Saarte Tamm OÜ avaldus FroggyLand OÜ pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. detsembri 2020 määrus Ajutise halduri nimetamata jätmine ja menetluse lõpetamine
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Saarte Tamm OÜ määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindaja
Määruskaebuse esitaja (võlausaldaja): Saarte Tamm OÜ (registrikood: 10334558), esindaja vandeadvokaat Erik Salur ja vandeadvokaadi abi Gerda Raag Vastustaja (võlgnik): FroggyLand OÜ (registrikood 12228004), esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 22. detsembri 2020 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud Saarte Tamm OÜ kanda.
3.Määrata FroggyLand OÜ määruskaebemenetluses kantud menetluskulude suuruseks 576 eurot (koos käibemaksuga) ning mõista Saarte Tamm OÜ-lt FroggyLand OÜ kasuks välja 576 eurot menetluskulude katteks.
Kohustada Saarte Tamm OÜ-d tasuma väljamõistetud menetluskuludelt FroggyLand OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
5.Jätta tähelepanuta Saarte Tamm OÜ poolt 16.02.2021 ringkonnakohtule esitatud FroggyLand müügikuulutuse ja Salu tee 1 kinnistusraamatu väljavõtte. Edasikaebamise kord Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise peale on menetlusosalisel õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole käesolev määrus edasikaevatav Riigikohtule (PankrS § 5 lg 2 ja § 15 lg 5). Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD
1.Saarte Tamm OÜ (võlausaldaja; endine OÜ Bronx Wood) esitas 10. novembril 2020 Tartu Maakohtule avalduse FroggyLand OÜ (võlgnik) vastu pankroti väljakuulutamiseks koos taotlusega pankrotiavalduse tagamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt tugines võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamisel pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p-dele 1 ja 2. Võlausaldaja on perioodil 1. jaanuar 2012 kuni 31. detsember 2019 andnud võlgnikule laenu kogusummas 196 142 eurot, millest võlgnik on tagastanud ainult 5332 eurot. Võlgnevuse jääk kõrvalkulusid arvestamata on 190 810 eurot. Võlgnevuse täpse suuruse osas on pooleli vaidlus Tartu Maakohtus tsiviilasjas nr 2-20-9733. Võlgnik allkirjastas 15. aprillil 2019 saldokinnituse, kus tunnistas 31. detsembri 2018 seisuga 161 710 euro suurust laenukohustust võlausaldaja ees. Võlausaldaja esitas võlgnikule
9.septembril 2020 pankrotihoiatuse, kuid võlgnik ei ole käesoleva ajani pankrotihoiatuses nimetatud nõuet täitnud ega laenu tagastanud. Lisaks eeltoodule asus võlgnik pärast menetluse algust tsiviilasjas nr 2-20-9733 oma vara peitma ja võõrandama. Võlausaldaja ei nõustunud võlgniku vastuväidetega, et nõue on ebaselge ja aegunud.
2.Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu. Võlausaldaja ei ole võlgnikku kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus ehk PankrS § 10 lg 2 p-is 1 märgitud eeldused ei ole täidetud. Võlausaldaja peab tõendama, et pankrotihoiatus on jõudnud võlgnikule elektronposti teenust osutava isiku serverisse. Seda ei ole võlausaldaja tõendanud ja võlgnik ei ole pankrotihoiatust kätte saanud. Saldokinnitus on üksnes raamatupidamislik dokument, mis ei loo ega tekita mingeid õigusi ja kohustusi, ja vajalik üksnes raamatupidamise nõuetekohaseks korraldamiseks. Nõue on vähemalt osaliselt aegunud
Võlgnik on maksejõuline äriühing. Võlgniku viimasest bilansist ja kasumiaruandest 31. oktoobri 2020 seisuga tuleneb selgelt, et võlgnik on võimeline tema vastu esitatud nõude selle olemasolul rahuldama.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 22. detsembri 2020 määrusega ajutise halduri nimetamata ja lõpetas pankrotiavalduse menetluse (resolutsiooni p 1). Maakohus jättis pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud võlausaldaja kanda (p 2) ja määras võlgniku menetluskulude rahaliseks suuruseks 1224 eurot koos käibemaksuga (lepingulise esindaja kulud, p 3), mille mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja (p 4). Maakohus määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni (p 5). Võlausaldaja tugineb võlgniku maksejõuetuse põhistamisel PankrS § 10 lg 2 p-s 1 nimetatud asjaoludele, s.o võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Maakohus leidis, et ajutine haldur tuleb jätta nimetamata PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel, s.o võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja väite kohaselt tuleneb tema nõue võlgniku vastu 15. aprillil 2019 antud saldokinnitusest. 9. septembri 2020 pankrotihoiatuse järgi võlgneb võlgnik võlausaldajale 161 710 eurot, mille tasumiseks on antud 10 päeva. Võlgnikule on pankrotihoiatus edastatud e-posti aadressidele X ja [email protected]. Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt TsÜS § 69 lg 2 kohaldamisel selgitanud, et e-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kolleegiumi seisukoha järgi saab majandus- ja kutsetegevuses lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-15-6538, p 14). Maakohus leidis, et võlausaldaja on tõendanud 9. septembri 2020 pankrotihoiatuse edastamise võlgnikule kell 15:13, mida kinnitab poolte e-kirjavahetus võlausaldaja esindaja viitega 9. septembril 2020 pankrotihoiatuste edastamise kohta ja võlgniku esindaja 11. septembri 2020 nõusolek läbirääkimiste pidamiseks. Antud juhul on võlausaldaja juba enne pankrotiavalduse esitamist esitanud hagi võlgniku vastu (tsiviilasi nr 2-20-9733) samadel asjaoludel pankrotiavalduse aluseks oleva nõudega. Võlgniku vastuväidete taustal, et võlgnevuse arvestus ei ole selge ja nõue on aegunud, aga ka arvestades asjaolu, et võlausaldaja nõue võlgniku vastu tuleneb 15. aprilli 2019 saldoteatest (31. detsembri 2018 seisuga), mille aluseks olevate nõuete üle on poolte vahel vaidlus, ei ole maakohtu arvates võlausaldaja nõue PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses selge. Kui 15. aprilli 2019 saldoteate näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, siis on selle kehtivus seotud põhikohustuse kehtivusega. Kohustusest vabanemiseks peab võlgnik tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud (täitmisega või muul võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 186 sätestatud alusel). PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Nõuet ei saa lugeda selgeks, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu, esitab oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Kuivõrd pankrotiseadus ei näe ette võimalust võlausaldajal selge
nõude puudumisel nimetada ajutist haldurit ainuüksi võlgniku väidetavale maksejõuetusele tuginedes, ei analüüsinud maakohus väiteid võlgniku maksejõuetuse kohta. Pankrotihoiatuses pidas võlausaldaja oma nõude suuruseks 161 710 eurot. Asja menetluses väitis võlausaldaja, et tema nõude suurus on vähemalt 10 310 eurot 62 senti (ligi 16 korda väiksem). Pankrotihoiatus koostatakse PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel ning selle hoiatuse eesmärk on valmistada ette võimalus esitada pankrotiavaldus tulevikus. Seega peab pankrotihoiatusest võlgnikule selgelt nähtuma, millise summa vabatahtliku tasumise korral väldib ta pankrotiavalduse esitamist või millisele nõude ulatusele on tal vastuväidete esitamise võimalus. Kuna 9. septembri 2020 pankrotihoiatusest nimetatud asjaolusid ei nähtu, ei saa kohus ajutise halduri nimetamise otsustamiseks hinnata võlausaldaja võimaliku nõude selgust ka vähendatud ulatuses.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist maakohtule pankrotiavalduse menetluse jätkamiseks ja ajutise halduri nimetamiseks. Maakohtu seisukohad PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaldamisel ei ole kohtupraktikaga kooskõlas ning välistaksid igakordselt ajutise halduri määramise, kui võlgnik esitab pankrotiavalduse aluseks olevale võlgnevusele mistahes osas ja ulatuses aegumise vastuväite. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaldamiseks tuli maakohtul esmalt kontrollida, kas pankrotiavalduse aluseks olevatele nõuetele esitatud võlgniku vastuväited on põhjendatud. Eelnev eeldab võlgniku aegumise vastuväite sisulist hindamist, mida maakohus ei ole vaidlustatud kohtumääruses teinud. Asjas puudub vaidlus, et laenulepingute nr 6/2015, 14/2015, 40/2015, 3/2016, 30/2016 ja 30/2017 alusel võlgnes võlgnik võlausaldajale 17. novembri 2020 seisuga 10 310 eurot 62 senti. Nimetatud nõuetele ei ole võlgnik aegumise vastuväidet esitanud ning neid nõudeid ei saa mistahes alusel aegunuks lugeda. Muus osas on võlgnik võlausaldaja nõudele küll aegumise vastuväite esitanud, kuid maakohtul tuli arvestada, et võlgnik on kinnitanud 15. aprilli 2019 saldokinnituses 31. detsembri 2018 seisuga 161 710 euro suuruse võlgnevuse olemasolu, mis välistab aegumise kõigi enne 2015. a sõlmitud laenulepingute puhul (TsÜS § 158 lg 1). Laenulepingu nr 9/2012 puhul välistasid aegumise aga viivise tagasimaksed (lepingu punkt 1.4.2, VÕS § 88 lg 6 p 1 ja TsÜS § 158 lg 1 ja 2). PankrS § 15 lg 3 p 1 valguses on täiesti ebaoluline arutelu sellest, et võlausaldaja oli enne pankrotiavaldusega kohtusse pöördumist esitanud võlgniku vastu hagi võlgnevuse nõudes, mida menetletakse tsiviilasjas nr 2-20-9733. Täiesti arusaamatuks jäävad maakohtu etteheited 9. septembri 2020 pankrotihoiatusele. Võlgnik on maksejõuetu. Võlausaldaja vaidlustab ka menetluskulude kindlaksmääramise. Võlgniku 11. detsembri 2020 menetluskulude nimekirjale ei lisatud menetluskulusid tõendavaid dokumente tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 176 lg 6 mõttes. Võlgniku menetluskulusid ei olnud võimalik kindlaks määrata. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et menetlusdokumendi koostamiseks kulus võlausaldaja menetluskulude nimekirja kohaselt 3,75 tundi. Kohus ei saa menetluskulude kindlaksmääramisel määrata toimingu põhjendatud ajakuluks suuremat aega, kui on võlgniku menetluskulude nimekirjas märgitud. Seega ei saanud võlgniku põhjendatud ajakulu õigusabile olla suurem kui 6,75 tundi ja menetluskulu seega 972 eurot.
5.Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Võlgnik palub menetluskulud jätta võlausaldaja kanda. PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Seega mh tsiviilasjas nr 2-20-9733 nõude esitamisega möönab võlausaldaja ise, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue on vaieldav ja see tuleb enne selgeks vaielda väljaspool pankrotimenetlust. Võlgnik on esitanud osaliselt võlausaldaja nõudele aegumise vastuväite. Võlgniku poolt esitatud aegumise vastuväite sisust lähtuvalt on vähemalt tõenäoline, et osa nõudest on aegunud. Sellises olukorras on nõue ebaselge ja vaieldav ning kohtul tuleb kohaldada PankrS § 15 lg 3 p-i 1 ja p-i 4. Võlausaldaja on jätnud tähelepanuta, et perioodiliste maksete korral ei saa eeldada võlgniku tahet tunnustada võlausaldaja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (vt Riigikohtu 20. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 20.1; 16. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 13). Saldokinnitus on üksnes raamatupidamislik dokument, mis ei loo ega tekitada mingeid õigusi ja kohustusi. Võlgniku bilansist ja kasumiaruandest on selgelt näha, et võlgnik on maksejõuline. Maakohus ajutise pankrotihalduri määramise otsustamisel ei peagi võlgniku aegumise vastuväidet sisuliselt hindama. Kohus peaks üksnes kontrollima, kas võlgniku vastuväide vähemalt osa nõude osas on täielikult välistatud või mitte.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.
7.Vaidlustatud määrusega jättis maakohus PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel ajutise halduri nimetamata. Viidatud sätte kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõuet ei saa lugeda selgeks, kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest (vt nt Riigikohtu 6. märtsi 2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Maakohus on õigesti märkinud, et PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Nõuet ei saa lugeda selgeks, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu.
8.Pankrotihoiatuses pidas võlausaldaja oma nõude suuruseks 161 710 eurot (tl 24), kuid asja menetluses väitis võlausaldaja, et tema nõude suurus on vähemalt 10 310 eurot 62 senti. PankrS sätetest ei tulene, et pankrotihoiatus peab kajastama võlausaldaja kogu nõuet, millele ta pankrotiavalduses tugineb, kuid antud juhul on nii pankrotihoiatuses kui pankrotiavalduses märgitud nõude suuruseks 161 710 eurot. Võlgnik on võlausaldaja nõudele 161 710 eurot
põhjendatult vastu vaielnud ning tsiviilasjas nr 2-20-9733 on võlausaldaja esitanud hagi võlgniku vastu samadel asjaoludel pankrotiavalduse aluseks oleva nõudega.
9.PankrS § 15 lg 3 p 1 mõtte kohaselt ei saa kohus ajutist haldurit määrata juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja toob esile asjaolud, mis muudavad pankrotiavalduse aluseks oleva nõude kohtu jaoks kaheldavaks ning tingivad vajaduse nõude olemasolu kindlakstegemiseks asjaolude eelnevat tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotiavalduse menetlemise raamidest. Praegusel juhul on võlausaldaja ja võlgniku vahel eelkõige vaidlus nõude suuruse ja selle võimaliku aegumise üle. Võlgniku poolt nõudele esitatud vastuväited eeldavad tõendite hindamist, asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Kuna võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu ning seetõttu on nõue ebaselge, puudus maakohtul vajadus anda lõplikku hinnangut sellele, kas võlausaldaja nõue on aegunud või mitte ning tuvastada selleks vajalikke asjaolusid. Pankrotiavalduse menetlemise eesmärgiks ei ole hagimenetluse vaidluse lahendamine.
10.Maakohus on õigustatult jätnud analüüsimata võlausaldaja väite võlgniku maksejõuetuse kohta. Juriidilisest isiku võlgniku puhul hinnatakse võlausaldaja nõude tõendatust ja selgust ajutise halduri määramisel (PankrS § 15 lg 3 p-d 1 ja 4), võlgniku maksejõulisust hinnatakse PankrS § 31 lg 1 alusel pankroti väljakuulutamisel. Olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu, peab kohus hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Antud juhul on vaidluse all ajutise halduri nimetamise küsimus ning sel juhul hinnatakse seda, kas võlausaldaja on pankrotiavalduses põhistanud võlgniku maksejõuetuse ja tõendanud nõude olemasolu (PankrS § 10). Kuna ringkonnakohus ei hinda võlausaldaja väiteid võlgniku maksejõuetuse kohta, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta võlausaldaja poolt 16.02.2021 esitatud FroggyLand müügikuulutuse ja Salu tee 1 kinnistusraamatu väljavõtte.
11.Võlausaldaja on vaidlustanud määruskaebuses ka kindlaksmääratud menetluskulude suuruse.
11.1.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud menetluskulud PankrS § 15 lg 6 kohaselt võlausaldaja kanda. Maakohus on TsMS § 175 lg 1 alusel hinnanud võlgniku lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohtule ei nähtu, et maakohus oleks lepingulise esindaja kulude hindamisel ületanud diskretsioonipiire.
11.2.Võlausaldaja väide, et menetluskulusid ei saanud rahaliselt kindlaks määrata, sest võlgnik ei esitanud Tartu Maakohtu 27. novembri 2020 määrusega nõutud kulusid tõendavaid dokumente, ei ole põhjendatud. Maakohus on 27. novembri 2020 määruse resolutsiooni p-s 4 palunud menetlusosalistel esitada menetluskulude nimekirjad koos kulusid tõendavate dokumentidega. Võlgnik esitas 11. detsembril 2020 oma menetluskulude nimekirja ja sealhulgas Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus arve nr 16590 FroggyLand OÜ-le (tl 91).
Riigikohus on 9. novembri 2016 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-102-16 p-s 13 leidnud, et kuigi lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on menetluskulud tegelikult kandnud, peab kulude hüvitamist nõudma õigustatud pool siiski kohtu nõudmisel tõendama TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi esinduse eest tasumise kohustuse olemasolu (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15, p 11). Esindajakulude eest tasumise kohustuse tekkimise tuvastamiseta ei ole võimalik menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista (vt Riigikohtu 10. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15, p 13). Tavaliselt piisab õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks õigusabi osutamise eest esitatud arvest või õigusabi eest tasumist tõendavast dokumendist. Tulenevalt viidatud Riigikohtu lahendist on võlgnik esitatud õigusabikulude arvega tõendanud õigusabikulude tasumise kohustuse ning maakohus määras menetluskulud rahaliselt kindlaks kooskõlas TsMS § 175 lg-s 1 sätestatuga.
11.3.Võlausaldaja on maakohtule ette heitnud seda, et maakohus on võlgniku kirjalike seisukohtade koostamise eest mõistnud välja rohkem kui menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu (s.o 3,75 tundi). Ringkonnakohus ei nõustu võlausaldaja vastava seisukohaga. Maakohus on hinnanud menetlustoiminguid koos ja lähtunud sellest, mitu menetlusdokumenti ja millises mahus on võlgnik koostanud ja kohtule esitanud. Ringkonnakohus leiab, et igasugune suhtlus kliendiga (sh kohtudokumentidega tutvumine, seisukohtade kujundamine jms) peaks olema hõlmatud menetlusdokumendi koostamisega (s.o lõplikud seisukohad). Maakohus on menetlusdokumendi koostamise ajakulu määramisel, s.o 5 tundi ja 30 minutit, arvestanud sisse ka ka kõik muud menetlustoimingud, mis eelnevad menetlusdokumendi koostamisele (nõupidamine kliendiga, dokumentidega tutvumine jne). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude hindamisel ületanud oma diskretsioonipiire.
12.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja (määruskaebuse esitaja) kanda. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud määruskaebemenetluses kokku 756 eurot (koos käibemaksuga, ajakulu 5,25 tundi). Ringkonnakohus on seisukohal, et võlgniku lepingulise esindaja tunnitasu (120 eurot ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Samas leiab ringkonnakohus, et võlgniku menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Ringkonnakohtu menetluses on võlgnik esitanud sisuliselt kaks menetlusdokumenti, s.o määruskaebuse vastuse ja menetluskulude nimekirja. Arvestades määruskaebuse vastuse sisu ja mahtu, samuti seda, et selles menetlusdokumendis on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud väiteid, on põhjendatud ajakuluks määruskaebuse vastuse koostamise eest (sh tutvumine määruskaebusega ja seisukohtade kujundamine) 3,5 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamise eest 0,5 tundi. Võlgniku põhjendatud ja vajalikud kulud määruskaebemenetluses on seega 576 eurot (ajakulu 4 tundi, koos käibemaksuga). See summa tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista. Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et võlausaldajal tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt ka viivist.
13.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Tulenevalt PankrS § 5 lg-st 2 koostoimes § 15 lg-ga 5 ei saa määrust vaidlustada osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (määruse resolutsiooni p 1).
TsMS § 178 lg 1 ja § 179 lg 3 alusel saab vaidlustada menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist (määruse resolutsiooni p-d 2, 3, 4). TsMS § 178 lg 3 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.