Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja VahurPeeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. märts 2021. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-8289
Kohtuasi
XX hagi YY (pankrotis) pankrotihalduri ja aktsiaseltsi Avateks Auto (pankrotis) pankrotihalduri vastu nõude tunnustamiseks YY (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 20. mai 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX 19. juuni 2020. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Simona Vissak Kostja I (vastustaja I) YY (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kerli Kaasik Kostja II (vastustaja II) aktsiaseltsi Avateks Auto (pankrotis) pankrotihaldur Ene Ahas, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Karl-Morten Jõgi ja Tarmo Peterson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX 19. juuni 2020. a apellatsioonkaebusele ja 16. märtsi 2021. a menetlusdokumendile lisatud uued tõendid vastu võtmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta Pärnu Maakohtu 20. mai 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
5.Mõista XX-lt YY (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupp kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 612 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
6.Mõista XX-lt aktsiaseltsi Avateks Auto (pankrotis) pankrotihalduri Ene Ahas kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 1117 eurot 8 senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 29. mail 2018 Pärnu Maakohtule YY (pankrotis)(võlgnik) pankrotihalduri Martin Krupp (kostja I) ja aktsiaseltsi Avateks Auto (pankrotis) pankrotihalduri Ene Ahas (kostja II) vastu hagi, milles palus tunnustada oma 76 697 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses I rahuldamisjärgu nõudena ja 30 000 euro suurust nõuet II rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt kuulutas Pärnu Maakohus 19. detsembril 2017 välja võlgniku pankroti. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse summaga 106 697 eurot.
30.aprillil 2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele vastu.
1.2.Hagejal on võlgniku vastu võlatunnistusest tulenev nõue 76 697 euro saamiseks ja alusetust rikastumisest tulenev nõue 30 000 euro saamiseks. Hageja, võlgniku ja nende isa vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kohustus võlgnik tasuma hagejale isalt kinkena saadud Järva maakonnas Imavere vallas Eistvere külas asuva Lepiku ja Männiku kinnisasjade maksumusest 50% või kinkima 50% kinnistustest hagejale. Kokkulepe sõlmiti pärast 1999. a kinkelepingu sõlmimist ning kuna tegemist oli pereliikmetega, siis ei sõlmitud seda notariaalselt ega kirjalikult. Hageja ja võlgnik leppisid 28. detsembril 2010 kokku, et võlgnik ei anna hagejale kinnisasjade omandit, vaid tasub talle hiljemalt 23. detsembril 2013 1 200 000 krooni (76 697 eurot), mille kohta koostati 28. detsembril 2010 võlatunnistus. Kuna 2016. aasta novembris selgus, et võlgnik ei suuda nimetatud rahasummat hagejale maksta, leppisid võlgnik ja hageja kokku, et hageja ostab ise võlgnikult 50% kinnisasjadest 76 697 euro eest ja saab kinnisasjade omanikuks. Hageja tasus võlgnikule kaks osamakset – 24. novembril 2016 20 000 eurot ja 28. novembril 2016 10 000 eurot, märkides makse selgitustesse katastritunnuse ja kinnisasjade nime. Hageja on sellest kokkuleppest taganenud. 3. jaanuaril 2017 sõlmisid
2-18-8289 hageja ja võlgnik hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, mille alusel kanti hageja kasuks kinnisasjadele hüpoteek summaga 100 000 eurot, millega tagati kõigi võlatunnistusest tulenevaid nõudeid. Kostjate vastuväited
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostjad täpsustasid asjaolusid ja tõid mh esile, et võlgnik esitas 28. novembril 2017 Pärnu Maakohtule avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks, kuna võlgnikul oli 385 001 euro 98 sendi ulatuses kohustusi võlausaldajate ees. Võlgniku selgituste kohaselt sattus ta majanduslikult raskesse olukorda seoses tema vastu kostja II pankrotimenetluse raames esitatud nõuetega. Võlgniku vastu esitati nõuded, kuna võlgnik oli kostja II juhatuse liikmena oma kohustusi rikkunud ja tekitanud sellega kostjale II kahju. Kokku on võlgniku pankrotis esitatud tema vastu nõudeid ca 1 120 000 euro ulatuses. Muu hulgas rahuldas Tartu Ringkonnakohus 31. märtsi 2016. a otsusega kostja II hagi võlgniku vastu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks osaliselt ja mõistis võlgnikult kostja II kasuks välja 163 273 eurot 85 senti. Nimetatud osas jõustus kohtuotsus
29.augustil 2016. Kostja II esitas 19. novembril 2016 nimetatud nõude sundtäitmiseks kohtutäiturile täitmisavalduse. Kohtutäitur algatas 22. novembril 2016 täitemenetluse ja edastas samal päeval võlgnikule täitmisteate, mis toimetati võlgnikule 19. detsembril 2016 kätte.
3.jaanuaril 2017, s.o kohe pärast täitemenetlusest teada saamist sõlmisid hageja ja võlgnik hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega seadsid hageja kasuks võlgnikule kuuluvatele kinnisasjadele ühishüpoteegi, mis pidi tagama hageja ja võlgniku vahel väidetavalt sõlmitud võlatunnistusest tulenevaid nõudeid. Võlatunnistuses kinnitas võlgnik, et ta võlgneb hagejale seoses 1999. aastal maakodu kinkimisega 1 200 000 krooni (76 697 eurot). 4. mail 1999 olid võlgnik ja Eino Soo (hageja ja võlgniku isa) sõlminud kinkelepingu, millega võlgniku isa kinkis võlgnikule Lepiku ja Männiku kinnisasjad. Kinnisasjade väärtus oli kinkelepingu järgi 100 000 krooni. Hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu sõlmimisega samal päeval pöördus hageja selle lepingu alusel täitmisavaldusega kohtutäituri poole. Kohtutäitur algatas täitemenetluse, edastas
6.jaanuaril 2017 võlgnikule täitmisteate ja esitas avalduse kinnisasjadele käsutamise keelumärke seadmiseks.
2.2.Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole hagejal võlgniku vastu võlatunnistusest tulenevat nõuet. Võlgnik tunnistas võlatunnistuses nõuet, mida tegelikult ei olnud. Võlatunnistuse kohaselt tunnistas võlgnik võlga, mis tulenes 1999. aastal hageja, võlgniku ja nende isa vahel sõlmitud kinkelepingust, st tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. 1999. a kinkelepingust aga sellist nõuet ei tulene ning hageja ei olnud kinkelepingu pool. Kinkelepingust nähtub üksnes võlgniku isa soov kinkida kinnisasjad võlgnikule. Isa ei ole notariaalses vormis avaldanud soovi kinkida 50% kinnisasjadest hagejale. Hageja ei ole tõendanud väidetud kokkulepet selle kohta, et võlgnik pidi isalt kinkena saadud kinnisasjade eest tasuma hagejale 50% nende väärtusest või kinkima 50% hagejale. Hageja väidetav nõue oli võlatunnistuse andmise ajaks aegunud, sest kinkelepingu sõlmimisest oli võlatunnistuse andmise ajaks möödunud üle 11 aasta. Samuti on aegunud võlatunnistusel märgitud nõue, mis muus sissenõutavaks 29. detsembril 2013.
2-18-8289 Võlatunnistus on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. Kuna võlatunnistuse pooled on perekondlikult seotud ja nõue on esitatud pankrotimenetluses, pöördub hea usu põhimõttest tulenevalt tõendamiskoormis ümber hagejale. Hageja ei ole suutnud veenvalt kohustuse olemasolu ja võlatunnistuses toodud asjaolusid tõendada. Arvestades poolte väidetavat 2016. a novembris sõlmitud kokkulepet selle kohta, et hageja ostab hoopis võlgnikult 50% kinnisasjadest, ei eksisteerinud enam varasemat väidetavalt
28.detsembril 2010 sõlmitud võlatunnistusest tulenevat rahalist kohustust. Ainus loogiline seletus hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu sõlmimiseks on kostja II nõude teadlik ja eesmärgipärane takistamine. Kostjal II on kahtlus, et võlatunnistus allkirjastati 2017. aasta alguses, eesmärgiga tekitada hagejale näilik nõue, hüpoteegi seadmiseks. Võlatunnistus on näilikkuse tõttu tühine, sest selle pooltel ei olnud tegelikku tahet raha maksmiseks. Võlgnik ei ole ühtki osamakset selle alusel tasunud. Tegelikult ei ole hagejalt ja võlgnikul sellest tulenevat võlasuhet ning võlatunnistuse eesmärgiks on luua õigusnäivuse eesmärgil nõue, mille abil saab võlgnik pankrotimenetlust kontrollida, osaleda jaotise väljamaksmisel ja võimaliku kompromissi sõlmimisel. Võlatunnistus on võltsitud ja tuleb jätta kohtumenetluses tõendina arvestamata. Kostja II palub nõuda välja võlatunnistuse originaaleksemplari, et korraldada ekspertiis dokumendi allkirjastamise aja tuvastamiseks. Juhul, kui võlatunnistus ei ole näilik, on see samadel asjaoludel vastuolus heade kommetega. Tegelikkuses mitteeksisteeriva nõude tunnustamine eesmärgiga hoiduda kõrvale võlausaldajate nõuetest, on vastuolus heade kommetega.
2.3.Hagejal ei ole ka alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Hageja ei ole hagis oma nõuet millegagi põhjendanud. Kuigi hageja on kandnud 24. novembril 2016 20 000 eurot ja 28. novembril 2016 10 000 eurot võlgniku pangakontole, on võlgnik teinud samal päeval samade summade ulatuses ülekanded CCle selgitusega „laenu osaline tagasimakse“. Võlgniku pangakontolt ei nähtu, et ta oleks CClt laenu saanud. Arvestades seda, et 22. novembril 2016 kandis Pilve Grupp OÜ, mis oli võlgniku kontrolli all, hageja kontole 50 000 eurot, on hageja kandnud sellest kahe osamaksena 30 000 eurot edasi võlgnikule, võlgnik kandis sama summa CC-le ning CC kontrolli all olevad kolm äriühingut on kandnud samas suurusjärgus summa (29 186 eurot 10 senti) mitme maksena tagasi Pilve Grupp OÜ-le. Seega tehti ülekanded selleks, et kanda Pilve Grupp OÜ-lt raha CCle. Ilmselt on tegemist raha liigutamisega, eesmärgiga tekitada võlgniku pankrotimenetlusse näilik nõue. Hageja ei ole esitanud kohtule lepingut, mille alusel kandis Pilve Grupp OÜ raha hagejale. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus jättis 20. mai 2020. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulude hüvitise 2160 eurot ja kostja II kasuks välja menetluskulude hüvitise 2434 eurot 50 senti koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
hageja ja võlgniku isa kinkis 4. mail 1999 sõlmitud kinke- ja asjaõiguslepingu järgi Lepiku ja Männiku kinnisasjad võlgnikule, kinnisasjade väärtus oli lepingu kohaselt 100 000 krooni;
2-18-8289 -
-
-
-
-
-
kostja II esitas 19. novembril 2016 kohtutäiturile avalduse Tartu Ringkonnakohtu
31.märtsi 2016. a otsusest tuleneva rahalise nõude sundtäitmiseks; kohtutäitur algatas
22.novembril 2016 täitemenetluse nr 133/2016/933 ning edastas samal päeval võlgnikule täitmisteate; Pilve Grupp OÜ kandis 22. novembril 2016 hageja pangakontole 50 000 eurot selgitusega „leping nr 3942“, hageja kandis 24. novembril 2016 võlgniku pangakontole 30 000 eurot, võlgnik kandis vahetult pärast raha saamist selle edasi CCle ning alates
29.märtsist kuni 11. juulini 2017 on kolm CC ainuomandis olevat äriühingut (MK Kinnisvara OÜ, M.K.Reis-X OÜ ja AS MK Autobuss kandnud Pilve Grupp OÜ-le üle kokku 29 186 eurot 10 senti;
3.jaanuaril 2017 sõlmisid hageja ja võlgnik Lepiku ja Männiku kinnisasjadele hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu; lepingu kohaselt pidi ühishüpoteek tagama
28.detsembri 2010. a võlatunnistusest tulenvaid hageja nõudeid võlgniku vastu; hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu sõlmimise päeval, s.o 3. jaanuaril 2017 esitas hageja kohtutäiturile selle lepingu alusel sundtäitmise avalduse; kohtutäitur algatas täitemenetluse nr 180/2017/9 ning edastas 6. jaanuaril 2017 võlgnikule täitmisteate; hoolimata võlgnikule vabatahtliku täitmise tähtaja määramisest, seati samal päeval selle täiteasja raames Lepiku ja Männiku kinnisasjadele käsutamise keelumärge; Pärnu Maakohus on hüpoteegi seadmise lepingu tagasivõitmise korral tühistanud ning leidnud, et hageja ja võlgniku tegevus oli suunatud võlgniku vara täite- või pankrotimenetluses realiseerimise ja võlgniku vara arvel võlausaldajate nõuete takistamisele; Pärnu Maakohus kuulutas 19. detsembril 2017 (maakohtu otsuses ekslikult märgitud
19.jaanuaril 2017) välja võlgniku pankroti; hageja esitas 15. veebruaril 2018 võlgniku pankrotimenetluses 106 697 euro suuruse nõudeavalduse; nõudeavalduses tugineb hageja 28. detsembril 2010 tema ja võlgniku vahel kirjalikult sõlmitud võlatunnistusele, mille kohaselt on võlg tekkinud 1999. aastal seoses maakodu kinkimisega võlgnikule, mille üheks tingimuseks oli see, et võlgnik tasub poole kinnisasja kinke hinnast hagejale; kostjad vaidlesid 30. aprillil 2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastu.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagejal võlgniku vastu võlatunnistusest tulenevat nõuet. Hageja ei ole tõendanud ega põhistanud võlatunnistusest tulenevat nõuet ja seda olukorras, kus kehtiva kohtupraktika kohaselt lasub pankrotimenetluses võlatunnistusest tuleneva nõude tunnustamisel kõrgendatud tõendamisstandard. Võlgnik tunnistas võlatunnistuses 1999. aastal sõlmitud kinke- ja asjaõiguslepingust tulenva kohustuse olemasolu VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Võlatunnistusest nähtub, et võlg tekkis seoses kinnisasjade kinkimisega võlgnikule. Maakohus kohustas kostja taotluse alusel hagejat esitama võlatunnistuse originaaleksemplari, et sellele oleks võimalik teha dokumendi võltsituse kontrollimiseks ekspertiis, kuid hageja ei esitanud kohtule originaaldokumenti ega põhistanud, miks ta seda ei tee. Hageja täiendavalt esitatud dokument ei ole originaal. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 277 lg 4 järgi võib kohus jätta tõendi otsuse tegemisel arvestamata või arvata selle tõendite hulgast välja. Kuna hageja ei esitanud kohtu nõudmisel võlatunnistuse originaali, ei saa kohus lugeda hageja väidet võlatunnistuse sõlmimise kohta tõendatuks. Hageja ei ole tõendanud võlatunnistuse aluseks olevat kokkulepet, s.o kokkulepet selle kohta, et võlgnik kohustus tasuma hagejale 50% kinnisasjade väärtusest või kinkima 50% kinnisasjadest hagejale. 1999. a kinke- ja asjaõiguslepingu pooleks ei olnud hageja ning sellest
2-18-8289 lepingust ei tulene võlgniku vastavat kohustust. Kui isa oleks soovinud kinkida kinnisasjad hagejale, oleks see tulnud notariaalselt vormistada. Seda, et vastavat kokkulepet tegelikult ei olnud, kinnitab ka võlgnikule kuuluvatele kinnisasjadele hüpoteegi seadmise kronoloogia. Ei ole ühtki tõendit, kus oleks enne 3. jaanuari 2017. a hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu sõlmimist võlatunnistust nimetatud. Hageja nõue on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aegunud ning TsÜS § 142 lg 1 II lause järgi on võlgnikul õigus keelduda oma kohustuse täitmisest. Võlatunnistuse sõlmimise päevaks oli kinke- ja asjaõiguslepingu sõlmimisest möödunud üle 11 aasta. Iseenesest võib Riigikohtu praktika (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 47) kohaselt pidada võla tunnistamist pärast nõude aegumistähtaja möödumist kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 tähenduses. Samas on Riigikohus leidnud, et aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik on loovutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Hageja ei ole esitanud väiteid, et võlgnik oli võlatunnistuse sõlmimisel teadlik aegunud nõude tunnustamisest. Võlatunnistus on TsÜS § 86 lg 1 tähenduses heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine. Asjas tuvastatud asjaolud annavad alust arvata, et võlatunnistus sõlmiti 2017. aasta alguses eesmärgiga takistada võlgniku varale sissenõude pööramist ja hoiduda võlausaldajate nõuete täitmisest, mitte 2010. aastal. Võlatunnistus on TsÜS § 83 lg 1 järgi ka vorminõuete rikkumise tõttu tühine, sest see on sõlmitud kirjalikult, mitte notariaalselt tõestatud vormis. Hageja väitel sõlmiti võlatunnistus seoses kinnisasjade omandiõiguse üleandmisega võlgnikule, st tegemist oli võlaõigusliku kokkuleppega kinnisasjade eest tasumisega, millele on asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 119 ettenähtud notariaalne vorm.
3.3.Hageja alusetu rikastumise nõue ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel põhjendatud. Hageja põhjendas oma nõuet sellega, et hageja ja võlgnik leppisid 2016. a novembris kokku, et kuna võlgnik ei suuda kokkulepitud summat tasuda, siis ostab hageja võlgniku osa kinnisasjadest ära, mille tulemusena saab hageja kinnisasjade omanikuks. Hageja tasus kinnisasjade eest võlgnikule kokku 30 000 eurot. Hageja taganes kokkuleppest. Hageja väited nõude olemasolu kohta on vastuolulised. Kuigi hageja väitis, et võlgnik on hagejale kinnisasja eest võlgu 1 200 000 krooni, kandis ta võlgniku pangakontole 30 000 eurot. Asjas kogutud pangakontode väljavõtted annavad alust arvata, et nõutud 30 000 eurot liikus võlgnikuga seotud Pilve Grupp OÜ-st ringiga sinna tagasi. Seega on põhjendatud kahtlus, et hageja ja võlgnik liigutasid võlgniku pangakonto kaudu raha selleks, et tekitada hagejale tema venna pankrotimenetluses nõue, mida tegelikult ei ole olemas. Samuti saab seda tehingut pidada TsÜS § 89 lg 1 tähenduses näilikuks. Hoolimata sellest, et kohus kohustas hagejat esitama 50 000 euro aluseks oleva lepingu nr 3942 originaal, ei ole hageja nõutud dokumenti kohtule esitanud.
3.4.Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta hageja kanda. Kostja I taotles menetluskulude hüvitamist 2448 euro ulatuses ja kostja II 3285 euro 90 sendi ulatuses. Maakohus hindas menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust ning leidis, et taotlused menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks on osaliselt rahuldatud. Maakohus mõistis kostja
2-18-8289 I kasuks välja hüvitise 2160 eurot ja kostja II kasuks 2434 eurot 50 senti. Kuigi kostjat I esindas menetluses pankrotihaldur, on menetluskulude kandjaks võlgnik, mistõttu tuleb menetluskulude hüvitist kostja I kasuks välja mõista koos käibemaksuga. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda, või saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Juhul, kui ringkonnakohus peaks jätma apellatsioonkaebuse rahuldamata, palus hageja muuta kostjate kasuks väljamõistetud menetluskulude suurust ulatuseni, mida saab pidada põhjendatud ja vajalikuks kuluks.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus põhjendamatult tunnustamata hageja võlatunnistusest tuleneva nõude. Maakohus jättis põhjendamatult tõendina arvestamata kohtule esitatud võlatunnistuse, mis oli hagejale teadaolevat originaaldokument, ning asus seetõttu vääralt seisukohale, et hageja ei ole tõendanud võlatunnistuse sõlmimist. Maakohus jättis välja selgitamata, kas võlatunnistus on deklaratiivne või konstitutiivne, ning ühes sellega pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimata. Hoolimata sellest, et võlatunnistuses on viidatud 1999. aasta kinke- ja asjaõiguslepingule, on võlgnik võtnud abstraktse kohustuse ning võlatunnistust saab pidada konstitutiivseks. Maakohus jättis poolte tahte võlatunnistuse sõlmimisel tuvastamata. Arvestada tuli võlatunnistuse andmise põhjust ja eesmärki. Maakohus asus vääralt seisukohale, et võlatunnistus on vorminõude rikkumise tõttu tühine, kuigi raha maksmise kohustust sisaldava kokkuleppe puhul ei ole notariaalse tõestamise nõuet ette nähtud. Maakohus asus vääralt seisukohale, et võlatunnistusest tulenev nõue on aegunud. Maakohus asus üllatuslikult seisukohale, et hageja pidi tooma esile asjaolud, mis annaksid alust järeldada, et võlgnik oli võlatunnistuse sõlmimisel teadlik, et tunnistab aegunud nõuet. Maakohus oleks pidanud seda hagejale kohtumenetluses selgitama. Maakohtu käsitus on väär, sest tegemist oli konstitutiivse võlatunnistusega. Maakohus ei ole põhjendanud, mille alusel ta leidis, et võlatunnistus sõlmiti 2017. aastal, mitte 2010. aastal, ega seda, miks on võlatunnistus heade kommetega vastuolus.
4.2.Maakohus jättis põhjendamatult tunnustamata hageja alusetu rikastumise nõude. Maakohus ei ole selgitanud, milles seisneb hageja väidete vastuolulisus. Maakohus asus vääralt seisukohale, et tegemist oli raha liigutamisega, millega võlgnik tekitas iseenda vastu nõude, mida tegelikult ei eksisteeri. Maakohus jättis põhjendamatult vastu võtmata hageja tõendid, mis kummutavad kostjate väited raha liigutamise kohta.
4.3.Juhul, kui apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust, tuleb vähendada hagejalt kostjate kasuks väljamõistetud menetluskulude hüvitise suurust. Hageja palub ringkonnakohtul kontrollida, kas toimingutele kulunud aeg on olnud vajalik ja põhjendatud.
2-18-8289 Kostjale I ei ole põhjendatud mõista hüvitist välja koos käibemaksuga, sest varem on pankrotihaldur palunud mõista kulud välja Saneerimismenetluse OÜ-le. Vastustajate seisukoht
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad jäid varem esitatud seisukohtade juurde. Lisaks tõid kostjad esile, et hageja võlatunnistusest tulenevat nõuet ei saaks I rahuldamisjärgu nõudena enam rahuldada, sest jõustunud kohtuotsusega on 3. jaanuari 2017. a hüpoteegi seadmise leping kehtetuks tunnistatud. Kostja I vaides hageja esitatud uute tõendite vastuvõtmisele vastu, sest need ei ole asjasse puutuvad ja on esitatud hilinenult.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
7.Esmalt käsitleb ringkonnakohus võlatunnistusest tulenevat hageja nõuet (I) ja alusetu rikastumise nõuet (II), seejärel hagejalt kostjate kasuks väljamõistetud menetluskulude hüvitise suuruse põhjendatust ja vajalikkust (III) ning viimaks teeb kolleegium seni tegemata menetluslikud otsustused ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluses hüvitatavate menetluskulude suuruse (IV). I
8.Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus lõppjäreldusena õigesti võlatunnistusest tuleneva hageja 76 697 euro suuruse nõude võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata, kuid tegi seda ekslikel põhjendustel. Ringkonnakohus saab maakohtu eksimused parandada, muutes selles osas kohtuotsuse põhjendusi.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda võlgnikult 28. detsembril 2010 sõlmitud lepingu (võlatunnistuse) alusel 1 200 000 krooni (76 697 euro) tasumist. Hageja esitas oma nõudealuse tõendamiseks omakäeliselt kirjutatud võlatunnistuse koopia. Kostjad esitasid hageja nõudele nii võlatunnistuse võltsituse, kui ka selle tühisuse ning sellest tuleneva nõude aegumise vastuväite. Arvestades kostjate esitatud aegumise vastuväidet, tuleb kolleegiumi hinnangul jätta hageja võlatunnistuse alusel esitatud nõue võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata, sest võlatunnistusest tulenev nõue oli nõudeavalduse võlgniku pankrotimenetluses esitamise ajaks aegunud. Kolleegium ei nõustu seejuures maakohtu aegumise vastuväidet puudutavate põhjendustega ja põhjendab kohtuotsust järgmiselt.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas 15. veebruaril 2018 võlgniku pankrotimenetluses 106 697 euro suuruse nõudeavalduse. Oma nõudeavalduses tugines hageja 28. detsembril 2010 tema ja võlgniku vahel kirjalikult sõlmitud võlatunnistusele, mille kohaselt on võlg 1 200 000 krooni, s.o 76 697 eurot, ning võlgnik lubas tasuda selle osamaksetena kolme aasta jooksul lõpliku tähtajaga 28. detsembril 2013. Ringkonnakohus selgitab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub TsÜS § 142 lg 1 järgi seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ning pärast
2-18-8289 nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi üldjuhul kolm aastat. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 I lause järgi üldjuhul nõude sissenõutavaks muutumisega ning nõue muutub TsÜS 147 lg 2 järgi sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus VÕS § 82 lg 1 järgi täita sellel tähtpäeval. Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist ning kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva möödumisel. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Eeltoodut arvestades muutus hageja nõue võlgniku vastu sissenõutavaks võlatunnistuses märgitud võla tasumise tähtpäeva, s.o 28. detsembri 2013 möödumisel, ning hageja pidi esitama oma nõude võlgniku vastu hiljemalt 28. detsembril 2016. Pärast seda päeva oli võlgnikul õigus keelduda nõude täitmisest. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses oma nõude alles
15.veebruaril 2018, kuid selleks ajaks oli hageja nõude kolmeaastane aegumistähtaeg selgelt möödas. Olukorras, kus võlgnikul oli õigus keelduda aegunud nõude täitmisest ning kostjad esitasid hageja nõudele aegumise vastuväite, ei saanud maakohus hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses tunnustada ja jättis lõppjäreldusena õigesti hagi selles osas rahuldamata.
11.Kuna hageja võlatunnistusest tulenev nõue on aegunud ja hagi jääb selles osas aegumise tõttu rahuldamata, ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust ülejäänud kostjate esitatud vastuväidetel ning ringkonnakohus jätab neid puudutavad põhjendused kohtuotsusest välja. Ühtlasi ei anna sel põhjusel ka hageja esitatud ülejäänud apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada ja teha asjas maakohtust erinevat otsust ka juhul, kui kaebuse väited oleksid põhjendatud. Seetõttu, juhindudes menetlusökonoomia põhimõttest, ei käsitle kolleegium ülejäänud kostjate vastuväiteid võlatunnistuse alusel esitatud nõudele ega hageja vastavaid apellatsioonkaebuse väiteid. II
12.Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hagejal on õigus nõuda võlgnikult tagasi võlgniku pangakontole õigusliku aluseta kahe osamaksena üle kantud 30 000 eurot.
13.Kolleegium märgib, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt VÕS § 1028 lg 1 järgi tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud, st nõude lahendamiseks peab olema selge pooltevahelise õigussuhte kvalifikatsioon. Seejuures peab hageja tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 17. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948, p 20).
14.Eeltoodut arvestades pidi hageja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et oli olemas kohustus, mille täitmiseks ta kostjat rikastas, ning selline kohustus jäi tekkimata või langes ära.
2-18-8289 Praegusel juhul väidab hageja, et ta tegi osamaksed hageja ja võlgniku vahel 2016. a novembris sõlmitud kokkuleppe alusel, millega hageja ja võlgnik leppisid kokku, et hageja ostab võlgnikult 50% kinnisasjadest 76 697 euro eest ja saab kinnisasjade omanikuks. Sellise kokkuleppe sõlmimise kohta ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit ning ainuüksi hageja paljasõnaliste väidete alusel ei saa kohus tuvastada, et hageja tehtud ülekannete aluseks oli hageja ja võlgniku kokkulepe (olgu kasvõi notariaalse vorminõude vastu eksinud muus vormis kokkulepe). Lisaks väidab hageja, et ta taganes sellest kokkuleppest, kuid hageja ei ole toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis andsid talle alust kokkuleppest taganeda, ega selgitanud, millal ta seda tegi ning võlgnikule vastava avalduse esitas. Hageja esitas oma nõude tõendamiseks üksnes maksekorraldused, mille selgitusse oli märgitud Lepiku kinnistu osamaks 23401:006:0220 (I kd, tl 10–10 pöördel). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tasus võlgnikule kaks osamakset – 24. novembril 2016 20 000 eurot ja 28. novembril 2016 10 000 eurot. Kostjate vastuväidete kohaselt ei olnud nimetatud ülekannete aluseks tegelikult kinnisasjade omandamise kokkulepe, vaid raha liigutati võlgnikuga seotud Pilve Grupp OÜ-st hageja, võlgniku ja CC pangakontode kaudu tagasi Pilve Grupp OÜ-le eesmärgiga jätta mulje raha ülekandmisest võlgnikule. Kostjate vastuväiteid arvestades pidi hageja tõendama oma ülekannete aluseks oleva kokkuleppe sõlmimist 2016. a novembris ja sellest väidetavat taganemist, kuid seda ei ole hageja teinud, kuigi arvestades kohtumenetluses valitsevat üldist tõendamiskoormist, pidi hageja õigusteadmistega esindajale olema selge, et TsMS § 230 lg 1 järgi tuleb hagejal tõendada hagi aluseks olevad asjaolud. Kuna hageja ei tõendanud hagi alusena väidetud asjaolusid, jättis maakohus põhjendatult hageja alusetu rikastumise nõude võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata.
15.Lisaks tuvastas maakohus kostjate esitatud ja nende palvel kogutud tõendite alusel õigesti, et tegelikult liigutasid hageja ja võlgnik võlgniku pangakonto kaudu raha selleks, et tekitada hagejale tema venna pankrotimenetluses nõue, mida tegelikult ei ole olemas. Oma väidete kinnituseks palusid kostjad maakohtul välja nõuda nimetatud isikute pangakontode väljavõtted. Arvestades pangakontodelt nähtuvaid ülekandeid, asus maakohus neid tõenditena hinnates põhjendatult seisukohale, et pangakontodelt nähtuvad asjaolud, mis kinnitavad seda, et hageja tehtud ülekanded olid osa Pilve Grupp OÜ-lt raha ringi liigutamisest, mitte hageja ja võlgniku vahel väidetavalt 2016. aasta novembris sõlmitud kinnisasjade omandamise kokkuleppe alusel tehtud ülekanded. Maakohus on selles osas otsust piisavalt põhjendanud ning kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, neid kordamata. Seejuures nähtus hageja pangakonto väljavõttelt, et vahetult enne võlgnikule ülekannete tegemist laekus hageja pangakontole 50 000 eurot Pilve Grupp OÜ-lt, kostjate taotlusel kohustas maakohus hagejat esitama ülekande aluseks olev leping, kuid hageja ei täitnud kohtu nõuet. Ka nimetatud asjaolu viitab sellele, et hageja varjab raha ülekandmise tegelikku põhjust.
16.Lisaks keeldus maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti vastu võtmast hageja 20. aprilli 2020. a menetlusdokumendile lisatud tõendeid, millega hageja soovis tõendada, et Pilve Grupp OÜ-le tehti ülekandeid muul õiguslikul alusel. Kuna hageja esitas need pärast eelmenetlust, kui maakohus oli andnud pooltele tähtaja viimaste seisukohtade esitamiseks ja määranud asjas otsuse avalikult teatavakstegemise aja 20. mail 2020, esitas hageja tõendid hilinenult. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et menetlusosalised peavad esitama menetluses oma taotlused, tõendid ja vastuväited TsMS § 329 lg 1 järgi nii varakult, kui menetluse seisund seda
2-18-8289 võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik, seejuures võib pärast eelmenetluse lõppemist esitada uusi vastuväiteid ja tõendeid üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Praegusel juhul kohustas maakohus 14. juuni 2019. a määrusega krediidiasutusi esitama Pilve Grupp OÜ pangakontode väljavõtted ja andis pooltele 27. septembri 2019. a määrusega tähtaja neile seisukohtade esitamiseks. Kostjad esitasid 21. oktoobri 2019. a menetlusdokumentides oma seisukohad Pilve Grupp OÜ pangakonto väljavõttele ja tõid esile, et sinna on laekunud lühikese ajavahemiku jooksul CC-ga seotud äriühingutelt kokku ligi 30 000 eurot. Maakohus andis hagejale 23. oktoobril 2019 tähtaja seisukoha esitamiseks, kuid hageja ei toonud 25. novembri 2018. a menetlusdokumendis esile ega esitanud tõendeid selle kohta, et Pilve Grupp OÜ-le kanti raha üle muud õiguslikul alusel. Hageja üksnes eitas kostjate kahtlusi ning esitas vastavad asjaolud ning tõendid alles 20. aprillil 2020, s.o hilinenult TsMS § 239 lg 1 tähenduses. Samuti leidis maakohus õigesti, et hagejale ei olnud hilinemiseks mõjuvat põhjust ning uute tõendite vastuvõtmine oleks põhjustanud asja lahendamise viibimise TsMS § 331 lg 1 tähenduses. Mh märgib kolleegium vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele, et ka juhul, kui hageja oleks õigel ajal esile toonud, millisel õiguslikult alusel tegid CC-ga seotud äriühingud Pilve Grupp OÜ-le ülekandeid, ja esitanud neid väiteid kinnitavad tõendid, ei annaks nimetatud asjaolu alust maakohtu otsust alusetu rikastumise nõude tunnustamata jätmise osas tühistada, sest hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema nõude aluseks olevaid asjaolusid. Tõendid, mille vastuvõtmisest maakohus keeldus, puudutasid kostjate vastuväite kummutamist, mitte hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid.
17.Iseenesest on õige hageja apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et hageja väited nõude olemasolu kohta ei ole selgelt vastuolulised. Samas leiab kolleegium, et hageja esitatud asjaolusid arvestades on hageja ja võlgniku käitumine olnud vastuoluline ja segane. Sisuliselt viitavad hagis esitatud asjaolud sellele, et hageja ja võlgnik tegid 2016. aasta lõpus ja 2017. aasta alguses omavahel vastuolulisi tehinguid – olukorras, kus nende vahel oli väidetavalt 2010. aastal sõlmitud võlatunnistus, soovisid hageja ja võlgnik 2016. aasta novembris sellest sisuliselt loobuda ja võõrandada kinnisasjad hagejale, mistõttu tegi hageja väidetavalt võlgnikule ka vaidlusalused ülekanded, samas ca ühe kuu möödudes on pooled asunud võlatunnistusest tulenevat nõuet hüpoteegi seadmisega tagama. Kolleegiumi hinnangul viitab hageja ja võlgniku selline käitumine soovile teha kõik endast olenev, et säästa võlgnikku tema vastu esitatud nõuete täitmisest käimasolevas täitemenetluses.
18.Eeltoodut arvestades järeldas maakohus õigesti, et ka hageja alusetu rikastumise nõue tuleb jätta võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata. III
19.Hageja vaidlustas maakohtu otsuse ka menetluskulude hüvitise suuruse osas ning palus ringkonnakohtul hinnata hagejalt kostjate kasuks väljamõistetud lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 tähenduses, paludes üle kontrollida toimingutele kulunud aja. Kolleegium märgib, et hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus sekkub sellesse üksnes juhul, kui maakohus on rikkunud kaalumise piire või ei ole otsust põhjendanud. Praegusel juhul on maakohus hinnanud
2-18-8289 kostjate esindajate toimingutele kulunud aega ja tehtud toiminguid ega ole selgelt rikkunud kaalumispiire, mistõttu ei ole kolleegiumi alust maakohtu ostusesse sekkuda.
20.Lisaks tõi hageja esile, et maakohus mõistis kostja I menetluskulud vääralt välja koos käibemaksuga. Kolleegiumi sellega ei nõustu. Maakohus asus õigesti seisukohale, et menetluskulude hüvitis tuleb kostja I kasuks välja mõista koos käibemaksuga, sest menetluskulude kandjaks oli võlgnik kui füüsiline isik, mitte pankrotihaldur. Tavapärane füüsiline isik ei ole käibemaksukohustuslane ega saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada TsMS § 174 lg 10 tähenduses. Käibemaksukohustuslane on käibemaksuseaduse § 3 lg 1 järgi ettevõtlusega tegelev isik, kes on registreeritud või kohustatud end registreerima maksukohustuslasena. IV
21.Lisaks apellatsioonkaebusele lisatud uutele tõenditele, esitas hageja ringkonnakohtule uued asjaolud ja tõendid ka oma viimases, 16. märtsil 2021 esitatud seisukohas. Hageja tõi viimases seisukohas esile, asjaolud selle kohta, et kostja I väited võlgniku pankrotimenetluse venitamise kohta on pahatahtlikud, ning neid kinnitavad tõendid. Kolleegiumi hinnangul ei ole nimetatud asjaoludel vaidluse lahendamisel tähtsust ning ringkonnakohus jätab need tõendid TsMS § 238 lg 1 alusel koosmõjus TsMS § 652 lg 3 p-ga 2 vastu võtmata.
22.Ülaltoodud põhjendusi arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väiteid alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
23.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
24.Kostja I esitatud menetlusekulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 612 eurot (sh käibemaks). Nimekirjade kohaselt kulus kostja I lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 4 tundi 15 minutit, sh 4 tundi apellatsioonkaebuse, maakohtu otsuse ja toimikuga täiendavaks tutvumiseks, tõendite uurimiseks ning vastuse koostamiseks ning 15 minutit menetluskulude nimekirja koostamiseks. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 120 eurot (lisandub käibemaks), mis ei ületa oluliselt juristi keskmist tasumäära. Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 612 eurot (4,25 × 120 + 20% = 612 eurot), mis tuleb hagejalt kostja I kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
2-18-8289
25.Kostja II esitatud menetlusekulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1303 eurot 26 senti (sh käibemaks). Nimekirjade kohaselt kulus kostja II lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele, sh analüüsiks, tegevuskava koostamiseks ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kokku 6 tundi 25 minutit. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 145 eurot (lisandub käibemaks), mis ei ületa oluliselt vandeadvokaadi keskmist tasumäära. Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 930 eurot 90 senti (käibemaksuta), s.o 1117 eurot 8 senti (koos käibemaksuga) (6,42 × 145 + 20% = 1117,08), mis tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista. Kostja II on taotluses lisanud tasule ekslikult käibemaksu 372 eurot 26 senti ja palunud seetõttu ekslikult määrata hüvitatavate menetluskulude suuruseks 1303 eurot 26 senti. Vastavalt kostja II taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.