XX hagi OÜ Scanweld Ehitus ja Osaühingu Aabla Koda vastu 74 435,34 euro või alternatiivselt 86 178,24 euro ja viivise väljamõistmiseks OÜ Scanweld Ehitus hagi XX vastu kinnisasja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16. augusti 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
172 962,06 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja: XX (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Kuldar Kirt Kostja I: OÜ Scanweld Ehitus (registrikood 11010029), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Vahur Kivistik ja Andres Past Kostja II: Osaühing Aabla Koda (registrikood 10615628), seaduslik esindaja Andrus Liblik, lepinguline esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus
Kohtuistungi toimumise aeg
03.november 2020
RESOLUTSIOON
1.Jätta asja juurde võtmata 17.11.2020 XX poolt ringkonnakohtule esitatud uued tõendid – OÜ Scanweld Ehitus poolt XX vastu esitatud hagiavaldus koos lisadega (tsiviilasi nr 2-20-15499).
2.Jätta rahuldamata OÜ Scanweld Ehitus ja Osaühingu Aabla Koda taotlused 03.11.2020 kohtuistungi protokolli parandamiseks.
Tühistada Harju Maakohtu 16. augusti 2019 otsus osas, milles kohus jättis rahuldamata XX hagi Osaühingu Aabla Koda vastu, rahuldas OÜ Scanweld Ehitus hagi XX vastu ja jaotas menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega
rahuldada XX hagi Osaühingu Aabla Koda vastu ja jätta rahuldamata OÜ Scanweld Ehitus hagi XX vastu, samuti jaotada menetluskulud teisiti. Kohtuotsuse resolutsioon jääb muutmata osas, milles kohus jättis rahuldamata XX hagi OÜ Scanweld Ehitus vastu, muutes otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:
4.1.Rahuldada XX hagi Osaühingu Aabla Koda vastu. 4.2.Välja mõista Osaühingult Aabla Koda XX kasuks põhivõlg 74 435,34 eurot, ringkonnakohtu otsuse tegemise päeva 26.11.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 23 331,21 eurot ja alates 27.11.2020 viivis põhivõlalt (74 435,34 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 74 435,34 eurot. 4.3.Jätta rahuldamata XX hagi OÜ Scanweld Ehitus vastu.
4.4.Jätta rahuldamata OÜ Scanweld Ehitus hagi XX vastu kinnisasja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Menetluskulude jaotus
4.5.Jätta XX hagi Osaühingu Aabla Koda vastu menetlemise kulud maa- ja ringkonnakohtus Osaühingu Aabla Koda kanda.
4.6.Jätta XX hagi OÜ Scanweld Ehitus vastu menetlemise kulud maa- ja ringkonnakohtus XX kanda.
4.7.Jätta OÜ Scanweld Ehitus hagi XX vastu menetlemise kulud maa- ja ringkonnakohtus OÜ Scanweld Ehitus kanda. Riigilõivu väljamõistmine 4.8.Välja mõista Osaühingult Aabla Koda riigilõiv 1575 eurot riigituludesse. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfolehele. Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 4.9.Välja mõista OÜ-lt Scanweld Ehitus riigilõiv 675 eurot riigituludesse. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfolehele. Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
XX (hageja) esitas 26.12.2016 Harju Maakohtule hagi OÜ Scanweld Ehitus (kostja I) ja Osaühingu Aabla Koda (kostja II) vastu, paludes: - mõista kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt hageja kasuks välja 74 435,34 eurot; - juhul, kui hagi rahuldamine kostja II suhtes on võimatu, siis mõista kostjalt I hageja kasuks välja 74 435,34 eurot; - juhul, kui hagi rahuldamine kostja I suhtes on võimatu, siis mõista kostjalt II hageja kasuks välja 74 435,34 eurot; - alternatiivselt rahuldada hageja nõue kostjate vastu käsundita asjaajamise sätete alusel ning mõista solidaarselt kostjalt I ja kostjalt II hageja kasuks välja 86 178,24 eurot; - juhul, kui alternatiivse nõude rahuldamine kostja II suhtes on võimatu, siis mõista kostjalt I hageja kasuks välja 86 178,24 eurot; - juhul, kui alternatiivse nõude rahuldamine kostja I suhtes on võimatu, siis mõista kostjalt II hageja kasuks välja 86 178,24 eurot; - mõista kostjatelt hageja kasuks välja alates 27.12.2016 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis kuni põhinõude täitmiseni.
Hagiavalduse kohaselt pidasid kostja II ja hageja 2006.a märtsis läbirääkimisi Kuusalu vallas Kiiu-Aabla külas asuvast Xxx (reg.osa nr xxx) elamumaast 4000 m2 suuruse osa kostja II poolt müümise kohta hagejale. Kostja II müüs hagejale kinnistu osa hinnaga 400 000 krooni (s.o 25 564,66 eurot), mille on hageja on kostjale II tasunud. Kuna sel ajal kehtinud valla üldplaneeringu järgi ei olnud 4000 m2 suuruse krundi moodustamine võimalik, siis otsustati kinnistu jagamine teostada pärast elamute ehitust.
Hageja ja kostja II sõlmisid 13.03.2006 lepingu (pealkirjastatud kui üürileping). Kinnistu osa müügihind on fikseeritud lepingu p-des 6.1 ja 9.2. Kinnistu osa müüki kajastavad kokkulepped p-des 4.2, 9.1 ja 9.2. Poolte vahel olid tehtud kokkulepped ka juhuks, kui kinnistu jagamine ei osutu võimalikuks (p-d 9.3 ja 9.4). Kostja II ja hageja tegevus oli suunatud kinnistust osa võõrandamisele ja vastava tehingu vormistamisele ning kostja II andis hagejale nõusoleku kinnistu osa muutmiseks ja parendamiseks. Hageja asus pärast lepingu sõlmimist ehitama oma kinnistu osale suvilat. Suvila ehitustöid teostas töövõtulepingu alusel osaliselt ka kostja II.
Kostja I sai kogu kinnistu omanikuks 08.05.2008 ning ta oli hageja ja kostja II vahelistest kokkulepetest, sh lepingust teadlik.
27.06.2016 saatis kostja I hagejale eluruumide valduse vabastamise nõude. Hageja vastas sellele 01.08.2016, vaieldes kõikidele kostja I väidetele ja seisukohtadele vastu, sest poolte vahel on kehtiv leping. Kostja I esitas 25.10.2016 täiendava seisukoha, millele hageja esitas 07.11.2016 täpsustava päringu, mis jäi aga vastuseta.
Lepingu üheks osaks on üürileping, mis annab hagejale õigusliku aluse kinnistu osa kasutamiseks. Hageja on teinud kinnistule olulisi muudatusi ja parendusi ning ehitanud suvila/saunamaja. Hageja tegevuse tulemusel on kinnistu osa väärtus oluliselt kasvanud. Kui lepingu sõlmimise ajal 13.03.2006 oli kinnistu osa väärtus 400 000 krooni (25 564,66 eurot), siis praegu on selle väärtus ca 100 000 eurot. Seega on hageja tegevuse tulemusel tõusnud kinnistu osa väärtus vähemalt 74 435,34 euro võrra.
Lepingust tulenevad õigused ja kohustused on kinnistu võõrandamisega läinud üle kostjale I. Kostja I on hagejaga peetud kirjavahetuses kinnitanud lepingu olemasolu. Kinnistu võõrandamisel on üle läinud kogu leping, mitte üksnes kinnistu osa kasutamist puudutav osa. Kuna kostja II ei suutnud tagada kinnistu jagamist eraldiseisvateks kinnistuteks (lepingu 9. peatükis sätestatud kohustus), siis pikenes lepingu tähtaeg ka pärast 13.03.2008. Seega oli kinnistu kostjale I müügi hetkel leping kehtiv. Kinnistu jagamist eraldiseisvateks kinnistuteks ei ole teostatud tänase päevani.
Hageja on kinnistu osale suvila ehitusega kandud ehituskulusid kokku 86 178,24 eurot. Kulud olid vajalikud ja põhjendatud ning kostjate poolt heaks kiidetud. Ehitustööd vastavad kostjate huvidele ning tegelikule või eeldatavale tahtele. Kui kostjad oleks olnud vastu sellele, et hageja ehitab kinnistu osale suvila, siis oleks nad seda keelanud. Vastupidi, ehitustöid teostas kostja II ning seda ka pärast 08.05.2008, kui kinnistu omanikuks sai kostja I.
Kostja I vastuväited
Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
10.Kostja I ei olnud kinnistu omandamise ajal teadlik 13.03.2006 sõlmitud lepingust ega selle tingimustest. Kostja I sai lepingu sisust teada hageja 01.08.2016 vastusest, millele oli üürilepingu tekst lisatud.
11.Kostja I ei ole hagejale andnud nõusolekut parenduste tegemiseks. Kostja I tegevusetust ei saa lugeda heakskiiduks või nõustumuseks.
12.Leping sisaldas olemuslikult endas kahte lepingut: 1) leping kinnistu kasutamiseks ning 2) lepingu, mis kajastab kostja II ja hageja kavatsusi kinnistu osa võõrandamise kohta tulevikus. Lepingu peatükis 9 sisalduvaid kokkuleppeid ei ole võimalik käsitleda kinnistu kasutamise lepingu osana, kuna asja võõrandamist puudutavad kokkulepped ei ole ega saagi olemuslikult olla asja kasutamise kokkulepete osa. Kokkulepped, mis ei ole kinnistu kasutamist võimaldava kokkuleppe osa, ei ole kostjale I siduvad, sest need ei ole tehinguga üle läinud (VÕS § 291). 13.03.2006 lepingu 9. peatükis sisalduvaid kinnistu osa võõrandamist puudutavaid kokkuleppeid on õiguslikult võimalik tõlgendada nt VÕS § 33 lg 1 kohaste kokkulepetena või VÕS § 14 kohaldamise alasse kuuluvate ja läbirääkimisi kajastavate kokkulepetena.
13.Arvestades lepingu p-s 2.1 sätestatut, möödus lepingu tähtaeg 13.03.2008. Kostja I omandas kinnistu 08.05.2008 sõlmitud lepingu alusel, s.o pärast lepingu tähtaja möödumist. Lepingu lõppemisele viitab asjaolu, et hageja ei ole kostjale I ega ka kostjale II tasunud kinnistu osa kasutamise eest üüri, mis on olemuslikult üürilepingu tunnuseks. Tõlgendades lepingu p 6.1 ja 9.2 koostoimes ning tuginedes asjaolule, et üüri tasumise kohustus ei ole ühekordne, nähtub, et hageja tasus lepingu p 9.2 alusel kostjale II kinnistu müügihinna, kuid perioodil, mil üürileping pidi pikenema, ei ole hageja üüri tasunud. Seega lepingu p 2.1 kohaselt lepingu kehtivus ei pikenenud.
14.Ei nähtu, et tegemist oleks eluruumi üürilepinguga. Vastavalt lepingu p-le 1.1 andis kostja II hageja kasutusse osa kinnistust, mitte eluruumi. Hageja on üürilepingu p-s 8.1 välistanud oma VÕS § 286 lg 1 kohase nõude ning tal puudub õigus ja alus esitada kostja I suhtes vastavat nõuet.
15.Hagejal ei saa olla ka VÕS § 286 lg 2 alusel nõuet, kuna üürilepingu p-s 8.1 on ka sellel alusel nõue välistatud. Kostja I ei ole andnud hagejale nõusolekut suvila püstitamiseks ega vastavat tegutsemist ka heaks kiitnud. Ei nähtu, et kostja II huvi oleks olnud püstitada
kinnistule suvila. Hageja püstitas suvila oma huvides selleks, et seda ise kasutada. Seega puudus tal suvila püstitamisel tahe tegutseda kostja II kui tolleaegse kinnistu omaniku kasuks. Seega ei ole tegemist käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 lg 2 kontekstis. Kostja II vastuväited
16.Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
17.Hageja ei ole esitanud kostjale II nõudeid, mis tuleneks kinnistu võõrandamise kokkuleppe rikkumisest. Need oleks ka aegunud (VÕS § 338 lg 1). Seega saab asja lahendamisel lähtuda vaid kokkuleppest kui üürilepingust. Kuna üürile andmise ajal ei olnud tegemist hoonestatud kinnistu osaga, saab olla tegemist vaid kinnistu üürilepinguga.
18.Hageja ei ole välja toonud asjaolusid ja tõendeid, millele tuginedes ta väidab, et üürileping ei lõppenud pärast kahe aasta möödumist, s.o 13.03.2008, ja pikenes. Hageja ei tasunud kostjale II lepingu p-s 6 sätestatud üüri 20 000 krooni, mida ta oleks pidanud tasuma üürilepingu pikenemise korral.
19.Hageja ja kostja II vahel oli kokkulepe, mis välistas VÕS § 286 lg 1 alusel nõude esitamise (lepingu p 8.1). Hageja on lepingu allkirjastanud vabatahtlikult ja nõustunud kõigi lepingu punktidega. Kuna poolte vahel sõlmitud lepingus oli selgelt välistatud igasuguste parenduste hüvitamine (lepingu p 8.1), siis ei saa hagejal olla kostja II vastu ka alternatiivset nõuet.
20.Hageja ei saa tugineda käsundita asjaajamisele, kuna ta ei ole välja toonud asjaolusid, mis tõendaks, et kostja II on kiitnud hageja tegevuse heaks ning et see vastab kostja II huvidele ja tahtele. Kostjal II ei olnud huvi ega tahet, et hageja ehitaks kinnistule suvila. Asjaolu, et kostja II ehitamist ei keelanud ja teostas ehitustöid, ei näita kuidagi, et ta oleks asjaajamise heaks kiitnud. Kostja II ei takistanud hagejat, kuna poolte vahel oli parenduste mittehüvitamise kokkulepe ning kostja II teadis, et hageja tegutseb enda huvides ja teadmisega, et hiljem peab ta kas parendused eemaldama või jätma kinnistule ilma kompensatsioonita. Kostja I hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
21.Kostja I palub kinnisasja välja nõuda hageja ebaseaduslikust valdusest ja jätta menetluskulud hageja kanda.
22.Kogu kinnistu omanikuks on kostja I. Kinnistu oli 08.05.2008 kostja I ja kostja II vahelise müügilepingu sõlmimise hetkel hoonestatud. Kinnisturaamatust ei nähtunud hageja kinnistu kasutamise õigust. Kinnistu müügilepingu p-s 1.6.1 kinnitas müüja, et kinnistu ei ole koormatud lepingus nimetamata kolmandate isikute õigustega, kusjuures lepingus ei avaldanud müüja, et hagejal oleks kinnistule mistahes õigus.
23.Lepingu sõlmimise järgselt sai kostja I teada, et kinnistut, sh sellel paiknevat hoonet (suvilat) kasutab teadmata alusel hageja. Kostja I tolereeris hageja kinnistu kasutamist kuni 2016.a juunini. 27.06.2016 esitas kostja I hagejale eluruumide vabastamise nõude ja andis selle täitmiseks tähtaja kuni 10.07.2016. Hageja vastas 01.08.2016 kirjaga, kus viitas hageja ja kostja II vahel 13.03.2006 sõlmitud üürilepingule ja keeldus kinnistu valduse vabastamisest.
24.Hagejal puudub alates 07.11.2016 õiguslik alus kinnistu valdamiseks ja kasutamiseks. Hagi esitamise hetkeks on kostja I tahteavalduse esitamisest möödunud rohkem kui kolm kuud, millest tulenevalt saab lugeda hageja poolt kinnistu kasutamise aluse lõppenuks, olenemata sellest, kas hageja kasutab kinnistut tähtajatuks muutunud üürilepingu alusel (VÕS § 310
lg 1 ja § 312 lg 1) või kostja I ja hageja vahel vaikimisi sõlmitud tasuta kasutamise lepingu alusel (VÕS § 383 ja § 393 lg 3). Hageja ei ole tänaseni kinnistut vabastanud. Hageja vastuväited kostja I hagile
25.Hageja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda.
26.Hageja ja kostja II kui kinnistu eelmise omaniku vahel on sõlmitud leping, mille alusel on hagejal õigus kinnistu osa kasutada. Lepingut ei ole üles öeldud. Kostja I oli hagejast ja hageja tegevusest teadlik juba alates kinnistu soetamisest (s.o 2008.a). Tähtsust ei oma väide, justkui olevat kostja II kostjale I deklareerinud, et kinnistu ei ole koormatud lepingus nimetamata kolmandate isikute õigustega. Tegemist on kostja I ja kostja II vahel sõlmitud lepinguga, mis ei saa muuta tegelikku olukorda ning seda, et hageja ja kostja II vahel oli kehtiv leping, mille alusel oli hagejal õigus kinnistu osa kasutada.
27.Arvestades 2008.a sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingu p-des 1.7.1 ja 1.7.2 sätestatut, ei saanud kostjale I kinnistu ülevaatuse teostamisel jääda märkamatuks hageja poolt ehitatud hoone, mis oli kinnistu müügitehingu ajaks juba peaaegu valmis. Seega oleks kostjal I pidanud kohe tekkima küsimusi selle kohta, mis majaga on tegemist, kellele see kuulub ja millisel õiguslikul alusel on see ehitatud. Kostjal I selliseid küsimusi ei tekkinud, sest nii kostja I eelmine kui ka praegune seaduslik esindaja ja hageja on tuttavad ning nad on korduvalt suhelnud hageja poolt kinnistu osa omandamist puudutavates küsimustes. Seega oli kostjale I teada ka hageja ja kostja II vahel sõlmitud leping. Maakohtu otsus ja põhjendused
28.Maakohus jättis hageja hagi rahuldamata ja rahuldas kostja I hagi, mõistes hageja ebaseaduslikust valdusest välja kinnisasja registriosa nr-ga xxx ning kohustas hagejat andma kinnistu valduse kostjale I üle 14 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda.
29.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et: - hageja ja kostja II vahel sõlmiti 13.03.2006 leping pealkirjaga üürileping; - hageja valdab kinnistu osa alates märtsist 2006 kuni tänaseni; - hageja on kostjale II teinud 13.03.2006 lepingu raames makseid kogusummas 400 000 krooni; - hageja ehitas oma kulul kinnistu osale hoone; - hoone ehitamiseks vajalikud üldehitustööd tegi kostja II; - kostja II võõrandas 08.05.2008 lepinguga kogu kinnistu kostjale I; - kostja I teostas enne kinnistu omandamist selle ülevaatuse ostmiseks vajalikul määral; - kinnistu kostja II poolt kostjale I võõrandamise ajal toimusid hageja valduses oleval kinnistu osal ehitustööd; - kostjad on lubanud hagejal tema valduses oleval kinnistu osal ehitustöid teha; - kirjalikku lepingu ülesütlemise avaldust ei ole kostja II hagejale esitanud; - enne 27.06.2016 ei nõudnud kostja I ega kostja II hagejalt kinnistu osa ja/või seal paikneva hoone vabastamist kirjalikult/dokumenteeritult; - kinnistu jagamist ei ole käesoleva ajani toimunud.
30.13.03.2006 leping on segaleping, mis sisaldab endas nii üürilepingut (peamiselt peatükid 1-8) kui ka lepingupoolte ühiseid tulevikukavatsusi, mis seonduvad lepingu esemega (peatükk 9), mida kinnitab ka lepingu p 12.3. Kuna hageja on esitanud oma nõuded VÕS § 286 lg-te 1 ja 2 alusel, käsitleb kohus 13.03.2006 lepingut eelkõige üürisuhet puudutavast küljest.
31.Hageja kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 286 lg 1 alusel on välistatud järgnevatel põhjustel: - täidetud on sätte kohaldamise kaks esmast eeldust, s.o et hageja on teinud muudatusi ja parendusi kinnistu osal, sest sellele on ehitatud suvila, mida lepingu sõlmimise ajal veel ei olnud ning lepingu p-ga 4.2 on hagejale antud selleks nõusolek; -
pooled on lepingu p-s 2.1 välistanud üürilepingu automaatse pikenemise VÕS § 310 lg 1 alusel ja hageja ei ole tõendanud, et lepingu p-des 9.2-9.4 sätestatud üürilepingu pikenemise eeldused (või vähemalt üks nendest, sest need on alternatiivsed) oleks jäänud täitmata kostjast II tulenevatel põhjustel, mistõttu on üürileping lõppenud pikenemata 13.03.2008, mil möödus lepingu p-s 2.1 sätestatud tähtaeg. Seega on täidetud ka kolmas nõudenormi eeldus, st üürileping on lõppenud;
-
tõenditest ei saa teha järeldust, et tegemist oli eluruumi üürilepinguga;
-
lepingu p 8.1, kus pooled on välistanud VÕS § 286 lg 1 alusel nõude esitamise õiguse, on kehtiv;
-
isegi kui VÕS § 286 lg 1 nõude rahuldamise eeldused oleks täidetud, on nõue kostja II suhtes aegunud VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi, sest üürileping lõppes 13.03.2008 ja hageja ei ole tõendanud, et nõue on esitatud kuue kuu jooksul alates lepingu lõppemisest;
-
kostja I suhtes ei saaks VÕS § 286 lg 1 nõuet rahuldada seetõttu, et üürileping lõppes enne, kui kostja I sai kinnistu omanikuks.
32.Hageja nõue ei kuulu rahuldamisele ka VÕS § 286 lg 2 alusel järgnevatel põhjustel. -
kostja I ei saa vastutada VÕS § 286 lg 2 alusel esitatud kulude hüvitamise nõude eest, sest üürileping lõppes 13.03.2008, kuid kostja I sai kinnistu omanikuks alles 08.05.2008, kostjast I ei saanud üürileandjat VÕS § 291 lg 1 mõttes ja tema suhtes puudub alus eelnimetatud nõude rahuldamiseks;
-
kostja II suhtes on VÕS § 286 lg 2 alusel esitatud kulude hüvitamise nõue aegunud vastavalt VÕS § 338 lg-tele 1 ja 2, sest üürileping lõppes 13.03.2008, kuid hageja esitas kostja II vastu nõude alles 26.12.2016, s.o pärast kuue kuu möödumist üürilepingu lõppemisest.
33.Tulenevalt kostja I suhtes VÕS § 286 lg 2 alusel nõude esitamise õiguse puudumisest ja kostja II poolt aegumise vastuväite esitamisest ei ole vaja analüüsida VÕS § 286 lg-s 2 märgitud käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1018 jj) alusel nõude rahuldamise sisulisi eeldusi.
34.Kostja I hagi tuleb AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 ning VÕS § 334 lg 1 alusel rahuldada, sest üürileping lõppes 13.03.2008 ja hageja ei ole tõendanud, et tal oleks mõni muu õiguslik alus vaidlusaluse kinnistu osa valdamiseks.
35.Kostja I taotlusel, millele hageja vastuväiteid esitanud ei ole ja TsMS § 445 lg 1 alusel tuleb hagejal anda kostjale I kinnisasja valdus üle 14 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
Apellatsioonkaebus
36.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tema hagi rahuldada ja jätta kostja I hagi rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda.
37.Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, rikkus selgitamis- ja põhjendamiskohustust ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust.
38.Kuigi kohus märkis, et poolte vahel oli sõlmitud segaleping, kontrollis kohus ebaõigesti nõude põhjendatust ainult üürilepingulisest suhtest lähtuvalt. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et lepingu eesmärgiks oli kinnistu osa üürimine, mitte võõrandamine. Kohus ei vastanud hageja väidetele lepingu eesmärgi kohta.
39.Ebaõiged on kohtu järeldused, et leping lõppes 13.03.2008 tähtaja möödumise tõttu ja pooled olid kokku leppinud VÕS § 310 lg 1 kohase üürilepingu pikenemise välistamises. Lepingu pikenemise eeldusi, s.o lepingu p-des 9.2-9.4 kokku lepitud toiminguid sai teha vaid kinnistu omanik ehk kostja II. Seega pidi kostja II põhistama ja tõendama, miks need toimingud jäid tema poolt tegemata. Isegi kui eeldada, et hageja kohustus oli tõendada, et lepingu p-des 9.2-9.4 kokku lepitud tingimused ei realiseerunud kostjast II tingitud põhjustel, ei ole kohus selles osas täitnud selgitamiskohustust tõendamiskoormise jaotuse kohta.
40.Kohus jättis välja selgitamata, millisel alusel kasutas hageja kinnistut pärast 13.03.2008, kui hageja tasus kostjale II lepingu alusel 400 000 krooni, mis võrdub lepingu p 6 järgi vähemalt 12 aasta üüriga.
41.Kohtu järeldused lepingu p 8.1 tõlgendamise kohta on ebaõiged, sest arvestamata on hageja väidetega. Üllatuslik on kohtu seisukoht, et tegemist ei ole eluruumi üürilepinguga, mistõttu on lepingu p-s 8.1 kokku lepitud nõude välistamine kehtiv. Antud asjaolusid ei ole kohus pooltega arutanud ega selgitanud tõendamiskoormist.
42.Nõue ei ole aegunud, sest kostja II rikkus oma kohustusi tahtlikult, mistõttu kohaldub VÕS § 291 lg 4 järgi TsÜS § 164 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg.
43.Olukorras, kus kohus leidis, et hagi jääb rahuldamata VÕS § 286 lg-te 1 ja 2 alusel, asus kohus ebaõigele seisukohale, et puudub vajadus hinnata nõuet käsundita asjaajamise sätete alusel.
44.Kuna kohus tuvastas ebaõigesti lepingu lõppemise 13.03.2008, on kostja I hagi rahuldatud ebaõigesti järelduse alusel, et hageja kasutas kinnistut õigusliku aluseta.
45.Otsuse täitmise korra kindlaksmääramisel määratud 14-päevane väljakolimise tähtaeg on liiga lühike. Vastused apellatsioonkaebusele
46.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
47.Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus käsitles ebaõigesti kostja I hagi vastuhagina. Kostja I esitas maakohtusse hagi XX vastu 14.02.2017, mis registreeriti asjana nr 2-172386. Maakohtu 06.04.2017 määrusega liideti eelnimetatud asi käesoleva tsiviilasjaga ühte menetlusse ja määrati menetluse jätkamine tsiviilasja nr 2-16-19317 all. Asjade liitmine TsMS § 374 alusel ja nende ühine menetlemine ei tähenda, et kostja I hagi muutub
vastuhagiks põhihagi suhtes. Ringkonnakohus käsitleb neid käesolevas otsuses eraldi hagidena.
48.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt, s.o osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja II vastu ja rahuldas kostja I hagi hageja vastu, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja hagi kostja II vastu, jätab rahuldamata kostja I hagi hageja vastu ja jaotab menetluskulud teisiti. Kohtuotsuse resolutsioon jääb muutmata osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi kostja I vastu, kuid ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel selles osas otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
49.Maakohtus ei olnud vaidlust järgmiste asjaolude üle: - hageja ja kostja II sõlmisid 13.03.2006 lepingu pealkirjaga üürileping; - hageja valdab Kuusalu vallas Kiiu-Aabla külas asuva Xxx kinnistu (registriosa nr xxx) 4000 m2 suurust osa alates märtsist 2006 kuni tänaseni; - hageja on teinud kostjale II 13.03.2006 lepingu raames makseid kogusummas 400 000 krooni; - hageja ehitas oma kulul kinnistu osale hoone; - hoone ehitamiseks vajalikud üldehitustööd tegi kostja II; - kostja II võõrandas 08.05.2008 lepinguga kogu kinnistu kostjale I; - kostja I teostas enne kinnistu omandamist selle ülevaatuse ostmiseks vajalikul määral; - kinnistu kostja II poolt kostjale I võõrandamise ajal toimusid hageja valduses oleval kinnistu osal ehitustööd; - kostjad on lubanud hagejal teha tema valduses oleval kinnistu osal ehitustöid; - kirjalikku lepingu ülesütlemise avaldust ei ole kostja II hagejale esitanud; - enne 27.06.2016 ei nõudnud kostja I ega kostja II hagejalt kinnistu osa ja/või seal paikneva hoone vabastamist kirjalikult/dokumenteeritult; - kinnistu jagamist ei ole käesoleva ajani toimunud.
50.Hageja esitas raha saamise nõude, nõudes kostjatelt solidaarselt või kostjalt I või kostjalt II 74 435,34 euro või alternatiivselt 86 178,24 euro väljamõistmist koos viivisega. Hagiavalduses märkis hageja nõuete õiguslikuks aluseks VÕS § 286 lg-d 1 ja 2.
51.Maakohus leidis õigesti, et 13.03.2006 leping on segaleping, mis sisaldab endas nii üürilepingu osa kui ka lepingupoolte ühiseid tulevikukavatsusi. Samas lähtus maakohus asja lahendamisel ebaõigesti üksnes lepingu üürisuhet puudutavast osast ja hageja viidatud õigusnormidest, jättes muus osas lepingule õigusliku ja sisulise hinnangu andmata. Ka üürisuhet käsitlevaid lepingupunkte hindas maakohus puudulikult. Samuti jättis maakohus otsuse tegemisel arvestamata hageja seisukohad, seda põhjendamata.
52.Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Kohus on nõude kvalifitseerimisel seotud asjas esile toodud faktiliste asjaolude ja tõenditega (TsMS § 436 lg 2 ja lg 4 esimene lause). Maakohus eeltoodut ei järginud ja ringkonnakohtu hinnangul viis see ebaõige otsuse tegemiseni.
53.13.03.2006 sõlmitud lepingu p-s 4.2. on kokku lepitud, et hagejal on õigus ehitada vaidlusalusele kinnistu osale hoone. Lepingu sõlminud hageja ja kostja II vahel ei ole vaidlust selle üle, et nende ühiseid tulevikukavatsusi sätestavate lepingupunktide (p-d 9.1. – 9.4.) sisuks oli see, et kostja II müüb hagejale osa endale kuuluvast kinnistust pärast seda, kui kinnistu jagatakse eraldiseisvateks kinnistuteks, kuid hageja võis kohe alustada elamu ehitamisega. Kostja II seaduslik esindaja kinnitas ka ringkonnakohtu
istungil, et hageja pidi maa koos hoonega endale saama (protokoll 00:58:36). Samuti leppisid pooled kokku kostja II omandi osa hagejale võõrandamise alternatiivsetes variantides juhuks, kui kinnistu jagamine eraldiseisvateks kinnistuteks ei osutu võimalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul on nn tulevikukavatsuste osas tegemist kinnistu osa müügi eellepinguga ja põhjendab seda järgmiselt.
54.VÕS § 33 lg 1 järgi on eelleping kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Vaidlusaluses lepingus leppisid pooled kokku müügiesemes ja -hinnas (üürniku kasutuses olev kinnistu osa – lepingu p 9.2 koosmõjus p-ga 1). VÕS § 33 lg 2 sätestab, et kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. Kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud. Samasugune vorminõue kehtib seega VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi tühine ja sellel ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi.
55.Hageja nõuab kinnistu väärtuse tõusu hüvitamist, tuginedes sellele, et ta tegi kostja II kinnisasjale hoone ehitamisega seonduvalt kulutusi, lootes omandada kinnisasja osa, kuhu ta hoone ehitas. VÕS § 1042 lg 1 järgi võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Kulutuste hüvitamist saab nõuda ulatuses, mille võrra sellele isikule kuuluva eseme objektiivne, s.o harilik väärtus on teise isiku poolt tehtud kulutuste tulemusena suurenenud, s.o eseme omaniku jaoks subjektiivselt kasulik.
56.VÕS § 1042 lg 1 teise lause kohaselt tekib kulutusi teinud isiku alusetu rikastumise nõue alates ajahetkest, mil isikul, kellele ese kuulub, saab selle väärtuse suurenemist reaalselt kasutama hakata, s.o ajahetkest, mil isikul õnnestub eseme väärtuse suurenemine majanduslikult kasulikult realiseerida (vt VÕS § 1042 kommentaari, p 3.2). Käesolevas asjas oli selleks ajahetkeks 08.05.2008, mil kostja II võõrandas kinnistu kostjale I hageja poolt tehtud kulutuste tagajärjel suurenenud hinnaga. Kostja I kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ta ostis kinnistu kostjalt II turuhinnaga (protokoll 00:22:36). Seega on hinna kujunemisel arvestatud ka hageja ehitatud hoonet (08.05.2008 lepingu p-s 1.6.5 nimetatud saun - II kd lk 7).
57.Hagiavalduses tugines hageja sellele, et tema ehitustegevuse tõttu on kinnistu osa väärtus suurenenud 25 564,66 eurolt ca 100 000 eurole, s.o vähemalt 74 435,34 euro võrra. Kohtu poolt määratud ekspertiisiga on kindlaks tehtud, et kinnistu hoonestamise tõttu on selle väärtus suurenenud vähemalt 77 700 euro võrra (II kd lk 167 jj). Kostjad ekspertiisiga tuvastatud summa suurusele vastuväiteid ei esitanud. Seega on kostja II rikastunud hageja arvel vähemalt 74 435,34 euro võrra. VÕS § 1042 lg-s 2 sätestatud hageja nõudeõigust välistavaid asjaolusid ei ole käesolevas asjas esile toodud. Kostja II ei tõendanud, et hageja ei teinud talle alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt pidi hageja ehitama oma raha eest kostja II kinnistule hoone.
58.Kostja II tugines ringkonnakohtu istungil hageja kõikide nõuete, sh alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisele (protokoll 00:44:22). TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Olukorras, kus täidetakse olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks
muutumine seotud rikastumise ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust. Nagu juba eelnevalt märgitud, rikastus kostja II hageja arvel 08.05.2008. Hageja esitas hagi alles 26.12.2016.a ja sellest tulenevalt on tema nõue TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud.
59.Samas VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises. Vastuoluline käitumine on see, kui isik teostab õigust, mille alusel saadu peaks ta teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega ka olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole.
60.Hageja ehitas kostja II kinnistule oma rahaliste vahendite arvel hoone, uskudes nendevahelisse kokkuleppesse, et kostja II võõrandab talle pärast kinnistu osadeks jagamist 4000 m2 suuruse kinnistu osa, millele hageja hoone ehitas. Kui hoone ehitamine oli juba lõppjärgus, võõrandas kostja II kogu kinnistu 08.05.2008 lepinguga kostjale I. Kostja II vande all antud seletuse kohaselt teavitas ta kinnistu müümisest hagejat enne eelnimetatud tehingu tegemist (II kd lk 39). See on vastuolus hageja vande all antud seletusega, mille kohaselt sai ta kinnistu müümisest teada alles 2016.a, kui kostja I esitas talle valduse vabastamise nõude (II kd lk 39 pöördel, I kd lk 27.06.2016). Ringkonnakohtu hinnangul on eluliselt usutav hageja seletus, sest puudub mõistlik põhjus, miks ta oleks ehitanud hoone valmis teadmisega, et ta jääb sellest ilma, sest kostja II ei saa talle lubatud kinnistu osa enam võõrandada. Kostja II vande all antud seletuse jätab ringkonnakohus eeltoodud osas tõendina arvestama, kuna see ei ole usutav.
61.Tõendamata on kostja II väited selle kohta, et tema poolt hagejale antud lubadused pidi kostjate omavahelise kokkuleppe kohaselt täitma kostja I. Kostja I vaidles sellise kokkuleppe olemasolule vastu.
62.Ringkonnakohtu hinnangul viitab kostja II käitumine, eelkõige hageja eest kinnistu võõrandamise varjamine, tema soovile saavutada hageja võimalike nõuete aegumine. Asjaoludest nähtuvalt on kostja II käitunud vastuoluliselt, kui lasi hagejal hoonet ehitada (ehituse kogukulu oli hagejal ekspertiisiakti järgi 86 841,92 eurot, millele lisandub käibemaks – II kd lk 197 pöördel) ja võõrandas vahetult enne selle lõplikku valmimist kogu kinnistu kostjale I, jättes samas hagejale mulje, et ta saab mingil ajal kostja II poolt lubatud kinnistu osa omanikuks. Ringkonnakohus leiab, et kostja II käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega ja sellest tulenevalt on seda ka aegumise vastuväitele tuginemine, mistõttu jätab ringkonnakohus aegumise kohaldamata. Hagi kostja II vastu tuleb rahuldada ja kostjalt II välja mõista hagetud 74 435,34 eurot koos viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhivõla täitmiseni. Ringkonnakohtu otsuse tegemise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivise suurus 23 331,21 eurot. Kostja I osas jääb hagi rahuldamata, sest tema ei ole hageja arvel alusetult rikastunud.
63.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja I hagi hageja vastu valduse vabastamiseks. Selle hagi rahuldamiseks tuleb kohtul kindlaks teha, kas kinnistu on hageja ebaseaduslikus valduses.
64.Vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja ja kostja II sõlmisid 13.03.2006 4000m2 suuruse kinnistu osa üürilepingu tähtajaga 2 aastat (lepingu p 2.1). Samas lepingupunktis leppisid pooled kokku, et juhul, kui lepingu tähtaja möödumisel ei ole üürileandjast tulenevalt realiseerunud lepingu peatükis 9 märgitud kavatsused, pikeneb leping kuni peatükis 9
märgitud kavatsuste realiseerumiseni. Juhul, kui peatükis 9 märgitud kavatsused ei realiseeru üürnikust tulenevalt, ei pikene üürileping automaatselt juhul, kui pooled ei saavuta teistsugust kokkulepet.
65.Maakohus rahuldas selle hagi AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 ning VÕS § 334 lg 1 alusel, leides, et üürileping ei pikenenud ja lõppes tähtaja möödumisel 13.03.2008, kuna hageja ei ole tõendanud, et üürilepingu p-des 9.2.-9.4. sätestatud üürilepingu pikenemise eeldused oleks jäänud täitmata kostjast II tulenevatel põhjustel. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu.
66.Nagu ringkonnakohus eelnevalt tuvastas, on leping 9.peatüki osas tühine ja sellel lepingu osal ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega ei saa tühised lepingupunktid 9.2.-9.4. olla aluseks ka üürilepingu pikenemise hindamisel. Üürilepingu pikenemise küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda seadusest.
67.VÕS § 310 lg 1 järgi, kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. Avaldamise tähtaeg hakkab üürniku jaoks kulgema üürilepingu tähtaja möödumisest, üürileandja jaoks aga ajast, mil ta sai teada, et üürnik jätkab asja kasutamist. Vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja jätkas pärast 13.03.2008 üüritud kinnistu osa kasutamist ja kostja II teadis seda. Kostja II ei ole tuginenud asjaolule, rääkimata tõendamisest, et ta avaldas hagejale kahe nädala jooksul tahet mitte jätkata üürilepingu täitmist. Seega muutus üürileping tähtajatuks. Seda ei muuda asjaolu, et hageja ei maksnud järgmise aasta eest lepingu p-s 6.1 sätestatud üüri 20 000 krooni. Üüri mittemaksmine iseenesest üürilepingut ei lõpeta. See võib olla VÕS § 316 lg 1 järgi aluseks üürilepingu erakorralisele ülesütlemisele. Kostja II ei ole tuginenud sellele, et ta oleks hagejale üürilepingu korraliselt või erakorraliselt üles öelnud.
68.VÕS 291 lg 1 sätestab, et kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku valdusesse andmist, lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Seega on kostja I alates 13.05.2008 hageja suhtes üürileandja. Asjaolu, et kinnistu müügilepingus üürilepingu üleminekut ei märgitud, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust.
69.Kostja I esitas hagejale 27.06.2016 valduse vabastamise nõude (I kd lk 15). Kostja I väidete kohaselt sai ta üürilepingu olemasolust teada alles 01.08.2016, mil hageja vastas tema nõudele ja lisas vastusele üürilepingu koopia (I kd lk 16, 17). Kostja I väidete kohaselt kostja II teda üürilepingu olemasolust ei teavitanud.
70.Ringkonnakohtu istungil leidis kostja I, et tema 27.06.2016 valduse vabastamise nõuet saab käsitleda üürilepingu ülesütlemisena (protokoll 01:38:37 ja 01:39:05). Ringkonnakohus kostjaga I ei nõustu. Kostja I ei saanud 27.06.2016 üles öelda üürilepingut, mille olemasolust ta sai enda väidete kohaselt teada hiljem, s.o 01.08.2016. Nõudeavaldusest nähtub, et ta tugineb oletusele, et tegemist on elamu (mitte kinnistu osa) tasuta kasutamise lepinguga, mille ta ütleb VÕS § 393 lg 3 alusel üles. Tõendamata on asjaolu, et kostja I või kostja II oleks hagejaga kunagi sellist lepingut sõlminud.
71.Kuna kostja I ei ole kinnistu osa üürilepingut üles öelnud, kehtib see käesoleva ajani ja hagejal on lepingu alusel õigus üüritud kinnistu osa vallata. Kostja I hagi hageja vastu valduse vabastamiseks jääb rahuldamata.
72.Kuna ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi kostja II vastu, jäävad selle nõude menetlemise kulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja II kanda ning kostja I hagi menetlemise kulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad selle hagi rahuldamata jätmise tõttu kostja I kanda. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kohtuotsuse resolutsioon muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja I vastu,
mistõttu jäävad selle nõude menetlemise kulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
73.Maakohus menetlusosaliste menetluskulusid kindlaks ei määranud, mistõttu ei tee seda ka ringkonnakohus. Seega kohaldub TsMS § 174 lg 4 ja menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
74.Maakohus andis hagejale 06.04.2017 määrusega menetlusabi ja vabastas ta osaliselt, s.o 900 euro ulatuses riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus jätkas 20.09.2019 määrusega temale menetlusabi andmist ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel samuti osaliselt, s.o 1350 euro ulatuses riigilõivu tasumisest. Arvestades hagi rahuldamist kostja II osas ja kostja I hagi rahuldamata jätmist, tuleb TsMS § 190 lg 3 alusel kostjalt II välja mõista riigituludesse riigilõiv 1575 eurot ja kostjalt I 675 eurot, mille tasumisest oli hageja hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud.
75.Kostjad I ja II esitasid ringkonnakohtule 12.11.2020 protokolli parandamise taotlused. Taotlustes palusid kostjad kanda protokolli taotluses toodud tekstid. Ringkonnakohus jätab taotlused rahuldamata.
76.TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. TsMS § 53 lg-te 2 ja 3 mõtte kohaselt saab esitada taotluse protokolli parandamiseks, kui tegemist on sisuliste parandustega ja sellest olenevad õiguslikud tagajärjed edasikaebamise seisukohalt või tõendamise aspektist.
77.Ringkonnakohus leiab, et protokoll sisaldab kohasel määral istungil toimunut ja vastab seaduse nõuetele. Seadus ei näe ette võimalust täiendada protokolli menetlusosalise soovitud tekstiga. Protokolli parandamise taotlused lisatakse protokolli juurde.
78.Hageja esitas 17.11.2020 ringkonnakohtule uued tõendid – kostja I poolt hageja vastu esitatud hagiavaldus koos lisadega (tsiviilasi nr 2-20-15499). Asja arutamine lõppes ringkonnakohtu 03.11.2020 istungil, tõendid on esitatud seega hilinenult ja ringkonnakohus neid asja juurde ei võta. (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.