2-20-121324/9 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Hagejal on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale menetluse taastamiseks kaja Viru Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamise päevast arvates. Kui tagaseljaotsus toimetati kostjale kätte avalikult, teatavakstegemisega teadaandega väljaandes Ametlikud Teadaanded, siis võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja võib esitada, kui kostja poolt hagiavaldusele vastamata jätmine oli tingitud mõjuvatest põhjustest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi toimetati kostjale või tema esindajale kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik, s.o. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 394 nõuetele vastav kirjalik hagiavalduse vastus koos lisadega. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

15.maini 2020. Kostja tasus lepingust nr 8922560206 tuleneva nõude katteks 128,86 eurot, seega tasumata põhinõude jääk oli 333,14 eurot (462,00-128,86=333,14). Leping lõppes 15. mail 2020 tähtaja saabumisega. Kostja on sõlminud E AS-ga 21. augustil 2019 arvelduskrediidilepingu nr 676676253, mille krediidilimiidiks oli 2000 eurot. Lepingus kokku lepitud aastane intressimäär oli 41,90% ja krediidi kulukuse määr aastas 54,16%. Kostja kohustus krediidi tagastama igakuiste maksetega. E AS ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 16. mail 2020, kuivõrd kostja ei tasunud enda võlgnevust ka talle antud täiendava kahenädalase tähtaja jooksul. Kostja nimetatud osamaksete mittetasumisega on jätnud võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata. Lepingu lõppemisega muutus sissenõutavaks kogu võlgnevuse põhinõude jääk 1991,80 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutav põhinõue lepingutest nr. 8922560206 ja 676676253 kokku 2324,94 eurot. Järelmaksulepingu põhitingimustes on kokku lepitud igakuine haldustasu 2,90 eurot kuus. Laenulepingu lõppemise seisuga 15. mail 2020 oli kostjal tasumata 15. oktoobrist 2019 kuni 15. maini 2020 laenu haldamise tasud ehk 4 osamakset summas 8 x 2,90=23,20 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutav haldustasu nõue lepingust nr 8922560206 summas 23,20 eurot. Laenulepingu põhitingimustes on kokku lepitud, et põhisummale lisandub täiendavalt intress aastamääraga 14,9%. Pooled on lepingus intressi summaks kokku leppinud 67,46 eurot, mis lepingu põhitingimuste kohaselt jagatakse osamaksete vahel proportsionaalselt vastavalt perioodi pikkuse järgi. Kostjal on võlgnevus alates viiendast osamaksest, millest tulenevalt on hageja arvestanud intressi vastavalt maksegraafikule esimesest tasumata osamaksest 15. oktoobrist 2019 kuni lepingu lõppemiseni 15. maini 2020 summas 31,10 eurot. Hagiavalduse esitamise seisuga on sissenõutav intress lepingust nr 8922560206 summas 31,10 eurot. Laenulepingu põhitingimustes on kokku lepitud, et põhisummale lisandub täiendavalt intress aastamääraga 41,90%. Krediidi kasutusele võtmisest kuni lepingu ülesütlemiseni sissenõutavaks muutunud intress on 402,12 eurot. Hagiavalduse esitamise seisuga on sissenõutav intress lepingust nr 676676253 summas 402,12 eurot. Hagiavalduse esitamise seisuga on sissenõutav intress lepingutest nr 8922560206 ja 676676253 summas 433,22 eurot. E AS loovutas 29. mail 2020 kostja vastased nõuded hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Järelmaksulepingus nr 8922560206 kokkulepitud viivisemäär on 0,04% päevas. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid vastavalt lepingujärgsele viivisemäärale (0,04% päevas) alates lepingu lõppemisele järgnevast kalendripäevast 16. maist 2020 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 22. oktoobrini 2020 valemi abil: põhivõlgnevus (333,14) x viivitatud päevade arv (160) x lepingujärgne viivisemäär 0,04% päevas tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 21,32 eurot. 3(7)

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Kohus on saatnud hagimaterjalid kostjale koos kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kuna kostja tegelik asukoht oli teadmata, toimetati kostjale hagimaterjalid kätte avalikult, väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kohus hoiatas kostjat, et hagile vastuse esitamata jätmise korral võib kohus hagi rahuldada tagaseljaotsusega. Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 407 lg 6 alusel kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus loeb TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et hageja nõuded lepingute nr 8922560206 ja nr 676676253 põhivõlgnevuste, intresside, haldustasu ning lepingust nr 8922560206 viivise (viivisemäär on 0,04% päevas) väljamõistmise osas on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 101 lg 1 p 1 ja p 6, VÕS § 94 lg 1, VÕS § 108 lg 1, VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel. Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga lepingud oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte.

2-20-121324 Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Riigikohus on leidnud, et ebamõistlikult kõrge viivise sätestamine tüüptingimustes toob VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kaasa tüüptingimuse tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Samuti on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (3-2-1-118-16, p-d 17, 18; 3-2-1-6605, p 24; 3-2-1-25-16, p-d 12, 13). Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma rahalist kohustust täitnud õigeaegselt, on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju ebaproportsionaalselt väike võrreldes viivisenõude suurusega. Kõrge viivisemäär ei täida ka eesmärki motiveerida võlgnikku kohustust täitma. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär on seadusandja seisukohalt olnud piisav saavutamaks viivise eesmärki. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-21-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohus tuvastas, et arvelduskrediidilepingus nr 676676253 kokku lepitud viivisemäär 0,12% päevas (või 43,2% aastas) on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuna 43,2% suuruse viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt on perioodil 16. mai 2020 kuni 22. oktoober 2020 8% aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista perioodi eest 16. mai 2020 kuni 22. oktoober 2020 tasumata põhinõude summast 1991,80 eurot viivised 69,66 eurot. Hageja palub välja mõista täiendava viivise alates 23. oktoobrist 2020 kuni põhinõude summas 1991,80 eurot täieliku täitmiseni viivisemääras 0,12% päevas (43,2% aastas). 5(7)

2-20-121324 Arvestades kohtu poolt eeltoodud põhjendusi viivisemäära osas, tuleb kostja nõude rahuldada osaliselt ja kostjalt TsMS § 367 alusel hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras alates 23. oktoobrist 2020 kuni põhivõla summas 1991,80 eurot täieliku tasumiseni. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõuete 2324,94 (333,14+1991,80) euro, intresside 433,22 euro (31,10+402,12), haldustasu 23,20 euro ja sissenõutavaks muutunud viiviste 90,98 euro (21,32+69,66) osas, kokku 2872,34 eurot ning viiviste põhinõudelt alates 23. oktoobrist 2020 kuni põhinõude summas 333,14 eurot täitmiseni viivisemääras 0,04% päevas põhinõude tasumata osalt ja viiviste põhinõudelt alates 23. oktoobrist 2020 kuni põhinõude summas 1991,80 eurot täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras osas. Viivise 312,77 euro nõude osas (382,43-69,66) ja edasiulatuva viivise alates 23. oktoobrist 2020 kuni põhinõude summas 1991,80 eurot täieliku täitmiseni viivisemääras 0,12% päevas tasumata põhisummalt nõuete osas jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (hagihind 4106,15/3080,31, s.o 75% ulatuses), tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 25% ulatuses hageja ja 75% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas kohtule taotluse menetluskulude, riigilõivu summas 350 eurot ja õigusabikulude summas 420 eurot, väljamõistmiseks. Kohus leiab, et hageja menetluskulud 350 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 59 lg 1, RLS lisa 1 ja TsMS § 147 lg 5 alusel põhjendatud ja vajalikud täies ulatuses. Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 alusel ei ole põhjendatud hageja õigusabi kulu 420 eurot. Kohus leiab, et antud asjas on põhjendatud kuluks 240 eurot õigusabi kulude katteks (2t*120). Tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil. Kohtu hinnangul moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 590 eurot (350+240). Kohus jätab menetluskulud poolte kanda proportsionaalselt hagi rahuldatud ulatusega. Seega tuleb kostjalt välja mõista 75% hageja menetluskuludelt s.o summalt 590 eurot, ehk kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 442,50 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohus mõistab TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks viivise tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. 6(7)