Pikk 5 Kinnisvara OÜ hagi AB “Lietuvos draudimas” Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise väljamõistmiseks Harju Maakohtu 17. juuni 2020. a vaheotsus lõppotsusena
Kaebuse esitaja ja liik
Pikk 5 Kinnisvara OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
12 355,87 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Pikk 5 Kinnisvara OÜ (registrikood 12579130), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman Kostja (vastustaja) AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (registrikood 12831829), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrus Kattel Iseseisva nõudeta kolmandad isikud kostja poolel A.S (end nimi I.Z, isikukood xxxxxxxxxxx), K.Z (isikukood xxxxxxxxxx) ja P.Z (isikukood xxxxxxxxxxx) Iseseisva nõudeta kolmandate isikute lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe
Asja läbivaatamine
13.novembri 2020. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 17. juuni 2020. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-17-16507, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
Jätta Pikk 5 Kinnisvara OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud Pikk 5 Kinnisvara OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Pikk 5 Kinnisvara OÜ (hageja) esitas 3. novembril 2017 AB “Lietuvos draudimas” Eesti filiaali (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja kindlustushüvitise 49 423,49 eurot või samas summas kahjuhüvitise. Hageja taotles nõude põhjendatuse kohta tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 449 lg 1 alusel vaheotsuse tegemist. Hagiavalduse kohaselt kindlustas hageja 29. oktoobril 2015 oma Tallinnas Xxx-XX asuva korteriomandi kostja juures (kodukindlustuse poliis nr 1085464330). Hageja teavitas kostjat, et korteriomandit kasutavad üürnikud. K.Z ja tema abikaasa P.Z kasutasid ruume kuni
14.jaanuarini 2016. Korteriomandi valduse üleandmisel hagejale selgus, et see on muudetud elamiskõlbmatuks. Korterist oli välja viidud kogu sisustus, s.o köögimööbel, sanitaartehnika, siseuksed, liistud, kamin, lage kandvad postid, elektripistikud, valgustid jne. Hageja esitas kostjale kui kindlustusandjale 15. jaanuaril 2016 kahjuteate 49 423,49 euro saamiseks. Kostja jättis hageja kahjuteate avalduse 28. jaanuari 2016. a otsusega kodukindlustuse tingimuste K100/2013 p-de 9.1 ja 15.2 alusel rahuldamata, kuna korteri üürnik on seaduslik valdaja ning seadusliku valdaja poolt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamisele ei kuulu. Lepitusmenetlus lõppes tulemuseta. Kostja rikkus kohustust tuvastada hageja konkreetne kindlustushuvi. Hagejale on tekkinud usalduskahju 49 423,49 eurot, mis väljendub selles, et jäädes uskuma kostja väidet kindlustuskaitse sobivuse kohta, tasus hageja kostjale kindlustusmakseid ega võtnud kindlustuskaitset mujalt. Hageja lepinguline esindaja küsis enne kindlustuslepingu sõlmimist kindlustusnõustaja käest, kas hüvitamisele kuulub korteri üürniku poolt tekitatud kahju ja selles tingimuses lepiti eraldi kokku. Kindlustusnõustaja M.K pidi e-kirjavahetusest aru saama, et hagejal on äratuntav kindlustushuvi ja tal tulnuks juhtida hageja tähelepanu sellele, et üürniku poolt tahtlikult tekitatud kahju ei hüvitata. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja vaidles vastu vaheotsuse tegemisele. Hagi aluseks olev sündmus ei ole kindlustatav. Kostja ei ole lubanud hüvitada üürniku poolt tahtlikult tekitatavat kahju ning hageja ei ole küsinud sellise tingimuse võimalikkuse kohta. Hageja väidetavatel tingimustel pooled erikokkulepet ei sõlminud. Hagi aluseks oleva kindlustuslepingu kohaselt ei ole kostjal hagejale väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise kohustust. Kindlustusjuhtumiks „vandalism“ on kindlustuslepingu kohaselt vaid sellise isiku käitumine, kes on kindlustatud asja valduse saanud omavoliga. Eluruumi valduse üürilepingu alusel saanud isiku valdus ei muutu ebaseaduslikuks äriühingust üürileandja lõppemisega. Eelmine omanik pidas üleandmise ajal korteri vastavaks seisundile, milles korteri valdus tema poolt kunagi üürnikule üle anti. Kindlustuspakkumuses on märgitud, et kindlustusmakse tasumisega loetakse kindlustusvõtja kindlustustingimustega tutvunuks ja nõustunuks. Ka poliisil ei ole kostja lubanud hagejale, et üürniku või valdaja tahtlikult tekitatud kahju hüvitatakse. Tüüpiliselt ei kindlustata riski selle vastu, kui asja kauaaegne valdaja otsustab eemaldada asjale tema poolt tehtud muudatused. Samuti oleks tahtliku kahju hüvitamise kokkulepe võlaõigusseaduse (VÕS) § 452 lg 1 kohaselt tühine. Kostja ei ole hagejale teavitamiskohustuse rikkumisega usalduskahju tekitanud. Samuti ei ole kostja tegevuse tagajärjeks hageja väidetav kahju. VÕS § 14 lg 2 rikkumise korral võib hageja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel ja kahju hüvitamise kaudu tuleb taastada 2 (9)
olukord, kus kahju kannatanu oleks väidetava teavitamiskohustuse järgimisel eelduslikult olnud. Hageja väidetav kahju ei ole tõendatud. Hageja teadis, et allüürniku väitel on ta teinud korteris kapitaalremondi ja soovis vara müümisel kaasa võtta mööbli jm sinna remondi käigus paigaldatu või jätta vara sinna kokkuleppel võimaliku ostjaga. Hageja ei ole põhjendanud, millest tema väidetav kahjusumma koosneb. Kolmandate isikute seisukohad Kolmandad isikud leidsid, et nad ei ole rikkunud üürilepingut. Neil oli õigus kõik nende poolt tehtud investeeringud kaasa võtta ning hagejale ei ole kahju tekitatud. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus tegi 17. juunil 2020 vaheotsuse lõppotsusena, millega tunnistas hagi põhjendamatust, jättis hagi rahuldamata, menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 167 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus tuvastas, et poolte vahel on 29. oktoobril 2015 sõlmitud kindlustusleping ja väljastatud kodukindlustuse poliis nr 1085464330. Kindlustuslepinguga kindlustas kostja hageja Tallinnas Xxx-XX asuva korteri kindlustusperioodiga 29. oktoober 2015 –28. oktoober 2016. Poliisis toodud kindlustatud riskid on tulekahju, veeavarii, murdvargus, vandalism, torm ja kogurisk. Kindlustusvõtjaks ja soodustatud isikuks on lepingus hageja ning kindlustusandjaks kostja. Kindlustuslepingu osaks on VÕS § 37 järgi saanud kostja kodukindlustuse tingimused nr K100/2013. Hageja ja K.Z vahel oli kehtiv üürisuhe. P.Z tuleb lugeda K.Z abikaasana korteriomandi seaduslikuks valdajaks (VÕS § 298). Vaidlus on selle üle, kas kostja peab täitma kindlustuslepingust tuleneva kohutuse ja hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või hagejale kohustuse rikkumise tagajärjel tekkinud kahju 49 423 eurot. Maakohus käsitles esmalt hageja täitmisnõuet ja leidis, et kostja ei pea TsMS § 422 lg 1 alusel hüvitama hagejale tekkinud kahju, kuna tegemist ei olnud vandalismiga ega ootamatu ja ettenägematu sündmusega kodukindlustuse tingimuste p 3.6.1 mõttes.
15.jaanuari 2016. a kahjuteate kohaselt seisneb kindlustusjuhtum selles, et K.Z poolt hagejale korteri üleandmise hetkeks oli korter sisustuse eemaldamise tõttu muutunud elamiskõlbmatuks. Vandalismi eelduseks on kodukindlustuse tingimuste p 3.6.1 järgi vara rikkumine või hävitamine kolmanda isiku poolt. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et vara oleks rikkunud või hävitanud kolmandad isikud. K.Z ja tema abikaasa valdasid korterit seaduslikul alusel (kodukindlustuse tingimuste p 9.1). K.Z soovis korteri müümisel sealt kaasa võtta mööbli jm sinna remondi käigus paigaldatu või jätta sinna kokkuleppel ostjaga. Selle vastu ei kindlustata. Tegemist on valdaja õigusega (asjaõigusseaduse (AÕS) § 88 lg 2), mitte kahjuga. Hageja ei ole väitnud, et kahju oleks tekitanud keegi teine peale üürniku ja tema abikaasa või et sündmust oleks saanud käsitleda muu kindlustusjuhtumina. Hageja ja kohtutäituri kirjavahetuse kohaselt oli hagejale kahju tekkimine ka ettenähtav või tõenäoline. Kostjal on alus keelduda kahjuhüvitise väljamaksmisest ka juhul, kui tegemist oleks olnud kindlustusjuhtumiga, sest väidetava kahju tekitas üürnik tahtlikult (kodukindlustuse tingimuste p 15.2, VÕS § 452 lg 1). Hageja ja kohtutäituri vahelisest kirjavahetusest ei ole võimalik jõuda järeldusele, et taolise kahju sai üürnik tekitada hooletusega või ka raske hooletusega. Kohtupraktika kohaselt ei tule tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral kahjuhüvitist välja maksta. Kuivõrd K.Z on kindlustuslepingu mõttes kindlustusvõtjaga võrdsustatud isik, ei oma tähtsust hageja täpne teadmine kahjustamise kavatsusest. Maakohus käsitles seejärel kostja esitatud alternatiivseid kahju hüvitamise aluseid ja leidis, et VÕS § 476 lg 1 ja § 491 ei anna kindlustusvõtjale mingit täiendavat kahju hüvitamise nõudeõigust võrreldes VÕS § 422 lg-ga 1 ning need sätted ei saa olla iseseisvaks kahju hüvitamise aluseks. Kuna hageja ei ole väitnud, et vandalismiakti oleks viinud läbi kostja, ei ole ka võimalik jõuda järeldusele, et kostja võiks vastutada taolise varalise kahju tekkimise eest. 3 (9)
Viimaks kontrollis maakohus, kas hagejal võiks olla õigus nõuda usalduskahju hüvitamist VÕS § 14 lg 2, § 115 alusel. Hageja loeb oma kahjuks lisaks kindlustushüvitisele ka kindlustusmakse. Maakohus leidis dokumentaalsetele tõenditele viidates, et hageja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal oleks olnud võimalik sõlmida kindlustuslepingut, milles oleks olnud eraldi kaetud üürniku tekitatud kahju. Poolte vahel ei olnud erikokkulepet üürniku tekitatud kahju hüvitamiseks, sest hageja lepingulise esindaja
8.septembri 2015. a päringus esitatud teavet ei saa käsitada 29. oktoobril 2015 sõlmitud lepingu lepingueelsete läbirääkimistena. M.K ei pidanud järeldama, et Maksim Greinomani
8.septembri 2015. a päring on seotud hilisema O.B 29. oktoobri 2015. a päringuga.
29.oktoobri 2015. a päringus puuduvad igasugused viited 8. septembri 2015. a päringule peale selle, et e-kirja subjektireal on märgitud Maksim Greinomani e-posti aadress. Isegi kui
8.septembri ja 29. oktoobri 2015. a päringud oleksid seostatavad, ei saa mõistlikult tegutsenud õigusteadmistega isik nendest tuletada erikokkulepet üürniku tekitatud kahju hüvitamiseks. Arvutisüsteemi olemasolu, mis võimaldab kostja töötajatel seostada esitatud päringud, ei ole tõendatud ja selle puudumist ei saa kostjale ette heita. Väited, mis puudutavad M.Ki võimalikku volitust eritingimuste kokkuleppimiseks, tuleb jätta tähelepanuta. Maakohus leidis kokkuvõtvalt, et kostja ei ole rikkunud kindlustusvõtja teavitamise kohustust, kuigi möönis, et kostja oleks võinud küsida põhjalikulmalt teavet selle kohta, milline on hageja täpsem kindlustushuvi. Hageja viited kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) § 221 lg-le 1 ei ole asjakohased, sest see ei kehtinud kindlustuslepingu sõlmimise ajal ega oma tagasiulatuvat jõudu. VÕS §-dest 428 ja 430 ei tulene kindlustusandja kohustust selgitada põhjalikult välja kliendi konkreetset kindlustushuvi. Selline kohustus ei tulene ka kodukindlustuse hea tava pst 1 ega Finantsinspektsiooni 30. oktoobri 2015. a soovituslikust juhendist. Tegemist ei ole õigusnormidega ja Finantsinspektsiooni juhendit ei olnud kindlustuslepingu sõlmimise ajal vastu võetud. Ei ole mõeldav, et kindlustuslepingu sõlmimisel tutvustab kindlustusandja tarbijaks mitteolevale kindlustusvõtjale eraldi kõiki tingimusi ja uurib põhjalikult, milliseid riske ta soovib kindlustada. Sellist kohustust ei tekkinud kostjal ka 29. oktoobri 2015. a päringuga tutvudes. Hageja ei saanud eeldada, et ebatavalise riski vastu kindlustamine ei vaja eraldi täpsustamist. Sellega oleks kindlasti kaasnenud ka suuremad kindlustusmaksed. Kui kostja on üldjoontes oma teavitamiskohustuse täitnud, siis sama ei saa öelda hagejapoolse teavitamiskohustuse kohta (VÕS § 440 lg-d 1 ja 2 ning § 14 lg 2; kodukindlustuse tingimuste p 9.2.4). Hageja oleks pidanud kindlustuspakkumuse küsimisel esile tooma, et üürnik soovib korterisse remondi käigus paigaldatu kaasa võtta vihavaenu tõttu. Sel juhul ei oleks kindlustuslepingut ilmselt sõlmitud. Kahju tekkimist ei püüdnud hageja ära hoida ega seda vähenda, kuigi oli sellest teadlik (kodukindlustuse tingimuste p 9.2). Seda arvestades on kostjal ka vähemalt osaliselt õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest (kodukindlustuse tingimuste p 15.1). Kuna hagejale on teenust osutatud kindlustuslepingus kokkulepitud kindlustusjuhtumite puhuks, ei ole kindlustusmaksed käsitatavad usalduskahjuna. Eelnevat arvestades leidis maakohus, et hagi ei saa rahuldada. Kuna hageja püüdis kindlustuslepingu sõlmimisel vähendada äärmise tõenäosusega tekkivat kahju juhuks, kui hageja enampakkumisel korteriomandi ostab ning realiseerub pikaajalisest äritülist tekkinud vara kahjustumise oht, siis oleks hagi rahuldamine ka hea usu põhimõttega vastuolus (VÕS § 6 lg 2). Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tunnustada hagejal nõudeõiguse olemasolu ja saata asi maakohtule tagasi menetluse jätkamiseks, alternatiivselt muuta menetluskulude jaotust. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda või poolte endi kanda, kuna kohtuvaidluse on põhjustanud kostja oma 4 (9)
puuduliku kindlustuslepingute sõlmimise praktikaga, samuti on kostja loobunud hageja kompromissiettepanekust. Hageja leiab, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, vääralt tuvastanud faktilisi asjaolusid ja eksinud materiaalõiguse kohaldamisega, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. Maakohus oleks pidanud üheselt tuvastama, kes kahju tekitas ja kas kahju tekitamine oli õiguspärane või mitte, sest sellest sõltub hagi rahuldamine. Maakohus oleks saanud asjaolude väljaselgitamiseks TsMS § 2681 alusel (koosmõjus TsMS § 267 lg-ga 2) vande all üle kuulata K.Z. Vandalismiga põhjustatud kahju pidi kostja hüvitama, isegi kui hageja pidas kahju tekkimist tõenäoliseks (VÕS § 423 lg 1). Maakohus tuvastas valesti, et hageja ei teavitanud kostjat kindlustusriski suurenemisest. Kindlustusriski suurenemist peab kohtupraktika ja seaduse kohaselt tõendama kostja, samuti seda, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist (vt Riigikohtu 7. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-17, p 14 ja 31. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14152/67, p 13.4). Maakohus ei põhjendanud, miks kostja peaks vabanema kindlustushüvitise tasumise kohustusest kindlustusriski suurenemisest tulenevalt täies ulatuses. Seejuures ei arvestanud maakohus, et kostjal oleks regressiõigus kolmandate isikute vastu. Kodukindlustuse tingimuste p 15.2 ja kohtupraktika kohaselt ei tähenda kindlustusriski suurenemine hagi täies ulatuses rahuldamata jätmist (vt eespool viidatud Riigikohtu 7. juuni 2017. a otsus, p 16). Maakohus järeldas valesti, et kindlustusriski väljatoomine ja sobiliku kindlustusliigi leidmine on hageja ülesanne. Finantsinspektsiooni juhendi (koosmõjus VÕS § 14 lg-tega 1 ja 2, §ga 428) kohaselt omab kohustus välja selgitada kindlustushuvi õiguslikku tähendust (vt Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 22). Kostja ei ole menetluses väitnud, et ta oleks esitanud hagejale tavapärase kindlustusküsimustiku. Kuna hageja on juriidiline isik, kes ise korteris elada ei saa, oli hageja huvi üürniku või elaniku poolt tekitatava kahju kindlustamise vastu äratuntav, sõltumata erikokkuleppe kehtivusest. Vale on maakohtu seisukoht, et kostja ei vastuta oma töötaja tegevuse eest ega pidanud pidama arvestust, kellele ja milliseid teavet antakse ja ettepanekuid tehakse. Kostjal oli sellise arvestuse pidamise kohustus seadusest tulenevalt ja võimalik selleks kasutada arvutilahendusi, mis võimaldavad kõiki päringuid seostada (kindlustusseaduse (KindlS) § 142 lg 8 ja § 472 lg 1). Hagejal oli põhjust eeldada, et kostja täidab oma seadusest tulenevaid kohustusi ja järgib hoolsusstandardit kindlustusriskide hindamisel. Samuti seda, et kostja näivusvolituse alusel tegutseva M.Ki poolt antav teave on õige, et kindlustus katab üürniku poolt kahju tekitamise. Maakohtu järeldus, et M.Ki vastusest pidi hageja esindaja aru saama, et kindlustuskaitset ei pakuta ning talle soovitatakse selgelt ebasobivat kindlustuskaitset, on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kuna kostja ei ole tõendanud, et M.Ki näivusvolitus oli piiratud (tsiviilseadustiku üldosaseaduse (TsÜS) § 121 lg 3 mõttes), on erikokkulepe kehtiv ja VÕS § 38 järgi tüüptingimustes sisalduv vastutuse piirang tühine. Maakohus ei arvestanud, et kostja ei ole kindlustuslepingut tühistanud ega suurendanud kindlustusmakset (VÕS § 460). Kuna hageja soovitud kindlustuskaitset Eestis pakutakse, oli hageja kindlustussoov mõistlik ja risk kindlustatav. Kostja ei ole vastupidist tõendanud, mistõttu maakohtu otsuse p-d 37 ja 40 põhinevad oletusel. Maakohtu otsus on ka vastuoluline, sest selles heidetakse hagejale samaaegselt ette nii kindlustusriski mittevähendamist (otsuse p 43) kui ka vandalismi ettenähtavust (otsuse p 45). Kostja peab hüvitama hagejale vähemalt usalduskahju. Vastustaja ja kolmandate isikute seisukohad
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
6.Iseseisva nõudeta kolmandad isikud jäävad maakohtus avaldatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5 (9)
7.Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
8.Maakohus tegi vaheotsuse (lõppotsust tegemata), tuvastades, et hageja nõue 49 423,49 euro väljamõistmiseks ei ole põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul vastab maakohtu vaheotsus TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vältimaks kulukat, aeganõudvat ning tarbetut tõendamismenetlust, annab TsMS § 449 kohtule võimaluse teha poole taotluse alusel vaheotsus nõude põhjendatuse või aegumise kohaldamise kohta. TsMS § 449 lg 1 kohaldamise eelduseks on nõutava rahasumma suuruse, st nõude ulatuse, tõendamise eriline kulukus või keerukus. Maakohus on nõude alussuhte TsMS § 449 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks teinud.
9.Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas kostjal on kindlustuslepingust tulenev kohustus hüvitada kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju (VÕS § 476). Maakohus tuvastas, et hagi aluseks olnud sündmust ei saa lugeda kindlustusjuhtumiks, sest tegemist ei olnud vandalismiga ega kindlustusvõtja jaoks ettenägematu ja ootamatu sündmusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.
9.1.Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et maakohus oleks pidanud K.Z omal algatusel üle kuulama TsMS § 2681 järgi. Tegemist on maakohtu kaalutlusõigusega, mitte kohustusega. Hageja väidetest ei tulene, et asjas esinevad eeldused kohtu algatusel poole vande all ülekuulamiseks.
9.2.Maakohus tuvastas, et korterist mööbli ja sisseseade äravõtmine üürniku poolt ei ole poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingus kindlustusjuhtumiks (maakohtu otsuse p-d 10-15). Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda. Maakohus lähtus põhjendatult eeldusest, et võimaliku kahju tekitanud isikuna tuleb käsitleda K.Zt. Samuti leidis maakohus, et K.Z valdus korteri üle oli seaduslik. Eeltoodud asjaolu tuvastamisel ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme ning hindas tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2. Kolleegium nõustub maakohtu poolt Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2019. a otsusele kui dokumentaalsele tõendile antud hinnanguga (kd II, tl 154-159). Ringkonnakohtu istungil tugines hageja esindaja mh asjaolule, et viidatud kohtuotsus tõendab K.Zga üürilepingu lõppemist enne hagejale valduse üleandmist. Kolleegiumi hinnangul on tegemist apellatsioonimenetluses esitatud uue asjaoluga, mille lubatavuse eeldust TsMS § 652 lg 3 järgi ei esine. Kolleegium jääb kohtupraktikas avaldatud seisukoha juurde, et kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (vt ka Riigikohtu 16. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-141-13, p 17; Riigikohtu 20. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04, p 25). Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium hageja uue asjaolu tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4).
9.3.Maakohus on õigesti tuvastanud, et hagi aluseks olnud sündmust ei saa lugeda kindlustusjuhtumiks, sest tegemist ei olnud vandalismiga. Pooltevahelise kindlustuslepingu tingimuste p-de 3.5.4 ja 3.6.1 kohaselt on vandalismiks vaid kolmanda isiku poolt asja kahjustamine või hävitamine (vt poliis, kd I, tl 190-191; kodukindlustuse tingimused, kd I, tl 203-207 pöördel). Kolmandaks isikuks ei ole kindlustusvõtja ega temaga võrdsustatud isikud, sh isikud, kes on kindlustatud eseme seaduslikud valdajad (kodukindlustuse tingimuste p 9.1). Maakohus lähtus kindlustusjuhtumi toimumise tuvastamiseks sellest, et korterist viidi asjad ära pärast enampakkumise toimumist ja just perekond Z korteris elamise ajal. Nendele asjaoludele tugines hageja oma hagiavalduses (hagiavalduse p-d 10 ja 11). Pooled ei ole tuginenud sellele, et korterit kahjustas keegi kolmas tuvastamata isik. 6 (9)
Kolleegium märgib, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtupraktikas on leitud, et VÕS § 448 lg 2 ei reguleeri asjaolude tõendamise koormuse jagamist ning lähtuda tuleb üldisest tõendamiskoormuse reeglist, s.t hageja peab tõendama kindlustushüvitise saamiseks kindlustusjuhtumi toimumise. Praeguses asjas ei esine asjaolusid, et tõendamise koormus kostja kahjuks ümber pöörata (vt Riigikohtu 14. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-13, p 13).
9.4.Maakohus tuvastas, et pooled ei sõlminud erikokkulepet üürniku poolt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamiseks (maakohtu otsuse p-d 29-32). Eeltoodud asjaolu tuvastamisel ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme ning on tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda. Hageja väited erikokkuleppe sõlmimise kohta on tõendamata. Hageja esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, et pooled on saavutanud VÕS § 9 lg 1 mõttes kokkuleppe, mille kohaselt oleks erinevalt pooltevahelises kindlustuslepingus sätestatust hüvitatav nii üürniku poolt kui ka tahtlikult tekitatud kahju. Maakohtu poolt tõenditena hinnatud e-kirjavahetus ei sisalda kummagi poole tahteavaldusi, milles väljenduks hageja väidetud sisuga eritingimustel kindlustuslepingu sõlmimise tahe vaidlusaluse korteri suhtes. Seega on maakohus õigesti leidnud, et puudub vajadus hinnata hageja väiteid M.Ki näivusvolituse kohta. Hageja esindaja küsis 29. oktoobri 2015. a e-kirjaga kostjalt pakkumust, kostja tegi hagejale pakkumuse ja väljastas kindlustuspoliisi (kd I, tl 174, 164-165). Kindlustuslepingu tingimused aktsepteeris hageja poliisil toodud kindlustusmakse tasumisega. Poliis ei sisalda hageja väidetud erikokkulepet.
9.5.Kuna maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et vaidlusalune sündmus ei ole VÕS § 423 lg 1 järgi hinnatav kindlustusjuhtumina, siis on maakohus jätnud hagi kostja vastu lepingu täitmiseks õigesti rahuldamata. Maakohtu otsusest tuleb välja jätta alternatiivsed põhjendused p-des 19-21 juhuks, kui tegemist on kindlustusjuhtumiga. Kuna tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga, siis ei ole praeguse asja lahendamisel tähtsust, kas kindlustusvõtja rikkus teavitamiskohustust või mitte (VÕS § 440 lg-d 1 ja 2, § 443). Kindlustusvõtja poolt teavitamiskohustuse rikkumine omab tähtsust kindlustuslepingu täitmise kohustusest vabanemise või hüvitise suuruse hindamisel. Seetõttu tuleb ka need põhjendused maakohtu otsusest välja jätta (maakohtu otsuse p-d 39-42, 45). Kolleegium ei pea vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad maakohtu otsusest välja jäetud põhjendusi.
10.Hageja tugines alternatiivselt usalduskahju hüvitamisele. Ringkonnakohus leiab, et ka sellel alusel ei kuulu nõue rahuldamisele. Võimalik lepingueelsete kohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue on VÕS § 127 lg 1 järgi suunatud eelkõige läbirääkimistest ja sellele tuginemisest tingitud negatiivsete varaliste tagajärgede kõrvaldamisele ehk nn negatiivse kahju (usalduskahju) hüvitamisele (vt ka Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 18 ja selles viidatud kohtupraktika). Kui lepingueelsetel läbirääkimistel antud ebaõige oluline teave või olulistest asjaoludest teatamata jätmine viis lepingu sõlmimiseni, mida teine pool tegelikest asjaoludest teades ei oleks sõlminud, on kahju hüvitamise nõue suunatud kahju hüvitamisele, mis teisele poolele lepingust tekkis, st teine pool tuleks kahju hüvitamise kaudu panna võimalikult lähedasse olukorda võrreldes olukorraga, kus ta oleks olnud lepingut sõlmimata. Seega tuleb kindlustusvõtja paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. 7 (9)
10.1.Hageja tugineb nõude alusena sellele, et kostja rikkus teavitamiskohustust, sest ei informeerinud hagejat, et hageja soovitud riski ta ei kindlusta (eksitamine kindlustuskaitse osas). Hageja väidab, et sellisel juhul oleks ta kindlustanud korteri ja saanud kindlustushüvitise mõnelt muult kindlustusandjalt, samuti poleks ta maksnud kostjale kindlustusmakseid (vt hageja 4. mai 2020. a menetlusdokumendi p 8; kd II, tl 141-143).
10.2.Maakohus on hageja nõude kvalifitseerimisel ekslikult viidanud mh VÕS §-le 15 (maakohtu otsuse p 26). Otsuse ülejäänud põhjendustest tulenevalt on maakohus arvatavasti pidanud silmas VÕS § 14. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et esitatud asjaoludel saab hageja nõude õiguslikuks aluseks olla VÕS § 115 lg 1, mille esmaseks eelduseks on mõne kohustuse rikkumine kostja poolt.
10.3.Maakohus leidis, et kostja ei ole hageja suhtes teavitamiskohustust rikkunud. Seda põhjendas maakohus järgmiste asjaoludega: hageja kindlustushuvi osas kostja kindlustuskaitset ei pakkunud; lepingu sõlmimise ajal ei olnud võimalik saada kindlustuskaitset üürniku tekitatud kahju puhuks ka mõnelt teiselt kindlustusandjalt; 29. oktoobri 2015. a kindlustuspakkumuse päring on täiesti iseseisev ning seda ei saa siduda 8. septembri 2015. a päringuga; KindlTS, mis sätestab kohustuse selgitada välja hageja kindlustushuvi ja nõudmised, jõustus 1. jaanuaril 2016; kodukindlustuse heast tavast ega Finantsinspektsiooni 30. oktoobri 2015. a soovituslikust juhendist ei tulene pooltele õigusi ega kohustusi; kindlustuslepingu sõlmimisel ei pea kindlustusandja tutvustama eraldi kõiki üldtingimusi. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus asjaolu tuvastamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda.
10.4.Kindlustuslepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 430 kohaselt oli kindlustusandjal kohustus edastada kindlustusvõtjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis VÕS §des 428 ja 429 nimetatud teave, mille hulka kuuluvad mh VÕS § 428 lg 1 p 3 järgi kindlustuslepingu suhtes kehtivad tüüptingimused. Kostja on oma kohustuse täitnud
29.oktoobri 2015. a pakkumuse esitamisega. Maakohus on õigesti tõendeid hinnates leidnud, et hageja lepingulise esindaja 8. septembri 2015. a päringus esitatud teavet ei saa käsitleda 29. oktoobril 2015 sõlmitud kindlustuslepingu lepingueelsete läbirääkimistena. TsÜS § 75 lg 1 teise lause järgi, kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Hageja ei olnud kostjale avaldanud ja seega ei saanud ka kostja kuidagi teada, et vaidlusaluse korteri osas on hagejal äratuntav oluline huvi (korteris elavad isikud kavatsevad korterit kahjustada; vt hageja esindaja ja kohtutäituri e-kirjavahetus; kd I, tl 32 pöördel - 34). Hageja esindaja 29. oktoobri 2015. a e-kirjaga saadetud kindlustuse sooviavaldus äratuntava olulise huvi kohta informatsiooni ei sisalda, vaid selles on märgitud hageja kindel soov saada kodukindlustuse pakkumus.
10.5.Maakohus ei ole tuvastatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Hageja viidatud sätete alusel ega ka kliendihaldustarkvaraga ei ole võimalik hageja soovitud viisil e-kirjade seostamine. Hageja esindaja 8. septembri 2015. a ekirjas ei viita miski hagejale, vaidlusalusele korterile ega sellele, et M. Greinoman esindab hagejat (kd I, tl 172). Hageja etteheide kostjale e-kirjade seostamata jätmise kohta on kolleegiumi hinnangul meelevaldne.
11.Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei ole põhjust maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et hagi rahuldamata jätmisel tuleb menetluskulude jaotuse osas kohaldada TsMS § 162 lg 4. TsMS § 162 lg 4 annab erandina võimaluse kalduda kõrvale seaduses ette nähtud kulude jaotusest. Praegusel juhul selle sätte kohaldamise eeldusi ei esine. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et hagi esitamise on 8 (9)
põhjustanud kostja oma puuduliku kindlustuslepingute sõlmimise praktikaga. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei ole kostja oma kohustusi hageja ees rikkunud.
12.Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud, sh iseseisva nõudeta kolmandate isikute menetluskulud TsMS § 167 lg 1 järgi, jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
13.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.