töölepingu üles tööandjapoolse rikkumise alusel. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et XX.XX.XXXX .a toimus töötaja ja tööandja esindaja vahel konflikt. Vaidlus on selles, kas hagejal oli põhjust tunda ennast solvatuna, kas teda koheldi ebaväärikalt ja kas ta esitas avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Hageja on seisukohal, et kuna avalduses on selgelt väljendatud töölt vabastamise põhjus – seoses valesüüdistuse esitamisega, pidi kostja aru saama et tegemist ei ole hagejapoolse korralise töölepingu ülesütlemisega. Kuna kostja ei ole vaidlustanud töölepingu erakorralist ülesütlemist, tuleb lugeda see kehtivaks. Hageja soovis töölepingu ülesütlemise avaldust tagasi võtta tema teenindamisel olnud klientide palvel, kuid kostja sellega ei nõustunud ja teavitas töölepingu lõppemisest TLS § 85 lg 1 alusel. Eeltoodust tulenevalt on kostja poolt töölepingu lõpetamine hagejapoolse korralise ülesütlemisega tühine ning tööleping tuleb lugeda lõppenuks hagejapoolse erakorralise ülesütlemisega koos sellega seotud hüvitise maksmise kohustusega. III. Kostja vastuväited Kostja on vastuses hagile osundanud kõigepealt asjaolule, et hageja eksitab kas teadlikult või tahtmatult kohut, püüdes jätta mulje, et põhivaidlus on selle üle, kas hageja on 21.02.2020 toime pannud töökohustuste täitmisega seotud rikkumise (ametiautoga võõra isiku sõidutamine) või mitte ning nagu oleks seetõttu kostja öelnud hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles või plaaninud seda teha. Tegelikkuses puudub vaidlus, et antud juhul on tööleping üles öeldud hageja poolt, ning seega on vaidlus üksnes selle üle, kas tegemist on hagejapoolse korralise või erakorralise ülesütlemisega. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja on töölepingu lõpetanud TLS § 85 lg 1 alusel (töölepingu korraline ülesütlemine töötaja poolt), kuid on pärast töölepingu endapoolset ülesütlemist asunud seisukohale, et on töölepingu üles öelnud TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel (töölepingu erakorraline ülesütlemine töötaja poolt tööandja rikkumise tõttu), ning nõudnud kostjalt TLS § 100 lg 4 alusel 3 kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise väljamõistmist. Tööandja ei ole hageja suhtes ebaväärikalt käitunud ning hageja ütles töölepingu üles korraliselt tulenevalt tema enda põhjustatud emotsionaalsest seisundist.

3 (10)

Kostja hinnangul oli hageja teadlik, et tööandja elektriautot võib kasutada ainult ametisõitudeks tööülesannete täitmisel ning sellega on keelatud kõrvaliste isikute, sh päevakeskuse klientide transportimine. Kuigi hageja sai oma tööülesannete täitmisega kostja hinnangul hästi hakkama, esines tal aeg-ajalt siiski probleeme eelviidatud ametiauto kasutamise reeglitest kinnipidamisega. 2019.a. oktoobris toimus hageja ja kostja esindaja vahel sellel teemal vestlus. Kui hageja vahetu juht EEE nägi 21.02.2020, et hageja kasutuses olevast ametiautost väljus eakas proua, pidas EEE vajalikuks hagejaga sel teemal veelkord rääkida ning palus järgmisel tööpäeval, s.o XX.XX.XXXX hagejal kirjutada selle kohta seletuskirja. EEE palve peale hageja ärritus, hakkas EEE peale karjuma ning kirjutas seletuskirja asemel avalduse töölepingu lõpetamiseks. Kostja ei ole hagejat alusetult süüdistanud ametiauto kasutamise reeglite rikkumises, vaid palus hagejal põhjendatud kahtluse tõttu koostada rikkumise kohta seletuskirja. Kostja töötaja ei ole hagejat sealjuures sõimanud, solvanud, tema peale karjunud ega kasutanud tema suhtes „psühhoterrorit“, vaid hageja ise on oma vahetu juhi peale karjunud ja kasutanud töötaja jaoks ebakohast kõnepruuki. Pärast XX.XX.XXXX vahejuhtumit teatas hageja samal päeval tööandjale, et läheb töövõimetuslehele, ning lahkus töölt. 28.02.2020 teatas hageja vestluses kostja XXX HHH, et soovib XX.XX.XXXX esitatud avalduse tagasi võtta, millega tööandja ei nõustunud. Seejärel teatas hageja tööandjale uuesti, et läheb töövõimetuslehele ning lahkus töölt. Hageja viibis töövõimetuslehel kuni töölepingu lõppemiseni XX.XX.XXXX, kuid saatis veel ka 04.03.2020 tööandjale kirja, milles avaldas soovi oma XX.XX.XXXX avalduse tagasi võtta. Tööandja vastas 05.03.2020 kirjalikult, et tööandja avaldust ei tagasta ning tööleping lõpeb tema avaldusest lähtuvalt TLS § 85 lg 1 alusel alates XX.XX.XXXX. Pärast seda hageja enam tööandjaga ühendust ei võtnud ega esitanud tööandjale ühtegi vastuväidet töölepingu lõpetamisele TLS § 85 lg 1 alusel. Juhul, kui hageja oleks tõesti soovinud töölepingu TLS § 91 alusel erakorraliselt üles öelda, oleks ta sellele juba siis vastu vaielnud ning nõudnud tööandjalt TLS § 100 lõikes 4 ettenähtud hüvitist. Kostja on seisukohal, et hageja esitas XX.XX.XXXX avalduse töölepingu lõpetamiseks teadmisega, et tegemist on korralise ülesütlemisega, millest vastavalt seadusele tuleb ette teatada 30 päeva, mida hageja ka oma avalduses tegi. Kui hageja oleks juba avalduse esitamisel leidnud, et teda on tööandja poolt räigelt solvatud ja ebaväärikalt koheldud, siis oleks ta töölepingu ilma igasuguse etteteatamiseta päevapealt üles öelnud, nagu näeb ette TLS § 98 lg

4 (10)

ka kostjaga sarnane mõistlik isik tõlgendama hageja XX.XX.XXXX avaldust TLS § 85 lg 1 alusel esitatud töötaja korralise ülesütlemise avaldusena. Kostja leiab, et hagejal ei esinenud alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel. Hageja ei ole tõendanud, et tööandja oleks teda kohelnud ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel. Kostja ei ole hagejat ka alusetult süüdistanud, vaid on palunud talt selgitusi ametiauto kasutamise reeglite rikkumise kohta, mis oli tööandja jaoks tõendamist leidnud seda pealt näinud kaastöötajate seletustega. Kostja leiab, et on õiguspäraselt käitunud ka hageja XX.XX.XXXX avalduse tagasivõtmisest ja selle tühistamisest keeldumisel. Lähtuvalt TsÜS § 72 regulatsioonist on tahteavaldust võimalik tagasi võtta üksnes siis, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Kostja soovib juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja on pärast tema poolt XX.XX.XXXX avalduse esitamist, olles ise töövõimetuslehel, külastanud oma endisi kliente ja asunud neid manipuleerima. Nimetatud asjaolu tõendab näiteks nt klient III kiri kostja XXX ja klient JJJ kõne kostja sotsiaaltöötajale. Kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et hageja XX.XX.XXXX avalduse puhul on tegemist TLS § 85 lg 1 alusel esitatud töötajapoolse töölepingu korralise ülesütlemise avaldusega ning puuduvad igasugused alused käsitleda seda avaldust TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel esitatuks. Seetõttu palub kostja jätta hageja kõik hageja nõuded rahuldamata, sh nõude TLS § 100 lg 4 alusel rahalise hüvitise väljamõistmiseks ja nõude töölepingu lõpetamise kande muutmiseks, kuivõrd mõlema nõude eelduseks on töölepingu lõpetamise alusena selle erakorralise ülesütlemise tuvastamine TLS § 91 alusel. IV. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et hageja ja kostja vahel oli alates XX.XX.XXXX töölepinguline suhe, alates XX.XX.XXXX oli leping muudetud ja sõlmitud määramata ajaks hageja töötamiseks hooldustöötajana. Vaidlust ei ole ka selle üle, et XX.XX.XXXX esitas hageja tööandjale avalduse alljärgneva tekstiga: „Palun mind töölt vabastada alates 25.03.20 seoses valesüüdistuste esitamisega“. 5.03.2020. a on tööandja, võttes aluseks AAA XX.XX.XXXX esitatud avalduse, allkirjastanud töölepingu lõppemise teate, mille kohaselt lõpeb XX.XX.XXXX sõlmitud tööleping nr XXX töölepingu seaduse § 85 lg 1 alusel, s.o töötajapoolne korraline ülesütlemine, XX.XX.XXXX. Kuna hageja ei ole nõus, et ta on töölepingu üles öelnud korraliselt, vaid ta oli sunnitud lepingu üles ütlema tööandjapoolse kohtlemise tulemusena, siis on käesolevas asjas vaidlusaluseks asjaoluks, kas kostja on rikkunud lepingut, andes hagejale aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 1 alusel.

5 (10)

Osundatud sätte kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega või on töö jätkamine seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. Hageja AAA on kohtuistungil andnud vande all seletuse, mille kohaselt kutsus tema vahetu XXX EEE teda XX.XX.XXXX XXX i ruumi ja hakkas süüdistama, et hageja on vedanud 21,02.2020.a tööautoga oma tädi vedamises. Kui hageja sellele vastu vaidles, väitis EEE, et ta nägi seda isiklikult ning käskis karjudes kirjutada seletuskirja või kui seletuskirja ei kirjuta, siis kirjutada lahkumisavaldus. Ta andis hagejale paberi ja pliiatsi. Alguses rääkis EEE rahulikult, kuid kui hageja süüd omaks ei võtnud, siis tema hääletoon tõusis. Hageja möönab, et ka tema enda hääletoon võis ärritusest tõusta. Jutuajamine kestis umbes veerand tundi. Hageja, olles alusetust süüdistamisest väga solvunud ja šokeeritud, kirjutas avalduse, palvega vabastada teda töölt valesüüdistuse esitamise pärast. Avaldusse märkis ta töölt vabastamise päevaks XXX, kuna arvas, et kui kohe lahkub, peab maksma tööandjale ühe kuu palga. Kui avaldus oli valmis, andis ta selle XXX HHH , kes luges avalduse läbi, andis avalduse tagasi ja ütles, et anna XXX. Hageja seletuse kohaselt ei soovinud ta ise töölt lahkuda, kliendid olid tema tööga rahul. Avalduse kirjutamine oli peale sunnitud, tingitud solvumisest ja pettumisest, EEE ebaviisakast ja ebaväärikast käitumisest. Tööandja pidi aru saama, et avalduse kirjutamine ei olnud vaba tahe. Kui hageja oleks tahtnud lahkuda, oleks ta seda teinud ükskõik millisel muul päeval, mitte 25.02., kui teda oli ebaväärikalt koheldud. Hagejale tundus, et XXX tundis heameelt, et saab temast vabaneda. Hageja oli ka varem tajunud tööandja poolt külma ja ükskõikset suhtumist tema suhtes, seostades seda kuulumisega ametiühingusse. Näiteks kui ta kord küsis XXX, kas võib kööki jooma minna, siis XXX ei lubanud ja käskis minna jooma WC-sse. Pärast avalduse üleandmist ei olnud hageja võimeline ei autot juhtima ega üldse tööülesandeid täitma, ta andis autovõtmed ja muud tööga seotud asjad EEE kätte ja pöördus arsti poole, perearst teda tööle ei lubanud. Kuna kliendid helistasid hagejale ja olid õnnetud, mis hagejat tööl ei ole, siis soovis hageja 28.02.2020.a selle tagasi võtta. Hageja lootis, et EEE vabandab tema ees ja on võimalik töötamist jätkata. 04.03.2020.a esitas hageja tööandjale ka kirjaliku taotluse avalduse tagasivõtmiseks. Tööandja vastas sellele, et tööleping on kas poolte kokkuleppel või omal soovil lõpetatud XX.XX.XXXX. Kuna see oli ära otsustatud, siis hageja rohkem tööandjaga ei suhelnud, vaid pöördus töövaidluskomisjoni poole. Hageja on esitanud lisaks dokumentaalsetele tõenditele kohtuistungil ka seletuse, miks tema süüdistamine 21.02.2020. a ametiautoga kõrvalise isiku sõidutamises oli vale. Ta oli nimetatud kuupäeval ajavahemikus 12-12.45 XXX klienti teenindamas, kust sõitis XXX Selverisse, kassatšekk ostude eest tasumise kohta on kellaajaga 12.59. Vahepeal ta sõi autos ja sõitis edasi järgmise kliendi juurde, kus viibis ajavahemikus 13.20-14.10. Ajaliselt ei olnud tal võimalik vahepeal kedagi kõrvalist vedada. Ka ei liigu tema tädi, kelle hooldaja ta on ilma rulaatorita või toeta, kuid EEE väite kohaselt vanaproua väljus autost. Lisaks asub EEE elukoht, kus ta väidetavalt lõunastas XXX majast 200-300 m eemal, mistõttu ei ole usutav, et ta sai näha hageja numbrit. Hageja on varem ühel korral tõepoolest oma tädi sõidutanud ning ei vaielnud sellele ka vastu. Soovides tõestada, et ta viibis 21.02.2020.a XXX klient FFF juures, esitas ta töövaidluskomisjonile FFF seletuse, mille tekst on kirjutatud FFF tuttavate poolt, kuid mille allkirjastas FFF hageja juuresolekul.

6 (10)

EEE on tunnistajana ütlusi andes selgitanud, et 21.02.2020.a oli ta kella 13 ajal kodus lõunal, kui tema juurde tuli hooldustöötaja KKK tooma kliendikotte, kus on klientide rahad. Nad kohtusid tänaval, mitte vahetult EEE kodumaja ees, KKK ametiautos. KKK nägi eemal, teise maja ees seisvat päevakeskuse elektriautot, kust väljus eakas proua ning ta nägi autost väljumas ka AAA, EEE ise AAA väljumist ei näinud. Ta otsustas sellest AAA järgmisel tööpäeval, mis oli 25. veebruaril, rääkida, kuna ametiautodes ei ole lubatud kõrvalisi isikuid sõidutada. Sellega on olnud probleeme ka teiste töötajatega ning on võetud seletuskirju. AAA oli varasem sarnane juhtum 2019.a oktoobris, siis ta ütles, et ei teadnud, et ei või ning järgmisel päeval palus XXX vabandust. Hiljem aga rääkis AAA, et XXX ei mäleta, et oli lubanud sõidutada. Seekordne jutuajamine toimus kontoriruumis, mida EEE jagab XXX iga. EEE palus AAA juhtunut seletada ning panin lauale paberi seletuskirja kirjutamiseks. AAA ärritus, lennutas oma käekoti ukse taga asuvale toolile, tõmbas laua alt vihaselt tooli ja karjus, et ma valetan, laiman teda ja et ta oli FFF juures. EEE soovitas tal panna kirja, kas see oli tema või ei olnud ning AAA istus ja hakkas midagi kirjutama. Kui ta oli kirjutanud, tuli XXX tööle, AAA tõusis püsti, läks XXX juurde ja andis talle paberi. XXX võttis selle korraks enda kätte ja andis tagasi, palus XXX i lauale panna. Ruumis viibis ka XXX LLL. Seejärel AAA lahkus ning EEE sai XXX teada, et see oli lahkumisavaldus. Seal oli kirjas lahkumise aeg kuu aja pärast. 15 minutit hiljem tuli AAA tagasi, teatas, et ta on tänasest haiguslehel ja tõi kliendikotid.

7 (10)

Tunnistaja viibis ka 28.veebruaril toimunud jutuajamise juures, kus AAA avaldas XXX HHH soovi tema lahkumisavaldus tagasi anda ja soovis tööle edasi jääda. Kabinetis oli veel EEE . XXX sellega ei nõustunud. Tunnistajal olid AAA tööalased kokkupuuted vähesed, tunnistaja andis temale isikukaitsevahendeid. AAA suhtles viisakalt, kuid tunnistajale tundus tema näoilme alati tusane. Lisaks isikulistele tõenditele on kohus uurinud kirjalikke tõendeid –töölepingut nr XXX ja selle lisa XX.XX.XXXX, millega töösuhe muutus alaliseks, töölepingu juurde kuuluvat ametijuhendit, tööandja 13.12.2019.a käskkirjaga nr XXX antud volitust elektriauto kasutamiseks, AAA avaldust XX.XX.XXXX, milles ta palub end töölt vabastada 25.03. 2020.a seoses valesüüdistuste esitamisega, samuti 4.03.2020. a hageja poolt päevakeskus Kalda XXX saadetud e-kirja, milles ta avaldab soovi XX.XX.XXXX esitatud lahkumisavaldus tagasi võtta. AAA on pöördunud ka NNN poole seoses töölt lahkumise avalduse tagasivõtmise ja töökiusamisega, kohus on uurinud NNN XXX 19.03.2020. a vastust pöördumisele ning õiendit AAA keskmise töötasu kohta. Hinnates kohtu poolt uuritud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leiab kohus, et nende põhjal ei ole võimalik tuvastatuks lugeda hageja nõude rahuldamise eelduste esinemist, s.o hagejal aluse esinemist töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Kohtu hinnangul ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust asjaolu, kas hageja kasutas 21.veebruaril 2020. a tema kasutusse antud ametiautot kõrvalise isiku transportimiseks või mitte, sest see ei ole olnud aluseks temaga töösuhte lõpetamisel. Seetõttu jätab kohus arvestamata hageja poolt esitatud Selveri ostukviitungi ja väljavõtted klientide hoolduspäevikutest, mis on esitatud tõendamaks asjaolu, et hageja ei saanud viibida 21.02.2020. a teatud kellaajal kohas, kus tema kasutuses olevast ametiautost väidetavalt väljus kõrvaline isik. Samal põhjusel tuleb arvestamata jätta ka OOO, GGG ja FFF seletused. Kohus leiab, et tööandjapoolne töötaja ebaväärikas kohtlemine ei ole tõendatud. Hageja otsesel ülemusel oli õigus nõuda töötaja ametiauto kasutamise kohta selgitusi, kui esines põhjendatud kahtlus sõiduki kasutamise reeglite rikkumises ning hagejal oli õigus ja võimalus esitada kõik temale etteheidetava teo toimepanemist välistavad argumendid ja tõendid Hageja 25.02. 2020. a. seda võimalust ei soovinud kasutada, vaid esitas töölt lahkumise avalduse ja asus alles töövaidlust lahendavates organites (töövaidluskomisjonis ja kohtus) tõendama oma süütust. Kohus möönab, et hageja võis subjektiivselt tajuda temalt seletuse nõudmist valesüüdistusena, nagu ta seda oma avalduses on kirjeldanud, kuid see ei tähenda automaatselt, et kostja teadlikult ja tahtlikult soovis hagejat süüdistada teos, mida viimane pole toime pannud. Selgituste küsimise eesmärk oligi asjaoludes selgusele jõudmine. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja ei ole hagejalt XX.XX.XXXX seletust nõudes hagejat kuidagi alandanud või muul moel ebaväärikalt kohelnud. Hageja vande all antud seletus, et EEE nõudis temalt seletuse kirjutamist tema peale karjudes, on ümber lükatud tunnistaja DDD ütlustega, kes kinnitas, et hoopis AAA oli ärritunud ja väljendas end kõrgendatud häälel. Asjaolu, et DDD on kostja töötaja ei muuda kohtu hinnangul tema ütlusi ebausaldusväärseks. Ka AAA ise on kinnitanud, et tema hääletoon või samuti ärritusest tõusta. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja tundis end pärast töölt lahkumise avalduse esitamist halvasti ja tema terviseseisund ei võimaldanud tööülesandeid täita. Nimetatud asjaolu on tõendatud nii PPP seletusega, kes toimetas paanikas ja nutva hageja XX.XX.XXXX perearsti juurde ning hiljem koju, kui ka tunnistaja MMM ütlustega, kellele hageja on rääkinud oma probleemidest. Kuid kohtu hinnangul ei saa antud juhul objektiivset asjaolu- hagejal tervisehäirete esinemist seostada kostja käitumisega. See ei saa olla ka hageja poolt töölepingu 8 (10)

erakorralise ülesütlemise aluseks, kuna hageja oli töölepingu lõpetamise avalduse juba esitanud. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kuivõrd töötajalt seletuse nõudmine ei ole õigusvastane ja töötaja ebaväärikas kohtlemine tööandja poolt ei ole tõendatud, siis ei esinenud hagejal mõjuvat põhjust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel. Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kuidas kostja pidi aru saama hageja XX.XX.XXXX avaldusest, arvestades, et hageja on esitanud väite, et kuna kostja ei ole hagejapoolset töölepingu erakorralist ülesütlemist vaidlustanud, siis on see formaalselt jõustunud. Kohus nõustub siinkohal kostjaga, et kuna kostja pidas hageja avaldust töölepingu korraliseks ülesütlemiseks, siis puudus kostjal põhjus selle vaidlustamiseks. Tulenevalt TLS § 85 lg 3 kehtib eeldus, et ülesütlemine on korraline, kuni töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Osundatud paragrahvi 4.lõike järgi loetakse ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga, kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust Kostjal ei olnud alust pidada ülesütlemist erakorraliseks ainuüksi töötaja avalduses sisalduva valesüüdistusele viitava lause tõttu, kuna tegemist oli hageja subjektiivse hinnanguga. Muud asjaolud, sealhulgas avalduses märgitud 30 päevane etteteatamistähtaeg ja töötaja hilisem käitumine, kui ta soovis avaldust tagasi võtta, viitavad, et tegemist ei olnud erakorralise ülesütlemisega. TLS § 98 lg 2 kohaselt ei pea töötaja tööandjale erakorralisest ülesütlemisest reeglina ette teatama. Kohtu jaoks on hageja käitumine olnud mõnevõrra vastuoluline, kus ta ühel päeval soovib töölepingu erakorraliselt üles öelda, mille eelduseks on lisaks tööandjapoolse kohustuse olulisele rikkumisele ka asjaolu, et mõistlikult ei või nõuda lepingu jätkamist, kuid kolm päeva hiljem taotleb suuliselt ja seejärel mõned päevad hiljem kirjalikult lepingulise suhte jätkumist. Hageja ei ole ka enne töövaidluskomisjoni pöördumist nõudnud kostjalt TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise maksmist. Asjaolu, et hagejal puudusid vastavad õigusteadmised ei oma kohtu arvates tähtsust hageja tahteavalduse tõlgendamisel kostja poolt. Eeltoodu alusel on kostja poolt hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamine XX.XX.XXXX TLS § 85 lg 1 alusel kehtiv. Menetluskulude jaotus ja sissenõudmine TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb käesolevas asjas jätta menetluskulud hageja kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 määrab asja menetlev kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi on kohtuvälised kulud eelkõige menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kostjat on esindanud menetluses vandeadvokaat DDD, kes on esitanud 14.05.2021. a menetluskulude nimekirja. Kostja lepingulise esindaja tunnistasu on menetluskulude nimekirja alusel 140 eurot (käibemaksuta). Kokku on kostja esindaja ajakulu õigusabi osutamiseks olnud 9 (10)

14 tundi, sealhulgas tutvumine hagiavaldusega, selle õiguslik analüüs, nõupidamine kliendiga ja hagile vastuse koostamine 8 tunni ulatuses, seiiskohtade koostamine hageja taotluste suhtes 1,5 tunni ulatuses, kohtuistungiks ettevalmistumine 1 tunni ulatuses, kliendi esindamine kohtuistungil 3 tunni ulatuses ning menetluskulude nimekirja koostamine 0,5 tunni ulatuses. Kokku moodustavad kostja menetluskulud õigusabikulude näol seega 1960 eurot. Hageja ei ole kostja lepingulise esindaja kulude suuruse suhtes vastuväiteid esitanud. Kuna TsMS § 174 lg 8 järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, ei ole kohus seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ning hindab kostja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust omal algatusel. Kohtu hinnangul on kostja esindaja ajakulu käesolevas menetluses olnud põhjendatud ja vajalik osaliselt. Kohtupraktikas (vt nt Riigikohtu 27.11.2019. a määrus tsiviilasjas nr XXX p 22) ei peeta põhjendatud ja vajalikuks kliendiga suhtlemisele (nõupidamistele) kulutatud aega, kui esitatud materjalidest ei nähtu, et selle tulemusel oleks koostatud kohtule mingeid põhjalikke menetlusdokumente. Lisaks on kohtu arvates mõnevõrra ülepaisutatud hagiavaldusega tutvumisele ja selle õiguslikule analüüsile kulunud aeg kuivõrd esindaja oli esindanud kostjat ka töövaidluskomisjoni menetluses ning seoses sellega asjaoludega kursis. Arvestades käesoleva vaidluse sisu ning kostja lepingulise esindaja poolt tehtud menetlustoiminguid, nende vajalikkust, mahtu ja sisu võrrelduna menetluskulude nimekirjas märgitud ajakuluga, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks kostja esindaja ajakulu 12 tunni ulatuses. Kostja esindaja tunnitasu - 140 eurot ilma käibemaksuta on kohtupraktikas peetud mõistlikuks. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt välja mõista kostja kasuks menetluskulude katteks mõista 1680 (12 x 140) eurot. Kostja on taotlenud hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt ka viivise tasumist TsMS § 177 lg 2 alusel. Osundatud sätte kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuna hageja menetluskulud jäävad vastavalt menetluskulude jaotusele hageja enda kanda, ei hinda kohus käesolevas otsuses nende vajalikkust ja põhjendatust.

/allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.