Apellant (hageja): osaühing DOGANA (registrikood 10184805), lepinguline esindaja Johannes Moor Vastustaja (kostja): Leho Lukjanov (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tõnu Mets
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 6. augusti 2020 otsus tühistada. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada osaühing DOGANA hagi Leho Lukjanovi vastu ning välja mõista Leho Lukjanovilt osaühing DOGANA kasuks põhivõlg 31 625,15 eurot, viivis seisuga 20. detsember 2020 13 331 eurot ja alates 21. detsembrist 2020 viivis tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises aluses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.
2.Tartu Maakohtu 8. märtsi 2019 määrusega seatud hagi tagamine jätta muutmata kohtuotsuse täitmise tagamiseks.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Leho Lukjanovi kanda.
5.Välja mõista Leho Lukjanovilt osaühingu DOGANA kasuks menetluskuluna maakohtus 5132 eurot ja ringkonnakohtus 2634 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Osaühing DOGANA (hageja) esitas 7. märtsil 2019 Leho Lukjanovi (kostja) vastu hagi põhivõla 31 625,15 eurot, 7. märtsi 2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 11 489,88 eurot ja alates 8. märtsist 2019 jooksva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras välja mõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10. mail 2011 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale sularahas laenu summas 33 725,15 eurot. Laenuleping sõlmiti põhjusel, et kostja äriühing OÜ Wärdi Lex oli hagejale 21. veebruari 2011 seisuga võlgu 33 725,15 eurot. Hageja nõue OÜ Wärdi Lex vastu ei olnud aegunud. Võlgnevust käendas kostja. Laenusumma anti kostjale üle selliselt, et hageja võttis 10. mail 2011 arveldusarvelt välja sularaha 10 000 eurot ning hageja seaduslik esindaja A.A. andis selle üle kostjale 12. mail 2011 hageja büroos. Samamoodi toimisid pooled 13. mail 2011 (10 000 eurot), 16. mail 2011 (10 000 eurot) ja 17. mail 2011 (3721,15 eurot). Kostja kustutas saadud laenurahaga OÜ Wärdi Lex võla hageja ees. Kuna OÜ Wärdi Lex on samadel päevadel, mil kostja sai hagejalt laenuraha, täitnud oma kohustused hageja ees, siis on usutav, et kostja on saanud hagejalt laenuraha kätte. Laenuraha viimase osamakse kostjale üleandmine oli 17. mail 2011 ja sellel kuupäeval on OÜ Wärdi Lex oma kohustused hageja ees lõplikult täitnud. Laenulepingu p 1.3 alusel kohustus kostja laenu tagastama kahes osas. Kostja pidi tagastama esimese osamakse summas 16 836 eurot 10. mail 2013, teise osamakse summas 13 725,15 eurot
10.mail 2015. Kostja ei täitnud laenu tagastamise kohustust ning taotles hagejalt 20. mail 2013 laenu tagasimaksmiseks pikendust. Hagi esitamise hetkeks on kostja tagastanud hagejale kokku 2100 eurot kuue 350 euro suuruse osamaksena perioodil 29. juuni 2015 kuni 31. märts 2016. Igal kassa sissetuleku orderil on viide 10. mai 2011 laenulepingule ja kostja allkiri. Ekspertiisiakt kinnitab, et kõik kassa sissetuleku orderid on allkirjastatud kostja poolt Seega võlgneb kostja hagejale 31 625,15 eurot. Hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Aegumine katkes TsÜS § 158 lg 1 kohaselt kostja poolt nõude tunnustamisega ehk osalise
tasumisega 31. märtsil 2016 ja algas uuesti 1. aprillil 2016. Nõue oleks aegunud 31. märtsil 2019, kuid hagi esitati 7. märtsil 2019. Laenu tagastamise tähtaega pikendati 10. maini 2015, mistõttu tuleb viivise arvestamist alustada sellele järgnevast päevast. 7. juuli 2020 menetlusdokumendis selgitas hageja, et hagiavaldusele lisatud viivise arvestus on ebatäpne. Hageja nõuab viivist seadusjärgses määras.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole hagejalt laenu summas 31 625,15 eurot saanud. Kostja võttis omaks, et on saanud laenu summas 1400 eurot ning see summa on hagejale tagastatud (29. juuni 2015, 31. juuli 2015, 31. augusti 2015, 30. septembri 2015 kassa sissetuleku orderid). Kostja ei ole hagejalt saanud ega tagastanud hagejale summasid, mida kajastavad 11. novembri 2015 ja 31. märtsi 2016 sissetuleku orderid. Need dokumendid on koostatud eesmärgiga välistada oletatava nõude aegumine ning kostja vaidlustas nende ehtsuse. Kostja ei ole neid ordereid allkirjastanud. Kostja väitel hageja büroos laenuraha üleandmist kostjale sularahas ei ole toimunud. Hageja raamatupidamise koonddokumendid on käsitletavad hageja seletustena, mis ei ole tõendiks. Väited selle kohta, et üleantud rahaga kustutati OÜ Wärdi Lex võlgnevus hageja ees, on valed. OÜ Wärdi Lex võlgnevus hageja ees oli 10. mai 2011 laenulepingu allkirjastamise ajaks aegunud ega oma asjas tähtsust. Hageja on esitanud tõenditena hageja kassa sissetuleku orderid, mille järgi maksja on OÜ Wärdi Lex. OÜ Wärdi Lex ei ole 10. mai 2011 laenulepingu järgi laenusaaja ega käesolevas asjas kostja. Seega ei tõenda hageja tõendid laenu väljamaksmise kohustuse täitmist hageja poolt. Kuna kostja ei ole laenu saanud, puudub hagejal nõue laenu tagastamiseks. Juhul, kui kohus peaks tuvastama, et kostja on hagejalt laenu saanud 1400 eurot ületavas osas, on hageja nõue aegunud. Laenu tagastamise teine osamakse (13 725,15 eurot) muutus TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg-te 1 ja 2 järgi sissenõutavaks 10. mail 2015, esimene osamakse veel varem.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 3268,80 eurot koos lisanduva viivisega. Pooled ei vaidle, et hagi aluseks on 10. mail 2011 sõlmitud laenuleping (VÕS § 396 lg 1). Laenulepingu järgi oli laenulepingu esemeks 33 725,15 eurot. Laenuraha üleandmise kuupäevad olid lepingu p 1.2 järgi 12. mail 2011, 13. mai 2011, 16. mai 2011 ja 17. mai 2011. Kohtule ei ole esitatud kirjalikke tõendeid selle kohta, et hageja on kostjale üle andnud laenulepingu p-s 1.2 märgitud kuupäevadel või muudel kuupäevadel lepingus nimetatud rahasummad. Kostja eitab selliste summade saamist. Kostja sõnul jäigi OÜ Wärdi Lex hagejale võlgu ning kostja OÜ Wärdi Lex raamatupidamises kanti võlg 2008. aastal maha. Kohtule esitatud hageja raamatupidamisdokumendid vastavad TsMS § 272 lg 1 sätestatud dokumentaalse tõendi mõistele. Kohus asus seisukohale, et hageja raamatupidamisdokumendid ja muud tõendid (hageja kassa sissetuleku orderid tl 51-54; hageja pearaamatu väljavõte tl 50; hageja kontoväljavõtted tl 60-62; 18 märtsi 2010 kokkulepe OÜ Wärdi Lex võlgnevuse kohta hageja ees tl 126; käendusleping tl 48-49; saldokinnitused OÜ Wärdi Lex võlgnevuse olemasolu kohta tl 127-128; raamatupidamisteenuse osutamise leping tl 133) ei tõenda kostjale sularaha üleandmist laenuna kokku summas 33 725,15 eurot.
Pearaamat (tl 50) on raamatupidamise koonddokument, kuid see ei ole algdokument sularaha üleandmise (väljaandmise) kohta. Algdokumendiks oleks nt kassa väljamineku order või muu dokument, milles sularaha vastuvõtja kinnitab selle kättesaamist. Hageja seadusliku esindaja sõnul kassa väljamineku orderid laenuraha kostjale välja maksmisel kindlasti vormistati, kuid ta ei ole suutnud neid leida. Ka kohtule esitatud hageja raamatupidamisdokumendid (sh pearaamat ja pangakonto väljavõtted) ei sisalda selliseid andmeid, mis saaksid tõendada tehingu (raha üleandmise) tegelikku toimumist ja viidet algdokumendile. Seega ei tõenda kohtule esitatud kirjalikud dokumendid laenuandja (hageja) poolt tema kohustuse täitmist, s.o laenuraha üleandmist. Hageja kassa sissetuleku orderid (tl 51-54), millega on kassasse sisse võetud OÜ-lt Wärdi Lex 10 000 eurot, 10 000 eurot, 10 000 eurot ja 3725,15 eurot, on ühepoolsed dokumendid, millel puudub maksja allkiri. Kostja selliste maksete tegemist eitab. Ühepoolselt allkirjastatud kassa sissetuleku order võib olla küll algdokument raamatupidamise jaoks, kuid sellega ei saa tõsikindlalt tõendada kahepoolse tehingu toimumist. Hageja on esitanud kassa sissetuleku ordereid kokku 2100 euro laekumise kohta kostjalt hageja kassasse (kuus orderit tl 11-13) alates 29. juunist 2015 kuni 31. märtsini 2016. Kostja sõnul on ta selle raha A.A.lt laenuks saanud ja tegemist ei ole 10. mai 2011 laenulepingu alusel saadud laenu tagasimaksega. Nimetatud kassa sissetuleku orderitel on nii kostja kui ka hageja juhatuse liikme A.A. allkirjad. Kostja on vaidlustanud oma allkirja ehtsuse 11. novembri 2015 ja 31. märtsi 2016 orderitel (tl 13). Käekirjaekspertiisi aktiga (tl 98-104) on tõendamist leidnud, et kostja nimel antud allkirjad 11. novembri 2015 ja 31. märtsi 2016 kassa sissetuleku orderitel on kirjutanud kostja. Kohus leidis, et kassa sissetuleku orderid, mis tõendavad 2100 euro maksmist kostjalt hagejale, ei tõenda laenuraha summas 33 725,15 eurot maksmist hagejalt kostjale ega tähenda, et sellise summa tasumisega tunnustas kostja kogu laenulepingust tulenevat kohustust hageja ees. Puuduvad tõendid, et kostjale oleks üle antud laenuraha suuremas summas kui 2100 eurot. Tunnistaja B.B. ei ole viibinud laenuraha üleandmise juures. Tema teadmised laenu andmise ja vormistamise kohta pärinevad raamatupidamisdokumentidest. Hageja seaduslik esindaja A.A. ei andnud vande all veenvaid ja usaldusväärseid ütlusi laenuraha kostjale üleandmise kohta. A.A. ütlused viitavad pigem sellele, et kostja ebausaldusvääruse tõttu ei peetud talle laenu andmist võimalikuks. Samas ei ole ka kostja vande all antud ütlused enda käitumise kohta dokumentide vormistamisel eluliselt usutavad ja on seetõttu ebausaldusväärsed. Kohus leidis kostja ja Wärdi Lex OÜ maksetega (võlgnevustega) seotud tõendeid uurides, et tõepärane ei ole hageja kui äriühingu poolt sularahas laenu väljastamine ilma ühtki kirjalikku dokumenti vormistamata isikule, kelle ebausaldusväärsus oli pikka aega teada. Kostja kirjalik avaldus laenumakse pikendamiseks (tl 10) ei tõenda, kas ja milliseks tähtajaks hageja laenumakse tähtaega pikendas. See näitab, et hageja jaoks ei olnud olulised laenulepingu ja selles sisalduvate kokkulepete selgus ja tähtajad. Kohtule esitatud väited ja tõendid selles, et kostja käendas Wärdi Lex OÜ kohustusi hageja ees, on kohtule usutavad ja tõendatud. Samas ei tõenda need tõendid laenuraha liikumist hagejalt kostjale laenulepingus märgitud kuupäevadel ega muul ajal. Kuivõrd tõendatud ei ole laenuraha kostjale üleandmine, ei pidanud kohus vajalikuks hinnata kostja aegumise vastuväiteid.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja muutis nõuet viivise osas ja palus
välja mõista kostjalt viivisena hagi esitamise seisuga 8791,80 eurot, millele lisandub jooksev viivis. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Ebaõige on maakohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud kostjale laenuraha üleandmist. Kostja ei ole vaidlustanud, et OÜ Wärdi Lex oli hagejale võlgu. Kohus jättis tähelepanuta hageja väited laenu eesmärgist. Laen anti kostjale eesmärgil, et ta saaks likvideerida OÜ Wärdi Lex võlgnevuse. Kostja on laenu osaliselt tagastanud ja taotlenud laenu tagastamise tähtaja pikendamist. Kõiki asjaolusid koos hinnates on ilmne, et kostja on saanud laenulepingu alusel selles märgitud summas laenu. Kohus ei ole hinnanud hageja raamatupidamisdokumente, sh nii pearaamatut kui ka algdokumente ega hageja arveldusarve väljavõtteid, mille kohaselt võttis kostja sularahas välja 10 000 eurot laenu sõlmimise päeval (10. mai 2011). Samuti ei ole hinnatud hageja sularaha sissemakseid oma arveldusarvele pärast OÜ Wärdi Lex poolsete kohustuste täitmist hagejale. Kostja esitas 20. mail 2013 taotluse pärast esimese laenulepingujärgse osamakse saabumise tähtaega (10. mai 2013), mis viitab, et laenusuhe eksisteeris. Maakohus ei ole seda hinnanud. Maakohus ei võtnud põhjendamatult arvesse tunnistaja B.B. ütlusi, sh laenu andmise põhjuste osas. Maakohus ei ole sisustanud, miks ei saa kuue kassa sissetuleku orderi (mis viitavad 10. mai 2011 laenulepingule) allkirjastamist ja raha osalist tagastamist kostja poolt pidada kogu hageja nõude tunnustamiseks. Kostja alustas laenu tagasimaksetega siis, kui möödus tema taotletud tähtaja pikendamise aeg ning saabus kogu laenusumma tagastamise aeg (10. mai 2015). Kuivõrd kostja taotles 20. mail 2013 laenu pikendamist 10. maini 2015 (s.o teise osamakse kuupäev), ei pidanud hageja tegema muud, kui ootama tähtaja saabumist. Kohus ei tuvastanud laenusumma 33 725,15 euro üleandmist kostjale, kuid samas luges tõendatuks, et selle asemel sai kostja laenu 2100 eurot. Tuvastamata on, kuidas ja millal sai kostja 2100 eurot. Kostja ei ole väitnud laenu saamist summas 2100 eurot. Selle järelduse tegi kohus ise. Kostja väitel sai ta 1400 eurot laenu isiklikult A.A.lt. Maakohus leidis ekslikult, et hageja seadusliku esindaja A.A. ütlused ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja B.B. ütlused on kohus lugenud usaldusväärseks ning need kattuvad valdavas osas A.A. ütlustega. Ei ole võimalik, et nii kostja kui hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlused on üheaegselt ebausaldusväärsed. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et laenusaaja tagasimakse kohustuse tekkimise aluseks on tema kinnitus, et ta on raha kätte saanud. Laenu tagastamise kohustuse tekkimise aluseks on laenu raha üleandmine laenusaajale (VÕS § 397 lg 1 ja § 76 lg 1).
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja ei ole jätkuvalt tõendanud, et kostjale on laenuraha üle antud. Maakohus leidis põhjendatult, et selle asjaolu kohta tõendid puuduvad. Vastupidist ei tõenda ka laenuleping, mille kohaselt pidi raha üleandmine toimuma tulevikus. Hageja juhatuse liikme A.A. vande all antud ütlused ei ole usaldusväärsed juba selle tõttu, et tal on isiklik ja majanduslik huvi kinnitada raha üleandmist kostjale. Kui hageja kirjeldus laenu eesmärgist vastaks tõele, siis oleks pooled kokku leppinud, et laenu rahas ei väljastatagi, vaid selle arvelt loetakse OÜ Wärdi Lex (aegunud) kohustus hageja ees täidetuks. Kostja vande all antud ütlused on oluliselt usutavamad kui hageja juhatuse liikme A.A. ütlused. Kostja on möönnud vaid 1400 euro saamist ja seda mitte 10. mai 2011 laenulepingu, vaid eraldi kokkuleppe alusel.
Maakohus on hinnanud hageja tõendeid nii eraldi kui kogumis ning leidnud kokkuvõtvalt, et laenu andmine kostjale on tõendamata. Juhul, kui ringkonnakohus peaks tuvastama, et kostjale on laenuraha üleandmine tõendatud, on kostja jätkuvalt seisukohal, et laenu tagastamise nõue on aegunud. Aegumist ei muuda asjaolu, et kostja on 20. mail 2013 palunud laenumakse pikendust, kuivõrd see ei viita võlgnevusele. Laenulepingu muutmine oli lepingu p 5.2 kohaselt võimalik vaid poolte kirjalikul kokkuleppel. Hageja viivise nõue ei ole jälgitav.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise, sh tõendite ebaõige hindamise tõttu. Ringkonnakohus saab ise uue otsusega hagi rahuldada ilma tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Maakohus tuvastas, et asjas ei ole vaidlust järgnevas: - pooled sõlmisid 10. mail 2011 laenulepingu, millega hageja kohustus andma kostjale laenu sularahas 33 725,15 eurot nelja osamaksena. Laen tuli tagastada kahes osas 10. maiks 2013 ja
10.maiks 2015; - 10. mail 2013 esitas kostja avalduse laenumaksete pikendamiseks seoses suurte majanduslike raskustega; - kostja on allkirjastanud 29. juunil 2015, 31, juulil 2015, 31. augustil 2015, 11. novembril 2015 ja 31. märtsil 2016 orderid igakordselt 10. mai 2011 laenulepingu alusel 350 euro tasumise kohta OÜ Dogana kassasse. Vaidlust ei ole selles, et neli esimest orderit on allkirjastanud kostja. Kahe viimase orderi osas on kostja oma allkirja ehtsuse vaidlustanud; - kostja oli Wärdi Lex OÜ ainuosanik ja juhatuse liige, äriühing oli hageja pikaaegne äripartner ja võlgnik. Kostja on hageja ees käendanud Wärdi Lex OÜ kohustusi.
8.Pooled vaidlevad selles, kas hageja on kostja ees oma laenulepingust tulenevad kohustused täitnud, st laenusumma sularahas kostjale üle andnud. Hageja selgituste kohaselt andis ta kostjale laenu eesmärgil, et kostja täidaks saadud laenu arvel Wärdi Lex OÜ kohustused hageja ees. Hageja andis laenuraha kostjale üle sularahas, misjärel kostja koheselt tasus saadud rahast hagejale Wärdi Lex OÜ võla ning selliselt toimiti neljal korral. Kostja laenulepingu sõlmimist Wärdi Lex OÜ probleemide lahendamise eesmärgil ei eita, kuid eitab laenuraha kättesaamist ja sellest rahast Wärdi Lex OÜ võla tasumist. Kostja selgituste kohaselt sai ta hageja juhatuse liikmelt A.A.lt laenu 1400 eurot, mille tasus osade kaupa 2015. aastal, mille kohta on vormistatud neli esimest kassa sissetuleku orderit.
9.Maakohus asus seisukohale, et laenuraha üle andmine suuremas summas kui kostja poolt hagejale tasutud 2100 eurot ei ole tõendamist leidnud, mistõttu jättis maakohus hagi rahuldamata. Seejuures asus maakohus seisukohale, et laenusaaja tagasimakse kohustuse tekkimise aluseks on tema kinnitus, et ta on laenuraha kätte saanud. Sellist kinnitust ei ole kostjaga vormistatud ja seda kohtule esitatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht laenu tagastamise kohustuse tekkimise aluse osas on ebaõige. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub laenuandja andma laenusaajale rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Sellest saab järeldada, et
nõudes laenu tagastamist, peab laenuandja tõendama, et ta on laenusaajale laenu väljamakse kohustuse täitnud. Laenu tagasimakse kohustuse tekkimise aluseks on laenuandja poolt oma kohustuse täitmine, mitte aga laenusaaja kinnitus raha saamise kohta. Laenu välja maksmist laenusaajale saab laenuandja (hageja) tõendada erinevat liiki tõenditega, mitte üksnes laenusaaja kinnitusega laenuraha kättesaamise kohta kassaorderil.
10.Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse eelkõige tõendite hindamise osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus tõendite hindamisel TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtet. TsMS § 653 kohaselt peab ringkonnakohus tõendeid ümber hinnates märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata.
11.Hageja väitel andis ta laenu raha üle sularahas osade kaupa neljal korral. Kassa väljamakse ordereid, millel kostja oleks allkirjaga kinnitanud raha saamist, ei ole hageja kohtule esitanud. Sellest ei saa teha järeldust, et hageja ei võiks laenu üleandmist tõendada muude tõenditega, sh tõenditega, mis käsitlevad kostja poolset laenulepingu täitmist, sh laenu tagasimakseid. Tõendite hindamisel ei oma määravat tähtsust see, kas ja kuidas on juriidilisest isikust laenuandja vormistanud laenu andmisega seotud raamatupidamisdokumendid. Hageja esitatud raamatupidamisdokumendid tõendavad, et hageja on oma raamatupidamises kostjale 10. mai 2011 laenulepingu alusel laenu andmise kajastanud ning samuti on lugenud samal ajal Wärdi Lex OÜ kohustused täidetuks.
12.Kostja poolt laenulepingu täitmise tõendamiseks on hageja esitanud kostja 20. mai 2013 avalduse, milles kostja palus laenumaksete pikendust seoses suurte majanduslike raskustega (I kd lk 10) ja kuus OÜ Dogana kassa sissetuleku orderit, mille kohaselt kostja tasus 10. mai 2011 laenulepingu alusel hageja kassasse 6x 350 eurot (I kd lk 11-13). Kuigi kostja väitis, et ta tegi hagejale makseid muu laenukohustuse katteks kui 10. mai 2011 leping, ei ole kostja seda väidet tõendanud. Ringkonnakohus leiab, et kostja on 10. mail 2011 sõlmitud laenu saamist tunnustanud sellega, et palus laenumakse tähtaja pikendamist ning asus ka laenu osade kaupa tagastama. Ekspertarvamusega on tõendatud, et kõikidele kassa sissetuleku orderitele on kostja nimelt alla kirjutanud üks ja seesama isik, kes on suure tõenäosusega kostja. Seega on kostja väited selles, et tema ei ole allkirjastanud 11. novembri 2015 ja 31. märtsi 2016 kassa sissetuleku ordereid ümber lükatud ekspertarvamusega. Maakohus asus seisukohale, et kassa sissetuleku orderid tõendavad, et kostja on tunnistanud hageja ees võlgnevust summas 2100 eurot ja selle hagejale tasunud, kuid seejärel vastuoluliselt järeldanud, et suuremas summas laenuraha üleandmise kohta hagejal tõendid puuduvad. Nõustuda tuleb hageja apellatsioonkaebuse seisukohaga (kaebuse p 34), et maakohtu otsuses puudub kohtu järeldus, kuidas ja millal anti kostjale üle laenuraha 2100 eurot, mille kostja on tagastanud. Kostja ei ole nõustunud, et ta on saanud hagejalt 10. mai 2011 laenulepingu alusel laenuna 2100 euro või mingi muu summa. Seega on maakohus hinnanud kostja makseid hagejale väljaspool tõendite kogumit ja vastuolus mõlema poole seisukohtadega. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut,
13.Maakohus on hinnanud ka isikulisi tõendeid- poolte vande all antud seletusi ja tunnistaja B.B. ütlusi. Eraldi on maakohus hinnanud tõendiallikate usaldusväärsust. Maakohus asus seisukohale, et hageja seadusliku esindaja A.A. ütlused laenuraha üle andmise kohta kostjale ei ole eluliselt usutavad ja on seetõttu ebausaldusväärsed. A.A. ütluste usaldusväärsuse kriteeriumiks on maakohtu jaoks hageja poolt raamatupidamisnõuetest kinni pidamine. Kuna hageja ei ole laenu andmist kostjale vajalikul määral dokumenteerinud, teeb maakohus sellest järelduse ka hageja juhatuse liikme A.A. vande all antud ütluste usutavuse kohta, pidades ütlusi ebausaldusväärseteks. Samas hindas maakohus kostja ütlusi „lahmivateks“ ja samuti ebausaldusväärseteks.
Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis poolte vande all antud ütlused tõenditena seostamata asjas esitatud kirjalike tõenditega. Ringkonnakohus leiab, et hageja juhatuse liikme A.A. vande all antud ütlused kostjale raha üle andmise kohta laenulepingu alusel Wärdi Lex OÜ kohustuse täitmise eesmärgil on kooskõlas kostja kirjaliku taotlusega laenulepingu tähtaja pikendamiseks, kassa sissetuleku orderitega 2100 euro tasumise kohta laenulepingu alusel osamaksetena ning hageja pangakonto väljavõttega, millelt nähtub sularaha väljavõtt 10 000 eurot hageja pangakontolt. A.A. ütlusi ei muuda ebausaldusväärseteks asjaolu, et kohtule ei ole esitatud kostja kinnitust laenuraha vastuvõtmise kohta. Hageja on selgitanud, et asjakohased kassaorderid vormistati, kuid ta ei ole neid üles leidnud. Ringkonnakohus peab sellist olukorda eluliselt usutavaks. A.A. vande all antud ütlustega on kooskõlas ka aastatel 2001-2017 hageja juhatuse liikme tunnistaja B.B. ütlused selles, et ta oli arutelude juures, kui arutati võimalust, et kostja kui Wärdi Lex OÜ omanik tasub eraisikuna saadud laenu arvel Wärdi Lex OÜ võlgnevuse (I kd lk 170 p). Kuigi tunnistaja ei viibinud kostjale laenuraha üleandmise juures, ei välista see tema ütluste tõenduslikku väärtust selles, et selliseid läbirääkimisi enne laenulepingu sõlmimist poolte vahel peeti. Kostja vande all antud ütlused nende tõenditega ei haaku. Kostja väite kohaselt lõppes Wärdi Lex OÜ kohustus hageja ees „hapuks minemisega“ ja kanti bilansist maha, kostja väljastas saldoteatisi Wärdi Lex OÜ nimel „vastutuleku korras A.A.le“. Eitades laenu saamist 10. mai 2011 laenulepingu alusel, selle pikendamise taotlemist ning osalisi makseid lepingu täitmiseks, ei ole kostja andnud menetluses usutavaid ja usaldusväärseid ütlusi ja selgitusi, millise kohustuse katteks ta siis osamakseid tegi. Asjas pole tõendatud muid laenusuhteid poolte või kostja ja hageja juhatuse liikme A.A. vahel. Seega tuleb asuda seisukohale, et asjas on tõendatud laenuraha üleandmine hagejale 10. mai 2011 laenulepingu alusel. Ringkonnakohus märgib, et tõendite hindamisel tuleb arvestada, et poolte väited 10. mai 2011 laenulepingu dokumendi koostamise põhjuste osas langevad põhimõtteliselt kokku. Mõlemad pooled on nõus, et leping sõlmiti probleemide lahendamiseks, mis olid tekkinud seoses Wärdi Lex OÜ pikaaegse võlgnevusega hageja ees, millist võlgnevust kostja käendas. Seega ei olnud hageja eesmärgiks kostjaga laenulepingu sõlmimisel anda kostjale laenu nn vabaks kasutamiseks. Laenu andmise ainus eesmärk oli, et kostja tasuks saadud rahaga viivitamatult Wärdi Lex OÜ kohustused hageja ees. Hageja väitel kostja seda ka tegi ja ta tõendab seda kassa sissemaksete orderitega. Kostja on tunnustanud hageja õigust nõuda temalt 10. mai 2011 laenulepingu täitmist sellega, et on palunud lepingu tähtaega pikendada ja on teinud kuuel korral tagasimakseid kokku summas 2100 eurot. Seetõttu on hageja nõue tõendatud ning hagi kuulub rahuldamisele. Arvestades osalist tasumist võlgneb kostja hagejale laenulepingu alusel põhivõlana 31 625, 15 eurot.
14.Eeltoodud põhjustel ei ole kostja vastuväited hagile aluseks hagi rahuldamata jätmisele. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et tal oli eraldi kokkulepet 1400 euro saamiseks laenuna, mida ta on tagasi maksnud. Kostja ei ole suutnud arusaadavalt seletada, kuidas ta sai eeldada, et väidetavalt hageja seadusliku esindaja A.A. abistamise eesmärgil allkirjastatud dokumentidest temale endale mingeid kohustusi ei teki.
15.Ringkonnakohus leiab, et hagi ei ole aegunud. Laenulepingu p 1.3 kohaselt oli laenu tagastamine kokku lepitud kahes osas: 16 863 eurot tuli tagastada 10. maiks 2013 ja ülejäänud osa 10. maiks 2015, mis oli laenu tagastamise lõpptähtajaks. Ringkonnakohus nõustub hagejaga , et arvestades kostja taotlust laenu tasumise tähtaja pikendamiseks, muutus kogu laenusumma sissenõutavaks 11. maist 2015. Asjas on tuvastatud, et kostja tegi laenu tagastamiseks viimase makse 350 eurot 31. märtsil 2016. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda ka
õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on kostja laenulepingust tulenevat nõuet tunnustanud võlgnevuse osalise tasumisega. Kuna kostja on teinud kuus osalist makset, siis katkes igakordselt ka nõude aegumine. Katkemine võib olla korduv. Viimase osamakse, mis katkestas aegumise tegi kostja 31. märtsil 2016. Aegumine algas uuesti 1. aprillist 2016. Lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 kolm aastat. Seega aegunuks hageja nõue 31. märtsil 2019. Hageja esitas hagi kohtusse 7. märtsil 2019, st enne hagi aegumist. Aegumine oleks katkenud ka juhul, kui nõustuda kostja seisukohaga, et laenu esimese osa tagasimaksetähtaega (10. mai 2013) ei ole pikendatud ja laen muutus selles osas sissenõutavaks alates 11. maist 2013. Ka sel juhul katkestasid kostja osalised tagasimaksed laenu aegumise, sest need on tehtud aegumise tähtaja jooksul.
16.Hageja taotleb põhivõlalt viivise väljamõistmist alates 11. maist 2015 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kindla summana põhinõudest hagi esitamise seisuga, samuti jooksva viivisena. TsMS § 367 võimaldab esitada viivisenõue hagis selliselt, et taotletakse ka viivise väljamõistmist, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud, protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kuna kostja on jätnud laenu tähtaegselt (10. maiks 2015) tagastamata, siis on hagejal tekkinud VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel õigus nõuda kohustuse rikkumise tõttu viivist. Hageja nõuab viivist seaduses sätestatud määras. Hagiavalduses nõudis hageja hagi esitamise aja seisuga viivist 11 489,44 eurot. Apellatsioonkaebuses vähendas hageja viivise nõuet hagi esitamise seisuga 8791,80 euroni. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja viivisenõue ei ole selge. Kuigi hageja vähendas menetluse käigus viivisenõuet, on seaduse alusel arvestatud viivis kostjale lihtsalt kontrollitav. Kostja ei ole selgitanud, miks ta ei saa viivise arvutuskäigust aru ega ole esitanud ka omapoolset arvestust. Vastuväiteid viivise suuruse kohta ja taotlusi viivise vähendamiseks ei ole kostja kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 6 ja § 162 maakohtu menetluses esitanud. Vastav taotlus ringkonnakohtus on esitatud hilinenult ja ringkonnakohus jätab selle tähelepanuta. Kostja ei ole esitanud ka asjaolusid, millele tuginedes peaks ringkonnakohus otsustama viivise suurust vähendada. Ringkonnakohus märgib, et hageja nõuab viivist väiksemas määras, kui laenulepingu p-s 1.5 kokku lepitud. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus hageja nõude ka viivise osas ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise, mis on hagiavalduse esitamise (7. märts 2019) seisuga vastavalt apellatsioonkaebuses nõutud suurusele 8791,80 eurot, millele lisandub 20. detsembriks 2020 kogunenud viivis 4540,16 eurot (viivis 8 % aastas 655 päeva eest), kokku seisuga 20. detsember 2020 on väljamõistetav viivis 13 331 eurot. Kuigi hageja poolt ringkonnakohtule esitatud kontrollarvestuse järgi kujuneks viivis suuremaks (14 285 eurot), ei saa ringkonnakohus väljuda apellatsioonkaebuse piiridest ja mõista kostjalt välja rohkem, kui hageja on apellatsioonkaebuses hagi esitamise seisuga viivist nõudnud. Alates 21. detsembrist 2020 tuleb kostjalt TsMS § 367 alusel välja mõista viivis tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
17.Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse alusel hageja nõude, tuleb menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirjade kohaselt on hageja menetluskulu suurus maakohtus 7062 eurot. Kulu sisaldab riigilõivu 1050 eurot, ekspertiisitasu 282 eurot ja kulutusi õigusabile 5730 eurot 47 h ja 45 min ulatuses hinnaga 120 eurot/h, millele lisandub käibemaks (I kd lk 181).
Kostja hindab hageja õigusabikulusid põhjendamatult suureks. Kostja kasutas samas menetluses õigusabi 24 h ja 12 min ulatuses summas 3484 eurot. Ringkonnakohus tuvastab, et maakohtu menetluses toimus kaks kohtuistungit kogupikkusega 2h ja 54 min. Hageja esindaja koostas hagiavalduse koos hagi tagamise taotlusega, esitas
21.mail 2019 ja 17. märtsil 2020 täiendavad tõendid ja taotlused, 7. juulil 2020 kohtukõne teesid. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus teiselt poolelt menetluskulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus suuruses. Ringkonnakohus leiab, et hageja õigusabikulu seondub suures osas hageja nõustamisega. Üldjuhul peab hageja nõustamisele kulunud aeg olema hõlmatud menetlusdokumendi koostamisele kulunud ajaga. Ülepaisutatud on kohtuistungite ettevalmistamisele kulunud aeg, samuti kohtukõne teeside koostamisele kulunud aeg (9 h 30 min). Ringkonnakohus möönab, et hageja esindamisel võis kuluda keskmiselt rohkem aega tõendite kogumisele, samas ei saa hageja tõendite komplekteerimise eest nõuda sama tasu, mis muu õigusabi osutamise eest 120 eurot /h + km. Ringkonnakohus peab asja mahukust arvestades põhjendatud ja vajalikuks kuluks õigusabile maakohtus 3800 eurot (koos käibemaksuga), millele lisandub riigilõiv 1050 eurot ja ekspertiisitasu 282 eurot. Kokku tuleb menetluskuluna maakohtus kostjalt hageja kasuks välja mõista 5132 eurot. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja õigusabikulude suurus ringkonnakohtus 3360 eurot, mis sisaldab õigusabi 28 h ulatuses hinnaga 120 eurot/h, millele lisandub käibemaks. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 1050 eurot. Kostja vaidlustab hageja õigusabikulude suuruse, märkides, et kostja õigusabikulu on samal ajal olnud ringkonnakohtus ca 9, 5 h ehk hagejast 3 korda väiksem. Hageja esindaja on koostanud ringkonnakohtu menetluses apellatsioonkaebuse, mille koostamisele kuluvaks mõistlikuks ajaks hindab ringkonnakohus koos maakohtu otsusega tutvumisele kulunud ajaga 8 h, sest kaebus ei sisalda võrreldes maakohtus esitatud hageja väidetega uusi asjaolusid. Ringkonnakohtu istungil osalemiseks kulus hageja esindajal aega 50 min, koos istungiks ettevalmistamisele kulunud ajaga peab ringkonnakohus põhjendatud istungiga seotud ajakuluks 2h. Kokku peab ringkonnakohus põhjendatud õigusabikuluks hageja esindamisel ringkonnakohtus 1584 eurot (koos km-ga), millele lisandub hageja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 1050 eurot. Kokku tuleb menetluskuluna ringkonnakohtus kostjalt hageja kasuks välja mõista 2634 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Viivi Tomson
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.