Pecunia OÜ hagi AGrus Construction Company OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.02.2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AGrus Construction Company OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2697.82 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Pecunia OÜ (registrikood 11877841), lepinguline esindaja adv Margot Maksing Kostja AGrus Construction Company OÜ (registrikood 11629362), lepingulised esindajad v/adv Ksenia Kravtšenko ja adv Ann Tarkin
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 12.02.2020 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta lahendi põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Määrata Pecunia OÜ vajalikuks ja põhjendatud menetluskulu suuruseks apellatsioonimenetluses 576 eurot.
5.Mõista AGrus Construction Company OÜ-lt välja Pecunia OÜ kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 576 eurot.
6.Mõista AGrus Construction Company OÜ-lt välja Pecunia OÜ kasuks viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras apellatsioonimenetluse kulude hüvitise 576 eurot tasumisega viivitamise korral alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kulude täieliku tasumiseni.
1(13)
Tsiviilasi nr 2-17-119139 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.19.10.2017 esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 2352 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 660.44 eurot ja edasiulatuva viivise 0,08% päevas põhivõlalt alates 20.10.2017 kuni põhivõla tasumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt teostas töövõtja Contilora OÜ (kustutatud; edaspidi töövõtja) 2014. a kostja (edaspidi ka tellija) tellimisel Tammsaare Maxima XX (edaspidi ka Tallinna objekt) ehitustöid. Tellija kohustus tasuma tööde eest vastavalt töövõtja esitatud aktidele ja arvetele kokku 39 200 eurot (arvestamata käibemaksu). Töövõtja ja kostja kokkuleppe kohaselt tasus tellija viimasest 03.12.2014 arvest nr 140031 50% ehk 2352 eurot. Ülejäänud 50% jäi kostjale ehitusgarantiina (5% ehitustööde kogumaksumusest, arvestades käibemaksu). Ehitusgarantiina hoiustatud summa kohustus kostja arve nr 140031 alusel töövõtjale tasuma hiljemalt 03.11.2016. Töövõtja ja hageja sõlmisid 20.01.2016 nõude loovutamise lepingu, millega töövõtja loovutas hagejale nõude kostja vastu summas 13 565.34 (lisanduvad kõrvalnõuded), sh arvest nr 140031 tuleneva nõude. Kostja kinnitas 20.01.2016, et arvest nr 140031 on 2352 eurot tasumata. Kostja võttis töövõtja tehtud tööd vastu ega esitanud vastuväiteid. Garantiiperioodi jooksul ei ole ilmnenud puudusi. Hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks 03.11.2016. Kostja ei ole senini tasunud arvest nr 140031 tulenevat võlgnevust. Pooled leppisid kokku, et kostja kohustub arve tasumisega viivitamise eest tasuma viivist 0,08% päevas. Kostja on arve tasumisega viivituses alates 04.11.2016. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
4.31.01.2016 ei olnud midagi loovutada, kuna loovutatav võlgnevus ei olnud veel sissenõutav, see tekkis alles 03.11.2016. Lisaks tekkis kostjal garantiitöödest nõudeõigus töövõtja vastu, kes oma ülesandeid ei täitnud. Kostjal oli lisaks Tallinna objektile ka Narva objekt, millega seoses tekkisid töövõtjal garantiikohustused. Kostja täitis ülesanded ja seoses sellega teostas töövõtjaga tasaarvestuse. Ehitusgarantii summa pidi kostja tasuma töövõtjale juhul, kui seda ei oleks vaja olnud kasutada hiljemalt 03.11.2016. Kuna töövõtja, vaatamata tellija 24.03.2016 nõudmisele alustada hiljemalt 28.03.2016 garantiitöid, ei asunud neid teostama, tellis kostja tööd kolmandatelt isikutelt ja tehtud kulutused ning kahjud hüvitatakse kostjalt töövõtjale maksmisele kuuluva summa vähendamisega. Kostja lähtud garantiitööde eelarvest 2701.42 eurot, millele lisandus 7%, kokku 2890.51 eurot, mille võrra vähendati väljamaksmisele kuuluvat summat. Tasaarvestusest teatati 08.04.2016. Vastuväiteid ei olnud.
5.Alternatiivselt esitas kostja vastuväite viivise suurusele. Viivises lepiti kokku lepingus määraga 0,02% tasumisele kuuluvast summast päevas.
2(13)
Tsiviilasi nr 2-17-119139 Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohus tegi 12.02.2020 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2352 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 04.11.2016 kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte üle põhivõla suuruse. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hagejale välja hüvitise 5223 eurot koos viivisega.
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja mh viidatud sätet selgitanud 11.04.2019 määruses (t II kd lk 99).
8.Vaidlustamata asjaolu kohaselt teostas töövõtja 2014. a kostja tellimusel Tallinna objektil ehitustöid ning kostja tellijana pidi töövõtjale tasuma kokku 39 200 eurot. Töövõtja esitas 03.11.2014 kostjale tasumiseks arve nr 140031 summas 4704 eurot maksetähtajaga 03.12.2014 (t I kd lk 32). Vaidlust ei ole, et arvel märgitud summast 2352 eurot jäi kostjale ehitusgarantiina, mille pidi kostja tasuma töövõtjale hiljemalt 03.11.2016. Hageja nõuab kostjalt arve nr 140031 alusel 2352 euro tasumist.
9.Töövõtja loovutas 20.01.2016 nõude kostja vastu hagejale (t I kd lk 33-34) ning nimetatust on kostjat teavitatud 31.01.2016 (t I kd lk 36-37). Kostja leiab, et nõude loovutamise lepingu ajal ei olnud loovutatav võlgnevus muutunud veel sissenõutavaks. Lisaks on kostjal tekkinud garantiitöödest nõudeõigus töövõtja vastu (t II kd lk 13).
10.Kohus on seisukohal, et 20.01.2016 nõude loovutamine hagejale on kooskõlas VÕS §-ga 165, mille kohaselt võib loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Nõude loovutamise lepingu punktist 1.1 tulenevalt loovutaja avaldab, et temale kuulub seisuga 20.01.2016 Agrus Construction Company OÜ-le esitatud arvetest nr 140001 08.01.2014 (vastavalt aktile 1222), 140031 03.11.2014 (vastavalt aktile nr 1246) ja 150021 20.10.2015 (vastavalt aktile nr 1266) tulenevad nõuded summas 18 509.28, millest on maha arvatud osaliselt tasutu arvetest nr 140001 ja 140031. Arve nr 140001 jääk on 2591.94 eurot ja arve nr 140031 jääk on 2352 eurot (t I kd lk 33). Seega on tegemist selgelt määratletud tulevikus sissenõutavaks muutuva nõudega ning nõude loovutamine on kehtiv.
11.Kostja on esitanud vastuväite, et 2352 euro tasumise kohustuse ajaks oli kostja nõude tasaarvestanud, kuivõrd kostjal tekkis kahju vähemalt 12 141.94 euro ulatuses seoses Tallinna mnt 19, Narvas asuva ehitusobjekti (edaspidi Narva objekt) puudustega (t I kd lk 78-81). Hageja leiab, et kostjal puudus õigus kasutada antud garantiid teisel ehitusobjektil esinenud puuduste kõrvaldamiseks.
12.VÕS § 171 lõike 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. VÕS § 650 lõike 1 kohaselt töövõtja poolt töö suhtes garantiikohustuse (töövõtugarantii) võtmisel eeldatakse, et garantii katab kõiki selle kehtivuse ajal ilmnenud töö lepingutingimustele mittevastavusi. Töövõtugarantiile kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 230 ja 231 sätestatut. Riigikohus on 28.02.2012 otsuses nr 3-2-1-177-11 (punktis 11) selgitanud, et tellija saab töövõtja suhtes kasutada puudustega töö puhul õiguskaitsevahendeid, kui töövõtja vastutab kohustuse rikkumise eest. Vastutuse üldregulatsioonist erinevalt reguleerib VÕS § 642 töövõtja vastutust töö lepingutingimustele
3(13)
Tsiviilasi nr 2-17-119139 mittevastavuse eest, mis oli olemas enne töö juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko üleminekut tellijale. See norm ei näe ette töövõtja võimalust vabaneda vastutusest vabandatava rikkumise korral (VÕS § 103). VÕS § 644 lõike 1 esimese lause kohaselt peab tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama ja lõike 3 kohaselt kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib tellija siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada makstavat tasu või nõuda, et töövõtja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. VÕS § 646 lõike 1 kohaselt kui töö ei vasta lepingutingimustele, võib tellija nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades mh asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Töövõtja võib töö parandamise asemel teha lepingutingimustele vastava uue töö.
13.Töövõtja ja kostja vahel väidetavalt sõlmitud töövõtulepingu punkti 8.2.1 kohaselt annab töövõtja tema poolt teostatud ehitustöödele kaheaastase garantii. Kaheaastane garantiiaeg hakkab kulgema pärast kõikide töö mahtu kuuluvate tööde teostamist ja alates lepingu punktis 11 sätestatud korras töö üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisest tellija poolt (t I kd lk 57). Vaidlust ei ole, et arve nr 140031 summas 2352 eurot muutus sissenõutavaks 03.11.2016 (t I kd lk 28 pöördel; punkt 1.5). Kostja on esitanud tasaarvestuse vastuväite, kuivõrd tal oli algse võlausaldajaga veel teisi lepinguid, millest tulenevad kohustused jättis algne võlausaldaja täitmata, mistõttu tuli garantiijuhtumite lahendamine tellida teistelt töövõtjatelt ning sellega seoses kandis kostja kulusid. VÕS § 171 lõike 3 punkt 2 kohaselt võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja arvatud juhul, kui võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem, kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi.
14.Vaidlustamata asjaolu kohaselt ei ole kostja seoses Tallinnas asuva objektiga esitanud hagejale või töövõtjale ühtegi etteheidet. Kostjal on tekkinud tema hinnangul tasaarvestamise alus seoses Narvas objekti ehitamisel tekkinud garantiitööde teostamisega (t II kd lk 66-84). Hageja leiab, et garantiireservi eesmärk on katta võimalikud ehitusobjektil vajalikud parandustööd ning töövõtjal on õigus nõuda ehitusobjekti garantiireservi tasumist tellijalt, kui konkreetsel ehitusobjektil ei esine garantiiperioodi jooksul puudusi (t II kd lk 2; punkt 2.1.6).
15.Kohus nõustub hagejaga. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja on edastanud töövõtjale 28.03.2016 e-kirja seoses Narva objektiga. Kirjas anti teada, et kuivõrd töövõtja ei ole alustanud garantiitöid, on kostja tellinud need kolmandalt isikult. Samuti, et tehtud kulutused ja kantud kahju hüvitatakse tellija poolt töövõtjale maksmisele kuuluva summa vähendamisega (t I kd lk 64, II kd lk 21). 08.04.2016 teatas kostja e-kirja teel, et vähendamine toimub tasaarveldusena (samas). Seega tuleneb kostja 08.04.2016 e-kirjast, et kostja on juba tasaarvestanud Narva objektiga seotud tasuga ning teistkordne tasaarvestuse avalduse esitamine kohtumenetluse ajal ei ole lubatav.
16.VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-129-11 (punktis 9) selgitanud, et tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Seega, kui kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et ta on hageja nõude
4(13)
Tsiviilasi nr 2-17-119139 tasaarvestanud oma nõudega, ning hageja väidab vastu, et tasaarvestus ei kehti, peab kohus hindama, kas kostja vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse kehtivuse. Õiguskirjanduses on leitud, et minimaalselt peab tasaarvestuse avaldusest tulenema, millised pooltevahelised nõuded tasaarvestatakse, tasaarvestuse avalduse alusel peab seega olema identifitseeritav nii nõue või nõuded, millega tasaarvestatav pool tasaarvestada soovib (e aktiivnõue), kui ka teise poole nõue või nõuded, mida tasaarvestav pool tasaarvestada soovib (e passiivnõue) (Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2016. Lk 980).
17.Kohus leiab, et kostja 08.04.2016 e-kirjast ei nähtu, milliseid pooltevahelisi nõudeid kostja tasaarvestab. Kohus nõustub hagejaga, et antud juhul on kostja tasaarvestuse avaldus üldsõnaline ning kohtule esitatud menetlusdokumentide asjaoludest ei tulene nõude suurust ega seda tõendavaid tõendeid, millise summa ulatuses on kostja oma nõude tasaarvestanud enne kohtumenetluse algust. 25.12.2018 vastuses on märgitud, et kostjal on tekkinud kahju vähemalt 12 141.94 eurot ning samas menetlusdokumendis on märgitud, et garantiisumma on 2591.94 eurot (t II kd lk 15, 16). Seega ei ole kohtu hinnangul kostja poolt esitatud tasaarvestuse nõue järgitav ning on tõendamata. Juhul, kui kostjal oli seoses Narva objektiga teostatud garantiitöödega nõue, tulnuks see tasaarvestada nimetatud objekti garantiireserviga. Antud juhul kostja selliselt toiminud ei ole. Arvestades kohtu ette toodud asjaolusid ja esitatud tõendeid, leiab kohus, et hageja poolt esitatud vastuväited tasaarvestusnõudele on sellised, mis välistavad kostja nõude maksmapaneku. Kostja poolt on tõendamata, et tegemist on olnud garantii korras kõrvaldatavate puudustega Narva objektil.
18.Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja tasaarvestusavaldus ei ole kehtiv, mistõttu arve nr 140031 summas 2352 eurot maksmata jätmine ei ole õigustatud. Hageja põhivõla nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
19.Hageja palub mõista kostjalt välja viivise kogusummas 391.79 eurot perioodi 03.11.2016 kuni 03.12.2018 eest. Hageja on viivist arvestanud 0,08% päevas (t II kd lk 2 pöördel). Samuti taotleb hageja kooskõlas TsMS §-ga 367 kostjalt viivise väljamõistmist alates 04.12.2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras (t II kd lk 1). Kostja vaidleb hageja viivisenõude arvutuskäigule ning viivisemäärale vastu. Kostja leiab, et lepingus oli kokku lepitud viivisemäär 0,02% päevas.
20.Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-144-09 (punktis 11) selgitanud, et arve vastuvõtmise kohta antud allkirja ei saa tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõigete 2 ega 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. VÕS § 13 lõike 1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel. Siiski ei tähenda sellise arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid poolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokku leppimata tingimustes.
21.Kohtule esitatust ei saa järeldada, et pooled on leppinud kokku viivisemääras 0,08% päevas. Samuti ei saa nõustuda kostjaga, et pooled on leppinud kokku viivisemääras 0,02% päevas, kuivõrd kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest nähtuks üheselt poolte tahe leppida kokku sellistes määrades (t II kd lk 107 pöördel, punkt 2.7.4). Ka ei ole varasemalt pooled apellatsioon- ega kassatsioonmenetlustes vaidlustanud 06.03.2018 Harju Maakohtu otsuses väljamõistetud seadusjärgset viivisemäära (t I kd lk 141-144, 147-149, 151-156, 190-194). Sellest tulenevalt tuleb käesoleval juhtumil kohaldada poolte võlasuhtele seadusjärgset 5(13)
Tsiviilasi nr 2-17-119139 viivisemäära. Kuivõrd pooled ei vaidle, et garantii summas 2352 eurot muutus sissenõutavaks 03.11.2016, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis kooskõlas TsÜS § 135 lõikega 1 alates 04.11.2016 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte üle põhinõude summa.
22.Otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
23.TsMS § 163 lõike 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades asjaoluga, et kohus rahuldab hageja põhinõude täielikult ning ka viivise nõude, kuid seda seadusjärgses määras, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
24.TsMS § 174 lõike 1 ja § 177 lõike 1 punkti 1 järgi määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 475 eurot, esindajakulu summas 5926.26 eurot ja õigusabiga kaasnevad kulud summas 130.68 eurot (t II kd lk 111-113, 146-147). Kostja hageja menetluskulude suurusele sisulisi vastuväiteid ei esitanud.
25.Kohus leiab, et käesoleval juhul on hageja tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 108.55 eurot (t I kd lk 2), hagiavalduse esitamisel 216.45 eurot (t I kd lk 38), apellatsioonkaebuse esitamisel 50 eurot (t I kd lk 150) ning kassatsioonkaebuse esitamisel 100 eurot (t I kd lk 195), kokku 475 eurot. Riigikohus keeldus hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ning jättis kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda (t I kd lk 196). Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv summas 375 eurot kooskõlas TsMS § 138 lõikega 2.
26.Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 120 eurot, millele lisandub käibemaks (t II kd lk 111). Kostja tunnitasule vastu ei ole vaielnud ning kohus leiab, et 120 eurot, millele lisandub käibemaks, on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (vt lahendid nr 3-2-1-115-14, 3-3-1-82-14).
27.Kohus leiab, et põhjendatud ei ole hageja esindaja ajakulu, mis on tekkinud menetluskulude nimekirjade koostamisega 12.02.2018 20min, 07.06.2018 15min, 08.06.2018 30min, 03.07.2018 45min ja 06.11.2018 30min. Kooskõlas Riigikohtu määrusega nr 3-2-1-4-15 (punkt 13) ei kuulu kostja poolt hüvitamisele eelpool viidatud ajakulu. Ka ei ole põhjendatud kostjalt välja mõista hageja esindaja ajakulu, mis on tekkinud seoses kassatsioonkaebuse koostamisega 12.07.2018 45min ja 31.07.2018 2h 30min, kuivõrd Riigikohus on kaebuse menetlusse võtmisest keeldunud ning jätnud hageja kassatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda (t I kd lk 196).
28.Kohus leiab, et hageja esindaja poolt esindajakulude spetsifikatsioonis väljatoodud ülejäänud ajakulu ning menetlustoimingud vastavad tsiviilasja materjalidele. Seega on põhjendatud hageja esindaja ajakulu kokku 33h 40min ehk 4040 eurot, millele lisandub käibemaks summas 808 eurot, kokku 4848 eurot (4040 + 808).
29.Hageja palub kostjalt välja mõista õigusabiga kaasnevad kulud (nt sidekulu, paljundamine, kullerteenused jmt) summas 130.68 eurot. Kohus leiab, et vastav hageja nõue põhjendatud ei ole, kuivõrd summa kujunemine ei ole järgitav ning selline kulu ei nähtu ka hagejale esitatud arvetest (t II kd lk 112, 114-123, 146 pöördel, 148-149). 6(13)
Tsiviilasi nr 2-17-119139
30.Eeltoodu alusel kuulub kostjalt hagejale hüvitamisele menetluskulu kokku 5223 eurot, millest riigilõiv 375 eurot ja esindajakulu 4848 eurot. Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
31.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palub lahendi tühistada, jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
32.Maakohus tõlgendas VÕS-i valesti ja sai apellandi tegevusest valesti aru. Poolte vaidlusega seotud esimene ehitusleping lõppes 03.11.2016 (Tallinna objekt) ja teine 20.10.2017 (Narva objekt). Haginõue puudutab Tammsaare objekti garantiireservi 2352 eurot. Narva objektil juhtus kaks garantiijuhtumit. 24.03.2016 toimus välisküttetrassi leke ja töövõtjal paluti viga likvideerida hiljemalt 28.03.2016, kuid töid ei tehtud ja kostja tellis need kolmandatelt isikutelt. 08.04.2016 teatas kostja töövõtjale tasaarveldusest mõlema objekti garantiirahade summadega. 09.01.2017 toimus Narvas siseküttetrassi avarii ja uputuse kõrvaldamiseks kasutati esimesest juhtumist alles jäänud Narva objekti garantiireservi raha.
33.Apellant teadis, et nõuded garantiirahade vabanemise korral olid loovutatud hagejale, kuid loovutusteates 31.01.2016 ei olnud märgitud, et uuele võlausaldajale oleksid üle läinud ka garantiitööde kohustused. Samuti ei olnud hagejal võimekust vajalikke garantiitöid teostada. Seepärast pöörduti garantiinõuetega otse töövõtja poole ja hiljem teavitati ka hagejat, kui tööd olid tehtud ja kahju kokku arvutatud. Vastavalt Narva objekti lepingu punktile 7.4 ei mõjuta lepingu lõppemine mistahes alusel punktides 7.2 ja 7.3 nimetatud garantiide ja tagatiste kehtivust.
34.Garantiirahad ei olnud jäigalt seotud konkreetse objektiga. Tellija lähtus töövõtjaga sõlmitud töövõtulepingutest, milles oli kokku lepitud, et kiireloomulised objekti kasutamist segavad puudused tuleb likvideerida koheselt. Samuti, et kui töövõtja ei teosta garantiitöid kokkulepitud aja jooksul või teostab need mittenõuetekohaselt, võib tellija teostada nimetatud tööd ise või tellida nende teostamise kolmandalt isikult ja sellisel juhul kohustub töövõtja hüvitama tellijale tööde teostamise kulud ning lisaks sellele on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi summas kuni 10% vastavate garantiitööde maksumusest. Nii ongi apellant käitunud, teostades hüvitamiseks tasaarveldusi garantiiraha tagatistega kahel objektil.
35.Apellant ei nõustu, et 08.04.2016 e-kirjast tulenes, et kostja on juba tasaarvestanud Narva objektiga seotud tasu. Apellandil oli õigus enne Tallinna objekti garantiireservi väljamaksmise tähtaega 03.11.2016 teostada selle reserviga tasaarveldust ja ta tegi seda esimeses järjekorras nimetatud e-kirjaga Narva küttetrassi avarii likvideerimise kuludega. Kahte tasaarvelduse avalduse esitamist Tallinna objekti garantiirahaga ei toimunud. Teise garantiijuhtumi ajaks 10.01.2017 oli Tallinna objekti garantiiraha juba esimeseks juhtumiks täielikult ära kulutatud ja mõningane summa võeti ka Narva objekti garantiisummast. Seejuures ei ole oluline, et töövõtja oli 20.01.2016 oma nõude Tammsaare objekti osas loovutanud, sest tasaarvelduse tegemise ajal ei olnud väljamakse tähtaeg veel saabunud.
36.Vastavalt lepingu punktile 7.2.1.a tuli kiireloomulised objekti kasutamist segavad puudused likvideerida koheselt. Teisel garantiijuhtumil ladistas lõhkenud torust laes kuuma vett ja reageerima pidi viivitamatult. Toru parandamisega seotud avariitööd teostas kolmas firma ja apellandile tekkis kahju 8519.43 eurot (lisandub käibemaks). Samalaadne oli olukord ka
7(13)
Tsiviilasi nr 2-17-119139 esimesel garantiijuhtumil, kus toimus välisküttetrassi purunemine. 18.03.2016 kohustas objekti omanik kostjat informeerima, milliseid tegevusi ja millal võtab kostja ette situatsiooni likvideerimiseks garantii korras, vastust oodati samal päeval. Apellant asus tegutsema, sh koostas 25.03.2016 tööde eelarve. 24.03.2016 saatis apellant veelkord kirja töövõtjale, kus teatas, et annab tähtaja tööde teostamiseks ja kui töödega ei alustata, kõrvaldatakse garantiijuhtum töövõtja kulul. 28.03.2016 teatas apellant, et seoses töövõtja passiivsusega on tööd tellitud kolmandalt isikult ja kulutused ning kahju hüvitatakse tasaarvelduse teel. Lisaks 08.04.2016 saadetud e-kirjale on selles viide ka vajalike garantiitööde arvestusele. Töövõtja sai tasaarvelduse koos tööde täpse loetelu ja maksumustega kätte ning tal ei olnud sellele vastuväiteid. Lisatud fotodelt oli teostatud tööde sisu samuti nähtav. Töövõtja keeldus garantiitöödest põhjuseid selgitamata ja kustutati registrist 02.07.2017. Garantiirahade suurus kokku jäi väiksemaks garantiitööde maksumusest.
37.Kohus hindas valesti, et kostja vastuväited välistavad tasaarvestuse kehtivuse. 08.04.2016 e-kirja lisas oli garantiitööde eelarve, mis jäi otsuse tegemisel märkamata. Vastustaja ega töövõtja ei esitanud vastuväiteid, esimese tasaarvelduse summa üle vaidlusi ei olnud. Avariitööde tõendid esimese ja teise garantiijuhtumi kulutuste ja nende tasumise kohta esitas apellant 08.01.2018.
38.Vastustaja on kogu protsessi väitel väitnud, et ühe objekti garantiisummat ei saa teise objektiga seotud väljamakseteks kasutada. Tegelikult saab. Apellant tegutses vastavalt allkirjastatud lepingule ja kõik arveldused oli vastavalt lepingule. Apellandi nõue kehtis esimese garantiijuhtumi puhul kuni 03.11.2016 ja tasaarvestatav summa on 08.04.2016 kirja lisas täpse arvutusena välja toodud. Vastustaja seisukoht
39.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse vastaspoole poolt vaidlustatud ulatuses muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
40.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja poolte täiendavate seisukohtadega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks, kuid muuta tuleb lahendi põhjendusi materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Ringkonnakohus jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks hüvitamisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud.
41.Tsiviilasja materjalidest tulenevalt puudub poolte vahel vaidlus järgmiste eluliste ja õiguslike asjaolude üle: 2014. a teostas hageja õiguseelneja töövõtjana kostja tellimusel sise- ja välistehnovõrkude ehitustöid Tallinna objektil; hagetav rahasumma 2352 eurot moodustab 1⁄2 arvest nr 140031 03.11.2014, mis jäi garantiiperioodiks tagatisrahana kostjale ja mille viimane pidi töövõtjale tasuma hiljemalt 03.11.2016; objektil garantiiperioodil puudusi ei avastatud; 2015. a teostas hageja õiguseelneja töövõtjana kostja tellimusel sise- ja välistehnovõrkude ehitustöid Narva objektil; 20.01.2016 lepinguga loovutas töövõtja hagejale mh arvest nr 140031 tuleneva nõude (jäägi suurus 2352 eurot) kostja vastu, töövõtulepingutest ja lepingujärgsest garantiisuhtest tulenev töövõtja täitmiskohustus üle ei läinud;
8(13)
Tsiviilasi nr 2-17-119139
24.03.2016 teavitas kostja töövõtjat Narva objekti küttetrassi lekkest ja soojussõlmes surve langusest; 08.04.2016 teavitas kostja töövõtjat tööde tegemisest kolmanda isiku poolt ja kulude tasaarvestamisest töövõtjale maksmisele kuuluva summa arvel; 02.06.2017 kustutati töövõtja äriregistrist; 06.09.2017 esitas hageja kostjalt arve nr 140031 tasumata osa saamiseks maksekäsu kiirmenetluse avalduse, millele kostja esitas vastuväite; järgnenud hagimenetluses tõi kostja maakohtus vastuväitena esile hageja nõude lõppemise kostja poolt 08.04.2016 tasaarvestuse avalduse alusel, tuues esile mh: Narva objektil tekkis 2016. a märtsis ja 2017. a jaanuaris vajadus teostada garantiitöid ning kuna töövõtja neid ei teinud, tegi vajalikud tööd kostja ise ja selleks kulunud rahasumma pidi töövõtja vastavalt pooltevahelisele lepingule hüvitama; kostja kasutas tasaarvestuseks mõlema objektiga seotud töövõtjale tulevikus (garantiiperioodide lõpus) väljamaksmisele kuuluvaid summasid.
42.Kolleegium arvestab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel sellega, et ringkonnakohtu 06.07.2018 otsusest tulenevalt ei ole käesoleval ajal enam vaidlust selle üle, kas kostjal oli põhimõtteliselt õigus tasaarvestada hageja omandatud nõuet nõudega, mis tal oli esmase võlausaldaja (töövõtja) vastu. Ringkonnakohus selgitas jõustunud lahendis, et VÕS § 171 lõike 3 punkti 2 alusel algse võlausaldaja vastu oleva nõude kasutamiseks pidi tasaarvestamiseks kasutatav nõue olema muutunud sissenõutavaks enne loovutatud nõude sissenõutavaks muutumist. Puudub vaidlus, et hagetav loovutatud nõue muutus VÕS § 82 lõikest 1 ning lõike 7 esimesest ja teisest lausest tulenevalt sissenõutavaks 04.11.2016 (arvel nr 140031 täitmise tähtajaks 03.11.2016). Kostja soovib tasaarvestuseks kasutada kulude hüvitamise nõuet, milline tekkis temal algse võlausaldaja (töövõtja) vastu seetõttu, et töövõtja ei kõrvaldanud garantiiajal 2016. a märtsis toimunud avariid töövõtulepingu alusel ehitatud soojustrassis ja vajalikud tööd tegi kostja ise. Kostja on seisukohal, et tema nõue oli muutunud sissenõutavaks hiljemalt 08.04.2016 (20.11.2020 menetlusdokumendi punkt 2.2.6). Hageja sellega ei nõustu (08.12.2020 menetlusdokumendi punkt 2.2.3), kuid omapoolset selget seisukohta selles osas ei esitanud. Ringkonnakohus lähtub kostja (võimaliku) nõude sissenõutavuse määramisel Riigikohtu seisukohtadest lahendis nr 3-2-1-102-13, kuna tegemist on ajaliselt hilisema kohtupraktikaga, kui see, mis nähtub kostja poolt esiletoodud lahendist nr 3-2-1-167-12. VÕS § 82 lõike 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kostja on seisukohal, et temal oli töövõtja vastu 25.02.2015 töövõtulepingu alusel tehtud töödes garantiiajal ilmnenud puuduste kõrvaldamata jätmisest rikkumisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue. Seega on kostja seisukohal, et temal oli nõue VÕS § 115 lõike 2 esimese lause alusel. Selline nõue muutub sissenõutavaks vastavalt VÕS § 82 lõike 7 kolmandale lausele pärast kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Riigikohus on asunud lahendi nr 3-2-1-102-13 punkti 13 seisukohale, et lepingurikkumisest tuleneva kulutuste (kahju) hüvitamise nõue saab muutuda sissenõutavaks alles siis, kui kulutused on kolmandale isikule tasutud või erandina siis, kui kulutuste kandmine on kindel. Käesolevas asjas nähtub kostja esitatud dokumentaalsetest tõenditest, et märtsis 2016 toimunud juhtumi tagajärgede likvideerimiseks kandis kostja kulud ajavahemikul 29.03.2016 kuni 27.06.2016 (t I kd lk 49-51 pöördel). Esitatud tõendite kogumi pinnalt ei saa asuda seisukohale, et nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 08.04.2016. Kolleegium leiab, et kostja nõue tuleb lugeda sissenõutavaks muutunuks alates 28.06.2016. Samas isegi kui nõustuda kostjaga ja lähtuda kostja nõude sissenõutavaks muutumise aja määramisel Riigikohtu seisukohast lahendis nr
9(13)
Tsiviilasi nr 2-17-119139 3-2-1-167-12 on igal juhul tuvastatud, et kostja nõue, mis tulenes 2016. a märtsi avarii kõrvaldamise kuludest muutus sissenõutavaks enne, kui loovutatud nõue, mistõttu seda oli kostjal õigus tasaarvestuseks kasutada. Küll aga ei nõustu kolleegium kostjaga, et tal on õigus loovutatud nõude tasaarvestuseks kasutada ka jaanuaris 2017 toimunud küttetrassi avarii kõrvaldamise kulusid. Igal juhul ei saanud vastavate kulude hüvitamise nõue olla muutunud sissenõutavaks tagasiulatuvalt (enne 04.11.2016), mistõttu ei olnud tasaarvestus vastavalt jõustunud ringkonnakohtu 06.07.2018 otsusele lubatud. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et VÕS § 171 lõike 3 punktist 2 kohaldamine jaanuari 2017 avarii kulude osas oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega VÕS § 6 mõttes. Kostja oli tema vastu olevate rahaliste nõuete loovutamisest töövõtja poolt hagejale teadlik alates 20.01.2016, mida tõendab kostja sama päeva e-kiri (t I kd lk 35). Seega pidi kostja olema jaanuaris 2017 teadlik, et tal ei ole enam õiguslikult võimalik kasutada enda nõude tasaarvestamiseks 04.11.2016 tagastamisele kuulunud Tallinna objekti tagatisraha. Narva objekti tagatisraha tasaarvestamine väljub käesoleva vaidluse piiridest, mistõttu kohus seda ei käsitle. Töövõtja äriregistrist kustutamise asjaolusid ei ole käesolevas menetluses kohtu ette toodud, kuid seadusest tulenevalt pidi juriidilise isiku kustutamisele eelnema igal juhul Ametlikes Teadaannetes likvideerimisteate ilmumine (kas äriseadustiku § 212 või § 60 lõike 2 alusel). Nimetatud teatest pidi kostja saama teada võimalusest anda teada nõudest lõpetatava äriühingu vastu ning seda sõltumata sellest, millisel eesmärgil kostja arvates töövõtja registrist kustutamine toimus. Seega pidi kostjal olema võimalik panna jaanuaris 2017 tehtud kulutuste hüvitamise nõue töövõtja vastu maksma. Asjaolu, et kostja jaoks ei olnud tol ajal nõudega tegelemine prioriteetne (nagu selgub 20.11.2020 menetlusdokumendi punktist 2.4.4), ei anna alust käesolevas asjas jätta seadust kohaldamata. Eeltoodust tulenevalt ei käsitle kolleegium rohkem 2017. a jaanuaris toimunud veetoru avariiga seonduvaid asjaolusid.
43.Vaidlustatud lahendist nähtuvalt jättis maakohus kostja tasaarvestuse vastuväite rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) kostja ei saa tasaarvestada garantiireservirahaga kahjunõuet, mis tekkis seoses teise objektiga; 2) tasaarvestus on lubamatu VÕS § 200 lõike 4 alusel; 3) 08.04.2016 e-kiri ei vasta võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud tasaarvestuse tahteavalduse sisu nõuetele; 4) kostja tasaarvestuseks kasutatav nõue on tõendamata. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga punktides 1 ja 2 kirjeldatud seisukohtade osas. Maakohus kohaldas selles osas ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi järgmiselt. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et seadusest ei tulene keeldu kasutada ühe töövõtusuhte alusel tekkinud nõude tasaarvestamiseks samade poolte vahel teise töövõtusuhte alusel tekkinud vastaspoole rahalist nõuet. Õigusnormi, kust selline keeld tuleneb, ei ole nimetanud hageja ega temaga nõustunud maakohus. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-9-09 (punktis 10) selgitanud, et võlgniku poolt tasaarvestamiseks kasutatav nõue ei pea olema seotud võlausaldajale loovutatud nõudega, st need võivad tuleneda erinevatest õigussuhetest. VÕS § 197 lõikest 1 tulenevalt peavad vastastikused nõuded olema samaliigilised, milleks rahalised nõuded kindlasti on. Tsiviilasja materjalid ei anna alust nõustuda maakohtuga, et kostja ei saanud käesolevas vaidluses tasaarvestusele tugineda VÕS § 200 lõike 4 alusel. Maakohtu mõttekäik jääb selle sätte kohaldamise osas kolleegiumile arusaamatuks. Otsuse põhjenduste punktides 32 ja 33 tsiteerib maakohus Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-95-11 (punkti 17) ja 3-2-1-59-10 (punkti 10) ning tõdeb, et hageja esitatud vastuväited on just sellised, mis välistavad kostja nõude maksmapaneku. Samas ei selgita maakohus, milliseid hageja vastuväiteid peab ta VÕS § 200
10(13)
Tsiviilasi nr 2-17-119139 lõike 4 kohasteks ja kuidas haakub eelnevaga punkti 33 viimane lause, mille kohaselt on kostja poolt tõendamata, et tegemist oli garantii korras kõrvaldatavate puudustega. Asjaolu, kas kostja on suutnud oma nõuet tõendada või mitte ei oma VÕS § 200 lõike 4 kontekstis tähendust. Riigikohus selgitas maakohtu viidatud lahendites, et kui kohtumenetluses esitab pool teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Kolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas on hageja esitanud kostja tasaarvestuseks kasutatud nõudele selliseid vastuväiteid, millised kuuluvad kohtumenetluses sisulisele lahendamisele ja nende esitamise võimalus ei ole seadusest tulenevaks takistuseks tasaarvestuse tegemiseks.
44.Asja edasisel lahendamisel lähtub kolleegium menetlusökonoomia põhimõttest ja võtab esmalt seisukoha selles, kas maakohtu järeldus tasaarvestuseks kasutatud nõude tõendamata jäämise kohta on põhjendatud. Kolleegium on tsiviilasja materjalide alusel veendumusel, et maakohtu järeldus tasaarvestuseks kasutatud nõude tõendamata jäämise kohta on iseenesest õige, kuid maakohus rikkus TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud otsuse põhjendamise reegleid. Maakohus jättis täielikult tuvastamata kostja nõude materiaalõigusliku aluse ja nõude rahuldamiseks vajalikud seadusest tulenevad eeldused (TsMS § 438 lõige 1). Samuti jättis maakohus käsitlemata poolte väited ja vastuväited ning nende tõendamiseks esitatud tõendid. Ringkonnakohus saab ise rikkumise kõrvaldada.
45.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-177-11 (punkt 12) selgitanud, et garantii sisuks on ehitusettevõtja kohustus kõrvaldada oma kulul ehitise garantii kestuse ajal ilmsiks tulnud ehitusvead. Seega tekib garantiilepingu alusel võlasuhe, mille sisuks on kohustus tagada kokkulepitud omadustega ja puudusteta töö. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust, vaid tegemist on lepingujärgse täitmise nõudega. Eeltoodust tulenevalt ei oma asja lahendamisel tähtsust asjaolu, kas poolte vahel oli Narva objekti osas sõlmitud töövõtuleping täpselt sellistel tingimustel, kui nähtub allkirjastamata lepingudokumendist nr T284/02 (t II kd lk 66-84). Kostja kulude hüvitamise nõude materiaalõiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 115 lõige 1 ja lõike 2 esimene lause, millest tulenevalt kui võlgnik rikub kohustust võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või kohustuse täitmise asemel nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellise nõude eeldustena peavad üheaegselt tõendamist leidma: kahjustatud isiku ja kahju tekitaja vaheline lepinguline suhe, kahju tekitaja poolt lepingust tuleneva kohustuse rikkumine, kahjustatud isikul kahju tekkimine VÕS § 127 lõike 1 mõttes ning põhjuslik seos rikkumise ning kahju vahel (VÕS § 127 lõige 4). Ringkonnakohus selgitas korraldavas määruses tasaarvestuseks kasutatava nõude osas kostja tõendamiskoormust. Kostja taotlusi seoses täiendavate väidete/tõenditega apellatsioonimenetluses ei esitanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole kostja tellijana suutnud tõendada, et küttetrassi leke ja soojussõlme surve langus, mis ilmnes märtsis 2016 Narva objektil (nähtub objekti omaniku 24.03.2016 e-kirjast (t I kd lk 65)), oli põhjustatud töövõtja poolt tehtud ehitusveast (puudusest), st, et tehtu ei vastanud lepingutingimustele või kui lepingus ei olnud täitmise kvaliteeti kokku lepitud, siis vähemalt asjaolusid arvestades keskmise kvaliteediga (VÕS § 77 lõige 1). Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et konkreetsel juhul oli lekke ja surve languse põhjuseks ehitusviga/puudus töövõtja poolt töövõtulepingu alusel tehtud töös. Esitatud fotodest (t I kd lk 104-109) ei saa kohus sellist järeldust teha. Kostja on nimetanud, et puudused esinesid nimelt selliste tööde osas, millised olid töövõtulepingu kohaselt töövõtja vastutusalas (20.11.2020 menetlusdokumendi punkt 2.1.3), kuid millise tööga
11(13)
Tsiviilasi nr 2-17-119139 ja mis põhjusel juhtus, kostja esile ei ole toonud ega seostanud seda töövõtulepingu alusel vastuvõetud töödega (akt t II kd lk 85). Kohus ei saa ise tõenditest asjaolusid otsida. TsMS § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Sama sätte lõike 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Töövõtja vaikimist peale 08.04.2016 e-kirja ei ole TsÜS § 68 lõikest 4 tulenevalt võimalik tõlgendada teostatud töödega ja tasaarvestusega nõustumisena, kuna see ei tulene seadusest ning tõendatud ei ole lepingupoolte vastav kokkulepe ega nendevaheline praktika vaikimist tahteavalduseks lugemisel. Eeltoodust tulenevalt ei leidnud tõendamist, et 2016. a märtsis toimunud leke/surve langus oli põhjuslikus seoses töövõtja poolt lepingurikkumisega ja et töövõtja oli lepingut rikkunud. Nimetatud kahju hüvitamise eelduste tõendamatuse korral ei ole vajalik kohtul tuvastada kostjale kahju tekkimist ja selle suurust.
46.Vastuseks kaebuse eelpool käsitlemata väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kuna tasaarvestuseks kasutatud nõue tõendamist ei leidnud, ei oma asjas tähtsust, kas kostja 08.04.2016 e-kiri koos lisaga on käsitletav VÕS § 198 kohase tasaarvestuse avaldusena ja maakohtu vastavasisulised põhjendused tuleb jätta otsuse põhjendustest välja. Samas märgib kolleegium, et isegi kui nimetatud kiri ei olnud kas kirja sisu või tasaarvestuse eelduste (nt tasaarvestuseks kasutatud kostja nõude mitte veel sissenõutavaks muutumise tõttu) mittetäitmise tõttu käsitletav kostja kohase tahteavaldusena, on sellena käsitletav kostja 06.11.2017 või 08.01.2018 vastus hagiavaldusele. VÕS § 171 lõike 3 punkti 2 kohaselt ei ole tähtis tasaarvestuse teostamise aeg.
47.Kuna maakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamise kohta jääb muutmata, ei ole alust muuta ka otsustust maakohtumenetlusega seotud menetluskulude jaotamise kohta. Alternatiivseid vastuväiteid kulude rahalisele kindlaksmääramisele ei ole apellant esitanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
48.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetlusega seotud kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
49.TsMS § 174 lõike 3 alusel määrab kolleegium rahaliselt kindlaks vastustajale hüvitamisele kuuluvate põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutas advokaadist lepinguline esindaja vastustajale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 6h 45min ulatuses, tehes järgmisi toiminguid: 13.02.2020 maakohtu otsusega tutvumine, kliendiga nõupidamine 30min; 23.03.2020 kaebusega tutvumine, õiguslik analüüs, vastuse koostamine 1h 30min; 25.03.2020 kaebusele vastuse koostamine 1h 30min; 04.05.2020 dokumentidega tutvumine, menetlusinfo edastamine kliendile ja kliendiga nõupidamine 15min; 06.11.2020 ringkonnakohtu määrusega tutvumine, info edastamine kliendil 15min; 23.11.2020 kostja seisukohaga tutvumine, õiguslik analüüs 45min; 24.11.2020 menetlusdokumendi koostamine 1h 30min; 02.12.2020 menetlusdokumendi täiendamine 30min. Lisaks kandis hageja õigusabiteenuse osutamisega kaasnevaid üldkulusid (sidekulu, paljundamine, kullerteenus jmt) kokku 24.30 eurot (koos käibemaksuga). Õigusabi on osutatud tunnihinnaga 144 eurot (sisaldab käibemaksu). Vastustaja kinnitab, et ei ole käibemaksukohustuslane ega saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
50.Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Esmalt märgib kolleegium, et kuigi juba maakohtus kostjalt väljamõistetud hageja menetluskulud ületavad oluliselt hagihinda, pidi kostja ette nägema, et tema
12(13)
Tsiviilasi nr 2-17-119139 apellatsioonkaebuse alusel algatatud teise astme kohtumenetlusega seoses tekivad hagejal täiendavad kulud ja kaebuse rahuldamata jäämisel tuleb kostjal kulud põhjendatud ja vajalikus suuruses hüvitada. Nimekirja kohaselt moodustab hageja menetluskulu õigusabiteenuse osutamise eest tasumisele kuuluv tasu advokaadist lepingulisele esindajale koos õigusabiga kaasneva kuluga. Kolleegium on seisukohal, et TsMS § 175 lõike 1 tulenevalt ei ole kostja kohustatud hüvitama õigusabiga kaasnevat kulu, mille sisuks on taotlusest nähtuvalt advokaadibüroo kulud sidele, paljundamisele jmt. Tsiviilasja materjalide alusel ei ole võimalik veenduda taotletava kulu põhjendatuses ega vajalikkuses, kuna esile ei ole toodud kulu mahtu (nt kes kellele millal kui kaua helistas ja ms põhjusel; milliseid materjale oli vaja ja miks ja millises mahus paljundada jne) ega seost konkreetse tsiviilasjaga. Seega jääb taotlus rahuldamata 24.30 euro ulatuses. Kolleegium on samuti seisukohal, et osaliselt on põhjendamatu hageja esindaja poolt õigusteenusele kulutatud aeg. Arvestades, et apellatsioonimenetluses ei toonud vastaspool esile uusi asjaolusid ega esitanud uusi tõendeid, vaid kordas sisuliselt eelnevates kohtumenetlustes juba esiletoodud asjaolusid ja seisukohti ning et hagejat on menetluse algusest esindanud sama advokaat, kes on vaidluse sisuga jooksvalt kursis olnud, ei olnud põhjendatud kulutada kaebusega tutvumisele ja selle analüüsile ning vastuse koostamisele kokku enam kui 23.03.2020 kulutatud 1h 30min. Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest vajadust teha 04.05.2020 mistahes toiminguid ja taotlusest ei nähtu ka, milliste dokumentidega esindaja sel päeval tutvus ja millist menetlusinfot ning miks edastas kliendile. Arvestades kostja 20.11.2020 menetlusdokumendi sisu, mis ei sisaldanud samuti uusi asjaolusid vmt, ei olnud hageja esindajal vajalik ega mõistlik kulutada sellega tutvumisele, analüüsimisele ja seisukoha koostamisele kokku enam aega kui 23.11.2020 ja 24.11.2020 kokku 1h 45min. Eeltoodust tulenevalt vähendab kolleegium kostja poolt hüvitamisele kuuluvat aega 25.03.2020 kulutatud 1h 30min, 04.05.2020 kulutatud 15min, 24.11.2020 kulutatud 30min ja 02.12.2020 kulutatud 30min võrra, seega kokku 2h 45min võrra. Õigusabiteenuse vajaliku ja põhjendatud ajana tuvastab kolleegium seega 6h 45min-2h 45min=4h. Õigusabiteenust osutanud advokaadi tunnitasu 144 eurot (sisaldab käibemaksu) on kohtupraktika kohaselt tavapärane (teenuse turuhinnale vastav) Eesti advokatuuri liikme tasu äriühingute vahelistes vaidlustes. Kuna hageja on kinnitanud TsMS § 174 lõige 10 kohaselt, et ei saa käibemaksu tagasi arvestada, tuleb kostjal õigusabikulu hüvitada koos käibemaksuga summas 4x144=576 eurot. Hageja on esitanud TsMS § 177 lõike 4 kohase viivise väljamõistmise taotluse, mis kuulub rahuldamisele.
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.